Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema peapiiskopkond

KOLMAINUPÜHA A aastal

Lugemine teisest Moosese raamatust:
Mooses tõusis hommikul vara ning läks üles Siinai mäele, nii nagu Issand oli
teda käskinud, ning võttis mõlemad kivilauad. Ja Issand laskus alla pilve sees
ning seadis end tema kõrvale. Mooses astus tema juurde ja hüüdis appi Issanda
nime. Aga Issand möödus tema eest ja hüüdis: “Issand on halastaja ja armuline
Jumal, kannatlik, helde ja tõemeelne”. Sedamaid kummardas Mooses maani. Ta
heitis silmili maha ning ütles: “Issand, kui ma olen sinu silmis armu leidnud,
siis käigu minu Issand ühes meiega. Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna meile
andeks meie süü ja patud ning võta meid oma pärisosaks vastu”.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, ole ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Ülistatud oled sina, Issand – sina, meie isade Jumal,
ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Kiidetud on sinu püha ja ülev nimi,
ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Ülistatud oled sa oma templi pühas hiilguses,
kõrgesti austatud ja kõrgele ülendatud igavesti.
Ülistatud oled sina, kes sa istud keerubitest troonil ja vaatad sügavasse,
tänatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Ülistatud oled sa oma vägede aujärjel,
kõrgesti austatud ja kõrgeks kiidetud igavesti!
Ülistatud oled sa taeva võlvil,
kiidetud ja austatud igavesti.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, ole ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!

Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele:
Vennad, olge rõõmsad, laske end uuendada ja täiuslikuks teha, võtke minu
manitsust kuulda ja olge üksmeelsed ning elage rahus – siis on armastust ja rahu
Jumal teiega. Tervitage üksteist püha suudlusega. Ka kõik pühad tervitavad teid.
Aga Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie
kõikidega! See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule
Jumalale kes oli, on, ja kes tuleb oma kirkuses!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles Nikodeemusele: “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud
oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei läheks hukka, vaid et
temal oleks igavene elu. Jumal ei ole oma poega selleks maailma saatnud, et ta
maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks. Kes temasse
usub, selle üle ei mõisteta kohut; aga kes ei usu, selle üle on kohus juba
mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 3,16-18

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline ja igavene Jumal, kes Sa oled andnud meile, oma sulastele, armu
tõelise usu tunnistamise läbi igavese Kolmainsuse auhiilgust mõista ning
Jumaliku Majesteedi väes Ühtsust kummardada: Me palume Sind, et Sa hoiaksid
meid kindlana selles usus ja teenimises ning viiksid meid viimaks vaatama
Sind Sinu ühes ja igaveses auhiilguses, oh Isa; kes Sa koos Poja ja Püha
Vaimuga elad ja valitsed, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 29; Ps 99; Js 6:1-8; 1Pt 1:1-12

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 98; Ps 100; Srk 43:1-12,27-33; Ef 4:1-16

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna seisame me kristliku aasta ühe kõige sügavama ja aukartustäratavama saladuse
ees. Me pühitseme Kolmainupüha. Tänane päevapalve, mida me äsja palvetasime,
tuletab meile meelde, et meile on antud „armu tõelise usu tunnistamise läbi
igavese Kolmainsuse auhiilgust mõista.“ Kuid mis on see „tõeline usk“? See ei ole
pelgalt intellektuaalne nõustumine mõne keerulise matemaatilise valemiga, et üks
pluss kaks võrdub kolm. Teoloogia õpetab meile, et Kolmainsus ei ole mõistatus,
mida lahendada, vaid Müsteerium, millesse elada. See on ilmutus Jumala sisemisest
olemusest, mis on olemuslikult armastuse osadus: Isa, Kes armastab; Poeg, Keda
armastatakse; ja Püha Vaim, Kes on see armastus nende vahel.
Meie esimeses lugemises Teisest Moosese raamatust näeme Moosest tõusmas Siinai
mäele. Jumal laskub alla pilve sees. Kuid pange tähele, mida Jumal teeb – Ta ei
ilmuta end kauge ja kättesaamatu monarhina, vaid Ta kuulutab: „Issand on halastaja
ja armuline Jumal, kannatlik, helde ja tõemeelne.“ Jumal ei ole üksildane Jumal.
Kui Jumal oleks olnud enne maailma loomist täielikus üksinduses, ei saaks Ta oma
olemuselt olla armastus, sest armastus vajab objekti. Kuid meie Jumal on igavene
Suhe. Kui Mooses kohtab seda Jumalat, on tema esimeseks reaktsiooniks langeda
silmili maha ja kummardada. Kuid selle ilmutuse ees seisab usklik inimene alati
kahe suure ohu ees. Esimene on teoloogiline uhkus, millest ühte tunneme ariaanluse
nime all – kiusatus taandada Poeg, Jeesus Kristus, pelgalt üheks täiuslikuks
looduks, prohvetiks või heaks õpetajaks. See on oht teha Jumalast midagi meile
mõistetavat ja mugavat, riisudes Temalt salasuse ja igavese jumalikkuse.
Teine oht on vaimulik kangekaelsus, millest räägib Mooses. Me võime tunda dogmasid,
me võime teada õigeid sõnu, kuid meie süda võib jääb kõvaks nagu kivid Siinail.
Kolmainupüha hoiatab meid usuelu formaliseerumise eest, kus me kummardame Jumalat
huultega, kuid elame ikka oma kangekaelsuses, keeldudes laskmast Jumala halastusel
end muuta. Meie teoloogia ei lõpe raamatutes, vaid see põlvitab altari ees. Me
kummardame Jumalikku Majesteeti, sest Tema halastus on suurem kui meie kangekaelsus,
täpselt nagu Mooses palus: „Anna meile andeks meie süü ja patud ning võta meid
oma pärisosaks vastu.“ Kuidas me kummardame seda lahtiseletamatut Jumalat? Me
teeme seda läbi Kiriku. Tänane psalm ütleb: „Ülistatud oled Sa oma templi pühas
hiilguses.“ Me mõistame, et kui me koguneme liturgiale – kui süüdatakse küünlad,
kui tõuseb viirukisuits ja kui preester tõstab püha Sakramenti –, me ei tee
lihtsalt vagalt näitemängu. Liturgia on aken igavikku. Kirik on paik, kus maa ja
taevas ühinevad. Templi pühas hiilguses kummardame me Ühtsust, liitudes inglite
ja keerubite lauluga taeva võlvil. Me ei kummarda Jumalat üksikute indiviididena,
vaid Kristuse Müstilise Ihuna. Kiriku liturgia kaudu tõmmatakse meid kaasa
Kolmainsuse endasisesesse armastuse ringmängu. Iga missa algab Isa, Poja ja Püha
Vaimu nimel ning lõpeb Kolmainsuse õnnistusega. Meie palve on kolmainulik: me
palume Isa, Poja läbi, Püha Vaimu väes. Püha apostel Paulus aga hoiatab meid täna
ohu eest. Ta manitseb korintlasi: „Olge üksmeelsed ning elage rahus.“ Miks see
hoiatus on Kolmainupühal nii oluline? Sest Kirik on Kolmainsuse elav peegeldus
maa peal. Kui Jumal on Isikute täiuslik ühtsus ja osadus, siis usklike
omavahelised tülid, kildkondlikkus, seljataga rääkimine ja isekus ei ole lihtsalt
inimlikud nõrkused – need on otsene Kolmainsuse olemuse eitamine. Kui meie
seast kaob rahu hääbub ka „Püha Vaimu osadus“, mis peaks meid liitma üheks.
Püha Paulus kirjutab korintlastele: „Vennad, olge rõõmsad… ja elage rahus.“ Miks
me peame Kolmainsusest rõõmu tundma? Püha Johannes annab meile täna vastuse
evangeeliumi kuldses salmis: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud
oma ainusündinud Poja.“ Me tunneme rõõmu, sest me ei kummarda ebajumalaid, vaid
tõelist elavat Jumalat, Kelle motivatsiooniks on puhas, ennastandev armastus.
Isa annab Poja; Poeg annab oma elu; Vaim valatakse välja meie südametesse. See on
päästev tõde: Jumal ei läkitanud oma Poega maailma kohut mõistma, vaid päästma.
Evangeelium tuletab meelde, et “taevane” kohus ei ole midagi, mille kaudu Jumal
meid vihaselt karistaks. Jumal ei saatnud Poega kohut mõistma. Suurim oht meile on
luua endale vale, hirmutav pilt Jumalast kui kurjast kuningast, kes otsib meie
eksimusi. Kui me ei usu Tema armastusse, mõistame me iseenda üle kohut. Me
isoleerime end valguse eest, sulgudes oma sügavasse pimedusse ja meeleheitesse,
suutmata uskuda, et Kolmainsuse ainus olemuslik soov on meid elustada ja päästa.
Et see rõõm võiks meis elada, peame me hoidma oma meeled ja südamed Tema suhtes
avatuna. Maailm meie ümber pakub meile sageli küünilisust, killustatust ja
üksindust. Kuid Kolmainsus kutsub meid osadusse. Avatud meelega elamine tähendab
valmisolekut lasta end uuendada ja täiuslikuks teha, nagu manitseb Paulus. See
tähendab märgata Jumala ligiolu oma ligimeses – tervitada üksteist „püha
suudlusega“, pühkida ära lahkhelid ja elada ühtsuses.
Ärgem püüdkem Kolmainsust mõistusega lõpuni seletada. Püha Augustinus ütles kord,
et kui sa püüad püha Kolmainsust täielikult mõista, kaotad sa mõistuse; aga kui
sa eitad Kolmainsust, kaotad sa oma hinge. Selle asemel avagem oma meeled.
Tulgem altari ette aukartuse ja rõõmuga. Tundkem rõõmu sellest, et me kuulume
Temale. Ja kui me võtame vastu püha armulauda – kus Isa armastus meid toidab,
Poja Ihu ja Veri meid lunastab ning Püha Vaim meid pühitseb –, saagu meist endist
elavad Kolmainsuse peegeldused selles maailmas.
Armas taevane Isa, hoia meid kindlana selles usus ja teenimises ning too meid
viimaks vaatama Sind Poja ja Püha Vaimu ühes ja igaveses auhiilguses. Aamen.

