Hingelt kristlased (loe: Kristusele kuuluvad) usuvad Jeesuse sõnu viimasel õhtusöömaajal, kui Ta võttis leiva, õnnistas, murdis ja andis oma jüngritele, öeldes: “Võtke, sööge, see on minu ihu!” Ja tõstes karika ütles Ta: “Jooge kõik sellest, sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks.” (Matteuse 26:26-28; Markuse 14:22-24; Luuka 22:19-20; 1. Korintlastele 11:23-25). Kristlased tõlgendavad Jeesuse sõnu “see on minu ihu” ja “see on minu veri” otseselt, uskudes, et armulaual toimub leiva ja veini tõeline muundumine Kristuse Ihuks ja Vereks. Jeesuse käsk “tehke seda minu mälestuseks” (Luuka 22:19; 1. Korintlastele 11:24-25) näitab usklike jaoks, et see ei olnud ühekordne sündmus, vaid käsk seda jätkuvalt teha. Tõelised ristiinimesed usuvad, et armulaud on palju enamat kui lihtsalt mälestustseremoonia. See on reaalne osadus Kristuse Ihu ja Verega, mis ühendab usklikud Temaga intiimselt. Johannese evangeeliumi 6. peatükk on siin oluline, eriti kus Jeesus ütleb: “Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid mannat kõrbes ja surid. Aga see on leib, mis tuleb alla taevast, et inimene võiks seda süüa ega sureks. Mina olen see eluleib, mis on tulnud alla taevast. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti. Ja leib, mille mina annan, on minu ihu maailma elu eest.” (Johannese 6:48-51). Seega euharistia annab igavese elu. Meil on nüüd kaks valikut. Uskuda, et Jeesus Jumala Pojana valetas, või täita Tema tahtmist. Veelgi enam, Jeesus hoiatab: Johannese 6:53: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.” Nõnda on kirjas Piiblis ja õpetab Kiriku traditsioon. Veelgi enam. Jeesus annab lubaduse: (Mt 28:20 )”ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
Lugemine Apostlite tegude raamatust: Kui Paulus ja Barnabas olid Derbes evangeeliumi kuulutanud ja paljusid jüngriteks teinud, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse. Seal kinnitasid nad jüngrite hingi, manitsesid neid usus kindlaks jääma ja ütlesid: “Teel jumalariiki ootab meid palju katsumusi”. Ja kui nad olid igale kogudusele käte pealepanemise läbi vanemad seadnud, siis nad palvetasid ja paastusid ühes nendega ja jätsid nad Issanda hooleks, kellesse need olid uskuma jäänud. Pärast läksid nad läbi Pisiidia ja jõudsid Pamfüüliasse. Aga kui nad Perges olid kuulutanud Jumala Sõna, läksid nad Ataaliasse ning purjetasid sealt Antiookiasse, kust Jumala arm nad läkitas sellele tööle, mille nad nüüd olid lõpetanud. Kohale jõudnud, kutsusid nad koguduse kokku ja kõnelesid sellest, kui palju oli Jumal nende läbi sündida lasknud ja kui paljudele paganatele avanud usuvärava. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas! Issand on armuline ja halastaja, kannatlik ja suur oma helduse poolest. Issand on hea kõigile ja tema halastus on üle kõigi ta tegude. Issand, sind ülistavad kõik su teod ja kiidavad kõik sinu pühad. Nad räägivad su riigi ülevusest ja kuulutavad sinu vägevusest. Et kõik inimlapsed teaksid sinu vägevust ja sinu kuningriigi auhiilgust. Sinu riik on kõigi ajastute kuningriik ja sinu valitsemine kestab põlvest põlve. Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!
