Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema peapiiskopkond

ÜLESTÕUSMISAJA III PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui Püha Vaim valati välja apostlite peale, astus Peetrus üles koos
üheteistkümnega. Ta tõstis oma häält ja ütles: “Juuda mehed, ja kõik
Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada ja pandagu tähele mu sõnu: Teie olete
Jeesuse Naatsaretist hukka saatnud – mehe, kellest Jumal on andnud tunnistust
vägevate tegude, imede ja tunnustähtede kaudu, mis teie seas sündisid, nagu te
isegi teate. Tema, kes ta Jumala tahtmist ja otsust mööda ära anti, olete teie
ülekohtuste inimeste kätega risti löönud ja hukanud. Aga Jumal on tema üles
äratanud ja surmavaevast vabaks teinud, sest see oli võimatu, et surm oleks
saanud teda enda võimuses hoida. Taavet ütleb ju tema kohta: Ma näen Issandat
alati oma silme ees, ta seisab mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Sellepärast
rõõmustab mu meel ja mu ihu võib lootuses hingata, sest sina ei jäta mu hinge
surmavalda ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sa annad mulle teada tee, mis
viib ellu, ja täidad mind rõõmuga oma palge ees.” See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!
Ma ütlen sulle, sina oled mu Issand.
Sina, Issand, annad mulle mu pärisosa ja ulatad mulle mu karika,
sinu kätes on kõik, mis mulle liisu järgi on langenud.
Ma tahan kiita Issandat, kes annab mulle nõu,
öösiti manitseb ta mind mu neerudes.
Issand on alati mu silme ees,
Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.
Sellepärast rõõmustab mu süda ja hõiskab mu hing,
ning mu ihu võib elada kartmata ohtu.
Sest sina ei jäta mu hinge surmavalda
ega lase oma pühal näha kaduvust.
Ma ütlesin Issandale: sina oled mu Issand,
sina üksi oled mu õnn.
Sina annad mulle teada elurajad,
sinu palge ees on rõõmuküllus, hüved üha su paremal käel.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kui te hüüate Isaks teda, kes ta mõistab kohut erapooletult – nii nagu igaühe
tegu väärt on – siis elage oma pagulaspõlves jumalakartlikku elu. Te ju teate,
et teid pole lunastatud kaduva lunahinnaga, teie esiisadelt päritud eluviisist –
ei hõbeda ega kullaga, vaid Kristuse verega. Tema on veatu ja laitmatu tall, kes
oli selle ülesande jaoks ette määratud juba enne maailma loomist, kuid avalikuks
sai see alles aegade lõpul teie pärast, kes te tema läbi olete Jumalale ustavad.
Aga Jumal on Kristuse surnuist üles äratanud ja andnud talle osa oma kirkusest
nii, et teie võiksite uskuda ja loota tema peale.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, seleta meile Pühakirja
ja lase meie südameil põleda sinu sõna läbi!
Halleluuja!

Evangeelium püha Luuka järgi:
Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres. Aga ta ilmus
nõnda:
Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli
Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos.
Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme
sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad
midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on
Jeesus. Jeesus ütles siis neile: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad
vastasid talle: “Ei ole”. Aga tema ütles neile: “Heitke noot paremale poole
paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade
hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on
Issand!” Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta
oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju
kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega.
Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.
Jeesus ütles neile: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!” Siimon Peetrus
läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm.
Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jeesus ütles neile: “Tulge
sööma!” Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: “Kes sa oled?”, sest nad
teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti
kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist
ülestõusmist. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Lk 24,1-14

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Jumal, kelle õnnistatud Poeg ilmutas end oma jüngritele leivamurdmises:
ava me palume sind, meie usu silmad, et me näeksime teda kogu tema lunastustöös;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 23; Ps 146; Js 40:1-11; Jh 10:1-10

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 145; Hs 34:11-16,30-31; Jh 21:1-19