NELIPÜHAD

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid kõik ühes paigas koos. Äkki oli taevast
kosta kohinat, nii nagu oleks tormituul puhunud, ja see kohin täitis kogu koja
kus nad viibisid. Ning neile ilmus tulekeeli, mis jagunesid ja jäid igaühe peale
nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli,
nii nagu Vaim andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli sel ajal palju
jumalakartlikke juute kõigi rahvaste hulgast päikese all, ja kui tõusis kohin,
jooksis kokku rahvasumm, ning nad kõik olid kohkunud, sest igaüks kuulis neid
kõnelevat oma keelemurret. Nad panid seda imeks ja ütlesid üksteisele: Kas need
mehed, kes räägivad, polegi Galileast? Kuidas siis igaüks meie seast kuuleb oma
emakeelt? Meie, partlased, meedlased ja eelamlased, kes me elame Mesopotaamias,
Judeas ja Kapadookias, kes me oleme pärit Pontusest ja Aasiast, Früügiast ja
Pamfüüliast, Egiptusest ja Küreene poolse Liibüa aladelt, samuti siin asuvad
roomlased ja juudid ühes proselüütidega – juudiusku pöördunutega; – kreetalased
ja araablased – kuidas me kuuleme neid kõnelevat meie oma keelemurdeis Jumala
suurtest tegudest? See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!
Kiida, minu hing, Issandat,
Issand, minu Issand, Sina oled väga suur.
Kui arvukad on sinu teod, Issand,
Kogu maa on täis sinu loodut.
Kui sa võtad neilt hingamise,
heidavad nad hinge ja muutuvad jälle põrmuks;
Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse,
Sina teed uueks maailma palge.
Issanda kirkus püsigu igavesti,
Issand olgu rõõmus oma tegude üle.
Olgu mu laul Issandale meele järgi,
sest oma rõõmu tahan ma leida Issandas.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Keegi ei või öelda: “Jeesus on Issand”, kui ta ei räägi Pühas Vaimus. Palju on
ande, mis tulevad armust, kuid Vaim, kelle kaudu nad tulevad, on üks. Ja palju
on ameteid, kuid Issand on üks ja seesama. Mitmel viisil võib Jumala vägi
ilmsiks saada, kuid seda kõike teeb üks Jumal kõikide sees. Aga Vaim ilmutab end
kõigile ühiseks hüveks, sest kui ihu on üks ja sel on palju liikmeid – ning
kuigi liikmeid on palju, ometi ihu on üks – siis niisamuti on Kristusega. Oleme
ju ühe Vaimu läbi ristitud ühte Ihusse – nii juudid kui kreeklased, nii orjad
kui vabad – meie kõik oleme sama Vaimuga joodetud. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed
ja süüta meis oma armastuse tuli!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesuse ülestõusmispäeva õhtul, kui jüngrid olid koos riivis uste taga hirmust
juutide eest, tuli Jeesus ja seisis nende keskel ja ütles neile: Rahu olgu
teiega. Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid
olid rõõmsad Issandat nähes. Aga Jeesus ütles neile taas: Rahu olgu teiega! Nii
nagu minu Isa on läkitanud mind, nii läkitan mina teid. Ja kui ta seda oli
öelnud, puhus ta nende peale ja ütles: Võtke vastu Püha Vaim; kellele te patud
andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on
need kinnitatud. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Jh 20,19-23

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: punane

Oo Jumal, Kes Sa sel päeval õpetasid oma ustavate rahva südameid,
saates neile oma Püha Vaimu valguse: anna meile sama Vaimu läbi
õige otsustusvõime kõiges ja alati rõõmustada Tema pühas lohutuses
Jeesuse Kristuse, meie Päästja teenete läbi, Kes elab ja valitseb
koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 68; Trk 1:1-7; Jh 4:19-26

