Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema piiskopkond

PALMIPUUDEPÜHA A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii ütleb Jumala sulane: Issand andis mulle kõneka keele, et ma kinnitaksin
väsinut maheda sõnaga. Tema äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuulaksin
õpilase kombel. Issand avas minu kõrva ja ma ei ole pannud vastu ega taganenud.
Ma andsin oma selja peksjaile ja oma põsed neile, kes katkusid mu habet. Ma ei
peitnud oma palet teotuste ja sülje eest.
Sest Issand, mu Jumal, aitab mind ega jäta mind häbisse. Seepärast teen ma oma
näo tardunuks kui ränikivi, sest ma tean – ma ei jää häbisse.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?
Kõik, kes mind näevad, naeravad mu üle,
kõverdavad huuli ja raputavad pead:
“Ta lootis Issanda peale,
las nüüd Issand aitab ta välja, kui ta teda armastab!”
Koerakari ümbritseb mind,
ülekohtutegijate jõuk piirab mind.
Nad puurivad läbi mu käed ja jalad,
Valust võin üle lugeda kõik oma luud-kondid.
Nad jagavad omavahel ära minu rüü,
heidavad liisku mu särgi üle.
Aga sina, Issand, ära jää minust kaugele,
mu tugevus, tule mulle appi!
Ma tahan teatavaks teha oma vendadele Sinu nime
ja kiita sind ustavate koguduses.
Teie, kes te kardate Issandat, kiitke teda,
ülistage teda, kõik Jaakobi sugu.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et
Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese
sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast, sai kuulekaks kuni
surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige
ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik
põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad, ja iga keel tunnistaks
Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Au Sulle, Jumala Sõna!
Meie pärast alandas Kristus iseennast ja sai kuulekaks kuni surmani, pealegi
ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle
nime üle kõikide nimede!
Au Sulle, Jumala Sõna!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus jõudis ühes oma jüngritega Jeruusalemma juurde, Betfagee poole
Õlimäge, siis saatis Jeesus kaks oma jüngrit teele ja ütles neile: “Minge
külasse, mis on teie ees. Sealt leiate te kinniseotud emaeesli ja eeslivarsa
tema kõrval. Päästke nad lahti ja tooge minu juurde. Aga kui keegi peaks midagi
ütlema, siis vastake: “Neid on Issandale vaja ja tema saadab nad varsti tagasi”.
Aga see on sündinud selleks, et läheks täide prohveti sõna: “Ütelge Siioni
tütrele: vaata, su kuningas tuleb. Ta on tasane ja istub emaeesli seljas ja sälu
seljas, kes on veolooma varss.” Ja jüngrid läksid ja tegid nõnda, nagu Jeesus
neid oli käskinud. Nad tõid emaeesli ja varsa, panid oma riided nende seljale ja
Jeesus istus eesli selga. Aga paljud inimesed laotasid oma riided tee peale,
mõned aga tõid puuoksi ja sillutasid okstega nende teed. Rahvahulgad käisid
Jeesuse ees ja tema taga ning hüüdsid: “Hoosianna Taaveti Pojale! Kiidetud olgu,
kes tuleb Issanda nimel. Hoosianna kõrges!” Ja kui Jeesus Jeruusalemma jõudis
oli kogu linn ärevil ning kõik küsisid: “Kes ta on?” Aga rahvahulgad ütlesid:
“Tema on prohvet – Jeesus Galilea Naatsaretist!”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 21,1-11

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: punane

Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa oma õrna armastuse poolest inimsoo vastu
läkitasid oma Poja, meie Päästja Jeesuse Kristuse, võtma Enda peale meie liha
ja kannatama surma ristil, et kogu inimkond järgiks Tema suure alandlikkuse
eeskuju: palun anna armulikult, et me tohiksime nii järgida Tema kannatlikkuse
õppetundi kui ka saada osa Tema ülestõusmisest; Seda palume Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 24; Ps 97; Sk 9:9-12; Mk 11:1-11
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 130; Ps 138; Jr 8:9-15,18-19:1; 1Kr 1:17-31

Mõtiskus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna seisame me inimajaloo suurima päeva lävel. Me seisame Jeruusalemma väravate
ees, käes palmioksad, kuid südames aimdus eelseisvast vaikusest. Palmipuudepüha on
uks Suurde Nädalasse – see on aeg, mil Kirik ja iga üksik hing kutsutakse rännakule,
mis ei kulge mitte ülesmäge hiilgusesse, vaid allamäge, kuni ristijalamini ja sealt
edasi pimedasse hauda. See on teekond, mis esitab väljakutse kõigele, mida meie
kaasaegne maailm väärtustab. Evangeeliumis näeme Kristust sisenemas Pühasse Linna.
Kuid vaadake Tema trooni – see on eesli varss. See ei ole vallutaja uhkus, vaid
prohvetlik alandlikkus. Rahvas hüüab: “Hoosanna!”, oodates poliitilist vabastajat,
kuid Jeesus tuleb vabastama meie südameid. Me elame ajastul, kus meilt nõutakse
pidevat “enese müümist” ja täiusliku fassaadi hoidmist. Me kardame alandlikkust,
sest see tundub haavatavusena. Kuid Kristus eesli seljas tuletab meile meelde, et
me ei pea end ise “looma” ega “müüma”. Meie väärtus ei seisne rahvahulga kiituses,
vaid selles, et me oleme loodud Jumala näo järgi. Püha Franciscus Salesist on öelnud:
“Me peame olema nagu eesel, kes kannab Issandat: alandlikud, vaiksed ja valmis
minema sinna, kuhu Tema meid juhib, isegi kui tee viib läbi rahvahulga pilgete.”
Kirikuna oleme me täna see eesli varss. Meie ülesanne ei ole särada oma tarkuses,
vaid kanda Kristust maailma. Meie “mina” peab kahanema, et Tema sära saaks paista.
Prohvet Jesaja ja Psalmikirjutaja maalivad pildi sulasest, Kes ei pööra oma palet
teotuse eest. Tänapäeva inimene väärtustab radikaalset autonoomiat – “minu tõde”
ja “minu vabadust”. Mõte kellelegi allumisest tundub meile piiranguna. Ometi
näitab Kristus, et tõeline vabadus peitub kuulekuses Isale. Kui me hüüame Pühakirja
sõnadega: “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?”, ei ole see uskmatus. See
on Kristuse enda hääl meie sees. Anglokatoliiklik traditsioon õpetab meile, et me
ei suuda end ise päästa. Me vajame sakramentaalset sõltuvust – armulauda ja pihti –,
mis murravad meie uhkuse ja liidavad meid ühte Kristuse Ihuga. Seal, kus lõpeb
meie oma jõud ja “autonoomia”, algab Jumala arm. Kirjas Filiplastele kuuleme hümni
Kristusest, Kes “tühjendas enese”. See on meie vaimse elu kese. Meie ümber on
tohutu müra ja vaimne killustatus, mis püüab täita iga tühja hetke meie sees.
Kristus aga kutsub meid tühjendama end egost, et teha ruumi pühale vaikusele.
Püha Augustinus on kirjutanud: “Kas sa soovid tõusta kõrgele? Alusta kõigepealt
laskumisest. Kas plaanid ehitada torni, mis ulatub taevani? Pane esmalt paika
alandlikkuse vundament.” Me ehitame elavat Kirikut siis, kui me tühjendame end
oma õigusest ja uhkusest. See on intellektuaalne alandlikkus: tunnistada altari
ees põlvitades, et meil ei ole kõiki vastuseid, kuid me usaldame Teda, kes On Vastus.
Mida see meie jaoks tähendab? Palmipuudepüha kutsub meid üles mitte jääma
pealtvaatajateks tee äärde. Meid kutsutakse astuma rongkäiku, kus loovutame oma
kontrollivajaduse ja maise au. Ärgem kardkem oma nõrkust või seda “eeslit” enda
sees. Just seal soovib Kristus istuda. Alandlikkus ei ole enese põlgamine, vaid
enese unustamine Jumala suure armastuse paistel. Olgem paik, kus “pühaduse ilu”
ja liturgia vaigistavad maailma kära. Olgu meie kogudus koht, kus ei võistelda
au pärast, vaid kus pestakse üksteise jalgu. Kui me täna võtame vastu pühitsetud
palmioksad, siis teadkem, et need kuivavad ja neist saab tuhk. Kõik maine hiilgus kaob.
Kuid see armastus, mis viis Jeesuse Jeruusalemma ja sealt Kolgatale, on igavene.
Mingem siis sel nädalal koos Temaga. Ärgem põgenegem risti eest, sest ilma
Suure Reedeta ei ole Ülestõusmispäeva. Ilma alandumiseta ei ole ülendamist.
Aidaku seda tõeks elada kõigeväeline Jumal. Aamen.

