Jelena konfirmatsioonitunnistusega ja ta poeg ristimistunnistusega
ÜLESTÕUSMISPÜHA PÄEVAMISSA
Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Sel ajal avas Peetrus oma suu ja ütles: “Te teate, mis on sündinud kogu
Juudamaal alates Galileast, pärast ristimist, mida kuulutas Johannes, kuidas
Jumal oli salvinud Jeesuse Naatsaretist Püha Vaimu väega ning kuidas ta käis
mööda maad ja tegi terveks kõik, kelle üle saatan oli võimust saanud, sest Jumal
oli temaga.
Meie oleme selle kõige tunnistajad, mis ta tegi Juudamaal ja Jeruusalemmas. Sest
kuigi ta löödi risti ja surmati, on Jumal ta kolmandal päeval surnuist üles
äratanud ja lasknud tal ilmuda – mitte küll kogu rahvale, vaid Jumalast valitud
tunnistajatele, see tähendab meile, kes me oleme ühes temaga söönud ja joonud,
pärast seda kui ta surnuist üles tõusis.
Jeesus käskis meil tunnistada rahvale ja kuulutada, et Jumal seadis ta
kohtumõistjaks elavate ja surnute üle. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et
igaüks, kes ususb tema nime läbi, saab patud andeks.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem!
Tänage Issandat, sest tema on hea
ning tema heldus kestab igavesti.
Öelgu nüüd Iisraeli rahvas:
tema heldus kestab igavesti.
Issanda parem käsi on tõstetud üles,
Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid.
Ma jään elama ega sure
ja kuulutan Issanda tegudest.
Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,
on nurgakiviks saanud.
Issanda käest on see tulnud
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:
Vennad, kui te olete kord ühes Kristusega üles tõusnud, siis otsige seda, mis on
kõrges, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Püüdke selle poole, mis on
taevas, mitte selle poole, mis maa peal. Sest teie olete küll surnud, aga teie
elu on ühes Kristusega Jumalas varjatud. Ja kui Kristus – teie elu – saab
avalikuks, siis ilmute teiegi koos temaga kirkuses.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Kristus, meie paasatall, on ohverdatud,
pühitsegem pidupäeva Issandas!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles
pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon
Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile:
«Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.» Peetrus
läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid
mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua
juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei
astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda
sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber
olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises
kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale
tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab
surnuist üles tõusma. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Jh 20:1-9
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Kõikvõimas Jumal, Kes Sa oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse läbi võitsid
surma ja avasid meile igavese elu värava: palun luba meile, kes me rõõmuga
tähistame Issanda ülestõusmise päeva, patusurmast üles äratatud saamist Sinu
eluandva Vaimu läbi;
sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 93; Ps 111; Js 25:1-9; Mt 28:1-10,16-20
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 98; Ps 114; Js 51:9-16; Lk 24:13-35
Mõtisklus
Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!
Täna kuuldud evangeelium on täis liikumist. Maarja Magdaleena, Peetrus
ja see “teine jünger” – nad kõik jooksevad. See on inimlik ruttamine
vastuse järele maailmas, mis on meie jaoks segi paisatud. Nad leiavad
tühja haua ja tühjad surilinad. Johannese evangeelium ütleb meile:
“Ta nägi ja uskus.” Mida ta nägi? Ta nägi tühjust hauas. Aga selles
tühjuses ilmutas end uus reaalsus: Jumal ei ole enam surma vangis.
Ta on vaba, Ta on elav ja Ta on liikvel. See “nägemine ja uskumine” on
iga kristlase põhikogemus – me näeme märke tühjast hauast ja me usume
Elavasse Issandasse. Täna, kui me pühitseme konfirmatsiooni, ei tähista
me lihtsalt ühe elutee etappi või sümboolset liitumist kogudusega.
Me tähistame Nelipüha väge Ülestõusmispüha valguses.Kiriku traditsioonis
me teame: ristimine liitis meid Kristuse surma ja ülestõusmisega ning
avas meile tee eluleivale. Kuid konfirmatsioon on see hetk, kus Kirik
palub apostellikul viisil: “Võta vastu Püha Vaimu pitser!” See on
väestamine. Kui ristimine on sündimine uude ellu, siis konfirmatsioon
on varustamine selleks eluks. Meile antakse Püha Vaimu annid – tarkus,
mõistmine, nõu, vägi, tunnetus, vagadus ja Issanda kartus –, et me ei
oleks lihtsalt ülestõusmise “pealtvaatajad”, vaid selle tunnistajad.
Apostlite tegude raamatus ütleb Peetrus selgelt: “Meie oleme selle
kõige tunnistajad… meile, kes me oleme ühes Temaga söönud ja joonud
pärast seda, kui Ta surnuist üles tõusis.” See on meie osaduse reaalsus.
Meie tunnistus maailmas ei põhine tühjal teoorial, vaid sakramentaalsel
kohtumisel. Iga kord, kui me ligineme pühale Altarile, me sööme ja
joome koos Ülestõusnud Issandaga. See on “eelmaitse” sellest kirkusest,
millest Paulus kirjutab koloslastele. Meie elu on küll veel “varjatud
Kristuses”, kuid armulauas saab see varjatu meile puudutatavaks ja
maitstavaks. Püha Paulus kutsub meid üles: “Otsige seda, mis on kõrges.”
