Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema piiskopkond

ISSANDA TEMPLISSETOOMISE PÜHA

Lugemine prohvet Malaakia raamatust:
Vaata, ma läkitan oma ingli ja tema valmistab minu ees teed. Ja äkitselt tuleb
oma templi juurde Issand, keda te otsite, ja lepingu ingel, keda te igatsete.
Vaata, ta tuleb, ütleb vägede Issand. Aga kes suudab taluda tema tuleku päeva?
Ja kes jääb püsima tema ilmudes? Sest tema on nagu sulataja tuli ja nagu
vanutaja leelis. Ja ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi
poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat: siis toovad nad Issandale õige
ohvrianni. Siis meeldib Issandale Juuda ja Jeruusalemma ohvriand nagu muistseil
päevil ja ammuseil aastail. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Vägede Issand, Tema on Aukuningas!
Teie, väravad, tõstke oma pead,
ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks,
et aukuningas saaks sisse tulla!
Kes on see aukuningas?
Issand, tugev ja vägev.
Teie, väravad,
tõstke oma pead,
ja teie, igavesed uksed,
saage kõrgeks,
et aukuningas saaks sisse tulla!
Kes on see aukuningas?
Issand Sebaot.
tema on aukuningas
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Vägede Issand, Tema on Aukuningas!

Teine lugemine kirjast heebrealastele:
Vennad, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sellepärast
ei häbenegi Jeesus neid hüüda vendadeks. Ta ütleb: “Ma tahan kuulutada su nime
oma vendadele, koguduse keskel tahan ma laulda sulle kiitust!” Ja taas: “Ma tahan
loota tema peale. Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!”
Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise otse samal viisil
liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus
surma üle – see tähendab kuradi -, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu
eluaja orjapõlves. Sest tema ei hoolitse inglite eest, vaid hoolitseb Aabrahami
soo eest! Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks
halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks. Sest nii
nagu ta ise on kannatanud kiusatuna, nii võib ta aidata neid, keda kiusatakse.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, nüüd sa lased oma sulasel rahus minna, nii nagu sa oled
öelnud, sest mu silmad on näinud sinu lunastust!
Halleluuja!

Evangeelium püha Luuka järgi:
Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse
üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda
Seaduses: “Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks”, ja
et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks “paar turteltuvi või kaks tuvipoega”.
Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga
ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema üle. Püha Vaim oli talle
ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Salvitut.
Tema tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse, Jeesuse, et
toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat
ja ütles: “Issand, nüüd sa lased oma sulasel rahus minna, nii nagu sa oled
öelnud, sest mu silmad on näinud sinu lunastust, mille sa oled valmistanud kõigi
rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu
rahvale Iisraelile.” Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta
räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: “Vaata, see
laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu
räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude
südamete mõtted.”
Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse
ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve ja lesk
olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid
teenis Jumalat ööd ja päevad paastudes ja palvetades. Tema tuli sel tunnil sinna
ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma
lunastust.
Kui nad olid täitnud kõik, mis tuli teha Issanda Seaduse järgi, siis nad
pöördusid tagasi Galileasse oma külla Naatsaretti. Laps aga kasvas ja sai
tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema üle. See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline ja igavene Jumal, me palume Sind alandlikult, et nii nagu Sinu
ainusündinud Poeg täna templisse toodi, nõnda tooks meid Su ette puhaste ja
süütute südametega seesama Sinu Poeg Jeesus Kristus, meie Issand, Kes elab
ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 84 ; 1Sm 1:21-28; Gl 4:1-7
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 48; Ps 134; Hg 2:1-9; 1Jh 3:1-8

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna tähistame me Issanda templissetoomise püha, mida tunneme ka küünlapäevana.
See on päev, mil täitub prohvet Malaakia ennustus: “Äkitselt tuleb oma templi
juurde Issand, keda te otsite.” See tulemine toimus vaikselt, ühe väikese lapse
kujul, keda kandsid Tema ema Maarja ja kasuisa Joosep. Küünlapäeva teoloogiline
kese on kohtumine (Hypapante) Issandaga. Siin kohtuvad vana ja uus leping. Vana
Siimeon ja prohvet Hanna esindavad ootavat Iisraeli, kes saavad lõpuks oma kätel
hoida Teda, Kes on “Valgus ilmutuseks paganaile”. Kirjast heebrealaste kuulsime,
et Jeesus pidi “kõiges saama vendade sarnaseks”. See on tänase püha suur saladus:
Jumal, kes on templi Issand, alandab Ennast nii kaugele, et laseb Ennast
templisse tuua kui Seaduse täitja. Ta ei tule Seadust tühistama, vaid seda
pühitsema. Me näeme täna Aukuningat, kes on mähitud mähkmetesse; me näeme
ülempreestrit, kes on ühtlasi ohvriand. Püha Sophronius Jeruusalemmast on selle
päeva kohta öelnud: “Me kõik peame kohtuma Kristusega. Keegi ei saa seda vältida.
Seepärast kandkem oma kätel põlevaid küünlaid, mis sümboliseerivad meie hinge
valgust, ja tõtakem Talle vastu.” See vastab küsimusele: Miks on see meie jaoks
täna oluline? Inimestena elame me sageli ootuses, sarnaselt Siimeonile. Me ootame
paremaid aegu, lahendusi muredele või vaimset selgust. Küünlapäev tuletab meile
meelde, et Jumal ei ole kaugel ega kättesaamatu. Ta on “liha ja vere osaline”.
See tähendab, et Ta on meiega meie kannatustes, meie “lihas ja veres”. Siimeoni
ja Hanna pikk ootus õpetab meile püsivust. Ka siis, kui me tunneme end “orjapõlves”
oma hirmudes, kinnitab tänane kiri heebrealastele: Ta tuli vabastama neid, kes
surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves. Mida me peaksime tegema?
Me peame pühitsema oma argipäeva kui valgust Issandalt. Traditsioon pühitseda täna
küünlaid tuletab meile meelde, et me peame kandma Kristuse valgust oma kodudesse,
haiglatesse ja töökohtadele. Me ei tohi lasta oma usul jääda vaid pühakoja müüride
vahele. Teiseks, me peame alustuma meeleparandust. Malaakia räägib “sulataja tulest”.
See on üleskutse meeleparandusele. Me peaksime täna küsima: mis on minu südames
see hõbe, mis vajab puhastamist? Mis on see “mõõk”, mis peab läbistama minu
enesekesksuse, et “tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted”? Lõpuks, me peame
ka ohverdama. Maarja ja Joosep tõid ohvriks kaks turteltuvi – vaeste ohvri. See
õpetab meile alandlikkust. Meie ohvriand täna on meie süda, meie aeg ja meie
ligimesearmastus. Kui me täna pühitseme küünlaid ja vaatame altari poole, siis
ärgem vaadakem minevikku. Vaadakem tulevikku. Siimeon ütles: “Mu silmad on näinud
sinu lunastust.” Palugem täna Jumalat, et ka meie vaimsed silmad avaneksid nägema
Lunastajat meie keskel – sõnas, sakramendis ja üksteises.
Olgem valgusest juhatatud, et me ise võiksime olla valguse kandjateks paljudele.
Aamen.

IV ILMUMISAJA PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Sefanja raamatust:
Otsige Issandat, kõik teie, kes te olete alandlikud maa peal ja kes te elate
tema seaduse järgi. Otsige tema õiglust, otsige alandlikkust – võibolla te
leiate siis varju Issanda viha päeval. Ma jätan sulle alles alandliku ja vaese
rahva, kes otsib pelgupaika Issanda nimes – need, kes Iisraelist on järele
jäänud, kes ei tee ülekohut ega räägi valet, kelle suus ei ole kavalat keelt.
Tõesti, nad hoiavad oma karja ja elavad rahus, ning keegi ei ahista neid.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Õndsad on need, kes on vaesed Jumala ees!
Issand on see, kes mõistab õiglast kohut
nende üle, kellele tehakse liiga.
Kes annab näljasele leiba
ja päästab lahti kinniseotud.
Kes avab pimedate silmad
ja tõstab sirgeks need, kes on küüru vajunud.
Kes kaitseb pagulasi,
aitab vaesleidlapsi ja lesknaisi.
Issand armastab õigeid,
kuid õela ta juhib eksiteed.
Issand on kuningas igavesti,
Sinu Jumal, Siion, valitseb põlvest põlve.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Õndsad on need, kes on vaesed Jumala ees!