PAASTUAJA V PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Nii ütleb Issand: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid teie haudadest välja
ning viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tundma, et mina olen Issand – siis,
kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahvast, teie haudadest välja. Ja ma
hingan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma sean teid teie omale
maale ning te peate tundma, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen selle teoks –
ütleb Issand. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut!
Sügavusest hüüan ma sind: Issand, kuule mu häält!
olgu sinu kõrvad ärkvel mu anumise häälele.
Kui sina,ülekohut meeles peaksid, kes võiks siis püsida.
Kuid sinu juures on andeksandmine, et sind kardetaks.
Ma ootan Issandat,
teda usaldab mu hing,
tema sõnade peale ma loodan.
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut.
Enam kui valvurid hommikut – Iisrael, oota Issandat.
Sest tema juures on heldus, tema juures rohke lunastus.
Jah, tema lunastab Iisraeli
kõigest nende ülekohtust.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Need, kes on lihas, need ei või Jumalale meeldida. Aga teie pole lihas, vaid
vaimus, kui kord Jumala Vaim teie sees elab. Kui nüüd mõnel teie seast ei ole
Kristuse Vaimu, siis tema ei ole Kristuse oma. Kui aga Kristus on teie sees,
siis on ihu küll patu pärast surnud, kuid vaim teeb elavaks õigluse järgi. Sest
kui tema, kes ta äratas Jeesuse surnuist üles, elab teie sees, siis teeb tema
Vaim ka teie sureliku ihu elavaks. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Au Sulle, Jumala Sõna!
Mina olen ülestõusmine ja elu,
kes minusse usub, see ei sure igavesti!
Au Sulle, Jumala Sõna!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Laatsarus Betaaniast oli haige. Betaania oli küla, kus elasid Maarja ja tema õde
Marta, aga Maarja oli see naine, kes salvis Issandat salviga ja kuivatas tema
jalgu oma juustega – tema vend Laatsarus oligi haige. Õed lasksid Jeesusele
öelda: “Issand, vaata, Su sõber on haige”. Ja kui tema sellest kuulda sai, siis
ta ütles: “See haigus ei too surma, vaid laseb Jumala kirkusel avalikuks saada,
et Jumala Poega selle pärast austataks”.
Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde Maarjat ning Laatsarust. Kui ta nüüd
kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sellesse paika, kus ta
oli. Siis ütles ta oma jüngritele: “Mingem jälle Juudamaale!” Jüngrid vastasid
talle: “Rabi, alles nüüdsama tahtsid juudid sind kividega surnuks visata ja sina
lähed jälle sinna”. Jeesus kostis neile: “Päevaaeg kestab kaksteist tundi, kui
keegi kõnnib päeva ajal, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
Kui aga keegi öösel oma teed käib, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust”.
Ja ta jätkas: “Meie sõber Laatsarus magab, kuid mina lähen teda unest üles
äratama”. Jüngrid ütlesid talle: “Kui ta magab, siis ta saab terveks”. Jeesus
rääkis surmast, aga jüngrid arvasid, et ta kõneleb tavalisest unerahust. Nüüd
ütles Jeesus neile täie selgusega: “Laatsarus on surnud, ja ma rõõmustan teie
pärast, et ma seal ei olnud, et teie võiksite uskuda, kuid mingem nüüd tema
juurde!”
Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, ütles teistele jüngritele: “Lähme meiegi, et
surra ühes temaga!” Kui Jeesus kohale jõudis, sai selgeks, et Laatsarus oli juba
neli päeva hauas olnud. Aga Betaania on Jeruusalemma lähedal, umbes
viieteistkümne vagumaa (kolme kilomeetri) kaugusel ja palju juute oli tulnud
linnast Marta ja Maarja juurde neid nende venna pärast lohutama. Kui Marta
kuulis, et Jeesus on tulekul, läks ta temale vastu, Maarja jäi aga koju”. Ja
Jeesust kohates Marta ütles talle: “Issand, kui sina siin oleksid olnud, siis mu
vend ei oleks surnud. Ma tean küll ka nüüd, et Jumal annab sulle kõik, mida sa
temalt iganes palud”. Jeesus vastas talle: “Sinu vend tõuseb üles.” Marta ütles
talle: “Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval.” Jeesus kostis talle: “Mina
olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see jääb elama ka siis, kui ta
sureb. Keegi, kes elab ja usub minusse, ei sure igaveseks. Kas sa usud seda?”
Marta ütles talle: “Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes
peab maailma tulema.”
Nii öelnud, läks Marta ja ütles tasa oma õele Maarjale: “Õpetaja on siin ja
kutsub sind?” Seda kuuldes tõusis Maarja kiiresti üles ja läks talle vastu, sest
Jeesus polnud veel külasse jõudnud, vaid ta oli alles selles paigas, kuhu Marta
oli talle vastu tulnud. Kui juudid, kes Maarjat olid lohutama tulnud, nägid teda
tõusvat ja kiiresti välja minevat, läksid nad talle järele, sest nad arvasid, et
ta läheb hauale nutma. Aga kui Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta
teda nähes tema jalge ette maha ja ütles Talle: “Issand, kui sina oleksid siin
olnud, siis mu vend ei oleks surnud!” Teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas
nähes oli Jeesus vaimus sügavasti liigutatud ja ta küsis: “Kuhu te olete ta
matnud?” Nad ütlesid talle: “Issand, tule ja vaata!” Ja Jeesus nuttis. Siis
juudid ütlesid: “Vaata, kuidas ta teda armastas!” Aga mõned nende seast ütlesid:
“Kas tema, kes ta avas pimeda silmad, ei oleks suutnud teha nii, et Laatsarus
polekski surnud?”
Jeesus oli vapustatud, kui ta haua juurde jõudis. Aga see oli koobas, mille suul
lasus kivi. Jeesus ütles neile: “Võtke kivi ära!” Surnud Laatsaruse õde, Marta
ütles talle: “Issand, ta lehkab juba, sest ta on siin juba neljandat päeva.”
Jeesus kostis talle: “Kui sa usud, siis saad sa näha Jumala au.” Ja nad
veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: “Ma tänan sind,
Isa, et sa oled mind kuulda võtnud. Ma teadsin küll, et sa kuuled mind alati,
kuid seda ütlen ma rahva pärast, et nemad usuksid, et sina oled mind läkitanud.”
Seda öelnud, hüüdis ta valju häälega: “Laatsarus, tule välja!” Ja surnu tuli
välja, käed ja jalad sidemetega mähitud ja higirätik näol, aga Jeesus ütles
neile: “Päästke ta lahti ja laske tal minna!” Ja paljud juudid, kes olid tulnud
Maarja juurde ja näinud, mida Jeesus tegi, hakkasid temasse uskuma.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 11:1-45

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: lilla

Oo, Kõigeväeline Jumal, Kes ainuüksi suudad ohjata patuste inimeste rahutuid
tahtmisi ja kiindumusi: anna oma rahvale, et nad armastaksid seda, mida Sa
käsid, ja ihaldaksid seda, mida Sa lubad; et nii maailma mitmesuguste ja
mitmekesiste muutuste keskel võiksid meie südamed kindlasti leida tõelisi
rõõme; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 51; Js 1:10-20; 1Pt 4:12-19
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 42; Ps 43; Ho 6:1-6; Hb 10:1-25

Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas!
Tänased pühakirjalugemised asetavad meid silmitsi inimolemuse kõige sügavama
hirmuga – surmaga – ja Jumala kõige suurema vastusega sellele: ülestõusmisega.
Me seisame täna Betaania haua lävel koos Maarja ja Martaga, tundes seda rasket
leina, mis kaasneb kaotusega. Prohvet Hesekieli nägemus orust, mis on täis kuivanud
luid, ei ole lihtsalt ajalooline pilt Iisraeli pagendusest. See on metafoor igale
hetkele meie elus, kus tunneme end vaimselt tühjana. “Ma avan teie hauad ja toon
teid, oma rahva, teie haudadest välja,” ütleb Issand. See on esimene märk
anglokatoliiklikust lootusest: Jumal ei vaata meie “kuivanud luid” distantsilt.
Ta astub sellesse orgu. Ta ei piirdu vaid lohutamisega; Ta lubab panna meisse
oma Vaimu, et me saaksime elavaks. Psalm 130, De profundis, on üks patukahetsusaja
võimsamaid palveid. “Põhjatuist sügavustest hüüan ma Sinu poole, Issand!” Paljud
meist üritavad oma “sügavusi” peita – oma sõltuvusi, hirmu ebaõnnestumise ees või
leina. Kuid psalmikirjutaja õpetab meile, et just sealt, kõige madalamast punktist,
algab meie teekond valguse poole. Anglokatoliiklikus vaimsusess on see “pime öö”
koht, kus me loobume omaenese suutlikkuse ülistamisest ja jääme ootama Issandat
“rohkem kui vahimehed hommikut”. Evangeeliumis Johannese järgi näeme me Jeesuse
inimlikkuse ja jumalikkuse täiuslikku ühtsust. Jeesus nuttis. Ta teadis, et Ta
äratab Laatsaruse mõne minuti pärast üles, kuid Ta nuttis sellegipoolest. Miks?
Sest Ta jagab meie valu. Ta ei ole tähtis jumalus, vaid Kaastundlik Päästja.
Meie liturgia keskmes on armulaud – meenutus sellest, et Jumal võttis omaks meie
liha, et see seestpoolt ümber muuta. Kui Jeesus hüüab: “Laatsarus, tule välja!”,
ei kõneta Ta ainult üht surnud meest Betaanias. Ta kõnetab kõike seda, mis on meis
surnud. Ta käsib meil välja tulla oma isekuse hauast. Ta käsib meil vabaneda
mähistest, mis meid kammitsevad – olgu need siis viha, süütunne või lootusetus.
Paulus tuletab meile kirjas roomlastele meelde, et see ei ole pelk filosoofia.
Kui Kristuse Vaim elab teis, siis Ta elustab ka teie “surelikud ihud”. Meie
usutunnistus ei piirdu hinge surematusega; me usume ihude ülestõusmist. See tähendab,
et see, mida me teeme oma kehaga siin ja praegu – kuidas me hoolime haigetest,
kuidas me põlvitame palve ajal, kuidas me võtame vastu Püha Armulauda –, omab
igavikulist tähendust. Evangeeliumi loos kohtame me ka üht kõige inimlikumat ja
valusamat küsimust. Jeesus saab teada, et Ta sõber on haige, kuid Ta viivitab
teadlikult kaks päeva. Kui Ta pärale jõuab, on Laatsarus juba neli päeva hauas olnud.
See on koht, kus meie usk võib kõikuma hakata. Me küsime: “Issand, miks Sa
viivitad? Miks Sa lubad sellel valul juhtuda?” Tänapäeva inimesele on see “Jumala
vaikimine” kõige suurem väljakutse. Meile tundub sageli, et Jumal on lootusetult
hiljaks jäänud. Kuid vaadake, kuidas Jeesus vastab: Ta ei hakka pidama loengut
teoloogiast või Jumala suurest plaanist. Jeesus nuttis. See ongi vastus kannatusele:
Jumal ei ole manipuleeriv lavastaja, kes viivitab efekti mõttes. Ta on Jumal, kes
astub hauda koos meiega. Jeesuse viivitus tähendab, et Ta ei tule meid lihtsalt
“parandama”, vaid Ta tuleb meid päästma seestpoolt. Ta laseb surmal juhtuda, et
näidata – isegi surm ei ole Tema jaoks lõpp-punkt. Tema vastus meie valule ei
ole õpetus, vaid solidaarsus. Mida see tähendab meile täna?
See lugu ei ole vaid kaunis mälestus minevikust, vaid kutse tegevusele. Me elame
maailmas, mis on täis „kuivanud luid“ – olgu selleks uudised konfliktidest
või meie endi purunenud lootused. Laatsaruse lugu tuletab meelde, et seal, kus
meie näeme lõppu, näeb Jumal uut algust. Meie ülesanne on olla lootuse kandjad.
Jeesus ütles: „Võtke kivi ära!“ Ta oleks võinud kivi ka imeväel minema pühkida,
aga Ta palus inimestel seda teha. Meie „kivi“ on sageli mask, mida me kanname –
hirm näidata oma haavatavust. Tänapäeva maailmas tähendab see julgust tulla Jumala
ette sellisena, nagu me oleme, ja lasta Tema valgusel oma varjatud nurkadesse
paista.Jeesus äratas Laatsaruse, kuid Ta ütles kõrvalseisjatele: „Vabastage ta
mähistest ja laske tal minna!“ See on meie kui koguduse ülesanne. Meie ümber on
inimesi, kes on küll elus, kuid mähitud üksildusse või süütundesse. Meie käed
peavad olema need, mis aitavad neil neist sidemetest vabaneda, pakkudes
kristlikku armastust ja toetust. Kallid kaasteelised, me oleme teel Suure Nädala
poole. Laatsaruse ülesäratamine on viimane suur tähis enne Jeesuse enda
kannatusteed. See on eelmäng tühjale hauale. Täna, kui me ligineme altarile,
et võtta vastu Kristuse Ihu ja Verd, palugem:
“Issand, ärata üles see osa meist, mis on kaotanud lootuse. Lase meil kogeda Sinu
elu andvat Vaimu juba täna, et me võiksime olla Sinu ülestõusmise tunnistajad
selles maailmas.” Aamen.

Loeng “Anglokatoliiklik vaimsus ja sisemine metanoia: Teekond pühitsetud argipäevani”
peetud 21.03.26. “Vaimne päev Anglokatolikus Kirikus” raames i. Raivo Kodaniku
poolt:

Loeng “Kristus – meie elu algus ja lõpp: kristlike harjumuste kasvatamine”
peetud 21.03.26. “Vaimne päev Anglokatolikus Kirikus” raames i. Priit Kõrge poolt:

PAASTUAJA IV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine esimesest Saamueli raamatust:
Issand ütles Saamuelile: „Vala oma õlisarv täis ja mine: mina läkitan su
Petlema mehe Iisai juurde, sest ma olen ühe tema poegade seast vaadanud
enesele kuningaks.» Saamuel nägi Iisai poega Eliabi ja mõtles: „Kindlasti
seisab Issanda ees see, keda Tema tahab võida.» Aga Issand ütles Saamuelile:
„Ära vaata tema väljanägemise ja tema pika kasvu peale, sest mina olen
teda halvaks pidanud. Sest see ei ole midagi, mis inimene näeb: inimene
näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.» Ja Iisai laskis
oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile:
„Issand ei ole neid välja valinud» ja küsis Iisai käest: „Kas poisid on
kõik siin?» See vastas: „Noorem on veel järel, aga vaata, tema hoiab
lambaid.» Siis Saamuel ütles Iisaile: „Läkita ja too ta siia, sest me ei
istu lauda enne, kui ta siia tuleb!» Ja Iisai läkitas mehed ning laskis
tal tulla; ta oli jumekas, ilusate silmadega ja nägi kaunis välja. Ja
Issand ütles: „Tõuse ja võia tema, sest tema see ongi!» Siis Saamuel
võttis õlisarve ja võidis tema ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli
Taaveti peale sellest päevast peale ja edaspidi. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust!
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb Ta mind puhkama,
vee äärde saadab Ta mind hingama;
Tema kosutab mu hinge.
Tema juhatab mind õiguse rööbastesse oma Nime pärast.
Kui ma kõnnin pimedas orus,
ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga;
Su karjasekepp ja Sinu sau, need annavad mulle julgust.
Sina katad mu ette laua mu vaenlaste silma all;
Sina võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Suisa headus ja heldus käivad minuga kõik mu elupäevad,
eluajaks ma jään Issanda kotta.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust!

Teine lugemine apostel Pauluse kirjast efeslastele:
Vennad! Varem te olite pimedus, nüüd aga olete Issanda abiga valgus. Elage
nagu valguse lapsed – valguse vili on ju kõiges, mis on hea ja õige ja tõsi.
Mõtelge järele, mis on meelepärane Issandale; ärgu olgu teil osadust pimeduse
viljatute tegudega, vaid paljastage nad hoopis! Sest mida nemad salajas teevad,
seda on häbi nimetadagi. Aga kõik, mida Valgus paljastab, saab nähtavaks;
kõik, mis nähtavaks saab, on aga Valgus, mispärast ongi öeldud: „Ärka üles,
uinuja, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!»
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Au Sulle, Jumala Sõna!
Mina olen maailma valgus,
kes minu järel käib, sellel on eluvalgus!
Au Sulle, Jumala Sõna!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Teed käies nägi Jeesus üht sündimisest saadik pimedat inimest. Ta sülitas maha,
tegi süljest muda, võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: «Mine pese silmi
Siiloahi tiigis!» (‘Siiloah’ tähendab ‘Läkitatu’. ) Siis pime läks sinna ja pesi
silmi ning tuli nägijana tagasi. Naabrid ja need, kes teda enne olid näinud
kerjamas, ütlesid siis: «Eks see ole seesama mees, kes istus ja kerjas?» Ühed
ütlesid: «Jah, seesama,» aga teised: «Ei, ta on ainult tema moodi.» Tema ise
ütles: «See olen mina!» Nad viisid selle, kes enne oli pime olnud, variseride
juurde, sest see oli hingamispäev, kui Jeesus muda tegi ja ta silmad avas. Nüüd
küsisid ka variserid tema käest, kuidas ta oli nägijaks saanud. Tema ütles neile
jälle: «Ta pani muda mu silmade peale ja ma pesin neid ja näen.» Siis ütlesid
mõned variseridest: «See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea
hingamispäeva,» aga teised ütlesid: «Kuidas võib patune inimene teha niisuguseid
tunnustähti?» ja nad olid eri meelt. Siis nad rääkisid uuesti pimedaga: «Mis
sina ütled tema kohta? Ta ju tegi lahti sinu silmad?» Aga pime ütles: «Ta on
prohvet!» Nemad kostsid talle: «Ise sa oled lausa pattudes sündinud, ja tahad
meid õpetada?» ja heitsid ta sünagoogist välja. Jeesus sai kuulda, et nad olid
ta välja heitnud ja küsis tema käest, kui nad kokku said: «Kas sa usud Inimese
Pojasse?» Tema kostis: «Kes see on, isand, et ma saaksin temasse uskuda?» Jeesus
ütles talle: «Sa näed ju teda: see, kes sinuga räägib, see ta on.» Aga tema
lausus: «Ma usun, Issand!» ja kummardas teda. See on püha evangeelium. Ülistus
olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 9:1,6-9,13-17,34-38

