Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema peapiiskopkond

KUNINGRIIGIAJA XX PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nõnda ütleb Issand: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste
on ligidal ja mu õiglus ilmumas! Võõrad, kes on liitunud Issandaga,
teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik,
kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust –
needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas,
ja nende põletus- ja tapaohvrid on mu altari peal meelepärased; sest mu
koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Jumal, Sinule laulgu kiitust kõik rahvad!
Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid;
ta lasku oma pale paista meie peale,
et maa peal tuntaks sinu teed,
kõigi rahvaste seas sinu lunastust!
Rõõmustagu rahvad
ja hõisaku rahvahõimud,
sest sina mõistad rahvale kohut õigluses
ja juhatad rahvahõime maa peal!
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad,
sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Jumal õnnistagu meid
ja kõik ilmamaa otsad kartku teda!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Jumal, Sinule laulgu kiitust kõik rahvad!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma
oma ametit – ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma
olen, ning mõned nende seast päästa. Sest kui juba nende kõrvaleheitmine
on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist
ellutõusmine? Sest otsekui teie tollal olite Jumalale sõnakuulmatud, nüüd
on aga teie peale nende sõnakuulmatuse tõttu halastatud, nõnda on nüüd ka
nemad muutunud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, et ka
nende peale halastataks. Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud
sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal jõudis Jeesus Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist
paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: “Issand, Taaveti Poeg,
halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei
vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda:
“Saada ta minema, sest ta ei lakka appi hüüdmast meie taga!” Tema vastas:
“Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.”
Aga naine tuli, heitis ta ette maha ja ütles: “Issand, aita mind!” Jeesus
vastas: “Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Ent tema
ütles: “Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende
isandate laualt pudenevad.” Siis Jeesus vastas talle: “Oh naine, sinu usk
on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal
tunnil. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 15,21-28

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline Jumal, Kes Sa oled andnud oma ainusündinud Poja meile nii
patuohvriks kui ka jumalakartliku elu eeskujuks: anna meile armu, et me
alati tänuga vastu võtaksime Tema hindamatut headust ja püüaksime iga
päev järgida Tema püha elu õnnistatud samme, Sinu Poja Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 124; Ps 125; Js 26:12-16,19; Rm 8:26-39

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 68; Srk 35:10-19; Mk 12:38-44

Mõtisklus
Esimestest sajanditest peale on Kirik olnud paik, kus otsitakse Jumala armu
ja Tema rahu. Kuid kui me vaatame tänaseid pühakirjalugemisi ja mõtleme ausalt
oma ajaloole, põrkume me kokku sõnaga, mis võib tekitada veidi ebamugavust või
väärat tõlgendust. See on sõna „pagan”. Kust see sõna tuleb ja mida see algselt
tähendas? Ladinakeelne sõna paganus tähendas algselt lihtsalt maakoha elanikku,
maainimest — kedagi, kes elas väljaspool linnakogukonda või Rooma riigi ametlikku
elukorraldust. Kui kristlus hakkas varajase Kiriku päevil levima eelkõige suurtes
keskustes nagu Rooma, Aleksandria või Antiookia, jäid maapiirkonnad kauemaks
truuks vanadele kommetele. Nõnda sai paganus tähenduse: keegi, kes on väljaspool
lepingurahva ringi, keegi, kes ei kuulu veel Jumala avalikku ilmutusse ega Kiriku
osadusse. Sarnaselt tähistas heebreakeelne sõna goim ja kreekakeelne ethne
kõiki neid rahvaid, kes polnud Iisrael.
Mis on aga sellel pistmist meiega tänapäeval? Valdav enamik meist, kes me siin
kirikupingis istume ja end kristlasteks nimetame, pole vere poolest juudid.
Ajalooliselt ja teoloogiliselt oleme me ise need samad „paganad” — väljasttulijad,
võõrad, kes ei pärinenud Aabrahami otsesest vereliinist.
Apostel Paulus tuletab seda kirjas roomlastele teravalt meelde. Tema räägib
„paganatest” mitte üleolevalt, vaid aukartuse ja hämmastusega: Jumal on teinud
midagi müstilist ja ootamatut. Suure misjonikäsu kaudu — kui Kristus käskis minna
ja teha jüngriteks kõik rahvad (panta ta ethne) — avati uks neile, kes olid kord
kaugel. Meie ei saanud Kristuse ihu liikmeteks oma teenete, pärandi ega erilise
õiguse tõttu, vaid pelgalt Jumala käsitamatu halastuse läbi.
Tänane evangeelium seab meie ette püha ja valusa vaatepildi. Kaanani naine —
Kreeka ja Foiniikia piirkonnast, tõeline pagan Iisraeli silmis — tuleb Jeesuse
juurde. Tema tütar on vaevatud. Ja esialgu põrkub ta näilise vaikuse ning karmide
sõnade vastu: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”
Esmapilgul rasked sõnad, kuid me märkame selles stseenis sügavat teoloogilist
draamat. Jeesus ei tõuka naist minema vihkamisest, vaid paneb proovile tema usu
ja peegeldab ajastu piiratust, et seda siis avalikult murendada. Naine ei hakka
vastu, ta ei solvu ega nõua oma õigust. Ta võtab omaks oma positsiooni — jah,
ma olen see väljasttulija, ma olen see „pagan” — ja ütleb sõnad, mis kajavad
läbi sajandite: „Ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt
pudenevad.” See naine mõistis Jumala armu olemust paremini kui paljud Iisraeli
vagad. Ta teadis, et isegi üksainus raasuke Jumala laualt — üksainus tilk Tema
armu — on piisav, et tervendada, päästa ja üles tõsta. Nõnda näitab Kaanani
naine, et Jumala riigis ei otsusta päritolu ega tiitlid, vaid igatsev usk.
Seda on hästi sõnastanud 7. sajandi kirikuisa, püha Maximus Usutunnistaja:
„Jumal ei vaata seda, kust keegi pärineb, vaid milliseks on tema süda muutunud.
Sest Kristuse armu läbi ei ole enam ühtegi “võõrast” — on vaid need, kes on
lakanud olemast võõrad Tema armastuse avaruses.” Ja Jeesus vastab naisele:
„Oh naine, sinu usk on suur!” See on oluline tõsiasi meie vaimuliku elu hoiaku
jaoks. Kui me unustame oma juured — unustame, et me oleme päästetud paganad,
kellele on armu antud —, hiilib meie südamesse ohtlik vaimulik uhkus. Me hakkame
paitama mõtet, et Kirik kuulub meile, et me oleme “omad” ja keegi teine on
“võõras”. Me hakkame tõmbama piire ja otsustama, kes on väärt tulema altari
ette ja kes mitte. Kuid prohvet Jesaja kuulutab selgelt: „Mu koda nimetatakse
palvekojaks kõigile rahvastele.” Jumala armurohkuse ei ole privileege ega
eesõigusi. Altar, mille ees me seisame ja kus pühitsetakse Kristuse Ihu ja Verd,
on lepituse paik. Me kõik tuleme siia ja sirutame käed välja nende samade
armastuseraasukeste järele. Kuidas meid kutsutakse sellele armule vastama?
Iga kord, kui astume pühakotta või võtame vastu püha sakramenti, peaksime
meeles pidama: see on kingitus. Me polnud lepingurahvas, aga Kristus tegi
meid oma Isale kuningriigiks ja preestriteks. Tänu on õige kristliku elu alus.
Vaadakem enda ümber, tänapäeva maailmas on palju neid, keda ühiskond või me ise
peame tänapäeva “paganateks” — neile, kes on Kirikust kaugel, kes elavad
teisiti, kes otsivad eksirännakutes tõtt. Meie ülesanne pole neid eemale
peletada ega hukka mõista, vaid näha neis sama igatsust, mis oli Kaanani naisel.
Suur misjonikäsk ei ole käsk teisi eemal hoida, vaid kutse jagada seda palukest,
mida me ise oleme tasuta saanud. Kaanani naine õpetab meile ka lakkamatu palve
olulisust. Kui maailm tundub vaikivat või Jumala vastus viibivat, ei tohi me
taganeda. Me paneme oma lootuse Tema lõputule headusele. Mõelgem tänutundega
sellele, et Jumal viib oma pühale mäele ka need, kes olid kord võõrad. Tulgem
Tema altari ette ehtsa usuga, teades, et Tema armulaualt langevad raasukesed
on eluks ja igaveseks päästeks kogu maailmale.
Olgu Issand kiidetud! Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XIX PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Eelija tuli Jumala mäe Hoorebi juurde ja ta läks ühte koopasse ning ööbis seal.
Aga Issand hüüdis teda ja ütles: “Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees ja
vaata, Issand läheb sinu eest mööda!” Siis tõusis marutuul, mis muutus tormiks
ning kõigutas mägesid ja purustas kaljusid, kuid Issand ei olnud marutuules. Ja
tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja
maavärisemise järel tuli tulelõõm, aga Issand ei olnud tulelõõmas. Siis aga tuli
vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, kattis ta oma näo kuuega ja läks
välja ning seisis koopasuus. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Ma tahan kuulda, mida Issand Jumal räägib,
tõesti, ta kuulutab rahu oma rahvale ja oma vagadele.
Tema abi on ligi neile, kes teda kardavad,
tema kirkus elab meie maal.
Heldus ja tõde saavad kokku,
õigus ja rahu annavad teineteisele suud.
Maa seest võrsub tõde,
õigus vaatab alla taevast.
Jah, Issand annab meile kõik hea,
meie maa kannab vilja.
Õiglus kõnnib tema ees
ja käib tema jälgedes.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma räägin tõtt Kristuses ja mu südametunnistus tunnistab Pühas Vaimus,
et ma ei valeta. Mu südames on suur kurbus ja lakkamatu valu, sest ma sooviksin
olla ise Kristuse poolt ära neetud ja temast lahus, kui see võiks aidata minu
vendi, minu oma rahva liikmeid. Sest nemad on iisraellased, kelle päralt on
lapseõigus, kirkus ja lepingud; seadused, jumalateenistus ja tõotused. Nende
omad on esiisad, kellest Kristus on ihu poolest sündinud. Tema, kes ta on Jumal
üle kõige, olgu ta kiidetud igavesti. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus käskis oma jüngritel paati asuda ja sõita vastaskaldale enne teda, kuni
tema rahvahulkadel minna laseb. Ja kui ta oli lasknud rahvahulkadel ära minna,
läks ta üles mäele ning palvetas seal üksinduses. Samas oli paat juba kaldast
kaugel eemal ja heitles lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal
öövahikorral tuli Jeesus nende juurde vett mööda kõndides. Kui jüngrid nägid
Jeesust järvel kõndimas, olid nad kohkunud ja ütlesid: “See on tont!”, ning nad
karjusid hirmu pärast. Aga Jeesus hakkas nendega rääkima ja ütles: “Olge julged,
see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: “Issand, kui see oled Sina, siis
käsi mul vett mööda sulle vastu tulla.” Ja ta ütles: “Tule!” Ning Peetrus astus
paadist välja, kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta
kartma, ta hakkas vajuma ning hüüdis: “Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas
sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: “Sina nõdrausuline, miks
sa kahtlema lõid?” Ja kui nad paati astusid, rauges tuul. Ja paadisolijad
kummardasid Jeesust ning ütlesid: “Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:22–33

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Anna meile, Issand, me palume Sind, vaimu alati mõelda ja teha seda, mis on õige,
et meie, kes me ei saa ilma Sinuta eksisteerida, Sinu läbi võiksime elada Sinu
tahte järgi; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 145; Srk 1:1-10; Jh 8:25-36

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 15; Ps 46; Js 44:1-8,21-23; Rm 12:1-9