See ei tähenda maailmast põgenemist. Vastupidi – see tähendab maailma
vaatamist ülestõusmise vaatenurgast. Konfirmeeritud kristlasena on
meie ülesanne tuua taevast reaalsust maapealsesse ellu. See on see “kivi,
mille ehitajad ära põlgasid”, mis peab saama meie ühiskonna nurgakiviks.
See on see heldus, mis kestab igavesti ja mida me peame peegeldama oma
tegudes. Mida see meie jaoks tähendab? Täna on Issanda päev. Tuletagem
endile kõigile meelde oma konfirmatsiooni ja seda täielikku osadust,
millesse meid on kutsutud. Me ei lähe siit minema lihtsalt inimestena,
kes on kuulnud lugu tühjast hauast. Me läheme siit kui need, keda on
toidetud Ülestõusnu ihuga ja keda on võitud Püha Vaimu väega. Me läheme
oma igapäevaellu –, kandes endas võitu surma üle.
Kristus on surnuist üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud!
Aamen.
Jumalateenistused Suurel Nädalal 2026 A.D.
Pühapäeval, 29. märtsil 2026 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse
koguduse kabelis (Müürivahe 33) PALMIPUUDEPÜHA MISSA. TERE TULEMAST!
Suurel Reedel, 3. aprillil 2026 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse
koguduse kabelis (Müürivahe 33) ISSANDA KANNATUSLITURGIA. TERE TULEMAST!
Laupäeval, 4. aprillil 2026 kell 21.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse
kabelis (Müürivahe 33) KRISTUSE ÜLESTÕUSMISÖÖ VIGIILIA. Tere tulemast!
Pühapäeval, 5. aprillil 2026 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse
kabelis (Müürivahe 33) KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE SUURPÜHA MISSA. Tere tulemast!
PALMIPUUDEPÜHA A AASTAL
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii ütleb Jumala sulane: Issand andis mulle kõneka keele, et ma kinnitaksin
väsinut maheda sõnaga. Tema äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuulaksin
õpilase kombel. Issand avas minu kõrva ja ma ei ole pannud vastu ega taganenud.
Ma andsin oma selja peksjaile ja oma põsed neile, kes katkusid mu habet. Ma ei
peitnud oma palet teotuste ja sülje eest.
Sest Issand, mu Jumal, aitab mind ega jäta mind häbisse. Seepärast teen ma oma
näo tardunuks kui ränikivi, sest ma tean – ma ei jää häbisse.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?
Kõik, kes mind näevad, naeravad mu üle,
kõverdavad huuli ja raputavad pead:
“Ta lootis Issanda peale,
las nüüd Issand aitab ta välja, kui ta teda armastab!”
Koerakari ümbritseb mind,
ülekohtutegijate jõuk piirab mind.
Nad puurivad läbi mu käed ja jalad,
Valust võin üle lugeda kõik oma luud-kondid.
Nad jagavad omavahel ära minu rüü,
heidavad liisku mu särgi üle.
Aga sina, Issand, ära jää minust kaugele,
mu tugevus, tule mulle appi!
Ma tahan teatavaks teha oma vendadele Sinu nime
ja kiita sind ustavate koguduses.
Teie, kes te kardate Issandat, kiitke teda,
ülistage teda, kõik Jaakobi sugu.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et
Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese
sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast, sai kuulekaks kuni
surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige
ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik
põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad, ja iga keel tunnistaks
Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Meie pärast alandas Kristus iseennast ja sai kuulekaks kuni surmani, pealegi
ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle
nime üle kõikide nimede!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus jõudis ühes oma jüngritega Jeruusalemma juurde, Betfagee poole
Õlimäge, siis saatis Jeesus kaks oma jüngrit teele ja ütles neile: “Minge
külasse, mis on teie ees. Sealt leiate te kinniseotud emaeesli ja eeslivarsa
tema kõrval. Päästke nad lahti ja tooge minu juurde. Aga kui keegi peaks midagi
ütlema, siis vastake: “Neid on Issandale vaja ja tema saadab nad varsti tagasi”.