Teine lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust: Mina, Johannes, nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna Jeruusalemma taevast, Jumala juurest, alla tulevat; ta oli ehitud nii, nagu ehitakse pruuti ta peigmehele. Ja ma kuulsin valju häält aujärjelt ütlevat: “Vaata, Jumala telk on inimeste juures, ja ta asub nende juurde elama ning nemad on tema rahvas ja Jumal ise on nendega.” Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist ning surma ei ole enam. Ei ole leinamist ega kaebeid, ja vaeva ei ole enam, sest endised ajad on möödunud. Aga see, kes istus aujärjel, ütles: “Vaata, ma loon kõik uueks.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja! Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud! Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi: Sel ajal, kui Juudas oli ära läinud, ütles Jeesus: “Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Ja kui Jumal on Temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka iseend ja teeb seda viibimata. Lapsed, veel väheke aega olen ma teie juures. Te hakkate mind otsima, aga – nagu ma juutidele ütlesin, nõnda ütlen praegu ka teile – kuhu mina lähen, sinna teie ei saa tulla. Aga mina annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina olen teid armastanud, nii armastage teiegi üksteist. Ja sellest, kui te üksteist armastate, mõistavad kõik, et teie olete minu jüngrid.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oo, Kõigeväeline Jumal, Kelle tõeline tundmine on igavene elu: anna meile nii täiuslikult tunda oma Poega Jeesust Kristust kui teed, tõde ja elu, et me võiksime vankumatult käia tema jälgedes teel, mis viib igavesse ellu; oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Armsad õed ja vennad Issandas. Esimene lugemine Apostlite tegudest kirjeldab, kuidas väikesed kogudused aitasid oma liikmetel usus kasvada armastusega, järgides Pauluse ja Barnabase armastuse eeskuju. Samas julgustavad nad usklikke raskustest hoolimata usule truuks jääma. Teine lugemine Ilmutusraamatust selgitab, kuidas Jumal uuendab oma Kirikut, Uut Jeruusalemma, olles kohal selle liikmete läbi, nende kogudustes ja eriliselt pühas liturgias. „ Vaata, ma teen kõik uueks.“ Tänane evangeelium annab meile kaks peamist teemat. Esiteks lahkumine ja au ning teiseks käsk armastada. „Au“ on seotud jumalikkuse avaldumisega maailmas, Jumala väe ilmutamisega. See näitab Jumala aktiivset kohalolekut igaühe elus. „Uus“ käsk, mille Jeesus oma jüngritele annab, on see, et nad peaksid üksteist armastama, nagu tema neid on armastanud. Tema avab meile kristliku sisemise uuendamise saladuse kui ütleb: „ Armastage üksteist, nagu mina teid olen armastanud“ (Jh 13:35). Jeesus on lisanud Vana Testamendi armastuskäsule uue elemendi, õpetades meile, et jüngriks olemise tõelisus on armastada teisi inimesi samamoodi, nagu Tema on meid armastanud – ohvrimeelse, ennastsalgava, ja tingimusteta armastusega. Selline uuenemine suunab meid omaks võtma uusi hoiakuid teiste inimestega ja kogu oma ümbruskonnaga suhtlemisel. Johannese evangeelium ei näita meile armastust kui tunnet. See on armastuse vorm, mis avaldub teenimises ja ohverduses. Vihaga silmitsi seistes on raske valida armastust. Jeesus ütleb jüngritele, et kõik tunnevad Tema jüngreid armastuse järgi, mida nad üksteise vastu näitavad. Seda algkiriku kirjeldust kuulsime Apostlite tegude raamatust: „Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad.“ Kristlik armastus on kristluse tunnusjoon. Me näeme seda elavana märtrite usu tunnistustes. Me näeme seda pühakute elu eeskujudes. Me näeme seda pühades naistes ja meestes, kes elavad ja armastavad iga päev, tehes teiste heaks heategusid ja vajadusel ohvreid. Püha Hieronymus jutustab apostel Johannese kohta, kuidas vanaks saades kanti teda kirikutesse ja kõikjal kordas ta sõnu: „Lapsukesed, armastage üksteist.“ Temaga kaasaskäijad, kes olid pidevast kordamisest väsinud, küsisid temalt, miks ta seda alati ütleb. Ta vastas: „Sest, see on Issanda käsk ja kui seda vaid täidetaks, on sellest küllalt.“– Johannes teadis, et suurim tõde unustatakse kõige kergemini, kuna seda peetakse nii enesestmõistetavaks. Mida see tähendab meie jaoks? Esmalt peaksime ära leppima iseenda ja Jumalaga püha Kiriku läbi. Me ei saa väärtustada teisi kui me ei tea enda väärtust. Me saame “piisavalt” pühaks ainult siis, kui õpime iseennast õigesti hindama, tunnistades tõsiasja, et oleme Jumala lapsed ja et Kolmainu Jumal elab meie hinges, muutes meie keha „ Püha Vaimu templiks ”. Alles siis me saame armastada nii, nagu Jeesus armastas, oma igapäevase elu läbi. Me armastame teisi, vastates neid armastuse ja kaastundega. Me armastame teisi, lohutades ja kaitstes neid, kesseda vajavad. Me armastame teisi, teenides neid igal võimalikul viisil, olgu see kui tahes väike. Me armastame teisi andestades, mitte hukka mõistes, see ei tähenda, et peaksime kõike heaks kiitma, veelgi enam – me ei tohi salata Kiriku õpetust. Suurim misjonitöö on, et inimesed näeksid kristlasi kui inimesi, kes suhtlevad üksteise vastu armastuse ja hoolivusega, mis lähtub nende tugevast armastusest Jumala vastu. Nad peaksid nägema meis valmisolekut andestada, just nagu Kristus on meile andestanud. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.
Lugemine Apostlite tegude raamatust: Sel ajal läksid Paulus ja Barnabas teele ja jõudsid Perge kaudu Pisiidia Antiookiasse. Hingamispäeval läksid nad sünagoogi ja võtsid istet. Aga kui nad pärast sealt välja tulid, käis nende järel suur hulk juudiusku pöördunud jumalakartlikke muulasi. Ja Paulus ja Barnabas kõnelesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse. Aga järgmisel hingamispäeval tuli peaaegu kogu linn kokku Issanda sõnast osa saama. Kui juudid rahvahulka nägid, said nad kadedaks, vaidlesid vastu Pauluse kõnele ja rääksid teotusesõnu. Aga Paulus ja Barnabas vastasid julgesti: “Meile oli kohuseks tehtud kuulutada Jumala sõna teile kõigepealt. Kui aga teie selle endast ära heidate ega näita end igavest elu väärt olevat, siis vaata, me pöördume paganate poole. Sest Issandalt oleme me saanud niisuguse käsu: “Ma olen sind seadnud valguseks paganatele, et sa oleksid nende õnnistegijaks kuni maailma lõpuni”.” Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja jäid uskuma – nii paljud kui neid oli kutsutud igaveseks eluks. Ja Issanda sõna levis üle kogu ümberkaudse maa. Siis ässitasid juudid üles kõrgemast soost vagad naised ja linna suurnikud, nad õhutasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ning ajasid nad oma maalt välja. Aga nemad raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja läksid Ikoonioni. Ning jüngrid olid rõõmsad ja said täis Püha Vaimu. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Meie oleme Issanda rahvas ja kari tema karjamaal! Rõkake rõõmust Issandale, kõik maad, teenige Issandat rõõmuga. Rõõmuhõisetega tulge tema palge ette. Mõistke, et Issand üksi on Jumal, tema on meid loonud ja tema omad me oleme, tema rahvas ja kari tema karjamaal. Tulge tema väravaisse rõõmuga, tema õuedesse kiituselauludega, sest Issand on hea ja tema heldus kestab igavesti. Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. Meie oleme Issanda rahvas ja kari tema karjamaal!
