Kuningriigiaja XXXII pühapäev B aastal
Lugemine esimesest Kuningate raamatust:
Neil päevil läks prohvet Eelija teele ja tuli Sareptasse. Kui ta linnavärava
juurde jõudis, nägi ta seal üht lesknaist hagu korjamas. Ja Eelija hüüdis teda
ning ütles: “Too mulle kruusitäis vett, et ma saaksin kustutada oma janu!” Ning
kui naine oli minemas, hüüdis ta teda veelkord ja lisas: “Võta ühes ka paluke
leiba”. Kuid naine vastas: “Nii tõesti kui Issand, sinu Jumal, elab, ei ole mul
midagi muud kui vaid peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusipõhjas. Vaata, ma
olen korjanud mõned puutükid, nüüd lähen ja valmistan endale ja oma pojale
toidupoolist, et me saaksime süüa enne kui sureme.” Siis Eelija ütles talle:
“Ära karda. Mine ja tee nagu sa oled öelnud. Enne aga küpseta pisuke kakuke ja
too see minule. Pärast valmista endale ja oma pojale. Sest nõnda ütleb Issand,
Iisraeli Jumal: jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist, kuni päevani, mil
Issand annab maale vihma”. Ja lesknaine läks ja tegi nii nagu Eelija oli öelnud.
Ning temal, ta pojal ja Eelijal oli süüa paljudeks päevadeks. Jahu ei lõppenud
vakast ega vähenenud õli kruusist, nii nagu Issand oli Eelija suu läbi tõotanud.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Kiida, minu hing, Issandat!
Kes on loonud taeva ja maa, mere ja kõik, kes seal elavad.
Tema hoiab tõde igavesti.
Kes mõistab õiglast kohut neile, kellele tehakse liiga,
kes annab näljasele leiba ja päästab lahti kinniseotud.
Kes avab pimedate silmad
ja tõstab sirgeks need, kes on küüru vajunud.
Kes kaitseb pagulasi,
aitab vaeslapsi ja lesknaisi.
Issand armastab õigeid,
kuid õela ta juhib eksiteed.
Issand on kuningas igavesti,
Sinu Jumal, Siion, valitseb põlvest põlve.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kiida, minu hing, Issandat!
Teine lugemine kirjast heebrealastele:
Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse, mis oleks vaid tõelise pühapaiga
võrdkuju, vaid taevasse endasse, et ilmuda Jumala palge ette meie eestkostjana.
Kuid mitte ennast mitu korda ohverdama, nõnda nagu ülempreester läheb igal
aastal kõige pühamasse paika võõra verega. Muidu pidanuks Kristus maailma
loomisest alates mitu korda kannatama. Aga nüüd on ta ilmunud maailmaajastu
lõpul ainsamat korda, et ennast ohvriks tuues kaotada patt. Ja kui inimesele on
määratud kord surra ja selle järel kohtu ees seista, nii sündis ka Kristusega,
et ta tõi enda ohvriks ainsamal korral ja kandis ära paljude patud. Teist korda
ei ilmu ta enam patu pärast, vaid et päästa need, kes teda ootavad.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Õndsad on need, kes on vaesed Jumala ees,
sest nende päralt on taevariik!
Halleluuja!
Evangeelium püha Markuse järgi:
Sel ajal õpetas Jeesus rahvast ja ütles: “Hoidke end kirjatundjate eest, kes
tahavad käia pikkades kuubedes ja armastavad teretamisi turgudel, esimesi kohti
sünagoogides ja ülemat paika söömaaegadel – nende eest, kes neelavad ära
lesknaiste kodud ja loevad silmakirjaks pikki palveid. Sest neile saab seda
rängem karistus mõistetud.”
Ja kui Jeesus ohvriraha kirstu juures istus, jälgis ta seal, kuidas rahvas raha
kirstu pani. Paljud rikkad tulid ja panid kristu palju raha. Siis aga tuli üks
lesknaine ja pani sinna kaks leptonit, see on ühe veeringu. Aga Jeesus kutsus
oma jüngrid enda juurde ja ütles neile: “Tõesti ma ütlen teile, see vaene
lesknaine pani rohkem raha kirstu kui kõik teised, sest need panid, mis neil
elamisest üle jäi, tema aga oma hädavajadusest, kõik mis tal oli – kogu oma
elatise”. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oo Jumal, kelle õnnistatud Poeg tuli maailma, et Ta
hävitaks kuradi teod ja teeks meist Jumala lapsed
ja igavese elu pärijad.
