Piiskop dr Raivo Kodaniku loengu kokkuvõte, rekollektsioonipäeval, 9. juulil 2016.
Siin vaatleme kiriku õpetust pühakute seisusest, pöörame tähelepanu pühakutele suunatud tavadele, tutvume ka erinevate kirikute pühakute traditsiooniga.
Esmalt vaatleme mida tähendab “austus”?
Katoolne teoloogia teeb selget vahet kummardamisel, mis on suunatud ainuüksi Jumalale, ja austamisel, mis seab eeskujuks pühakud. Pühakute austamist peetakse Jumala au ilmsikssaamiseks, sest Tema kohalolu ja pühadus väljendub pühakute eludes.
Eriline austus on Neitsi Maarjal, arvestades tema rolli Kristuse Emana. Teda kutsutakse ka “Jumalaema” ja ta on seda ka selles mõttes, et kandes Poega, ta kandis tõelist Jumalat – tõelist Kolmainut.
Teiseks üritame mõista, keda peetakse pühakuks.
Piiblis kasutatav termin “pühade osadus” on viide kõikidele kristlastele. Tegelikkuses mõistame “pühade osaduse” all usklike kogukonda Maal (võitlev kirik), taevas (võidukas kirik), puhastustules (kannatav/ootav kirik). Meie usume, et kõik Kristusele ustavad, olgu nad siis majalised Maa peal või surnud, kes on puhastustules, ja ka õndsad taevas, moodustavad ühe tervikliku Kiriku.
Tänapäeval kasutatakse mõistet “pühak” viitamaks rühmale äravalituile kristlaste seast, kes on taevas, olles kanoniseeritud või lahkunud märtrisurma läbi. Kiriku algusaegadel kutsuti pühadeks vaid apostleid ja märtreid, alles hiljem, peale tagakiusamise lõppu ja märtrisurmade harvenemisel hakati pühadeks kutsuma ka neid mehi ja naisi, kes elasid tõeks Jumalale pühendunud elu.
Me peame meeles pidama, et mitte alati Püha Kirik ei tunnista õigeks pühakute moraalset käitumist, vaid osadust Jumalaga. Tuletagem meelde Peetruse salgamist või Jeesusega koos ristilöödut, kes pani oma lootuse Temale.
Paavst Paulus VI selgitab:
“Kirik on alati uskunud, et apostlid ja Kristuse märtrid, kes on ülimad usu ja armastuse oma verega tunnistajad, on koosolus meiega Kristuses, keda alati on austatud, koos Neitsi Maarja ja inglitega. Kirik on vagalt palumas nende eestpalvet. Pühade hulka on arvatud ka need, kes jäljendasid Kristuse neitsilikkust ja vaesust, ja ka need, kes elasid tõeks kristlikke vooruseid vagalt ning usus.” (tõlge vabas vormis)
Kolmandaks vastame küsimusele: miks me austame pühakuid?
Meie austame pühakuid, kuna nemad on eeskujuks või koguni teenäitajaks meie kristlikul usuteel, aga ka eestpalvetajad otsese osaduse kaudu Jumalaga, või palve kuuldavõtjad isikliku sekkumisega. Nemad on praktiseerinud suurt armastust ja tänu Jumala kirkuseks.
Meie usume, et Kiriku osadus on armastavas ühtsuses Jumalaga, kes alati võtab kuulda ustavate palveid. Nagu Loojale loodu kaudu saab osaks kiitus ja tänu, pühakute kaudu on meil võimalus austada Jumalat.
Neljandaks vaatame mida erinevad kirikud õpetavad pühakute kohta.
Õigeusu kirikus peetakse pühadeks kõiki ustavuses surnuid, kes on taevas, kuid mitte kõiki ei austata pühakuna. Õigeusu kirikus on keha ja hinge lahutamine loomuvastane, seega, surnu, kelle keha ei lagune, on püha. Õigeusu kirik leiab, et Jumal ilmutab oma palvevastused pühakute ja imede läbi.
Rooma katoliku kirikus on pühadeks kutsutavad kõik taevasesse kirkusesse jõudnud, olenemata nende tunnustamisest elavate seas või mitte.
Anglikaani kirikus on pühak isik, kes vastavalt üldlevinud arvamisele on elanud vaga ja pühendunud elu, et julgustada ja aidata usklikku tema vaimsel teekonnal. Kirikus ei praktiseerita pühakute eestkostet.
