Septuagesima pühapäev
Lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Nii ütleb Issand: “Neetud olgu see mees, kes paneb oma lootuse
inimeste peale, kes usub oma käsivarre jõusse ja kelle süda langeb
Issandast ära. Tema on nagu põõsas lagedal; ei märka õnne tulemas,
valib endale paiga paljakspõlenud kõrbepinnale, soolasele ja
inimtühjale maale.
Õnnistatud olgu see mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ja
usub Issandasse. Tema on nagu puu, mis on istutatud vee äärde,
ajab oma juuri oja kaldal ega karda põuailma – tema lehed jäävad
haljendama. Ning ikaldusaastal on ta mureta ega lakka ta vilja
kandmast. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale!
Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele,
ei astu patuse tee peale ega istu pilkajate killas,
kes tunneb rõõmu Issanda seadusest
ja kes mõtleb tema käskudest ööl ja päeval.
Tema on nagu puu, mis on istutatud voolava vee äärde
ja ta kannab vilja õigel ajal.
Tema lehed ei närbu
ning kõik, mis ta teeb, läheb korda.
Kuid nii ei lähe ülekohtusel:
nad on nagu aganad, mida tuul laiali pillutab.
Sest Issand tunneb õigete teed,
aga ülekohtuste tee viib hukatusse.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale!
Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Vennad, kui Kristusest kuulutatakse, et ta on surnuist üles
äratatud, kuidas siis mõned teie seast võivad öelda, et surnuist
ülestõusmist ei olegi. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis pole
ka Kristus üles tõusnud. Kui aga Kristus pole üles tõusnud, siis
on teie usk asjatu ja te olete ikka veel oma pattudes, ning need,
kes Kristuses uinusid, on hukka saanud. Kui me paneme oma lootuse
Kristuse peale üksnes selles elus, siis oleme kõigist inimestest
armetumad. Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud uudseviljana
nende hulgast, kes on läinud magama.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Rõõmustage ja hõisake,
sest teie tasu taevas on suur!
Halleluuja!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Sel ajal, kui Jeesus oli koos kaheteistkümnega mäest alla tulnud,
jäi ta lagedale peatuma. Seal oli suur hulk tema jüngreid, ja
sinna voolas kokku palju inimesi kogu Juudamaalt ja
Jeruusalemmast; Tüürose ja Siidoni rannamaalt. Jeesus aga tõstis
pilgu oma jüngrite peale ja ütles: “Õndsad olete teie, vaesed,
sest teie päralt on jumalariik. Õndsad olete teie, kes te nüüd
nälgite, sest teie peate küllalt saama. Õndsad olete teie, kes te
nüüd nutate, sest teie saate naerma. Õndsad olete teie, kui
inimesed teid vihkavad ja teid endi keskelt välja tõukavad ning
teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast. Sel päeval olge
rõõmsad ja hõisake, sest vaata, teie tasu taevas on suur.
Nõndasamuti tegid nende isad prohvetitele.
Kuid häda teile, rikastele, sest teil on oma lohutus juba käes.
Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälga
näha. Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja
nutta. Häda teile, kui kõik inimesed teist head räägivad, sest nii
tegid teie vanemad valeprohvetitele.” See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oo Jumal, kõigi nende jõud, kes usaldavad Sind:
palun, võta meie palved armulikult vastu;
ja kuna meie sureliku loomuse nõrkuse tõttu
ei saa me ilma Sinu abita teha midagi head, siis anna meile oma armu abi,
et Su käske pidades võiksime olla Sulle meelepärased nii tahtes kui teos
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja
Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 20; Ps 121; Jos 1:1-9; 2Tm 2:1-13
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 144; 1Mak 2:49-64; 1Tm 6:11-19
Mõtisklus
Armsad vennad ja õed Issandas. Tänased lugemised on palju sügavamad kui esmapilgul
tähele paneme. Kellele ei meeldiks osa saada õndsakskiitmiste õnnistustest. Meil
on esmapilgul lihtne aru saada prohvet Jeremia sõnadest:Tema on nagu põõsas lagedal;
ei märka õnne tulemas, valib endale paiga paljakspõlenud kõrbepinnale, soolasele ja
inimtühjale maale. Meie küll nii ei tee – tahaksime mõtelda. Kuuldud lugemised panid
mind mõtlema selle peale mida me igal pühapäeval ja kirikupühal peetaval Missal
tunnistame. Oma usku usutunnistuse sõnadega. Eriti pani mõtlema viimane lause:
“ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu” Apostel Paulus on selle
küsimuse väga tõsiselt ette võtnud kirjutades sellest terves peatükis (15.) korintlastele.
Tema argumentatsiooni justkui kokkuvõtvaks lauseks loeme: Kui me paneme oma lootuse
Kristuse peale üksnes selles elus, siis oleme kõigist inimestest armetumad.
Võiksime küsida kuidas on võimalik mitte uskuda igavest elu taevases rõõmus?
Mis on igaveses elus nii raskesti usutavat? Ülestõusmine ja igavene elu on tõend Jumala
väest. See on tõend igavikust ja Jumala armu igavesest olemusest.
Et uskuda ülestõusmisse, on vaja usku. Mõned inimesed ei tea, kas neil on usku.
Nad teavad usust. Nad võivad lugeda usutunnistusi. Nad saavad lugeda pühi kirju.
Kuid see pole sama, mis usk. Usust on turvaline rääkida. Jumalast rääkimine on turvaline.
Palvest rääkimine on turvaline. Võib isegi olla ohutu rääkida ülestõusmisest.
Kuid sellesse uskumiseks on vaja usku. Inimestel on sageli lihtsam tänastest
lugemistest enda jaoks selgeks teha nn. intellektuaalne pool. Mis on hea ja halb,
mis on õige ja vale. Aga Jeesus ootab usku. Lootuse panemist Jumala peale. Need, kes ei
usu igavest õndsust, ei taha usku kogeda. Nad ei taha seda kogeda, sest see muudaks
nende elu, muudab nende mõtteviisi, võib muuta kõike. Kristlastena näeme elu teist moodi.
Me näeme lootust seal, kus lootust ei näi olevat. Me näeme surmast kaugemale – uue elu
algust. Mida see teadmine toob meile? Püha Kirik kutsub meid väga sügavale
järelemõtlemisele. Peame endalt küsima, keda ja mida ma olen usaldanud? Jumala
usaldamine on parim lähenemine elule. Kindlasti peame pingutama ja tegema seda,
mida inimestena siinses elus tegema peame. Siiski ei tohi me unustada, et Jumal on see,
kes toetab, kinnitab ja õnnistab meie elu ja pingutusi. Esimene lugemine algas väga
tugeva hoiatusega Jumala mitte usaldamise eest, tänane evangeelium lubab õnnistused
neile, kes on valmis täitma Jumala tahet. Õndsakskiitmised on suurepärane tekst, mis
kutsub meid elama vooruslikku, mõtisklevat ja täielikult alistuvat elu Jumala tahtele.
Jumala rahvana vaadelgem alati maailma hoiakuid ja väärtushinnanguid evangeeliumi ja
igavese elu valguses, mis on meile antud Kristuses Jeesuses.
Issandale olgu kõik kiitus ja au. Aamen.