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Vennad, vaadake ometi iseendid, kes te olete saanud Jumala kutse: teie seas on
vähe tarku maailma mõõdupuu järgi, vähesed teie seast on siitilma vägevad,
vähesed kõrgest soost. Kuid Jumal on rumalad ära valinud selleks, et targad
häbisse saata, ja need, kes nõdrad on maailma meelest, selleks, et teha häbi
siitilma vägevatele. Samuti on Jumal ära valinud need, kes on alamast soost,
põlatud ja keda pole ollagi, et teha tühjaks nende nõu, kes midagi on – selleks,
et keegi ei võiks uhkustada Jumala ees. Aga teie olete Jumala tahtel saanud
tarkuse ja õigluse, pühitsuse ja lunastuse Jeesuses Kristuses, et läheks täide
mis kirjas seisab: “Kes tahab uhkustada, olgu uhke Issanda üle”.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, Sinu sõnad on Vaim ja elu,
Sinul on igavese elu sõnad!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Rahvahulki nähes läks Jeesus üles mäele. Ja kui ta oli istunud, tulid tema
jüngrid tema juurde. Siis avas ta oma suu ja hakkas neid õpetama: Õndsad on
need, kes on vaesed Jumala ees, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on
leinajad, sest nemad leiavad lohutust. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad
maa. Õndsad on need, kelle nälg ja janu on õiguse järele, sest nendel saab olema
küllalt. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad
südamelt, sest nemad saavad Jumalat näha. Õndsad on rahunõudjad, sest neid
hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda taga kiusatakse õigluse pärast,
sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast
laimavad ja taga kiusavad ning räägivad teist valetades kõiksugust kurja. Olge
rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas. Niisamuti on taga kiusatud
prohveteid enne teid. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand
Jeesus Kristus!
(Mt 5,1-12a))

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa valitsed kõike taevas ja maa peal:
palun kuule halastavalt oma rahva palveid ja anna meile oma rahu Jeesuse
Kristuse, meie Issanda, läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha
Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 66; Js 61; Lk 4:16-32
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 113; Ps 122; 2Ms 39:1-10; Hb 10:1-10

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Tänast evangeeliumi lõiku nimetatakse “mäejutluseks” ja õigustatult Jumala riigi
aluseks, mille tulekut Jeesus oma avaliku teenistuse alguses kuulutas. See on
Jeesuse esimene õpetus evangeeliumis nii kronoloogilise järjekorra kui ka tähtsuse
poolest. Nii nagu Mooses läks kunagi mäele Kümmet Käsku vastu võtma, tõuseb Jeesus
mäele ja annab meile käsust midagi suuremat: õndsakskiitmised. Kreekakeelses Uues
Testamendis on sõna “Õndsad on” vasteks makarioi. Piibli kirjutamise ajal olid
“makarismid” tavalised. Piibli õpetusraamatutes leidub neid palju: rikkaid nimetati
makarioideks, sest nemad suutsid end paljudest elu väljakutsetest eraldada. Teine
makarioide klass olid haritud – need, kes olid võimelised Toorat uurima – ning
need, kes elasid õnnelikus abielus. Jeesus muudab aga üldist arusaama sellest, kes
on makarios, oluliselt, nimetades inimrühmi, keda me just sageli õndsusega ei seosta.
Matteuse evangeeliumi kaheksa õndsakskiitmise ühine joon on see, et iga õndsaks
nimetatud rühm on ühiskonnas haavatav. Ükski nimetatutest pole tingimata parem või
vooruslikum kui teised ja ükski pole rohkem Jumala õnnistust pälvinud. Pigem on
kõik olukorras, kus nad vajavad Jumala armu ja kaitset. Jeesuse õpetuse kese, kus
maailma väärtused on pea peale pööratud, näitab meile, et suurim õndsus saab
toimuda vaid täielikult end Jumala hoolde usaldades. Võiksime koguni ütelda, et
õndsad on need inimesed, kellel on Jumala südames eriline koht; veelgi enam – kelle
südames on Jumalal eriline koht. Tänased lugemised algavad prohvet Sefanja sõnadega:
„Otsige Issandat, kõik teie, kes te olete alandlikud maa peal ja kes te elate tema
seaduse järgi.“ Prohvet annab rahvale nõu seda teha, et nad oleksid kaitstud
„Issanda vihapäeval“. Oma esimeses kirjas korintlastele vastandab apostel Paulus
Jumala tarkust inimliku tarkusega kahes loogiliselt seotud osas. Esmalt kirjeldab
Paulus Kristuse risti kui Jumala tarkust, kuigi maailm peab risti „rumaluseks“.
Teisena kirjutab ta: “Jumal on ära valinud need, kes on alamast soost, põlatud ja
keda pole ollagi, et teha tühjaks nende nõu, kes midagi on – selleks, et keegi ei
võiks uhkustada Jumala ees.” Mida ta sellega ütelda tahab? Kristuse jüngriks
olemine tähendab kiidelda Kristuse risti üle ning kiidelda omaenda nõrkuse ja
kannatuste üle, mille kaudu meie saame osaleda Kristuse töötegijatena.
Mida see näiliselt “tagurpidine” õndsakskiitmine meie jaoks tähendab? See tähendab
esmalt seda, et Jumala riik ei ole kuskil kaugel, vaid see algab sealt, kus lõpeb
meie enesearmastus. Meie jaoks tähendab see julgust tunnistada oma vaimset nälga ka
siis, kui maailma silmis on meil kõik olemas. Sest sageli on just “näiline heaolu”
see uinuti, mis peidab meie eest tõelise vajaduse Jumala armu järele.
Õndsakskiitmised kutsuvad meid olema need, kelle kaudu Jumala valgus saab paista
sellesse maailma – mitte meie tugevuse, vaid meie nõrkuse ja alandlikkuse kaudu.
Kui me nutame koos nendega, kes nutavad, või toome rahu seal, kus on viha, ei tee
me seda oma väest, vaid sellest samast armust, mida oleme ise kogenud. See ongi see
isiklik igatsus, mis meid ikka ja jälle siia pühakotta toob. Isegi kui väliselt on
meie elu korras, siis sisimas teame me kõik, et ilma Jumalata oleme me nagu Sefanja
kirjeldatud “alandlikud”, kes otsivad varju. Me igatseme Tema armu järele, sest
alles see arm annab meie elule ja tegudele igavikulise väärtuse.
Hoidkem ka meeles, et Kirik ei ole pelgalt hoone või institutsioon, vaid see on
usklike osaduskond, kus me üheskoos Jumalat kiidame. Läbi Kiriku ühise palve ja
ülistuse saab meie individuaalsest igatsusest suur tänuohver. Me ei kiida Jumalat
mitte ainult selle eest, mis meil on, vaid eelkõige selle eest, Kes Tema on. Me
kiidame Teda läbi oma teenimise, läbi ligimesearmastuse ja läbi selle vaikse
tunnistuse, et meie abi tuleb Issanda käest. Olgem siis julged astuma seda usuteed,
mis võib maailma silmis näida tagurpidisena või koguni rumalusena. Olgem õndsad
selles teadmises, et meie nõtruses saab täiuslikuks Jumala vägi. Kandkem
õndsakskiitmiste vaimu oma igapäevaellu, teades, et iga halastav pilk ja iga
rahustav sõna on osake Jumala riigist, mis on meie keskel.
Kiitkem Issandat täna ja igavesti, sest Tema arm on uus igal hommikul ja Tema
tõotus õndsusest jääb püsima igavesti. Aamen.