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses. Tänane evangeelium viib meid Tibeeriase järve
äärde. On koiduaeg. Jüngrid on naasnud oma vana elu juurde – kalapüügi juurde.
Pärast Jeruusalemma sündmusi valitseb nende hinges ehk segadus. Nad on terve
öö vaeva näinud, kuid nende võrgud on tühjad. Kas see ei peegelda vahel meiegi
elu? Me rügame, me püüame oma inimlikust tarkusest asju korda saada, kuid
tihti leiame end hommikul “tühjade võrkudega” – väsinuna, tühjana ja tundega,
et oleme üksi. Kuid just selles tühjuses, koiduvalguses, seisab Issand kaldal.
Jüngrid ei tundnud Jeesust kohe ära. See on oluline õppetund meile täna.
Ülestõusnud Issand ei ole kauge tegelane pilve peal. Ta on reaalselt kohal
meie igapäevatöös, meie ebaõnnestumistes ja meie argipäeva “kallastel”. Kui
Jeesus küsib: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?”, ei küsi Ta seda
teadmatuse pärast. Ta kutsub meid üles tunnistama oma vajadust Tema
järele. Alles siis, kui me kuuleme Tema häält ja heidame nooda “paremale
poole” – see tähendab usalduse poolele –, täituvad meie võrgud viisil, mida
me ise ei suudaks kunagi korraldada. See on Ülestõusnu kohalolu imetegu: Ta on
meiega siin ja praegu, 2026. aasta kevadel, täpselt nii nagu Ta oli sel
hommikul Galilea järve ääres. Evangeeliumis on üks oluline detail: kui jüngrid
kaldale jõuavad, ei oota neid seal ainult õpetussõnad. Seal on valmis lõke,
kala ja leib. Jeesus kutsub: “Tulge sööma!” See on püha hetk. Jeesus võtab
leiva ja annab neile. See viitab otse Kiriku südamele – armulauaühtsusele. Just
leivamurdmises avanevad meie usu silmad, nagu palusime tänases kollektapalves.
Armulaud ei ole lihtsalt mälestussöömaaeg; see on koht, kus Ülestõusnu on
meiega kõige vahetumalt üks. Selles sakramentaalses ühtsuses ei ole me
enam üksikud kalurid tormisel järvel, vaid me oleme üks ihu, üks Kirik. Siin
saab meie tühjus täidetud Tema täiusega. Meie “kaduva lunahinnaga” eluviis,
millest rääkis apostel Peetrus teises lugemises, on asendatud Kristuse kalli
verega, mis meid ühendab ja pühitseb. Miks Jeesus meid toidab? Miks Ta meile
ilmub? Mitte ainult selleks, et meil oleks hea ja soe olla. Ta teeb seda
suure armastuse pärast, et meil oleks jõudu minna ja teenida. Peetrus, kes
kunagi hirmu pärast Jeesuse salgas, seisab nüüd Apostlite tegude raamatus
julgelt rahva ees. Mis muutus? Ta kohtas Ülestõusnut. Ta mõistis, et Jeesus
on see “elutee”, millest rääkis kuningas Taavet psalmis.
Mida see meie jaoks tähendab? Meiegi oleme täna saanud kutse. Me oleme kutsutud
teenima Teda läbi Kiriku. See teenimine ei ole koorem, vaid vastus armastusele.
See on nooda vedamine kaldale – see on inimeste toomine Kristuse juurde, see on
ligimese aitamine, see on oma annete pakkumine kogukonna heaks. Kuid hoidkem
meeles, et tänapäeval on maailmas tuhandeid konfessoreid ja märtreid, kelle
jaoks see “leivamurdmine” ja “nooda vedamine” tähendab reaalset ohtu elule.
Nende jaoks ei ole Kiriku teenimine pühapäevane hobi, vaid otsus, mis võib
maksma minna kõik. Püha Johannes Chrysostomus (u 347–407), “Kuldsuu”, seostas
altari ja teenimise väga tugevalt: “Kas sa soovid austada Kristuse ihu? Siis
ära hülga Teda, kui leiad Ta alasti vaeste seast. Ära austa Teda siin kirikus
siidkangastega, samal ajal kui väljas jätad Ta külma ja hulguste kätte. Sest
Tema, kes ütles: ‘See on minu ihu’, on seesama, Kes ütles: ‘Mida iganes te
olete teinud ühele nendest mu vähimatest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Jeesus ütleb: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!”
Ta tahab meie panust, meie tööd, et seda siis oma õnnistusega kasvatada.
Armsad sõbrad! Olgu meil täna see Peetruse julgus ja psalmikirjutaja kindlus:
“Issand on alati mu silme ees, Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.”
Me ei ole üksi. Ülestõusnu on siin. Ta ootab meid igal pühapäeval armulaualauas
ja igal argipäeval meie tööde keskel. Vastakem Tema kutsele rõõmuga. Teenigem
Teda armastusega, teades, et meie “ihu võib elada kartmata ohtu”, sest
Jeesus on surma võitnud ja avanud meile tee igavesse ellu.
Halleluuja, Issand on tõesti üles tõusnud!
Aamen.

Auväärne patriarh Heigo Ritsbek,

armas vend Kristuses!

Südamlikud õnnitlused ja õnnistussoovid Sulle Sinu 75. Sünnipäeva puhul!

