Piiskop electus dr Heigo Ritsbek
Mk 6:6b-13
“Ja Jeesus rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi. Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle ja käskis neid, et nad ei võtaks teele kaasa midagi peale saua – ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele -,sandaalid olgu seotud jalga, kuid “ärge pange kahte särki selga”. Ja ta ütles neile: “Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni te sealt paigast lahkute. Ja kui mõni koht ei peaks teid vastu võtma ega teid kuulama, siis minge sealt minema ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks.” Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt, ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.”
Nagu eelmisel pühapäeval märksime, on katoliku lektsionaariumis Markuse evangeeliumi esimesed 13 salmi kahe pühapäeva peale ära jagatud, need tekstid ei ole mitte ühel pühapäeval nagu protestantlikus lektsionaariumis.
Aastaid on olnud ja siiani on mitmete vabakirikute lemmiktekstiks Mk 16:16 vanemas tõlkes: „kes usub ja ristitakse ….. see saab õndsaks.“ Tegelikkuses ei ole siin teps mitte asjade järjekorda kujutatud. Kes kreeka keelt veidi mõistab, saab aru, et siin on kahte erinevat tüüpi tegusõnad – esimene neist märgib ära pidevat tegutsemist – see on uskumise kohta, mis on pidev tegevus. Ega siis ristimisega uskumine ära ei lõpe! See on jätkuv tegevus. Ja teisalt nn aoristi aeg – ühekordne tegevus – ristimine. See on lõpetatud tegevuse aeg. See on üks kord ja kõik. 1997.a. eesti piiblitõlkes sai see ka lõpuks rõhutatult paika pandud, et oleks kõikidele selge – „kes usub ja on ristitud…“ Miks see varem pole probleem olnud? Sest Kristuse misjonikäsust tuleb ju otse asjade järjekord väga selgelt välja: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad” – ütles Jeesus (Mt 28:19). Kuidas? Pange tähele Jumala Poja antud järjekorda: „ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike…“ (Mt 28:19-20). Selge järjekord: kõigepealt ristime ja siis õpetame. Loomulikult – täiskasvanud inimese puhul on tarvilik ka teatud õpetus enne ristimist! Aga see järjekord on oluline seepärast, et ristimine ei ole inimese tegu, vaid Jumala tegu! Mitte sina ei teinud midagi olulist, lastes end ristida, vaid Jumal tegi, Ta pani oma märgi Sinu külge, ta märgistas sind endale kuuluvaks!
Minule on alati probleemiks olnud ja jäänud vabakiriklik nn usuristimise küsimus. Kui selle õpetuse järgi teadlik inimene peale uussündi astub vette ja teatab oma pattude andessaamisest, mis on enne ristimist koos uussünniga toimunud – kuidas minnakse siis mööda otseselt piibellikust sõnumist, et ristimises toimub pattude andekssaamine. Apostlite tegude raamatu 2. peatükis vastab püha apostel Peetrus peale oma jutlust neile, kes küsisid, mida teha tuleb – meelt tuleb parandada ja end ristida lasta – milleks? „igaüks teist lasku ennast ristida – pattude andeksssaamiseks“ (Ap 2:38). Milleks ristida? Pattude andekssaamiseks! Ja teine tekst Johannese evangeeliumi 3. peatükist – „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki“ (Jh 3:5). Mismoodi on kristlik Kirik 2000 aastat seda mõistnud? See on ristimine! Kuidas saab veest sündida? Ristimises!
See on põhjus, mis evangelikaalid ehk vabakirikud ei soovi jutlustada Peetruse 1. kirja 3:20 üle – „see tähendab, kaheksa hinge, veest päästeti. Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine…“ (1 Pt 3:20-21). Ristimine päästab! Jaa. Päästes on oluline nii ristimine kui usk! See pole maagia! Kuid ristimisel on väga tähtis roll – sest see on midagi, mida Jumal teeb! Sina ei päästa ennast! Jumal päästab!
Mis on kõigel sellel tegemist meie tänase tekstiga. Aga seda, et jüngrid tulevad tagasi ja on väga rõõmsad – miks? Nad täitsid Issanda käsku – „nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt, ja ajasid välja palju kurje vaime“ ja tegid paljusid haigeid terveks (Mk 6:12-13). See oli tõepoolest imeline!
Aga siin on üks oluline detail, millest me nii mõnigi kord üle vaatame. Tihti on Piiblis aga just detailid erakordselt suure tähendusega. Ristimisel on veest raske mööda vaadata, armulaual on leivast ja veinist raske mööda vaadata, palvetamisel haigetete eest on raske mitte näha õli. Miks on see sakrament – kust tuleb võidmise sakrament? Aga siitsamast – Jeesuse käest! Tõsi – Jeesus ei ütle otse: võidke neid siis õliga. Aga huvitav, kust nad selle idee võtsid, kui Jeesus oli neid välja läkitanud? Ainult üks vastus on võimalik: Jeesuse käest!
„ja võidsid paljusid haigeid õliga“ (Mk 6:13). Kas oli see Peetruse või Jaakobuse geniaalne mõttevälgatus? Ei. See oli lähtuv Jeesusest. Nii et isegi protestantliku printsiibi sola scriptura juurde jäädes on salvimise sakrament piibellik. Seda enam, et Püha apostel Jaakobus oma kirjas (mis on ju ometi Jumala Sõna ehk pühakiri) kirjutab nõnda: „Ja kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad (st piiskopid või preestrid) enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks“ (Jk 5:14-15).
Millest siin räägitakse? Sakramendist!
Protestandid jagasid Mk 6:1-13 kaheks, et rõhuasetus oleks nö mitteefektiivsel ja elektiivsel vaimulikul teenimisel. Kuid katoliku või katoolne kirik on suures tarkuses rõhutamas just jüngrite tegevuse üht alusprintsiipi, mis saab hilisemas kiriklikus teenimises väga oluliseks ja on nii olnud 2000 aastat! See on sakramentaalsus! See teebki meie tänase lektsionaariumi teksti nii oluliseks!
Sakramentaalsus ei ole aga eesmärk omaette. Jeesus on! Me vajame Jeesust! Tõelist ja elavat kohtumist Jumalaga! Selles aitavad meid sakramendid! Sest me teeme nii, nagu Jeesus ütles, nagu Ta käskis!
Püha apostel Johannes ütleb meile edasi Jeesuse sõnu: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kui te ei söö inimese Poja liha ja ei joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ja minu verd joob, sellel on igavene elu ja ma äratan ta üles viimsel päeval“ (Jh 6:53-54).
Tahad sa olla Jeesuse poolt igavese elu pärija? Olla üles äratatud viimsel päeval? Siis tule armulauale!!! See ei ole mitte mingi meie eripära või kiiks või midagi muud, miks meie jumalateenistuse ehk missa kese on armulaud! Jeesus määras selle! Me pole siin ilusa muusika kontserdil või manipuleerival ja tundeid üles kütval pikal õpetusloengul – Me oleme Jeesuse Ihu ja Vere osaduses! Ja see loeb!
Aamen.
Peetud EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse missal 15. juulil 2012.