Anglokatoliikluse kujunemislugu ja õpetus
Oleme tõenäoliselt kohanud mõisteid “anglokatoliiklane” ja “anglokatoliiklus”. Püüame lühidalt vaadata, mida need mõisted täpselt tähendavad?
Mille poolest anglokatoliiklus erineb anglikaani kirikust? Mida anglokatoliiklased usuvad, õpetavad ja teevad?
Anglokatoliiklus on kristlik liikumine, mis arenes välja 19. sajandil Inglismaal ning mille juured ulatuvad tagasi Keskaega ja osati
keldi kristlusesse.
Tänapäevases maailmas näeme kahte valeõpetust, kristluse “taastamise” õpetust protestantismis, omaksvõetud restauratsiooniline
vaade kirikuajaloole. Sellise vaate suurim probleem on lahutatus Jeesuse Kristuse poolt rajatud Kirikust. Teist valeõpetust võiksime
vaadelda kui triumfalistlikku õpetust – õpetust selle kohta, et ainult ühel kirikul on autoriteet olla kogu Kirik, kõik teisiti uskujad on
justkui mittetäielikud kristlased. Sellise käsitluse oht seisneb selles, et Kirik taandub nagu mingiks organisatsiooniks või inimlikuks
institutsiooniks. On oluline meeles pidada: püha Kirik sai olevaks Jeesuse Kristuse kaudu ja seda on ustavalt edasi antud tänase
päevani. Mitte kunagi ei ole kristlikul ajaperioodil olnud olukorda, kus Pühakiri ja Pärimus oleks katkenud, seega ei saa me väita, et Kirik
oleks saanud olla ekslik, kuigi on olnud segaseid aegu. Olgu kuitahes vaga kirikulooline lähenemine, lõhub igasugune “oma tõe” kuulutamine
kristluse alustalasid. Samas tühistab see ka Kristuse lubaduse: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”(Mt 28:20 ) Nii
mõnigi “kristlane” tunnistab ainult mina – Piibel – Jumal vahekorda, mis tühistab ülestõusnud Jeesuse Kristuse autoriteedi. Kui me ei loe
pühakirja läbi traditsiooni ja usutunnistuse, siis on tulemuseks ka Piibliraamatus olevate tekstide Jumaliku autoriteedi kaotus.
Anglokatoliku Kirik näeb kristluse tõelist katoolsust, st. Jumal tegutseb läbi kogu kristliku ajaloo ja kristlaskonna.
Kiriku algusaeg keldi aladel.
Legend räägib et Arimaatia Joosep, see mees kes Jeesuse mattis, peale uudist ülestõusmisest, läks EV kuulutama läbi Rooma riigi Briti aladele.
Nagu teame, olid olemas korralikud teed kogu Rooma riigis ja sadamad Suurbritannia poole, mida me tunneme omaaegse keltide maana. Me saame küll
rääkida mitte Inglismaast, või Shotimaast, või Iirimaast vaid ainult keldi aladest. Algselt saame rääkida keldi kristlusest. Ükskõik, kas legend
Arimaatia Joosepist vastab tõele, oli keldi kristlus arenenud Nikaia esimene kirikukogu 325AD ajaks piisavalt oluliseks, keldi piiskoppe
käsitleti võrdväärsetena. Neid tunnistati kaaspiiskoppide poolt. Oluline on seejuures see, et keldi kristlus oli osa nn. kehtivast Kirikust.
Siinkohal me saame ütelda, et keldi Kirik oli autokefaalne e. iseseisev Kirik. Nad kasutasid kohalikku keelt, neil oli oma liturgia ja
kirikukalender ning liturgilised värvid. Samas olid keldid kõikihõlmava katoolse Kiriku osa. Tuntumatest isikutest rääkides peame mainima püha
Patrickut. Teda võime pidada põlisinglise Kiriku ehk Inglismaa kiriku misjonäriks. Teine tuntud misjonär on püha Columba +597AD – aadlik, kes sai
preestriks. Tema kasvatab oluliselt kloostrite kogukonda ja peab oluliseks pühitsetud elu. Läbi nende kahe misjonäri liigub EV kogu keldi aladel.