Aga see on sündinud selleks, et läheks täide prohveti sõna: “Ütelge Siioni
tütrele: vaata, su kuningas tuleb. Ta on tasane ja istub emaeesli seljas ja sälu
seljas, kes on veolooma varss.” Ja jüngrid läksid ja tegid nõnda, nagu Jeesus
neid oli käskinud. Nad tõid emaeesli ja varsa, panid oma riided nende seljale ja
Jeesus istus eesli selga. Aga paljud inimesed laotasid oma riided tee peale,
mõned aga tõid puuoksi ja sillutasid okstega nende teed. Rahvahulgad käisid
Jeesuse ees ja tema taga ning hüüdsid: “Hoosianna Taaveti Pojale! Kiidetud olgu,
kes tuleb Issanda nimel. Hoosianna kõrges!” Ja kui Jeesus Jeruusalemma jõudis
oli kogu linn ärevil ning kõik küsisid: “Kes ta on?” Aga rahvahulgad ütlesid:
“Tema on prohvet – Jeesus Galilea Naatsaretist!”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 21,1-11
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: punane
Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa oma õrna armastuse poolest inimsoo vastu
läkitasid oma Poja, meie Päästja Jeesuse Kristuse, võtma Enda peale meie liha
ja kannatama surma ristil, et kogu inimkond järgiks Tema suure alandlikkuse
eeskuju: palun anna armulikult, et me tohiksime nii järgida Tema kannatlikkuse
õppetundi kui ka saada osa Tema ülestõusmisest; Seda palume Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 24; Ps 97; Sk 9:9-12; Mk 11:1-11
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 130; Ps 138; Jr 8:9-15,18-19:1; 1Kr 1:17-31
Mõtiskus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna seisame me inimajaloo suurima päeva lävel. Me seisame Jeruusalemma väravate
ees, käes palmioksad, kuid südames aimdus eelseisvast vaikusest. Palmipuudepüha on
uks Suurde Nädalasse – see on aeg, mil Kirik ja iga üksik hing kutsutakse rännakule,
mis ei kulge mitte ülesmäge hiilgusesse, vaid allamäge, kuni ristijalamini ja sealt
edasi pimedasse hauda. See on teekond, mis esitab väljakutse kõigele, mida meie
kaasaegne maailm väärtustab. Evangeeliumis näeme Kristust sisenemas Pühasse Linna.
Kuid vaadake Tema trooni – see on eesli varss. See ei ole vallutaja uhkus, vaid
prohvetlik alandlikkus. Rahvas hüüab: “Hoosanna!”, oodates poliitilist vabastajat,
kuid Jeesus tuleb vabastama meie südameid. Me elame ajastul, kus meilt nõutakse
pidevat “enese müümist” ja täiusliku fassaadi hoidmist. Me kardame alandlikkust,
sest see tundub haavatavusena. Kuid Kristus eesli seljas tuletab meile meelde, et
me ei pea end ise “looma” ega “müüma”. Meie väärtus ei seisne rahvahulga kiituses,
vaid selles, et me oleme loodud Jumala näo järgi. Püha Franciscus Salesist on öelnud:
“Me peame olema nagu eesel, kes kannab Issandat: alandlikud, vaiksed ja valmis
minema sinna, kuhu Tema meid juhib, isegi kui tee viib läbi rahvahulga pilgete.”
Kirikuna oleme me täna see eesli varss. Meie ülesanne ei ole särada oma tarkuses,
vaid kanda Kristust maailma. Meie “mina” peab kahanema, et Tema sära saaks paista.
Prohvet Jesaja ja Psalmikirjutaja maalivad pildi sulasest, Kes ei pööra oma palet
teotuse eest. Tänapäeva inimene väärtustab radikaalset autonoomiat – “minu tõde”
ja “minu vabadust”. Mõte kellelegi allumisest tundub meile piiranguna. Ometi
näitab Kristus, et tõeline vabadus peitub kuulekuses Isale. Kui me hüüame Pühakirja
sõnadega: “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?”, ei ole see uskmatus. See
on Kristuse enda hääl meie sees. Anglokatoliiklik traditsioon õpetab meile, et me
ei suuda end ise päästa. Me vajame sakramentaalset sõltuvust – armulauda ja pihti –,
mis murravad meie uhkuse ja liidavad meid ühte Kristuse Ihuga. Seal, kus lõpeb
meie oma jõud ja “autonoomia”, algab Jumala arm. Kirjas Filiplastele kuuleme hümni
Kristusest, Kes “tühjendas enese”. See on meie vaimse elu kese. Meie ümber on
tohutu müra ja vaimne killustatus, mis püüab täita iga tühja hetke meie sees.
Kristus aga kutsub meid tühjendama end egost, et teha ruumi pühale vaikusele.
Püha Augustinus on kirjutanud: “Kas sa soovid tõusta kõrgele? Alusta kõigepealt
laskumisest. Kas plaanid ehitada torni, mis ulatub taevani? Pane esmalt paika
alandlikkuse vundament.” Me ehitame elavat Kirikut siis, kui me tühjendame end
oma õigusest ja uhkusest. See on intellektuaalne alandlikkus: tunnistada altari
ees põlvitades, et meil ei ole kõiki vastuseid, kuid me usaldame Teda, kes On Vastus.
Mida see meie jaoks tähendab? Palmipuudepüha kutsub meid üles mitte jääma
pealtvaatajateks tee äärde. Meid kutsutakse astuma rongkäiku, kus loovutame oma
kontrollivajaduse ja maise au. Ärgem kardkem oma nõrkust või seda “eeslit” enda
sees. Just seal soovib Kristus istuda. Alandlikkus ei ole enese põlgamine, vaid
enese unustamine Jumala suure armastuse paistel. Olgem paik, kus “pühaduse ilu”
ja liturgia vaigistavad maailma kära. Olgu meie kogudus koht, kus ei võistelda
au pärast, vaid kus pestakse üksteise jalgu. Kui me täna võtame vastu pühitsetud
palmioksad, siis teadkem, et need kuivavad ja neist saab tuhk. Kõik maine hiilgus kaob.
Kuid see armastus, mis viis Jeesuse Jeruusalemma ja sealt Kolgatale, on igavene.
Mingem siis sel nädalal koos Temaga. Ärgem põgenegem risti eest, sest ilma
Suure Reedeta ei ole Ülestõusmispäeva. Ilma alandumiseta ei ole ülendamist.