III ILMUMISAJA PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii nagu Jumal põlgas muistsel ajal ära Sebuloni ja Naftali maad, nõnda austab
ta tulevikus mereäärset teed, Jordanitagust maad, paganate piirkonda. Rahvas,
kes kõndis pimeduses, on suurt valgust näinud. Nende peale, kes elasid
surmavarju maal, on valgus paistnud. Sina andsid neile suurema hõiskamise ja
rohkendasid nende rõõmu. Nad rõõmustavad sinu palge ees, nii nagu ollakse
rõõmsad lõikuse ajal ja rõõmustatakse saaki jagades. Sest ikke, mis teda rõhus,
ja kepi tema turjalt – tema sundija vitsa – oled sina puruks murdnud nii nagu
Midjani päevil. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand on mu valgus ja mu lunastus!
Issand on mu valgus ja mu lunastus,
keda peaksin kartma?
Issand on mu elujõud,
kelle ees peaksin värisema?
Vaid üht ma olen palunud Issandalt,
seda üksnes ma ihkan,
et ma saaksin olla Issanda kojas
kõik mu elupäevad.
Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust
elavate maal.
Oota Issandat ja ole tugev.
Sinu süda olgu kindel. Looda Issanda peale!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on mu valgus ja mu lunastus!

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, et te elaksite
üksmeeles ja et teie vahel ei oleks lõhenemist. Olgu teil üks süda ja üks
mõtteviis. Kloe pere, mu vennad, on mulle teie kohta teada andnud, et teie seas
on lahkmeelt ja riidu. Ma pean silmas seda, et mõni teie seast ütleb: “Mina olen
Pauluse poolt” või “Mina olen Keefase poolt” ehk “Mina olen Kristuse poolt”. Kas
Kristus on mitmeks jagatud? Kas on siis Paulus teie eest risti löödud? Või on
teid Pauluse nimesse ristitud? Sest Kristus ei ole mind läkitanud ristima, vaid
evangeeliumi kuulutama, kuid mitte inimese tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei
saaks tühiseks. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Jeesus kuulutas evangeeliumi Jumala riigist
ja parandas kõiki, kes olid haiged ja vigased!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus sai kuulda, et Johannes oli vangitorni heidetud, läks ta Galileasse
tagasi. Ta jättis maha Naatsareti ning asus elama Kapernauma, järveäärsesse
linna Sebuloni ja Naftali maal, et läheks täide, mis prohvet Jesaja kaudu on
öeldud: “Sebulonimaa ja Naftalimaa – maa järve ääres, sealpool Jordanit,
paganate Galilea; rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud. Ja
neile, kes istuvad surmavarju maal – neile on koitnud valgus”.
Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: “Parandage meelt, sest taevariik on
lähedal!” Aga kui ta Galilea järve rannal kõndis, nägi ta kahte venda, Siimonit,
keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast võrke vette laskmas, sest
nad olid kalurid. Ja Jeesus ütles neile: “Käige minu järel ja ma teen teist
inimesepüüdjad”. Sedamaid jätsid nemad oma võrgud ning läksid tema järel. Ja kui
ta sealt edasi läks, nägi ta teist kaht venda – Jaakobust ja Johannest, kes koos
oma isa Sebedeusega paadis võrke parandasid. Jeesus kutsus neidki. Ja nad jätsid
sedamaid oma paadi ja isa ning läksid tema järel. Aga Jeesus käis läbi kogu
Galilea, õpetas nende sünagoogides ja kuulutas rõõmusõnumit kuningriigist ning
tegi terveks kõik haiged ja vigased rahva seas. See on püha evangeelium. Ülistus
olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Mt 4,12-23 või 12-17)

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline Jumal, palun anna meile armu vastata meie Päästja Jeesuse Kristuse
kutsele ja kuulutada kõigile inimestele head sõnumit Tema päästest, et meie ja
kogu maailm võiksime tunda Tema imeliste tegude auhiilgust, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 42; Ps 43; Js 41:8-10,17-20; Jh 4:1-14
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 27; Ps 134; Js 56:1-8; Jh 2:13-25

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna kutsub püha Kirik meid üles lähenema Kristusele, taevasele valgusele.
Ikka selleks, et meie elu reaalsus saaks täielikult ilmsiks. Seetõttu kutsub
Kirik meid, et me ei leppiks ainult füüsilise valgusega. Selle asemel peaksime
otsima ja käima Jumala valguses, heas sõnumis. See on valgus, mis meid Kristuse
poole tõmbab. Prohvet Jesaja kuulutab meile: “Rahvas, kes käib pimeduses, näeb
suurt valgust.” See täitub tänases evangeeliumis, kui Jeesus asub elama
“paganate Galileasse” – kohta, mis oli vaimselt murtud ja täis teadmatust.
Prohvet Jesaja alustab meile ehk harjumatult: “Nii nagu Jumal põlgas muistsel
ajal ära Sebuloni ja Naftali maad…” See on oluline märk. Need olid Iisraeli
põhjapoolsed alad – piirialad, mis jäid esimesena vaenlaste rünnakute alla ja
mida peeti teiste poolt vaimselt “rüvetatuks” või tähtsusetuks. See oli paik,
mis tundis end hüljatuna nii vaenlaste kui ka vahel omaenda rahva poolt.
Kui Jeesus alustab oma kuulutustööd just seal, siis ta ei tee seda juhuslikult.
Ta läheb sinna, kus on kõige suurem valu ja kus inimesed tunnevad end “põlatuna”.
See on esimene suur lohutus meile: Jumal ei alusta oma uut loomist mugavusest,
vaid sealt, kus on alandlikkus. Seal, kus maailm ütleb “põlatud”, ütleb Jumal
“sa oled valitud”.
Kristuse tulek ei ole õpetus või juhend. See on Ligiolu. Jeesus ei oodanud,
kuni inimesed muutuvad täiuslikuks, et nende juurde minna. Ta astus nende keskele
just siis, kui nad olid alles pimeduses. See on esimene suur lohutus meile
kõigile: Jumala valgus otsib meid üles seal, kus me parajasti oleme.
Kuid kuidas see valgus täna maailmas paistab? Apostel Paulus tuletab meile
meelde, et me ei pea seda teed käima üksi. Me kuulume kokku. Me oleme kutsutud
hoidma ühtsust, mitte sellepärast, et me oleme ühesugused või veatud, vaid
sellepärast, et meil on üks ja seesama Kristus. Lõhed ja tülid koguduses, mille
pärast Paulus, teises lugemises, muretseb, kustutavad meid andma ühist tunnistust.
Kui me hoiame kokku, siis me toetame üksteist: Pühakiri on meile ühiseks teejuhiks
ja Püha Armulaud on koht, kus me saame kosutuse. Seal me ei kohtu mitte kui
“pühakud muuseumis”, vaid kui “patsidendid haiglas”, kes vajavad sama Ravimit.
See ühine eucharistija liidab meid ühtseks pereks, kus igaühe nõrkust toetab
venna või õe palve. Maailmas on palju neid, kes otsivad tähendust oma elule
ja rahu, kuid ei julge kiriku läve pakust üle astuda, sest nad tunnevad end
väärtusetuna. Meie ülesanne on näidata neile, et Kirik on paik, kus koos
teiste pühadega Jumala armus kasvada. See ongi meie tunnistus maailmale: mitte
see, et me oleme ise “valgus”, vaid see, et me elame Valguse käes. Kui me hoiame
Kiriku ühtsust ja armastame üksteist vaatamata oma vigadele, siis see ehtsus
ja ühtekuuluvustunne ongi see, mis kutsub otsijaid Kristuse ligi. See on hea
sõnum ka kõigile meile: sa ei pea olema üksi, sa ei pea olema täiuslik, sa
pead vaid püsima selles armuosaduses. Mida see meie jaoks tähendab? Täna ei
kutsu püha Kirik meid olema täiuslikud, vaid usaldusele Jumala vastu. Ta kutsub
meid lubama Kristusel endas sündida ja koos teistega Tema valguses kasvada.
Me ei peegelda Jumala valgust mitte omaenda särast, vaid sellest armust, mida
me koos vastu võtame. Püsigem siis ühtsuses, toetagem üksteist pühakirja ja
armulaua ning pihi valguses. Nii saame me üheskoos märgiks neile, kes täna
veel pimeduses ekslevad, et Jumala armu uks on avatud kõigile ja Tema valgus
rõõmustab igaüht, kes Teda otsib.
Aamen.