Mõtisklus
Tänased pühakirjalugemised ei ole mõeldud meile toodud meeldivaks pühapäevaseks
kuulamiseks ega moraalitsemiseks. Need asetavad meid olemusliku kristliku müsteeriumi
ette: kuidas kujuneb inimhing kesk maailma elu ning milles seisneb Kiriku orgaaniline,
sakramentaalne ühtsus? Teoloogiliselt ei ole Kirik pelgalt mõttekaaslaste ühendus,
vaid Kristuse müstiline Ihu (Corpus Christi mysticum). See Ihu ei eksisteeri nagu
alalhoitud museaal, vaid elab ja hingab liturgilise kalendri pühitsetud ajas. Tänane
Kuningriigiaja XIX pühapäev ei too meie ette vaimset paigalseisu, vaid vaikset,
pidevat ja paratamatut kasvu. Liturgiline kalender on vaimuliku kasvu alus – päevast
päeva korduv rütm, mis ei ahelda inimest mehaanilisse rutiini, vaid kinnistab tema
muutliku meele Jumala muutumatusse olemusse. Esimene lugemine viib meid Hoorebi mäele.
Prohvet Eelija on murtud, väsinud ja põgeneb oma elu eest. Ta ootab Jumala
vahelesekkumist teatraalses mõttes – tormis, maavärisemises või tules. Kuid Jumal ei
ilmutanud end kaoselähedases müras, vaid vaikses, tasases sahinas (qōl dəmāmāh daqqāh).
Evangeeliumis leiame jüngrid öiselt tormiselt järvelt. Paat on iidne Kiriku sümbol.
Lained heitlevad selle ümber, tuul on vastu. Kui Kristus tuleb kõndides üle vee, ei
kohku jüngrid mitte ainult tormi, vaid ka Tema ligiolu pühaduse ees. Kristus ei
vaigista tormi otsekohe kaugele jäädes; Ta astub koos nendega paati.
Seda vaimulikku paradoksi – Jumala ligiolu müras ja vaikuses, Kiriku Ihu ja isikliku
hinge koostoimet – tabas sügavalt varajase kiriku kloostriisa ja teoloog püha
Johannes Kassianos (John Cassian), kes kirjutas oma “Vestlustes” (Conlationes):
“Meie vaimuliku võitluse peamine eesmärk ja hingeseisund peab olema nõnda, et me
hoiduksime järjekindlalt meele hajevilolekust ning liidaksime oma südame lakkamatuks
ühenduseks Jumalaga… Kui aga vaim on korrakski rebitud eemale sellest ainsast
alusmüürist, kaldub ta vääramatult igapäevaste murede tormi kätte ning vajub omaenese
raskuse all kokku.” Johannes tuletab meile meelde: torm järvel ei ole mitte ainult
väline maailm, vaid eelkõige meie sisemine hajevilolek. Liturgiline kord ongi see
“ainsuslik alusmüür”, mis ei lase vaimul vajuda omaenese raskuse all kokku.
Kui kõrvutame pühakirja ja teoloogilisi tõdesid oma igapäevase elutegelikkusega,
tuleks meil vaadata kolme olulist olukorda:
Esiteks, kuidas me ootame Jumalat? Me ootame Jumalat tormis, maavärisemises ja tules.
Me tahame usuelult emotsionaalseid kõrghetki, koheseid vastuseid ja nähtavaid võite.
Kui argipäev on vaikne ja rutiinne, tunneme end justkui hüljatuna. Kitsaskoht on selles,
et otsides üliinimlikku sekkumist, kõnnime me mööda igapäevasest “vaiksest sahinast” –
hommikupalvusest, pühapäevasest Missast ja vaiksetest armastuse tegudest.
Teiseks, Peetrus astub paadist välja usus, kuid hakkab vajuma hetkel, mil viib oma
pilgu Kristuselt tormile. Igapäevaselt avaldub see meie püüdes hallata elu puhtalt oma
tahtejõu, analüüsi ja kontrollivajadusega. Niipea kui me toetume vaid oma iseendale,
muutub maailma reaalsus meid uputavaks lainetuseks.
Kolmandaks on ehk hirm muutuda “halliks kristlaseks”. Kuidas kasvada kokku Kiriku
traditsiooniga, dogmadega ja igapäevase palverütmiga, ilma et kaotaksime oma unikaalset
isiksust? Kaasaegne inimene kardab struktuuri, pidades seda vabaduse piiramiseks.
Kuid kristlikus teoloogias on vastupidi: laev ei piira meremehe vabadust ususilmade
läbipaistvuses, vaid päästab ta uppumisest.
Mida see meie jaoks tähendab ja mida peame tegema?
Liturgiline elurütm ja tänased tekstid ei kutsu meid mitte mugavustsooni, vaid teadlikule
vaimulikule askeesile. Ühtsus Kirikuga ei kustuta meie individuaalsust, vaid puhastab
selle. Nii nagu leib ja vein pühitsetakse Altaril ilma nende välimust hävitamata, nii
saab ka inimene Kiriku Ihu liikmena tõeliselt iseendaks alles siis, kui tema eluring
on kinnitunud Kristusesse. See tähendab: ära jäta oma usuelu juhuse hooleks ega ” õige
tunde” hooleks. Võta kasutusse kirikuaasta igapäevased lugemised ja palvehetked. Kui
siduda oma isiklik päevaplaan Kiriku igapäevase palveotsinguga, ei ole sa tormide
keskel kunagi üksi – sa hingad koos kogu Kristuse Ihuga. Selleks loo oma päeva teadlikke
vaikuse saari. Lülita välja kõik väline, et õppida eristama Jumala tasast häält maailma
mürast.Ja kui leiad end vaimulikust või elulisest kitsikusest vajumas, ära püüa “veepinnal
ujuda” oma jõuga. Peetruse palve oli lühike ja viivitamatu: “Issand, päästa mind!”
Pöördu viivitamatult sakramentaalse armu – pihi ja armulaua – poole. Astu paadist välja,
kuid hoia fookus Kristusel – Kirik ja liturgiline kord on paat, mis meid kannab, kuid
teatud hetkedel kutsub Kristus meid astuma isiklikule ususammule – andestama kättemaksu
asemel, seisma tõe eest või langetama raske otsuse. Tee seda, kuid ära vaata laineid,
vaid üksnes Tema palet. Kui me lakkaamatus palves ja liturgilises ühtsuses hoiame oma
pilgu Kristusel, raugeb torm mitte ainult meie ümber, vaid ka meie sees. Ja me võime
koos kogu Kirikuga kummardada Teda ja öelda: “Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!”
Aidaku selles meid kõigeväelike Kolmainu Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XVIII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Kuulake, kõik janused, tulge vee juurde. Ka see, kellel pole raha, tulgu, ostku
ja söögu! Tulge, ostke, ilma et te maksaksite hõbedas, ostke veini ja piima.
Miks te kaalute hõbedat selle eest, mis ei toida, ja oma vaevatasu selle eest,
mis ei küllasta. Kuulake ometi mind, siis saate hästi süüa ja nautida
hõrgutavaid roogi. Pöörake oma kõrv minu poole ja kuulake, siis jääte elama. Ja
ma teen teiega igavese lepingu ja jään sellele ustavaks, nii nagu ma olen ustav
oma sulasele Taavetile. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur helduse poolest..
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Kõikide silmad on ootavalt sinu peal
ja sa toidad neid õigel ajal.
Sina avad oma käe
ja täidad kõik, mis elab, ja millest sul on hea meel.
Issand on õige kõigil oma teedel
ja püha kõigis oma tegudes.
Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad,
kõigile, kes teda tões appi hüüavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kes suudaks meid lahutada Kristuse armastusest? Kas kitsikus või häda,
tagakiusamine või nälg, külm, oht või mõõk? Sest kõigest sellest me saame võitu
tema kaudu, kes ta meid on armastanud. Ma olen kindel, et ei surm ega elu, ei
inglid ega taevaväed, ei olev ega tulev, ei kõrgus ega sügavus, ei vägivald ega
ükski loodu ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest – armastusest, mis on
Kristuses Jeesuses, meie Issandas. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus Ristija Johannese surmast kuulda sai, läks ta paadiga inimtühja paika
ja tahtis seal üksinda olla. Aga kui rahvahulgad linnades sellest kuulsid,
läksid nad teele ja tulid jalgsi tema juurde. Ning kui Jeesus paadist välja
astus, nägi ta suurt rahvahulka. Tal hakkas neist kahju ja ta tegi terveks nende
haiged. Aga kui õhtu kätte jõudis, tulid tema jüngrid tema juurde ja ütlesid:
“See paik siin on asustamata ja aeg on juba hiline. Lase nüüd rahvahulkadel ära
minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja ostaksid endale
toidupoolist”. Aga Jeesus kostis neile: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke
teie neile süüa!” Nemad vastasid: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala”. Siis Jeesus ütles: “Tooge need siia, minu juurde!” Ja Jeesus käskis
rahvahulkadel maha istuda, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles
taevasse, õnnistas, murdis, ja andis oma jüngritele, et nemad jagaksid rahvale.
Ja kõik sõid ja said söönuks, ning ülejäänud leivapalu koguti kokku kaksteist
korvitäit. Aga neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest, peale nende
veel naised ja lapsed. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:13-21

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 115; Hs 14:1-11; 1Ts 4:1-12

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:9-24; Õp 4:1-4,20-27; Hb 12:1-13