Aidaku seda tõeks elada kõigeväeline Jumal. Aamen.
PAASTUAJA V PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Nii ütleb Issand: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid teie haudadest välja
ning viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tundma, et mina olen Issand – siis,
kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahvast, teie haudadest välja. Ja ma
hingan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma sean teid teie omale
maale ning te peate tundma, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen selle teoks –
ütleb Issand. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut!
Sügavusest hüüan ma sind: Issand, kuule mu häält!
olgu sinu kõrvad ärkvel mu anumise häälele.
Kui sina,ülekohut meeles peaksid, kes võiks siis püsida.
Kuid sinu juures on andeksandmine, et sind kardetaks.
Ma ootan Issandat,
teda usaldab mu hing,
tema sõnade peale ma loodan.
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut.
Enam kui valvurid hommikut – Iisrael, oota Issandat.
Sest tema juures on heldus, tema juures rohke lunastus.
Jah, tema lunastab Iisraeli
kõigest nende ülekohtust.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Need, kes on lihas, need ei või Jumalale meeldida. Aga teie pole lihas, vaid
vaimus, kui kord Jumala Vaim teie sees elab. Kui nüüd mõnel teie seast ei ole
Kristuse Vaimu, siis tema ei ole Kristuse oma. Kui aga Kristus on teie sees,
siis on ihu küll patu pärast surnud, kuid vaim teeb elavaks õigluse järgi. Sest
kui tema, kes ta äratas Jeesuse surnuist üles, elab teie sees, siis teeb tema
Vaim ka teie sureliku ihu elavaks. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Mina olen ülestõusmine ja elu,
kes minusse usub, see ei sure igavesti!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Laatsarus Betaaniast oli haige. Betaania oli küla, kus elasid Maarja ja tema õde
Marta, aga Maarja oli see naine, kes salvis Issandat salviga ja kuivatas tema
jalgu oma juustega – tema vend Laatsarus oligi haige. Õed lasksid Jeesusele
öelda: “Issand, vaata, Su sõber on haige”. Ja kui tema sellest kuulda sai, siis
ta ütles: “See haigus ei too surma, vaid laseb Jumala kirkusel avalikuks saada,
et Jumala Poega selle pärast austataks”.
Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde Maarjat ning Laatsarust. Kui ta nüüd
kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sellesse paika, kus ta
oli. Siis ütles ta oma jüngritele: “Mingem jälle Juudamaale!” Jüngrid vastasid
talle: “Rabi, alles nüüdsama tahtsid juudid sind kividega surnuks visata ja sina
lähed jälle sinna”. Jeesus kostis neile: “Päevaaeg kestab kaksteist tundi, kui
keegi kõnnib päeva ajal, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
Kui aga keegi öösel oma teed käib, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust”.
Ja ta jätkas: “Meie sõber Laatsarus magab, kuid mina lähen teda unest üles
äratama”. Jüngrid ütlesid talle: “Kui ta magab, siis ta saab terveks”. Jeesus
rääkis surmast, aga jüngrid arvasid, et ta kõneleb tavalisest unerahust. Nüüd
ütles Jeesus neile täie selgusega: “Laatsarus on surnud, ja ma rõõmustan teie
pärast, et ma seal ei olnud, et teie võiksite uskuda, kuid mingem nüüd tema
juurde!”
Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, ütles teistele jüngritele: “Lähme meiegi, et
surra ühes temaga!” Kui Jeesus kohale jõudis, sai selgeks, et Laatsarus oli juba
neli päeva hauas olnud. Aga Betaania on Jeruusalemma lähedal, umbes
viieteistkümne vagumaa (kolme kilomeetri) kaugusel ja palju juute oli tulnud
linnast Marta ja Maarja juurde neid nende venna pärast lohutama. Kui Marta
kuulis, et Jeesus on tulekul, läks ta temale vastu, Maarja jäi aga koju”. Ja
Jeesust kohates Marta ütles talle: “Issand, kui sina siin oleksid olnud, siis mu
vend ei oleks surnud. Ma tean küll ka nüüd, et Jumal annab sulle kõik, mida sa
temalt iganes palud”. Jeesus vastas talle: “Sinu vend tõuseb üles.” Marta ütles
talle: “Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval.” Jeesus kostis talle: “Mina
olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see jääb elama ka siis, kui ta
sureb. Keegi, kes elab ja usub minusse, ei sure igaveseks. Kas sa usud seda?”
Marta ütles talle: “Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes
peab maailma tulema.”
Nii öelnud, läks Marta ja ütles tasa oma õele Maarjale: “Õpetaja on siin ja
kutsub sind?” Seda kuuldes tõusis Maarja kiiresti üles ja läks talle vastu, sest
Jeesus polnud veel külasse jõudnud, vaid ta oli alles selles paigas, kuhu Marta
oli talle vastu tulnud. Kui juudid, kes Maarjat olid lohutama tulnud, nägid teda
tõusvat ja kiiresti välja minevat, läksid nad talle järele, sest nad arvasid, et
ta läheb hauale nutma. Aga kui Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta
teda nähes tema jalge ette maha ja ütles Talle: “Issand, kui sina oleksid siin
olnud, siis mu vend ei oleks surnud!” Teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas
nähes oli Jeesus vaimus sügavasti liigutatud ja ta küsis: “Kuhu te olete ta
matnud?” Nad ütlesid talle: “Issand, tule ja vaata!” Ja Jeesus nuttis. Siis
juudid ütlesid: “Vaata, kuidas ta teda armastas!” Aga mõned nende seast ütlesid:
“Kas tema, kes ta avas pimeda silmad, ei oleks suutnud teha nii, et Laatsarus
polekski surnud?”