Teine lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust: Mina, Johannes, nägin, ja vaata: suur rahvahulk, keda keegi ei suutnud ära lugeda, kõigist rahvahõimudest ja suguharudest, rahvaist ja keeltest, nad kõik seisid aujärje ees ning Talle ees, valged rüüd seljas ja palmioksad käes. Ning üks vanematest ütles mulle: “Need on need, kes tulevad suurest ahistusest ja on oma rüüsid pesnud ja need Talle veres valgeks teinud.” Sellepärast seisavad nad Jumala aujärje ees ja teenivad teda tema templis nii ööl kui päeval. Ja see, kes istub templis, laotab oma telgi nende üle. Nemad ei näe enam nälga ega janu ja päikeselõõsk ega põuapalavus ei piina neid, sest Tall, kes istub keset aujärge, kannab nende eest hoolt ja juhatab nad eluvee allikale, ning Jumal pühib ära iga pisara nende palgelt. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja! Mina olen hea karjane. Mina tunnen oma lambaid ja nemad tunnevad mind.! Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi: Sel ajal Jeesus ütles: “Minu lambad kuulevad mu häält ja mina tunnen neid. Nemad käivad minu järel ja mina annan neile igavese elu. Nad ei lähe igavesti hukka ja keegi ei saa neid minu käest ära kiskuda. Minu Isa on kõigist suurem, ja keegi ei saa neid minu Isa käest ära kiskuda, sest mina ja Isa oleme üks.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oo Jumal, Kelle alati eksimatu ettehooldus korraldab kõike taevas ja maa peal: me palume Sind alandlikult, et Sa kõrvaldaksid meist kõik kahjuliku ja annaksid meile seda, mis meile kasulik on; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Armsad õed ja vennad Issandas. Tänast pühapäeva tunneme hea karjase pühapäevana, aga ka kutsumuse pühapäevana, sest täna palvetame eriliselt, et rohkem inimesi vastaks kutsele teenida püha Kirikut temale antud erilisel viisil nagu Paulus ja Barnabas seda ette näitasid. Apostel Paulus kirjutab mitmes kohas usu ja armastuse ühtsusest, mis seob kõik kristlased üheks, Jumala lammasteks, Tema karjaks, nagu kuulsime EV-st. Jeesus palvetas oma viimasel õhtusöömaajal, et kõik Tema järgijad oleksid üks. See on kõige võimsam märk Tema kohalolekust meie seas. Apostel Paulus rõhutab ka teist olulist omadust. Ühtsus ei tähenda ühetaolisust; see ei tähenda, et kõik on täpselt ühesugused. Ta räägib kristliku kogukonna tohutust mitmekesisusest. Just see mitmekesisus muudab ühtsuse nii silmatorkavaks. See mitmekesisus põhineb erilistel andidel, mille igaüks on saanud. Igal inimesel on kutsumus, iga inimest siin on Jumal kutsunud ja kutsub Püha Vaimu kaudu pakkuma oma erilisi ande püha Kiriku heaks. Täna tuuakse meie ette erilisel viisil palvetada kõikide kutsumuste eest, mis on Kiriku eluks väga vajalikud. Me ei palveta niivõrd uute kutsumuste eest, sest Püha Vaim kutsub kindlasti neid, keda Kiriku teenistusse vajatakse. Pigem palvetame, et need, keda kutsutakse, vastaksid kutsele. Kutsumusepühapäev on meie kõigi jaoks siin. Ühelt poolt peaks igaüks mõtisklema selle üle, mis on tema konkreetne kutsumus ja kuidas ta saab seda tõeks elada oma koguduse heaolu nimel. Teiseks peaksime üksteist usuteel aitama ja hoolt kandma, et me ei saaks takistuseks teistele, kes vastaksid erilisele kutsumusele või armule, mida Jumal