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: lilla

Armuline Isa, Kelle õnnistatud Poeg Jeesus Kristus tuli taevast alla, et olla
tõeline Leib, mis annab maailmale elu: anna meile alati seda leiba, et Tema
elaks meis ja meie Temas, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga,
üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 89:1-19; 1Ms 43:1-5,11-16,26-34; 1Kr 12:1-11
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 103; Jr 10:1-13; Mk 12:13-17

Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas!
Täna on Laetare-pühapäev. See päev on segu paastuaja patukahetsusest
ja Ülestõusmispüha kirkusest. Tänane päev sümboliseerib koidikut, mis hakkab murdma
läbi meie hinge hämaruse. Me kuulsime, kuidas prohvet Saamuel läks võidma uut kuningat.
See lugu on täis inimlikku draamat, mis kõnetab meid ka täna, mil me maadleme
küsimustega enese leidmisest, vaimsest tervisest ja Jumala kohalolust meie elus.
Isegi Saamuel, olles oma aja suurim prohvet, eksis. Ta vaatas Eliabi – pika kasvu ja
kangelasliku välimusega meest – ja mõtles: “Siin ta on!” Kuid Jumal vastas talle
sõnadega, mis on meie tänase hommiku nurgakiviks: “Inimene näeb, mis silma ees, aga
Issand näeb, mis südames.” Tänapäeva maailmas on see pinge teravam kui kunagi varem.
Me elame ajastul, kus “väline pilk” – sotsiaalmeedia kuvandid, edukus, füüsiline
täiuslikkus – on muutunud meie vaimse tervise vaenlaseks. Me tunneme end sageli nagu
Taaveti vennad: me seisame reas, püüame olla piisavalt head, aga tunneme endas
hüljatust. Ometi Jumala valik ei ole preemia tubliduse eest. Taavet ei valitud tema
ilu pärast (kuigi tekst seda mainib), vaid vaatamata tema väiksusele. See on Jumala
ettehooldus (Providentia): Jumal ei kutsu neid, kes on valmis, vaid Ta teeb kõlblikuks
need, keda Ta kutsub. Prohvet Saamuel vaatas välist hiilgust, aga Issand ütles talle:
“Inimene näeb, mis silma ees, aga Issand näeb, mis südames.” Taavet, karjapoiss,
võiti keset tema igapäevast madalust. See on lohutus meile: Jumala arm ei oota, kuni
me oleme “terved” või “täiuslikud”, vaid Ta leiab meid sealt, kus me oleme.
Evangeeliumis kohtame Jeesust, Kes tervendab pimeda mehe viisil, mis tundub tänapäeva
maailmas peaaegu solvav. Ta sülitab maa peale, segab pori ja määrib seda mehe silmadele.
See on sügavalt inkarnatsiooniline ehk lihakssaamise hetk. Jeesus, Jumala Ainusündinu,
ei pelga meie maist pori. Jeesus ei tee ka lihtsalt imet, Ta teostab uut loomist. Nii
nagu Looja voolis alguses inimese mullast, nii voolib Ainusündinud Poeg sellest maisest
porist meile uue nägemise. See on lohutus neile, kes tunnevad, et nende hing on
purunenud – Issand ei paranda vana, Ta loob meis uue südame.” Ta ei tervenda
distantsilt, vaid astub meie ette, meie
haiguse, meie mõistmatuse ja kannatuse ette. Pangem tähele, et Jumal tegutseb läbi
mateeria. Nii nagu Ta kasutas mulda ja sülge, kasutab Ta täna leiba ja veini. Meie
vaimne tervis ei parane pelgalt abstraktsete mõtete abil, vaid läbi Sakramendi.
Armulaud on see püha ravim, mis puudutab meie hinge haavu, pakkudes tervenemist,
mida maailm anda ei saa. Meilt oodatakse iseseisvust, kuid pimedana sündinu lugu
rõhutab meie absoluutset sõltuvust Kristuse ülimuslikkusest. Mees ei saanud end ise
tervendada; ta pidi laskma end juhtida Siiloahi tiigi äärde. See on kutse kogudusele
kui Kristuse Ihule. Me oleme üksteisest ja Issandast sõltuvad inimesed. Armulauaosadus
on paik, kus meie individuaalne ärevus ja üksindus sulanduvad kokku pühade osadusega.
Kui me seisame altari ees, ei ole me enam “pimedana sündinud” oma muredes, vaid me
saame osa Jumalikust Valgusest. Vaimne tervis kristlikus mõttes ei ole probleemide
puudumine, vaid teadmine, et keset pimedust on keegi, kes ütleb: “Ma olen maailma
valgus.” Tänane usklik peab suutma seista silmitsi haiguse, vaimse tervise murede või
ebaõnnega – ilma hukkamõistuta. Kristus ütleb, et pimedus ei ole karistus, vaid koht,
kus Jumala teod saavad avalikuks. See on kutse vahetada küsimus “Miks mina?” küsimuse
vastu “Kuidas saab Jumala arm siin särada?” Vaimne tervis kristlikus mõttes tähendabki
seda terviklikkust, kus me ei karda oma nõrkust, sest just sealt algab meie kohtumine
Ülimusliku Tervendajaga. Lõpuks seisame aga silmitsi evangeeliumi kõige teravama
väljakutsega: kas me julgeme tunnistada tõde ka siis, kui see on ebamugav? Pime mees
heideti kogudusest välja, sest tema nägemine ei sobinud variseride süsteemi. Tänapäevalgi
võib Kristuse järgimine tähendada vaimset üksindust või mittemõistmist. Kuid
Laetare-pühapäev tuletab meile meelde: Rõõmusta! Sest isegi kui maailm meid ei mõista,
on meil osadus Temaga, Kes on meid võidnud nagu Taavetit ja tervendanud nagu pimedat.
Meie tee viib altari juurde, kus me kohtume Issandaga palgest palgesse.
Mida see meie jaoks tähendab? Pime mees saadeti Siiloahi tiigi äärde pesema. Meie jaoks
on see “pesemine” ja “nägemine” saanud reaalsuseks Sakramendis. Aarmulaud on vaimse
tervise nurgakivi. Me oleme kogudusena nagu see pime mees – me sõltume täielikult
Kristuse abist. Kui me astume armulaua osadusse, ei saa me ainult leiba ja veini, vaid
me saame osa Kristuse enda elust. See on “tervenemise sakrament”. Vaimne tervis
kristlikus mõttes tähendab seda, et me ei vaata enam sissepoole oma probleemidele,
vaid vaatame üles Kristusele – kust tuleb meile abi. Armulaud on koht, kus meie
hajutatud mõtted ja killustatud mina kogutakse kokku Tema pühaduses. See on osadus,
mis kinnitab meile: “Sa ei ole üksi oma pimeduses.” Apostel Paulus tuletab meile meelde:
“Kord te olite pimedus, aga nüüd te olete valgus Issandas.” See on kutse vaimsele
virgusele. Vaimne tervis on tihedalt seotud tõega – elamisega valguses, kus pole vaja
midagi karta. Jumala ettehooldus on meid toonud siia Kirikusse, selle altari ette, et
me võiksime hüljata “pimeduse viljatud teod” ja lubada Kristusel meid üles äratada.
Issand hoidku ja kaitsku meid alati oma armu valguses. Aamen

21.03.2026 A.D.

Püha Katariina kiriku kabelis, Müürivahe 33

PÄEVAKAVA ON ORIENTEERUV!