Jeesus oli vapustatud, kui ta haua juurde jõudis. Aga see oli koobas, mille suul
lasus kivi. Jeesus ütles neile: “Võtke kivi ära!” Surnud Laatsaruse õde, Marta
ütles talle: “Issand, ta lehkab juba, sest ta on siin juba neljandat päeva.”
Jeesus kostis talle: “Kui sa usud, siis saad sa näha Jumala au.” Ja nad
veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: “Ma tänan sind,
Isa, et sa oled mind kuulda võtnud. Ma teadsin küll, et sa kuuled mind alati,
kuid seda ütlen ma rahva pärast, et nemad usuksid, et sina oled mind läkitanud.”
Seda öelnud, hüüdis ta valju häälega: “Laatsarus, tule välja!” Ja surnu tuli
välja, käed ja jalad sidemetega mähitud ja higirätik näol, aga Jeesus ütles
neile: “Päästke ta lahti ja laske tal minna!” Ja paljud juudid, kes olid tulnud
Maarja juurde ja näinud, mida Jeesus tegi, hakkasid temasse uskuma.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 11:1-45
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Oo, Kõigeväeline Jumal, Kes ainuüksi suudad ohjata patuste inimeste rahutuid
tahtmisi ja kiindumusi: anna oma rahvale, et nad armastaksid seda, mida Sa
käsid, ja ihaldaksid seda, mida Sa lubad; et nii maailma mitmesuguste ja
mitmekesiste muutuste keskel võiksid meie südamed kindlasti leida tõelisi
rõõme; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 51; Js 1:10-20; 1Pt 4:12-19
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 42; Ps 43; Ho 6:1-6; Hb 10:1-25
Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas!
Tänased pühakirjalugemised asetavad meid silmitsi inimolemuse kõige sügavama
hirmuga – surmaga – ja Jumala kõige suurema vastusega sellele: ülestõusmisega.
Me seisame täna Betaania haua lävel koos Maarja ja Martaga, tundes seda rasket
leina, mis kaasneb kaotusega. Prohvet Hesekieli nägemus orust, mis on täis kuivanud
luid, ei ole lihtsalt ajalooline pilt Iisraeli pagendusest. See on metafoor igale
hetkele meie elus, kus tunneme end vaimselt tühjana. “Ma avan teie hauad ja toon
teid, oma rahva, teie haudadest välja,” ütleb Issand. See on esimene märk
anglokatoliiklikust lootusest: Jumal ei vaata meie “kuivanud luid” distantsilt.
Ta astub sellesse orgu. Ta ei piirdu vaid lohutamisega; Ta lubab panna meisse
oma Vaimu, et me saaksime elavaks. Psalm 130, De profundis, on üks patukahetsusaja
võimsamaid palveid. “Põhjatuist sügavustest hüüan ma Sinu poole, Issand!” Paljud
meist üritavad oma “sügavusi” peita – oma sõltuvusi, hirmu ebaõnnestumise ees või
leina. Kuid psalmikirjutaja õpetab meile, et just sealt, kõige madalamast punktist,
algab meie teekond valguse poole. Anglokatoliiklikus vaimsusess on see “pime öö”
koht, kus me loobume omaenese suutlikkuse ülistamisest ja jääme ootama Issandat
“rohkem kui vahimehed hommikut”. Evangeeliumis Johannese järgi näeme me Jeesuse
inimlikkuse ja jumalikkuse täiuslikku ühtsust. Jeesus nuttis. Ta teadis, et Ta
äratab Laatsaruse mõne minuti pärast üles, kuid Ta nuttis sellegipoolest. Miks?
Sest Ta jagab meie valu. Ta ei ole tähtis jumalus, vaid Kaastundlik Päästja.
Meie liturgia keskmes on armulaud – meenutus sellest, et Jumal võttis omaks meie
liha, et see seestpoolt ümber muuta. Kui Jeesus hüüab: “Laatsarus, tule välja!”,
ei kõneta Ta ainult üht surnud meest Betaanias. Ta kõnetab kõike seda, mis on meis
surnud. Ta käsib meil välja tulla oma isekuse hauast. Ta käsib meil vabaneda
mähistest, mis meid kammitsevad – olgu need siis viha, süütunne või lootusetus.
Paulus tuletab meile kirjas roomlastele meelde, et see ei ole pelk filosoofia.
Kui Kristuse Vaim elab teis, siis Ta elustab ka teie “surelikud ihud”. Meie
usutunnistus ei piirdu hinge surematusega; me usume ihude ülestõusmist. See tähendab,
et see, mida me teeme oma kehaga siin ja praegu – kuidas me hoolime haigetest,
kuidas me põlvitame palve ajal, kuidas me võtame vastu Püha Armulauda –, omab
igavikulist tähendust. Evangeeliumi loos kohtame me ka üht kõige inimlikumat ja
valusamat küsimust. Jeesus saab teada, et Ta sõber on haige, kuid Ta viivitab
teadlikult kaks päeva. Kui Ta pärale jõuab, on Laatsarus juba neli päeva hauas olnud.