Keldi kristlus on elanud 500 aastaseks oma traditsioonide järgi, olles täiesti ärarippumatu. Paavst Gregorius Suur +604AD saadab Inglismaale
Rooma kiriku misjonärid. Vahemärkusena olgu öeldud, et selleks ajaks oli tekkimas ka lõhenemise protsess hommikumaa kirikuga. Rooma paavst
saadab Augustinuse, munga Roomast. Oma misjonitöö käigus avastab tema, et sama usutunnistusega Kirik on juba oma piiskoppidega
olemas. Kahe kiriku kooseksisteerimise algusaegadel pühitseti isegi piiskoppe ühiselt ja liiguti selle poole, kuidas kaks kehtivat
traditsiooni saaks ühtsena edasi minna. Kuid aastatega nõuab Rooma paavst suuremat autoriteeti ning aastaks 700 näeme Tarsuse Theodorit
kahetsemas, et kohalik keldi traditsioon on välja suremises. Selleks ajaks oli Rooma Kirik tõstnud ennast tähtsamaks keldi Kirikust,
kooseksisteerimise asemel. Nende kahe kristliku traditsiooni vahe on pigem etniline või keeleline kui teoloogiline. Algab Roomakatoliku Kiriku
aeg Inglismaal, kuni 1533. aastani – Anglikaani Kiriku tekkimiseni. Kuigi anglokatoliiklus näeb järjepidevust läbi keldi, rooma ja anglikaani
kristluse, on see nüüd see koht, millest alates paljud traditsioonilised kristlased ei tunnista üleilmse Kiriku järjepidevust ülalviidatud aladel.
Anglikaani kirikus ei olnud kolmsada aastat missal ühtsust. Surnute eest ei palvetatud, rääkimata reekviemimissadest, puudu oli ka haigete
võidmise sakrament. Armulauasakramendi säilitamist ei praktiseeritud ja anglikaane õpetati mitte paluma pühakute eestkostet. Armulauateenistust peeti
harva ja armulaualisi oli vähe. Pihtimist ei peetud evangeelseks sakramendiks ja seda ei julgustatud (kuigi privaatne pattude tunnistamine
oli lubatud) ja see jäi üldiselt kasutusest välja. Seega on teatav anglokatoliikluse mittetunnistamine katoolse kiriku osana mõistetav.
Tänapäevane seisukoht meie suhtes on: katoliikluse ja anglikaani mõne osa kaasaegne sarnasus tuleneb asjaolust, et anglikaani osaduse
kirikuid mõjutas XIX sajandil rituaalne liikumine. See kasvas välja Oxfordi liikumisest, millest sai alguse Anglokatoliku Kirik. (Myles Hixsoni
järgi)
Anglokatoliku teoloogiline identiteet.
Anglokatoliiklus jälgib oma otseseid juuri ajal, mil Inglismaa kirik oli 1800. aastate keskel kriisis. Aastakümneid oli modernsus aeglaselt
imbunud Anglikaani Kiriku kiriklikku hierarhiasse ja loonud aneemilise kiriku, mille hingestatus oli madal. Selle asemel, et läheneda Kirikule
piibelliku nägemusega kui “Kristuse Ihule” ( 1Kr 12:27 ) ja “tõe sambale ja vundamendile” ( 1Tm 3:15 ), on paljud usklikud (eriti vaimulikud! )
käitumas nii, nagu poleks kirik midagi muud kui Krooni tööriist Briti impeeriumi kohalike ja rahvusvaheliste huvide edendamisel. Teisisõnu, kirik
oli muutunud liiga maiseks, liiga poliitiliseks ja liiga huvitatuks ühe konkreetse rahva edust. Elustamist oli hädasti vaja.