Sa oled olnud kogu oma eluga Issanda teenistuses väga erinevates olukordades

ja ülesannetes ‒ nii koguduses, kirikus kui ka ühiskonnas.

 Sa oled andnud oma panuse haridusellu, akadeemilisse teoloogiasse ja oikumeeniasse.

 Jumala arm on Sind saatnud, hoidnud ja kasutanud viljakaks vaimulikuks tööks!

 Soovime Sulle jätkuvat tervist, jõudu, rõõmu ja rahu

ning Issanda ligiolu Tema enda tõotusesõnaga:

 “Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled  minu päralt!” (Js 43:1)

Peapiiskop emeeritus

+Andres koos abikaasa Marjega

12. aprillil AD 2026

12. aprillil 2026.a. tähistas Anglokatoliku Kiriku patriarh lord dr HEIGO RITSBEK oma 75. juubelit. Axios! Axios! Axios!

Patriarh lord dr HEIGO RITSBEK ja ta abikaasa ÜLLE 12.04.2026

ÜLESTÕUSMISAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil olid kõik usklikud üha apostlite õpetuses ja osaduses,
leivamurdmises ning palvetes. Kogu rahvas oli hirmul imetegude ja tunnustähtede
pärast, mis sündisid apostlite läbi. Aga kõik usklikud hoidsid kokku, ning kõik
nende omandus oli ühine. Nad müüsid ära oma vara ning jagasid raha igaühele nii
palju kui ta vajas. Usklikud olid päevast päeva ühel meelel pühakojas, nad
murdsid leiba oma kodudes ja sõid üheskoos ning olid rõõmsad ja üksmeelsed. Nad
kiitsid Jumalat, ja kogu rahvas pidas neist lugu. Issand aga saatis nende hulka
üha enam neid, kes pidid õndsaks saama. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Tänage Issandat, sest Tema on hea!
Tänage Issandat, sest tema on hea
ning Tema heldus kestab igavesti.
Öelgu need, kes kardavad Issandat:
tema heldus kestab igavesti.
Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin,
kuid Issand hoidis mind langemast,
Öelgu need, kes kardavad Issandat:
tema heldus kestab igavesti.
Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,
on nurgakiviks saanud.
See on päev, mille Issand on teinud,
rõõmustagem ja hõisakem selle üle.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Tänage Issandat, sest Tema on hea!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Tema on meid oma suurest
halastusest uuesti sündida lasknud elava lootuse sisse Jeesuse Kristuse surnuist
ülestõusmise läbi, et me saaksime hävimatu, laitmatu ja kadumatu päranduse. See
pärisosa on taevas tallele pandud teile, kes te olete usu kaudu Jumala väe läbi
hoitud õndsuseks, mis aegade lõpul avalikuks saab. Sellepärast, olge rõõmsad –
kuigi teid ehk lühikeseks ajaks proovile pannakse – et teie usk saaks läbi
katsutud ning leitaks hinnalisem olevat kullast, mida küll tulega proovitakse,
aga mis koos maailmaga kaob. Nõnda saate teiegi oma usu läbi osa kiitusest,
kirkusest ja aust, siis kui Kristus ilmub. Teie ei ole teda küll näinud, kuid
armastate teda siiski – usute temasse, ehkki te pole teda näinud. Aga uskudes te
saate osa ülevoolavast rõõmust ja autäiusest, siis kui te saavutate usu eesmärgi –
oma hingeõndsuse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust
juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja
kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat
nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa
on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud,
puhus ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks
annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need
kinnitatud”.
Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas,
kui Jeesus tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat”. Aga tema
ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte
asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu.”
Kui kaheksa päeva pärast olid jüngrid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli
Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu
teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi;
siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse, ning ära ole uskmatu vaid
usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus
ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe,
aga siiski usuvad”.
Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole
kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et
Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes. See on püha
evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 20,19-31

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa paasasaladuses rajasid uue lepituslepingu:
palun anna kõigile, kes on uuesti sündinud Kristuse Ihu osadusse, oma eluga
ilmutada seda, mida nad oma usus tunnistavad;
sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 66; Trk 2:23-3:9; Rm 1:1-12

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 33; Sf 3:14-20; Jh 20:19-31