See on koht, kus meie usk võib kõikuma hakata. Me küsime: “Issand, miks Sa
viivitad? Miks Sa lubad sellel valul juhtuda?” Tänapäeva inimesele on see “Jumala
vaikimine” kõige suurem väljakutse. Meile tundub sageli, et Jumal on lootusetult
hiljaks jäänud. Kuid vaadake, kuidas Jeesus vastab: Ta ei hakka pidama loengut
teoloogiast või Jumala suurest plaanist. Jeesus nuttis. See ongi vastus kannatusele:
Jumal ei ole manipuleeriv lavastaja, kes viivitab efekti mõttes. Ta on Jumal, kes
astub hauda koos meiega. Jeesuse viivitus tähendab, et Ta ei tule meid lihtsalt
“parandama”, vaid Ta tuleb meid päästma seestpoolt. Ta laseb surmal juhtuda, et
näidata – isegi surm ei ole Tema jaoks lõpp-punkt. Tema vastus meie valule ei
ole õpetus, vaid solidaarsus. Mida see tähendab meile täna?
See lugu ei ole vaid kaunis mälestus minevikust, vaid kutse tegevusele. Me elame
maailmas, mis on täis „kuivanud luid“ – olgu selleks uudised konfliktidest
või meie endi purunenud lootused. Laatsaruse lugu tuletab meelde, et seal, kus
meie näeme lõppu, näeb Jumal uut algust. Meie ülesanne on olla lootuse kandjad.
Jeesus ütles: „Võtke kivi ära!“ Ta oleks võinud kivi ka imeväel minema pühkida,
aga Ta palus inimestel seda teha. Meie „kivi“ on sageli mask, mida me kanname –
hirm näidata oma haavatavust. Tänapäeva maailmas tähendab see julgust tulla Jumala
ette sellisena, nagu me oleme, ja lasta Tema valgusel oma varjatud nurkadesse
paista.Jeesus äratas Laatsaruse, kuid Ta ütles kõrvalseisjatele: „Vabastage ta
mähistest ja laske tal minna!“ See on meie kui koguduse ülesanne. Meie ümber on
inimesi, kes on küll elus, kuid mähitud üksildusse või süütundesse. Meie käed
peavad olema need, mis aitavad neil neist sidemetest vabaneda, pakkudes
kristlikku armastust ja toetust. Kallid kaasteelised, me oleme teel Suure Nädala
poole. Laatsaruse ülesäratamine on viimane suur tähis enne Jeesuse enda
kannatusteed. See on eelmäng tühjale hauale. Täna, kui me ligineme altarile,
et võtta vastu Kristuse Ihu ja Verd, palugem:
“Issand, ärata üles see osa meist, mis on kaotanud lootuse. Lase meil kogeda Sinu
elu andvat Vaimu juba täna, et me võiksime olla Sinu ülestõusmise tunnistajad
selles maailmas.” Aamen.
Loeng “Anglokatoliiklik vaimsus ja sisemine metanoia: Teekond pühitsetud argipäevani”
peetud 21.03.26. “Vaimne päev Anglokatolikus Kirikus” raames i. Raivo Kodaniku
poolt:
Loeng “Kristus – meie elu algus ja lõpp: kristlike harjumuste kasvatamine”
peetud 21.03.26. “Vaimne päev Anglokatolikus Kirikus” raames i. Priit Kõrge poolt:
PAASTUAJA IV PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest Saamueli raamatust:
Issand ütles Saamuelile: „Vala oma õlisarv täis ja mine: mina läkitan su
Petlema mehe Iisai juurde, sest ma olen ühe tema poegade seast vaadanud
enesele kuningaks.» Saamuel nägi Iisai poega Eliabi ja mõtles: „Kindlasti
seisab Issanda ees see, keda Tema tahab võida.» Aga Issand ütles Saamuelile:
„Ära vaata tema väljanägemise ja tema pika kasvu peale, sest mina olen
teda halvaks pidanud. Sest see ei ole midagi, mis inimene näeb: inimene
näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.» Ja Iisai laskis
oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile:
„Issand ei ole neid välja valinud» ja küsis Iisai käest: „Kas poisid on
kõik siin?» See vastas: „Noorem on veel järel, aga vaata, tema hoiab
lambaid.» Siis Saamuel ütles Iisaile: „Läkita ja too ta siia, sest me ei
istu lauda enne, kui ta siia tuleb!» Ja Iisai läkitas mehed ning laskis
tal tulla; ta oli jumekas, ilusate silmadega ja nägi kaunis välja. Ja
Issand ütles: „Tõuse ja võia tema, sest tema see ongi!» Siis Saamuel
võttis õlisarve ja võidis tema ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli
Taaveti peale sellest päevast peale ja edaspidi. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust!
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb Ta mind puhkama,
vee äärde saadab Ta mind hingama;
Tema kosutab mu hinge.
Tema juhatab mind õiguse rööbastesse oma Nime pärast.
Kui ma kõnnin pimedas orus,
ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga;
Su karjasekepp ja Sinu sau, need annavad mulle julgust.