Ajalugu lihtsustades võime mõelda kahele vastusele Inglismaa kirikukriisile. Esimene on evangeelne liikumine. See oli juba aastaid kestnud tänu
vendadele Wesleydele ja teistele, kes ärgitasid metodisti liikumist. Selle vastus modernsuse kriisile oli väljakujunenud kiriku tähtsuse
vähendamine, keskendudes üksikute usklike elule. Kui kõik saaksid “uuesti sündida” (omada pöördumiskogemust), siis laheneksid riiklikud küsimused
ise orgaaniliselt.
Teist vastust tuntakse kui Oxfordi liikumist. Umbes 1830. aasta paiku hakkasid Oxfordis asunud vaimulikud ja ilmikud avaldama traktaate (voldikuid),
mis väitsid anglikaanluse õiguspärast pärandit iidse kiriku täisliikmena, tänu tema katkematule apostellike piiskoppide järgnevusele. Tänu kombatavale
autoriteetsele seosele patristliku Kiriku ja Tema pühade apostlitega võisid anglikaanid soovi korral end reformida, et olla rohkem sünkroonis
üleilmse kirikuga. Kiriku selgelt lääneliku haruna (st sellisena, mis ei tähista Bütsantsi liturgiat Bütsantsi rõivastes Bütsantsi ikonograafiaga),
tähendas see anglikanismi taaselustamist, püüdes viia seda suuremasse vastavusse iidse ja auväärse lääne traditsiooniga. See tähendab: teoloogia, pühendumus,
ja ladina traditsiooniga läänes levinud liturgia kirikuisade ajast kuni keskajani ja kaugemalgi. Oxfordi liikumine lootis, et selline Inglismaa
kiriku “katoliseerimine” taastab talle õige nägemuse endast kui Jumala poolt rajatud institutsioonist. See omakorda lõdvendaks kirikul modernsuse
haaret ja annaks talle selle asemel võimaluse täita oma õigustatud kutset kuulutada evangeeliumi ja pühitseda sakramente.
Oxfordi liikumine ise suri lõpuks välja ja selle liikumise olulisus sai ilmsemaks alles hiljem. Ei saa eitada, et katoolsete anglikaanide väide
tabas kirikus paljude südameid. Ja nii jätkasid mehed ja naised järgmisel sajandil anglikanismi „katoliseerimise” ülesannet, süvenedes sügavamale
iidse Kiriku teoloogiasse ja praktikasse. “Lõpptulemus” saabus 20. sajandi alguses praeguse nimetusega “anglokatoliiklus”.
Anglokatoliikluse identiteet ja väited on seega samad, mis Oxfordi liikumisel, kuid veelgi enam arenenud: meie kehtiva apostelliku järjepidevuse tõttu
on anglokatoliiklus tõeliselt Jeesuse Kristuse ühe püha, katoolse ja apostoolse kiriku osa. See tähendab, et ta saab ja peaks püüdma säilitada iidse
ja jagamatu kiriku (enne AD 1054) teoloogiat, praktikat ja pühendumust, eelistades samal ajal lääne liturgilist praktikat, kui selle ja ida vahel on
olulisi erinevusi. Anglokatoliiklus läheb aga veelgi kaugemale, väites, et see, mida tema liikumine kehastab, on anglikaanlus selle täielikus väljenduses.
See ei ole üks võimalus või erakond, mis on võrdselt seatud teiste kõrvale, vaid tõeline Kirik, kus elatakse usku tõeks.
Praktikas tähendab see, et me järgime seitsme oikumeenilise kirikukogu teoloogiat. Usume ja pühitseme Kristuse seitset sakramenti, rõhuasetusega
armulauaohvril ja ristimisel. Protestantlikuma taustaga inimesed märkavad, et me läheneme õigeksmõistmisele ka nüansirikkamalt, rõhutades Kristusesse
inkorporeerimist, mitte õiguse omistamist. Mis puutub anglokatoliikluse kandvatesse usuvormelitesse (nt 39 usuartiklit), siis peame neid ajaloolisteks
dokumentideks, mida tuleb lugeda läbi suurema katoliku traditsiooni objektiivi.