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui me vaatame täna liturgilisse kalendrisse ja astume sammu tagasi
möödaläinud nädala mõtisklusse, märkame üht katkematut lõime, mis
läbib meie vaimset teekonda. Möödunud nädalal seisis meie ees küsimus
igatsusest ja sellest, kuidas Jumal otsib inimest tema eksirännakutes.
Täna viib Liturgia meid sammu võrra sügavamale: see ei räägi enam
ainult sellest, et meil on nälg, vaid avab meile tõe meie puudustest –
ning sellest, kuidas Kristus kohtab meid just seal, kus meie enda
vahendid, olgu aeg, raha või tarkus, lõpevad.
Me kuulsime evangeeliumis, kuidas Jeesus läks inimtühja paika, et olla
üksinda. Ta tahtis leinata Ristija Johannest. Kuid rahvahulgad järgnesid
talle. Inimtühi paik – meie hinge sügavaimad hoiupaigad, kui võime nii
ütelda, meie vaikuse ruumid – täituvad äkitselt nälja, haiguste ja
erinevate tarvidustega. Tavaliselt jutlustatakse tänasest Evangeeliumi
imest kui suurest toitmisimest või sotsiaalsest jagamisest. Kuid Kiriku
traditsioonis avaneb siin palju isiklikum ja teravam tarkus: see on
jüngerluse ja meie igaühe sisemise kitsikuse kokkupõrge.
Õhtu jõuab kätte. Paik on asustamata. Jüngrid teevad midagi väga inimlikku,
väga mõistlikku. Nad ütlevad Jeesusele: “Lase rahval ära minna, et nad
ostaksid endale toidupoolist.” See on meie igapäevane loogika: meil ei ole
piisavalt, ressurss on otsas, olukord on keeruline – saagu igaüks ise
hakkama, mingu nad ära. Kuid Jeesus vastab sõnadega, mis lõikavad läbi
igasugusest mugavustsoonist: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie
neile süüa!” Kas pole see kitsikus? Kas pole see hetk, kus me tunde- ja
usuelus seisame silmitsi täieliku pankrotiga? Kui meilt nõutakse
andeksandmist, aga meil pole hinge jäänud raasukestki armulikkust… Kui
meilt oodatakse jaksamist oma peres, Kirikus või tööl, aga meie enda
panipaigad on tühjad… Kui apostel Paulus küsib täna kirjast roomlastele:
“Kas kitsikus või häda, tagakiusamine või nälg?” – ja me peame tunnistama,
et jah, me tunname seda kitsikust oma rinnus iga päev.
Jüngrid vastavad Jeesusele: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala.” See on inimliku olemise täielik piiratus. Viis leiba ja kaks
kala viie tuhande mehe, naiste ja laste jaoks ei ole lihtsalt liiga vähe –
see on matemaatiliselt absurdne. Ja just siin toimub vaimuliku elu
pöördepunkt. Jeesus ei ütle: “Sellest ei piisa, minge ostke juurde.” Ta
ütleb: “Tooge need siia, minu juurde!” Anglokatoliiklik müstik ja kirjanik
Evelyn Underhill on kord kirjutanud: “Jumal ei küsi meilt seda, mida meil
ei ole. Ta küsib meilt seda, mida meil on – olgu see kui tahes tühine,
katkine või ebapiisav – et Ta saaks selle võtta, õnnistada, murda ja muuta
oma Kohaloluks.” Täna ei kutsu pühakiri meid üles tekitama endas “suurt
usku” ega otsima rahalisi vahendeid, nagu prohvet Jesaja hüüab: “Ka see,
kellel pole raha, tulgu, ostku ja söögu!” See on Jumala arm, mis töötab
risti vastupidi maailma seadustele. Maailm nõuab iseenese näilist täiuslikkust
ja maksejõulisust; Kristus küsib aga meie ebatäiuslikkust ja nõrkust.
Püha Augustinus hüüdis oma “Pihtimustes”: “Sina olid minu sees, aga mina
olin väljas ja otsisin Sind sealt… Sa kutsusid ja hüüdsid ning murdsid läbi
minu kurtuse.” Kas me ei otsi sageli toitu “ümberkaudsetest küladest” –
asendustest, mis ei toida, nagu Jesaja hoiatab: “Miks te kaalute hõbedat
selle eest, mis ei toida?” Me toitume tunnustusest, muretsemisest,
kontrollivajadusest, kuid oleme ikka näljased.
Altari ees avaneb teine reaalne tegelikkus. Paneme tähele evangeeliumi sõnu:
Jeesus võttis leivad, vaatas üles taevasse, õnnistas, murdis ja andis. Need
on samad sõnad, mida me kuuleme igal missal Armulaua seadmisel. See ei ole
lihtsalt lugu minevikust; see on see, mida Kristus teeb meiega praegu. Et
leib võiks toita tuhandeid, peab see saama murtud. Meie kitsikus, meie
haigused, meie väsimus – kui me ei peida neid Jumala eest ega häbene neid,
vaid toome need Tema kätte, saavad neist paigad, kus Jumala arm murrab läbi
meie egoismi.
Apostel Paulus kinnitab täna kindlusega, mis ei sünni inimmõistusest, vaid
kogetud armastusest: “Ma olen kindel, et ei surm ega elu… ei olev ega
tulev… ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest.” Miks? Sest see
armastus ei sõltu meie küllusest, vaid Tema ustavusest.
Mida see tähendab minu ja Sinu jaoks täna, kui me siit uksest välja astume?
Mida me peame tegema? Tooma oma viis leiba ja kaks kala Kristuse juurde.
See on kolm väga konkreetset tegu meie igapäevaelus:
Esiteks: Kui sa lähed täna koju ja tunned, et sa ei jaksa, et sul ei ole
kannatlikkust oma abikaasa, lapse või kolleegi jaoks – ära peida seda ega
otsi asendustegevusi. Lasku oma põlvedele ja ütle Jumalale otse välja:
“Issand, mul ei ole seda armastust, mida oodatakse. Mul on ainult see
väsimus. Võta see.” See on esimene tegu – ausus Jumala ees.
Teiseks: Evangeeliumis ei muutunud leivad külluslikuks Jeesuse käes seistes,
vaid siis, kui neid hakati välja jagama. Kui sinu elus on keegi, kellelt
sa peaksid andeks paluma või kellele andeks andma, aga sul “pole selleks
tunnet” – tee see samm ilma tundeta. Helista. Kirjuta. Astu juurde. Teo
tegemine eeldab usaldust, mitte emotsiooni.
Kolmandaks: Kui Sinu poole pöördub keegi oma mure, haiguse või vajadusega
ja Sinu esimene reaktsioon on mõelda: “Mul pole aega, mine otsi abi mujalt” –
siis mäleta Jeesuse sõnu: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile
süüa.” Pühenda neile oma järgmised 10 minutit. Kuula ära. Ole kohal. See
ongi see leib, mida sa murrad.
Me ei pea tegema suuri või võimatuid asju. Meilt ei nõuta viie tuhande
toitmist – seda teeb Kristus. Meilt nõutakse vaid seda, et me ei jookseks
oma tühjusega minema, vaid tooksime selle Altari ette ja viiksime siit
saadud armu tegelikku ellu.
Sest kus lõpeb meie inimlik jõud, seal algab Tema igavese lepingu ustavus.
Palugem siis alanud nädalal koos Kirikuga:
Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi. Aamen.

20. juulist 2026.a. on rajatud Anglokatoliku Kiriku Rapla Püha Evangelist Markuse koguduse asemele ANGLOKATOLIKU KIRIKU PAIDE PÜHA EVANGELIST MARKUSE KOGUDUS: Koguduse vikaariks on patriarh koadjuutor priimas dr Raivo Kodanik. Regulaarsed missad hakkavad toimuma Paides iga kuu 2. ja 4. laupäeval. Esimese missa toimumise täpse aja ja koha teatab isa Raivo ettevalmistuste tegemise järel.

KUNINGRIIGIAJA XVII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Issand ilmutas end Gibeonis Saalomonile unes ja ütles: “Palu minult, mida ma
peaksin sulle andma!” Ja Saalomon vastas: “Sina, Issand, oled tõstnud oma sulase
kuningaks mu isa Taaveti asemele, aga mina olen veel väga noor ega tea, kuidas
peaks kuningas käituma. Sinu sulane seisab su rahva keskel, suure rahva keskel,
kelle sina oled ära valinud, nii suure, et keegi ei suuda ära lugeda ega määrata
selle arvu. Sellepärast, anna oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta suudaks
mõista su rahvale kohut ning teha vahet hea ja kurja vahel, sest kes suudaks
mõista kohut sinu nii suurele rahvale”. Aga see meeldis Issandale, et Saalomon
just seda palus, ja Issand ütles Saalomonile: “Kuna sa ei palunud endale pikka
iga, rikkust ega oma vaenlaste hinge, vaid hoopis mõistust, et teha õigeid
otsuseid, siis täidan ma sinu palve. Vaata, ma annan sulle targa ja mõistliku
südame, nõnda et sinu sarnast pole olnud enne sind, ega tõuse ka pärast sind.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Sinu seadus on mulle kallis!
Issand on kõik, mis mul on, midagi muud mul ei ole,
Tema sõnu olen ma tõotanud pidada.
Sinu seadus on minule kallis,
kallim hõbedast ja kullast.
Olgu su heldus mulle lohutuseks,
nii nagu sa oled öelnud oma sulasele.
Ole mulle armuline, siis suudan elada,
sest sinu seadus teeb mulle rõõmu.
Sellepärast ma armastan su käske
enam kui ehedat kulda.
Sellepärast elan ma ausalt su määruste järgi,
vihkan kõiki pettuse radu.
Sinu leping on imeväärne,
minu süda peab sellest kinni.
Sinu sõna seletus lööb särama,
rumalgi võib sellest aru saada.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sinu seadus on mulle kallis!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, me teame, et neid, kes Jumalat armastavad, aitab Jumal kõiges heas –
neid, kes tema plaani järgi on kutsutud. Sest need, kellest ta on ette teadnud,
need on ta ette määranud kujunema oma Poja näo järgi, et tema oleks esmasündinu
paljude vendade seas. Ning keda tema on ette määranud, need on ta ka kutsunud,
ja need, keda ta on kutsunud, need on ta õigeks teinud. Aga kelle ta on õigeks
teinud, selle on ta tõstnud oma kirkusesse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu
Jumalale!

Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis rahvale tähendamissõna: “Taevariik on põllusse peidetud aarde
sarnane, mille inimene leidis ja peitis uuesti. Siis läks ta rõõmuga ja müüs ära
kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu. Samas on taevariik kaupmehe sarnane,
kes otsis ilusaid pärle. Ja kui ta leidis ühe eriti hinnalise pärli, siis ta
läks ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle pärli. Aga taevariik on ka
nooda sarnane, mis heideti merre, ja see vedas kokku kõiksuguseid kalu. Kui noot
täis sai, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad astjatesse, halvad
aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inglid tulevad ja koguvad
kurjad õigete keskelt ning viskavad lõõmavasse ahju. Ja seal on ulumine ja
hammaste kiristamine. Kas te saite kõigest aru, millest ma teile rääkisin?” Ja
nad vastasid: “Jah!” Aga tema ütles neile: “Sellepärast on iga kirjatundja, kes
on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes toob oma varakambrist
esile nii uut kui vana.” See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,44-52

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oh Jumal, kõigi Sinule lootjate kaitsja, Kelleta pole miski vägev,
miski pole püha: olles meie valitseja ja teejuht, suurenda ja
mitmekordista meile oma halastust,et võiksime läbida ajalikkust nii,
et me lõpuks ei kaotaks igavest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda väärilisuse pärast; Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 119:33-48; Srk 1:18-27; Jh 7:14-24

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 25; Srk 6:22-37; Lk 10:38-42