II ILMUMISAJA PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Issand rääkis minuga ja ütles: “Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle kaudu ma
ilmutan oma au”. Ja siis rääkis Issand, kes mind on endale sulaseks kujundanud
mu emaihust alates, et Jaakob tuleb tuua tagasi tema juurde ja Iisrael koguda
tema ümber. Nii olin ma austatud Issanda silmis ja minu Jumal oli mu tugevus.
Tema aga ütles: “Sellest on vähe, et sa mu sulasena sead korda Jaakobi suguharud
ja tood tagasi need, kes Iisraeli hulgast on üle jäänud. Sest ma panen sind
paganaile valguseks, et minu lunastus laiuks maailma äärest ääreni.”
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Vaata, ma tulen täitma Sinu tahtmist!
Pikisilmi ma ootasin Issandat,
ja ta tuli mulle appi ning võttis mind kuulda.
Tema seadis minu suhu uue laulu,
kiituselaulu meie Jumalale.
Tapa- ja roaohvrid ei meeldi sulle,
põletus- ja patuohvrit sa ei nõua,
kuid sa oled avanud mu kõrvad kuulma,
sellepärast ma ütlen: vaata, ma tulen.
Rullraamatus on minust kirjutatud,
sinu tahtmist täita, mu Jumal, on minu rõõm
ja sinu seadus on mu südames.
Ma kuulutasin sinu õiglusest suure koguduse ees,
vaata, ma ei sule oma huuli.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Vaata, ma tulen täitma Sinu tahtmist!

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Vennad, ihu pole kõlvatuse jaoks, vaid Issanda jaoks, ja Issand on ihu jaoks.
Jumal on Issanda üles äratanud ja äratab meidki üles oma vägevuse väel. Kas te
siis ei tea, et teie ihud on Kristuse liikmed. Kes aga Issandaga üheks saab,
sellel on temaga üks vaim. Hoidke ennast kõlvatusest eemale. Iga muu patt, mida
inimene teeb, on väljaspool ihu; kuid kes on kõlvatu, teeb pattu omaenese ihu
vastu. Kas te ei tea, et teie ihu on Püha Vaimu tempel, kes teis elab ja kelle
te Jumalalt olete saanud. Seepärast ei kuulu te enam iseendale, kuna teie eest
on kallist hinda makstud. Austage siis Jumalat omaeneste ihus.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Jumala Sõna on lihaks saanud ja elanud meie keskel.
Kõik, kes Teda vastu võtsid, on Tema teinud Jumala lasteks!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ning ütles: “Vaata,
see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud. Tema on see, kelle kohta ma
ütlesin: Pärast mind tuleb inimene, kes on sündinud enne mind, sest tema oli
olemas enne kui mina. Ja minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma tulin ristima
veega, et Iisraeli rahvas võiks teda ära tunda”.
Ning Johannes tunnistas ja ütles: “Ma nägin Vaimu tuvina taevast alla laskuvat
ja tema üle jäävat. Mina ei tundnud teda, kuid tema, kes ta mind on läkitanud
veega ristima, ütles mulle: “See, kelle peale sa näed Vaimu laskuvat, tema on
see, kes ristib Püha Vaimuga!” Ja ma olen näinud ja tunnistan, et tema ongi
Jumala äravalitu.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
(Jh 1,29-34)

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline Jumal, Kelle Poeg, meie Päästja Jeesus Kristus, on maailma valgus:
palun anna, et Sinu rahvas, valgustatud Sinu Sõna ja sakramentide poolt, võiks
särada Kristuse auhiilguses, et Teda tuntaks, kummardataks ja Talle kuuletutaks
maailma otsani; sellesama, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 118; Sk 8:1-8,20-23; 1Kr 12:12-31
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 102:15-29; Ps 117; Js 45:1-15; Rm 9:14-26

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Oleme nüüd kolmekuningapäeva järgses ajajärgus, valguse, ilmutuse ja kutsumuse
ajastus. Meie tänase pühapäeva teema on olla kutsutud ja läkitatud, et rääkida
teistele Jumalast. Psalmikirjutaja tänab Jumalat päästmise eest ja kuulutab,
et tõeline jumalateenistus ei seisne ainult ohverduses, vaid ka Jumala tahte
täitmises ja tema ustavuse jagamises suures koguduses. Prohvet Jesaja räägib
Jumala poolt emaüsast alates vormitud sulasest, kes on kutsutud mitte ainult
Iisraeli taastama, vaid olema valguseks rahvastele – et Jumala pääste ulatuks
maailma otsani. Paulus tervitab Korintose kogudust meeldetuletusega, et ka
nemad on kutsutud osadusse Kristusega ja osalema Tema missioonis. Ja Johannese
evangeeliumis ilmutatakse Jeesust kui Jumala Talle, Kes võtab ära maailma
patu – Keda Tema esimesed jüngrid tunnustavad, järgivad ja kuulutavad. Tänased
lugemised tuletavad meile meelde, et me ei ole mitte ainult armu saajad – me
oleme ka tunnistajad, saadetud aitamaks teistel ära tunda ja järgida Teda,
Kes elab meie keskel. Paneme tähele ühte olulist, sageli tähelepanuta jäetud
lõiku EV-s. Johannes seisab paigal, Jeesus kõnnib mööda. Jumalik Sõna ei oota,
kuni inimesed tema leiavad. Ta läbib ise inimelu, läbi tavaliste paikade ja
samana tunduvate päevade. Hoidkem meeles, et slle on ilmutatud kolmainu Jumal
ise. Isa saadab Poja, Poeg kõnnib meie seas ja Vaim avab meie silmad Talle
nägemiseks ja äratundmiseks. Ka meie vaimne teekond saab rikastatud teiste
abiga. Jumal ja Kirik pakuvad väsimatult palju abi, kes aitavad meid eluteel.
Jumal kohtub meiega seal, kus me oleme, mitte taevas, vaid meie igapäevaste
võitluste ja tagasilöökide, rõõmude ja murede, usu, lootuse ja armastuse
edasimineku ja kasvu keskel. Jumal tegutseb sageli taustal. Vaimu töö on
sageli varjatud, peen ja püsiv. Isegi siis, kui me ei tunne end olulistena,
kulgeb Jumala elu meie sees ja meie kaudu. Ihusse saamine tähendab, et Jumal
on astunud maailma ja täitnud selle valgusega. Kolmainsus tähendab, et me ei
kõnni kunagi üksi. Isa, Poeg ja Vaim on alati tegutsemas, alati kutsuvad,
alati lunastavad. Kui me näitame üles armastust, jagame me kolmainu Jumala
elu, liikudes läbi oma argipäevade. Minu nime ei pruugi kunagi keegi mäletada.
Aga kui elan oma elu vaikselt Jumala Talle poole osutajana, siis paistab
maailma valgus isegi ehk läbi minu. Mida meie peaksime tegema?
Tehkem meiegi sama mida kogu Kirik on teinud läbi sajandite, meid kutsutakse
ja saadetakse teistele Jumalast rääkima. Tehkem seda oma sõnades, oma
armastuses, oma ustava ligiolekuga, oma vaikses igapäevaelus – kuni päevani,
mil meiegi näeme Talle näost näkku. Aamen.