PAASTUAJA III PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine teisest Moosese raamatust:
Neil päevil oli rahval janu vee järele ja rahvas nurises Moosese vastu ning
ütles: “Miks ometi tõid sa meid Egiptusest siia? Meid, meie lapsi ja meie loomi
siia janusse surema.” Aga Mooses hüüdis Issanda poole ja ütles: “Mida ma pean
selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskaksid mind kividega surnuks!” Ja
Issand ütles Moosesele: “Asu rahva etteotsa ja võta endaga mõned Iisraeli
vanemad, võta kätte oma sau, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine. Vaata, mina
seisan seal sinu ees Hoorebi kaljul. Löö oma sauaga vastu kaljut, siis hakkab
sealt vesi voolama ja rahvas saab juua.” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate
nähes, ning ta pani sellele paigale nimeks “Massa ja Meriba” (kius ja riid),
Iisraeli rahva riiuasja pärast, et nad olid Issandat proovile pannud ja öelnud:
“Kas on siis Issand meie keskel või ei ole”. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!
Tulgem, hõisakem Issanda ees,
rõkakem rõõmust oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
laulgem temale kiituselaule.
Tulge, kummardagem ja põlvitagem,
heitkem silmili Issanda, oma Looja palge ette.
Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas,
tema lambad, keda ta juhib oma parema käega.
Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südant,
nii nagu Meribas, nagu Massa päeval kõrbes.
Seal teie esiisad kiusasid mind ja panid mind
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, me oleme usust õigeks saanud, ja nüüd on meil rahu Jumalaga meie Issanda
Jeesuse Kristuse läbi. Temas me oleme armule ligi pääsenud, ja selles armus me
püsime ning oleme uhked oma lootuse üle, et me saame Issanda kirkusele vastu
minna. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie
südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Kristus on surnud meie eest juba
siis, kui me alles nõdrad ja jumalatud olime. Vaevalt läheks keegi surma kasvõi
õige inimese eest – kuigi hea inimese eest julgeb mõni oma elu kaalule panna.
Jumal on aga meile nõnda oma armastust üles näidanud, et Kristus on surnud meie
eest siis, kui me alles patused olime. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Au Sulle, Jumala Sõna!
Issand, Sina oled tõeline maailma Lunastaja,
Anna meile seda eluvett, mille järele me januneme!
Au Sulle, Jumala Sõna!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus jõudis ühe Samaaria küla juurde, mida hüüti Süükariks. Küla oli selle
põllu lähedal, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile. Seal oli ka Jaakobi
allikas. Jeesus oli teekäimisest väsinud ja istus allika äärde jalgu puhkama.
See oli keskpäeva ajal kuuendal tunnil. Samaaria külast tuli naine vett
ammutama. Jeesus ütles talle: “Anna mulle juua!” Aga tema jüngrid olid läinud
külasse toitu ostma. Saamaaria naine vastas: “Kuidas sina, kes sa oled juut,
küsid juua minu – samaaria naise käest? Juudid hoiavad end ju samaarlastest
eemale?” Jeesus kostis: “Kui sa ainult teaksid Jumala andi ja seda, kes see on,
kes sulle ütleb: “Anna mulle juua”, siis sa paluksid teda ja tema annaks sulle
eluvett”. Naine ütles talle: “Isand, sul ei ole ämbrit ja kaev on sügav. Kust
võtad sa selle eluvee? Kas sina oled siis suurem kui meie isa Jaakob, kes andis
meile selle kaevu, jõi sellest ise, samuti tema pojad ja loomad!” Jeesus kostis
talle: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle. Kes aga iganes joob seda
vett, mida mina talle annan, see ei tunne enam iialgi janu, sest vesi, mida mina
talle annan, saab tema sees vulisevaks allikaks.” Naine ütles talle: “Isand,
anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks käima siit üha vett
ammutamas!” Jeesus ütles talle: “Mine, kutsu oma mees, ning tule siia tagasi!”
Naine vastas: “Mul ei ole meest.” Jeesus vastas: “Sul on õigus, kui sa ütled
“mul ei ole meest”, sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa
praegu elad, sinu oma mees. Selles oled sa tõtt rääkinud”. “Ma näen, et sa oled
prohvet, isand!” ütles naine temale, “meie esiisad kummardasid Jumalat sellel
mäel, aga teie ütlete, et Jeruusalemm olevat see paik, kus tuleb Jumalat
kummardada.” Jeesus ütles talle: “Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei
kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas, sest teie kummardate, mida te ei
tea, meie aga kummardame, mida me teame, sest lunastus tuleb juutidelt. Kuid
tund tuleb ja ongi juba käes, mil õiged Jumala kummardajad austavad Isa vaimus
ja tões, sest ka Isa otsib neid, kes teda niiviisi kummardavad. Jumal on Vaim,
ja need, kes teda kummardavad, peavad teda austama vaimus ja tões”. Naine ütles
talle: “Ma tean, et tuleb Messias, keda hüütakse Kristuseks, ja kui ta tuleb,
siis kuulutab ta meile kõigest”. Jeesus ütles talle: “See olen mina, kes ma
sinuga räägin”.
Samas jõudsid jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei
öelnud keegi: “Mida sa temast tahad?”, või “Miks sa temaga räägid?”. Aga naine
jättis oma veenõu sinnapaika, läks külasse tagasi ja ütles inimestele: “Tulge,
vaadake inimest, kes ütles mulle, mida kõike ma olen teinud, pange tähele, kas
tema ei ole viimati Messias?” Ja rahvas tuli külast välja Jeesuse juurde.
Vahepeal ütlesid jüngrid talle: “Rabi, võta, söö!” Aga tema kostis neile: “Minul
on rooga, mida teie ei tunne”. Siis arutasid jüngrid omavahel, kas on keegi
talle juba süüa toonud. Jeesus ütles neile: “Minu roog on see, et ma teen oma
isa tahtmist, kes mind on läkitanud, ja viin tema töö lõpule. Ütleb ju igaüks:
veel neli kuud, siis tuleb viljalõikuse aeg. Aga mina ütlen teile, tõstke oma
silmad ja vaadake, põllud on juba valmis lõikuseks. Nüüd saab lõikaja palga ja
kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja saaksid rõõmustada.
Sest õige on see: üks külvab ja teine lõikab. Ning mina läkitan teid lõikama
seda, mille kallal teie ei ole vaeva näinud. Teised on vaeva näinud, ja teie
tulete ja koristate nende vaeva vilja.”
Aga paljud samaarlased sellest külast uskusid naise sõna kaudu, kes tunnistas:
“Tema teadis mulle rääkida kõigest, mida ma olen teinud”. Ning samaarlased tulid
tema juurde ja palusid tal külas peatus teha, ja Jeesus jäi nende juurde kaheks
päevaks. Aga tema sõna läbi hakkas uskuma veel enam inimesi. Nad ütlesid
naisele: “Me ei usu enam sinu sõnade peale, vaid kõige pärast, mida me oleme ise
tema käest kuulnud ning me teame, et tema on tõesti maailma Lunastaja”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Jh 4 ,5-42)

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: lilla

Kõigeväeline Jumal, Kes Sa näed, et meil endal pole jõudu end aidata:
palun hoia meid nii väliselt meie ihus kui ka sisemiselt meie hinges,
et me oleksime kaitstud kõigi tabada võivate õnnetuste ja kõigi kurjade
mõtete eest, mis võivad hinge rünnata ja kahjustada; Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga,
üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 25; 5Ms 6:1-9,20-25; 1Kr 3

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:113-128; Ps 143; Am 5:4-15; Gl 5:16-24

Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas!
Täna, paastuaja kolmandal pühapäeval, seisame me pühakirja tekstide ees, mis tuletab
meile meelde – janu millegi järgi. Küsimus: kas oleme kunagi rahul enda ja ümbritsevaga,
või vajame alati midagi enamat? See ei ole ainult füüsiline janu, vaid hinge igatsus millegi järele, mis meid tõeliselt täidaks ja tervendaks. Tänases esimeses lugemises (2Mo 17:3-7) näeme Iisraeli rahvast kõrbes. Nad on janus ja hakkavad nurisema. See on inimlik nõrkus:
kui meil on puudus, unustame kiiresti Jumala varasemad imed ja hakkame kahtlema.
Kuid Jumal ei hülga neid ega ka meid. Ta käsib Moosesel lüüa kaljut ja sealt voolab vesi.
See kalju on ettekuulutus Kristusest. Ka meie elukõrbes, keset katsumusi ja paastuaega,
on Kristus see kalju, kellest voolab arm, mis õnnistab meie väsinud hingi. Evangeeliumi
loos (Jh 4:5-42) kohtame Samaaria naist kaevul. Jeesus, olles ise väsinud ja janune, ei
küsi naiselt ainult vett, vaid pakub talle midagi suuremat – elu vett. See kohtumine on võrdkuju sellest, mis toimub igal Pühal Missal. Meie oleme see naine. Me tuleme oma “ämbritega” – oma murede, pattude ja igapäevaste tarvidustega – altari ette. Jeesus ootab meid seal. Armulaua osadus on see hetk, kus meie janu kohtub Tema armuga. Nagu see
naine jättis oma veekannu kaevule ja ruttas kuulutama, nii peab ka Armulaud meid
muutma. Me ei saa jääda endiseks, kui oleme maitsnud Elu Leiba ja joonud Elu Karikast.
Püha Paulus tuletab meile meelde (Rm 5:1-5), et me oleme õigeks mõistetud usust
ja armust. See on anglokatoliikliku õpetuse oluline osa: me ei “osta” päästmist heade
tegudega. Päästmine on kingitus, mis tuleneb Kristuse ohvrist. “Jumala armastus on
valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi,” ütleb Paulus. See armastus hoiab meie
koguduse ühtsena. Kui me mõistame, et oleme kõik võrdselt patused ja võrdselt armu
vajajad, kaob koht uhkusele ja lõhenemisele. Koguduse ühtsus ei ole organisatoorne kokkulepe, vaid ühine joomine ühest ja samast vaimsest eluallikast. Kuid siin peitub ka
oht, mille eest peame olema valvel. Tänapäeval levib sageli kaks ohtlikku valeõpetuse
äärmust: Pelagianism (enese-lunastus õpetus): arvamus, et me saame iseennast päästa piinliku reeglite täitmise või “heaks inimeseks olemisega”. See aga muudab Kristuse
ohvri tarbetuks. Teiseks on antinomism (odava armu õptus): ekslik arvamus, et kuna
Jumal on armuline, siis pole patul tähtsust ja me võime elada nii, nagu tahame, ilma
meeleparanduseta. Pangem tähele, et Samaaria naine ei jäänud oma endise elu juurde.
Jeesus paljastas tema patu (“Sul on olnud viis meest…”), mitte selleks, et teda hukka
mõista, vaid selleks, et teda tões vabastada. Armust õndsakssaamine ei ole luba
patustamiseks, vaid vägi patust loobumiseks. Kui me ütleme, et “kõik on niikuinii hästi”,
siis me uinutame oma vaimset valvsust ja langeme lõksu, kus me ei vaja enam Päästjat,
vaid ainult mugavat filosoofiat. Mida see meie jaoks tähendab? Psalmikirjutaja kutsub
meid üles: “Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” Ärgem
olgem nagu nurisev rahvas kõrbes, vaid nagu Samaaria naine, kes julges vaadata tõele
näkku ja võtta vastu Elava Vee õnnistuse. Olgu meie kogudus koht, kus Armulaua ühtsus peegeldab Jumala tingimusteta armu, kuid ka Tema püha tõde, mis meid pühitseb.
Õnnistagu meid kõigeväeline Jumal! Aamen.

PAASTUAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine esimesest Moosese raamatust:
Issand ütles Aabrahamile: “Mine oma kodumaalt, oma isakodust, sellele maale,
mida mina tahan sulle näidata. Ja ma teen sind suureks rahvaks, õnnistan sind
ja teen suureks su nime, et sina oleksid õnnistuseks. Siis õnnistan ma neid,
kes sind õnnistavad, ja panen vande alla need, kes sind neavad. Ning sinu läbi
saavad õnnistatud kõik hõimud maa peal”. Seepeale seadis Aabraham end teele,
nii nagu Issand oli käskinud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, olgu Sinu halastus meie üle!
Issanda sõna on õige,
tema tegudele võib loota.
Tema armastab õigust ja õiglust,
Issanda heldus täidab maa.
Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,
kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,
et ta vabastaks nende hinge surma küüsist
ja hoiaks nad elus näljaajal.
Meie hing loodab Issanda peale,
tema on meie kilp ja abimees.
Olgu sinu halastus, Issand, meie üle,
sest me ootame sind pikisilmi.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, olgu Sinu halastus meie üle!

Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:
Näe koos minuga vaeva evangeeliumi heaks, siis annab Jumal sulle jõudu. Tema on
meid kutsunud püha kutsumisega, mitte meie tegude pärast, vaid omaenda tahtmise
ja armu järgi, mis on meile antud enne igavesi aegu Kristuses Jeesuses. Nüüd on
see avalikuks saanud meie Lunastaja Jeesuse ilmumises. Tema on võtnud surmalt
võimuse ja toonud meid evangeeliumi abil kadumatu elu valgusse.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Au Sulle, Jumala Sõna!
Helevalgest pilvest kostis Isa hääl, kes ütles:
See on minu armas Poeg, teda kuulake!
Au Sulle, Jumala Sõna!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus võttis kaasa Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, tema venna, ning viis nad
üles kõrgele mäele – ainuüksi nemad. Ning ta muudeti nende silmade ees. Tema
pale säras otsekui päike ja ta rõivad läksid valgeks nagu valgus. Aga vaata,
Mooses ja Eelija ilmusid Jeesusele ja rääkisid temaga.
Peetrus hakkas rääkima ja ütles talle: “Issand, meil on siin hea olla. Kui sa
tahad, siis ma püstitan siia kolm telki, ühe sinule, ühe Moosesele ja ühe
Eelijale”. Aga kui ta alles rääkis, vaata, siis heitis üks helendav pilv oma
varju nende üle ja hääl kostis pilvest ning ütles: “See on minu armas Poeg,
kellest minul on hea meel, teda kuulake!”. Seda kuuldes langesid jüngrid silmili
maha ja neil oli suur hirm, kuid Jeesus astus nende juurde, puudutas neid ja
ütles: “Tõuske üles, ärge kartke!”. Aga kui nad üles vaatasid, ei näinud nad
enam kedagi muud kui Jeesust. Kui nad mäest alla laskusid, keelas Jeesus neid:
“Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on surnuist
üles äratatud!”See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Mt 17,1-9)

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: lilla

Oo Jumal, Kellele on auks alati halastada: palun ole armuline kõigile,
kes on sinu teedelt eksinud, ja too nad tagasi meeleparanduses südamete
ja vankumatu usuga, et nad võtaksid omaks ja hoiaksid kinni Sinu Sõnast,
Sinu Poja Jeesuse Kristuse muutumatust tõest, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 86; Ps 142; 1Kn 8:37-43; Kl 3:12-17

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 26; Ps 119:1-16; 2Sm 12:1-10,13-14; 1Kr 6:9-20

Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas! Paastuaja teine pühapäev suunab meie pilgud
kirgastumisele – hetkele, kus taevas puudutab maad. Tänane pühapäev asetab
meie ette teekonna. See algab Aabrahami (korrektselt veel Aabrami) kutsumisega
(1Mo 12), kus Jumal ütleb: „Mine oma maalt… “ See teekond kulmineerub
Tabori mäel (Mt 17), kus Jeesus kirgastub oma jüngrite ees. Need lugemised ei räägi
lihtsalt ajaloolisest seigast. Need räägivad meist, kes me oleme täna siia kogunenud.
Nad räägivad sellest, kuidas Jumala arm valgub maailma – mitte juhuslikult vaid läbi
Püha Kiriku. Aabraham pidi lahkuma oma mugavustsoonist. Jumal ütleb Aabrahamile:
„Mine oma kodumaalt…“ Tänapäeval meile meeldib väärtustada kontrolli ja planeerimist.
Me tahame enne teele asumist näha kaarti, sihtkohta ja teha kindustusi. „Pime kuulekus“ Jumala ees tundub ohtlik või koguni naiivne, kuid vaimne kasv algab seal, kus lõpeb meie kontroll. Aabrahamimi lugu õpetab meile, et Kiriku osadus ei ole pelgupaik ohtude eest,
vaid kõiges Jumalat usaldav rahvas. Meie vaimne kasv tähendab julgust jätta seljataha
oma harjumused, eelarvamused, mugavused, et teha ruumi Jumala uuele õnnistusele.
Pangem tähele, et ka jüngrid pidid Jeesusega koos mäkke ronima. See on pingutus.
Meie osalemine Kiriku elus on samasugune liikumine. See nõuab otsust tulla pühapäeval Missale, leida aega palveks või teha head, ka siis kui süda on raske.
Oluline on mõista, et mäel ei muutunud Jeesus kellekski teiseks. Ta näitas oma tõelist
olemust. Kirik on paik, kus me tuleme kokku, et näha reaalsust sellisena, nagu see on – jumalikus valguses. Me ei tule siia pelgalt kommet täitma, vaid selleks, et ammutada
armu, milles on vabanemine ja uue elu allikas. Meie igaühe vaimne kasv tähendab
õppimist näha „Tabori mäe valgust“ oma elus. Isa hääl pilvest ütleb: „Teda kuulake!“
Vaimne elu ei ole rääkimine Jumalale, vaid vaikseks jäämine, et kuulda Teda keset maailma müra. Kui maailm sunnib meid olema iseseisvad ja edukad, siis Kirik kutsub meid olema sõltuvad Jumala armust. Kui maailm nõuab tulemusi, siis pühakiri kutsub meid üles ustavusele. Mida see meie jaoks tähendab?
Püha Paulus tuletab meile meelde (2Ti 1), et Jumal on meid kutsunud „püha kutsega, mitte
meie tegude pärast, vaid omaenese nõu ja armu kohaselt“. Püha Armulaud on see Tabori
mäe hetk meie elus, kus leib ja vein kirgastuvad Kristuses Tema Ihuks ja Vereks.
Piht on see pilv, mis meid varjab ja kus me kuuleme Isa häält: „See on minu armas Poeg,
Teda kuulake!“ Kirik on elu Jumalas ja Jumalaga. Me osaleme selles „nii hästi kui oskame
ja suudame“. Jumal ei oota meilt täiuslikkust. Ta ootab meie kohalolu. Kui me osaleme
Missal, kui me palvetame ühiselt, siis me ei tee seda üksi. Me liitume tuhandete pühakute
ja miljonite usklikega läbi aegade. See on ühine „jah-sõna“ Jumala armule.
Tihti tunneme end vaimselt väsinuna. Meile võib tunduda, et meie panus on väike või meie
palve on hajevil. Kuid vaadake jüngreid mäel – nad langesid silmili maha ja kartsid väga.
Nad olid inimlikult nõrgad. Kuid Jeesus tuli, puudutas neid ja ütles: „Tõuske üles ja
ärge kartke!“ See ongi Kiriku saladus. Me toome oma väsimuse, oma „nii palju kui suudame“,
ja asetame selle altari ette. Jumal võtab meie vähese ja valab sinna sisse oma lõpmatu armu.
Me ei pea olema kangelased, me peame olema olemas. Evangeelium lõpeb sellega, et nad
tulevad mäelt alla. Kirgastumise hetk ei jää kestma telkdesse, mida Peetrus tahtis ehitada.
See valgus peab minema kaasa argipäeva, meie töökohtadesse ja kodudesse. Jumala armu
väljavalamine läbi Kiriku ei lõpe kirikuukse sulgumisega. See jätkub meie kaudu. Kui oleme
saanud osa pühast armulauast, saame me ise „väikesteks kirikuteks“. Me kanname seda
Tabori mäe valgust maailma, kus on palju otsimist ja segadust. Sel paastuajal ärme vaatle Kirikut kui institutsiooni, vaid kui elavat allikat. Osalegem teenistustel, süvenegem pühakirja ja teenigem ligimest – tehkem seda oma võimete piirides, aga tehkem seda armastusega.
Sest just seal, meie tahte ja Jumala armu kohtumispaigas, toimub tõeline kirgastumine.
Jumal on meid kutsund olema Tema õnnistuse kandjad. Olgem siis tänulikud selle armu
eest, mida me nii rikkalikult läbi Kiriku saame. Õnnistagu meid kõigeväeline Jumal!
Aamen.