Anglokatoliku kirikus on pühaku nimetus antud isikutele, kellele on omistatud kõrge pühendumus ja pühadus. Pühadus on märk Jumala erilisest kohalolust tavalise tänuliku uskliku elus. Anglokatoliku kirikus on tavaks taodelda pühakute eestpalveid nii liturgias kui ka igapäevases elus.
Luterlikus kirikus peetakse kõiki kristlasi, kas taevas või maa peal, pühadeks. Pühakuks peetakse inimesi, kelle usk ja head teod on eeskujuks igale kristlasele. Traditsioonilises kirikus ei palvetata pühakute poole, kuna neid ei peeta lunastuse vahendajateks.
Metodisti kirik ei praktiseeri pühakukultust. Mõned liturgilised metodisti kirikud tähistavad kõikide pühakute püha. Pühakute elulood on heaks eeskujuks kristliku elu elamisel, kuid ei oma enamat tähendust.
Paljud protestandid nimetavad palvetamist pühakute poole ebajumalateenistuseks väites, et Jumalateenistusel tuleks ainult Jumala enda poole pöörduda, mitte teiste usklike – elus või surnute poole. Mitmed protestantlikud usulahud õpetavad maisest elust lahkunute kohta, et olles surnud, ei oma nad teadvust ega mingisugustki arusaama sellest, mis toimub peale nende surma kuni ülestõusmispäevani.
Pühakukultus
Euroopa
Alates Rooma impeeriumi langusest 476 AD kuni Luterliku reformatsiooni tulekuni 1517 AD oli pühakukultus Euroopas keskne religioosne väljendusviis. Põhiline keskaegne kultus oli seotud pühakute säilmetega. Usutakse nii pühakute eestpalvesse ja sellest tulenevale
palvevastusele kui ka säilmete tervendavasse mõjusse. Siinkohal tuleb rõhutada, et kasutatud sõna “tervendavasse” ei ole seotud ainult meditsiiniliste küsimustega, vaid ka Jumala otsimise ja eneseleidmisega, samas ka majandusliku seisu paranemise ootuse, aga ka patulunastuse igatsusega.
Uskumuse kohaselt pühakute säilmed, olles ühes või mitmes osas, säilitavad endas kogu pühaku terviklikkust. Sellest tulenevalt on välja kujunenud traditsioonilised palverännaku paigad. Keskajal püüti mõista taevas koos Jumalaga elavate pühakute hierarhiat
ja püüti neid jaotada kategooriaisse. Usuti, et kõige kõrgemal “auastmel” oli Ristija Johannes koos apostlitega, seepeale tulid märtrid, usutunnistajad ja neitsid. Tuntuimad pühakud Euroopas on Peetrus ja Paulus ning Maarja, jumalaema.
Süürias ei olnud varasemalt suuremat kristlaste tagakiusamist. Tugev ja askeetlik kloostri
traditsioon on võimaldanud säilitada suurel hulgal pühakute elulugusid ja nende eestpalvete taotlus liturgias on märkimisväärselt suur. Õpetuslikud vastuolud viiendal sajandil viisid kiriku jagunemiseni (maroniitlik kirik, Süüria õigeusu kirik ja teised), millega kaasnes hilisemate pühakute austamine vaid oma kiriku piires.
Egiptuses on säilinud pühakute kohta palju infot, samas tuleb meeles pidada, et Kopti kirikus on oluline piirkondlik pühak (pärit oma kogudusest või samast piirkonnast) ja seepeale ülekirikuline pühak, viimaste seas on kiriku õpetusega või askeetliku eluviisiga välja paistnud Kopti kiriku paavsti poolt pühakuks kuulutatud isikud. On väga palju pühakuid kellest naaberpiirkondadel puudub igasugune ülevaade ja nende austamise tava.
Lõpetuseks
Pühakud on erakordset elu elanud, vagad ja siira usuga inimesed. Iga pühak on aupaklikult vastanud Jumala kutsele – kasutada temale usaldatud ainulaadseid kingitusi kiituseks Jumalale. Jumal kutsub meist igaühte üles pühadusele ja selle läbi igavesse armuühtsusesse koos kõikide inglite ja pühakutega.