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui püha Matteus koondab oma evangeeliumi 13. peatükki taevariigi tähendamissõnad,
jõuab ta küsimuseni, mille Jeesus esitab oma jüngritele: „Kas te saite kõigest aru,
millest ma teile rääkisin?” Nad vastavad kõhklemata: „Jah!” Enamik jutlusi alustab
ja lõpetab tänasest evangeeliumist kõneldes: me oleme leidnud peidetud aarde, me
oleme avastanud hinnalise pärli, me võime rõõmuga kõigest muust loobuda! Kuid me
unustame sageli küsida: mis saab pärast avastust? Mis juhtub siis, kui aare on käes
ja emotsionaalne joovastus möödub? Siit algabki iga kristlase igapäevane elu, tarkus
ei ole mitte aarde leidmine, vaid oskus leitud aardega elada. Traditsiooniliselt
näeme tänastes lugemistes vooruse ahelat: Saalomon palub tarkust, et valitseda;
psalmikirjutaja kiidab Seadust, mis on kallim kullast; ja Matteuse evangeelium kutsub
meid taevariigi nimel kõike loovutama. Aga vaadakem sügavamale. Kui Saalomon palub
„sõnakuulelikku südant” (heebrea keeles lev shomea — “kuulatavat südant”), ei palu
ta intellektuaalset üleolekut ega lihtsalt teadmisi. Ta palub võimet vahet teha
(lehavin). Sama motiiv kordub evangeeliumi tähendamissõnas. Noot ei vedanud kokku
ainult väärtuslikku — see tõmbas rannale kõiksuguseid kalu. Pärli leidmisele ja
nooda rannale vedamisele järgneb alati kõige raskem töö: mahaistumine ja eristamine.
Püha Augustinus kirjutab oma Pihtimustes tarkuse ja jumaliku korra kohta nõnda:
„Sinu Seadus on tõde ja tõde oled Sina ise… Kuid meie armastus asjade vastu peab
olema korda seatud. Kes armastab seda, mida tuleb põlata, või põlgab seda, mida tuleb
armastada, selle süda ei ole tark.” Tarkus (ladina keeles sapientia, mis tuleneb
tegusõnast sapere — “maitset tundma, eristama”) ei ole seega informatsiooni kogumine,
vaid võime lõigata läbi ebaoluline. Tänapäeva Lääne ühiskonnas ja ka tänapäeva
kristlase hinges põrkub see pühakirja sõnum kolme tõsise takistuse ehk kitsaskoha vastu:
Me elame ajastul, mida sotsioloogid kutsuvad hüpervalikute ajastuks. Me tahame
aaret ja pärlit, aga me ei taha müüa oma „teisi põlde”. Me tahame kristlikku rahu,
aga me ei soovi loobuda oma meeleldustest, kontrollivajadusest või mugavustest.
Tähendamissõnas kaupmees aga müüs kõik. Tänapäeva inimesele on mõte täielikust
pühendumisest ja ühe asja tõttu muust loobumisest hirmutav. Kui psalmilaulja hüüab:
„Sinu seadus on mulle kallis, kallim hõbedast ja kullast!”, tõmbub tänapäeva
individualistlik inimene oma kaitsvasse “mulli”. Sõna „seadus” assotsieerub meile
piirangu, keelamise ja vabaduse võtmisega. Me unustame, et Jumala Seadus (Torah)
ei ole juriidiline koodeks, vaid elujuhis, mis hoiab loodut lagunemest ja inimest
elus. Tähendamissõna lõpp — kus halvad kalad visatakse minema ning räägitakse ahjust
ja hammaste kiristamisest — on tänapäeva “pehme” teoloogia jaoks piinlik koht.
Me eelistaksime evangeeliumi ilma lahususeta, ilma vastutuseta, ilma tagajärgedeta.
Mida see meie jaoks tähendab? Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele meile täna
midagi otsustavat: need, keda Jumal on kutsunud, on ta määranud „kujunema oma Poja
näo järgi”. See tähendab, et tarkus ei ole staatiline omandus, vaid kujunemisprotsess.
Saalomon ei saanud tarkust nagu teooria raamatut. Ta sai südame, mis peab iga
päev uuesti kuulama ja kaaluma. Mitte kõik pole ühtviisi väärtuslik. Meie aeg,
meie energia, meie armastus ja meie tähelepanu on piiratud ressursid. Jeesus õpetab,
et me ei saa kõike elus kaasas kanda. On asju — hoiakuid, harjumusi, suhteid ja
mõttemalle —, mis tuleb rannale jõudes minema visata, et head kalad astjatesse
mahuksid. Kui me küsime: mida Kirik ja Kristus meilt täna ootavad?, siis vastus ei
ole emotsionaalne tahe ega uute kohustuste kuhjamine. Vastus peitub evangeeliumi
viimases salmis majaperemehest, kes toob varakambrist esile nii uut kui vana.
Me peame arendama vaimulikku eristamisvõimet (discretio). Enne igat suurt või
väikest otsust ei peaks me küsima: „Mis on mulle kasulik või mugav?”, vaid Saalomoni
kombel: „Mispuhul on see otsus õige ja hea Jumala ees?” Palugem endale igapäevaselt
kuulatavat südant. Maha istumine ja kalade sorteerimine nõuab vaikust. Võtkem sel
nädalal teadlikult aega palveks ja enesevaatluseks, et küsida: mis on minu elus
see “vana”, mis kannab igavikulist väärtust (palve, sakramendid, Seadus, armastus),
ja mis on see tühine “praht”, mille noot on ühes tõmmanud, kuid mis risustab mu hinge?
Hoidkem meeles, et Kristlus ei ole tasuta hobi. See nõuab kogu meie olemust. Kui
me oleme avastanud Taevariigi, ei saa me elada nii, nagu me poleks seda kunagi
näinud. Meie ustavus Jumala Seadusele ja Tema käskudele on meie vastus leitud aardele.
Püha Thomas Aquino on öelnud: „Tarkus ei ole midagi muud kui teatud liiki jumalik
valgus, mis suunab inimest nägema asju nõnda, nagu Jumal neid näeb.”
Palugem siis alanud nädalal seda valgust, et me ei vaataks taevariiki mitte
kõrvaltvaataja uudishimuga, vaid majaperemehe vastutusega — valmis loobuma ajalikust,
et pärida igavene.
Aidaku selles meid Issand Ise. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XVI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine Saalomoni tarkuseraamatust:
Ei ole teist Jumalat peale sinu, kes kannaks hoolt kõige eest. Sina
ei pea tõestama, et sa õiglane kohtumõistja oled, sest sinu vägevus
on tõe algus ja see, et sa valitsed kõige üle, paneb sind halastama
kõikide peale. Sa näitad oma jõudu neile, kes ei usu sinu kõigeväelisust,
ja paljastad nende jultumuse, kes sind ei tunnista. Kuid oma vägevuse
pärast mõistad sa leebet kohut ja valitsed meie üle armulikult, sest
sinu vägevus on allutatud su tahtele. Niisuguste tegude läbi õpetad
sa oma rahvale: õige inimene peab armastama oma ligimest, ning
sisendama su lastele lootust, et sina annad patusele aega meelt
parandada. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, Sina oled hea ja andeksandja!
Issand, sina oled hea ja annad andeks,
rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.
Issand, võta minu palvet kuulda
ja pane tähele mu anumise häält.
Kõik rahvad tulevad ja kummardavad sind,
annavad au, Issand, sinu nimele.
Sest sina oled suur ja teed imesid,
sina ainuüksi oled Jumal.
Sina, Issand, oled halastaja ja armuline Jumal,
kannatlik ootama ning rikas tõest ja heldusest.
Pööra end minu poole ja ole mulle armuline,
anna jõudu oma sulasele, sinu ümmardaja pojale.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sina oled hea ja andeksandja!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, Vaim tuleb meile appi meie nõtruse vastu, sest me ei tea, kuidas
tuleb palvetada, aga Vaim palvetab ise meie eest väljendamatute anumistega.
Ning südamete tundja Jumal teab, mis Vaimul on mõttes, sest Vaim palvetab
pühade eest Jumala tahtmise järgi. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen hüüdnud teid sõpradeks,
sest teile olen ma ilmutanud kõik, mis ma kuulsin oma Isalt!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis rahvale tähendamissõna: “Taevariik on inimese sarnane, kes külvas
oma põllule hea seemne. Aga kui ta magas, siis tuli vaenlane ja poetas
umbrohuseemet nisu sekka ning läks minema. Kui oras tärkas ja looma hakkas, siis
tuli ka umbrohi nähtavale. Peremehe sulased tulid tema juurde ja ütlesid talle:
“Isand, kas ei külvanud sa mitte head seemet, kust tuleb nüüd siis umbrohi?” Ja
tema vastas neile: “Seda on teinud minu vihamees.” Aga sulased küsisid temalt:
“Kas sa tahad, et me nüüd läheksime ja koguksime umbrohu põllult ära?” “Ei,”
vastas tema, “sest muidu tõmbaksite te rohides üles ka nisu. Laske mõlemal
kasvada lõikuseni, aga viljalõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: “Koguge kõigepealt
kokku umbrohi, siduge kimpu ja põletage ära, aga nisu tooge mu aita”.”
Ja ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna ning ütles: “Taevariik on sinepiiva
sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väikseim
kõigist seemneist, aga kui ta kasvama läheb, saab see suuremaks teistest
taimedest ning sirgub puuks, nii et taeva linnud tulevad ja teevad pesa tema
okstele”.
Ja ta rääkis neile veel ühe mõistujutu: “Taevariik on haputaigna sarnane, mille
naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.” Seda
rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnadega ja ilma mõistukõneta ei rääkinud
ta neile midagi, et läheks täide, mis on öeldud prohveti kaudu: “Ma avan oma suu
tähendamissõnadeks ja räägin sellest, mis on olnud varjul maailma loomisest
peale.”
Siis laskis Jeesus rahvahulkadel ära minna ja läks koju. Aga tema jüngrid tulid
tema juurde ja ütlesid: “Seleta meile tähendamissõna umbrohust põllul.” Ja tema
rääkis: “Hea seemne külvaja on Inimese Poeg. Põld on maailm, hea seeme tähendab
taevase kuningriigi lapsi, aga umbrohi kurja lapsi. Vihamees, kes umbrohtu
külvab, on saatan. Viljalõikus on maailmaajastu lõpp, ja lõikajad on inglid. Nii
nagu umbrohi nüüd tulega ära põletatakse, nõnda saab olema maailmaajastu lõpus.
Inimese Poeg läkitab oma inglid, ja nemad koguvad tema kuningriigist kõik
kurjale ahvatlejad ja ülekohtutegijad ning heidavad nad lõõmavasse ahju. Seal on
ulgumine ja hammaste kiristamine. Aga õiged löövad siis särama kui päike. Kel
kõrvad on kuulda see kuulgu.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,24-43

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline Jumal, kogu tarkuse allikas, Kes Sa tead meie vajadusi enne,
kui me palume, ja meie teadmatust palumisel: me palume Sind, halasta meie
nõrkuste ja nende asjade pärast, mida me oma väärtusetuse ja pimeduse pärast
ei julge paluda; anna halastuses meile kõiki häid asju oma Poja Jeesuse
Kristuse, meie Issanda väärilisuse pärast; Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 18:1-20; Hs 14; Rm 6:12-18
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 50; Tn 5:1-9,13-30; Rm 1:17-21