PAASTUAJA I PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine esimesest Moosese raamatust:
Issand vormis inimese maa põrmust ja puhus tema ninasse eluõhu, nõnda sai
inimene elavaks hingeks. Ja Issand istutas Eedenisse, päevatõusu poole, rohuaia
ning pani inimese, kelle ta oli vorminud, sinna elama. Ja Jumal laskis maal
kasvatada kõiksuguseid puid, mis on välimuselt ilusad ja mille vili on meeldiv
süüa. Eedeni aia keskele kasvatas Jumal elupuu ning hea ja kurja tundmise puu.
Aga madu oli kavalam kõigist välja loomadest, kelle Issand Jumal oli teinud, ja
madu ütles naisele: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki
rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: “Me sööme küll rohuaia puude vilja, kuid
selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: “Te ei tohi sealt süüa
ega selle puu külge puutuda, või muidu te surete”.” Aga madu ütles: “Ei, te ei
sure, vaid Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad
lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja”.
Ja naine nägi, et sellest puust oli meeldiv süüa; puu tegi silmadele himu ja oli
ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis võttis ta selle puu viljast,
sõi ise ja andis ühtlasi oma mehele ning ka tema sõi. Ja nende silmad läksid
lahti ja nad tundsid end alasti olevat
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Loo mulle, Jumal, puhas süda!
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda,
kustuta mu ülekohus oma halastuse pärast.
Pese mind hästi mu süüteost
ja tee mind puhtaks mu patust.
Loo mulle, Jumal, puhas süda,
ning anna mulle uus, kindel vaim.
Ära heida mind ära oma palge eest
ja ära võta minult ära oma püha Vaimu.
Issand, ava mu huuled,
et mu suu kuulutaks sulle kiitust.
Ohvriks Jumalale on murtud vaim,
murtud ja puruks löödud südant sina, Jumal, ei põlga.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Loo mulle, Jumal, puhas süda!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ühe inimese kaudu on patt maailma tulnud, ning patu kaudu surm, mis on
osaks saanud kõikidele inimestele, kuna kõik on pattu teinud. Patt oli maailmas
juba enne seadust, aga ilma seaduseta ei saa pattu arvestada. Kuid surm valitses
Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud pattu teinud niisuguse
üleastumisega nagu Aadam. Tema on aga Tuleva võrdkuju. Ometi ei ole üleastumine
samaväärne armukingitusega, sest kui ühe inimese üleastumise läbi on paljud
surma leidnud, siis seda enam on Jumala armukingitus rohkeks saanud paljudele
ühe inimese – Jeesuse Kristuse armu kaudu. See kingitus ei ole niisugune, nagu
ühe patutegija puhul, sest ühe patu järel tuli kohus ja surm, arm on aga
õigeksmõistmiseks paljudest eksimustest. Kui ühe inimese eksimuse kaudu on patt
kuningana valitsema pääsenud, seda kindlamini hakkavad need, kes saavad Jumala
armu ja õigluse kingi, valitsema oma elus ühe inimese – Jeesuse Kristuse läbi.
Nii nagu ühe inimese eksimuse läbi mõisteti kõik inimesed surma, nõnda ka ühe
õige teo kaudu on kõik saanud osa õigekssaamisest ja elust. Sest nagu ühe
inimese sõnakuulmatuse läbi paljud patusteks tehti, nõnda tehakse ühe inimese
kuulekusest paljud õigeks. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Au Sulle, Jumala Sõna!
Inimene ei ela üksnes leivast,
vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust!
Au Sulle, Jumala Sõna!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui Jeesus oli paastunud
nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, tuli temale nälg. Siis tuli kiusaja tema
juurde ja ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid
leivaks saaksid.” Aga Jeesus vastas: “Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes
leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust.” Seejärel viis kurat Jeesuse
pühasse linna ja pani ta templiharjale seisma ja ütles talle: “Kui sa oled
Jumala Poeg, siis kukuta end siit alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta
oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa ei lööks oma jalga kivi vastu
ära.” Jeesus vastas talle: “Nõndasamuti on kirjutatud: Sina ei tohi Issandat,
oma Jumalat, kiusata!” Siis tõstis kurat Jeesuse kõrge mäe tippu ja näitas talle
kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: “Selle kõik annan
ma sulle, kui sa minu ette maha langed ja mind kummardad.” Aga Jeesus ütles
talle: “Tagane minust, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat oma Jumalat
ja teeni ükspäinis teda!” Siis läks kurat tema juurest ära ja inglid tulid tema
juurde ja teenisid teda. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
(Mt 4,1-11))

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: lilla

Kõigeväeline Jumal, Kelle õnnistatud Poeg juhatati Vaimu poolt
Saatana kiusata: palun kiirusta aitama oma sulaseid, keda ründavad
mitmesugused kiusatused; ja kui Sa tead meie mitmeid nõrkusi, luba
meil igaühel leida Sind võimsa päästjana; läbi Jeesuse Kristuse,
oma Poja, meie Issanda, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja
Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 50; Js 58; Mt 6:1-18

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 15; Ps 92; Jr 17:5-14; 1Kr 10:1-13

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Esimene paastuaja pühapäev kutsub meid vaatama kõrbesse – kohta, kus
pealtnäha puudub kõik, kuid kus Jumala ettehooldus on tegelikult kõige
nähtavam. Kõrbes on eriliselt nähtav usaldus ja ohvrimeelsuse rõõm.
Tänased lugemised asetavad meie ette kontrasti, mis määrab kogu inimkonna
ajaloo. Lugemistest kuulsime Aadama langusest, mille kaudu tuli maailma
patt. See oli valik enesekesksuse ja usaldamatuse kasuks. Kuid Matteuse
evangeeliumis näeme me uut Aadamat, Jeesust Kristust, kes seisab kõrbes.
Seal, kus esimene Aadam langes külluse keskel, jääb teine Aadam kindlaks
tühja kõhu ja üksinduse keskel. See on Jumala ettehoolduse (Providentia)
võit – teadmine, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast,
mis lähtub Jumala suust. Jeesuse võit ei tulnud sellest, et kiusatus oli
näiline, vaid sellest, et Tema inimlik tahe oli täielikus kooskõlas Isa
tahtega. Ta näitab meile, et inimloomus (isegi kui see on nõder) on
suuteline Püha Vaimu abiga kurjale vastu seisma. See on julgustus meile:
kiusatus ise ei ole patt, vaid nõusolek sellega. Saatan ei paku Jeesusele
“tavalisi” patte, vaid näiliselt häid asju: leiba näljasele, Jumala väe
tõestamist, maailma valitsemist. Kus on siin konks? Sellises meelitamises
on kolm suurt ohtu kristlastele: Materialism: Püüe lahendada maailma mured
ainult sotsiaalselt ja majanduslikult, unustades hinge nälja Jumala järele.
Vaimne uhkus: Jumala “testimine” või sundimine tegema imesid meie tahtmise
järgi. See on maagia, mitte usk. Idolaatria ja võim: Püüe saavutada head
kurja abil või tehes kompromisse saatanaga.Jeesus valib “vaese ja teeniva
Messia” tee. See on üleskutse Kirikule hoiduda ilmalikust võimuihalusest
ja usaldada Jumala ettehooldust ka siis, kui see ei too kohest edu.
Jumala ettehoolduson enamat kui ellujäämine, vaid Isa armastav hoolitsus,
mis juhib meid meie viimse eesmärgi poole. Kõrbes kutsub saatan Jeesust
kasutama oma väge isiklikuks mugavuseks. Jeesus aga vastab täieliku usaldusega
Isale.See on õnnistus: me ei pea muretsema, sest Jumal teab, mida me vajame.
Kui me mõistame, et kõik, mis meil on – meie talent, aeg ja vara – on tulnud
Tema käest, siis kaob hirm puuduse ees. Paastuaeg ei ole ainult millestki
loobumine, vaid enese tühjendamine, et Jumala ettehooldus saaks meid täita.
Pangem veel tähele, et saasaegne maailm kaldub nägema saatanat vaid “kurjuse
sümbolina”. Tänased tekstid on üks alustest, miks Kirik kinnitab saatana
kui langenud ingli eksistentsi. Kui saatan oleks vaid sümbol, kaotaks Jeesuse
võit oma kaalu. Tekst näitab reaalset vaimset võitlust. Anglokatoliku
vaatenurgast on see meeldetuletus, et kristlik elu on “askees” ja võitlus
(millele viitab ka paastuaeg), kus me ei võitle ainult omaenese loomusega,
vaid ka vaimsete pimeduse jõududega. Kiriku valguses ei ole Mt 4:1-11 mitte
ainult lugu minevikust, vaid liturgiline reaalsus. See on põhjus, miks me
tähistame 40-päevast paastu – et minna koos Kristusega kõrbesse, seisata
silmitsi oma nõrkustega ja uuendada oma pühendumist Jumala auks.
Mida see tähendab meie jaoks? Jeesus ütleb: “Kummarda Issandat, oma Jumalat!”
See on meie kutsumus. Kui me asetame Jumala esikohale, siis settivad ka kõik
muud asjad oma kohale. Meie rõõm on pakkuda oma aega ja vara Kirikule, see on
märk sellest, et maailma vürst ei valitse meie üle. Me kuulume Kristusele.
Paastuaeg on aeg minna koos Jeesusega kõrbesse, et puhastada oma süda
ebajumalatest. Jumala ettehooldus on õnnistus, mis ei jäta meid kunagi üksi.
Kui me toetame Püha Kiriku kasvu – olgu see läbi annetuste, vabatahtliku töö
või palve –, siis me ei loobu millestki väärtuslikust. Me hoopis vahetame
kaduva kadumatu vastu. Me ei tee seda seaduse sunnil, vaid rõõmuga, sest oleme
mõistnud: kõik on Jumala arm. Olgu meie elu ja meie vahendid pühendatud suuremaks
Auks Jumalale (Ad Maiorem Dei Gloriam)! Nii nagu Jeesus ei alistunud kõrbes
näljale, vaid usaldas Isa, nii pangem ka meie täna oma annid ja palved sellele
altarile. Tehkem seda teadmises, et iga euro, iga töötund ja iga palve, mille
me Kiriku hüvanguks anname, on meiepoolne ‘ei’ maailma vürstile ja rõõmus
‘jah’ Jumala ettehooldusele. Aamen.