Vahemärkusena on siinkohal oluline mainida, et paljud tõlgendavad anglokatoliikluse missiooni valesti. Kuna me väärtustame vastavust suuremale lääne
riitusele, nähakse sageli, et me ei tee midagi enamat kui kopeerime Rooma Katoliku Kirikut. See pole aga tõsi. Rooma esindab lääne kristluse peamist
tegijat ja loomulikult lähtume tema iidsetest kummardamis- ja pühendumisvormidest (nagu me allpool räägime), kuid see on sellepärast, et me usume,
et jagame põhimõtteliselt sama pärandit. Roomakatoliiklaseks saamine ei ole eesmärk; pigem on see elada Kristuse täiuses, nagu seda leidub katoliikluses,
eriti selle läänelikus väljenduses. Nigel Yates, üheksateistkümnenda sajandi liturgia ekspert, määratleb seda kui “neid tseremoniaalseid arenguid Inglismaa
kirikus, mida sel ajal peeti selle jumalateenistuste lähendamiseks Roomakatoliku Kiriku jumalateenistustele, mis tähendab, et need anglikaanid,
kes selliseid samme toetasid, olid omaks võtnud ka katoolsed teoloogilised tõekspidamised, mis kõiges ei ühtinud Inglismaa kiriku doktriinidega”
( Anglican Ritualism in Victorian Britain 1830-1910 , xv).
Üheksateistkümnenda sajandil ja järgnevalt võttis liturgia taas omaks katoliku liturgilise praktika, mis polnud kasutusel Inglismaa kirikus sajandeid.
Tagasi toodi armulauarõivad, samuti palveküünlad ja palved surnute eest. Mõned anglikaani piiskopid kandsid mitraid esimest korda. Kiriku äge
protestantlik vastupanu kasutas Inglise anglikanismi väljakujunenud staatust parlamendi seadusandluse vastuvõtmiseks, et anda nn. ritualiste kohtu alla.
Teatud määral aeglustas see arengut. Kuid üheksateistkümnenda sajandi lõpuks oli liikumine nii võimas, et mõned rituaalid hakkasid tungima isegi
teistesse inglise keelt kõnelevatesse protestantlikesse kirikutesse. Varsti olid metodistid ja baptistid riietanud oma koorid ja ehitati suurejoonelised
hooned, mis jäljendasid keskaegseid katedraale, ning ristimärk sai vastuvõetavaks enamikule, kuid mitte kõigile evangeelsetele kristlastele.
Anglokatoliku liturgia
Võib-olla ükski teine ei avalda anglokatoliku identiteeti rohkem kui meie liturgia. Thomas Cranmeri Book of Common Prayer (BCP) on meisterlik teos,
mis on näide Issanda kummardamisest “pühaduse ilus” ( Ps 96:9).). Siiski pole see täiuslik. Paljud iidse missa osad redigeeriti Cranmeri isiklike
teoloogiliste arvamuste tõttu. Seetõttu eelistavad paljud Ameerika Ühendriikide anglokatoliku kogudused kasutada nn anglikaani missaali. See liturgia
võtab palveraamatu püha armulaua riituse (tavaliselt 1928. aasta väljaandes leiduva) ja viib selle kooskõlla lääne riitusega, lisades kustutatud
elemendid uuesti liturgiasse. Sellised asjad nagu introit (avalaul psalmi laul), Gradual (laul enne evangeeliumi lugemist), salajased palved (palved,
mida preester ütleb altari juures pühitsedes) ja “Vaata, see on Jumala Tall” (lihtsalt kui vähesed) on seatud Cranmeri liturgiasse, et luua lääne
missa “ingliskeelne” versioon. Hiljutised liturgilised lähenemised (1979 ja 2019) on aga kaasa aidanud Ameerika missaali kasutamise vähenemisele.