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Me seisame täna siin, rohelise liturgilise rüü vaikuses, olles selja taha jätmas
nädalat, mis on meid järjekindlalt ja peaaegu valusalt kutsunud sisekaemusele.
Läbi argipäevade on pühakute eeskujud ja prohvetite hüüded kõnelnud meile ühest
ja samast: meeleparandusest. Kuid meeleparandus – metanoia – ei ole pelgalt
moraalne enesepiitsutamine. Kiriku traditsioonis mõistame me seda alati suunana
suures müstilises teekonnas: see on hinge järkjärguline puhastumine ja muutumine
armastuses. Evangeeliumis maalib meie Issand meile pildi, mis tabab meid otse
südamesse. Ta räägib põllust, kuhu on külvatud hea seeme, kuid kus uneajal on
vaenlane poetanud nisu sekka umbrohtu. Kui sageli me kogeme seda omaenese hinges!
Me teeme ilusaid otsuseid, me põlvitame siin altari ees, võtame vastu Kristuse
Ihu ja Verd, me ihkame pühadust. Ja ometi, järgmisel hetkel, keset argipäeva,
märkame endas tärkamas kibedust, arvustamist, isekust, uhkust. Umbrohi ja nisu
kasvavad koos. Meie inimlik, impulsiivne reaktsioon on sama, mis sulastel
tähendamissõnas: “Isand, kas sa tahad, et me nüüd läheksime ja koguksime umbrohu
põllult ära?” Me tahame täpsust, kiiret lahendust. Me tahame eneses kõik halva
kohe välja juurida, ja sageli tahame me seda teha ka ligimese juures. Me oleme
valmis haarama reha ja labida, et puhastada oma elu ja Kirik kõigest, mis näib
ebapuhas. Kuid Peremees vastab meile hoiatavalt: “Ei, sest muidu tõmbaksite te
rohides üles ka nisu.” Miks ütleb Jumal meile nii? Siin peitubki meeleparanduse
sügav teoloogiline mõistmine armastuses. Jumal teab, et meie inimlik “rohimine”
ei lähtu sageli mitte armastusest, vaid eneseõigustusest ja hirmust. Kui me
püüame oma hinges vägivaldselt ja kiirustades kõike korda seada, võime purustada
selle õrna, vaevalt tärkava nisu – selle tõelise, haavatava pühaduse, mida Püha
Vaim meis kasvatab. Saalomoni tarkuseraamat meenutab meile Jumala olemust, mis
on meie omast nii erinev: “Sina valitsed kõige üle, see paneb sind halastama
kõikide peale… oma vägevuse pärast mõistad sa leebet kohut ja valitsed meie
üle armulikult.” Jumala vägi ei väljendu mitte hävitamises, vaid kannatlikkuses.
Tema õiguse algus on halastus. Ja miks Ta ootab? Kirjutaja ütleb: “et sina
annad patusele aega meelt parandada.” Meeleparandus armastuses tähendab mõistmist,
et Jumal ei ole politseinik, kes ootab meie eksimust, vaid Aednik, kes ootab
vilja valmimist. Ta annab meile aega. Ta lubab meie hinges eksisteerida sellel
pingel – nisu ja umbrohu vahelisel võitlusel –, sest just selles katsumuses, keset
oma nõtrust, õpime me lootma mitte enese tugevusele, vaid Tema armule.
Apostel Paulus kirjutab täna roomlastele erakordse lohutuse: “Vaim tuleb meile
appi meie nõtruse vastu, sest me ei tea, kuidas tuleb palvetada, aga Vaim palvetab
ise meie eest väljendamatute anumistega.” Kui sügav tõde! Isegi meie kahetsus,
isegi meie palve on sageli puudulik ja segane. Me ei oska isegi kahetseda nii,
nagu peaks. Kuid me ei pea olema täiuslikud, et põlvitada Jumala ees. Püha Vaim
võtab meie katkendlikud ohked, meie sisemise segaduse, meie “umbrohtunud” südamed
ja tõlgib need Isa ees täiuslikuks armastuse palveks. Jeesus toob meile veel kaks
võrdpilti: sinepiiva ja haputaigna. Mõlemad toimivad märkamatult, varjatult,
seespidiselt. Taevariik meis ei alga suure pauguga, vaid nagu vaikne sakrament.
See on pühitsetud arm, mis imbub meie olemuse kolme vaka jahu sekka, kuni kogu
meie elu lähep hapnema – kuni meie mõtted, mured, kired ja armastus on Kristusest
läbi imbunud. Selle varjatud muutumise kohta on tabavalt kirjutanud suur
hispaania müstik Püha Risti Johannes: „Jumal töötab hinges salajas ja pimeduses,
ilma et hing ise seda märkaks. See, mis meile tundub tühjusena, segadusena või
mahajäetusena, on sageli Püha Vaimu varjatud tegevus, mis valmistab ette pinnast
suurema armastuse tulekuks. Sest oma elulõpul mõistetakse meie üle kohut ainult
armastuse järgi.“ Meie ülesanne on usaldada seda vaikset hapnemist oma südames,
eriti siis, kui meile tundub, et me vaimne põld on täis umbrohtu ja pimedust.
Mida see meie jaoks tähendab?
Esiteks tähendab see täielikku enesega leppimist läbi patukahetsuse. See kutsub
meid üles loobuma vaimsest perfektsionismist, mis viib meid kas meeleheitele või
variserlikkusesse. Kui sa näed endas umbrohtu – vanu patte, kadedust, nõrkust –,
ära lange masendusse. Ära püüa seda Jumala eest peita. Tunnista seda, ava oma süda
pihitoolis või vaikses palves Issanda ette, teades, et Tema leebe kohus on täis
halastust. Lase Nisul ja Umbrohul olla Tema kätes. Tema teab, kuidas ja millal
puhastada. Sinu ülesanne on jääda nisuks – hoida oma juured Kristuse armastuse
pinnases. Kui Saalomoni tarkuseraamat ütleb, et Jumala tegude läbi õpime, et “õige
inimene peab armastama oma ligimest”, siis tähendab see, et me peame lubama ka
teistel inimestel olla “kasvamisjärgus”. Me ei tohi hakata teiste eludes umbrohtu
kitkuma. Me ei tea, millist rasket võitlust keegi teine oma hinges peab. Kui Jumal
on kannatlik meie meeleparandusega, kuidas saame me olla kärsitud oma venna või
õe eksimuste suhtes? Kirik on haigla, mitte puhaste inglite klubi.
Nii nagu tänane liturgiline roheline värv kõneleb elust, mis kasvab mulla all
vaikselt, nii tuletab see meile meelde, et meeleparanduse vili ei küpse üleöö.
Sinepiiva on väike. Haputaigen on nähtamatu. Kuid mõju on pöördumatu. Ära kaota
lootust, kui su edasiminek vaimses elus tundub aeglane. Usalda Püha Vaimu salajasi,
väljendamatuid anumisi sinu sees. Täna, kui me ligineme sellele altarile, et saada
osa pühast Armulaua sakramendist, toome me kaasa kogu oma elu põllu – oma nisu
ja oma umbrohu. Me ei tule siia sellepärast, et me oleme täiuslikud, vaid
sellepärast, et me vajame Arsti. Palugem täna päevapalve sõnadega: “Kõigeväeline
Jumal… halasta meie nõrkuste ja nende asjade pärast, mida me oma väärtusetuse ja
pimeduse pärast ei julge paluda; anna halastuses meile kõiki häid asju oma Poja
Jeesuse Kristuse väärilisuse pärast.”
Ja siis, kui me oleme Tema vastu võtnud, võime me minna tagasi maailma, kindlas
lootuses, et lõpuks, aegade täis saades, pühitseb ja kirgastab Tema meid täielikult
ning “õiged löövad siis särama kui päike” oma Isa kuningriigis.
Aidaku Issand ise seda tõeks elada. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii nagu vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi,
vaid kastavad maad, teevad selle viljakandvaks, et see annaks
külvajale seemet ja sööjale leiba – nõnda on ka sõnaga, mis
lähtub minu suust: tema ei tule tühjalt tagasi, vaid teeb seda,
mis on minu meele järgi, ja saadab korda, milleks mina tema
läkitasin. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!
Sulle kuulub kiituselaul, Jumal, Siionil,
sinule tuleb täita oma tõotused.
Sina oled kandnud maa eest hoolt ja seda jootnud,
lasknud maal rikkalikult vilja kanda.
Jumala ojad on veest tulvil,
nii valmistad sina tema uudsevilja,
nõnda sa korraldad kõik.
Sina kastad rohkesti tema vagusid
ja leotad lahti mullakamara,
teed selle pehmeks vihmapiiskadega
ja õnnistad tema võrseid.
Sa kroonid aasta oma armuga
ja su jäljed täituvad pilgeni.
Rohtla vainud on kastetud,
Künkad on vöötatud hõiskamisega.
Nurmed on rüütatud kariloomadega,
orud on mähkunud viljasse,
nad rõkkavad rõõmust ja laulavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma arvan, et selle ajastu kannatused ei tähenda midagi
võrreldes tulevase kirkusega, mis meile avalikuks saab. Sest
kõik loodu ootab pikisilmi jumalalaste ilmumist. Loodu on ju
allutatud kaduvale, kuid mitte enda tahtmist mööda, vaid
allutaja väel. Samas on tema äratanud lootuse, et ka loodu
pääseb kord kaduvuse orjusest jumalalaste kirkuse vabadusse.
Me ju teame, et kõik loodu ägab üheskoos ja on sünnitusvaevades
tänini. Veel enam, ka meie, kellel on Vaimu esmaand, ägame
oma südames ning ootame lapseõigust ja oma ihu äralunastamist.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, ava meie süda,
et me võtaksime vastu Sinu Sõna!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel päeval tuli Jeesus välja oma kodust ja istus järve ääres.
Aga suured rahvahulgad kogunesid tema juurde. Ja Jeesus võttis
paadis istet, kuid rahvas seisis kaldal. Ning Jeesus rääkis
neile tähendamissõnadega ja ütles: “Vaata, külvaja läks põllule
külvama. Ja kui ta külvas, kukkus osa seemneid tee äärde, ja
linnud tulid ja nokkisid selle ära. Osa seemneid kukkus kivisele
maale, kus neil polnud palju mulda. See osa idanes küll kiiresti,
kuid päikese tõustes see närbus ja kuivas ära, sest tal polnud
juurt. Muist seemneid kukkus ohakate sekka, ja ohakad sirgusid
ja lämmatasid saagi. Aga osa seemneid kukkus heasse mulda ja
kandis vilja – mõni sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni
kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu”.
Siis tulid tema jüngrid tema juurde ja küsisid: “Miks räägid sa
neile mõistujuttudega?”. Ta vastas: “Teile on antud mõista
taevariigi saladust, neile aga mitte, sest kellel on, sellele
antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt
võetakse seegi mis tal on. Aga tähendamissõnadega räägin
ma neile sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei mõista,
sest nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, kui ta ütleb:
“Te kuulete oma kõrvaga, kuid ei mõista, vaatate oma silmaga ega
näe, sest selle rahva süda on kaledaks läinud. Nende kõrvad tõrguvad
kuulmast ja nad pigistavad kinni oma silmad, et nad ei näeks ega
pöörduks nii, et mina neid parandada võiksin”. Kuid õndsad on
teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad,
sest tõesti ma ütlen teile: paljud prohvetid ja õiged on ihaldanud
näha seda, mida teie näete, kuid ei ole näinud, ja kuulda, mida
teie kuulete, ega ole kuulnud. Kuulake nüüd, mida tähendab mõistujutt
külvajast: iga kord, kui inimene kuuleb midagi Jumalariigi kohta
ega mõista, tuleb hingevaenlane ja riisub külvatu tema südamest.
Seda näitab seeme, mis kukkus tee äärde. Mis aga külvati kivisele
maale, see tähendab inimest, kes küll sõna vastu võtab, kuid
kellel pole juurt, kes on heitlik – kui teda sõna pärast ahistama
hakatakse või taga kiusatakse, siis jätab ta kõik sinnapaika. Ja
ohakate sekka külvatu on see, kes küll sõna kuuleb, kuid kelles
selle maailmaajastu mured ja rikkuse petlik veetlus lämmatavad
sõna, nii et see jääb viljatuks. Aga see, mis külvati heasse mulda,
on inimese sarnane, kes sõna kuulda võtab ja mõistab ning kannab
vilja: mõni saja-, mõni, kuuekümne- ja mõni kolmekümnekordselt.”
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,1-23

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oo Issand, me palume Sinu halastust, et Sa võtaksid vastu oma
rahva palved, kes saavad Sinu poole pöörduda, ja annaksid neile
nii arusaamise kui ka teadmise, mida nad peaksid tegema, ning
ka armu ja väe seda ustavalt täita Jeesuse Kristuse,
meie Issanda, läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha
Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 85; 2Sm 19:16-23; Mt 5:38-48
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 57; Ps 130; 2Ms 24:1-11,16-18; Hb 9:18-28