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 104; Trk 7:22-8:1; 1Kr2

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna tähistame Kiriku sünnipäeva. Me oleme kogunenud päeval, mil täitub lubadus,
mis hoiab koos kogu loodut ja mis süütab inimsüdamed põlema millestki palju
suuremast kui me ise. Tänased pühakirjatekstid viivad meid rännakule kahest täiesti
erinevast inimlikust seisundist: hirmust suletud uste taga ja vabadusest Püha Vaimu
tuules.Johannese evangeelium viib meid tagasi ülestõusmispäeva õhtusse. Jüngrid on
koos riivistatud uste taga hirmust. Ja just sinna, keset seda paralüseerivat hirmu,
astus Jeesus, seisis nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teiega!“ Seda fraasi –
Shalom aleichem – ei ütle Jeesus lihtsalt viisakusest või möödaminnes. Kristlaseks
olemise seisukohalt on sellel sõnal fundamentaalne tähendus. Jeesuse toodud rahu ei
ole pelgalt sõdade puudumine või psühholoogiline mugavustunne. See on lepituse rahu.
See on teadmine, et vaatamata meie reetmistele, meie hirmudele ja meie põgenemistele –
täpselt nagu jüngrid suurel reedel põgenesid – on Jumal meiega ära leppinud.
Kristlane ei alusta oma teed mitte pingutusest, et Jumalale meeldida, vaid Jeesuse
kingitud rahust. See rahu on vundament, millele ehitatakse kõik muu: meie tervis,
meie suhted ja meie kutsumus. Ilma selle rahuta oleme me ikka veel suletud tubades,
hirmul maailma ja iseenda ees. Alles siis, kui me laseme sellel rahul endasse voolata,
oleme me suutelised astuma vastu maailma tormidele.
Kui me mõtleme Püha Vaimu peale, siis sageli kujutatakse Teda ette millegi tabamatu
ja puhtalt sisekaemuslikuna. Kiriku teoloogia aga tuletab meile meelde olulist tõde:
Jumal toimib läbi nähtava, materiaalse ja korrastatud maailma. Traditsiooniliselt ei
ole nelipüha lihtsalt emotsionaalne sähvatus, vaid Kiriku kui Kristuse Ihu objektiivne
sünd. Püha Vaim ei tulnud selleks, et luua rühma eraldiseisvaid indiviide, vaid Ta
ristis meid ühte Ihusse, nagu kirjutab apostel Paulus. See Vaim voolab meisse nähtavate
märkide – sakramentide, pühitsuse ja armuvahendite kaudu. Püha Vaim on korra, ilu ja
pühaduse Vaim. Ta seob kokku ajaloolise Kiriku, ulatades käe apostlitest kuni meieni
täna siin pühakojas. See teoloogia tuletab meile meelde, et me ei pea Vaimu ise
“üles äratama” või otsima erakordseid ekstaase; Vaim on reaalselt ja objektiivselt
kohal seal, kus pühitsetakse armulauda, jagatakse pihisakramenti ja kuulutatakse Jumala
Sõna. Meie maal on ilus nelipühade traditsioon – pühakoja ja kodude kaunistamine
kaskedega. Miks me toome need noored, lõhnavad kased kirikusse? See ei ole lihtsalt
ilus dekoratsioon. Kased on elav sümbol sellest, mida Püha Vaim teeb. Nelipüha on
sisemine uuenemise püha. Psalmikirjutaja sõnad, mida kuulsime, on seda nii hästi
kirjeldanud: „Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse, Sina teed uueks maailma palge.“
Kased toovad meile looduse tärkamise ja elujõu otse altari ette. Nad tuletavad meelde,
et see sama Vaim, mis pani alguses maailma elama, mis paneb kevadel mahlad puudes
voolama ja lehed puhkema, on see sama Vaim, mis uuendab inimsüdant. Kask sümboliseerib
lootust, värskust ja seda, et pärast pikka, külma talve – olgu see siis looduses või
meie hinges – toob Jumal alati uue kevade. Noore kase rohelus kuulutab meile: elu on
võitnud surma. Kuid siin on üks oht. Vaadates Apostlite tegude raamatut tormituule ja
tulekeeltega Pühast Vaimust, või imetledes kevadist looduse pulbitsemist, võime me
langeda masendusse. Me võime mõelda: “Aga minu elus ei ole tormi ega tuld. Mul on
täna hoopis väsimus, argipäeva hallus ja mul ei tule kuidagi seda õiget ‘vaimu peale’.”
Vennad ja õed, kuulge seda evangeeliumi lohutust: Püha Vaim on kohal ka siis, kui me
Tema ligiolu ei tunne. Sageli võime arvata, et kui me midagi ei tunne, siis seda pole
olemas. Kuid kristlik usk ei toetu meie emotsioonidele, vaid Jumala ustavusele.
Püha Vaim ei ole meie emotsionaalne seisund. Mida see meie jaoks tähendab?
Kui su süda on kuiv, kui palvetada on raske ja tundub, et oled vaimselt tühi, siis just
sel hetkel palvetab Püha Vaim sinu sees „sõnades väljendamatute ohkamistega“ (Rm 8:26).
Püha Vaim on kohal su ustavuses – selles, et sa tõused hommikul üles, et sa teed oma
tööd, et sa armastad oma ligimest ka siis, kui sul pole “tuju”, ja et sa tuled siia
pühakotta, kokku saama Jumalaga. Vaimu kohalolu suurim tunnistus ei ole mitte see,
et me tunneme end justkuivpilvedes hõljuvat, vaid see, et keset omaenese tühjust
suudame me ikkagi öelda: „Jeesus on Issand.“ Ja nagu Paulus ütleb: keegi ei saa seda
öelda muidu kui Pühas Vaimus. Tänane püha seob kokku taeva ja maa, tormi ja vaikuse,
meie tunded ja Jumala vankumatu reaalsuse. Me vaatame täna neid kaski ja täname Jumalat
elujõu eest. Me kuuleme Jeesuse sõnu „Rahu teile“ ja laseme oma hirmudel lahkuda.
Ja me teame, et me ei pea elama suletud uste taga – sest Issanda Vaim täidab maailma,
hoiab koos meie elu ja juhib meid ka siis, kui me teed selgesti ei näe.
Võtkem vastu see rahu, hingakem sisse Jumala elustavat Vaimu ja laskem Tal alata oma
uutmistööd meist igaühe sees.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd,
ikka ja igavesti. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA VII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil pöördusid jüngrid Õlimäelt Jeruusalemma tagasi.
Õlimägi oli Jeruusalemmast ühe hingamispäeva teekonna kaugusel.
Nad tulid linna ja läksid ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks koos
olla: Peetrus ja Johannes, Jaakobus ja Andreas, Filippus ja
Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus Alfeuse poeg ja seloot
Siimon ning Juudas Jaakobuse poeg. Nemad kõik olid ühel meelel
koos ja palvetasid ühes naistega, Jeesuse ema Maarja ning Jeesuse
vendadega. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Ma näen Jumala headust elavate maal!
Issand on mu valgus ja mu lunastus,
keda peaksin kartma?
Issand on mu elujõud,
kelle ees peaksin värisema?
Vaid üht ma olen palunud Issandalt,
seda üksnes ma ihkan,
et ma saaksin olla Issanda kojas
kõik mu elupäevad.
Issand, kuule mu häält kui ma hüüan,
ole mulle armuline ja võta mind kuulda.
Mu süda mõtleb sinu sõnale: otsige mu palet.
Sinu palet, Issand, tahan ma otsida.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma näen Jumala headust elavate maal!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Olge rõõmsad selle üle, et te olete Kristuse kannatuste osalised
ning võite rõõmust hõisata, kui Tema kirkuses ilmub. Õndsad olete
teie, kui teid taga kiusatakse Kristuse nime pärast, sest siis
hingab kirkuse Vaim – see on Jumala Vaim – teie üle. Aga kui te
kannatama peate, siis ärgu keegi teenigu ära kannatust
mõrtsukatöö, varastamise või teiste elu segamise pärast. Kuid kes
kannatab kui kristlane, ärgu häbenegu, vaid ülistagu selle eest
Jumalat. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Ma ei jäta teid vaeslasteks,
Ma tulen tagasi ja teie süda saab rõõmsaks!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus tõstis oma pilgu taeva poole ja ütles: “Isa, tund on
tulnud: kirgasta nüüd oma Poega, et Poeg sinu kirkuse esile tooks,
sest sina oled talle andnud meelevalla kõigi olevate üle, et ta
annaks elu igaühele, kelle sina oled temale andnud. Ja igavene elu
on see, et nad tunnevad sind – ainsat ja tõelist Jumalat ning
Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Ma olen toonud esile
sinu kirkuse maa peal, lõpetanud töö, mille sina mulle andsid
teha. Isa, võta mind nüüd enda juurde ja kirgasta mind selle
kirkusega, mis mul oli juba enne maailma loomist sinu juures. Sinu
nime olen ma teatavaks teinud inimestele, neile, kelle sina mulle
maailmast oled andnud. Nad olid sinu omad ja sina usaldasid nad
minu kätte, ning nemad on vastu võtnud sinu sõna. Nüüd mõistavad
nemad, et kõik, mis sa oled minule andnud, on tulnud sinu käest,
ja kõik selle, mille sina oled mul käskinud öelda, olen mina neile
rääkinud ning nemad on mind kuulnud. Nad on aru saanud, et mina
olen sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Mina
palvetan nende eest, maailma eest ma ei palveta; üksnes nende
eest, kelle sina oled andnud minu kätte, sest nemad on sinu omad.
Kõik, mis minule kuulub, on sinu oma ja sinule kuuluv on minu oma
ning minu kirkus on nendes avalikuks saanud. Mina ei ole enam
maailmas, aga nemad jäävad maailma ka siis, kui mina tulen sinu
juurde.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
J h17,1-11a)

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oh Jumal, au Kuningas, Kes Sa oma ainsa Poja Jeesuse Kristuse suure
võiduga oled ülendanud oma taevasse kuningriiki: me palume Sind, ära jäta
meid orbudeks, vaid saada meile oma Püha Vaim, Kes meid lohutab ja ülendab
meid samasse paika, kuhu meie Päästja Kristus eele läks, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 21:1-6; Ps 24; Js 33:5-6,17,20-22; Jh 17

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 93; Ps 96; Trk 9; Ef 1

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Me seisame täna erilisel, justkui hingetul sakraalsel vahemaal. Möödunud
neljapäeval pühitsesime meie Issanda Taevaminemist – Tema ülendamist Isa
paremale käele, kus Inimese Poeg viis meie inimliku olemuse igavese kirkuse
troonile. Tuleval pühapäeval värvub see pühakoda Nelipüha tules punaseks.
Aga täna? Täna oleme me “vahepealses ajas”. Meie Pea on taevas, kuid Tema
Ihu – Kirik – on veel maa peal. Me kuulsime tänases esimeses lugemises
Apostlite tegude raamatust, mida tegid jüngrid pärast seda, kui pilv oli
Jeesuse nende silme eest varjanud. Nad ei jäänud suu lahti taevasse vaatama.
Nad pöördusid tagasi Jeruusalemma ja läksid Ülemisse tuppa. See Ülemine tuba
on anglokatoliikliku ekleesioloogia ja vaimsuse süda. See on paik, kus alles
hiljuti seati sisse Pühim Altarisakrament, kus pesti jalgu ja kus nüüd koguneb
e. simene kristlik osadus. Vaadake seda nimekirja: Peetrus, Johannes, Jaakobus…
apostlid, kellele Kristus andis meelevalla, koos naistega ja koos Pühima Neitsi
Maarjaga, Jeesuse Emaga. Siin on meile antud elav pilt sellest, mis on Kirik.
Kirik ei ole sotsiaalne klubi ega ideoloogiline liikumine. Kirik on Ülemine
tuba, kus ollakse „ühel meelel koos ja palvetatakse“. Nad ootavad tõotuse täitumist.
See on esimese Nelipüha Noveeni päeva – Püha Vaimu ootuse palve – prototüüp.
Nad on eraldunud maailma mürast, et olla valmis vastu võtma Teda, kes pühitseb
ja elustab. Kuid me ei saa jääda igavesti suletud uste taha. Püha Peetrus
hoiatab meid oma kirjas, et Ülemisest toast väljumine tähendab kokkupuudet
maailmaga, mis ei mõista Kristust. Peetrus räägib kannatusest. Ja siin, armsad
kristlased, peame olema tähelepanelikud, et me ei langeks enesehaletsuse või
vaimse uhkuse lõksu. Peetrus ütleb karmilt: „ärgu keegi teenigu ära kannatust
mõrtsukatöö, varastamise või teiste elu segamise pärast.“ Kui meid ühiskonnas
hukka mõistetakse meie endi vigade, meie ülekohtu, meie ülbuse või – nagu
Peetrus tabavalt ütleb – „teiste elu segamise“ pärast, siis ei ole see kristlik
martüürium. See on lihtsalt meie endi patu vili. Kuid seal, kus me kannatame
seetõttu, et me keeldume kummardamast selle maailma vägevaid, seal, kus me
kaitseme sakramentaalset abielu, inimelu pühadust selle algusest lõpuni ja
apostlikku tõde, seal – ütleb Peetrus – „hingab kirkuse Vaim teie üle“.
See viib meid tänase evangeeliumi sügavaima müsteeriumi juurde – Jeesuse
ülempreesterliku palveni. See on hetk, kus taevas ja maa puutuvad kokku. Jeesus
tõstab silmad taeva poole ja ütleb: „Isa, tund on tulnud: kirgasta nüüd oma Poega…“
Meie maailm mõistab “kirkust” ja “au” läbi võimu, rikkuse ja nähtavuse. Kuid
Kristuse kirkus Johannese evangeeliumis särab kõige erksamalt ristil. Rist on
Tema troon – kui võime nii väljenduda. Ja Jeesus defineerib meile igavese elu.
See ei ole lihtsalt ajatu eksistents kuskil kaugel pilve peal. „Igavene elu on
see, et nad tunnevad Sind – ainsat ja tõelist Jumalat ning Jeesust Kristust.“
Kreeka keelne sõna ginosko (tundma) ei tähenda intellektuaalset teadmist. See ei
tähenda, et me teame Jumala kohta fakte või suudame tsiteerida katekismust. See
tähendab sügavat, eksistentsiaalset, armastavat ja sakramentaalset osadust. Me
õpime Jumalat tundma siis, kui me põlvitame Tema ees, kui me võtame vastu Tema
püha Ihu ja Verd, kui meist endist saab Tema elav tempel.
Ja siin kohtame evangeeliumi kõige paradokssemat lauset, mis võib meid ehmatada:
„Mina palvetan nende eest, maailma eest ma ei palveta…“ Kas Jeesus on pööranud
selja maailmale? Ei, vastupidi. Jeesus palvetab oma Kiriku eest, sest Kirik on
see sakramentaalne tööriist, mille kaudu maailm peab saama päästetud. Kui lamp ei
põle, on kogu tuba pime. Jeesus palvetab siin lambiõli eest – et meie, Tema
järgijad, püsiksime ühtsuses, pühaduses ja tões. Ta palvetab meie eest, sest
Ta teab: „Mina ei ole enam maailmas, aga nemad jäävad maailma…“
Vennad ja õed, me oleme jäetud maailma, kuid me ei ole jäetud orbudeks.
Halleluuja-salm andis meile kindla tõotuse: „Ma ei jäta teid vaeslasteks, Ma
tulen tagasi ja teie süda saab rõõmsaks!“ Sel nädalal, kui me valmistume Nelipühaks,
sulgugem vaimselt koos Neitsi Maarja ja apostlitega Ülemisse tuppa. Otsigem palves
ja pühitsetud elus Issanda palet, nagu me laulsime psalmis: „Sinu palet, Issand,
tahan ma otsida.“ Ärge kartkem maailma survet ega kannatusi, sest Kristuse
kirkus on juba meie sees olemist alanud. Püsigem ühtsed pühas katoolses usus,
oodates Püha Vaimu lohutust ja väge.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd,
ikka ja igavesti. Aamen.

Püha Vaimu Noveen

Kõigeväeline Jumal, kelle Poeg Jeesus Kristus on tõusnud kirkuses
taevasse, et valitseda kõige üle. Me palume Sind: ära jäta meid
orbudeks, vaid läkita meile oma Püha Vaimu väge, et me elaksime
Sinu tarkuses ja ootaksime rõõmuga Sinu riigi täitumist.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, Kes koos Sinuga Püha Vaimu
ühtsuses elab ja valitseb igavesti. Aamen.”

3.PÄEV : Hea Nõu vaim

Me seisame sageli teeristil. Nõu vaim ehk mõistlikkus on sisemine
kompass, mis aitab valida õige suuna.

“Püha Vaim on hinge sisemine õpetaja, Kes juhib meid eksimatult
tõe teele.” – Püha Johannes Paulus II

Palve:
Püha Vaim, ole meie teejuhiks igas tänases otsuses.

Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed ja süüta meis oma
armastuse tuli. Läkita oma Vaim ja loo uueks maailma pale.

Meie Isa, kes Sa oled taevas!
Pühitsetud olgu Sinu nimi.
Sinu riik tulgu.
Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu + päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Esimese raamatu, Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida
Jeesus algusest peale tegi ja õpetas kuni selle päevani, mil ta
võeti üles taevasse pärast seda, kui ta apostlitele, keda ta
oli valinud Püha Vaimu kaudu, oli andnud korraldusi. Neile ta
oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades
seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja
kõneldes Jumala riigist. Kui siis Jeesus viibis koos nendega,
keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama
Isa tõotust, „mis teie olete minult kuulnud. Johannes on küll
ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti
pärast neid päevi.” Siis küsisid temalt need, kes olid kokku
tulnud: „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?”
Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde,
mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe
Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu
tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning
ilmamaa äärteni.” Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende
nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Kui nad taevasse
vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks
valgeis rõivais meest, kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te
seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt
võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda
taevasse minevat.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Jumal läks üles rõõmuhõisetel, Issand läks ülesse pasunahäältel!
Plaksutage käsi, kõik rahvad!
Hõisake Jumalale rõõmsa häälega!
Sest Issand, Kõigekõrgem, on kardetav,
ta on kogu ilmamaa suur kuningas.
Jumal on üles läinud rõõmuhõisete saatel,
Issand on üles läinud pasunahäälega.
Jumal on kuningas rahvaste üle,
Jumal istub oma pühal aujärjel.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Jumal läks üles rõõmuhõisetel, Issand läks ülesse pasunahäältel!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast efeslastele:
Et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks
tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie
südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises,
milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on
tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse
jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas
surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle
iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime,
mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul,
ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade
üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab
kõik kõiges. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad!
Mina olen iga päev teie juures maailma ajastu lõpuni!
Halleluuja!

Evangeelium püha Markuse järgi:
Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi
kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes
ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised
tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad
uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui
nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged,
kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.” Kui Issand oli
nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala
paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal,
ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mk 16:15-20

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Kõigeväeline Jumal, Kelle õnnistatud Poeg, meie Päästja Jeesus Kristus,
läks üles kõrgemale kõigist taevastest, et täita kõik: anna meile
halastavalt usku mõista, et tema tõotust mööda jääb ta Kirikuga maa peal
ajastute lõpuni, sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab
ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 96; Tn 7:9-10,13-14; Ef 4:1-16
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 24; Ps 47; Js 33:5-6,17,20-22; Hb 4:14-5:10

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna seisame me koos apostlitega Õlimäel, silmad suunatud ülespoole.
Anglokatoliiklikus traditsioonis ei ole Taevaminemispüha hüvastijätt, vaid triumf.
See on päev, mil inimkond – meie liha ja veri – siseneb Püha Kolmainsuse aujärje
ette. Nagu me kuulsime apostel Pauluse kirjast: Jumal pani Kristuse istuma oma
paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja väe. Anglokatoolne teoloogia
rõhutab sügavalt Inkarnatsiooni ehk lihakssaamise saladust. See saladus ei
lõppenud
tühja hauaga. Täna viib Jeesus oma kirgastatud ihu, milles on alles ristihaavad,
igavesse kirkusesse. See tähendab, et Jumala juures on nüüd koht meile. Meie
loomus
on tõstetud “kõrgele üle iga nime”. Kui me palvetame alguspalves, et Kristus “läks
üles kõrgemale kõigist taevastest, et täita kõik”, siis me tunnistame, et Tema
valitsemine ei ole kauge, vaid kõikehõlmav. Püha Paulus ütleb meile täna
müstilised sõnad: Kirik on Kristuse ihu, “tema täius, kes täidab kõik kõiges”.
See on meie kutsumuse tuum. Jeesus ei lahkunud maailmast, et jätta meid
orbudeks.
Ta valis uue viisi kohaloluks – oma Kiriku ja Sakramentide kaudu. Kui pilv varjas
Jeesuse jüngrite silme eest, ei märgistanud see Tema puudumist, vaid uut liiki
ligiolu. Ta ei ole enam piiratud ühe ajaloopunkti või geograafilise paigaga. Ta on
kohal altari sakramendis, Ta on kohal pühade osaduses ja Ta on kohal igas
ristiinimeses, kes läheb välja kuulutama evangeeliumi kogu loodule. “Galilea mehed,
mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse?” küsisid valgeis rõivais mehed.
Anglokatoliiklik vaga elu ei ole ainult “taevasse vaatamine” ehk pelk sisekaemus.
See on “südame silmade valgustamine”, et me mõistaksime oma pärandi rikkust siin
ja praegu. Meid ristitakse Püha Vaimuga, et me oleksime tunnistajad “ilmamaa
äärteni”. Evangeeliumis kuulsime, et Issand toetas jüngreid ja kinnitas sõna
tunnustähtedega. See on ka meie julgus homme algaval noveeniajal. Me ei palu
Püha
Vaimu mitte ainult isiklikuks lohutuseks, vaid selleks väeks, mis teeb meist
Kristuse käed ja jalad tänases maailmas. Me alustame nüüd seda erilist kümmet
päeva – aega Taevaminemise ja Nelipüha vahel. See on Kiriku “ülemise toa” aeg.
See on aeg, mil me palume: “Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed”. Meie
lootus on kindel, sest me teame, kus on meie Pea – Ta istub Jumala paremal käel.
Ja kus on Pea, sinna jõuavad kord ka ihu liikmed. Nii nagu me täna tähistame
valges liturgilises värvis rõõmuhõisete ja pasunahäältega Kuninga kroonimist,
kandkem seda kuninglikku väärikust ka oma igapäevaelus. Me ei ole üksi. “Mina
olen iga päev teie juures maailma ajastu lõpuni!” See on Tema tõotus.
Kõigeväeline Jumal, lase meil täna mõista, et Sinu Poja taevasseminek on meie
lootuse algus. Anna meile tarkuse ja ilmutuse Vaimu, et me ei seisaks
tegevusetult, vaid teeniksime Sind rõõmuga, oodates Sinu riigi täitumist. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA VI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas neile Messiast. Aga rahvas pani
seda ühel meelel tähele, mida Filippus rääkis. Nad kuulasid teda ning nägid
tunnustähti, mida Filippus tegi. Sest paljudest, kes olid vaevatud kurjadest
vaimudest, läksid need vaimud valju häälega karjudes välja, aga paljud, kes olid
halvatud ja jalutud, said terveks. Nii oli selles linnas suur rõõm. Kui
apostlid, kes olid Jeruusalemmas, said kuulda, et Samaaria on Jumala sõna vastu
võtnud, siis läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese. Peetrus ja
Johannes tulid Samaariasse ja palvetasid sealsete eest, et nad saaksid Püha
Vaimu, sest Vaim ei olnud alla tulnud veel kellegi peale nende seast, vaid nad
olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse. Siis panid apostlid neile oma käed
peale ja nad said Püha Vaimu. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Hõisake Jumala ees, kõik maad!
Mängige tema nime kirkusele.
Ülistage teda austuse ja kiitusega,
ütelge Jumalale: “Kui aukartustäratavad on sinu teod!”
Kummardagu sind kogu maailm ja laulgu sulle kiitust,
laulgu kiitust sinu nimele.
Tulge ja vaadake Jumala tegusid,
aukartustäratav on tema töö inimlaste seas.
Tema muutis mere kuivaks maaks
ja me läheme jalgsi läbi vetevoogude.
Rõõmustagem tema üle,
tema valitseb igavesti oma vägevuses.
Kõik, kes te kardate Issandat, tulge ja kuulake,
ma räägin teile, mida head on tema minule teinud.
Jumal olgu kiidetud, sest tema ei ole ära põlanud mu palvet,
ega pööranud oma heldust minust kõrvale.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Hõisake Jumala ees, kõik maad!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Mu armsad, pidage Issandat Jeesust Kristust pühana oma südames, olge alati
valmis vastama igaühele, kes teilt küsib lootuse kohta, milles te elate. Kuid
vastake tagasihoidlikult ja aupaklikult, sest teie südametunnistus on puhas.
Siis jäävad häbisse kõik, kes laimavad teie head käitumist Kristuses – jäävad
häbisse just selles, milles nad teid halvustavad. On ju parem kannatada heade
tegude pärast – kui see on Jumala tahtmine – kui et kurjade tegude pärast. Sest
Kristus on pattude pärast surnud ühel ainsal korral – õige patuste eest,
selleks, et meid Jumala juurde juhtida. Ehkki ta surmati ihus, on ta vaimus
elavaks saanud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Kui keegi peab minu käske,
siis minu Isa armastab teda ja me tuleme tema juurde!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: Kui te armastate mind, siis pidage minu käske. Ja
ma palun Isa, ning tema annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega
igavesti. See on tõe Vaim, keda maailm ei saa vastu võtta, sest maailm ei näe
ega tunne teda. Aga teie tunnete teda, sest ta jääb teie juurde ja on teis
enestes. Mina ei jäta teid vaeslasteks, vaid tulen teie juurde. Veel pisut aega,
ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan, ja ka teie
jääte elama. Sellel päeval te mõistate, et mina olen Isas ja teie minus ning
mina teie sees. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see armastab mind. Aga
kes mind armastab, teda armastab minu Isa, ning minagi armastan teda ja ilmutan
end temale. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 14,15-21

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Jumal, Kes Sa oled valmistanud neile, kes Sind armastavad, nii palju häid
asju, mis ületavad inimliku mõistuse: vala meie südametesse nii palju armastust
Sinu vastu, et me, armastades Sind kõiges ja üle kõige, võiksime saada Sinu
tõotused, mis ületavad kõik, mida me ihaldame, Jeesuse Kristuse, meie Issanda
läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest
ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 65; Ps 67; Hs 34:25-31; Lk 11:1-13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 147; Js 48:12-21; Ilm 5

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna on Rogate – see tähendab palvepühapäev. Anglokatoliiklikus traditsioonis
ei ole palve lihtsalt “info edastamine” Jumalale, vaid see on osadus. See on
sisenemine sellesse armastuse rütmi, millest räägib tänane evangeelium: “Mina
olen Isas ja teie minus ning mina teie sees” (Jh 14:20).
Meie tänased lugemised moodustavad imelise terviku: hommikupalvuses Hesekiel
räägib meile Jumala kaitsvast lepingust, Peetrus õpetab teises lugemises meid
lootust jagama ja evangeeliumis Jeesus lubab meile Lohutajat – Püha Vaimu.
Hommikupalvuses loetud Hesekieli raamatu tekst (34:25-31) viib meid karjamaale.
Anglokatoliiklik teoloogia rõhutab inkarnatsiooni – seda, et Jumal ei päästa
meid maailmast ära, vaid hoiab ja lohutab meid maailma sees. Jumal ütleb
prohveti kaudu: “Ma lasen vihma tulla omal ajal: need on õnnistusvihmad!” Tänase
pühapäeva ajalooline traditsioon ongi olnud paluda õnnistust maale, külvile ja
laiemalt kogu loodule. See meenutab meile, et palve ei ole ainult “vaimne”
tegevus. Kui me palvetame “meie igapäevast leiba”, siis me pühitseme argipäeva.
Jumala lubadus, et “nad on muretult oma maal”, on kutse usaldada Jumalat ka siis,
kui me ei mõista miks kõik on nii nagu on. Meie turvalisus ei tule
kaitsepositsioonidest, vaid Jumala “rahulepingust”.
Tänane evangeelium ja Apostlite tegude raamat räägivad meile Pühast Vaimust,
Lohutajast. Samaarias nägime, et usust ja ristimisest üksi ei piisanud – oli
vaja apostlite käte pealepanemist, et Vaim saaks avalikuks.
Kristlikus mõttes on see viide sakramentaalsele elule. Me vajame nähtavaid märke
(käte pealepanemine, leib, vein, vesi), et nähtamatu arm saaks meie sisse elama
asuda. Jeesus ütleb: “Ma ei jäta teid vaeslasteks.” Rogate pühapäev ongi vastus
meie igatsuse tundele. Palve on lapse kõne oma Isale, teades, et ta ei ole üksi.
Püha Peetrus kutsub meid üles: “Olge alati valmis vastama igaühele, kes teilt
küsib lootuse kohta, milles te elate.” Siinkohal on sobiv meenutada ühte suurimat
inglise teoloogi ja pühakut, püha John Henry Newmanit, kes esindas just seda
sügavat anglokatoliiklikku vaimsust. Ta on öelnud:
“Jumal on mind loonud, et ma teeksin Talle mingit kindlat teenistust; Ta on
usaldanud mulle töö, mida Ta pole usaldanud kellelegi teisele. Mul on minu
ülesandeks minu koht… Seepärast ma usaldan Teda. Kui ma olen haige, võib mu
haigus Teda teenida; kui ma olen segaduses, võib mu segadus Teda teenida; kui ma
olen kurbuses, võib mu kurbus Teda teenida. Tema ei tee midagi asjatult.”
See mõte on palvepühapäeva tuum. Meie palve ei pea olema alati võidukas või
täiuslik. Vahel on meie palve meie haigus, meie segadus või meie ootus. Me peame
mõistma palvet kui kohalolu, mitte kui sooritust. Anglokatoliiklik traditsioon
rõhutab kontemplatsiooni – vaikust pärast armulauda, palvehetki enne päikesetõusu,
õhtupalvet ja palju sügavaid hetki Jumala osaduses, koos kogu püha Kirikuga.
See muudab “päevatekstid” elavaks kogemuseks, mitte intellektuaalseks hetkeks meie
elus.See ongi see “lootus”, millest Peetrus teises lugemises räägib – mitte naiivne
optimism, vaid teadmine, et me oleme osa Jumala suurest plaanist. Jeesus ütleb
täna korduvalt:
“Kui te armastate mind, siis pidage minu käske.” Anglokatoliikluses ei vaadata
“käske” kui piiranguid, vaid kui liturgilist eluviisi. Käsk armastada on kutse elada
harmoonias Jumala ja ligimesega. See on nagu prohvet Hesekieli hommikupalvuses
kirjeldatud karjamaa: lambad püsivad karjas mitte hirmust karjase kepi ees, vaid
seetõttu, et karjase juures on rahu, toit ja kaitse metsloomade eest. See on
otsene jätk Hea Karjase pühapäeva mõtetele. Meie palve “Rogate” ongi palve selle
eest, et meil oleks jõudu püsida selles armastuse rütmis. Mida see meie jaoks
tähendab? Armsad sõbrad, täna me palume. Me palume koos kogu looduga. Me palume
“õnnistusvihma” oma väsinuile, aga eriliselt eksinuile. Me palume Püha Vaimu
lohutust oma leinas ja väsimuses. Ja me teeme seda valges rõõmus, sest ülestõusnud
Issand elab. Tema elab ja seepärast, nagu Ta lubas, jääme ka meie elama.
Kui te lähete siit täna välja, siis pidage meeles apostel Peetruse sõnu: tehke seda
tagasihoidlikult ja aupaklikult. Kandke seda lootust mitte kui relva, vaid kui
kingitust. Sest te olete Jumala kari, Tema karjamaa lambad, ja Tema on teie
Jumal – igavesti. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA V PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui jüngrite arv üha kasvas, hakkasid kreekastunud juudid nurisema
heebrea keelt kõnelevate juutide üle selle pärast, et nende lesed olid
igapäevasest abiandmisest kõrvale jäetud. Siis kutsusid kaksteist kokku jüngrite
kogu ning ütlesid: “See ei ole hea, kui meie peaksime Jumala sõna kõrvale jätma
ning hakkama hoolt kandma toidulauas teenimise eest. Sellepärast, vennad, valige
endi seast seitse meest, kellel on hea kuulsus ja kes on täis vaimu ning
tarkust, et me võiksime nad ametisse seada. Aga meie ise tahame jääda palve ja
sõna teenimise juurde.” See kõne oli tervele kogudusele meelt mööda, ja nad
valisid Stefanose – mehe täis usku ja Püha Vaimu – Filippuse ja Prokorose,
Nikanori ja Timoni, Parmeni ja Nikolaose – juudiusku pöördunud antiooklase. Need
mehed toodigi apostlite ette, ja kui nad olid koos palvetanud, panid apostlid
neile oma käed peale. Aga Jumala sõna levis ja jüngrite arv Jeruusalemmas
kasvas suuresti, ning ka hulk preestreid võttis usu vastu. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Issand, olgu Sinu halastus meie üle!
Hõisake Issandas, teie õiged,
vagadel on kohane laulda kiituselaulu.
Kiitke Issandat kandlemänguga,
kümnekeelse naabliga mängige temale.
Issanda sõna on õige,
Tema tegudele võib loota.
Tema armastab õigust ja õiglust,
Issanda heldus täidab maa.
Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,
kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,
et ta vabastaks nende hinge surma küüsist
ja hoiaks nad elus näljaajal.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, olgu Sinu halastus meie üle!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Tulge Issanda Jeesuse – elava kivi – juurde, kes küll inimeste poolt on
kõlbmatuks arvatud, kuid kes Jumala silmis on äravalitud ja hinnaline. Laske ka
endid ehitada elavate kividena vaimseks kojaks – saage pühaks preesterkonnaks,
tooma vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale
meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Sest pühakiri ütleb: “Vaata, ma panen
Siionisse kivi – äravalitud, igavese nurgakivi, ning see, kes temasse usub, ei
jää iial häbisse”. Teile, kes te usute, on see auks; uskmatuile on see aga kivi,
mille hooneehitajad on minema visanud. Ometi on see saanud nurgakiviks –
komistuskiviks ja pahanduse kaljuks, mille otsa nad komistavad, kuna nemad ei
pane tähele Jumala sõna – seepärast saabki neile just niisugune osa. Aga teie
olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, pärisrahvas, et te
kuulutaksite tema vägevatest tegudest. On ju tema see, kes kutsus teid
pimedusest oma imelise valguse juurde.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen tee ja tõde ja elu.
Keegi ei saa minna Isa juurde teisiti kui minu kaudu!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: “Teie süda ärgu kartku. Uskuge Jumalasse
ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas
ma siis oleksin öelnud: mina lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud
ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enda juurde, et
teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja sinna, kuhu ma lähen, sinna teate teed
teiegi”. Toomas ütles talle: “Issand, me ei tea kuhu sa lähed, kuidas me
võiksime tunda seda teed?” Jeesus kostis vastuseks: “Mina olen tee ja tõde ja
elu. Keegi ei saa minna Isa juurde teisiti kui minu kaudu. Kui te oleksite
tundnud mind, siis te tunneksite ka Isa. Ja te tunnete teda juba nüüd ning olete
teda näinud”. Filippus ütles talle: “Issand, näita meile Isa ja me jääme
rahule.” Jeesus kostis: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja ikka pole sa mind
ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas võid sa
öelda: näita meile Isa? Kas sa siis ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus?
Neid sõnu, mis ma teile räägin, ei kõnele ma iseenesest, vaid Isa, kes on minus,
teeb oma tegusid. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Aga kui te
mind ei usu, siis uskuge kasvõi üksnes mu tegude pärast. Tõesti, tõesti ma ütlen
teile: kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid mida mina teen, ja teeb neist
suuremaidki, sest mina lähen Isa juurde”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 14,1-12

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo, Kõigeväeline Jumal, Kelle tõeline tundmine on igavene elu: anna meile nii
täiuslikult tunda oma Poega Jeesust Kristust kui teed, tõde ja elu, et me
võiksime vankumatult käia tema jälgedes teel, mis viib igavesse ellu;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 116; Ii 19:21-27; Jh 12:44-50

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 18:1-20; Tn 12:1-4,13; 1Ts 4:13-18

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna on ülestõusmisaja viies pühapäev. Me oleme teel – teel tühja haua juurest
Nelipüha tule ja Kiriku sünni tähistamise poole. Tänased pühakirjatekstid räägivad
meile just sellest: kuidas ehitada ühiskonda ja vaimset koda, mis ei lagune, ning
kuidas leida suunda, kui süda on rahutu.
Eile mälestasime me püha Athanasiust, Aleksandria piiskoppi. Tema elu oli nagu
elav kommentaar tänasele evangeeliumile. Athanasius elas ajal, mil paljud eksisid
teelt, väites, et Kristus on vaid poolik tõde, vaid loodud olend. Athanasius aga
seisis vankumatuna ja ütles: “Ei, kui Kristus pole täielik Jumal, siis ei ole meil
teed Isa juurde.” Tema elu motoks sai Athanasius contra mundum – Athanasius maailma
vastu. Mitte vihast maailma vastu, vaid armastusest tõe vastu.
Evangeelium algab Jeesuse lohutusega: “Teie süda ärgu kartku.” Need sõnad kõlavad
Viimse õhtusöömaaja lauas, reetmise ja kannatuse eelõhtul. Jüngrid on segaduses.
Nad tunnevad, et maapind kõigub. Ka meie elame ajal, kus “süda kardab”. Olgu need
isiklikud mured, maailma poliitiline ebakindlus või Kiriku siseheitlused, millest
kuulsime Apostlite tegude raamatus – alati on oht, et nurin ja hirm varjutavad
evangeeliumi rõõmu. Jeesus ei ütle: “Võtke end kokku.” Ta ütleb: “Uskuge Jumalasse
ja uskuge minusse.” See on kutse usaldusele, mis ei sõltu asjaoludest, vaid Suhtest.
Tänapäeva maailmas on see väide – et on olemas üks Tõde – peaaegu skandaalne. Meilt
oodatakse, et me ütleksime: “Kõik teed on samad.” Aga kui me seda teeme, siis me ei
paku enam maailmale päästet, vaid lihtsalt udu. Meie väljakutse on kuulutada Kristust
kui ainust Teed viisil, mis ei ole üleolev, vaid kutsuv. See on kutse armastada Tõde
nii palju, et me oleme valmis selle nimel eksiili minema, nagu tegi Athanasius,
jäädes aga seejuures alati halastavaks.
Toomas, keda me sageli kutsume uskmatuks, on tegelikult täna meie eestkõneleja.
Ta on aus: “Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed, kuidas me võiksime tunda teed?”
Jeesuse vastus on üks kristluse tugisambaid: “Mina olen tee ja tõde ja elu.”
Ta ei anna meile kaarti, vaid pakub Iseenese käe.
Ta ei anna meile filosoofilist süsteemi, vaid Tõe, mis vabastab.
Ta ei anna meile ellujäämisõpetust, vaid Elu, mis võidab surma.
Püha Athanasius võitles kogu oma elu selle nimel, et me mõistaksime: Jeesus saab olla
“Tee Isa juurde” ainult siis, kui Ta ise on Isaga üks. Kui Jeesus oleks vaid “hea
õpetaja”, oleks Ta vaid teeviit. Aga Jeesus on Tee ise. See on suur õnnistus, aga ka
kiusatus. On oht, et me muutume oma hoonete ja traditsioonide hoidjateks, selle
asemel et olla “elavad kivid”. Maailm peab kristlust sageli “kõlbmatuks kiviks”
või parimal juhul muuseumieksponaadiks. Meie väljakutse on näidata, et Kirik ei ole
mineviku mälestusmärk, vaid “kuninglik preesterkond”, mis tegutseb siin ja praegu.
Kui me kaotame oma elavuse, muutume me vaid komistuskivideks neile, kes otsivad teed.
Me peame olema kivid, mis ehitavad sildu, mitte müüre. Peetruse kiri kutsub meid aga
praktilisele järeldusele. Kui Jeesus on nurgakivi – see elav kivi, kelle ehitajad
küll põlgasid, aga kelle Jumal on valinud –, siis kes oleme meie?
Peetrus ütleb: “Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimseks kojaks.”
See on võimas kujund. Üksik kivi on lihtsalt kivi. See võib olla tugev, aga see ei
paku varju. Alles siis, kui kivid liidetakse nurgakivi järgi, sünnib koda. Meie ei
ole kutsutud olema “erak-kristlased”, vaid osa “kuninglikust preesterkonnast”.
Apostlite tegude raamat näitab meile selle ehitustöö algust. Sealgi on tülisid –
kreekakeelsed lesed on jäetud unarusse. Aga vaadake, kuidas püha Kirik reageerib!
Nad ei vali pooli, vaid nad loovad korda. Nad seavad ametisse diakonid, et armastus
(teenimine) ja sõna (palve) käiksid käsikäes. See ongi “vaimse koja” ehitamine –
see on märkamine, kus on puudus, ja selle täitmine Püha Vaimu tarkusega.
Mida see meie jaoks tähendab? Jeesus ütleb evangeeliumi lõpus midagi jahmatavat:
“Kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja teeb neist
suuremaidki.” Kuidas saame me teha “suuremaid tegusid” kui Jeesus? Mitte vägevamate
imede poolest, vaid ulatuse poolest. Jeesus piirdus oma maise elu ajal väikese
maa-alaga. Meie aga, Tema Ihuna, Tema elavate kividena, oleme saadetud üle kogu
maailma. Kui me teenime ligimest, kui me kaitseme tõde nagu Athanasius, kui me
loome rahu seal, kus on nurin – siis me teeme Kristuse tegusid. Me kuulutame Tema
vägevaid tegusid, kes on meid kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde.
Armsad kaasteelised. Teie süda ärgu kartku. Meil on nurgakivi, mis ei kõigu. Meil
on Tee, mis ei eksi. Meil on eluasemed Isa majas, mis on meile juba valmis pandud.
Laskem end sel nädalal ehitada “elavateks kivideks”. Otsigem Tõde mitte õpetustes,
vaid Isikus – Jeesuses Kristuses. Ja ärgem unustagem: isegi kui tundub, et maailm
on meie “vastu”, siis Tema, Kes on Võitja, on meiega igavesti.
Aamen.