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Täna, kaheksa päeva pärast seda suurt ja kirgast ööd, mil surm neelati ära
võidusse, leiame end justkui kummalisest kohast. Me ei ole enam haua juures.
Me oleme lukustatud uste taga. Me oleme ruumis, kus valitseb korraga hirm
ja ootus, ning me seisame silmitsi mehega, keda me harjumuspäraselt kutsume
“uskmatuks” Toomaseks. Kuid ma tahan täna vaadata sügavamale. Kiriklik
traditsioon õpetab meile, et Inkarnatsioon – Jumala lihakssaamine – ei lõpe
ülestõusmisega. Ülestõusnud Issand ei ole vaimolend ega kauge mälestus; Ta
on Ihu, Kellel on haavad. Evangeeliumis juhtub midagi ootamatut. Jeesus astub
läbi lukustatud uste. Ta on võitnud surma, Ta on universumi Valitseja. Me
võiksime eeldada, et Tema ülestõusnud ihu on täiuslik, sile, puutumatu – nagu
mõni uhke kuju, millel pole ühtegi kriimu. Kuid see pole nii. Kristus kannab
igavesti oma kannatuse märke. Toomas ei ole siin mitte kui küünik vaid realist.
Ta ütleb midagi sügavalt sakramentaalset: “Kui ma ei pane oma sõrme naelte
asemesse… ma ei usu.” Toomas nõuab materiaalset tõendit. Ja vaadake, kuidas
Jeesus vastab – Ta ei riidle Toomasega huvi pärast füüsilise reaalsuse vastu.
Vastupidi, Ta kutsub teda: “Pane oma sõrm siia.” Apostel Toomast ei tule alati
ühekülgselt vaadelda kui kahtlejat, vaid ehk kui esimest müstilist teoloogi.
Ta mõistab,et kui Kristus on tõesti üles tõusnud, siis peab see ülestõusmine
hõlmama ka meie valu ja meie haavu. Toomas ei tahtnud näha lihtsalt elusat
Jeesust; ta tahtis näha tõelist Jeesust.
Me ei näe siin valust kinnihoidmist, vaid selle muutumist. Inglise müstik
Norwichi Julian, kes vaatles Kristuse kannatust sügava armastusega, ütles nõnda:
“Taevas ei nähta pühakute haavu mitte kui vigastusi, vaid kui auhiilgust.
Need on muutunud kauniteks märkideks, mis ei räägi enam valust, vaid võidust
armastuse läbi.” See ongi see “teistsugune” rõõm, mis ei ole võlts ega
pealiskaudne. Võlts rõõm püüab väita, et reetmist, haigust või leina justkui
polnudki olemas. Aga kristlik, sakramentaalne rõõm ütleb: “Jah, see haav on
olemas, aga see on nüüd minu pärl” Mõelge sellele nii: haav on koht, kus meie
“mina” on purunenud, ja just selle ava kaudu pääseb Jumala valgus sisse ja
meie valgus välja. Kui me vaatame oma elule täna, siis need kohad, kus meid
on kõige valusamalt löödud, ei ole väärtusetus, mille peame unustama. Kristuse
ülestõusmise valguses on need meie kõige väärtuslikumad osad. Need on kohad,
kus me oleme kõige sarnasemad Jumalale. Meie haavad ei ole meie häbi, vaid
meie isiklikud ülestõusmismärgid. Need on tõendid sellest, et me oleme armastanud,
et me oleme elanud ja et Jumal on meid nendes läbi kandnud. See ei ole sunnitud
naeratus läbi pisarate, vaid sügav teadmine, et meie haavatavus ongi meie vägi.
Taevases liturgias ei ole me terved mitte seetõttu, et meil poleks arme,
vaid seetõttu, et meie armid säravad kirkamalt kui päike. See viib meid
Apostlite tegude raamatu juurde. Me kuulsime kirjeldust algkristlikust kogukonnast,
kus “kõik nende omandus oli ühine”. Sageli loetakse seda teksti kui varajast
utoopiat või sotsiaalset eksperimenti. Kuid anglokatoliiklikus võtmes on see
midagi palju sügavamat – see on Armualua reaalsus. Kui me murrame leiba altari
ees, siis me tunnistame, et miski ei kuulu meile. Kõik on kingitus. Algkristlased
ei jaganud oma vara sellepärast, et neil oli kohustus olla “head inimesed”,
vaid sellepärast, et nad nägid üksteise ihudes Kristuse ihu. Kui Kristus lubas
Toomasel katsuda oma haavu, siis need esimesed kristlased katsusid vaimselt
Kristuse haavu, aidates vaeseid ja jagades leiba. Nende “ühel meelel pühakojas”
olemine ja “kodudes leivamurdmine” ei olnud kaks eri asja. See oli katkematu
liturgia. Meie jaoks tähendab see seda, et altarilt saadud arm peab voolama
tänavale. Kui me kummardame pühitsetud sakramendi ees, peame me olema valmis
tähele panema abivajajaid, sest mõlemad on Kristuse ihu kohalolu märgid.
Tänane teine lugemine Peetruse kirjast räägib “hävimatust, laitmatust ja
kadumatust pärandusest”. Tavaliselt mõtleme päranduse all midagi, mis ootab
meid “seal kuskil” pilve taga. Kuid vaadake uuesti Toomast. Tema pärandus oli
sel hetkel võimalus puudutada Jumala haavu. Võib-olla on meie “kadumatu pärand”
just nimelt see – et Kristuse ülestõusmises ei pühita meie elulugu minema.
Meie armid, meie kurbus, meie läbikukkumised – need ei kao kuhugi, vaid need
kirgastatakse. Kristuse kätes on naelte jäljed nüüd aumärgid. Nad ei veritse
enam, nad säravad. See ongi ülestõusmisaja suur üleskutse meile saada uueks,
aga jääda iseendaks. Mida see meie jaoks tähendab? Jeesus ütleb: “Õndsad on
need, kes ei näe, aga siiski usuvad.” See lause oleks nagu öeldud tulevastele
põlvedele. Kuigi me ei näe Jeesust kõndimas meie keskel, aga me “näeme” Teda
leivas ja veinis. Me ei näe Tema füüsilist palet, aga me “näeme” Teda oma
ligimese kannatuses. See on sakramentaalne nägemine. Toomas pidi puudutama,
et näha. Meie oleme kutsutud nägema, et puudutada – puudutada seda maailma
Kristuse armastusega. Head kaasteelised, me elame maailmas, mis kardab
haavatavust. Me proovime oma haavu peita, me katame need meigi, sotsiaalmeedia
filtrite või võltsrõõmuga. Kuid ülestõusnud Issand astub täna meie lukustatud
uste taha ja ütleb: “Rahu olgu teiega. Näidake mulle oma haavu ja mina näitan
teile enda omi.” Kristuse ülestõusmine ei ole põgenemine reaalsusest, vaid
reaalsuse täielik omaksvõtt. Meie usutunnistus ei ole kuiv dogma, vaid kutse
reaalse elu osadusse. Nii nagu Toomas, langegem ka meie põlvili – mitte hirmu
pärast, vaid äratundmisrõõmus – ja öelgem koos taga: “Minu Issand ja minu Jumal!”
Sest Tema on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud. Halleluuja.
Aamen.