Sina katad mu ette laua mu vaenlaste silma all;
Sina võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Suisa headus ja heldus käivad minuga kõik mu elupäevad,
eluajaks ma jään Issanda kotta.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust!
Teine lugemine apostel Pauluse kirjast efeslastele:
Vennad! Varem te olite pimedus, nüüd aga olete Issanda abiga valgus. Elage
nagu valguse lapsed – valguse vili on ju kõiges, mis on hea ja õige ja tõsi.
Mõtelge järele, mis on meelepärane Issandale; ärgu olgu teil osadust pimeduse
viljatute tegudega, vaid paljastage nad hoopis! Sest mida nemad salajas teevad,
seda on häbi nimetadagi. Aga kõik, mida Valgus paljastab, saab nähtavaks;
kõik, mis nähtavaks saab, on aga Valgus, mispärast ongi öeldud: „Ärka üles,
uinuja, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!»
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Mina olen maailma valgus,
kes minu järel käib, sellel on eluvalgus!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Teed käies nägi Jeesus üht sündimisest saadik pimedat inimest. Ta sülitas maha,
tegi süljest muda, võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: «Mine pese silmi
Siiloahi tiigis!» (‘Siiloah’ tähendab ‘Läkitatu’. ) Siis pime läks sinna ja pesi
silmi ning tuli nägijana tagasi. Naabrid ja need, kes teda enne olid näinud
kerjamas, ütlesid siis: «Eks see ole seesama mees, kes istus ja kerjas?» Ühed
ütlesid: «Jah, seesama,» aga teised: «Ei, ta on ainult tema moodi.» Tema ise
ütles: «See olen mina!» Nad viisid selle, kes enne oli pime olnud, variseride
juurde, sest see oli hingamispäev, kui Jeesus muda tegi ja ta silmad avas. Nüüd
küsisid ka variserid tema käest, kuidas ta oli nägijaks saanud. Tema ütles neile
jälle: «Ta pani muda mu silmade peale ja ma pesin neid ja näen.» Siis ütlesid
mõned variseridest: «See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea
hingamispäeva,» aga teised ütlesid: «Kuidas võib patune inimene teha niisuguseid
tunnustähti?» ja nad olid eri meelt. Siis nad rääkisid uuesti pimedaga: «Mis
sina ütled tema kohta? Ta ju tegi lahti sinu silmad?» Aga pime ütles: «Ta on
prohvet!» Nemad kostsid talle: «Ise sa oled lausa pattudes sündinud, ja tahad
meid õpetada?» ja heitsid ta sünagoogist välja. Jeesus sai kuulda, et nad olid
ta välja heitnud ja küsis tema käest, kui nad kokku said: «Kas sa usud Inimese
Pojasse?» Tema kostis: «Kes see on, isand, et ma saaksin temasse uskuda?» Jeesus
ütles talle: «Sa näed ju teda: see, kes sinuga räägib, see ta on.» Aga tema
lausus: «Ma usun, Issand!» ja kummardas teda. See on püha evangeelium. Ülistus
olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 9:1,6-9,13-17,34-38
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Armuline Isa, Kelle õnnistatud Poeg Jeesus Kristus tuli taevast alla, et olla
tõeline Leib, mis annab maailmale elu: anna meile alati seda leiba, et Tema
elaks meis ja meie Temas, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga,
üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 89:1-19; 1Ms 43:1-5,11-16,26-34; 1Kr 12:1-11
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 103; Jr 10:1-13; Mk 12:13-17
Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas!
Täna on Laetare-pühapäev. See päev on segu paastuaja patukahetsusest
ja Ülestõusmispüha kirkusest. Tänane päev sümboliseerib koidikut, mis hakkab murdma
läbi meie hinge hämaruse. Me kuulsime, kuidas prohvet Saamuel läks võidma uut kuningat.
See lugu on täis inimlikku draamat, mis kõnetab meid ka täna, mil me maadleme
küsimustega enese leidmisest, vaimsest tervisest ja Jumala kohalolust meie elus.
Isegi Saamuel, olles oma aja suurim prohvet, eksis. Ta vaatas Eliabi – pika kasvu ja
kangelasliku välimusega meest – ja mõtles: “Siin ta on!” Kuid Jumal vastas talle
sõnadega, mis on meie tänase hommiku nurgakiviks: “Inimene näeb, mis silma ees, aga
Issand näeb, mis südames.” Tänapäeva maailmas on see pinge teravam kui kunagi varem.
Me elame ajastul, kus “väline pilk” – sotsiaalmeedia kuvandid, edukus, füüsiline
täiuslikkus – on muutunud meie vaimse tervise vaenlaseks. Me tunneme end sageli nagu
Taaveti vennad: me seisame reas, püüame olla piisavalt head, aga tunneme endas
hüljatust. Ometi Jumala valik ei ole preemia tubliduse eest. Taavet ei valitud tema
ilu pärast (kuigi tekst seda mainib), vaid vaatamata tema väiksusele. See on Jumala
ettehooldus (Providentia): Jumal ei kutsu neid, kes on valmis, vaid Ta teeb kõlblikuks
need, keda Ta kutsub. Prohvet Saamuel vaatas välist hiilgust, aga Issand ütles talle:
“Inimene näeb, mis silma ees, aga Issand näeb, mis südames.” Taavet, karjapoiss,
võiti keset tema igapäevast madalust. See on lohutus meile: Jumala arm ei oota, kuni
me oleme “terved” või “täiuslikud”, vaid Ta leiab meid sealt, kus me oleme.