neile oma Vaimu kaudu annab. Tänase päeva oht, kui nii võime ütelda, on selles kui palvetame teiste, mitte enda kutsumuste eest. Pangem tähele, et Jumala eest pole miski varjatud, seega ei saa me kunagi teeselda end olevat keegi teine kui see, kes me oleme: Jumala kari, keda on armastusega loodud. “Need on need, kes tulevad suurest ahistusest ja on oma rüüsid pesnud ja need Talle veres valgeks teinud.” kuulsime teisest lugemisest. Jumal annab lakkamatult armu, et meie, tema karjamaa lambad, võiksime tõeliselt kinni pidada ühest vajalikust asjast, nimelt osalemisest Jumala elus ja Tema meie elus. Meie Hea Karjane teab meie vajadusi, jagab meie kogemusi ja on osaduses oma karjaga. Seetõttu oleme kindlad, et me ei jää kunagi ilma armastava Jumala abita. Nii nagu kari koguneb oma karjase ümber, oleme kutsutud kogunema pühale Missale koos oma Hea Karjase, Jeesusega, kes toidab meid parima nisuga ja joodab meid parimaga. Armulauas me tõeliselt „maitseme ja vaatame Issanda headust“, nagu psalmikirjutaja nii hästi kirjutas (Ps 34:9) , kui me saame osa Issanda Ihust ja Verest pühas armulauas. Jeesus kinnitab meile: „leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“ (Jh 6:51). Mida see kõik meie jaoks tähendab? Tänane evangeelium räägib ka Jeesuse ja Isa suhtest. Johannese evangeeliumis samastub Jeesus Isaga nii otseselt, et ta ütleb meile, et nad on üks – mitte ainult lähedased, vaid tegelikult üks. Jeesuse tundmine tähendab Isa tundmist. Jeesus ei vii meid mitte ainult Isale lähemale, vaid viib meid otse osadusse Jumal Isaga, kõrvaldades meie vahelt kogu vahemaa. Meie suhe Jeesusega on kutse jagada Jumalaga tõelist elu Kiriku ühtsuses. Aamen.
Lugemine apostlite tegude raamatust: Neil päevil ütles ülempreester apostlitele: “Me oleme teid rangelt keelanud, et te ei kuulutaks Jeesuse nimel, aga teie olete levitanud oma õpetust üle kogu Jeruusalemma ja tahate selle inimese vere meile süüks panna.” Aga Peetrus ja apostlid vastasid: “Jumalale tuleb enam kuulekas olla kui inimeste sõna kuulata. Sest meie isade Jumal äratas surnuist üles Jeesuse, kelle teie risti lõite ja surmasite. Kuid Jumal tõstis ta oma paremale käele nagu valitseja ja õnnistegija, tooma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist. Meie oleme selle tunnistajad, niisamuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.” Siis keelasid vanemate nõukogu liikmed neil kuulutamast Jeesuse nimel ja lasksid nad vabaks. Aga nemad läksid süneidroni palge eest minema ja rõõmustasid, et neid oli väärt arvatud Jeesuse nime pärast kannatama. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma ülistan sind, Issand, sest Sina päästsid mind hukatusest! Sa ei lasknud mu vaenlastel minu üle naerda. Issand, mu Jumal, sa tõid mu hinge välja surmavallast ja jätsid mind ellu surmasaadetute seast. Laulge ja mängige kõik, kes te armastate Issandat, kiitke tema püha nime. Sest tema viha kestab ainult hetke, aga tema arm on kogu eluks. Issand, võta mind kuulda ja halasta minu peale, Issand, ole mu abimees. Sina muutsid mu kaebelaulu rõõmutantsuks, mu Jumal ja mu Issand, sind ma ülistan igavesti. Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. Ma ülistan sind, Issand, sest Sina päästsid mind hukatusest!