Jelena konfirmatsioonitunnistusega ja ta poeg ristimistunnistusega

ÜLESTÕUSMISPÜHA PÄEVAMISSA

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Sel ajal avas Peetrus oma suu ja ütles: “Te teate, mis on sündinud kogu
Juudamaal alates Galileast, pärast ristimist, mida kuulutas Johannes, kuidas
Jumal oli salvinud Jeesuse Naatsaretist Püha Vaimu väega ning kuidas ta käis
mööda maad ja tegi terveks kõik, kelle üle saatan oli võimust saanud, sest Jumal
oli temaga.
Meie oleme selle kõige tunnistajad, mis ta tegi Juudamaal ja Jeruusalemmas. Sest
kuigi ta löödi risti ja surmati, on Jumal ta kolmandal päeval surnuist üles
äratanud ja lasknud tal ilmuda – mitte küll kogu rahvale, vaid Jumalast valitud
tunnistajatele, see tähendab meile, kes me oleme ühes temaga söönud ja joonud,
pärast seda kui ta surnuist üles tõusis.
Jeesus käskis meil tunnistada rahvale ja kuulutada, et Jumal seadis ta
kohtumõistjaks elavate ja surnute üle. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et
igaüks, kes ususb tema nime läbi, saab patud andeks.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem!
Tänage Issandat, sest tema on hea
ning tema heldus kestab igavesti.
Öelgu nüüd Iisraeli rahvas:
tema heldus kestab igavesti.
Issanda parem käsi on tõstetud üles,
Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid.
Ma jään elama ega sure
ja kuulutan Issanda tegudest.
Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,
on nurgakiviks saanud.
Issanda käest on see tulnud
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele:
Vennad, kui te olete kord ühes Kristusega üles tõusnud, siis otsige seda, mis on
kõrges, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Püüdke selle poole, mis on
taevas, mitte selle poole, mis maa peal. Sest teie olete küll surnud, aga teie
elu on ühes Kristusega Jumalas varjatud. Ja kui Kristus – teie elu – saab
avalikuks, siis ilmute teiegi koos temaga kirkuses.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Kristus, meie paasatall, on ohverdatud,
pühitsegem pidupäeva Issandas!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles
pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon
Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile:
«Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.» Peetrus
läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid
mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua
juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei
astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda
sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber
olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises
kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale
tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab
surnuist üles tõusma. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Jh 20:1-9

