Kuningriigiaja XIX pühapäev c aastal
Lugemine Saalomoni tarkuseraamatust:
See öö, mil lapsukesed hukka saadeti, kuid üks neist pääses, oli
meie isadele ette kuulutatud, et nad oleksid julged ja teaksid
seda, mis neile oli tõotatud. Aga rahvas ootas ju õigete pääsemist
ja vaenlaste hukku, sest millega sa vaenlast karistasid,
sellesamaga ülendasid sa meid, keda sa oled kutsunud. Heade pühad
lapsed tõid salaja oma ohvrid ja määrasid jumaliku seadusega
üksmeelselt kindlaks, et pühad peavad jagama ühtmoodi nii hüvesid
kui ohte, kui nad juba kord isade kiituselaule on laulnud.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Õnnis on rahvas, kelle Jumal on ära valinud!
Hõisake Issandas, teie õiged,
vagadel on kohane laulda kiituselaulu.
Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,
rahvus, kelle tema on endale pärisosaks valinud.
Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,
kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,
et ta vabastaks nende hinge surma küüsist
ja hoiaks nad elus näljaajal.
Meie hing loodab Issanda peale,
tema on meie kilp ja abimees.
Olgu sinu halastus, Issand, meie üle,
sest me ootame sind pikisilmi.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Õnnis on rahvas, kelle Jumal on ära valinud!
Teine lugemine kirjast Heebrealastele:
Usk on kindel usaldus selle vastu, mida loodetakse. Veendumus
selles, mida ei nähta. Ja usu pärast jäi Aabraham kuulekaks, kui
teda kutsuti minema sinna maale, mille ta pidi pärisosaks saama.
Ja ta läks teele, ilma et ta oleks teadnud, kuhu ta läheb. Usu
pärast asus ta elama tõotatud maale, otsekui võõrale maale. Seal
elas ta telkides ühes Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sama tõotuse
kaaspärijad. Sest ta ootas tugevate alusmüüridega linna, mille
ehituse meister ja ehitaja on Jumal. Usu läbi sai Saara väe
suguvõsa rajamiseks, hoolimata oma kõrgest east, sest ta pidas
ustavaks teda, kes ta oli tõotuse andnud. Sellepärast sündiski
ühestainsast, pealegi raugenud jõuga, mehest palju – nii palju
nagu tähti taevas, äralugematul hulgal nagu liiva mere ääres.
Ometi surid nad kõik, ilma et tõotused oleksid täide läinud. Nad
nägid ja tervitasid neid tõotusi üksnes kaugelt ning tunnistasid
end olevat maa peal “võõrad ja majalised”. Kuid kes nii räägivad,
annavad mõista, et nad otsivad kodumaad suure hoolega. Kui neil
oleks olnud meeles see maa, kust nad teele läksid, siis oli neil
küllalt aega selleks, et tagasi pöörduda. Aga nüüd ihkavad nad
paremat, see on, taevast kodumaad. Sellepärast pole Jumalal häbi
lasta end hüüda nende Jumalaks, sest tema on nendele linna
valmistanud. Usu pärast on Aabraham, siis kui teda proovile pandi,
viinud ohverdada Iisaki – oma ainusündinu, kellest oli tõotatud.
Kelle kohta oli öeldud: “Sinu sugu saab Iisakist alguse”. Oli tal
ju kindel lootus selle peale, et Jumal võib tema poja ka surnuist
üles äratada. Sellepärast ta saigi Iisaki tagasi, ning see on
ettetähenduseks. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Olge alati valvel ja palvetage,
et te võiksite astuda inimese Poja ette!
Halleluuja!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Ära karda, sa väikene karjake, sinu
Isa annab kuningriigi hea meelega sinu kätte. Müüge ära, mis teil
on, ja andke see almusteks. Tehke endale kukrud, mis ei kulu, ja
muretsege endale taevane varandus, mis ei kahane – mida varas ei
leia ega koi ei riku. Sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.
Teie niuded olgu vöötatud ja teie lambid põlegu. Olge inimeste
sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta
tulles koputab, võiksid nad talle kohe avada. Õndsad on need
sulased, keda isand tulles valvamas leiab. Tõesti ma ütlen teile:
ta vöötab ennast, paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib
neid. Ja tulgu ta teisel või kolmandal öövalvekorral – kui ta
leiab nad valvamas, siis õndsad on need sulased. Mõtelge sellele:
kui peremees teaks, missugusel tunnil varas tuleb, siis ta ei
laseks oma kotta sisse murda. Olge siis teiegi valmis, sest
inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei oska arvata.”
Aga Peetrus ütles: “Issand, kas sa räägid seda mõistujuttu meile
või kõikidele?” Ja Issand ütles: “Kes on siis ustav ja mõistlik
majapidaja, kelle isand paneb andma oma pererahvale õigel ajal
kõike, mis neil eluks vaja? Õnnis on sulane, kelle isand tulles
leiab tööd tegemas. Tõesti ma ütlen teile, ta paneb tema
valitsejaks kõige oma vara üle. Aga kui see sulane mõtleb oma
südames: “Mu isand jääb kauaks ära,” ja hakkab peksma sulaspoisse
ja teenijatüdrukuid; kui ta sööb ja joob pidutsedes ning purjutab.