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Väga paljud jutlused, mida me sellest evangeeliumitekstist kuulnud
oleme, kipuvad meid samastama „Jumala külvatud seemnetega“ – me
räägime sellest, kuidas me peaksime maailmas idanema ja kasvama.
Kuid täna tahaksin ma seda teksti veidi avardada. Kõige olulisem
ei ole siin mitte see, et me oleksime justkui külvatud seemned,
vaid see, kuidas me laseme Jumala külvatud seemnel endas kasvada.
Sest külvatud seeme on usk, lootus ja armastus – ja see tähendamissõna
räägib meile tähendusrikkalt meie enda südame pinnasest.
See tähendamissõna räägb tähendusrikkalt meie südame pinnasest.
Tänane evangeelium viib meid järve kaldale, kus Jeesus kõneleb
rahvaga tähendamissõnades. Jüngrid küsivad Temalt küsimuse, mis
vaevab paljusid meist tänapäevalgi: „Miks Sa räägid neile
mõistujuttudega?“ Miks räägib Jumal nii sageli varjatult? Miks ei
võiks Tõde olla ilmne, ühemõtteline, kõigile kohe arusaadav?
Kui me vaatame tänast rohelist liturgilist värvi, meenutab see
meile kasvu, elujõudu ja lootust. Prohvet Jesaja ja psalmikirjutaja
võrdlevad Jumala sõna vihma ja lumega, mis kastavad maad ja
panevad seemne idanema. Kuid Jeesuse tähendamissõna külvajast toob
meid karmi reaalsusesse: kõik pinnased ei võta seemet vastu.
Ja siin peitubki saladus, miks Jumal „räägib varjatult“. Jumala
kõneviis ei ole mõistatus selleks, et meid kiusata, vaid see on
peegel, mis näitab meie südame seisukorda. See on suur väljakutse
kahele täiesti erinevale inimtüübile: sellele, kes arvab, et
Jumalat pole olemas, ja sellele, kes on veendunud, et tema suhe
Jumalaga on täiesti korras. Inimesele, kes arvab, et Jumalat pole,
tundub mõte „varjatult kõnelevast Jumalast“ mugava vabandusena.
Ta küsib: „Kui Jumal on olemas, miks Ta Ennast ei ilmuta? Miks Ta
ei kirjuta Oma nime tähtedega taevasse?“ Kuid pühakiri näitab, et
Jumal ei taha meid oma auhiilgusega pimestada ega alistada. Kui
Jumal ilmuks kogu Oma kosmilises väes, ei jääks meile ruumi vabaks
valikuks – me oleksime sunnitud uskuma hirmust või hämmingust.
Jumal aga otsib armastust, mitte sunnitud allumist.
Ta kõneleb varjatult – läbi loodu ilu, läbi ligimese armastuse,
läbi südametunnistuse vaikse hääle –, et jätta inimesele vabadus.
Jumala kohalolu on nagu pehme vihm, millest Jesaja räägib: see ei
purusta mullakamarat, vaid leotab seda pehmelt. Skeptikule on see
väljakutse märgata märke seal, kus ta on harjunud nägema vaid
juhust. See on kutse vaadata sügavamale kui ainult silmaga nähtav
maailm, mis apostel Pauluse sõnul praegu veel „ägab kaduvuse orjuses“.
Kuid veelgi suurem ja ohtlikum on see väljakutse meile, kes me
istume pühapäevast pühapäeva kirikupingis. Meile, kes me arvame,
et meie vahekord Jumalaga on korras. Me kuuleme Jeesuse seletust
külvajast ja mõtleme automaatselt: „Küll on kahju neist, kes on
nagu teeäärne või kivine maa… Õnneks mina olen see hea muld.“
Kuid tõeline vaimulik äratus algab siis, kui me mõistame, et need
neli pinnast ei kirjelda mitte nelja eri inimest, vaid nelja
erinevat seisundit meie enda südames. Mitu korda on Jumala Sõna
langenud meie südame tee äärde – me kuuleme seda liturgias, kuid
unustame hetkega, kui kirikuuks meie taga sulgub? Mitu korda on
meie usk olnud kivine maa – täis vaimustust headel aegadel, kuid
kuivanud kohe, kui saabub argipäev või mõni eluraskus? Ja kui
sageli on meie südames ohakad – selle maailmaajastu mured,
majanduslik kindlustatus, maailma müra ja igapäevane stress –,
mis lämmatavad selle vaikse hääle, millega Jumal meiega räägib?
Kui me arvame, et meil on kõik korras, lakkame me oma südamepõldu
harimast. Kuid muld vajab pidevat rohimist, kivide korjamist ja
kastmist. Jumala varjatud kõneviis sunnib meid küsima: kas me
üldse veel kuuleme Teda, või kuuleme me ainult omaenda usulisi
harjumusi? Mida see kõik tähendab meie jaoks täna, siin ja praegu?
See tähendab, et usk ei ole intellektuaalne info, vaid suhe.
Jumal ei anna meile valmis teadmistepaketti, vaid Ta kutsub meid
otsingule. Tähendamissõnad on uksed, millest tuleb ise sisse
astuda. Kel on kõrvad kuulda, see kuulgu! See tähendab, et
kuulamine on otsus. See on valik peatuda, vaikida ja kuulatada.
See tähendab ka lootust, millest püha Paulus räägib roomlastele.
Kuigi me elame maailmas, mis ägab kannatustes ja kus Jumala hääl
näib sageli vaigistatud, ei ole Jumala Sõna tegevusetu. Nii nagu
vihm ei tule taevast tagasi tühjalt, vaid teeb maa viljakaks, nii
toimib Jumala arm ka meie elus – sageli nähtamatult, maa all,
juurte tasandil. Täna palvetasime päevapalves, et Jumal annaks
meile „nii arusaamise kui ka teadmise, mida peaksime tegema,
ning ka armu ja väe seda ustavalt täita“.
Ärgem otsigem siis Jumalat tormist või valjust kärast. Otsigem
Teda sellest vaiksest ja varjatud Sõnast, mis pakub end meile
pühakirjas ja mida me saame vastu võtta ka altarisakramendis –
leiva ja veini varjatud kujul. Harigem oma südame maad, et kui
Külvaja taas mööda läheb, leiaks Ta eest mulla, mis on valmis
kandma vilja – mõni sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend
seemet. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XIV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Sakarja raamatust:
Hõiska, Siioni tütar, rõkka rõõmust, Jeruusalemma tütar! Vaata,
sinu kuningas tuleb sinu juurde. Tema on õiglane, tema on abimees,
tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.
Ma hävitan Efraimist sõjavankrid ja Jeruusalemmast hobused,
sõjaammudki saavad katki murtud. Tema kuulutab rahvastele rahu
ning valitseb merest mereni, Eufrati jõest kuni maailma
otsani. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!
Ma ülistan sind, mu Jumal ja mu Kuningas,
kiidan sinu nime ikka ja igavesti.
Ma tänan sind igal päeval,
kiidan sinu nime ikka ja igavesti.
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur oma helduse poolest.
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Issand, sind ülistavad kõik su teod
ja kiidavad kõik sinu pühad.
Nad räägivad su riigi ülevusest
ja kuulutavad sinu vägevusest.
Issand on uskumistväärt kõigis oma sõnades,
helde kõigis oma tegudes.
Issand hoiab kõiki, kes on langemas
ja tõstab sirgu kõik, kes on küüru vajunud
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, teie pole lihas, vaid vaimus, kui kord Jumala Vaim teie
sees elab. Kui nüüd mõnel teie seast ei ole Kristuse Vaimu, siis
tema ei ole Kristuse oma. Sest kui tema, kes ta äratas Jeesuse
surnuist üles, elab teie sees, siis teeb tema Vaim ka teie
sureliku ihu elavaks. Niisiis, vennad, ei ole meie kohus liha
tahtmisi mööda elada, muidu peaksime oma elu liha järgi seadma.
Sest kui te elate liha järgi, siis te surete. Aga kui te Vaimu
läbi suretate oma ihu teod, siis jääte elama.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles: Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa oled
selle varjanud tarkade ja haritute eest ning ilmutanud selle
lapsemeelsetele. Jah, Isa, nii on see olnud sinule meele järgi.
Kõik on minu Isa andnud minu kätte, ja keegi ei tunne Poega kui
ainult Isa, ja keegi ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele
Poeg tahab seda ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes te olete
koormatud ja vaevatud, ning mina annan teile hingamise. Võtke
minu ike enda kanda ja pange mind tähele, sest mina olen tasane
ja lepliku meelega. Minus leiab teie hing rahu, sest minu ike
on hea ja minu koorem kerge. See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 11 ,25-30

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Jumal, Kes meid oled õpetanud pidama kõiki Sinu käske Sind
ja oma ligimest armastades: anna meile Sinu Püha Vaimu armu,
et me võiksime olla Sulle pühendunud kogu südamest ja olla
üksteisega ühendatud puhta armastusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda, läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha
Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 62; Ps 63; Trk 2:1-11,18-23; Mt 19:16-30

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 66; Õp:3:1-7,11-12; Lk 14:25-35

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna, Kuningriigiaja neljateistkümnendal pühapäeval, maalitakse
meie silme ette pilt kuningast, kes on risti vastupidine sellele,
mida maailm peab edukaks, võimsaks või õnnelikuks. Prohvet Sakarja
hüüab: „Vaata, sinu kuningas tuleb sinu juurde. Tema on õiglane,
tema on abimees, tema on alandlik ja sõidab eesli seljas.“
See pilt ei kõnele võitmisest, rikkusest ega maise edu ihalusest.
See kõneleb alandlikkusest. Ometi elame maailmas – ja kahjuks hiilib
selline ootus vahel ka kiriku müüride vahele –, mis jutlustab sootuks
teistsugust evangeeliumi: eduteoloogiat. See on eksitus, mis väidab,
et ustavuse mõõdupuuks on maine rikkus, tervis ja materiaalne edu;
et Jumal on justkui kohustatud täitma meie soove, kui meil on vaid
„piisavalt usku“. Tänased pühakirjatekstid purustavad selle
illusiooni ja kutsuvad meid tõelisele usule, mis ei otsi mitte
Jumala kätt Tema andide pärast, vaid Jumala palet Tema enese pärast.
Kui me vaatame tänaseid lugemisi lähemalt, põrkume kahele näilisele
vastuolule, mis võivad meid eksitada või koguni kohutada.
Esimene raskuskoht tõuseb apostel Pauluse kirjas roomlastele: „Sest
kui te elate liha järgi, siis te surete. Aga kui te Vaimu läbi
suretate oma ihu teod, siis jääte elama.“ Pindmiselt vaadates võib
tunduda, et kristlus on eluvaenulik, vali asketism, mis nõuab meilt
inimlikkuse ja kehalisuse täielikku eitamist. Kuidas sobitub see
kokku Jumalaga, kes lõi ihu ja pidas seda „väga heaks“?
Traditsioon ei näe ihu ja Vaimu vahel ületamatut vaenu, vaid kutsub
meid ihu pühitsemisele. Paulus ei käsi meil vihata oma keha, vaid
suretada „liha teod“ – see tähendab isekust, mis tahab ihu ja maailma
tarbida vaid omaenese naudinguks. Kui me alistame oma ihu Vaimule,
ei muutu me vähem inimesteks, vaid päriselt inimesteks, nõnda nagu
Kristus oli täielikult inimene. Teine kitsaskoht pärineb
evangeeliumist, kus Jeesus ütleb: „Võtke minu ike enda kanda…
sest minu ike on hea ja minu koorem kerge.“ Kuidas saab ike olla
hea ja koorem kerge, kui me teame, et risti kandmine tähendab sageli
kannatust, loobumist ja maailma tahaplaanile seadmist? Kas poleks
kergem uskuda eduteoloogia lubadust, et Kristus võttis kõik meie
koormad ära, et me saaksime elada muretult? Teame, et härjad
rakendati ikkesse alati paaris. Jeesuse ike on kerge seepärast, et
me ei vea seda koormat kunagi üksi. Jeesus on ise meie kõrval ikkes.
Meie kannatused ja pingutused on ühendatud Tema ristiohvriga.
Nagu ütleb püha Augustinus: „Kristuse koorem on nagu lindude suled.
See ei tee neid raskemaks, vaid hoopis tõstab nad maast lahti ja
paneb lendama.“ Mida tänased lugemised meie jaoks tähendavad ja
mida peame tegema? Meie tänased hommiku- ja õhtupalvuse lugemised
juhatavad meid praktilise eluni Kristuses. Hommikune psalm 62
tuletab meile meelde: „Ükspäinis Jumala juures on mu hing vait,
temalt tuleb mu pääste.“ See on puhta usu positsioon – usaldus
keset tormi, vastandina maisele kindlustundele. Kuid see usk peab
saama nähtavaks. Õhtupalvuse lugemine Luuka evangeeliumist (Lk 14)
hoiatab meid: kes ei loobu kõigest, mis tal on, ei või olla
Jeesuse jünger. Eduteoloogia ütleb: „Kogu endale kokku.“ Kristus
ütleb: „Jaga ennast välja.“ See tähendab, et meid kutsutakse üles
tegema nii ihulisi kui vaimseid heategusid. Ihulised heateod –
näljase toitmine, haige külastamine, abivajaja toetamine – ei
ole teod, millega me ostame endale päästet. Ei, need on meie
sakramentaalse usu väljendus. Kuna Kristus võttis ihu, siis
puudutades ligimese ihu tema hädas, puudutame me Kristust ennast.
Vaimsed heateod – trööstimine, andestamine, ligimese eest
palvetamine (nagu me teeme igal hommiku- ja õhtupalvusel) –
tervendavad maailma nähtamatult. Nende tegude kaudu ei muutu me
mitte rikasteks maailma silmis, vaid meist saavad Jumala armu
suuruse peegeldused juba siin maailmas. Me saame elavateks
ikoonideks. Kui me anname ära oma aega, oma vara ja oma südamesoojust,
kogeme me, et me ei jää vaesemaks, vaid meie hing täitub taevase
rahuga, mida ükski number pangakontol ei suuda tagada. Me hakkame
juba siin ja praegu maitsma tulevase maailma reaalsust.
Hoidkem siis meeles, et Jeesus tänab täna Isa, et Ta on selle
riigi saladused varjanud „tarkade ja haritute“ – ehk nende eest,
kes toetuvad omaenese ratsionaalsusele ja maisele võimekusele –
ning ilmutanud need lapsemeelsetele. Laps ei muretse homse pärast,
sest ta teab, et isa hoolitseb. Laps ei püüa Jumalaga kaubelda
ega osta Talt õnnistusi. Laps võtab armu vastu kingitusena.
Jätkem siis kõrvale maailma kriteeriumid. Valigem selle asemel
Kristuse hea ike ja kerge koorem. Pühitsegem oma ihud ja vaimud
teenimiseks, et iga meie heategu – olgu see klaas külma vett
janusele või palve mureliku eest – võiks peegeldada Jumala ääretut,
tingimusteta armastust. Tänases päevapalves, nagu Kirik meile
kingib, palusime: „Anna meile Sinu Püha Vaimu armu, et me võiksime
olla Sulle pühendunud kogu südamest ja olla üksteisega ühendatud
puhta armastusega.“ Võtku Issand meid kuulda! Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XIII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine teisest kuningate raamatust:
Ühel päeval läks Eliisa Suunemisse ja seal oli üks rikas naine, kes kutsus teda
end poole söömaajale. Sellest ajast, kui Eliisa sealt kandist läbi läks, astus
ta edaspidi iga kord selle naise juurde sisse einet võtma. Aga naine ütles oma
mehele: “Ma tean, et see inimene, kes meie juures käib, on püha jumalamees.
Seadkem ometi korda üks katusekamber, pangem sinna voodi, laud ja tool, ning
küünlajalg, et siis kui ta meile tuleb, võiks ta seal omaette olla.” Kord kui
Eliisa jälle nende juurde tuli, küsis ta ühe teenri käest, mida ta võiks tema
emanda heaks teha. Teener vastas: “Vaata, tal ei ole poega ja tema mees on
vana”. Siis käskis Eliisa, et ta oma emanda kohale kutsuks. Ja emand tuli ning
seisis uksel. Aga Eliisa ütles talle: “Vaata, järgmisel aastal, kui ma siia
tulen hoiad sina süles oma poega.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issanda heldusest ma laulan igavesti!
Issanda heldusest ma laulan igavesti,
põlvest põlve kuulutan valjul häälel sinu ustavust.
Ma tunnistan: sinu heldus kestab igavesti,
sinu ustavus püsib taevas kindlalt.
Õnnis on rahvas, kes oskab hõisata,
kes kõnnib sinu palge valguses.
Sinu nime üle on nad rõõmsad igapäev,
sinu õigluse pärast nad hõiskavad.
Sina oled nende ilu ja vägevus,
oma armus oled sa teinud suureks me jõu.
Meie kilp on Issanda päralt,
Issanda Püha ja meie Kuninga päralt
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issanda heldusest ma laulan igavesti!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kas te ei tea, et me iganes oleme ristitud Jeesuses Kristuses, oleme
ristitud tema surmas. Ühes temaga oleme meiegi ristimise kaudu surma maetud, et
nii nagu Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse väel, nõnda võiksime
meiegi elada uut, tõelist elu. Kui me nüüd oleme ühes Kristusega surnud, siis
võime uskuda, et ka meid ootab elu ühes temaga. Sest me teame, et Kristus on
juba surnuist üles äratatud ega sure enam kunagi, ja surmal ei ole võimu tema
üle. Kui ta suri, siis suri ta patule ainsa korra, aga kui ta elab, siis elab ta
Jumalale. Nõnda arvake teiegi end patule surnud olevat, et te võiksite elada
Jumalale Jeesuses Kristuses. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen teid kutsunud sõpradeks
sest ma olen teile ilmutanud kõik, mis ma olen kuulnud oma Isalt!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: Kes armastab oma ema või isa enam kui mind, see
pole mind väärt, ja kes armastab oma poega või tütart enam kui mind, see pole
mind väärt. Ning kes ei võta oma risti ega käi minu järel, see ei ole mind
väärt. Aga kes elust kinni hoiab, see kaotab selle, kes aga oma elu kaotab minu
pärast, see jääb elama. Kes teid vastu võtab, see võtab mind vastu ja kes minu
vastu võtab, see võtab vastu tema, kes ta mind on läkitanud. Kes võtab prohveti
vastu tema prohveti nime pärast, see saab prohveti palga ja kes võtab vaga
inimese vastu sellepärast, et see inimene on vaga, saab vaga inimese palga. Aga
kes iganes annab ühele neist silmapaistmatutest juua karikatäie külma vett, tema
jüngriseisuse pärast – tõesti ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 10,37-42

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oo, Kõigeväeline Jumal, Kes Sa oled ehitanud oma Kiriku apostlite ja prohvetite
alusele, kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi: anna meile olla nõnda ühendatud
vaimu ühtsuses nende õpetuse kaudu, et meist võiks saada selline pühaduse tempel,
mis on sulle meelepärane; sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda, läbi,
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 91; Nl 3:22-33; Mt 10:24-39

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 51; Js 19:9-15; Mt 15:1-20

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Tänased pühakirja tekstid kutsuvad meid vaikusesse, sisekaemusesse, mis ei sulge
meid iseendasse, vaid vastupidi – avab meid Jumala reaalsusele sellisena, nagu see
on, mitte sellisena, nagu me seda oma kärsituses ette kujutame. Roheline liturgiline
värv meie ümber kõneleb elust, kasvust ja argisest ustavusest. Kuid vaimne kasv on
sageli nähtamatu, vaikne ja nõuab aega. Esimeses lugemises kohtame rikast naist
Suunemist. Ta on lugupeetud, jõukas ja usklik. Ta märkab prohvet Eliisat, tunneb
ära Jumala ligiolu ja valmistab talle oma majas püha paiga – vaikse katusekambri,
kus on voodi, laud, tool ja küünlajalg. See naine ei palu midagi. Ta teenib vaikides.
Ja ometi, kui prohvet uurib tema südame salajasi igatsusi, selgub tõde: tal ei ole
poega ja ta mees on vana. Tema hinges on tühjus ja täitumata ootus.
Me samastume sageli selle naisega. Me oleme kristlased, me teeme head, me sisustame
oma elus “kambri” Jumalale, kuid südamepõhjas kanname igatsusi, mis pole täitunud.
Me ootame Jumala armu ja lubaduste täitumist – sageli kohe, oma tingimustel ja oma
aeg-ruumi järgi. Kuid Eliisa sõnad naisele on meeldetuletus: “Järgmisel aastal, kui
ma siia tulen, hoiad sina süles oma poega.” Iga asi omal ajal. Jumal on armuline,
kuid Tema arm ei ole tellimustöö, mis täidab meie soove meie käsu peale. Kiriku õpetus
tuletab meile meelde, et Jumala ajastus on osa Tema õpetusprotsessist. Ootamise
aeg on puhastumise aeg, kus me õpime lahti laskma oma tahtest ja usaldama Tema
ustavust, millest laulab psalm: “Sinu ustavus püsib taevas kindlalt.”
Kuid siit jõuame teise, sügavama sisekaemusliku tõdemuseni. Meile meeldib väga
mõtelda, et Jumalal on meie igaühega mingi eriline, salajane ja suur plaan – projekt,
mis teeb meist usukangelased. Me veedame aastaid sisekaemuses, otsides seda
“peidetud plaani”. Apostel Paulus suunab meid kirjast roomlastele aga hoopis teisele
teele. Ta küsib: “Kas te ei tea, et me iganes oleme ristitud Jeesuses Kristuses,
oleme ristitud tema surmas?” Meie elu plaan on juba ilmutatud. See ei ole peidetud.
Jumala plaan sinu ja minu jaoks on elada avalikult kristlasena. Me oleme ristimise
kaudu maetud ja üles äratatud, et elada uut, tõelist elu. See tähendab, et kristlik
elu ei ole sissepoole pööratud müstika, mis põgeneb maailma eest, vaid see on
ristitud inimese igapäevane, nähtav ja avalik elu keset maailma. Jumala plaan on
see, et sa sured iga päev patule ja elad Jumalale. Seda kinnitab meile tänane
evangeelium, kus Jeesuse sõnad kõlavad peaaegu karmilt ja nõudlikult: “Kes armastab
oma ema või isa enam kui mind, see pole mind väärt… Ja kes ei võta oma risti ega
käi minu järel, see ei ole mind väärt.” Risti kandmine ei ole salajane hobi. See
on avalik otsus. Kristlaseks olemine nõuab prioriteetide seadmist, kus ustavus
Kristusele kaalub üles isegi kõige lähedasemad inimlikud sidemed. Me ei saa peituda
oma sisemisse vagadusse, kui väljaspool on vaja tunnistada Tõde. Kes tahab oma elu
hoida – oma mugavust, oma mainet, oma peidetud rahu –, see kaotab selle. Aga kes
kaotab oma elu Kristuse pärast, see leiab tõelise elu. Ja ometi lõpeb see nõudlik
evangeelium imelise, lohutava ja lihtsa lubadusega: “Kes iganes annab ühele neist
silmapaistmatutest juua karikatäie külma vett, tema jüngriseisuse pärast – tõesti
ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast.” Suunemi naise suurus oli selles, et
ta pakkus prohvetile süüa ja tegi talle toa. Evangeeliumi väike tegu on anda
väetile karikas külma vett. Jumala plaan meie eluks ei realiseeru suurtes, müütilistes
kangelastegudes, vaid avalikus, nähtavas armastuses väikestes asjades. Me ei pea
teadma tulevikku, me peame olema ustavad olevikus. Mida see tähendab meie jaoks?
Suunemi naine õpetab, et vaimne tundlikkus algab teise inimese märkamisest ja tema
teenimisest ilma omakasu otsimata. Jeesus aga tuletab meelde, et meie elus peab
valitsema selge hierarhia. Kõige ilusamadki inimlikud armastused – vanemad ja
lapsed – võivad võtta Jumala koha, kui me pole valvsad. Kuid kui Jumal on oma
õigel, esimesel kohal, siis asetuvad ka kõik teised armastused meie elus oma
õigesse jäjekorda.
Vaadakem täna oma südamesse. Tunnistagem oma kärsitust ja täitumata ootusi, kuid
usaldagem need Jumala ajastuse kätte. Ja astugem oma sisekaemuslikust kambrist
välja maailma, kandes oma risti auga, elades ristitud inimestena avalikult,
valguses ja ustavuses. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XII PÜHAPÄEV A AASTAL