ISSANDARISTIMISE PÜHA A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii ütleb Issand: Vaata, see on minu sulane, keda ma hoian, minu äravalitu,
kellest minul on hea meel. Ma olen saatnud oma Vaimu Tema üle. Tema toob
rahvaile õigekssaamise. Tema ei hüüa ega karju, tema häält ei ole kuulda
tänavail. Mahapainutatud pilliroogu ei murra ta katki, ja hõõguvat tahti ta ei
kustuta. Tema toob tõesti õigekssaamise. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta on maa
peal õiguse maksma pannud, ja tema seadust ootavad saared. Mina olen Issand, ja
mina olen Sind õigluseks kutsunud, haaranud kinni Su käest ja Sind kinnitanud.
Ma olen seadnud Sind rahvale seaduseks ja paganaile valguseks, avama pimedate
silmi, laskma vange vabaks vangikojast ja tooma pimeduses istujaid valguse
kätte. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand annab rahu oma rahvale!
Andke Issandale au, teie taevalised,
andke talle au ja ülistage teda.
Andke au Issanda nimele,
kummardage Issandat pühas ehtes.
Issanda hääl on üle vete,
Issand üle suurte vete.
Issanda hääl müristab võimukalt,
Issanda hääl on täis ülevust.
Kirkuse Jumal laseb müristada,
tema pühamus ülistavad kõik tema auhiilgust.
Issanda aujärg on vetevoogude üle,
Issand istub kuningana aujärel igavesti.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand annab rahu oma rahvale!

Teine lugemine Apostlite tegude raamatust:
Sel ajal avas Peetrus oma suu ja ütles: “Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee
vahet isikute vahel, vaid iga rahva seast on temale meelepärane see, kes teda
kardab ja on õiglane. Selle sõna on ta saatnud Iisraeli rahvale, ja kuulutanud
rahu-evangeeliumi Jeesuse Kristuse läbi, kes on kõige Issand.
Te teate ju, mis on sündinud kogu Juudamaal alates Galileast, pärast ristimist,
mida kuulutas Johannes, kuidas Jumal salvis Jeesuse Naatsaretist Püha Vaimu
väega, ning kes selle järel käis mööda maad ja tegi terveks kõik, kelle üle
saatan oli võimust saanud, sest Jumal oli temaga.” See on Jumala sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Taevas avanes ja üks hääl ütles:
“See on minu armas Poeg, Teda kuulake.”
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus tuli Galileast Jordani äärde, selleks et Johannes teda seal ristiks. Aga
Johannes hoidis teda tagasi ja ütles: “Mina peaksin ennast sinul ristida laskma,
miks tuled sina minu juurde?” Jeesus aga kostis talle: “Ometi pead sa seda
sündida laskma, sest meie kohus on täita Jumala tahtmist.” Siis andis Johannes
talle järele. Kui Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata,
taevad avanesid, ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus nagu tuvi tema üle.
Ning hääl taevast ütles: “Vaata, see on minu armas Poeg, kes on mulle meele
järgi.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Isa taevas, Kes Sa Jeesuse ristimisel Jordani jões kuulutasid Ta oma
armsaks Pojaks ja võidsid Teda Püha Vaimuga: palun anna kõigile, kes on
Tema nimesse ristitud, et nad peaksid kinni sõlmitud lepingust ja
tunnistaksid Teda julgelt Issandaks ja Päästjaks, Kes elab ja valitseb
koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 72; Ps 97; Js 60:1-9; Mt 2:1-12
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 84; Ps 122; 1Sm 1:21-28; Mt 18:1-14

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna tähistab püha Kirik Issanda ristimispüha. Võiksime endalt küsida, miks
Jeesus Kristus lasi end ristida Ristija Johannesel. Kui Kristus on Jumala
lihaks saanud Poeg, Pühima Kolmainsuse patuta teine isik, miks peaks Teda
ristima? Vastus algab arusaamast, et Jeesus Kristus ei vajanud ristimist.
Tema, Jumala Püha, pühitses ristimisveed, need ei pühitsenud Teda. Tema tegi
ristimise pühaks, mitte vastupidi. Ristimisega oli Tema eesmärk ilmutada
Jumala armastust meie vastu, isegi kui oleme Tema vastu pattu teinud.
Oma ristimisega juhib Jeesus meid meeleparandusele. Piibli esimeses raamatus,
1.Moosese raamatus, on kirjas, kuidas Jumala Vaim hõljus vete kohal ja Jumal
lõi kaosest korra, pimedusest valguse, andes elu Aadamale ja Eevale oma näo
ja sarnasuse järgi. Ristija Johannese ristimisvees juhatab Jeesus meid tagasi
Jumala loomistegevuse juurde ja kuulutab, et Jumal on uuendamas oma loodut.
Meie Õnnistatud Issanda ristimine on ilmutus sellest, mida Jumal teeb – ilmutus,
mis kuulutab Kristuse lunastava tegevuse algust meie maailmas. Sellisena ei
olnud ristimine niivõrd Kristuse, kuivõrd meie jaoks.
Meie kui kristlaste jaoks ilmutab Kristuse Jeesuse ristimine Ristija Johannese
poolt Jordani jões Püha Kolmainsust. Kõik kolm isikut ilmutati meile Jeesuse
ristimises: Isa hääl, Poja allumine Isa tahtele ja Kristuse pühitsemine Püha
Vaimu poolt. Kuid siinkohal on oluline peatuda ühel tõel, mis võib meile
igapäevases keelekasutuses märkamatuks jääda. Me kutsume Jumala Poega Jeesuseks
Kristuseks, kuid me peame meeles pidama: Kristus ei ole perekonnanimi. Jeesus
on Tema nimi, mis tähendab „Issand päästab“, kuid Kristus on Tema tiitel ja
Tema olemus. Kreekakeelne sõna Christos on tõlge heebreakeelsest sõnast
Mashiach (hääldatakse: ma-ši-ahh) – Messias. See tähendab „Võitut“.
Vanas Testamendis võiti pühitsetud õliga kuningaid, prohveteid ja preestreid, et
eraldada nad pühaks ülesandeks ja anda neile Jumala vägi selle täitmiseks.
Jeesuse ristimisel Jordani jões ei võitud Teda aga mitte inimkätega valmistatud
õliga, vaid Püha Vaimu endaga. See oli hetk, kus Taevane Isa kinnitas avalikult:
„See on minu armas Poeg.“ See hetk kuulutas maailmale, et Jeesus on see
kauaoodatud Messias – Kuningas, kes valitseb armastusega; Prohvet, kes on Jumala
Sõna ise; ja Ülempreester, kes toob iseenda ohvriks meie pattude eest.
Mida see meie jaoks tähendab? Meie kanname nime „kristlased“. See tähendab, et
me oleme justkui „väikesed kristused“ – inimesed, kes on ristimise läbi saanud
osa Kristuse enda võidmisest. Meiegi oleme ristimisveest tulles pühitsetud Püha
Vaimuga. Meiegi üle on vaimses mõttes lausutud need samad sõnad: „Sina oled
minu armas laps, kellest mul on hea meel.“ Nii nagu Jeesuse ristimine tähistas
Tema avaliku teenimise algust, tähistab iga kristlase ristimine meie uut algust.
Me ei ole enam eksinud hinged pimeduses, vaid me oleme uueks loodud Kiriku liikmed.
Me oleme võitud kandma Kristuse valgust oma igapäevases elus – kodus, tööl ja
suhetes ligimesega. Ristimine on ka leping. Oma ristimislepingu järgi tegutsemine
tähendab, et me austame Jumalat, austame Tema Kirikut ja anname Jumalale Talle
kuuluva kummardamise. Palve ja jumalateenistus on meie ristimisvastuse lahutamatud
osad Jumala ohvrile, milles Ta end meile pakub. Kandkem siis väärikalt seda püha
nime – kristlane –, mõistes, et see ühendab meid igavesti Võituga, kes pühitses
veed, et meie võiksime ristimises uueks sündida. Aamen.

JÕULUAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:
Tarkus kiidab iseennast, ülistab end oma rahva keskel. Ta avab oma suu
kõigekõrgema koguduses ja kiitleb taevavägede ees: “Nii on mulle öelnud kõige
Looja. Tema, kes ta on mind loonud, näidanud koha mu eluasemele ning öelnud:
“Asu Jaakobisse ja olgu Iisrael sinu pärisosa”. Alguses, enne kõiki aegu, on
tema mu loonud ja ma püsin igavesti ega lakka olemast. Ma teenisin tema ees,
kes ta on püha, tema telgis. Nõnda kinnitati mind Siionisse. Linnas, mida ta
armastas samamoodi kui mind, leidsin ma rahu ja Jeruusalemm sai minu valitsemise
paigaks. Ma ajasin oma juured auväärse rahva sisse. Issanda rahvas on minu
pärisosa”. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Sõna sai lihaks ja elas meie keskel!
Ülista, Jeruusalemm, Issandat,
kiida, Siion, oma Jumalat.
Sest tema on teinud tugevaks su väravate riivid,
õnnistanud sinu lapsi su keskel.
Tema hoiab su piiridel rahu,
toidab sind parima nisuga.
Tema saadab oma käsu maale,
kiirelt kulgeb tema sõna.
Tema kuulutab Jaakobile oma sõna,
Iisraelile oma sätteid ja seadusi.
Nii pole ta teinud ühelegi rahvale,
ega ilmutanud neile oma seadust.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sõna sai lihaks ja elas meie keskel!

Teine lugemine püha Pauluse kirjast efeslastele:
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on õnnistanud
oma Vaimu õnnistusega koguduse kaudu, mis on taevas koos Kristusega. Sest tema
on meid Kristuses ära valinud enne maailma loomist, et me oleksime pühad ja
laitmatud tema palge ees. Armastusest on tema meid armulikul tahtel ette
määranud oma lapseõiguse osalisteks – tema jumaliku armu kiituseks. Ja selle on
ta meile kinkinud oma armastatud Pojas. Sellepärast, kui mina sain kuulda teie
usust Issandasse Jeesusesse ja teie armastusest pühade vastu, tuletan ma teid
meelde oma palvetes, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, annaks
teile tarkuse vaimu ning ilmutaks ennast teile nii, et te teda tunneksite.
Valgustagu tema teie südame silmi, et te tunneksite seda lootust, milles teid on
kutsutud, ja teaksite, milline on tema päranduse aurikkus pühade jaoks.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Au Sulle, Kristus, Kellest kuulutati rahvastele,
au Sulle, Kellesse usutakse maailmas!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Tema oli alguses
Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi,
mis on tekkinud. Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus. Valgus paistab
pimedusse, aga pimedus ei ole teda omaks võtnud. Jumal läkitas mehe, kelle nimi
oli Johannes. Tema tuli valgusest tunnistust andma, et kõik hakkaksid uskuma
tema läbi. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest, sest
tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli tulemas maailma. Ja tema tuli
maailma, mis oli tekkinud tema läbi, aga maailm ei tahtnud teda tunda. Ta tuli
sellesse, mis tema oma, kuid omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes ta
omaks võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks – kõigile, kes usuvad
tema nimesse, kes ei ole sündinud vereteed, ei lihalikust tahtmisest ega mehe
tahtmisest, vaid Jumalast.
Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema au – Isa ainusündinu au
täis armu ja tõtt. Johannes tunnistab temast ja hüüab: “Tema ongi see, kellest
mina ütlesin: See, kes tuleb pärast mind on olnud enne mind, sest tema oli
olemas enne kui mina”. Jah, meie kõik oleme tema täiusest osa saanud – armu
armule lisaks, sest seadus on antud Moosese läbi, aga arm ja tõde on tulnud
Jeesuse Kristuse kaudu. Jumalat ei ole keegi kunagi näinud. Ainusündinud Poeg,
kes on Isa süles, on meid teda tundma õpetanud. See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Jh 1,1-18)

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Jumal, Kes Sa imeliselt lõid ja veelgi imelisemalt taastasid inimloomuse
väärikuse: palun anna meile võimalus osaleda Tema jumalikus elus, Kes alandas
ennast, et jagada meie inimlikkust, Sinu Poja Jeesuse Kristuse omana, Kes elab
ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 65; Ps 121; Mi 4:1-5; Mi 5:2-4; Lk 2:21-32

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 111; Ps 112; Õp 9:1-6,10; 2Kr 4:1-6

Mõtisklus.
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Me oleme ikka veel jõuluvalguses. Kuigi maailm meie ümber on ehk juba naasmas
tagasi argirutiini juurde, kutsub Püha Kirik meid täna peatuma Johannese evangeeliumi
avasõnade ees: “Alguses oli Sõna… ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.”
Täna ei räägi Kirik enam ainult sõimest ja karjastest. Täna räägime me sellest, Kes
on see Laps ja mida Tema tulemine tähendab meie olemise, meie harjumuste ja meie
vaimse pilgu jaoks. Esimene lugemine Jeesus Siiraki raamatust esitab meile kauni
pildi Tarkusest, Kes on tulnud Kõigekõrgema suust. See Tarkus rändab läbi maailma,
otsides kohta, kus puhata. Ja Looja ütleb talle: “Loo oma elupaik Jaakobisse!” See
on prohvetlik ettekuulutus lihakssaamisest. Jumal ei ole kauge filosoofiline
printsiip. Tema Tarkus otsib “asupaika”. Johannese evangeeliumis kuuleme me selle
kaja: Sõna tuli omade keskele. See tähendab, et Jumal soovib “telkida”
(kreeka k. eskēnōsen) meie keskel – meie füüsilises maailmas, meie kodudes, meie
perekonnas, meie igapäevatöös. Kui me soovime luua vaimseid harjumusi vastuseks
Jumala armule meie eludes, siis esimene samm on vihje ehk nähtavaks tegemine. Jumal
tegi end nähtavaks Kristuses. Ta andis meile Tarkuse, mis ei hõlju kättesaamatus
kõrguses, vaid on juurdunud meie aja loosse. Psalm 147 ja Efeslaste kiri kutsuvad
meid üles tänule. Apostel Paulus palub, et Jumal annaks meile “tarkuse ja ilmutuse
vaimu Tema tundmises” ja valgustaks “meie südame silmi”. Miks on see oluline? Sest
me oleme harjunud nägema maailma rikutust ja kaost. Me kujutame ette, et pühadus on
midagi “ebamaist”. Kuid tänased lugemised kinnitavad vastupidist: Jumal on meid
valinud Kristuses enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees.
See on see, mida me nimetasime Kristuse vaimseks iluks. Püha Augustinus on öelnud:
“Meie süda on rahutu, kuni ta leiab rahu Sinus.” See rahu ei tule maailmast
põgenemisest, vaid meie “südame silmade” avanemisest, et näha Kristuse kirkust keset
meie argipäeva. Kui me näeme Kristuse ilu – Tema täiuslikku kuulekust ja armastust –,
siis tekib meil südamesoov Tema järele. Ilma selle soovita jäävad meie palved ja
kirikuskäigud ainult kuivaks kohustuseks. Kristuse vaimne ilu on see “magnet”, mis
teeb usuelu oluliseks igaühele, kes igatseb Jumala armu.
Evangeelium ütleb meile: “Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla
saada Jumala lasteks.” Siin jõuame me praktilise eluni – meie vastuseni. Kristus
tegi meie jaoks Jumala juurde tulemise “lihtsaks” – Ta sai inimeseks. Me ei pea
ronima taevasse, et Teda leida. Me leiame Ta Pühakirjast, me leiame Ta vaestes ja
me leiame Ta kõige täiuslikumalt Pühal Missal, kus Sõna saab uuesti ja uuesti
saladuslikult “Ihuks” meie altaritel. See ongi meie tasu. Tasu pühakirja lugemise,
palve ja Missal osalemise eest ei ole mingi väline auhind, vaid osasaamine Jumala
loomusest. See on arm armu peale. See on see “elav vesi”, mis täidab meie tühimiku
ja annab meile jõudu elada Kristuses. Mida see meie jaoks tähendab?
Armsad kirikulised, sel uue aasta alguses ja jõuluaja lõpul, seadkem endale
eesmärgiks kujundada oma elu ümber selle lihakssaanud Sõna. Tehkem Kristus nähtavaks
oma kodudes väikese kodualtari, või lihtsalt Piibliga lauanurgal, et meil oleks
nähtav meeldetuletus palvele. Palugem, et me näeksime Tema vaimset ilu, mis teeks
selle palve meile armsaks ja oodatuks. Alustagem väikeste sammudega – püüdkem
lugeda igapäevaselt lugemisi, on olemas Kiriku kodulehel, ja pühapäevasele Missale.
Olgu see meie vastuseks Jumala tulemisele meie keskele. Ainult nii saame osa Tema
lõppematust rahust siinses pidevalt muutuvas maailmas. Seadus on antud Moosese kaudu,
aga arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Talle olgu au ja kirkus nüüd ja
igavesti. Aamen.