Siis tuleb selle sulase isand päeval, mil ta ei oota, ja tunnil,
mida ta ei tea, ning laseb ta tükkideks raiuda ja määrab ta
uskmatute sekka. See sulane, kes teadis oma isanda tahtmist, kuid
ei valmistanud ennast ega teinud oma isanda tahtmise järgi, saab
palju hoope. Kes aga oma isanda tahtmist ei teadnud, kuid tegi mis
karistust väärt, see saab vähe hoope. Igaühelt, kellele on palju
antud, sellelt nõutakse palju tagasi, ja kelle hoolde on palju
usaldatud, selle käest nõutakse veel rohkem.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Anna meile, Issand, palume Sind, vaimu alati mõelda ja teha seda,
mis on õige, et meie, kes me ilma Sinuta ei saa eksisteerida,
Sinu läbi võiksime elada Sinu tahte järgi;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 84; 1Ms 24:1-27; Ef 5:21-33
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 148; Ps 150; 1Sm 26:1-7,12-17,21-25; Ap 12:1-17
Mõtisklus
Armsad vennad ja õed Issandas. Kuuldes tänaseid lugemisi paneme tähele,
et need on justkui eraldiseisvad tekstilõigud. Esimene lugemine Tarkuse
raamatust tundub laiemast kontekstist välja võtuna üsna omanäoliselt.
See pärineb raamatu lõpust ja on “kindla võidu” stiilis mõtisklus iisraeellaste
Egiptusest lahkumise üle. See konkreetne lõik näib kujutavat iisraellasi
paasapüha tähistamas vahetult enne 40 aastast rännakut. Nad laulavad
kiituslaule suure kindlusega, uskudes, et Jumalalt saadud tõotused
(kasutatus on sõna “vanded”) täituvad. See tähendab, et nad on pääste “teel”,
mis pole veel saabunud, kuid on usu kaudu kindlad, et Jumala ustavuses
nad jõuavad eesmärgini, nad sarnases olukorras ustavatega, kellest
kuulsime kirjast Heebrealastele. Teises lugemises on meile tuttav lause:
Usk on kindel usaldus selle vastu, mida loodetakse. Veendumus selles, mida
ei nähta. Selle teksti kirjutaja toob meile näite Jumala lubadusest Aabrahamile,
et maa (Kaananimaa: Palestiina), kus ta rändas, antakse temale ja tema
järeltulijatele. Kuid Aabraham ei saanud seda maad kunagi täielikult ja
oma omandisse. Kogu oma elu elas ta seal rändajana, teisiti öeldes võõrana,
uskudes Jumala lubadusse tõelisest kodumaast. Selles on selge vihje
kristlastele. Usu kaudu Jumala tõotusse tunnevad usklikud, et nende tõeline
kodumaa on taevas, mis annab praegusele elule maailmas rändaja olukorra.
Mõned kristlased on läinud isegi nii kaugele äärmusesse surutuna, et see
tekitab võõrandumise praegusest elust, püüdes taga ajada ideed elust pärast
surma. Kuid see pole selle teksti tegelik mõte, mis keskendub pigem Jumala
heldusele. See tähendab, et me võtame selle maailma asjad vastu tänuga,
pidades neid palju suuremate taevaste kingituste märkideks ja tagatisteks.
Evangeelium toob meieni tõeliselt olulise „aarde“, mis on taevas, ja just see,
mille Jumal kavatseb meile anda. Sellepärast kutsutakse meid üles valvsusele.
Nagu sulased, kes ootavad oma isanda tagasitulekut, oleme ka meie vastutavad
ja aruandekohustuslikud eelkõige Jumala aga ka Kiriku ees.
Mida see kõik meile tähendab? Tänaseid lugemisi ühendab ehk kõige enam
Jeesuse öeldud lause: Ära karda, sa väikene karjake, sinu Isa annab
kuningriigi hea meelega sinu kätte. Kreeka keelne sõna viitab tegelikult
millelegi enamale: on kasutatud sõna “otsustanud”, see tähendab: „teie
Isa on otsustanud teile anda kuningriigi.“ See aga on suur vastutus meile.
Arusaam Jumalast kui sellest, kelle ees me vastutame, ei ole vastuolus
arusaamaga Jumalast kui Isast, kes on „otsustatud“ meile kuningriigi anda.
Just seetõttu, et kaalul on selline rikkus, on meie vastutus tõsine.
Jumalik halastus ei ole kahtluse all. Peaksime tähelepanu pöörama enda
võimele ja valmisolekule vastu võtta seda, mida Jumalal on meile varuks pandud.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal.