Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema peapiiskopkond

KUNINGRIIGIAJA XXIII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa
kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt. Kui ma ütlen
õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma
tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin
sinu käest. Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks,
tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled
päästnud oma hinge. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!
Tulgem, hõisakem Issanda ees,
rõkakem rõõmust oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
laulgem temale kiituselaule.
Tulgem, kummardagem ja põlvitagem,
heitkem silmili Issanda, oma Looja palge ette,
Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas,
tema lambad, keda ta juhib oma parema käega.
Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südant,
nii nagu Meribas, nõnda kui Massa päeval kõrbes.
Seal teie esiisad kiusasid mind ja panid mind proovile,
kuigi nad olid näinud minu vägevaid tegusid.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist
armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: “Sa ei tohi
rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”,
ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: “Armasta oma ligimest nagu
iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma endaga ära lepitas,
ega arvanud inimestele süüks nende eksimusi.
Meie läbi on ta andnud neile ka lepitusesõna!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: Kui su vend teeb pattu, siis mine ja noomi
teda nelja silma all! Kui ta sind kuulda võtab, siis oled sa oma venna tagasi
võitnud. Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest
kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kohtuasi kindel. Kui ta neidki ei kuula,
siis ütle kogudusele! Ja kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle
nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa
peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti
päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui kaks teie seast on siin
maa peal ühel meelel mingi asja suhtes, siis mida nad iganes paluvad, selle nad
ka saavad minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel
koos, seal olen mina nende keskel.
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 18,15-20

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Issand, me palume Sind, luba meil kogu südamest Sinule loota, sest nii nagu
Sina alati paned vastu uhketele, kes loodavad oma jõule, ära hülga neid, kes
kiitlevad Sinu halastusest Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 19; Ps 24; Mi 6:1-8; Fl 4:4-13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 50; Jr 7:1-11; Lk 13:18-30

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas. Tänaseid pühakirjalugemisi võidakse kergesti lugeda
moraalikoodeksiks või reeglistikuks, kuidas koguduses korda hoida ja teisiti
mõtlejaid korrale kutsuda. Hesekiel räägib vahimehest ja surmahoiatusest, püha
Matteus kirjeldab protseduuri, kuidas venda noomida ja vajadusel teda kogudusest
välja heita nagu „paganat ja tölnerit“. Aga vaatleme neid tekste täna vaatenurgast,
mida me tihti ei märka. Kui me kuuleme sõna „vahimees“ või „venna noomimine“,
tõuseb meis tihti esile teatud õiglane üleolek. Me kujutame ette, et vahimees
seisab kõrgel müüril, vaatab alla ja justkui näitab näpuga nende peale, kes all
ekslevad. Kuid Kiriku traditsioonis ja pühade kogemuses ei ole vahimees mitte
kohtunik, vaid kaaskannataja. Püha Julian Norwichist, suur 14. sajandi Inglismaa
müstik, kirjutas oma nägemustes: „Jumal ei vaata pattulangenud inimese peale mitte
viha või halvakspanuga, vaid kaastundega. Ta näeb patustajat mitte kui kurjategijat,
vaid kui haavatut ja viletsuses vaevlejat.“
Kui me vaatame tänaseid tekste läbi sellise vaatenurga näeme sügavamat pilti.
Hesekieli raamatus ütleb Jumal, et kui sa ei räägi ega hoiata, küsitakse teise
inimese veri sinu käest. Miks? Mitte karistuse hirmus, vaid sellepärast, et me oleme
orgaaniliselt ja vaimulikult üksteisega seotud. Prohvet ei ole eraldiseisev
vaatleja; ta on ihuliige. Kui teise hinge elutee katkeb või eksib, teeb see katki
ka sinu enese hinge vaimuliku sideme. Vahimeheks olemine ei tähenda teiste
tagaajamist ega nende vigade loetlemist, vaid teadlikkust sellest, et teiste
inimeste vaimulik saatatus on minu kätes. Ja siin jõuame püha Pauluse sõnadeni
roomlastele: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg
üksteist armastada.“ Apostel ei ütle siin, et armastus on lihtne tunne. Ta ütleb,
et armastus on võlg — see on ainus katkematu kohustus, mida me ei saa kunagi
lõplikult ära tasuda. Kui Matteuse evangeeliumis käsib Jeesus minna ja noomida
venda nelja silma all, siis me loeme seda ekslikult sageli kui juriidilist astmelist
protsessi. Kuid miks alustada nelja silma all? Miks võtta hiljem kaasa vaid kaks
või kolm? Enne kui asjast räägitakse kogu kogudusele? Sest tõeline armastus kaitseb
teise inimese tegelikku väärikust. Ta ei tee teise eksimusest avalikku etendust.
Nelja silma all rääkimine tähendab: „Ma hoolin sinu hingest nii palju, et ma
panen oma mugavuse kaalule, ma riskin sinu pahameelega, aga ma ei tee seda
avalikult, et sind häbistada.“ Ja mis saab siis, kui ta ikka ei kuula ja Jeesus
ütleb: „…siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner“? Siin ongi tänase evangeeliumi
kõige sügavam paradoks. Kuidas kohtles Jeesus ise paganaid ja tölnereid?
Jeesus ei heitnud neid minema. Ta istus nendega ühes lauas. Ta sõi koos nendega. Ta
pööras neile erilist tähelepanu. Kui keegi on muutunud meile „paganaks ja tölneriks“,
ei tähenda see luba teda vihata või unustada. See tähenda kutset alustada otsast
peale — temasse tuleb hakata uuesti suhtuma kui inimesse, kes vajab esmast
evangeeliumi kuulutamist, täielikku ja eeltingimusteta armastust.
Mida see kõik meie jaoks tähendab?
Me elame maailmas, mis on täis teravat hukkamõistmist, sotsiaalmeedias avalikku
häbistamist ja teiste vigade otsimist. Tänane pühakirja tekst annab meile täiesti
teistsuguse õpetuse. Hoidkem alati meeles, et meie vaimulik elu ei ole privaatne
hobi. Kui sa näed oma koguduses, perekonnas või kogukonnas kedagi, kes on tegemas
haiget endale või teistele, ei ole vaikus alati vagadus. Mõnikord on vaikus lihtsalt
mugavus ja kartus. Vahimehe ülesanne on kõnelda — aga kõnelda armastuses, mitte
üleolekus. Enne kui sa räägid kellelegi teisele mõne venna või õe eksimusest, mine
ja räägi selle inimese endaga. Nelja silma all. Säästa tema au. Kuula teda. See
nõuab suurt julgust ja alandlikkust, aga see on ainus viis, mis toob lepitust,
mitte uusi haavu, veelgi hullemal juhul Jumala ja Kiriku vastasust. Jeesus lubab
evangeeliumi lõpus: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“
Kirikut ei sünnita meie enese jõud ega tublidus. Kirik sünnib seal, kus me üksteist
armastusega kanname — sest just selles lepituses muutub Kristuse kohalolu meie
keskel elavaks. Kui me palume ühel meelele – mitte selleks, et teisi muuta,
vaid selleks, et Jumala arm saaks toimida –, muutub taevas ja maa.
Armsad õed ja vennad, ärgu olgu meil täna ega tuleval nädalal ühtki muud võlga kui
ainult võlg üksteist armastada. Ärgem paadutagem oma südant, kui kuuleme Taevase
Isa häält, vaid võtkem see lepituse sõna ja viigem see oma igapäevasesse ellu.
Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma enesega ära lepitas — ja ta usaldab
selle lepituse sõna täna meie kätte.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XXII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Issand, sina oled mind alla surunud ja ma olen alla surutud, sina olid tugevam,
sina võitsid! Ja ma olen olnud naeruks igal päeval. Kõik pilkavad mind, sest iga
kord, kui ma räägin, pean ma karjuma, kuulutama vägivalda ja rõhumist. Issanda
sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks. Aga kui ma mõtlesin: ma
ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu
põletav tuli ja mu luudes hõõgumine.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Minu hing igatseb Issandat!
Mu Jumal, sind ma otsin üha,
sinu järele januneb mu hing.
Sind igatsedes vaevleb mu ihu
nagu põuast pragunenud maa.
Ma vaatasin pühamus su poole
et näha sinu vägevust ja kirkust.
Sest sinu heldus on parem kui elu,
sind ülistavad mu huuled.
Ma tahan sind kiita kogu eluaja,
sinu nimel tõsta palves oma pihud.
Sa toidad mind otsekui pidusöögil
ja mu süda ülistab sind rõõmsate huultega.
Tõesti, sina oled minu abimees,
sinu tiibade varju all ma hõiskan.
Minu hing on sinusse kiindunud,
sinu parem käsi hoiab minust kinni.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Minu hing igatseb Issandat!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma manitsen teid Jumala armu pärast, et te tooksite iseendid elavaks,
pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See ongi mõistlik jumalateenimine.
Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge ja saage uueks oma südame
mõtlemiste poolest, et te võiksite veenduda selles, mis on Jumala tahtmine –
mis on hea, Jumalale meele järgi ja täiuslik.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa valgustagu meie vaimusilmi,
et me tunneksime ära oma lootuse ja kutsumuse!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sellest ajast peale rääkis Jeesus tihti oma jüngritele, et tema peab minema
Jeruusalemma, seal palju kannatama vanemate, ülempreestrite ja kirjatundjate
läbi; ära tapetama, kuid kolmandal päeval üles tõusma. Seepeale kutsus Peetrus
Jeesuse kõrvale ja hakkas teda manitsema: “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda
sinuga sündigu!” Aga tema pöördus ümber ja ütles Peetrusele: “Tagane minust,
saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid inimesest!” Siis
ütles Jeesus oma jüngritele: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu
ennast, võtku oma rist ja tulgu minu järel. Sest kes iganes tahab oma elu
päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu pärast, see leiab selle.
Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks kogu maailma, aga kaotaks oma elu,
või mille eest võiks inimene osta tagasi oma hinge. Sest Inimese Poeg tuleb oma
Isa kirkuses ühes inglitega ning tasub igaühele tema tegude järgi.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 16,21-27

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõige väe Issand, Kes Sa oled kõigi heade asjade looja ja andja:
poogi meie südametesse armastus oma Nime vastu, kasvata meis tõelist
jumalateenistust, toida meid kõige headusega ja too meis esile heade
tegude viljad Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 104; Srk 17:11-15; Mk 3:20-21,31-35

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 11; Ps 12; 5Ms 15:7-15; Mt 26:6-13

Mõtisklus

Ristiusu tõeline sügavus ei peitu julgustavates loosungites ega pinnapealses
lohutuses, vaid paradoksis. Tänase Kuningriigiaja XXII pühapäeva
pühakirjalugemised seavad meid vastamisi kristliku elu kõige nõudlikuma ja
samas kõige vabastavama tegelikkusega: ristitee ja meie endi tahte täieliku
ümberkujundamisega.
Vaadelgem korraks prohvet Jeremijat. Ta ei ole tagasihoidlik kangelane ega
võidutsev mees. Jeremija on murtud mees. “Issand, sina oled mind alla surunud
ja ma olen alla surutud… Ma olen olnud naeruks igal päeval.” Jeremija
kogeb jumaliku kutsumuse rasket koormat — tõe kuulutamine maailmas, mis
tõde vihkab, toob kaasa üksinduse ja pilked. Kuid kui ta otsustab vaikida,
muutub Jumala Sõna tema sees põletavaks tuleks, mida ei saa kustutada. Siin
paljastub Kiriku teoloogia üks kallis mõte: Jumala arm ei ole mugav täiendus
meie elule, vaid muutev, vahel valus jõud, mis murrab läbi meie inimlikest
kaitsemüüridest.
Evangeeliumis näeme sedasama draamat lahti rullumas Jeesuse ja Peetruse
vahel. Peetrus, kes on just tunnistanud Jeesuse Kristuseks, ei suuda taluda
mõtet kannatavast Messiast. “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda sinuga
sündigu!” hüüab ta. Kuid Jeesuse vastus on terav ja tingimusteta: “Tagane
minust, saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid
inimesest!” Miks reageerib Issand nii karmilt? Sest Peetrus pakkus Kristusele
(ja meile) ristita kristlust. Ta pakub religiooni ilma ohvrita, armu ilma
kuludeta.
Püha John Henry Newman sõnastab oma meditatsioonides (Meditations and Devotions)
Kiriku sügava veendumuse: “Jumal on loonud mind tegema Talle mingit kindlat
teenistust… Seepärast ma usaldan Teda. Kus tahes või mis tahes olukorras
ma ka ei oleks, ei visata mind kunagi ära. Kui olen haiguses, võib mu haigus
Teda teenida; kui segaduses, võib mu segadus Teda teenida; kui mures, võib mu
mure Teda teenida. Need võivad olla vajalikud vahendid mingi suure eesmärgi
saavutamiseks, mis on täielikult üle meie mõistmise.” Need sõnad tabavad
tänaste lugemiste tuuma.
Kirik seab tänased tekstid meie ette, et vabastada meid suurimast ilmiklikust
eksitusest: arvamusest, et usuelu eesmärk on mugavus, turvalisus ja maailma
tunnustus. Kirik tuletab meile meelde, et kristlik identiteet on olemuslikult
sakramentaalne ja ohvrimeelne. Kristus ei kutsu meid olema “head inimesed”
maailma standardite järgi, vaid kutsub meid muutuma. Maailma loogika ütleb:
hoia end, kogu endale, kaitse oma positsiooni. Evangeeliumi loogika ütleb:
“Kes iganes tahab oma elu päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu
minu pärast, see leiab selle.”
Püha Paulus võtab selle kokku oma kirjas roomlastele, mis on kristliku elu
nurgakivi: me peame tooma oma kehad ja elud “elavaks, pühaks ja Jumalale
meelepäraseks ohvriks.” See ongi meie mõistlik jumalateenimine — kreeka
keeles logikē latreia —, vaimne kultus, mis ei piirdu vaid pühapäevase missaga,
vaid hõlmab kogu meie olemust. Kirik ütleb meile täna: teie usk peab teile
midagi maksma, vastasel juhul on see vaid tühi kest.
Kuidas me vastame sellele üleskutsele oma igapäevases elus? Kiriku sõnum ei
ole üksnes teoloogiline analüüs, vaid kutse tegevusele.
Võtkem oma risti igapäevaselt. Rist on teadlik otsus unustada ennast, alistada
oma ego, oma uhkus ja oma tahe Jumala tahtele. See on valik armastada ja
teenida ka siis, kui see toob kaasa vaeva, mõistmatust või pilget, nagu
Jeremija puhul.
Ärgem saagem selle maailma sarnaseks. Paulus hoiatab meid mugandumast
praeguse ajastu mõttemallidele. Me peame uuenema oma “südame mõtlemiste
poolest”. See tähendab oma vaimu toitmist palve, pühakirja ja Kiriku
sakramentidega, mitte maailma ahvatlustega. Me peame õppima nägema asju
Jumala, mitte inimeste vaatenurgast.
Mõistkem, et rist ei ole haigus ega õnnetus, vaid Jumala pühitsev tööriist.
Kirik õpetab, et teemant ei sära ilma terava lihvimiseta ja kuld ei saavuta
puhtust ilma tuleta. Risti võtmine tähendab vabatahtlikku alistumist Jumala
kujundavale käele. See on valik lasta oma egol kahaneda, et Kristuse kirkus
saaks meis kasvada. Kui me lakkame võitlemast Jumala kasvatuse vastu ja anname
oma elud Tema kätte, muutuvad meie katsumused armu vahenditeks. Me ei kaota
oma elu, vaid laseme sellel puhastuda ja särama lüüa. Siin, armulaua sakramendis,
kohtuvad meie inimesekssaamise vaevad ja Kristuse täiuslik kirkus. Tema toidab
meid oma eluga, et me võiksime teel kohata Tema ülestõusmise võitu.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XXI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii ütleb Issand Sebnale, kuninga kojaülemale ja õukonnapealikule: Ma tõukan
sind alla su ametist, ja su kõrgest seisusest paiskan ma su põrmu. Ning sellel
päeval ma kutsun oma sulase Eljakimi, Hilkja poja. Ma panen talle selga sinu
kuue ja vöötan tema niuded sinu vööga. Ja ma annan sinu ameti tema kätte ning
tõstan ta isandaks Jeruusalemma elanike ja juuda koja üle. Ja ma panen Taaveti
koja võtme tema õlale, nii et kui tema avab, siis keegi ei sule, ja kui tema
suleb, siis keegi ei ava! Mina löön tema nagu varna seina – kindlasse kohta,
ning tema saab aujärjeks oma isa soole.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, Sinu heldus kestab igavesti!
Ma tänan sind kogu südamest,
inglite ees ma laulan ja mängin sinule.
Sinu templi poole ma langen silmili
ja kiidan kõrgeks su nime sinu helduse ja ustavuse pärast.
Sest kõrgeks üle kõige
oled sa tõstnud oma nime ja tõotuse.
Kui ma sinu poole hüüdsin, sa võtsid mind kuulda,
ja rohkendasid mu hingejõu.
Tõesti, Issand on kõrge ja näeb madalat,
aga kõrgi ta tunneb ära juba kaugelt.
Issand, sinu heldus kestab igavesti,
ära jäta oma kätetööd.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sinu heldus kestab igavesti!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kui suur on küll Jumala rikkuse sügavus, kui ääretu tema tarkus. Kui
uurimatud on tema kohtumõistmised ja äramõistetamatud tema teed! Jah, kes küll
on lugenud Issanda mõtteid, ja kes suudaks olla tema nõuandja? Või kes on talle
midagi enne andnud, et tema peaks tagasi maksma? Jah. Temast ja Tema läbi ja
Temas on kõik loodu. Temale olgu au ikka ja igavesti. Aamen.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule rajan ma oma Kiriku,
ning surmavalla väravad ei võida seda ära!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelleks
inimesed mind, Inimesepoega, peavad?” Ja nemad vastasid: “Mõned peavad sind
Ristijaks Johanneseks, teised Eelijaks, mõned aga Jeremiaks või mõneks teiseks
prohvetiks.” Siis küsis ta nende käest: “Aga teie, kelleks teie mind peate?”
Siimon Peetrus vastas: “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” Jeesus kostis
talle: “Õnnis oled sina, Siimon Joona poeg, sest seda pole sulle ilmutanud ei
liha ega veri, vaid minu Isa, kes on Taevas! Ja mina ütlen sulle: sina oled
Peetrus (see on Kalju), ja sellele kaljule rajan ma oma kiriku, ja surmavalla
väravad ei võida seda ära. Mina annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes
maa peal seod, see on taevas seotud, ja mis sa maa peal lahti päästad, see on
taevas lahti päästetud”. Siis keelas ta oma jüngreid kellelegi rääkimast, et
tema ongi Messias. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 16,13-20

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Me palume Sind, halastav Jumal, et Sinu Kirik, olles ühtsuses kokku kogutud
Sinu Püha Vaimu läbi, võiks ilmutada Sinu väge kõigi rahvaste seas Sinu
nime auks Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 139; Srk 15:11-20; Fl 2:12-18

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 27; Tb 13:1-5,7-11; Rm 9:1-5,14-24,30-33

Mõtisklus
Kui me vaatame tänaseid pühakirjalugemisi tervikuna, kõlab neist läbi üks sügav,
salapärane ja lootustandev tõde: Jumala eriline valik ja Tema Kiriku kindel
püsivus. Kui me seisame altari ees, ei hoia me lihtsalt traditsiooni elus, vaid
Kristus Ise sirutab oma käed meie läbi tänasesse päeva, tehes meist oma armu
vahendajad – pühitsetud, sakramentaalse ja katoolse kogukonnana, mille Isa on
oma armust kutsunud, Lunastaja verega rajanud ja Püha Vaimuga varustanud.
Kuid miks algab meie pühapäevane lugemine nii karmi ja ootamatu pildiga Vana
Testamendi prohvet Jesaja raamatust? Jesaja kõneleb meile mehest nimega Sebna.
Ta oli Juuda kuninga Hiskija paleeülem – mees, kelle käes oli kõrgeim maise
võimu ja vastutuse võti. Ent Sebna oli unustanud, kelle sulane ta on. Ta kasutas
talle usaldatud tähtsat positsiooni eneseimetluseks, uhkuseks ja isikliku au
tagaajamiseks. Jesaja kirjeldab varem, kuidas Sebna lasi endale raiuda kaljusse
toreda hauakambri, ehitades mälestusmärki oma surelikule egole. Ta unustas
lepingurahva ja Jumala armu.bSebna kukkumine toob esile vaimuliku seaduspära:
Jumala majapidamises ei ole ruumi enesekesksele võimuihale. Teda oli vaja
välja vahetada, sest Jumala rahvas vajas isalikku hoidjat, mitte omakasupüüdlikku
valitsejat. Tema asemele kutsub Issand Eljakimi. Jumal võtab Sebnale kuulunud
ametirüü ja vöö ning paneb need uue sulase selga. Jumal ütleb Eljakimi kohta:
„Ma panen Taaveti koja võtme tema õlale, nii et kui tema avab, siis keegi ei
sule, ja kui tema suleb, siis keegi ei ava!“ Eljakimist pidi saama justkui
„isa Jeruusalemma elanikele“. Kuid see lugu ei jää pelgalt ajalooks. See avaneb
täies hiilguses tänases evangeeliumis, kus Jeesus Filippuse Kaisareas küsib:
„Aga teie, kelleks teie mind peate?“ Kui Siimon vastab Vaimu ilmutuses: „Sina
oled Messias, elava Jumala Poeg,“ teeb Issand temast Peetruse – Kalju. Kristus
kordab Jesaja ettekuulutust uues ja igaveses lepingus: Tema annab Kirikule ja
apostlitele Taaveti koja taevased võtmed. Mitte selleks, et luua maist eraldatust,
vaid selleks, et uksed Taevariiki, armulauale ja pattude andeksandmisele oleksid
avatud. Mida see kõik tähendab meie jaoks siin ja praegu?
Valituks olemine ei tähenda passiivset ettemääratust ega mugavuse garantiid.
Jumala kutse ei ole pilet pealtvaatajate saali, vaid kutse elavale koostööle
Looja ja Tema loodu vahel. Sebna kurb saatus tuletab meelde, et me võime kanda
ametirüüd, ent kui meie süda ei tee koostööd Jumala armuga, saab meist tühi kest.
Jumal ei vaja Kirikut mitte sellepärast, et Ta oleks abitu, vaid Ta on oma
piiritus armus otsustanud tegutseda meie kaudu. Kiriku valitus tähendab olla
vahend Tema käes, avatud uks ja lepituse kanal. See on igapäevane otsus öelda
koos Neitsi Maarjaga: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna
järgi.“ Tänane Psalm tuletab meile meelde: „Issand on kõrge ja näeb madalat,
aga kõrgi ta tunneb ära juba kaugelt.“ Me ei tohi langeda Sebna pattu. Iga kord,
kui me kristlastena või kogudusena arvame, et Jumala arm on meie eriline eelisõigus
teiste üle, mitte vastutus teisi teenida, kaotame me oma vaimuliku vöö ja rüü.
Hoidkem meeles, et Kirik ja kogudus on rajatud Kristusele – nurgakivile. Püha
Lancelot Andrewes, varajane inglise piiskop ja anglokatoliku traditsiooni sügav
teoloog, on oma palvetes sõnanud: „Tee meist, Issand, mitte kõrkjad tuules ega
tühised varjud, vaid elavad kivid Sinu templi müürides, mis toetuvad üksnes Sinu
Poja alandlikkusele ja armule.“
Seda peegeldab ka tänase hommikupalvuse lugemine apostel Pauluse kirjast
filiplastele: „Nõudke oma päästet kartuse ja värinaga, sest Jumal on see, kes
teis teeb, et te tahate ja viite täide tema hea meele järgi.“ Meilt ei oodata
meeleheitlikku enesetõestamist, vaid usaldavat allumist Jumala armule.
Armsad vennad ja õed, meid on valitud mitte meie väärikuse, vaid Tema piiritu
halastuse pärast. Täna kutsub Kristus meid üles astuma oma igapäevaellu ustavate
majapidajatena: Teenima oma ligimest samasuguse isaliku hoolega, milleks kutsuti
Eljakim. Avama lepituse, armastuse ja palve võtmetega uksi neile, kes on
meeleheites ja eriti neile, kes otsivad teed Jumala juurde. Seisma kindlalt ja
vankumatult pühitsetud Kiriku osaduses, teades, et surmavalla väravad ei saa
iial võitu selle üle, mis on rajatud Kristuse elavale tõele.
Olgu Tema püha arm meie varjupaigaks ja tugevuseks igal meie sammul. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XX PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nõnda ütleb Issand: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste
on ligidal ja mu õiglus ilmumas! Võõrad, kes on liitunud Issandaga,
teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik,
kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust –
needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas,
ja nende põletus- ja tapaohvrid on mu altari peal meelepärased; sest mu
koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Jumal, Sinule laulgu kiitust kõik rahvad!
Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid;
ta lasku oma pale paista meie peale,
et maa peal tuntaks sinu teed,
kõigi rahvaste seas sinu lunastust!
Rõõmustagu rahvad
ja hõisaku rahvahõimud,
sest sina mõistad rahvale kohut õigluses
ja juhatad rahvahõime maa peal!
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad,
sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Jumal õnnistagu meid
ja kõik ilmamaa otsad kartku teda!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Jumal, Sinule laulgu kiitust kõik rahvad!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma
oma ametit – ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma
olen, ning mõned nende seast päästa. Sest kui juba nende kõrvaleheitmine
on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist
ellutõusmine? Sest otsekui teie tollal olite Jumalale sõnakuulmatud, nüüd
on aga teie peale nende sõnakuulmatuse tõttu halastatud, nõnda on nüüd ka
nemad muutunud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, et ka
nende peale halastataks. Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud
sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal jõudis Jeesus Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist
paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: “Issand, Taaveti Poeg,
halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei
vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda:
“Saada ta minema, sest ta ei lakka appi hüüdmast meie taga!” Tema vastas:
“Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.”
Aga naine tuli, heitis ta ette maha ja ütles: “Issand, aita mind!” Jeesus
vastas: “Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Ent tema
ütles: “Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende
isandate laualt pudenevad.” Siis Jeesus vastas talle: “Oh naine, sinu usk
on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal
tunnil. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 15,21-28

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline Jumal, Kes Sa oled andnud oma ainusündinud Poja meile nii
patuohvriks kui ka jumalakartliku elu eeskujuks: anna meile armu, et me
alati tänuga vastu võtaksime Tema hindamatut headust ja püüaksime iga
päev järgida Tema püha elu õnnistatud samme, Sinu Poja Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 124; Ps 125; Js 26:12-16,19; Rm 8:26-39

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 68; Srk 35:10-19; Mk 12:38-44

Mõtisklus
Esimestest sajanditest peale on Kirik olnud paik, kus otsitakse Jumala armu
ja Tema rahu. Kuid kui me vaatame tänaseid pühakirjalugemisi ja mõtleme ausalt
oma ajaloole, põrkume me kokku sõnaga, mis võib tekitada veidi ebamugavust või
väärat tõlgendust. See on sõna „pagan”. Kust see sõna tuleb ja mida see algselt
tähendas? Ladinakeelne sõna paganus tähendas algselt lihtsalt maakoha elanikku,
maainimest — kedagi, kes elas väljaspool linnakogukonda või Rooma riigi ametlikku
elukorraldust. Kui kristlus hakkas varajase Kiriku päevil levima eelkõige suurtes
keskustes nagu Rooma, Aleksandria või Antiookia, jäid maapiirkonnad kauemaks
truuks vanadele kommetele. Nõnda sai paganus tähenduse: keegi, kes on väljaspool
lepingurahva ringi, keegi, kes ei kuulu veel Jumala avalikku ilmutusse ega Kiriku
osadusse. Sarnaselt tähistas heebreakeelne sõna goim ja kreekakeelne ethne
kõiki neid rahvaid, kes polnud Iisrael.
Mis on aga sellel pistmist meiega tänapäeval? Valdav enamik meist, kes me siin
kirikupingis istume ja end kristlasteks nimetame, pole vere poolest juudid.
Ajalooliselt ja teoloogiliselt oleme me ise need samad „paganad” — väljasttulijad,
võõrad, kes ei pärinenud Aabrahami otsesest vereliinist.
Apostel Paulus tuletab seda kirjas roomlastele teravalt meelde. Tema räägib
„paganatest” mitte üleolevalt, vaid aukartuse ja hämmastusega: Jumal on teinud
midagi müstilist ja ootamatut. Suure misjonikäsu kaudu — kui Kristus käskis minna
ja teha jüngriteks kõik rahvad (panta ta ethne) — avati uks neile, kes olid kord
kaugel. Meie ei saanud Kristuse ihu liikmeteks oma teenete, pärandi ega erilise
õiguse tõttu, vaid pelgalt Jumala käsitamatu halastuse läbi.
Tänane evangeelium seab meie ette püha ja valusa vaatepildi. Kaanani naine —
Kreeka ja Foiniikia piirkonnast, tõeline pagan Iisraeli silmis — tuleb Jeesuse
juurde. Tema tütar on vaevatud. Ja esialgu põrkub ta näilise vaikuse ning karmide
sõnade vastu: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”
Esmapilgul rasked sõnad, kuid me märkame selles stseenis sügavat teoloogilist
draamat. Jeesus ei tõuka naist minema vihkamisest, vaid paneb proovile tema usu
ja peegeldab ajastu piiratust, et seda siis avalikult murendada. Naine ei hakka
vastu, ta ei solvu ega nõua oma õigust. Ta võtab omaks oma positsiooni — jah,
ma olen see väljasttulija, ma olen see „pagan” — ja ütleb sõnad, mis kajavad
läbi sajandite: „Ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt
pudenevad.” See naine mõistis Jumala armu olemust paremini kui paljud Iisraeli
vagad. Ta teadis, et isegi üksainus raasuke Jumala laualt — üksainus tilk Tema
armu — on piisav, et tervendada, päästa ja üles tõsta. Nõnda näitab Kaanani
naine, et Jumala riigis ei otsusta päritolu ega tiitlid, vaid igatsev usk.
Seda on hästi sõnastanud 7. sajandi kirikuisa, püha Maximus Usutunnistaja:
„Jumal ei vaata seda, kust keegi pärineb, vaid milliseks on tema süda muutunud.
Sest Kristuse armu läbi ei ole enam ühtegi “võõrast” — on vaid need, kes on
lakanud olemast võõrad Tema armastuse avaruses.” Ja Jeesus vastab naisele:
„Oh naine, sinu usk on suur!” See on oluline tõsiasi meie vaimuliku elu hoiaku
jaoks. Kui me unustame oma juured — unustame, et me oleme päästetud paganad,
kellele on armu antud —, hiilib meie südamesse ohtlik vaimulik uhkus. Me hakkame
paitama mõtet, et Kirik kuulub meile, et me oleme “omad” ja keegi teine on
“võõras”. Me hakkame tõmbama piire ja otsustama, kes on väärt tulema altari
ette ja kes mitte. Kuid prohvet Jesaja kuulutab selgelt: „Mu koda nimetatakse
palvekojaks kõigile rahvastele.” Jumala armurohkuse ei ole privileege ega
eesõigusi. Altar, mille ees me seisame ja kus pühitsetakse Kristuse Ihu ja Verd,
on lepituse paik. Me kõik tuleme siia ja sirutame käed välja nende samade
armastuseraasukeste järele. Kuidas meid kutsutakse sellele armule vastama?
Iga kord, kui astume pühakotta või võtame vastu püha sakramenti, peaksime
meeles pidama: see on kingitus. Me polnud lepingurahvas, aga Kristus tegi
meid oma Isale kuningriigiks ja preestriteks. Tänu on õige kristliku elu alus.
Vaadakem enda ümber, tänapäeva maailmas on palju neid, keda ühiskond või me ise
peame tänapäeva “paganateks” — neile, kes on Kirikust kaugel, kes elavad
teisiti, kes otsivad eksirännakutes tõtt. Meie ülesanne pole neid eemale
peletada ega hukka mõista, vaid näha neis sama igatsust, mis oli Kaanani naisel.
Suur misjonikäsk ei ole käsk teisi eemal hoida, vaid kutse jagada seda palukest,
mida me ise oleme tasuta saanud. Kaanani naine õpetab meile ka lakkamatu palve
olulisust. Kui maailm tundub vaikivat või Jumala vastus viibivat, ei tohi me
taganeda. Me paneme oma lootuse Tema lõputule headusele. Mõelgem tänutundega
sellele, et Jumal viib oma pühale mäele ka need, kes olid kord võõrad. Tulgem
Tema altari ette ehtsa usuga, teades, et Tema armulaualt langevad raasukesed
on eluks ja igaveseks päästeks kogu maailmale.
Olgu Issand kiidetud! Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XIX PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Eelija tuli Jumala mäe Hoorebi juurde ja ta läks ühte koopasse ning ööbis seal.
Aga Issand hüüdis teda ja ütles: “Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees ja
vaata, Issand läheb sinu eest mööda!” Siis tõusis marutuul, mis muutus tormiks
ning kõigutas mägesid ja purustas kaljusid, kuid Issand ei olnud marutuules. Ja
tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja
maavärisemise järel tuli tulelõõm, aga Issand ei olnud tulelõõmas. Siis aga tuli
vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, kattis ta oma näo kuuega ja läks
välja ning seisis koopasuus. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Ma tahan kuulda, mida Issand Jumal räägib,
tõesti, ta kuulutab rahu oma rahvale ja oma vagadele.
Tema abi on ligi neile, kes teda kardavad,
tema kirkus elab meie maal.
Heldus ja tõde saavad kokku,
õigus ja rahu annavad teineteisele suud.
Maa seest võrsub tõde,
õigus vaatab alla taevast.
Jah, Issand annab meile kõik hea,
meie maa kannab vilja.
Õiglus kõnnib tema ees
ja käib tema jälgedes.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma räägin tõtt Kristuses ja mu südametunnistus tunnistab Pühas Vaimus,
et ma ei valeta. Mu südames on suur kurbus ja lakkamatu valu, sest ma sooviksin
olla ise Kristuse poolt ära neetud ja temast lahus, kui see võiks aidata minu
vendi, minu oma rahva liikmeid. Sest nemad on iisraellased, kelle päralt on
lapseõigus, kirkus ja lepingud; seadused, jumalateenistus ja tõotused. Nende
omad on esiisad, kellest Kristus on ihu poolest sündinud. Tema, kes ta on Jumal
üle kõige, olgu ta kiidetud igavesti. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus käskis oma jüngritel paati asuda ja sõita vastaskaldale enne teda, kuni
tema rahvahulkadel minna laseb. Ja kui ta oli lasknud rahvahulkadel ära minna,
läks ta üles mäele ning palvetas seal üksinduses. Samas oli paat juba kaldast
kaugel eemal ja heitles lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal
öövahikorral tuli Jeesus nende juurde vett mööda kõndides. Kui jüngrid nägid
Jeesust järvel kõndimas, olid nad kohkunud ja ütlesid: “See on tont!”, ning nad
karjusid hirmu pärast. Aga Jeesus hakkas nendega rääkima ja ütles: “Olge julged,
see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: “Issand, kui see oled Sina, siis
käsi mul vett mööda sulle vastu tulla.” Ja ta ütles: “Tule!” Ning Peetrus astus
paadist välja, kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta
kartma, ta hakkas vajuma ning hüüdis: “Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas
sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: “Sina nõdrausuline, miks
sa kahtlema lõid?” Ja kui nad paati astusid, rauges tuul. Ja paadisolijad
kummardasid Jeesust ning ütlesid: “Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:22–33

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Anna meile, Issand, me palume Sind, vaimu alati mõelda ja teha seda, mis on õige,
et meie, kes me ei saa ilma Sinuta eksisteerida, Sinu läbi võiksime elada Sinu
tahte järgi; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 145; Srk 1:1-10; Jh 8:25-36

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 15; Ps 46; Js 44:1-8,21-23; Rm 12:1-9

Mõtisklus
Tänased pühakirjalugemised ei ole mõeldud meile toodud meeldivaks pühapäevaseks
kuulamiseks ega moraalitsemiseks. Need asetavad meid olemusliku kristliku müsteeriumi
ette: kuidas kujuneb inimhing kesk maailma elu ning milles seisneb Kiriku orgaaniline,
sakramentaalne ühtsus? Teoloogiliselt ei ole Kirik pelgalt mõttekaaslaste ühendus,
vaid Kristuse müstiline Ihu (Corpus Christi mysticum). See Ihu ei eksisteeri nagu
alalhoitud museaal, vaid elab ja hingab liturgilise kalendri pühitsetud ajas. Tänane
Kuningriigiaja XIX pühapäev ei too meie ette vaimset paigalseisu, vaid vaikset,
pidevat ja paratamatut kasvu. Liturgiline kalender on vaimuliku kasvu alus – päevast
päeva korduv rütm, mis ei ahelda inimest mehaanilisse rutiini, vaid kinnistab tema
muutliku meele Jumala muutumatusse olemusse. Esimene lugemine viib meid Hoorebi mäele.
Prohvet Eelija on murtud, väsinud ja põgeneb oma elu eest. Ta ootab Jumala
vahelesekkumist teatraalses mõttes – tormis, maavärisemises või tules. Kuid Jumal ei
ilmutanud end kaoselähedases müras, vaid vaikses, tasases sahinas (qōl dəmāmāh daqqāh).
Evangeeliumis leiame jüngrid öiselt tormiselt järvelt. Paat on iidne Kiriku sümbol.
Lained heitlevad selle ümber, tuul on vastu. Kui Kristus tuleb kõndides üle vee, ei
kohku jüngrid mitte ainult tormi, vaid ka Tema ligiolu pühaduse ees. Kristus ei
vaigista tormi otsekohe kaugele jäädes; Ta astub koos nendega paati.
Seda vaimulikku paradoksi – Jumala ligiolu müras ja vaikuses, Kiriku Ihu ja isikliku
hinge koostoimet – tabas sügavalt varajase kiriku kloostriisa ja teoloog püha
Johannes Kassianos (John Cassian), kes kirjutas oma “Vestlustes” (Conlationes):
“Meie vaimuliku võitluse peamine eesmärk ja hingeseisund peab olema nõnda, et me
hoiduksime järjekindlalt meele hajevilolekust ning liidaksime oma südame lakkamatuks
ühenduseks Jumalaga… Kui aga vaim on korrakski rebitud eemale sellest ainsast
alusmüürist, kaldub ta vääramatult igapäevaste murede tormi kätte ning vajub omaenese
raskuse all kokku.” Johannes tuletab meile meelde: torm järvel ei ole mitte ainult
väline maailm, vaid eelkõige meie sisemine hajevilolek. Liturgiline kord ongi see
“ainsuslik alusmüür”, mis ei lase vaimul vajuda omaenese raskuse all kokku.
Kui kõrvutame pühakirja ja teoloogilisi tõdesid oma igapäevase elutegelikkusega,
tuleks meil vaadata kolme olulist olukorda:
Esiteks, kuidas me ootame Jumalat? Me ootame Jumalat tormis, maavärisemises ja tules.
Me tahame usuelult emotsionaalseid kõrghetki, koheseid vastuseid ja nähtavaid võite.
Kui argipäev on vaikne ja rutiinne, tunneme end justkui hüljatuna. Kitsaskoht on selles,
et otsides üliinimlikku sekkumist, kõnnime me mööda igapäevasest “vaiksest sahinast” –
hommikupalvusest, pühapäevasest Missast ja vaiksetest armastuse tegudest.
Teiseks, Peetrus astub paadist välja usus, kuid hakkab vajuma hetkel, mil viib oma
pilgu Kristuselt tormile. Igapäevaselt avaldub see meie püüdes hallata elu puhtalt oma
tahtejõu, analüüsi ja kontrollivajadusega. Niipea kui me toetume vaid oma iseendale,
muutub maailma reaalsus meid uputavaks lainetuseks.
Kolmandaks on ehk hirm muutuda “halliks kristlaseks”. Kuidas kasvada kokku Kiriku
traditsiooniga, dogmadega ja igapäevase palverütmiga, ilma et kaotaksime oma unikaalset
isiksust? Kaasaegne inimene kardab struktuuri, pidades seda vabaduse piiramiseks.
Kuid kristlikus teoloogias on vastupidi: laev ei piira meremehe vabadust ususilmade
läbipaistvuses, vaid päästab ta uppumisest.
Mida see meie jaoks tähendab ja mida peame tegema?
Liturgiline elurütm ja tänased tekstid ei kutsu meid mitte mugavustsooni, vaid teadlikule
vaimulikule askeesile. Ühtsus Kirikuga ei kustuta meie individuaalsust, vaid puhastab
selle. Nii nagu leib ja vein pühitsetakse Altaril ilma nende välimust hävitamata, nii
saab ka inimene Kiriku Ihu liikmena tõeliselt iseendaks alles siis, kui tema eluring
on kinnitunud Kristusesse. See tähendab: ära jäta oma usuelu juhuse hooleks ega ” õige
tunde” hooleks. Võta kasutusse kirikuaasta igapäevased lugemised ja palvehetked. Kui
siduda oma isiklik päevaplaan Kiriku igapäevase palveotsinguga, ei ole sa tormide
keskel kunagi üksi – sa hingad koos kogu Kristuse Ihuga. Selleks loo oma päeva teadlikke
vaikuse saari. Lülita välja kõik väline, et õppida eristama Jumala tasast häält maailma
mürast.Ja kui leiad end vaimulikust või elulisest kitsikusest vajumas, ära püüa “veepinnal
ujuda” oma jõuga. Peetruse palve oli lühike ja viivitamatu: “Issand, päästa mind!”
Pöördu viivitamatult sakramentaalse armu – pihi ja armulaua – poole. Astu paadist välja,
kuid hoia fookus Kristusel – Kirik ja liturgiline kord on paat, mis meid kannab, kuid
teatud hetkedel kutsub Kristus meid astuma isiklikule ususammule – andestama kättemaksu
asemel, seisma tõe eest või langetama raske otsuse. Tee seda, kuid ära vaata laineid,
vaid üksnes Tema palet. Kui me lakkaamatus palves ja liturgilises ühtsuses hoiame oma
pilgu Kristusel, raugeb torm mitte ainult meie ümber, vaid ka meie sees. Ja me võime
koos kogu Kirikuga kummardada Teda ja öelda: “Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!”
Aidaku selles meid kõigeväelike Kolmainu Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XVIII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Kuulake, kõik janused, tulge vee juurde. Ka see, kellel pole raha, tulgu, ostku
ja söögu! Tulge, ostke, ilma et te maksaksite hõbedas, ostke veini ja piima.
Miks te kaalute hõbedat selle eest, mis ei toida, ja oma vaevatasu selle eest,
mis ei küllasta. Kuulake ometi mind, siis saate hästi süüa ja nautida
hõrgutavaid roogi. Pöörake oma kõrv minu poole ja kuulake, siis jääte elama. Ja
ma teen teiega igavese lepingu ja jään sellele ustavaks, nii nagu ma olen ustav
oma sulasele Taavetile. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur helduse poolest..
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Kõikide silmad on ootavalt sinu peal
ja sa toidad neid õigel ajal.
Sina avad oma käe
ja täidad kõik, mis elab, ja millest sul on hea meel.
Issand on õige kõigil oma teedel
ja püha kõigis oma tegudes.
Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad,
kõigile, kes teda tões appi hüüavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kes suudaks meid lahutada Kristuse armastusest? Kas kitsikus või häda,
tagakiusamine või nälg, külm, oht või mõõk? Sest kõigest sellest me saame võitu
tema kaudu, kes ta meid on armastanud. Ma olen kindel, et ei surm ega elu, ei
inglid ega taevaväed, ei olev ega tulev, ei kõrgus ega sügavus, ei vägivald ega
ükski loodu ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest – armastusest, mis on
Kristuses Jeesuses, meie Issandas. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus Ristija Johannese surmast kuulda sai, läks ta paadiga inimtühja paika
ja tahtis seal üksinda olla. Aga kui rahvahulgad linnades sellest kuulsid,
läksid nad teele ja tulid jalgsi tema juurde. Ning kui Jeesus paadist välja
astus, nägi ta suurt rahvahulka. Tal hakkas neist kahju ja ta tegi terveks nende
haiged. Aga kui õhtu kätte jõudis, tulid tema jüngrid tema juurde ja ütlesid:
“See paik siin on asustamata ja aeg on juba hiline. Lase nüüd rahvahulkadel ära
minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja ostaksid endale
toidupoolist”. Aga Jeesus kostis neile: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke
teie neile süüa!” Nemad vastasid: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala”. Siis Jeesus ütles: “Tooge need siia, minu juurde!” Ja Jeesus käskis
rahvahulkadel maha istuda, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles
taevasse, õnnistas, murdis, ja andis oma jüngritele, et nemad jagaksid rahvale.
Ja kõik sõid ja said söönuks, ning ülejäänud leivapalu koguti kokku kaksteist
korvitäit. Aga neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest, peale nende
veel naised ja lapsed. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:13-21

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 115; Hs 14:1-11; 1Ts 4:1-12

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:9-24; Õp 4:1-4,20-27; Hb 12:1-13

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui me vaatame täna liturgilisse kalendrisse ja astume sammu tagasi
möödaläinud nädala mõtisklusse, märkame üht katkematut lõime, mis
läbib meie vaimset teekonda. Möödunud nädalal seisis meie ees küsimus
igatsusest ja sellest, kuidas Jumal otsib inimest tema eksirännakutes.
Täna viib Liturgia meid sammu võrra sügavamale: see ei räägi enam
ainult sellest, et meil on nälg, vaid avab meile tõe meie puudustest –
ning sellest, kuidas Kristus kohtab meid just seal, kus meie enda
vahendid, olgu aeg, raha või tarkus, lõpevad.
Me kuulsime evangeeliumis, kuidas Jeesus läks inimtühja paika, et olla
üksinda. Ta tahtis leinata Ristija Johannest. Kuid rahvahulgad järgnesid
talle. Inimtühi paik – meie hinge sügavaimad hoiupaigad, kui võime nii
ütelda, meie vaikuse ruumid – täituvad äkitselt nälja, haiguste ja
erinevate tarvidustega. Tavaliselt jutlustatakse tänasest Evangeeliumi
imest kui suurest toitmisimest või sotsiaalsest jagamisest. Kuid Kiriku
traditsioonis avaneb siin palju isiklikum ja teravam tarkus: see on
jüngerluse ja meie igaühe sisemise kitsikuse kokkupõrge.
Õhtu jõuab kätte. Paik on asustamata. Jüngrid teevad midagi väga inimlikku,
väga mõistlikku. Nad ütlevad Jeesusele: “Lase rahval ära minna, et nad
ostaksid endale toidupoolist.” See on meie igapäevane loogika: meil ei ole
piisavalt, ressurss on otsas, olukord on keeruline – saagu igaüks ise
hakkama, mingu nad ära. Kuid Jeesus vastab sõnadega, mis lõikavad läbi
igasugusest mugavustsoonist: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie
neile süüa!” Kas pole see kitsikus? Kas pole see hetk, kus me tunde- ja
usuelus seisame silmitsi täieliku pankrotiga? Kui meilt nõutakse
andeksandmist, aga meil pole hinge jäänud raasukestki armulikkust… Kui
meilt oodatakse jaksamist oma peres, Kirikus või tööl, aga meie enda
panipaigad on tühjad… Kui apostel Paulus küsib täna kirjast roomlastele:
“Kas kitsikus või häda, tagakiusamine või nälg?” – ja me peame tunnistama,
et jah, me tunname seda kitsikust oma rinnus iga päev.
Jüngrid vastavad Jeesusele: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala.” See on inimliku olemise täielik piiratus. Viis leiba ja kaks
kala viie tuhande mehe, naiste ja laste jaoks ei ole lihtsalt liiga vähe –
see on matemaatiliselt absurdne. Ja just siin toimub vaimuliku elu
pöördepunkt. Jeesus ei ütle: “Sellest ei piisa, minge ostke juurde.” Ta
ütleb: “Tooge need siia, minu juurde!” Anglokatoliiklik müstik ja kirjanik
Evelyn Underhill on kord kirjutanud: “Jumal ei küsi meilt seda, mida meil
ei ole. Ta küsib meilt seda, mida meil on – olgu see kui tahes tühine,
katkine või ebapiisav – et Ta saaks selle võtta, õnnistada, murda ja muuta
oma Kohaloluks.” Täna ei kutsu pühakiri meid üles tekitama endas “suurt
usku” ega otsima rahalisi vahendeid, nagu prohvet Jesaja hüüab: “Ka see,
kellel pole raha, tulgu, ostku ja söögu!” See on Jumala arm, mis töötab
risti vastupidi maailma seadustele. Maailm nõuab iseenese näilist täiuslikkust
ja maksejõulisust; Kristus küsib aga meie ebatäiuslikkust ja nõrkust.
Püha Augustinus hüüdis oma “Pihtimustes”: “Sina olid minu sees, aga mina
olin väljas ja otsisin Sind sealt… Sa kutsusid ja hüüdsid ning murdsid läbi
minu kurtuse.” Kas me ei otsi sageli toitu “ümberkaudsetest küladest” –
asendustest, mis ei toida, nagu Jesaja hoiatab: “Miks te kaalute hõbedat
selle eest, mis ei toida?” Me toitume tunnustusest, muretsemisest,
kontrollivajadusest, kuid oleme ikka näljased.
Altari ees avaneb teine reaalne tegelikkus. Paneme tähele evangeeliumi sõnu:
Jeesus võttis leivad, vaatas üles taevasse, õnnistas, murdis ja andis. Need
on samad sõnad, mida me kuuleme igal missal Armulaua seadmisel. See ei ole
lihtsalt lugu minevikust; see on see, mida Kristus teeb meiega praegu. Et
leib võiks toita tuhandeid, peab see saama murtud. Meie kitsikus, meie
haigused, meie väsimus – kui me ei peida neid Jumala eest ega häbene neid,
vaid toome need Tema kätte, saavad neist paigad, kus Jumala arm murrab läbi
meie egoismi.
Apostel Paulus kinnitab täna kindlusega, mis ei sünni inimmõistusest, vaid
kogetud armastusest: “Ma olen kindel, et ei surm ega elu… ei olev ega
tulev… ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest.” Miks? Sest see
armastus ei sõltu meie küllusest, vaid Tema ustavusest.
Mida see tähendab minu ja Sinu jaoks täna, kui me siit uksest välja astume?
Mida me peame tegema? Tooma oma viis leiba ja kaks kala Kristuse juurde.
See on kolm väga konkreetset tegu meie igapäevaelus:
Esiteks: Kui sa lähed täna koju ja tunned, et sa ei jaksa, et sul ei ole
kannatlikkust oma abikaasa, lapse või kolleegi jaoks – ära peida seda ega
otsi asendustegevusi. Lasku oma põlvedele ja ütle Jumalale otse välja:
“Issand, mul ei ole seda armastust, mida oodatakse. Mul on ainult see
väsimus. Võta see.” See on esimene tegu – ausus Jumala ees.
Teiseks: Evangeeliumis ei muutunud leivad külluslikuks Jeesuse käes seistes,
vaid siis, kui neid hakati välja jagama. Kui sinu elus on keegi, kellelt
sa peaksid andeks paluma või kellele andeks andma, aga sul “pole selleks
tunnet” – tee see samm ilma tundeta. Helista. Kirjuta. Astu juurde. Teo
tegemine eeldab usaldust, mitte emotsiooni.
Kolmandaks: Kui Sinu poole pöördub keegi oma mure, haiguse või vajadusega
ja Sinu esimene reaktsioon on mõelda: “Mul pole aega, mine otsi abi mujalt” –
siis mäleta Jeesuse sõnu: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile
süüa.” Pühenda neile oma järgmised 10 minutit. Kuula ära. Ole kohal. See
ongi see leib, mida sa murrad.
Me ei pea tegema suuri või võimatuid asju. Meilt ei nõuta viie tuhande
toitmist – seda teeb Kristus. Meilt nõutakse vaid seda, et me ei jookseks
oma tühjusega minema, vaid tooksime selle Altari ette ja viiksime siit
saadud armu tegelikku ellu.
Sest kus lõpeb meie inimlik jõud, seal algab Tema igavese lepingu ustavus.
Palugem siis alanud nädalal koos Kirikuga:
Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi. Aamen.

20. juulist 2026.a. on rajatud Anglokatoliku Kiriku Rapla Püha Evangelist Markuse koguduse asemele ANGLOKATOLIKU KIRIKU PAIDE PÜHA EVANGELIST MARKUSE KOGUDUS: Koguduse vikaariks on patriarh koadjuutor priimas dr Raivo Kodanik. Regulaarsed missad hakkavad toimuma Paides iga kuu 2. ja 4. laupäeval. Esimese missa toimumise täpse aja ja koha teatab isa Raivo ettevalmistuste tegemise järel.

KUNINGRIIGIAJA XVII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Issand ilmutas end Gibeonis Saalomonile unes ja ütles: “Palu minult, mida ma
peaksin sulle andma!” Ja Saalomon vastas: “Sina, Issand, oled tõstnud oma sulase
kuningaks mu isa Taaveti asemele, aga mina olen veel väga noor ega tea, kuidas
peaks kuningas käituma. Sinu sulane seisab su rahva keskel, suure rahva keskel,
kelle sina oled ära valinud, nii suure, et keegi ei suuda ära lugeda ega määrata
selle arvu. Sellepärast, anna oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta suudaks
mõista su rahvale kohut ning teha vahet hea ja kurja vahel, sest kes suudaks
mõista kohut sinu nii suurele rahvale”. Aga see meeldis Issandale, et Saalomon
just seda palus, ja Issand ütles Saalomonile: “Kuna sa ei palunud endale pikka
iga, rikkust ega oma vaenlaste hinge, vaid hoopis mõistust, et teha õigeid
otsuseid, siis täidan ma sinu palve. Vaata, ma annan sulle targa ja mõistliku
südame, nõnda et sinu sarnast pole olnud enne sind, ega tõuse ka pärast sind.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Sinu seadus on mulle kallis!
Issand on kõik, mis mul on, midagi muud mul ei ole,
Tema sõnu olen ma tõotanud pidada.
Sinu seadus on minule kallis,
kallim hõbedast ja kullast.
Olgu su heldus mulle lohutuseks,
nii nagu sa oled öelnud oma sulasele.
Ole mulle armuline, siis suudan elada,
sest sinu seadus teeb mulle rõõmu.
Sellepärast ma armastan su käske
enam kui ehedat kulda.
Sellepärast elan ma ausalt su määruste järgi,
vihkan kõiki pettuse radu.
Sinu leping on imeväärne,
minu süda peab sellest kinni.
Sinu sõna seletus lööb särama,
rumalgi võib sellest aru saada.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sinu seadus on mulle kallis!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, me teame, et neid, kes Jumalat armastavad, aitab Jumal kõiges heas –
neid, kes tema plaani järgi on kutsutud. Sest need, kellest ta on ette teadnud,
need on ta ette määranud kujunema oma Poja näo järgi, et tema oleks esmasündinu
paljude vendade seas. Ning keda tema on ette määranud, need on ta ka kutsunud,
ja need, keda ta on kutsunud, need on ta õigeks teinud. Aga kelle ta on õigeks
teinud, selle on ta tõstnud oma kirkusesse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu
Jumalale!

Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis rahvale tähendamissõna: “Taevariik on põllusse peidetud aarde
sarnane, mille inimene leidis ja peitis uuesti. Siis läks ta rõõmuga ja müüs ära
kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu. Samas on taevariik kaupmehe sarnane,
kes otsis ilusaid pärle. Ja kui ta leidis ühe eriti hinnalise pärli, siis ta
läks ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle pärli. Aga taevariik on ka
nooda sarnane, mis heideti merre, ja see vedas kokku kõiksuguseid kalu. Kui noot
täis sai, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad astjatesse, halvad
aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inglid tulevad ja koguvad
kurjad õigete keskelt ning viskavad lõõmavasse ahju. Ja seal on ulumine ja
hammaste kiristamine. Kas te saite kõigest aru, millest ma teile rääkisin?” Ja
nad vastasid: “Jah!” Aga tema ütles neile: “Sellepärast on iga kirjatundja, kes
on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes toob oma varakambrist
esile nii uut kui vana.” See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,44-52

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oh Jumal, kõigi Sinule lootjate kaitsja, Kelleta pole miski vägev,
miski pole püha: olles meie valitseja ja teejuht, suurenda ja
mitmekordista meile oma halastust,et võiksime läbida ajalikkust nii,
et me lõpuks ei kaotaks igavest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda väärilisuse pärast; Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 119:33-48; Srk 1:18-27; Jh 7:14-24

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 25; Srk 6:22-37; Lk 10:38-42

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui püha Matteus koondab oma evangeeliumi 13. peatükki taevariigi tähendamissõnad,
jõuab ta küsimuseni, mille Jeesus esitab oma jüngritele: „Kas te saite kõigest aru,
millest ma teile rääkisin?” Nad vastavad kõhklemata: „Jah!” Enamik jutlusi alustab
ja lõpetab tänasest evangeeliumist kõneldes: me oleme leidnud peidetud aarde, me
oleme avastanud hinnalise pärli, me võime rõõmuga kõigest muust loobuda! Kuid me
unustame sageli küsida: mis saab pärast avastust? Mis juhtub siis, kui aare on käes
ja emotsionaalne joovastus möödub? Siit algabki iga kristlase igapäevane elu, tarkus
ei ole mitte aarde leidmine, vaid oskus leitud aardega elada. Traditsiooniliselt
näeme tänastes lugemistes vooruse ahelat: Saalomon palub tarkust, et valitseda;
psalmikirjutaja kiidab Seadust, mis on kallim kullast; ja Matteuse evangeelium kutsub
meid taevariigi nimel kõike loovutama. Aga vaadakem sügavamale. Kui Saalomon palub
„sõnakuulelikku südant” (heebrea keeles lev shomea — “kuulatavat südant”), ei palu
ta intellektuaalset üleolekut ega lihtsalt teadmisi. Ta palub võimet vahet teha
(lehavin). Sama motiiv kordub evangeeliumi tähendamissõnas. Noot ei vedanud kokku
ainult väärtuslikku — see tõmbas rannale kõiksuguseid kalu. Pärli leidmisele ja
nooda rannale vedamisele järgneb alati kõige raskem töö: mahaistumine ja eristamine.
Püha Augustinus kirjutab oma Pihtimustes tarkuse ja jumaliku korra kohta nõnda:
„Sinu Seadus on tõde ja tõde oled Sina ise… Kuid meie armastus asjade vastu peab
olema korda seatud. Kes armastab seda, mida tuleb põlata, või põlgab seda, mida tuleb
armastada, selle süda ei ole tark.” Tarkus (ladina keeles sapientia, mis tuleneb
tegusõnast sapere — “maitset tundma, eristama”) ei ole seega informatsiooni kogumine,
vaid võime lõigata läbi ebaoluline. Tänapäeva Lääne ühiskonnas ja ka tänapäeva
kristlase hinges põrkub see pühakirja sõnum kolme tõsise takistuse ehk kitsaskoha vastu:
Me elame ajastul, mida sotsioloogid kutsuvad hüpervalikute ajastuks. Me tahame
aaret ja pärlit, aga me ei taha müüa oma „teisi põlde”. Me tahame kristlikku rahu,
aga me ei soovi loobuda oma meeleldustest, kontrollivajadusest või mugavustest.
Tähendamissõnas kaupmees aga müüs kõik. Tänapäeva inimesele on mõte täielikust
pühendumisest ja ühe asja tõttu muust loobumisest hirmutav. Kui psalmilaulja hüüab:
„Sinu seadus on mulle kallis, kallim hõbedast ja kullast!”, tõmbub tänapäeva
individualistlik inimene oma kaitsvasse “mulli”. Sõna „seadus” assotsieerub meile
piirangu, keelamise ja vabaduse võtmisega. Me unustame, et Jumala Seadus (Torah)
ei ole juriidiline koodeks, vaid elujuhis, mis hoiab loodut lagunemest ja inimest
elus. Tähendamissõna lõpp — kus halvad kalad visatakse minema ning räägitakse ahjust
ja hammaste kiristamisest — on tänapäeva “pehme” teoloogia jaoks piinlik koht.
Me eelistaksime evangeeliumi ilma lahususeta, ilma vastutuseta, ilma tagajärgedeta.
Mida see meie jaoks tähendab? Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele meile täna
midagi otsustavat: need, keda Jumal on kutsunud, on ta määranud „kujunema oma Poja
näo järgi”. See tähendab, et tarkus ei ole staatiline omandus, vaid kujunemisprotsess.
Saalomon ei saanud tarkust nagu teooria raamatut. Ta sai südame, mis peab iga
päev uuesti kuulama ja kaaluma. Mitte kõik pole ühtviisi väärtuslik. Meie aeg,
meie energia, meie armastus ja meie tähelepanu on piiratud ressursid. Jeesus õpetab,
et me ei saa kõike elus kaasas kanda. On asju — hoiakuid, harjumusi, suhteid ja
mõttemalle —, mis tuleb rannale jõudes minema visata, et head kalad astjatesse
mahuksid. Kui me küsime: mida Kirik ja Kristus meilt täna ootavad?, siis vastus ei
ole emotsionaalne tahe ega uute kohustuste kuhjamine. Vastus peitub evangeeliumi
viimases salmis majaperemehest, kes toob varakambrist esile nii uut kui vana.
Me peame arendama vaimulikku eristamisvõimet (discretio). Enne igat suurt või
väikest otsust ei peaks me küsima: „Mis on mulle kasulik või mugav?”, vaid Saalomoni
kombel: „Mispuhul on see otsus õige ja hea Jumala ees?” Palugem endale igapäevaselt
kuulatavat südant. Maha istumine ja kalade sorteerimine nõuab vaikust. Võtkem sel
nädalal teadlikult aega palveks ja enesevaatluseks, et küsida: mis on minu elus
see “vana”, mis kannab igavikulist väärtust (palve, sakramendid, Seadus, armastus),
ja mis on see tühine “praht”, mille noot on ühes tõmmanud, kuid mis risustab mu hinge?
Hoidkem meeles, et Kristlus ei ole tasuta hobi. See nõuab kogu meie olemust. Kui
me oleme avastanud Taevariigi, ei saa me elada nii, nagu me poleks seda kunagi
näinud. Meie ustavus Jumala Seadusele ja Tema käskudele on meie vastus leitud aardele.
Püha Thomas Aquino on öelnud: „Tarkus ei ole midagi muud kui teatud liiki jumalik
valgus, mis suunab inimest nägema asju nõnda, nagu Jumal neid näeb.”
Palugem siis alanud nädalal seda valgust, et me ei vaataks taevariiki mitte
kõrvaltvaataja uudishimuga, vaid majaperemehe vastutusega — valmis loobuma ajalikust,
et pärida igavene.
Aidaku selles meid Issand Ise. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XVI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine Saalomoni tarkuseraamatust:
Ei ole teist Jumalat peale sinu, kes kannaks hoolt kõige eest. Sina
ei pea tõestama, et sa õiglane kohtumõistja oled, sest sinu vägevus
on tõe algus ja see, et sa valitsed kõige üle, paneb sind halastama
kõikide peale. Sa näitad oma jõudu neile, kes ei usu sinu kõigeväelisust,
ja paljastad nende jultumuse, kes sind ei tunnista. Kuid oma vägevuse
pärast mõistad sa leebet kohut ja valitsed meie üle armulikult, sest
sinu vägevus on allutatud su tahtele. Niisuguste tegude läbi õpetad
sa oma rahvale: õige inimene peab armastama oma ligimest, ning
sisendama su lastele lootust, et sina annad patusele aega meelt
parandada. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, Sina oled hea ja andeksandja!
Issand, sina oled hea ja annad andeks,
rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.
Issand, võta minu palvet kuulda
ja pane tähele mu anumise häält.
Kõik rahvad tulevad ja kummardavad sind,
annavad au, Issand, sinu nimele.
Sest sina oled suur ja teed imesid,
sina ainuüksi oled Jumal.
Sina, Issand, oled halastaja ja armuline Jumal,
kannatlik ootama ning rikas tõest ja heldusest.
Pööra end minu poole ja ole mulle armuline,
anna jõudu oma sulasele, sinu ümmardaja pojale.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sina oled hea ja andeksandja!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, Vaim tuleb meile appi meie nõtruse vastu, sest me ei tea, kuidas
tuleb palvetada, aga Vaim palvetab ise meie eest väljendamatute anumistega.
Ning südamete tundja Jumal teab, mis Vaimul on mõttes, sest Vaim palvetab
pühade eest Jumala tahtmise järgi. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen hüüdnud teid sõpradeks,
sest teile olen ma ilmutanud kõik, mis ma kuulsin oma Isalt!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis rahvale tähendamissõna: “Taevariik on inimese sarnane, kes külvas
oma põllule hea seemne. Aga kui ta magas, siis tuli vaenlane ja poetas
umbrohuseemet nisu sekka ning läks minema. Kui oras tärkas ja looma hakkas, siis
tuli ka umbrohi nähtavale. Peremehe sulased tulid tema juurde ja ütlesid talle:
“Isand, kas ei külvanud sa mitte head seemet, kust tuleb nüüd siis umbrohi?” Ja
tema vastas neile: “Seda on teinud minu vihamees.” Aga sulased küsisid temalt:
“Kas sa tahad, et me nüüd läheksime ja koguksime umbrohu põllult ära?” “Ei,”
vastas tema, “sest muidu tõmbaksite te rohides üles ka nisu. Laske mõlemal
kasvada lõikuseni, aga viljalõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: “Koguge kõigepealt
kokku umbrohi, siduge kimpu ja põletage ära, aga nisu tooge mu aita”.”
Ja ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna ning ütles: “Taevariik on sinepiiva
sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väikseim
kõigist seemneist, aga kui ta kasvama läheb, saab see suuremaks teistest
taimedest ning sirgub puuks, nii et taeva linnud tulevad ja teevad pesa tema
okstele”.
Ja ta rääkis neile veel ühe mõistujutu: “Taevariik on haputaigna sarnane, mille
naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.” Seda
rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnadega ja ilma mõistukõneta ei rääkinud
ta neile midagi, et läheks täide, mis on öeldud prohveti kaudu: “Ma avan oma suu
tähendamissõnadeks ja räägin sellest, mis on olnud varjul maailma loomisest
peale.”
Siis laskis Jeesus rahvahulkadel ära minna ja läks koju. Aga tema jüngrid tulid
tema juurde ja ütlesid: “Seleta meile tähendamissõna umbrohust põllul.” Ja tema
rääkis: “Hea seemne külvaja on Inimese Poeg. Põld on maailm, hea seeme tähendab
taevase kuningriigi lapsi, aga umbrohi kurja lapsi. Vihamees, kes umbrohtu
külvab, on saatan. Viljalõikus on maailmaajastu lõpp, ja lõikajad on inglid. Nii
nagu umbrohi nüüd tulega ära põletatakse, nõnda saab olema maailmaajastu lõpus.
Inimese Poeg läkitab oma inglid, ja nemad koguvad tema kuningriigist kõik
kurjale ahvatlejad ja ülekohtutegijad ning heidavad nad lõõmavasse ahju. Seal on
ulgumine ja hammaste kiristamine. Aga õiged löövad siis särama kui päike. Kel
kõrvad on kuulda see kuulgu.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,24-43

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline Jumal, kogu tarkuse allikas, Kes Sa tead meie vajadusi enne,
kui me palume, ja meie teadmatust palumisel: me palume Sind, halasta meie
nõrkuste ja nende asjade pärast, mida me oma väärtusetuse ja pimeduse pärast
ei julge paluda; anna halastuses meile kõiki häid asju oma Poja Jeesuse
Kristuse, meie Issanda väärilisuse pärast; Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 18:1-20; Hs 14; Rm 6:12-18
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 50; Tn 5:1-9,13-30; Rm 1:17-21

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Me seisame täna siin, rohelise liturgilise rüü vaikuses, olles selja taha jätmas
nädalat, mis on meid järjekindlalt ja peaaegu valusalt kutsunud sisekaemusele.
Läbi argipäevade on pühakute eeskujud ja prohvetite hüüded kõnelnud meile ühest
ja samast: meeleparandusest. Kuid meeleparandus – metanoia – ei ole pelgalt
moraalne enesepiitsutamine. Kiriku traditsioonis mõistame me seda alati suunana
suures müstilises teekonnas: see on hinge järkjärguline puhastumine ja muutumine
armastuses. Evangeeliumis maalib meie Issand meile pildi, mis tabab meid otse
südamesse. Ta räägib põllust, kuhu on külvatud hea seeme, kuid kus uneajal on
vaenlane poetanud nisu sekka umbrohtu. Kui sageli me kogeme seda omaenese hinges!
Me teeme ilusaid otsuseid, me põlvitame siin altari ees, võtame vastu Kristuse
Ihu ja Verd, me ihkame pühadust. Ja ometi, järgmisel hetkel, keset argipäeva,
märkame endas tärkamas kibedust, arvustamist, isekust, uhkust. Umbrohi ja nisu
kasvavad koos. Meie inimlik, impulsiivne reaktsioon on sama, mis sulastel
tähendamissõnas: “Isand, kas sa tahad, et me nüüd läheksime ja koguksime umbrohu
põllult ära?” Me tahame täpsust, kiiret lahendust. Me tahame eneses kõik halva
kohe välja juurida, ja sageli tahame me seda teha ka ligimese juures. Me oleme
valmis haarama reha ja labida, et puhastada oma elu ja Kirik kõigest, mis näib
ebapuhas. Kuid Peremees vastab meile hoiatavalt: “Ei, sest muidu tõmbaksite te
rohides üles ka nisu.” Miks ütleb Jumal meile nii? Siin peitubki meeleparanduse
sügav teoloogiline mõistmine armastuses. Jumal teab, et meie inimlik “rohimine”
ei lähtu sageli mitte armastusest, vaid eneseõigustusest ja hirmust. Kui me
püüame oma hinges vägivaldselt ja kiirustades kõike korda seada, võime purustada
selle õrna, vaevalt tärkava nisu – selle tõelise, haavatava pühaduse, mida Püha
Vaim meis kasvatab. Saalomoni tarkuseraamat meenutab meile Jumala olemust, mis
on meie omast nii erinev: “Sina valitsed kõige üle, see paneb sind halastama
kõikide peale… oma vägevuse pärast mõistad sa leebet kohut ja valitsed meie
üle armulikult.” Jumala vägi ei väljendu mitte hävitamises, vaid kannatlikkuses.
Tema õiguse algus on halastus. Ja miks Ta ootab? Kirjutaja ütleb: “et sina
annad patusele aega meelt parandada.” Meeleparandus armastuses tähendab mõistmist,
et Jumal ei ole politseinik, kes ootab meie eksimust, vaid Aednik, kes ootab
vilja valmimist. Ta annab meile aega. Ta lubab meie hinges eksisteerida sellel
pingel – nisu ja umbrohu vahelisel võitlusel –, sest just selles katsumuses, keset
oma nõtrust, õpime me lootma mitte enese tugevusele, vaid Tema armule.
Apostel Paulus kirjutab täna roomlastele erakordse lohutuse: “Vaim tuleb meile
appi meie nõtruse vastu, sest me ei tea, kuidas tuleb palvetada, aga Vaim palvetab
ise meie eest väljendamatute anumistega.” Kui sügav tõde! Isegi meie kahetsus,
isegi meie palve on sageli puudulik ja segane. Me ei oska isegi kahetseda nii,
nagu peaks. Kuid me ei pea olema täiuslikud, et põlvitada Jumala ees. Püha Vaim
võtab meie katkendlikud ohked, meie sisemise segaduse, meie “umbrohtunud” südamed
ja tõlgib need Isa ees täiuslikuks armastuse palveks. Jeesus toob meile veel kaks
võrdpilti: sinepiiva ja haputaigna. Mõlemad toimivad märkamatult, varjatult,
seespidiselt. Taevariik meis ei alga suure pauguga, vaid nagu vaikne sakrament.
See on pühitsetud arm, mis imbub meie olemuse kolme vaka jahu sekka, kuni kogu
meie elu lähep hapnema – kuni meie mõtted, mured, kired ja armastus on Kristusest
läbi imbunud. Selle varjatud muutumise kohta on tabavalt kirjutanud suur
hispaania müstik Püha Risti Johannes: „Jumal töötab hinges salajas ja pimeduses,
ilma et hing ise seda märkaks. See, mis meile tundub tühjusena, segadusena või
mahajäetusena, on sageli Püha Vaimu varjatud tegevus, mis valmistab ette pinnast
suurema armastuse tulekuks. Sest oma elulõpul mõistetakse meie üle kohut ainult
armastuse järgi.“ Meie ülesanne on usaldada seda vaikset hapnemist oma südames,
eriti siis, kui meile tundub, et me vaimne põld on täis umbrohtu ja pimedust.
Mida see meie jaoks tähendab?
Esiteks tähendab see täielikku enesega leppimist läbi patukahetsuse. See kutsub
meid üles loobuma vaimsest perfektsionismist, mis viib meid kas meeleheitele või
variserlikkusesse. Kui sa näed endas umbrohtu – vanu patte, kadedust, nõrkust –,
ära lange masendusse. Ära püüa seda Jumala eest peita. Tunnista seda, ava oma süda
pihitoolis või vaikses palves Issanda ette, teades, et Tema leebe kohus on täis
halastust. Lase Nisul ja Umbrohul olla Tema kätes. Tema teab, kuidas ja millal
puhastada. Sinu ülesanne on jääda nisuks – hoida oma juured Kristuse armastuse
pinnases. Kui Saalomoni tarkuseraamat ütleb, et Jumala tegude läbi õpime, et “õige
inimene peab armastama oma ligimest”, siis tähendab see, et me peame lubama ka
teistel inimestel olla “kasvamisjärgus”. Me ei tohi hakata teiste eludes umbrohtu
kitkuma. Me ei tea, millist rasket võitlust keegi teine oma hinges peab. Kui Jumal
on kannatlik meie meeleparandusega, kuidas saame me olla kärsitud oma venna või
õe eksimuste suhtes? Kirik on haigla, mitte puhaste inglite klubi.
Nii nagu tänane liturgiline roheline värv kõneleb elust, mis kasvab mulla all
vaikselt, nii tuletab see meile meelde, et meeleparanduse vili ei küpse üleöö.
Sinepiiva on väike. Haputaigen on nähtamatu. Kuid mõju on pöördumatu. Ära kaota
lootust, kui su edasiminek vaimses elus tundub aeglane. Usalda Püha Vaimu salajasi,
väljendamatuid anumisi sinu sees. Täna, kui me ligineme sellele altarile, et saada
osa pühast Armulaua sakramendist, toome me kaasa kogu oma elu põllu – oma nisu
ja oma umbrohu. Me ei tule siia sellepärast, et me oleme täiuslikud, vaid
sellepärast, et me vajame Arsti. Palugem täna päevapalve sõnadega: “Kõigeväeline
Jumal… halasta meie nõrkuste ja nende asjade pärast, mida me oma väärtusetuse ja
pimeduse pärast ei julge paluda; anna halastuses meile kõiki häid asju oma Poja
Jeesuse Kristuse väärilisuse pärast.”
Ja siis, kui me oleme Tema vastu võtnud, võime me minna tagasi maailma, kindlas
lootuses, et lõpuks, aegade täis saades, pühitseb ja kirgastab Tema meid täielikult
ning “õiged löövad siis särama kui päike” oma Isa kuningriigis.
Aidaku Issand ise seda tõeks elada. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii nagu vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi,
vaid kastavad maad, teevad selle viljakandvaks, et see annaks
külvajale seemet ja sööjale leiba – nõnda on ka sõnaga, mis
lähtub minu suust: tema ei tule tühjalt tagasi, vaid teeb seda,
mis on minu meele järgi, ja saadab korda, milleks mina tema
läkitasin. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!
Sulle kuulub kiituselaul, Jumal, Siionil,
sinule tuleb täita oma tõotused.
Sina oled kandnud maa eest hoolt ja seda jootnud,
lasknud maal rikkalikult vilja kanda.
Jumala ojad on veest tulvil,
nii valmistad sina tema uudsevilja,
nõnda sa korraldad kõik.
Sina kastad rohkesti tema vagusid
ja leotad lahti mullakamara,
teed selle pehmeks vihmapiiskadega
ja õnnistad tema võrseid.
Sa kroonid aasta oma armuga
ja su jäljed täituvad pilgeni.
Rohtla vainud on kastetud,
Künkad on vöötatud hõiskamisega.
Nurmed on rüütatud kariloomadega,
orud on mähkunud viljasse,
nad rõkkavad rõõmust ja laulavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma arvan, et selle ajastu kannatused ei tähenda midagi
võrreldes tulevase kirkusega, mis meile avalikuks saab. Sest
kõik loodu ootab pikisilmi jumalalaste ilmumist. Loodu on ju
allutatud kaduvale, kuid mitte enda tahtmist mööda, vaid
allutaja väel. Samas on tema äratanud lootuse, et ka loodu
pääseb kord kaduvuse orjusest jumalalaste kirkuse vabadusse.
Me ju teame, et kõik loodu ägab üheskoos ja on sünnitusvaevades
tänini. Veel enam, ka meie, kellel on Vaimu esmaand, ägame
oma südames ning ootame lapseõigust ja oma ihu äralunastamist.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, ava meie süda,
et me võtaksime vastu Sinu Sõna!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel päeval tuli Jeesus välja oma kodust ja istus järve ääres.
Aga suured rahvahulgad kogunesid tema juurde. Ja Jeesus võttis
paadis istet, kuid rahvas seisis kaldal. Ning Jeesus rääkis
neile tähendamissõnadega ja ütles: “Vaata, külvaja läks põllule
külvama. Ja kui ta külvas, kukkus osa seemneid tee äärde, ja
linnud tulid ja nokkisid selle ära. Osa seemneid kukkus kivisele
maale, kus neil polnud palju mulda. See osa idanes küll kiiresti,
kuid päikese tõustes see närbus ja kuivas ära, sest tal polnud
juurt. Muist seemneid kukkus ohakate sekka, ja ohakad sirgusid
ja lämmatasid saagi. Aga osa seemneid kukkus heasse mulda ja
kandis vilja – mõni sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni
kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu”.
Siis tulid tema jüngrid tema juurde ja küsisid: “Miks räägid sa
neile mõistujuttudega?”. Ta vastas: “Teile on antud mõista
taevariigi saladust, neile aga mitte, sest kellel on, sellele
antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt
võetakse seegi mis tal on. Aga tähendamissõnadega räägin
ma neile sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei mõista,
sest nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, kui ta ütleb:
“Te kuulete oma kõrvaga, kuid ei mõista, vaatate oma silmaga ega
näe, sest selle rahva süda on kaledaks läinud. Nende kõrvad tõrguvad
kuulmast ja nad pigistavad kinni oma silmad, et nad ei näeks ega
pöörduks nii, et mina neid parandada võiksin”. Kuid õndsad on
teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad,
sest tõesti ma ütlen teile: paljud prohvetid ja õiged on ihaldanud
näha seda, mida teie näete, kuid ei ole näinud, ja kuulda, mida
teie kuulete, ega ole kuulnud. Kuulake nüüd, mida tähendab mõistujutt
külvajast: iga kord, kui inimene kuuleb midagi Jumalariigi kohta
ega mõista, tuleb hingevaenlane ja riisub külvatu tema südamest.
Seda näitab seeme, mis kukkus tee äärde. Mis aga külvati kivisele
maale, see tähendab inimest, kes küll sõna vastu võtab, kuid
kellel pole juurt, kes on heitlik – kui teda sõna pärast ahistama
hakatakse või taga kiusatakse, siis jätab ta kõik sinnapaika. Ja
ohakate sekka külvatu on see, kes küll sõna kuuleb, kuid kelles
selle maailmaajastu mured ja rikkuse petlik veetlus lämmatavad
sõna, nii et see jääb viljatuks. Aga see, mis külvati heasse mulda,
on inimese sarnane, kes sõna kuulda võtab ja mõistab ning kannab
vilja: mõni saja-, mõni, kuuekümne- ja mõni kolmekümnekordselt.”
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,1-23

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oo Issand, me palume Sinu halastust, et Sa võtaksid vastu oma
rahva palved, kes saavad Sinu poole pöörduda, ja annaksid neile
nii arusaamise kui ka teadmise, mida nad peaksid tegema, ning
ka armu ja väe seda ustavalt täita Jeesuse Kristuse,
meie Issanda, läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha
Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 85; 2Sm 19:16-23; Mt 5:38-48
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 57; Ps 130; 2Ms 24:1-11,16-18; Hb 9:18-28

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Väga paljud jutlused, mida me sellest evangeeliumitekstist kuulnud
oleme, kipuvad meid samastama „Jumala külvatud seemnetega“ – me
räägime sellest, kuidas me peaksime maailmas idanema ja kasvama.
Kuid täna tahaksin ma seda teksti veidi avardada. Kõige olulisem
ei ole siin mitte see, et me oleksime justkui külvatud seemned,
vaid see, kuidas me laseme Jumala külvatud seemnel endas kasvada.
Sest külvatud seeme on usk, lootus ja armastus – ja see tähendamissõna
räägib meile tähendusrikkalt meie enda südame pinnasest.
See tähendamissõna räägb tähendusrikkalt meie südame pinnasest.
Tänane evangeelium viib meid järve kaldale, kus Jeesus kõneleb
rahvaga tähendamissõnades. Jüngrid küsivad Temalt küsimuse, mis
vaevab paljusid meist tänapäevalgi: „Miks Sa räägid neile
mõistujuttudega?“ Miks räägib Jumal nii sageli varjatult? Miks ei
võiks Tõde olla ilmne, ühemõtteline, kõigile kohe arusaadav?
Kui me vaatame tänast rohelist liturgilist värvi, meenutab see
meile kasvu, elujõudu ja lootust. Prohvet Jesaja ja psalmikirjutaja
võrdlevad Jumala sõna vihma ja lumega, mis kastavad maad ja
panevad seemne idanema. Kuid Jeesuse tähendamissõna külvajast toob
meid karmi reaalsusesse: kõik pinnased ei võta seemet vastu.
Ja siin peitubki saladus, miks Jumal „räägib varjatult“. Jumala
kõneviis ei ole mõistatus selleks, et meid kiusata, vaid see on
peegel, mis näitab meie südame seisukorda. See on suur väljakutse
kahele täiesti erinevale inimtüübile: sellele, kes arvab, et
Jumalat pole olemas, ja sellele, kes on veendunud, et tema suhe
Jumalaga on täiesti korras. Inimesele, kes arvab, et Jumalat pole,
tundub mõte „varjatult kõnelevast Jumalast“ mugava vabandusena.
Ta küsib: „Kui Jumal on olemas, miks Ta Ennast ei ilmuta? Miks Ta
ei kirjuta Oma nime tähtedega taevasse?“ Kuid pühakiri näitab, et
Jumal ei taha meid oma auhiilgusega pimestada ega alistada. Kui
Jumal ilmuks kogu Oma kosmilises väes, ei jääks meile ruumi vabaks
valikuks – me oleksime sunnitud uskuma hirmust või hämmingust.
Jumal aga otsib armastust, mitte sunnitud allumist.
Ta kõneleb varjatult – läbi loodu ilu, läbi ligimese armastuse,
läbi südametunnistuse vaikse hääle –, et jätta inimesele vabadus.
Jumala kohalolu on nagu pehme vihm, millest Jesaja räägib: see ei
purusta mullakamarat, vaid leotab seda pehmelt. Skeptikule on see
väljakutse märgata märke seal, kus ta on harjunud nägema vaid
juhust. See on kutse vaadata sügavamale kui ainult silmaga nähtav
maailm, mis apostel Pauluse sõnul praegu veel „ägab kaduvuse orjuses“.
Kuid veelgi suurem ja ohtlikum on see väljakutse meile, kes me
istume pühapäevast pühapäeva kirikupingis. Meile, kes me arvame,
et meie vahekord Jumalaga on korras. Me kuuleme Jeesuse seletust
külvajast ja mõtleme automaatselt: „Küll on kahju neist, kes on
nagu teeäärne või kivine maa… Õnneks mina olen see hea muld.“
Kuid tõeline vaimulik äratus algab siis, kui me mõistame, et need
neli pinnast ei kirjelda mitte nelja eri inimest, vaid nelja
erinevat seisundit meie enda südames. Mitu korda on Jumala Sõna
langenud meie südame tee äärde – me kuuleme seda liturgias, kuid
unustame hetkega, kui kirikuuks meie taga sulgub? Mitu korda on
meie usk olnud kivine maa – täis vaimustust headel aegadel, kuid
kuivanud kohe, kui saabub argipäev või mõni eluraskus? Ja kui
sageli on meie südames ohakad – selle maailmaajastu mured,
majanduslik kindlustatus, maailma müra ja igapäevane stress –,
mis lämmatavad selle vaikse hääle, millega Jumal meiega räägib?
Kui me arvame, et meil on kõik korras, lakkame me oma südamepõldu
harimast. Kuid muld vajab pidevat rohimist, kivide korjamist ja
kastmist. Jumala varjatud kõneviis sunnib meid küsima: kas me
üldse veel kuuleme Teda, või kuuleme me ainult omaenda usulisi
harjumusi? Mida see kõik tähendab meie jaoks täna, siin ja praegu?
See tähendab, et usk ei ole intellektuaalne info, vaid suhe.
Jumal ei anna meile valmis teadmistepaketti, vaid Ta kutsub meid
otsingule. Tähendamissõnad on uksed, millest tuleb ise sisse
astuda. Kel on kõrvad kuulda, see kuulgu! See tähendab, et
kuulamine on otsus. See on valik peatuda, vaikida ja kuulatada.
See tähendab ka lootust, millest püha Paulus räägib roomlastele.
Kuigi me elame maailmas, mis ägab kannatustes ja kus Jumala hääl
näib sageli vaigistatud, ei ole Jumala Sõna tegevusetu. Nii nagu
vihm ei tule taevast tagasi tühjalt, vaid teeb maa viljakaks, nii
toimib Jumala arm ka meie elus – sageli nähtamatult, maa all,
juurte tasandil. Täna palvetasime päevapalves, et Jumal annaks
meile „nii arusaamise kui ka teadmise, mida peaksime tegema,
ning ka armu ja väe seda ustavalt täita“.
Ärgem otsigem siis Jumalat tormist või valjust kärast. Otsigem
Teda sellest vaiksest ja varjatud Sõnast, mis pakub end meile
pühakirjas ja mida me saame vastu võtta ka altarisakramendis –
leiva ja veini varjatud kujul. Harigem oma südame maad, et kui
Külvaja taas mööda läheb, leiaks Ta eest mulla, mis on valmis
kandma vilja – mõni sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend
seemet. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.