Evangeeliumis kohtame Jeesust, Kes tervendab pimeda mehe viisil, mis tundub tänapäeva
maailmas peaaegu solvav. Ta sülitab maa peale, segab pori ja määrib seda mehe silmadele.
See on sügavalt inkarnatsiooniline ehk lihakssaamise hetk. Jeesus, Jumala Ainusündinu,
ei pelga meie maist pori. Jeesus ei tee ka lihtsalt imet, Ta teostab uut loomist. Nii
nagu Looja voolis alguses inimese mullast, nii voolib Ainusündinud Poeg sellest maisest
porist meile uue nägemise. See on lohutus neile, kes tunnevad, et nende hing on
purunenud – Issand ei paranda vana, Ta loob meis uue südame.” Ta ei tervenda
distantsilt, vaid astub meie ette, meie
haiguse, meie mõistmatuse ja kannatuse ette. Pangem tähele, et Jumal tegutseb läbi
mateeria. Nii nagu Ta kasutas mulda ja sülge, kasutab Ta täna leiba ja veini. Meie
vaimne tervis ei parane pelgalt abstraktsete mõtete abil, vaid läbi Sakramendi.
Armulaud on see püha ravim, mis puudutab meie hinge haavu, pakkudes tervenemist,
mida maailm anda ei saa. Meilt oodatakse iseseisvust, kuid pimedana sündinu lugu
rõhutab meie absoluutset sõltuvust Kristuse ülimuslikkusest. Mees ei saanud end ise
tervendada; ta pidi laskma end juhtida Siiloahi tiigi äärde. See on kutse kogudusele
kui Kristuse Ihule. Me oleme üksteisest ja Issandast sõltuvad inimesed. Armulauaosadus
on paik, kus meie individuaalne ärevus ja üksindus sulanduvad kokku pühade osadusega.
Kui me seisame altari ees, ei ole me enam “pimedana sündinud” oma muredes, vaid me
saame osa Jumalikust Valgusest. Vaimne tervis kristlikus mõttes ei ole probleemide
puudumine, vaid teadmine, et keset pimedust on keegi, kes ütleb: “Ma olen maailma
valgus.” Tänane usklik peab suutma seista silmitsi haiguse, vaimse tervise murede või
ebaõnnega – ilma hukkamõistuta. Kristus ütleb, et pimedus ei ole karistus, vaid koht,
kus Jumala teod saavad avalikuks. See on kutse vahetada küsimus “Miks mina?” küsimuse
vastu “Kuidas saab Jumala arm siin särada?” Vaimne tervis kristlikus mõttes tähendabki
seda terviklikkust, kus me ei karda oma nõrkust, sest just sealt algab meie kohtumine
Ülimusliku Tervendajaga. Lõpuks seisame aga silmitsi evangeeliumi kõige teravama
väljakutsega: kas me julgeme tunnistada tõde ka siis, kui see on ebamugav? Pime mees
heideti kogudusest välja, sest tema nägemine ei sobinud variseride süsteemi. Tänapäevalgi
võib Kristuse järgimine tähendada vaimset üksindust või mittemõistmist. Kuid
Laetare-pühapäev tuletab meile meelde: Rõõmusta! Sest isegi kui maailm meid ei mõista,
on meil osadus Temaga, Kes on meid võidnud nagu Taavetit ja tervendanud nagu pimedat.
Meie tee viib altari juurde, kus me kohtume Issandaga palgest palgesse.
Mida see meie jaoks tähendab? Pime mees saadeti Siiloahi tiigi äärde pesema. Meie jaoks
on see “pesemine” ja “nägemine” saanud reaalsuseks Sakramendis. Aarmulaud on vaimse
tervise nurgakivi. Me oleme kogudusena nagu see pime mees – me sõltume täielikult
Kristuse abist. Kui me astume armulaua osadusse, ei saa me ainult leiba ja veini, vaid
me saame osa Kristuse enda elust. See on “tervenemise sakrament”. Vaimne tervis
kristlikus mõttes tähendab seda, et me ei vaata enam sissepoole oma probleemidele,
vaid vaatame üles Kristusele – kust tuleb meile abi. Armulaud on koht, kus meie
hajutatud mõtted ja killustatud mina kogutakse kokku Tema pühaduses. See on osadus,
mis kinnitab meile: “Sa ei ole üksi oma pimeduses.” Apostel Paulus tuletab meile meelde:
“Kord te olite pimedus, aga nüüd te olete valgus Issandas.” See on kutse vaimsele
virgusele. Vaimne tervis on tihedalt seotud tõega – elamisega valguses, kus pole vaja
midagi karta. Jumala ettehooldus on meid toonud siia Kirikusse, selle altari ette, et
me võiksime hüljata “pimeduse viljatud teod” ja lubada Kristusel meid üles äratada.
Issand hoidku ja kaitsku meid alati oma armu valguses. Aamen
21.03.2026 A.D.
Püha Katariina kiriku kabelis, Müürivahe 33
PÄEVAKAVA ON ORIENTEERUV!