Palun, anna, et me seda lootust omades puhastaksime
end nii, nagu Tema on puhas; et kui Ta tuleb tagasi
väe ja suure auhiilgusega, saaksime Tema sarnaseks Tema
igaveses ja hiilgavas Kuningriigis;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 143; Srk 27:30-28:9; Lk 15:1-10
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 17; 1Mak 14:4-15; 2Kr 9
Mõtisklus
Meie elame huvitaval ajastul. Ajstul milles üha enam saab tõeks nagu
elaksime siin maa peal kahes maailmas korraga. Maailm mis otsib omaenese
vaimsust, vaadates mööda igavesest tõest – Jeesusest Kristusest. Mida
rohkem seda eirab, seda sügavamaks läheb nende südame kurbus. Samas
loeme uudistest kuidas püha ja ilmeksimatu Kirik peaks olema “õigete”
poliitiliste vaadetega või sellest, et meie põhjanaabrite juures ei
tohi Händelit kuulata avalikul kontserdil Kristliku sõnumi pärast.
Seda enam kutsub püha Kirik meid vaatama täna olukorda, kus on kõige
parem usaldada end ja oma lähedasi kõigeväelise Jumala hoolde. See seab
meie ette suured küsimused. Ühtepidi Kirikuna peame mõtlema sellele
kuidas tuua tagasi inimesed kes igapäevasahmimistes on unustanud Jumala
armu, kuidas oma eluga näidata, et Jumala täielik usaldamine on suurim
õnn. Isiklikus plaanis peaksime küsima endalt kui hästi mina ise usku
praktiseerin. Tänased lugemised toovad meieni teadmise, et Jumal ootab
armastusest ja usaldusest tulevat andmist. “Ja lesknaine läks ja tegi
nii nagu Eelija oli öelnud. Ning temal, ta pojal ja Eelijal oli süüa
paljudeks päevadeks.” Pangem tähele, et ennem oli tegu ja seejärel
õnnistus. Kui kuuleme Püha Vaimu häält, mis palub meil midagi teha, kui
leiame vabandusi, miks seda tegemata jätta, siis kaotame suure õnnistuse.
Me peaksime mõtlema ja meeles pidama, et Jumal on meie armastav Isa,
seega kõik, mida Jumal meilt palub, on ainult meie endi hüvanguks. Nagu
meie Issand Jeesus ütles: “Ühtegi prohvetit ei võeta vastu oma kodulinnas”.
(Lk 4:24) Kuigi Eelija töötas Iisraeli heaks, ei toitnud teda keegi Iisraelis.
Jumal saatis Eelija Sareptasse ühe lesknaise juurde. Samamoodi ei pruugi
meie pereliikmed meid mõista, kui me Jumala heaks töötame. Kuid Jumal teeb
meie teenimise õitsenguks, olgu see teenistus milline tahes. Kui me püüame
oma igapäevaelus Jumala tahet täita, võime silmitsi seista mitmesuguste
väljakutsetega. Inimesed võivad meid ignoreerida või mõnitada või rumalaks
pidada. Kuid meie Issand Jeesus kroonib meid auhiilgusega risti eest, mida
pidime kandma. Kui Jumal palub midagi ja sa teed seda, siis kavatseb Ta
anda palju rohkem, kui sa vajad. Tänases EV-s ütles vaene lesknaine kaudselt:
“Jumal, ma usaldan ainult Sind!” Ta oleks võinud müntide eest osta süüa.
Tal oli kindlasti rohkem tarvidusi kui kellelgi teisel. Ta ei teinud oma
peas matemaatilisi arvutusi ega avaldanud selle kohta ühtegi teadet – et ta
annab kõik, mis tal on, Jumalale. Kuid meie Issand Jeesus tegi selle kohta
väga suure teadaande. Meiegi, täna, pea kaks tuhat aastat hiljem loeme sellest.
Mida see tähendab meie jaoks? Me arvame sageli, et kui me Jumalalt midagi
palume, siis Ta annab selle, ilma meiepoolse panuseta. Kuid mõnikord juhtub,
et Jumal ootab, et me teeksime „mingi konkreetse asja”, et meid õnnistada.
Mõelgem näiteks päevale, mil Jeesus sisenes Sakkeuse majja. Kui Ta Sakkeuse
majja jõudis, ei öelnud kohe Sakkeusele: “Sellesse majja on tulnud pääste”.
Alles pärast seda, kui Sakkeus ütles, et kui ta on kelleltki midagi välja
petnud, maksab ta tagasi neli korda suurema summa, õnnistas Jeesus Sakkeust
ja tema perekonda. Kui meie elus on rasked hetked läheme edasi ja aitame
kedagi teist tema kurbuses. Väikesed armastuse teod, kui neid tehakse
raskuste ajal, on võimsamad kui suured julged teod, mis tehakse õnnehetkedel.
Kohati naiivsena näiv küsimus: „Mida ma saan pakkuda, et Sind õnnelikuks teha,
Jeesus?” – peaks olema meie igapäevase palve suurim küsimus. Aamen.