PÜHA PEREKONNA PÜHA A AASTAL

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:
Sest Issand tahab, et lapsed austaksid isa, ja on kinnitanud ema meelevalla
poegade üle. Kes isast lugu peab, lepitab oma patte, ja ema austaja on varanduse
talletajaga sarnane. Kes isast lugu peab, tunneb rõõmu oma lastest, ja päeval,
mil ta palvetab, võetakse teda kuulda. Kes isa austab, sellel on pikk iga, ja
kes Issanda sõna kuuleb, laseb ema puhata, ja ta teenib oma vanemaid otsekui
isandaid. Teo ja sõnaga austa oma isa, et sinule tuleks tema õnnistus! Sest isa
õnnistus kindlustab laste kodasid, ema needmine aga lammutab nende alusmüürid.
Ära otsi enesele au oma isa häbist, sest isa häbi ei ole sulle auks! Sest
inimese au tuleb tema isa auväärsusest ja autu ema on lastele teotuseks. Laps,
aita oma isa tema vanas eas ja ära kurvasta teda, niikaua kui ta elab! Ja isegi
kui ta mõistus kahaneb, siis saa sellest aru, ja ära põlga teda, kui ise oled
täies jõus! Sest heategu isa vastu ei unustata ja arvestatakse sinu kasuks,
olgugi sul patte. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, õnnista meid kõigil me elupäevadel!
Õnnis on inimene, kel on aukartust Issanda vastu,
kes käib Issanda teedel.
Su oma kätetöö toidab sind,
sa oled õnnis ja su käsi käib hästi.
Sinu naine on nagu viljakas viinapuu,
su kodutares,
Sinu lapsed on nagu õlipuu võsud
ümber su laua.
Jah, nii õnnistatakse inimest,
kel on aukartust Issanda vastu.
Issand õnnistagu sind Siionist
ja sa näed Jeruusalemma head põlve kogu oma eluaja.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, õnnista meid kõigil me elupäevadel!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjastt koloslastele:
Rõivastuge nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega,
lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja kannatliku meelega, üksteist taludes ja
üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand
teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus –
see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te
olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud! Kristuse sõna elagu rikkalikult
teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja
vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale! Ja kõik, mida te
iial teete sõnaga või teoga, seda tehke
Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades! Naised, alistuge meestele,
nagu on sünnis Issandas! Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!
Lapsed, olge oma vanemaile kuulekad kõigis asjus, sest see on Issandale
meelepärane! Isad, ärge riielge oma lastega, et nad ei muutuks araks!
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Valitsegu teie meelte üle Kristuse rahu,
Kristuse sõna elagu teie keskel kõiges oma rikkuses!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos
ja ütles: “Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää
sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!”
Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja
ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti
suu kaudu: “Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.”
Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Egiptuses
viibivale Joosepile unenäos ja ütles: “Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning
mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!” Siis ta
tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli Iisraelimaale. Kuulnud aga, et
Arhelaos on kuningaks Juudamaal oma isa Heroodese järel, kartis Joosep sinna
minna. Teda hoiatati unenäos, et neil tuleb varjuda Galileas, ning ta tuli ja
asus elama külla, mida kutsutakse Naatsaretiks, et läheks täide, mida on
räägitud prohvetite kaudu, et teda hüütakse Naatsaretlaseks
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 2:13-15,19-23

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline Jumal, Kes Sa oled meie peale valanud oma lihaks saanud Sõna uue
valguse: palun anna, et sama valgus, mis on süttinud meie südametes, võiks
paista meie eludes; sellesama meie Issanda Jeesuse Kristuse
läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest
ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 98; Ps 138; Js 49:8-13; Hb 2

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 68; Js 6:7-16; 2Pt 1:1-12

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Oleme ikka veel jõuluajas. Jeesuse sünd inimeseks juhib meie tähelepanu
usutunnistuse esimese ja teise artikli vahelisele seosele. Jumal, Kes lõi kõik
loodu, ühendab end nüüd oma looduga, et lunastada kogu loodu.
Kui Ta oleks olnud huvitatud ainult meie hingede päästmisest, poleks Ta pidanud
minema ristile, aga just seda Ta tegi. Jumal lõi selle maailma kogu selle füüsilises
olemuses ja Ta armastab seda ka füüsilise loominguna. Me oleme harjunud nägema
enda ümber oleva füüsilise maailma rikutust, nii et kujutame ette, et pääsemine
peab kuidagi olema seotud sellest pääsemisega. Enamik maailma religioone põhineb
just sellisel arusaamal – vabaneda mateeriast. See teeb kristluse ainulaadseks.
Meiegi näeme maailma omatahtsi talitamist, kuid me ei põgene, vaid otsime
loodu taastamist selle algsele täiuslikkusele Kristuses.
See täiuslik ja lunastatud elu, elu, mis meile on antud elada Temas, ei ole
elu mingis ebamaises olekus, vaid elu silmadega, et näha, ja kätega, et
töötada ning suhelda ümbritseva maailmaga. Tõeline vaimsus on ka füüsiline asi
ja sama kehtib elu kohta, mida me elame Kristuses, sest Ta tuli meie keskele.
Täna tähistab kogu Kirik Püha Perekonna püha. Püha perekond – Jeesus, Maarja ja
Joosep – ongi see konkreetne, füüsiline paik, kus Looja ja loodu ühendus
esmakordselt lihas ja veres kokku sai. See ei olnud abstraktne idee, vaid lapse
kasvatamine, uinakud, töö ja igapäevane hoolitsus. Tänased lugemised toovad
meieni üsnagi maised juhtnöörid igapäevaseks eluks: austa oma isa ja ema; nii
nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu
armastus – see on täiuslik side!
On oluline meelde jätta, et „lihaks saanud Sõna“ sündis inimperre, kindlas
kultuuris ja tunneb seetõttu kõiki meie piiranguid justkui seestpoolt. Just
seetõttu, et Jeesus tunneb meid läbi ja lõhki, saab Ta meie nõrkustes kaasa tunda
ja me võime julgelt Temalt halastust paluda. Johannese evangeeliumi algus annab
sellele veelgi suurema mõõtme. Täna mõtleme vastsündinud Jeesusest kui „lapsest
sõimes“, aga Ta on ka Sõna, Kelle läbi on kõik loodud. Teda järgida on Elu ise.
Kuigi evangeeliumid ei kirjuta põhjalikult Jeesuse lapsepõlvest, oli perekond
oluline kogu Tema maise teekonna vältel – Petlemma sõimest kuni risti jalalamini,
kus Ta usaldas oma Ema jünger Johannese hoolde. Püha Kirik on perekonda alati
kõrgelt hinnanud, nimetades seda “koduseks kirikuks”.
Mida see tähendab meie jaoks?
Püha Kirik kutsub meid üles pühitsema oma igapäevast, füüsilist elu. Kui me
palvetame koos perega, kui me põlvitame lastega Jõulusõime ees või jagame ühist
söömaaega, ei tee me midagi “vähem vaimset” kui siin kirikus olles.
Vastupidi – me toome kiriku oma koju. Ärgem otsigem Jumalat ainult igavikust,
vaid leidkem Ta oma ligimeses, oma abikaasas, oma vanemates ja lastes. Sest kui
Jumal ei põlanud ära inimese ihu ega perekonna madalat koda, siis on iga meie
heategu, iga töökas käepigistus ja iga andestav sõna osa sellest samast suurest
lunastustööst. Laske Pühal Perekonnal olla endale eeskujuks: mitte kättesaamatu
ideaalina, vaid meeldetuletusena, et pühadus peitubki armastuses keset argipäeva.
Kandkem seda rõõmu sõimest oma kodudesse, et meiegi peredest saaksid paigad,
kus Kristus on tõeliselt kohal. Aamen.