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui Püha Vaim valati välja apostlite peale, astus Peetrus üles koos
üheteistkümnega. Ta tõstis oma häält ja ütles: “Olgu nüüd kogu Iisraeli rahvas
selles kindel, et Jumal on tõstnud Issandaks ja Messiaks sellesama Jeesuse,
kelle teie olete risti löönud”. Kui nad seda kuulsid, käis neil valu südamest
läbi, ning nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: “Mehed-vennad, mida
me peame tegema?” Peetrus aga ütles neile: “Parandage meelt ja igaüks teie seast
lasku end ristida Jeesuse Kristuse nimesse, et te võiksite saada andeks oma
patud ja pälvida Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele
ning kõikidele, kes on eemal – nii palju kui neid Jumal iganes enda juurde
kutsub”. Ning Peetrus kinnitas neid paljude teiste sõnadega ja manitses neid:
“Laske end ära päästa sellest pöörasest sugupõlvest.” Aga kes tema sõna kuulda
võtsid, need ristiti, ja nõnda lisati sellel päeval nende hulka ligi kolm tuhat
hinge.
See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust.
Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust.
Haljal aasal ta laseb mul lebada,
vee äärde ta juhatab mind,
seal saan ma puhata, sest tema kosutab mu hinge.
Ta juhib mind õiget teed, oma nime väel.
Ja kui ma kõnniksin kasvõi surmavarju orus
ei karda ma kurja, sest sina oled minuga,
sinu valitsuskepp ja karjasesau annavad mulle julgust.
Sina katad mulle laua minu vaenlaste nähes,
Sina salvid mu pead lõhnava õliga ja täidad mu karika pilgeni.
Sinu headus ja arm on mu ümber kõik minu elupäevad,
ja ma jään Issanda kotta kogu mu eluajaks.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses,
nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust.

Lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kui te käitute õigesti, aga saate selle eest hoope ning neid kannatlikult
talute, siis toob see teile armu Jumalalt eneselt. Selle jaoks teid ju ongi
kutsutud, sest ka Kristus on kannatanud ja andnud teile eeskuju, et te käiksite
tema jälgedes. Tema on see, kes ei teinud pattu, ega leitud pettust tema suust,
kes ei sõimanud vastu kui teda sõimati. Oma kannatuse aegu ta ei ähvardanud
kedagi, vaid jättis kõik tema hoolde, kes ta mõistab õiget kohut. Kristus on
omaenese ihus kandnud meie patud ristipuul, et meie võiksime surra patule ja
elada õigluses. Tema on see, kelle vermete kaudu olete teie terveks saanud, sest
te olite nagu eksinud lambad. Aga nüüd olete teiegi pöördunud oma hingede
karjase ja kaitsja poole.
See on Jumala Sõna.

Halleluuja!
Mina olen hea karjane, ütleb Issand,
mina tunnen omasid ja minu omad tunnevad mind.
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kes ei lähe
lambatarasse väravast, vaid tungib sisse mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes
läheb väravast sisse, see on lammaste karjane. Ja väravavalvur avab temale ja
lambad kuulevad tema häält. Tema hüüab oma lambaid nimepidi ja viib nad välja.
Ning kui ta on kõik oma lambad välja viinud, siis käib tema nende ees ja lambad
tema järel, sest nad tunnevad teda häälest. Aga võõra järel nemad ei lähe, vaid
põgenevad tema juurest, sest võõra häält nad ei tunne”.
Jeesus rääkis neile tähendamissõna, aga nemad ei mõistnud, mida tahtis ta neile
öelda. Siis hakkas Jeesus jälle rääkima ja ütles: “Tõesti, tõesti, ma ütlen
teile: Mina olen lammaste värav, kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja
röövlid, kuid lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen värav, ja kes minu kaudu
sisse läheb, see pääseb ning käib sisse ja välja ja leiab karjamaa. Varas ei
tule muu pärast kui ainult varastama, tapma ja hävitama. Aga mina olen tulnud,
et teil oleks elu ülirohkesti.”
See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Jumal, kelle Poeg Jeesus on Sinu rahva hea karjane; anna, et kui me kuuleme
Tema häält, siis me tunneme Teda, kes kutsub meid igaüks nimepidi ja järgneme,
kuhu Tema meid juhtibe; kes koos Sinu ja Püha Vaimuga elab ja valitseb,
üks Jumal,igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
ps 36:6-13; ps 138; 2sm 12:15-23; jh 14:1-14

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 68:1-20; Js 26:12-16, 19; 2Kr 5

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna on Hea Karjase pühapäev. Usun, et me kõik, kes me siin oleme,
teame, kes on see Hea Karjane. Ja ma väga loodan, et tunneme Ta ära
oma karjasena ning kui Ta meid kõnetab, siis me kuuleme Ta häält ja
järgneme Talle, sest Jeesus, meie Hea Karjane, kutsub meid nimepidi.
Tema hääl on see hääl, mis toob rahu, mitte ärevust.
Johannese evangeeliumis on mitu lõiku, kus Jeesus ennast heaks
karjaseks nimetab ning selgitab, mis on see, mis teeb Temast Hea
Karjase ja kuidas see meid aitab. Psalm 23 ja Jh 10 aga ütlevad, et
me oleme loomupoolest „lambad“ – me vajame juhatust.
Ühest kuuldud jutlusest on meeles nõnda: „Jeesus Hea Karjasena valib
välja oma lambad, kuid see valitute hulka sattumine sõltub osaliselt
ka meist endist. Karjane valib karja, kuid kari valib ka karjase.
Jeesus ütleb: ’Lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid
nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib
ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält’
(Jh 10:3–4) ning lisab: ’Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu
kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad’
(Jh 10:9).“* Ütlen minagi, et Karjane valib oma karja, kuid meil
endil on vabadus valida, kas püüame edasi pürgida omal käel ning
heidelda maailma raskuste, kiusatuste, vaimsete rünnakute ja kõige
muuga, mida maailm meie teele heidab. Või me järgneme Talle, kes meid
kutsub nimepidi, on valmis meid juhatama ja vajadusel – kui satume
teelt eksima – meid ka üles otsima. Johannese evangeeliumis on
kirjutatud: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste
eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole,
kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt
kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest.
Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda
nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste
eest.“ Ja seda Jeesus ka tegi, viies meie patu endaga ristile ja
surres meie asemel, meie eest. Tänases evangeeliumis on kirjutatud
ka varastest ja röövlitest. Kes võiksid olla need, kes tahavad pääseda
lammastele ligi muul viisil kui läbi Jeesuse? Issand pole meile seda
otse välja öelnud. Sellel ajastul ja keskkonnas, kus Ta viibis, oli
kombeks rääkida õpetussõnu mõistukõnega. Need vaenlased, kellest Ta
räägib, on meie eest väga hästi varjul. Need on jõud, mis organiseerivad
meile vaimseid ja vahel ka füüsilisi rünnakuid, meelitades ja ahvatledes
meid valele teele. Ega neid polegi lihtne ette lugeda, sest nimekiri
oleks liiga pikk. Väljend „vargad ja röövlid“, kes püüavad karjale
paha teha, on minu arvates hea, kokkuvõtlik ja arusaadav.
„Kelle häält sa tegelikult kuulad?“ on küsimus, mida me võiksime endale
aeg-ajalt esitada. Paljud meie vaenlased, kes meile halba soovivad,
üritavad imbuda meie ellu vaikselt ja oma mõju aja jooksul suurendada.
Nad võivad meid suunata ja juhtida ning jätta mulje, et nemad ongi
karjased. Kui me aga aeg-ajalt katsume läbi, kas see juhatus ja hääl,
mida järgime, on Piibliga kooskõlas või vastukäiv õpetusele, siis saame
aru, kui kiusaja on meid eksitamas. Hea Karjase tundmine algab vaikusest.
Selleks, et kuulda Tema häält keset maailma infomüra, peame õppima peatuma.
Sa ei pea ise leidma teed selle väravani, mis on Jeesus Kristus, ega
püüdma omal käel jõuda sinna, kuhu Jeesus omi kogub. Selleks on püha
Kirik. Sa pead vaid tundma ära Selle, kes on Tee, Tõde ja Elu.
Issand Kristus, Kes Sa oled tulnud meile tooma päästet ja andnud meile
tee igavesse ellu, palun hoia meid Hea Karjasena. Kogu meid ja juhata
meid ning palun ära kunagi loobu meid kutsumast, kuni me Su häält kuuleme
ja järgneme.
Aamen.

18.aprillil 2026 ordineeris kogu Euroopa priimas ning Jumalaema Neitsi Maarja peapiiskopkonna peapiiskop, auväärne dr Raivo Kodanik (M.Min, DD),
preestriks Priit Kõrge ja diakoniks Rene Klettenbergi, Kristuse ühes, pühas,
katoolses ja apostoolses kirikus Tallinnas, Eestis. 

ÜLESTÕUSMISAJA III PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui Püha Vaim valati välja apostlite peale, astus Peetrus üles koos
üheteistkümnega. Ta tõstis oma häält ja ütles: “Juuda mehed, ja kõik
Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada ja pandagu tähele mu sõnu: Teie olete
Jeesuse Naatsaretist hukka saatnud – mehe, kellest Jumal on andnud tunnistust
vägevate tegude, imede ja tunnustähtede kaudu, mis teie seas sündisid, nagu te
isegi teate. Tema, kes ta Jumala tahtmist ja otsust mööda ära anti, olete teie
ülekohtuste inimeste kätega risti löönud ja hukanud. Aga Jumal on tema üles
äratanud ja surmavaevast vabaks teinud, sest see oli võimatu, et surm oleks
saanud teda enda võimuses hoida. Taavet ütleb ju tema kohta: Ma näen Issandat
alati oma silme ees, ta seisab mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Sellepärast
rõõmustab mu meel ja mu ihu võib lootuses hingata, sest sina ei jäta mu hinge
surmavalda ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sa annad mulle teada tee, mis
viib ellu, ja täidad mind rõõmuga oma palge ees.” See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!
Ma ütlen sulle, sina oled mu Issand.
Sina, Issand, annad mulle mu pärisosa ja ulatad mulle mu karika,
sinu kätes on kõik, mis mulle liisu järgi on langenud.
Ma tahan kiita Issandat, kes annab mulle nõu,
öösiti manitseb ta mind mu neerudes.
Issand on alati mu silme ees,
Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.
Sellepärast rõõmustab mu süda ja hõiskab mu hing,
ning mu ihu võib elada kartmata ohtu.
Sest sina ei jäta mu hinge surmavalda
ega lase oma pühal näha kaduvust.
Ma ütlesin Issandale: sina oled mu Issand,
sina üksi oled mu õnn.
Sina annad mulle teada elurajad,
sinu palge ees on rõõmuküllus, hüved üha su paremal käel.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kui te hüüate Isaks teda, kes ta mõistab kohut erapooletult – nii nagu igaühe
tegu väärt on – siis elage oma pagulaspõlves jumalakartlikku elu. Te ju teate,
et teid pole lunastatud kaduva lunahinnaga, teie esiisadelt päritud eluviisist –
ei hõbeda ega kullaga, vaid Kristuse verega. Tema on veatu ja laitmatu tall, kes
oli selle ülesande jaoks ette määratud juba enne maailma loomist, kuid avalikuks
sai see alles aegade lõpul teie pärast, kes te tema läbi olete Jumalale ustavad.
Aga Jumal on Kristuse surnuist üles äratanud ja andnud talle osa oma kirkusest
nii, et teie võiksite uskuda ja loota tema peale.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, seleta meile Pühakirja
ja lase meie südameil põleda sinu sõna läbi!
Halleluuja!

Evangeelium püha Luuka järgi:
Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres. Aga ta ilmus
nõnda:
Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli
Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos.
Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme
sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad
midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on
Jeesus. Jeesus ütles siis neile: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad
vastasid talle: “Ei ole”. Aga tema ütles neile: “Heitke noot paremale poole
paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade
hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on
Issand!” Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta
oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju
kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega.
Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.
Jeesus ütles neile: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!” Siimon Peetrus
läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm.
Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jeesus ütles neile: “Tulge
sööma!” Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: “Kes sa oled?”, sest nad
teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti
kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist
ülestõusmist. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Lk 24,1-14

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Jumal, kelle õnnistatud Poeg ilmutas end oma jüngritele leivamurdmises:
ava me palume sind, meie usu silmad, et me näeksime teda kogu tema lunastustöös;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 23; Ps 146; Js 40:1-11; Jh 10:1-10

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 145; Hs 34:11-16,30-31; Jh 21:1-19

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses. Tänane evangeelium viib meid Tibeeriase järve
äärde. On koiduaeg. Jüngrid on naasnud oma vana elu juurde – kalapüügi juurde.
Pärast Jeruusalemma sündmusi valitseb nende hinges ehk segadus. Nad on terve
öö vaeva näinud, kuid nende võrgud on tühjad. Kas see ei peegelda vahel meiegi
elu? Me rügame, me püüame oma inimlikust tarkusest asju korda saada, kuid
tihti leiame end hommikul “tühjade võrkudega” – väsinuna, tühjana ja tundega,
et oleme üksi. Kuid just selles tühjuses, koiduvalguses, seisab Issand kaldal.
Jüngrid ei tundnud Jeesust kohe ära. See on oluline õppetund meile täna.
Ülestõusnud Issand ei ole kauge tegelane pilve peal. Ta on reaalselt kohal
meie igapäevatöös, meie ebaõnnestumistes ja meie argipäeva “kallastel”. Kui
Jeesus küsib: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?”, ei küsi Ta seda
teadmatuse pärast. Ta kutsub meid üles tunnistama oma vajadust Tema
järele. Alles siis, kui me kuuleme Tema häält ja heidame nooda “paremale
poole” – see tähendab usalduse poolele –, täituvad meie võrgud viisil, mida
me ise ei suudaks kunagi korraldada. See on Ülestõusnu kohalolu imetegu: Ta on
meiega siin ja praegu, 2026. aasta kevadel, täpselt nii nagu Ta oli sel
hommikul Galilea järve ääres. Evangeeliumis on üks oluline detail: kui jüngrid
kaldale jõuavad, ei oota neid seal ainult õpetussõnad. Seal on valmis lõke,
kala ja leib. Jeesus kutsub: “Tulge sööma!” See on püha hetk. Jeesus võtab
leiva ja annab neile. See viitab otse Kiriku südamele – armulauaühtsusele. Just
leivamurdmises avanevad meie usu silmad, nagu palusime tänases kollektapalves.
Armulaud ei ole lihtsalt mälestussöömaaeg; see on koht, kus Ülestõusnu on
meiega kõige vahetumalt üks. Selles sakramentaalses ühtsuses ei ole me
enam üksikud kalurid tormisel järvel, vaid me oleme üks ihu, üks Kirik. Siin
saab meie tühjus täidetud Tema täiusega. Meie “kaduva lunahinnaga” eluviis,
millest rääkis apostel Peetrus teises lugemises, on asendatud Kristuse kalli
verega, mis meid ühendab ja pühitseb. Miks Jeesus meid toidab? Miks Ta meile
ilmub? Mitte ainult selleks, et meil oleks hea ja soe olla. Ta teeb seda
suure armastuse pärast, et meil oleks jõudu minna ja teenida. Peetrus, kes
kunagi hirmu pärast Jeesuse salgas, seisab nüüd Apostlite tegude raamatus
julgelt rahva ees. Mis muutus? Ta kohtas Ülestõusnut. Ta mõistis, et Jeesus
on see “elutee”, millest rääkis kuningas Taavet psalmis.
Mida see meie jaoks tähendab? Meiegi oleme täna saanud kutse. Me oleme kutsutud
teenima Teda läbi Kiriku. See teenimine ei ole koorem, vaid vastus armastusele.
See on nooda vedamine kaldale – see on inimeste toomine Kristuse juurde, see on
ligimese aitamine, see on oma annete pakkumine kogukonna heaks. Kuid hoidkem
meeles, et tänapäeval on maailmas tuhandeid konfessoreid ja märtreid, kelle
jaoks see “leivamurdmine” ja “nooda vedamine” tähendab reaalset ohtu elule.
Nende jaoks ei ole Kiriku teenimine pühapäevane hobi, vaid otsus, mis võib
maksma minna kõik. Püha Johannes Chrysostomus (u 347–407), “Kuldsuu”, seostas
altari ja teenimise väga tugevalt: “Kas sa soovid austada Kristuse ihu? Siis
ära hülga Teda, kui leiad Ta alasti vaeste seast. Ära austa Teda siin kirikus
siidkangastega, samal ajal kui väljas jätad Ta külma ja hulguste kätte. Sest
Tema, kes ütles: ‘See on minu ihu’, on seesama, Kes ütles: ‘Mida iganes te
olete teinud ühele nendest mu vähimatest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Jeesus ütleb: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!”
Ta tahab meie panust, meie tööd, et seda siis oma õnnistusega kasvatada.
Armsad sõbrad! Olgu meil täna see Peetruse julgus ja psalmikirjutaja kindlus:
“Issand on alati mu silme ees, Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.”
Me ei ole üksi. Ülestõusnu on siin. Ta ootab meid igal pühapäeval armulaualauas
ja igal argipäeval meie tööde keskel. Vastakem Tema kutsele rõõmuga. Teenigem
Teda armastusega, teades, et meie “ihu võib elada kartmata ohtu”, sest
Jeesus on surma võitnud ja avanud meile tee igavesse ellu.
Halleluuja, Issand on tõesti üles tõusnud!
Aamen.