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõikvõimas Jumal, Kes Sa oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse läbi võitsid
surma ja avasid meile igavese elu värava: palun luba meile, kes me rõõmuga
tähistame Issanda ülestõusmise päeva, patusurmast üles äratatud saamist Sinu
eluandva Vaimu läbi;
sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 93; Ps 111; Js 25:1-9; Mt 28:1-10,16-20

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 98; Ps 114; Js 51:9-16; Lk 24:13-35

Mõtisklus
Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!
Täna kuuldud evangeelium on täis liikumist. Maarja Magdaleena, Peetrus
ja see “teine jünger” – nad kõik jooksevad. See on inimlik ruttamine
vastuse järele maailmas, mis on meie jaoks segi paisatud. Nad leiavad
tühja haua ja tühjad surilinad. Johannese evangeelium ütleb meile:
“Ta nägi ja uskus.” Mida ta nägi? Ta nägi tühjust hauas. Aga selles
tühjuses ilmutas end uus reaalsus: Jumal ei ole enam surma vangis.
Ta on vaba, Ta on elav ja Ta on liikvel. See “nägemine ja uskumine” on
iga kristlase põhikogemus – me näeme märke tühjast hauast ja me usume
Elavasse Issandasse. Täna, kui me pühitseme konfirmatsiooni, ei tähista
me lihtsalt ühe elutee etappi või sümboolset liitumist kogudusega.
Me tähistame Nelipüha väge Ülestõusmispüha valguses.Kiriku traditsioonis
me teame: ristimine liitis meid Kristuse surma ja ülestõusmisega ning
avas meile tee eluleivale. Kuid konfirmatsioon on see hetk, kus Kirik
palub apostellikul viisil: “Võta vastu Püha Vaimu pitser!” See on
väestamine. Kui ristimine on sündimine uude ellu, siis konfirmatsioon
on varustamine selleks eluks. Meile antakse Püha Vaimu annid – tarkus,
mõistmine, nõu, vägi, tunnetus, vagadus ja Issanda kartus –, et me ei
oleks lihtsalt ülestõusmise “pealtvaatajad”, vaid selle tunnistajad.
Apostlite tegude raamatus ütleb Peetrus selgelt: “Meie oleme selle
kõige tunnistajad… meile, kes me oleme ühes Temaga söönud ja joonud
pärast seda, kui Ta surnuist üles tõusis.” See on meie osaduse reaalsus.
Meie tunnistus maailmas ei põhine tühjal teoorial, vaid sakramentaalsel
kohtumisel. Iga kord, kui me ligineme pühale Altarile, me sööme ja
joome koos Ülestõusnud Issandaga. See on “eelmaitse” sellest kirkusest,
millest Paulus kirjutab koloslastele. Meie elu on küll veel “varjatud
Kristuses”, kuid armulauas saab see varjatu meile puudutatavaks ja
maitstavaks. Püha Paulus kutsub meid üles: “Otsige seda, mis on kõrges.”
See ei tähenda maailmast põgenemist. Vastupidi – see tähendab maailma
vaatamist ülestõusmise vaatenurgast. Konfirmeeritud kristlasena on
meie ülesanne tuua taevast reaalsust maapealsesse ellu. See on see “kivi,
mille ehitajad ära põlgasid”, mis peab saama meie ühiskonna nurgakiviks.
See on see heldus, mis kestab igavesti ja mida me peame peegeldama oma
tegudes. Mida see meie jaoks tähendab? Täna on Issanda päev. Tuletagem
endile kõigile meelde oma konfirmatsiooni ja seda täielikku osadust,
millesse meid on kutsutud. Me ei lähe siit minema lihtsalt inimestena,
kes on kuulnud lugu tühjast hauast. Me läheme siit kui need, keda on
toidetud Ülestõusnu ihuga ja keda on võitud Püha Vaimu väega. Me läheme
oma igapäevaellu –, kandes endas võitu surma üle.
Kristus on surnuist üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud!
Aamen.

Jumalateenistused Suurel Nädalal 2026 A.D.

Pühapäeval, 29. märtsil 2026 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse
koguduse kabelis (Müürivahe 33) PALMIPUUDEPÜHA MISSA. TERE TULEMAST!

Suurel Reedel, 3. aprillil 2026 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse
koguduse kabelis (Müürivahe 33) ISSANDA KANNATUSLITURGIA. TERE TULEMAST!