Esimene lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Ma olen kuulnud paljude sosinat: “Hirm on haaranud kõiki, andke välja, andke ta
üles!” Kõik mu lähedased luuravad mu vääratust: võibolla laseb ta end segadusse
ajada, et me saaksime ta lõksu püüda ja talle kätte tasuda. Aga Issand on minuga
nagu see, kellel on võim ja vägevus, sellepärast komistavad mu jälitajad ega
suuda midagi ära teha. Nad jäävad suurde häbisse, sest nende nõu läheb nurja, ja
see on igavene häbi, mis ei vao unustusse.
Vägede Issand, kes sa paned õige proovile, katsud läbi südame ja mõtted, lase
mul näha, et sa neile kätte tasud, sest sinu kätte ma olen usaldanud oma
riiuasja. Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge
kurjategijate käest. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Oma suures helduses, Issand, võta mind kuulda!
Sinu pärast ma kannatan teotust,
sinu pärast on häbipuna mu palgeil.
Ma olen võõraks jäänud oma vendadele
ja mu ema lapsed ei tunne mind ära.
Sest mure ja hool sinu koja pärast on mind ära neelanud
ja nende teotamised, kes sind teotavad,
on langenud minu peale.
Aga mina tulen sinu juurde palvega,
Issand, sinu hea meele ajal.
Oma suures helduses vasta mulle,
mu Jumal, minu ustav abimees.
Issand, võta mind kuulda oma armus ja helduses,
oma suure halastuse pärast, vasta mulle.
Vaadake, teie, maharõhutud, ja rõõmustage:
teie süda, kes te nõuate Jumalat taga, jääb elama!
Sest Issand võtab vaeseid kuulda, ega põlga ära vangisolijaid.
Kiitku teda nii taevas kui maa, meri ja kõik mis seal liigub.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Oma suures helduses, Issand, võta mind kuulda!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ühe inimese kaudu on patt maailma tulnud, ning patu kaudu surm, mis on
osaks saanud kõikidele inimestele, kuna kõik on pattu teinud. Patt oli maailmas
juba enne seadust, kuid ilma seaduseta ei saa patutundmist olla. Aga surm
valitses Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud pattu teinud niisuguse
üleastumisega nagu Aadam. Tema on aga Tuleva võrdkuju. Ometi ei ole üleastumine
samaväärne armukingitusega, sest kui ühe inimese üleastumise läbi on paljud
surma leidnud, siis seda enam on Jumala armukink rohkeks saanud paljudele ühe
inimese – Jeesuse Kristuse armu kaudu.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Räägi, Issand, sest sinu sulane kuulab,
Sinul on igavese elu sõnad!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Ärge kartke neid, kes teid taga kiusavad, sest
miski ei ole nõnda kinni kaetud, et see ei hakkas välja paistma, ega ole midagi
nii hästi peidetut, et see ei saaks avalikuks. Mida nüüd mina teile ütlen
pimedas, sellest kõnelege päevavalges, ja mida te kuulete endale kõrva sisse
sosistavat, seda kuulutage katustelt. Ärge kartke neid, kes ihu võivad tappa,
kuid hinge tappa ei suuda – kartke pigemini teda, kes ta võib põrgus hukata nii
teie ihu kui hinge. Kas siis kaht varblast ei müüda ühe veeringu eest? Ja ometi,
ükski neist ei kuku maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik
ära loetud. Ärge siis kartke – teie olete enam väärt kui palju varblasi
ühtekokku. Igaüht, kes mind võtab tunnistada inimeste ees, teda tunnistan ka
mina oma Isa ees. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, teda
salgan ka mina oma Isa ees, kes on taevas”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
10 ,26-33

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oh Issand, me palume Sind, aita meil igavesti Sinu püha nime ees
aukartust tunda ja seda armastada, sest Sina ei lakka kunagi
aitamast ja juhtimast neid kelle Sa oled asetanud oma armastava
helduse kindlale alusele Jeesuse Kristuse, meie Issanda, läbi,
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 145; Jr 31:1-14; Mt 9:9-13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 32; Ps 36:5-13; Jr 23:1-8; Lk 19:2-10

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Tänase pühapäeva liturgiline värv on roheline – see on Kuningriigiaja, argipäeva ja
kasvu värv. Kuid tänased pühakirjatekstid ei kõnele meile odavast mugavusest ega
muretust argipäevast. Vastupidi, need asetavad meid otse vaimse võitluse keskpunkti.
Me kuuleme prohvet Jeremia ahastavat hüüdu, kes kogeb sõprade taganemist ja ühiskonna
survet. Me kuuleme apostel Paulust lahkamas inimsuse sügavaimat haava – Aadama pattu
ja sellest tulenevat surmahirmu. Ja lõpuks kuuleme evangeeliumis meie Issanda Jeesuse
Kristuse korduvaid, peaaegu rütmilisi sõnu oma jüngritele: „Ärge kartke. Ärge kartke
neid, kes ihu võivad tappa… Ärge siis kartke – teie olete enam väärt kui palju
varblasi.“ Kuigi kirikukalender nimetab seda päeva lihtsalt ja argiselt Kuningriigiaja
XII pühapäevaks, siis teoloogiliselt ja pühakirja sügavuses võiksime seda nimetada
tõeliseks Armu pühapäevaks. See pühapäev on läbi imbunud Jumala armu ülevoolavusest,
mis vastandub maailma hirmule. Mis on see hirm, millest Kristus räägib, ja kuidas me
Kiriku traditsiooni valguses seda mõistame? Teoloogia tuletab meile meelde, et Kirik
ei ole pelgalt sotsiaalne klubi ega moraalne tugigrupp. Kirik on Kristuse Müstiline
Ihu, sakramentaalne reaalsus, mis on kutsutud tooma taevast kuningriiki nähtavale
siinses, sageli vaenulikus maailmas. Meie tänane päevapalve tabab selle olemust
täiuslikult, paludes, et me õpiksime Jumala nime ees aukartust tundma ja Teda
armastama. Siin peitubki võti erinevate hirmude võitmiseks. Maailm pakub meile
orjalikku hirmu – hirmu hukkamõistu, tühistamise, üksinduse, hakkamasaamise ja lõpuks
surma ees. Kristus aga kutsub meid püha aukartuse juurde. See ei ole hirm karistuse
ees, vaid sügav, armastusest sündinud aukartus Jumala pühaduse ja Tema majesteetlikkuse
ees. Kui me kardame Jumalat selle sõna kõrgeimas, pühamas tähenduses, siis kaob meil
igasugune hirm maailma ees. Kuningas ja märter püha Charles I, kirjutas enne oma
hukkamist pojale kirja, milles seisis klassikaline tõde: “Määra oma reegliks pigem
Jumala kartus kui inimeste kartus. Jumala kartus teeb sind vabaks, inimeste kartus
teeb sind orjaks.” Mida tähendab see meie jaoks tänapäevases maailmas?
Me elame ajastul, mida sageli juhivad nähtamatud “sosistajad” – täpselt nagu Jeremia
päevil. Tänapäeva maailma sosinad tulevad läbi meedia ja ühiskondliku surve, mis nõuab
meilt mugandumist, tõe ohverdamist rahu nimel ning justkui oma kristliku identiteedi
varjamist. Meid hirmutatakse mõttega, et kui me tunnistame Kristust puhtalt, pühalt
ja kompromissitult, jääme me üksi. “Kõik mu lähedased luuravad mu vääratust,” ütleb
Jeremia. Me kardame vaimset ja sotsiaalset surma. Kuid vaadake, kuidas tänased
hommiku- ja õhtupalvuse psalmid selle hirmu murendavad ja asendavad selle Jumala armuga.
Tänases hommikupalvuses loetud psalm 145 tuletab meile meelde Jumala tõelist olemust:
„Armuline ja halastaja on Issand, pika meelega ja suur heldusest. Hea on Issand kõigile
ja Tema halastus on üle kõigi Tema tegude.“ Kui me mõistame, et see kogu oleva
valitseja on “suur heldusest”, siis variseb maailma hirm kokku. Sinu juuksekarvadki
on loetud. Kui Looja peab meeles varblast, kes maksab vaid ühe veeringu, kui palju
enam hoiab Ta sind, kelle Ta on lunastanud oma Poja kalli verega? Ja kui me tunneme,
et oleme eksinud või hirmule järele andnud, juhatab õhtupalvuse psalm 32 meid tagasi
armu lättele: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni
kaetud.“ See ongi see armukingitus, millest püha Paulus roomlastele kirjutab – arm,
mis ei loe meie vääratusi, vaid katab need kinni Jeesuse Kristuse vere läbi. Tänapäeva
maailmas tähendab see kutset vaimsele vabadusele. Me ei pea elama pidevas enesekaitses
ega hirmus homse ees. Meie elu alus on asetatud Jumala armastava helduse kindlale
alusele. Kuid me ei ole selles võitluses üksi. Kiriku usk väärtustab sügavalt pühade
osadust ja inglite kohalolu meie igapäevases elus. Meie liturgia on maapealne peegeldus
taevasest liturgiast, kus me laulame koos inglite ja peainglitega. Kui Jeesus ütleb:
„Mida te kuulete endale kõrva sisse sosistavat, seda kuulutage katustelt,“ võime me
mõelda ka otseselt tänase päeva intentsiooni valguses. Maailm sosistab meile kõrva
hirmu, kuid Jumal on andnud meile kaitseinglid, kes sosistavad meie hingele tõde,
andestust ja julgust. Nad tuletavad meile meelde psalmisti sõnu: „Issand toetab kõiki,
kes on kukkumas.“ Püha kirikuisa Augustinus on öelnud, et inglid on meie sõbrad ja
kaaslased teekonnal, kes aitavad meil tõusta ligimesearmastuses. Kuidas siis elada
seda armu- ja aukartuse sõnumit tõeks inglite abiga? Ühinegem inglite aukartusega.
Inglid seisavad alati Isa palge ees sügavas aukartuses. Kui me seisame altari ees,
kui me võtame vastu Kristuse Ihu ja Verd pühas armulauas, ühineme me inglite kooriga.
See sakramentaalne osadus annab meile jõu elada pühaduses ja kogeda psalmikirjutaja (32)
rõõmu: „Rõõmustage Issandas ja ilutsege, te õiged!“ Me oleme kutsutud kuulutama
katustelt – oma tegude, oma armastuse ja oma julgusega –, et patt ja surm on võidetud
ning et Jumala arm on suurem kui mis tahes inimlik eksimus. Armsad kaasteelised,
ärgem kartkem neid, kes võivad tappa ihu. Patt tõi maailma surma, nagu Paulus meile
meelde tuletab, kuid Jeesuse Kristuse arm on saanud palju rohkemas mõõdus osaks
meile kõigile. Alustagem oma päevi hommikuse kiitusega Jumala headusest ja
lõpetagem see õhtupalvuse rahuga Tema andestuses. Astugem uude nädalasse pühas
aukartuses ja armastuses, ümbritsetuna pühade palvetest ja inglite kaitsest, teades,
et miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.