Väljaspool Ameerikat lähevad anglokatoliiklased sageli erinevatesse suundadesse. Kuigi mõned kasutavad anglikaani missaali või BCP-d, pühitsevad
paljud Inglismaa ja Austraalia kogudused nn Tridenti missat (mõelge traditsioonilisele ladina missale, nagu roomakatoliiklased kasutasid, kuid
inglise keeles, mõnikord ka ladina keeles!). Kaasaegsemad anglokatoliku kogukonnad kasutavad isegi praegust Rooma missaali väljaannet ja jälgivad
hoolsalt traditsioonilisi rõivaid, žeste ja rituaale.
Asi on selles: kuigi BCP on anglokatoliiklaste seas kindlasti kalliks peetud, ei peeta seda kummardamise paindumatuks standardiks. Samuti väärib mainimist,
et paljud liturgia aspektid, mida anglikaanlus tänapäeval iseenesestmõistetavaks peab, on algselt anglokatoliikluse tekke ajendiks. Siin on teile mõned
näited: kas anglikaani kogudus tähistab iganädalaselt armulauda, asetab altarile küünlaid, kummardab või põlvitab jumalateenistusel, kasutab viirukit
(isegi kui ainult aeg-ajalt) või paneb preestrile vaimuliku rüü? Kui jah, võite tänada anglokatoliiklust!
Anglokatoliku pühendunud elu
Anglokatoliikluse süda on Jeesus, mida on selgelt näha meie pühendunud elus. Kõik, mida me praktiseerime, on Kristuse ja tema evangeeliumi paremaks
tundmiseks. Loomulikult sarnaneb enamik meie tegemistest teiste kristlastega: palvetame igapäevases elus, uurime Pühakirja ja teenime oma naabreid.
Mõned tavad aga eristavad meid kindlasti. Alustuseks praktiseerime pühakute, eriti Jumalaema – Pühima Neitsi Maarja – palveid eestkosteks. Pole haruldane,
et anglokatoliiklased võtavad roosipärja palvet igapäevase palvepühenduse osana, teevad palverännakuid pühapaikadesse nagu Walsingham Inglismaal ja
täiustavad palveraamatute lehti pühakukaartidega. Meie jaoks pole see midagi muud kui usutunnistuse järgimine, milleks on „pühade osadus”. Nii nagu me
palume oma maapealsetel sõpradel ja pereliikmetel meie eest palvetada, palume palvetada ka pühadel taevas. Surm on Kristuse poolt võidetud ja see ei
lahuta enam Kiriku liikmeid üksteisest.
Teine anglokatoliku pühendumuse eristav tahk keerleb armulaua ümber. Kuna me usume kindlalt Kristuse Ihu ja Vere tõelisse kohalolusse muudetud leivas
ja veinis, tähistame me lääne traditsiooni armulauapühi, nagu Corpus Christi püha ja Pühima Sakramendiga õnnistamine. Mõnes anglokatoliku koguduses
on isegi adoratsioonikabelid, kus kummardatakse pidevalt Issanda sakramentaalset kohalolekut.
Kuna BCP-s on väga vähe selliseid pühendumusi, on anglokatoliiklaste abistamiseks loodud muid vahendeid. Kõige tähelepanuväärsem ja tuntuim on Püha
Augustinuse palveraamat (Saint Augustine’s prayer book – https://www.forwardmovement.org/Content/Site170/FilesSamples/151277StAugusti_00000077574.pdf ).
See ühendab kõik, mida ma mainisin, aga ka muud traditsioonilised palved, litaaniad ja pühendumused, mida leidub traditsioonilises läänes.