Laupäeval, 4. aprillil 2026 kell 21.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse
kabelis (Müürivahe 33) KRISTUSE ÜLESTÕUSMISÖÖ VIGIILIA. Tere tulemast!

Pühapäeval, 5. aprillil 2026 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse
kabelis (Müürivahe 33) KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE SUURPÜHA MISSA. Tere tulemast!

PALMIPUUDEPÜHA A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii ütleb Jumala sulane: Issand andis mulle kõneka keele, et ma kinnitaksin
väsinut maheda sõnaga. Tema äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuulaksin
õpilase kombel. Issand avas minu kõrva ja ma ei ole pannud vastu ega taganenud.
Ma andsin oma selja peksjaile ja oma põsed neile, kes katkusid mu habet. Ma ei
peitnud oma palet teotuste ja sülje eest.
Sest Issand, mu Jumal, aitab mind ega jäta mind häbisse. Seepärast teen ma oma
näo tardunuks kui ränikivi, sest ma tean – ma ei jää häbisse.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?
Kõik, kes mind näevad, naeravad mu üle,
kõverdavad huuli ja raputavad pead:
“Ta lootis Issanda peale,
las nüüd Issand aitab ta välja, kui ta teda armastab!”
Koerakari ümbritseb mind,
ülekohtutegijate jõuk piirab mind.
Nad puurivad läbi mu käed ja jalad,
Valust võin üle lugeda kõik oma luud-kondid.
Nad jagavad omavahel ära minu rüü,
heidavad liisku mu särgi üle.
Aga sina, Issand, ära jää minust kaugele,
mu tugevus, tule mulle appi!
Ma tahan teatavaks teha oma vendadele Sinu nime
ja kiita sind ustavate koguduses.
Teie, kes te kardate Issandat, kiitke teda,
ülistage teda, kõik Jaakobi sugu.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mind maha jätnud?

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et
Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese
sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast, sai kuulekaks kuni
surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige
ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik
põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad, ja iga keel tunnistaks
Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Au Sulle, Jumala Sõna!
Meie pärast alandas Kristus iseennast ja sai kuulekaks kuni surmani, pealegi
ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle
nime üle kõikide nimede!
Au Sulle, Jumala Sõna!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus jõudis ühes oma jüngritega Jeruusalemma juurde, Betfagee poole
Õlimäge, siis saatis Jeesus kaks oma jüngrit teele ja ütles neile: “Minge
külasse, mis on teie ees. Sealt leiate te kinniseotud emaeesli ja eeslivarsa
tema kõrval. Päästke nad lahti ja tooge minu juurde. Aga kui keegi peaks midagi
ütlema, siis vastake: “Neid on Issandale vaja ja tema saadab nad varsti tagasi”.
Aga see on sündinud selleks, et läheks täide prohveti sõna: “Ütelge Siioni
tütrele: vaata, su kuningas tuleb. Ta on tasane ja istub emaeesli seljas ja sälu
seljas, kes on veolooma varss.” Ja jüngrid läksid ja tegid nõnda, nagu Jeesus
neid oli käskinud. Nad tõid emaeesli ja varsa, panid oma riided nende seljale ja
Jeesus istus eesli selga. Aga paljud inimesed laotasid oma riided tee peale,
mõned aga tõid puuoksi ja sillutasid okstega nende teed. Rahvahulgad käisid
Jeesuse ees ja tema taga ning hüüdsid: “Hoosianna Taaveti Pojale! Kiidetud olgu,
kes tuleb Issanda nimel. Hoosianna kõrges!” Ja kui Jeesus Jeruusalemma jõudis
oli kogu linn ärevil ning kõik küsisid: “Kes ta on?” Aga rahvahulgad ütlesid:
“Tema on prohvet – Jeesus Galilea Naatsaretist!”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 21,1-11

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: punane

Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa oma õrna armastuse poolest inimsoo vastu
läkitasid oma Poja, meie Päästja Jeesuse Kristuse, võtma Enda peale meie liha
ja kannatama surma ristil, et kogu inimkond järgiks Tema suure alandlikkuse
eeskuju: palun anna armulikult, et me tohiksime nii järgida Tema kannatlikkuse
õppetundi kui ka saada osa Tema ülestõusmisest; Seda palume Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 24; Ps 97; Sk 9:9-12; Mk 11:1-11
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 130; Ps 138; Jr 8:9-15,18-19:1; 1Kr 1:17-31