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:
Kui tahad, siis pead käske, ja jääd ustavaks, kui meeldib. Tema on pannud sinu ette
tule ja vee: kumba tahad – siruta käsi! Inimese ees on elu ja surm: kumma ta neist
valib, see temale antakse. Sest Issanda tarkus on suur, Ta on vägev valitsemises ja
näeb kõike. Tema silmad on nende peal, kes Teda kardavad, ja Ta teab kõiki inimese
tegusid. Tema ei ole kedagi käskinud olla jumalakartmatu ega ole kellelegi andnud
luba pattu teha. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Õndsad on need, kes käivad Issanda seaduse järgi.
Õndsad on need, kelle elutee on laitmatu,
kes käivad Issanda Seaduse järgi!
Õndsad on need, kes peavad Tema tunnistusi
ja nõuavad Teda kõigest südamest,
Sina oled käskinud
oma korraldusi hästi pidada.
Oh, et mu elutee oleks kindel,
et ma peaksin Su määrusi.
Tee head oma sulasele,
et ma elaksin ja hoiaksin Sinu sõna!
Ava mu silmad nägema
Su Seaduse imesid!
Õpeta mulle, Issand, oma määruste teed,
et ma seda otsani peaksin!
Anna mulle arusaamist panna tähele Su Seadust
ja seda pidada kõigest südamest!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Õndsad on need, kes käivad Issanda seaduse järgi.

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Tarkusest me kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle
kaduvate valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud
tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski
praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid
tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nõnda nagu on kirjutatud:
„Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud –
selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.” Aga meile on Jumal selle
ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna,
ja minu Isa armastab teda ja me tuleme Tema juurde.
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid
tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile,
ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni
kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige
pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis.
Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. Sest ma ütlen
teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis
te ei saa taevariiki! Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi
tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks,
kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb:
„Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema
tulepõrgusse. Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su
vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma
vennaga ja alles siis tule ja too oma and! Ole varmalt järeleandlik oma vastasele,
kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik
kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi! Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse
sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu. Te olete kuulnud, et on
öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab
teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Kui aga su parem silm
ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks
osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse. Ja kui su parem käsi ajab sind
patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma
kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse. Seaduses on öeldud: Mees, kes oma naise
minema ajab, andku talle lahutuskiri! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui liiderdamise pärast minema ajab, teeb oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes võtab minema aetud naise, rikub abielu. Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud:
„Sa ei tohi valet vanduda!” ja „Issandale antud vandeid tuleb pidada!” Aga mina ütlen
teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon, ega maa juures,
sest see on tema jalgealune järg, ega Jeruusalemma juures, sest see on suure Kuninga linn!
Ära vannu ka oma pea juures, sest ise ei saa sa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks
teha! Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Mt 5:17-37

Liturgiline värv: roheline

Oh Jumal, kes enne oma ainusündinud Poja kannatusi ilmutasid oma au pühal mäel:
anna meile, et me usus tema palge valgust vaadates võiksime saada jõudu kanda oma risti ja
muutuda tema sarnaseks kirkusest kirkusesse; sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda, läbi,
kes elab ja valitseb koos sinuga ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 103; Trk 7:7-14; Jh 15:1-17

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:33-48; 3Ms 19:1-2, 9-18; 1Jh 4

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Me oleme täna viimases pühapäevas enne paastuaega. See on aeg, mil püha Kirik kutsub
meid minema sügavamale oma usus, et me ei oleks vaid “pühapäevakristlased”, vaid, nagu
me eelmisel pühapäeval kuulsime – maa sool ja maailma valgus. Tänased pühakirjalugemised
annavad meile selleks teekonnaks selge suuna: tõeline vagadus ei ole mitte ainult
reeglite täitminemine, vaid vaba ja armastav valik Jumala kasuks.
Siiraki tarkuseraamat tuletab meile meelde meie suurt väärikust: “Tema ette on pandud
tuli ja vesi: kuhu sa tahad, sinna sa võid pista oma käe.” Jumal ei sunni meid. Paastuaeg
ongi see aeg, kus me õpime oma vaba tahet uuesti harjutama. Kui me loobume millestki
maisest, siis mitte selleks, et ennast piinata, vaid selleks, et vabastada käsi ja süda
Jumala jaoks. Me valime “elu”, kui valime kuulekuse Tema korraldustele.
Evangeeliumis ütleb Jeesus meile midagi olulist: Ta ei tulnud Seadust tühistama, vaid
täitma. Ta viib Seaduse välisest täitmisest südame sisse. Ei piisa sellest, et me ei
tapa – me ei tohi ka vihata. Ei piisa sellest, et me ei riku abielu – me peame hoidma
oma pilgu ja mõtted puhtana. See on “maa soolaks” olemise sisu. Meie maailm on täis
tühje lepinguid, mis murduvad, ja sõnu, mis ei maksa midagi. Aga kristlase “jah” peab
olema “jah”. See sisemine ausus ja pühadus ongi see, mis annab maailmale maitset ja
hoiab seda riknemast. Vabadus Kristuses ei ole meie soovide täitumine, vaid võime valida
ja teha head. Kirik õpetab, et Jumala seadus ei ole piirang, vaid justkui “kasutusjuhend”
inimeseks olemiseks. Me ei ole vabad siis, kui järgime oma isiklikke tahtmisi, vaid siis,
kui me ei ole nende tahtmiste orjad. Kristus ei tulnud meid koormama, vaid vabastama
patu orjusest. Me ei ole oma tunnete ohvrid. Paastuaeg ongi see aeg, millal me õpime
oma tundeid (viha, himu) suunama armastuse teenistusse, mitte laskma neil ennast juhtida.
Mida see meie jaoks tähendab? Püha Paulus ütleb korintlastele, et Jumal on valmistanud
meile midagi, mida silm pole näinud ega kõrv kuulnud. See on osadus Temaga.
Seepärast kutsun ma teid algaval paastuajal üles pühitsema oma kohalolu koguduses.
Meie anglokatoolne usk õpetab, et püha Missa on kiriku elu allikas ja tipp. Toogem au
Jumalale oma kohaloluga pühal Missal. See ei ole lihtsalt kohustus, see on kohtumine
Elava Jumalaga. Kutsun teid üles osalema koguduse elus kõigil võimalikel viisidel.
Olgu see abi kiriku koristamisel, palvetamine koguduseliikmete eest või lihtsalt
tähelepanelikkus ligimese suhtes. Samuti tänan teid teie annetuste eest – need on märk
meie vaimsusest ja hoolest, et Jumala koda ja Tema töö maailmas võiksid kesta. Olgu
algav paastuaeg on aeg, kus me anname ära osa oma olevast, et aidata kaasa Jumala
riigi nähtavaks tegemisele. Psalmikirjutaja ütles nõnda ilusti: “Õndsad on need, kelle
elutee on laitmatu, kes käivad Issanda seaduse järgi.” Ärgem kartkem seda teed.
Paastuaeg ei ole sünge aeg, vaid puhastumise ja rõõmu aeg. Valigem sel nädalal tuli,
mitte vesi; valigem elu, mitte häving. Mingem vastu paastuajale otsusekindlusega olla
ustav pühale Kirikule, helde oma andides ja põlev vaimus teenides oma kodukogudust.
Hoidkem meeles, et Jeesus ei andnud meile tänaseid õpetussõnu selleks, et me tunneksime
end süüdi, vaid selleks, et meil oleks elu ja et meil oleks seda ülirohkesti. Tema
armastus on nagu valgus, mis paistab läbi meie nõrkuste. Iga kord, kui me suudame
andestada, iga kord, kui valime tõe vale asemel või ustavuse mugavuse asemel, sündis
maailma tükike nähtavat taevariiki. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.