Anglokatoliku identiteet: anglokatoliku kongressi liikumine
Tuginedes Oxfordi liikumise tööle ja sellele järgnenud ritualismi edusammudele, õhutas 1920. ja 30. aastate anglokatoliku kongressi liikumine seda, mida me
praegu nimetame anglokatoliikluseks. Kuigi anglokatoliku liikumise elujõulisusele kaasa aidanud sündmusi oli rohkem, on esimesed neli kongressi eriti olulised.
- aasta esimene kongress ergutas neid, kes olid Inglismaa kirikus katoliiklikel veendumustel. George Parsons märkis väljaandes Living Church , et “Pole
liialdus öelda, et anglokatoliku kongress on andnud linna elanikele nähtava õppetunni väärikas tseremoonia vormis, mille sarnast pole olnud keskajast peale.”
Teine kongress toimus 1923. aastal ja keskendus anglokatoliikluse jaoks määratletud teoloogia väljatöötamisele, kuna KE Kirk rääkis lihakssaamise tähtsusest
kiriku sakramentaalses elus, JK Mozley selgitas Kristuse ohverdamist ristil ja selle tagajärgi, E. Selwyn ülistas ristimise sakramenti ning piiskop Charles
Gore kritiseeris kontrollimatut kapitalismi ja kutsus oma kuulajaid üles inimlikumate sotsiaalsete korralduste poole (Gunstone, Lift High the Cross, 130-31).
GA Studdert-Kennedy pakkus välja neli praktilist võimalust sotsiaalse õpetuse küsimuses edasi liikuda: (1) õpetada ja jutlustada evangeeliumi ja sakramentide
sotsiaalset mõõdet; (2) jutlustada sotsiaalsetel küsimustel kartmata; (3) palvetada maailma eest; ja (4) näidata kiriku rikkalikku ühtsust, mis ületab rahvuse
ja rassi, soo, klassi ja muid identiteedimarkereid (Gunstone 134). Sarnaselt nende Oxfordi liikumise eelkäijatega oli kongress ka modernismi vastu, esitades
sellel teemal palju kirjutisi.
Kolmandat kongressi, mis toimus 1927. aastal, nimetatakse armulauakongressiks. Nagu nimigi ütleb, oli püha õhtusöömaaeg tähtsaim teema. Tuntud inglise
kirjanik Evelyn Underhill rääkis sakramentidest ja nende suhetest müstilise teoloogiaga. Arutelud Kristuse ristiohvri ja armulauaohvri olemuse üle võtsid
ette vastavalt Kirk ja Selwyn, samal ajal kui Edwyn Hoskyns juurutas anglokatoliku armulauateoloogiat Uue Testamendi kirikus ja AEJ Rawlinson uuris seost
euharistliku teoloogia ja pneumatoloogia vahel (Gunstone’i teoloogia 186-88).
Viimane anglokatoliku kongress toimus 1930. aastal. Kuna arutelud keskendusid ühise palveraamatu läbivaatamisele, kongressi neljas koosolek tabas mõningast
vastupanu. Anglokatoliikluse kritiseerijad soovisid, et kongressil oleks liturgiliste muudatuste osas piiratum sõnaõigus. Konverentsi teema jäi endiselt
„kaklusest kõrgemale”, vähemalt teoreetiliselt, kuna see keskendus eklesioloogiale – täpsemalt kiriku neljale märgile (üks, püha, katoliiklik ja apostellik).
Sellel teemal ilmnes kongressi tõeline oikumeeniline toon, kuna paljud esinejad, nagu W. Knox, HFB Mackay, LS Thornton ja teised, andsid positiivseid hinnanguid
teiste traditsioonide, sealhulgas nonkonformistide usu kohta (Gunstone 255). Kuigi julgustati osalema teiste rühmadega, ei saavutanud kiirustav taasühinemishimu
kompromisse oluliste katoolsete dogmade osas. Kuigi anglokatoliiklased võivad omavahel teatud mõttes erineda, pakub Kenneth Kirk viis katoolset tõde,
mida Kongressi liikumine rõhutas: (1) sakramendid; (2) sotsiaalne missioon; (3) pühadus; (4) Kiriku autonoomia õpetuslike ja moraaliküsimuste lahendamisel;
ja (5) sõltumatus riigist (Gunstone 345). Kuigi ainult osaliselt on saanud olevaks kongressi ideaalid, on liikumine jätkanud anglikatoolsuse maastiku mõjutamist
tänapäeval.