ADVENDIAJA IV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Neil päevil rääkis Issand Ahasele ja ütles talle: “Palu endale
Issandalt, oma Jumalalt, tunnustäht, olgu see siis allilma
sügavusest või taeva kõrgusest”. Ahas aga vastas ja ütles: “Ei
ma palu ega pane Issandat proovile”. Seepeale kostis Jesaja:
“Kuula siis, Taaveti koda! Kas teil on veel vähe inimeste
vaevamisest, et te ka mu Jumalat vaevate? Sellepärast teeb Issand
teile ise tunnustähe: Vaata, neitsi jääb käima peale ja toob poja
ilmale, ning paneb talle nimeks Immaanuel, mis tähendab – Jumal
on meiega.”See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Tule, Issand, sest Sina oled Aukuningas!
Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius,
maailm ja kõik, kes seal elavad.
Sest tema on selle rajanud merede peale,
kinnitanud maailma jõgede üle.
Kes tohib minna Issanda mäele,
kes tohib seista tema pühas paigas?
See, kes on süütu kätelt ja puhas südamelt,
kelle hing ei himusta tühja ega kinnita pettust vandega.
Tema saab õnnistuse Issandalt,
oma õiguse Jumalalt, kes on tema abimees.
See on sugupõlv, kes teda taga nõuab,
kes otsib su palet, Jaakobi Jumal.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Tule, Issand, sest Sina oled Aukuningas!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Mina, Paulus, Jeesuse Kristuse sulane, kes ma olen kutsutud apostel,
välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi, mida Jumal on muiste
oma prohvetite kaudu pühades kirjades tõotanud – kirjutan teile
evangeeliumi tema Pojast, Issandast Jeesusest Kristusest, kes ihu
poolest on sündinud Taaveti soost, kuid pühaduse vaimu poolest on
surnuist ülestõusmise järel tunnistatud Jumala Pojaks, kellel
on võimutäius. Tema käest olen mina saanud armu ja apostliameti, et
ma tema nime auks võiksin kõik rahvad usule kuulekaks teha. Ja nende
hulgas on Jeesus Kristus kutsunud teidki. Nii pöördun ma teie, kõigi
Roomas elavate Jumala armastatute – kutsutud pühade inimeste – poole:
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt
Kristuselt. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Vaata, neitsi saab käima peale ja toob poja ilmale,
ja teda hüütakse nimega Immaanuel!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesuse Kristuse sündimine oli nõnda: Kui Maarja, tema ema, oli Joosepiga
kihlatud, leiti ta käima peal olevat Pühast Vaimust, enne kui nad koos
elama hakkasid. Aga tema mees Joosep oli õiglane inimene ega tahtnud teda
häbisse saata. Sellepärast võttis ta nõuks tema juurest salaja ära minna.
Aga kui ta nii mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes
ütles: “Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enda juurde
võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ja ta toob poja ilmale
ning sa paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende
pattudest. Kõik see sünnib selleks, et läheks täide, mida Issand on
rääkinud prohveti kaudu: “Vaata, neitsi saab käima peale ja toob poja ilmale
ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlgituna: Jumal on meiega”.
Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda nagu ingel oli teda käskinud, ja
võttis oma naise enda juurde. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 1,18-24

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: lilla

Me palume Sind, Kõigeväeline Jumal, puhasta meie südametunnistus
igapäevase külastuse läbi, et Ta, kui Ta tuleb, leiaks meis enesele
valmistatud eluaseme, sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda, läbi,
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest
ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 80; Js 40:1-11; Lk 3:1-17

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 33; Js 40:12-18,21-31; 1Ts 3:7-13

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas. Me ootame ikka veel Issanda tulekut.
Meil ​​on mõni päev veel aega, et asjad oma elus ümber pöörata, meelt
parandada, oma südamed, meeled ja hinged puhastada, et Aukuningas
võiks jõulupühal sisse tulla. Need meist, kes pole sel advendiajal
aega leidnud, peaksid võtma veidi aega oma päevade saginas – leidma
ehk kümme minutit iga päev, et kõrvale heita segavad asjaolud ja
kuulata advendiaja kuulutust – et selles lõõgastuda, avada sellele
oma süda ja seejärel näha seda selgelt enda ümber olevate inimeste
nägudelt. Me peaksime püüdma mitte lasta rikkuda kaunist meeleolu
ja perekondlikku kuuluvustunnet, mis jõule iseloomustab, jõulude
ilmalikustumise ja karmi majandusolukorraga. Ainult siis saame puhta
südame, meele ja hingega lasta Kristusel tõeliselt sisse astuda ja
olla suurim kingitus, mis ei lõpe kunagi, Tema on meie abi hädas,
meie jõud. Elada oma elu „Jumal on meiega“ valguses on iga kristlase
kutsumus, aga see on ka kogu elu kutsumus ja eesmärk.
Mida tähendab uskuda, et „Jumal on meiega“? Et me seda tegelikult
usume – erinevalt selle suuga tunnustamisest –, me ei tohiks pidada
enesestmõistetavaks, et meie maailm kipub „Jumalat“ meie mõtteviisi
ja elu ning universumi ettekujutuse piiridesse lükkama. Ühelt poolt
on kogu advendi- ja jõululiturgia katse tuua see müsteerium (Jumal
on meiega) meie ette; see on midagi, mida peame oma mõistuse,
emotsioonide ja tahtega haarama. Üks viis on mõtiskleda selle üle
Kes on Jeesus meie elus tegelikult. Kristuses armastatuna on Jumal
alati oma lubadustes ustav ja vastutasuks ootab Ta meilt kuulekust.
Püha Joosep annab meile tänases evangeeliumis eeskuju sellisest
kuulekusest, mis tähendab täielikku alistumist Jumala tahtele,
seda näitena ka meie jaoks. Püha Paulus tuletab oma kirjas roomlastele
meelde, et Kristuse surm ja ülestõusmine on andnud meile armu, mis
on vajalik Jumalale kuuletumiseks. Mida see meie jaoks tähendab?
Järgmiste päevade jooksul kuuleme liturgilistes palvetes ja lauludes
nime „Emmanuel“. Tänast evangeeliumi lõikugi kuuleme kordavalt. Kuid
iga kord, kui kuuleme nime „Emmanuel“, peame endale meelde tuletama,
et meile esitatakse väljakutse uskuda, et „Jumal on meiega“. See on
kristlik veendumus, milles avaldub kogu jõulupühade tähendus.
Olgu Kõikväeline Jumal alati meiega. Aamen.