Mõtiskus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna seisame me inimajaloo suurima päeva lävel. Me seisame Jeruusalemma väravate
ees, käes palmioksad, kuid südames aimdus eelseisvast vaikusest. Palmipuudepüha on
uks Suurde Nädalasse – see on aeg, mil Kirik ja iga üksik hing kutsutakse rännakule,
mis ei kulge mitte ülesmäge hiilgusesse, vaid allamäge, kuni ristijalamini ja sealt
edasi pimedasse hauda. See on teekond, mis esitab väljakutse kõigele, mida meie
kaasaegne maailm väärtustab. Evangeeliumis näeme Kristust sisenemas Pühasse Linna.
Kuid vaadake Tema trooni – see on eesli varss. See ei ole vallutaja uhkus, vaid
prohvetlik alandlikkus. Rahvas hüüab: “Hoosanna!”, oodates poliitilist vabastajat,
kuid Jeesus tuleb vabastama meie südameid. Me elame ajastul, kus meilt nõutakse
pidevat “enese müümist” ja täiusliku fassaadi hoidmist. Me kardame alandlikkust,
sest see tundub haavatavusena. Kuid Kristus eesli seljas tuletab meile meelde, et
me ei pea end ise “looma” ega “müüma”. Meie väärtus ei seisne rahvahulga kiituses,
vaid selles, et me oleme loodud Jumala näo järgi. Püha Franciscus Salesist on öelnud:
“Me peame olema nagu eesel, kes kannab Issandat: alandlikud, vaiksed ja valmis
minema sinna, kuhu Tema meid juhib, isegi kui tee viib läbi rahvahulga pilgete.”
Kirikuna oleme me täna see eesli varss. Meie ülesanne ei ole särada oma tarkuses,
vaid kanda Kristust maailma. Meie “mina” peab kahanema, et Tema sära saaks paista.
Prohvet Jesaja ja Psalmikirjutaja maalivad pildi sulasest, Kes ei pööra oma palet
teotuse eest. Tänapäeva inimene väärtustab radikaalset autonoomiat – “minu tõde”
ja “minu vabadust”. Mõte kellelegi allumisest tundub meile piiranguna. Ometi
näitab Kristus, et tõeline vabadus peitub kuulekuses Isale. Kui me hüüame Pühakirja
sõnadega: “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?”, ei ole see uskmatus. See
on Kristuse enda hääl meie sees. Anglokatoliiklik traditsioon õpetab meile, et me
ei suuda end ise päästa. Me vajame sakramentaalset sõltuvust – armulauda ja pihti –,
mis murravad meie uhkuse ja liidavad meid ühte Kristuse Ihuga. Seal, kus lõpeb
meie oma jõud ja “autonoomia”, algab Jumala arm. Kirjas Filiplastele kuuleme hümni
Kristusest, Kes “tühjendas enese”. See on meie vaimse elu kese. Meie ümber on
tohutu müra ja vaimne killustatus, mis püüab täita iga tühja hetke meie sees.
Kristus aga kutsub meid tühjendama end egost, et teha ruumi pühale vaikusele.
Püha Augustinus on kirjutanud: “Kas sa soovid tõusta kõrgele? Alusta kõigepealt
laskumisest. Kas plaanid ehitada torni, mis ulatub taevani? Pane esmalt paika
alandlikkuse vundament.” Me ehitame elavat Kirikut siis, kui me tühjendame end
oma õigusest ja uhkusest. See on intellektuaalne alandlikkus: tunnistada altari
ees põlvitades, et meil ei ole kõiki vastuseid, kuid me usaldame Teda, kes On Vastus.
Mida see meie jaoks tähendab? Palmipuudepüha kutsub meid üles mitte jääma
pealtvaatajateks tee äärde. Meid kutsutakse astuma rongkäiku, kus loovutame oma
kontrollivajaduse ja maise au. Ärgem kardkem oma nõrkust või seda “eeslit” enda
sees. Just seal soovib Kristus istuda. Alandlikkus ei ole enese põlgamine, vaid
enese unustamine Jumala suure armastuse paistel. Olgem paik, kus “pühaduse ilu”
ja liturgia vaigistavad maailma kära. Olgu meie kogudus koht, kus ei võistelda
au pärast, vaid kus pestakse üksteise jalgu. Kui me täna võtame vastu pühitsetud
palmioksad, siis teadkem, et need kuivavad ja neist saab tuhk. Kõik maine hiilgus kaob.
Kuid see armastus, mis viis Jeesuse Jeruusalemma ja sealt Kolgatale, on igavene.
Mingem siis sel nädalal koos Temaga. Ärgem põgenegem risti eest, sest ilma
Suure Reedeta ei ole Ülestõusmispäeva. Ilma alandumiseta ei ole ülendamist.
Aidaku seda tõeks elada kõigeväeline Jumal. Aamen.