Anglokatoliikluse kategoriseerimine
Oma suurepärases anglokatoliku kongressi liikumise ajaloos pakub John Gunstone anglokatoliikluse ja sellega piirnevate kogukondade eri viiside liigitamiseks
akronüümi “värvi” järgi. Tasub siiski meeles pidada, et inimesed mahuvad harva ilusatesse kategooriatesse. Siiski väidan, et selline anglokatoliikluse
identiteedi kujundamine on kasulik tööriist. Kasutades värve, loetleb Gunstone erinevate koolkondade tunnused enamikust anglokatoliiklikust kuni selleni,
mida võiksime pidada madalaks kirikuks. Olen seda veidi ajakohastanud, et arvestada liturgiliste ja oikumeeniliste edusammudega.
Punane kirjeldab veendunud anglokatoliiklasi, kes igatsevad osadust Roomaga. Nad ei näe enda ja oma Rooma vendade vahel tegelikku sisulist erinevust, välja
arvatud hetkeline eraldatus ajaloolise juhuse tõttu. Nad rõhutaksid vaimulike tsölibaati, soovides, et see oleks kohustuslik või vähemalt väga julgustatud.
Tiitel “Isa” oleks preestrite eeldatav vaiketiitel. Liturgiliselt kasutavad nad Tridenti missakaanonit, mitte ühist palveraamatut. Pihtimine ja paastumine
on kohustuslikud enne missat. Pühakute kaasamine on omane avalikes jumalateenistustes.
Oranžid anglokatoliiklased on punasega sarnased, välja arvatud juhul, kui nad kasutavad ühist palveraamatut katoliku liturgilise traditsiooniga. Nad on ka
abielus vaimulike suhtes sallivamad, kuigi võivad siiski pidada tsölibaadis teenijaid esmaklassilisteks preestriteks, kes seisavad oma abielukaaslastest kõrgemal.
Kollane viitab neile, kes rõhutavad anglikaanlust anglokatoliikluse raames. Need anglikatoliiklased rõhutavad roomakatoliku teoloogia ekslikku olemust, tuginedes paavsti
eksimatuse väidetele. Nad ei näe tegelikku vahet tsölibaadis ja abielus teenistujate vahel ning tähistavad anglokatoliku vaimulike vabadust abielluda. Nad
kasutavad peamiselt ühist palveraamatut koos mõningate lisadega missaalist. Privaatset pihti õpetatakse, kuid see pole kohustuslik.
Kuigi punased, oranžid ja kollased anglokatoliiklased võivad kõik oma identiteedi tuvastada anglokatoliku kongressi liikumisega, ei saa nelja viimast
värvi kategoriseerida sildiga anglokatoliiklik.
Rohelisi anglokatoliiklasi võiks kõige paremini kirjeldada kui kõrgkiriku jälgijaid. Nad kirjeldavad end palveraamatu katoliiklastena, kes viivad
läbi kõrgkiriku liturgiat, tuginedes The Book of Common Prayer´ile. Nad hoiavad vajadusel armulauasakramenti haigetele. Euharistilise kummardamise ja pühakute palvetega
avalike jumalateenistuste asemel eelistaksid nad, et sellised jumalateenistused toimuksid eraviisiliselt. Pihtimist võib õpetada konfirmatsioonitundides
ja seda võib rõhutada erinevatel kirikuhooaegadel, näiteks vastlapäeval.
Sinine tähistab kõrgkiriklikke anglikaane. Tõenäoliselt kutsuvad nad pühapäevast jumalateenistust missa asemel pühaks õhtusöömaajaks. Nad ei tunneks end ebamugavalt
mistahes liturgilises vormis. Nad väldivad Isa tiitlit kui liiga roomakatoliiklikku, eelistades selliseid termineid nagu pastor või rektor.
Violetne viitab anglikaanidele, kes rõhutavad anglikaani kiriku väljakujunenud olemust. Nad võivad pakkuda armulauateenistust, kuid põhiline
pühapäevane tegevus on palveteenistus, kus kuu ühel pühapäeval on ette nähtud armulaud. Paljud peavad neid sisuliselt nn “madala kiriku” apologeetideks.
Järeldus
Isiklikult leian end kuskilt kollase ja oranži vahepealselt alalt. Asi on aga selles, et sellised värvikategooriad on markerid, mis aitavad pealtvaatajal
orienteeruda anglokatoliiklaste üha keerulisemaks muutuvas maailmas. Neid ei tohiks kasutada tõrjumise või halvustamise vahendina. Kõigi meie sisemiste arutelude
puhul pole violetseks, punaseks või mõneks muuks anglokatoliiklaseks olemises midagi halba. Täpselt määratletud kategooriatesse lahterdamise abil saame üksteisega paremini suhelda.
Kuid isegi nüüdisajal on anglokatoliiklusel siiski positiivne roll mängida. Selle rõhuasetus liturgiale ( lex orandi, lex credendi ), sakramentidele,
eklesioloogiale, isiklikule pühadusele ja elutervele oikumeeniale võib toimida prohvetliku häälena laiemale maailmale. Oma jumalateenistusel
vaatame Kristuse poole, kelle müstilise ihu liikmed me oleme. Oleme seotud kõigi teiste kristlastega sakramentides osalemise tõttu ja peame elama nii, nagu Kirik õpetab,
elades Kristuse eeskuju järgi. See on kingitus, mille anglokatoliiklus Kirikuna toob maailmale.
Kokkuvõttes võib öelda, et anglokatoliiklased kummardavad Jumalat ja järgivad kristlikku õpetust, ja on võtnud omaks elemente nii keldi kui ka roomakatoliku kirikust.
Katoliiklaste meelest protestantlik (või koguni sektantlik), evangelistide meelest roomakatoliiklust kopeeriv, kuid tegelikkuses Jumala tõelise Kiriku ühtsuses, protesteerimata
pühaduse ilu vastu, võime kindlalt uskuda, et Jumala ülirohked õnnistused on meiega.
Kasutatud kirjandus:
Katoliku religioon Vernon Staley.
EL Mascall Kristus, kristlane ja kirik .
Corpus Christi, 2. väljaanne, autor EL Mascall.
Inglise vaimsus, autor Martian Thornton.
Michael Ramsey evangeelium ja katoliku kirik .
Püha Augustinuse palveraamat .
Digitaalne meedia.
Lisamaterjal:
keldi missa: https://www.faithandworship.com/pdf/stowe%20missal.pdf
Whitby sinod
Kuigi Whitby sinodi fookuses on lihavõttepühade pühitsemist ja dateerimist puudutavad otsused, oli sinod oluline samm Inglismaa kiriku lõplikul romaniseerimisel; kuigi see romaniseerimine oleks võinud niikuinii toimuda ilma Whitby sinodita. Sellegipoolest on alates protestantlikust reformatsioonist sinodi sündmusi sümboolselt tõlgendatud kui “keldi kirikut”, mis vastandub “Rooma kirikule”, ja kuningas Oswiu otsust tõlgendati seega “Briti kiriku” “allutamisena” Roomale.
Loeng peetud Anglokatoliku Kiriku päeval, 9.detsembril 2023 AD
Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au oma helduse pärast, oma ustavuse pärast! Ps 115