Teine lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust: Mina, Johannes, nägin ja kuulsin paljude inglite häält aujärje, olendite ja vanemate ümber, ja nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat. Nad hüüdsid valju häälega: “Tall, kes on tapetud, on väärt saama väge ja rikkust, tarkust ja võimu ja au, kirkust ja kiitust.” Ja ma kuulsin, kuidas iga loodu – nii maa peal kui taevas, nii maa all kui meres – kuidas nad kõik ütlesid: “Temale, kes ta istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au, kirkus ja võim igavesest ajast igavesti.” Ja neli olendit ütlesid: “Aamen.” Ning vanemad langesid silmili ja kummardasid. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja! Kristus on surnuist üles tõusnud. Surmal pole enam Tema üle võimust! Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi: Sel ajal ilmus Jeesus jälle Tibeeria järve ääres. Ja tema ilmumine oli nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda hüüti Kaksikuks, Naatanael Kaanast Galileamaalt, Sebedeuse pojad ja veel teised kaks tema jüngrit olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: “Ma lähen kalale.” Teised kostsid: “Me tuleme ühes sinuga.” Ja nad läksid välja ja asusid paati, kuid sellel ööl ei saanud nad midagi püütud. Koidu ajal seisis Jeesus rannal; aga jüngrid ei teadnud, et see oli tema. Ja Jeesus ütles neile: “Lapsed, kas teil on midagi toidupoolist?” Aga nemad vastasid talle: “Ei ole.” Siis ta ütles neile: “Heitke võrk paremale poole paati ja te saate.” Ja nad heitsid võrgu, ega suutnud seda kalade rohkuse pärast enam välja tõmmata. Siis ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on Issand.” Kui Siimon kuulis, et see on Issand, pani ta kuue selga, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Teised jüngrid tulid paadiga talle järele ja vedasid enda järel võrku kaladega. Nad polnud kaldast kaugel – ainult kakssada küünart. Aga kui nad maale jõudsid, nägid nad maha tehtud sütetuld, millel küpsesid kalad ja leib. Jeesus ütles neile: “Tooge mõned ka nendest kaladest, mida äsja püüdsite.” Ja Siimon Peetrus läks ja vedas võrgu kaldale. Aga võrgus oli kalu arvult sada viiskümmend kolm. Kuigi neid oli nii palju, võrk ei rebenenud. Jeesus ütles oma jüngritele: “Tulge ja sööge!” Aga keegi ei julgenud temalt küsida: “Kes sa oled?”, sest nad teadsid, et see oli Issand. Ja Jeesus tuli, võttis leiva, andis neile ja niisamuti kala. See oli juba kolmas kord, mil Jeesus ilmus jüngritele pärast oma surnuist ülestõusmist. Ja kui nad olid söönud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui teised jüngrid?” Ja Peetrus vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus kostis: “Hoia mu tallekesi kui karjane.” Ja teist korda küsis Jeesus temalt: “Siimon Joona poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas: “Jah, Issand, sina tead, et Sa oled mulle armas.” Ja Jeesus sõnas: “Hoia mu lambaid kui karjane.” Ja kolmandat korda ütles Jeesus talle: “Siimon Joona Poeg, kas ma olen sulle armas?” Aga Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda “kas ma olen sulle armas” ja ütles: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et oled mulle armas.” Ja Jeesus kostis: “Hoia mu lambaid kui karjane; tõesti tõesti ma ütlen sulle: kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ja läksid kuhu tahtsid, aga kui sa vanaks jääd, siis sa sirutad oma käed ja keegi teine vöötab sind ja viib sind sinna, kuhu sa ei taha.” Seda ütles ta, tähendades millise surmaga pidi Peetrus Jumalale au andma. Ja kui Jeesus seda oli öelnud, siis ta lisas: “Käi minu järel! See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oo Jumal, Kelle õnnistatud Poeg ilmutas end oma jüngritele leivamurdmises: palun ava, me palume Sind, meie usu silmad, et me näeksime Teda kogu Tema lunastustöös; Oma Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Mõtisklus Armsad vennad ja õed Issandas. Tänases evangeeliumis viib Siimon Peetrus apostlid kala püüdma. Nad ei püüa ühtegi kala. Jeesus annab neile imelise kalasaagi. See oli sama ime, mille Jeesus tegi, kui ta kutsus Siimon Peetruse jüngriks (vt Luuka 5:1-11). Seekord, et ütelda, „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!”, hüppab Siimon Peetrus paadist välja ja tõttab Jeesuse juurde niipea, kui kuuleb: “See on Issand!” Siimon Peetrus näitab meile, et parim vastus Jumala kutsele on kiirustada Issanda poole, Kes on halastaja ja armuline. Tänane lugu algab jüngrite tagasipöördumisega Peetruse juhtimisel oma vana kalapüügiameti juurde. Seda pärast nende missioonile saatmist ja Vaimu väljavalamist (20:19-23). Meile võib näida see taganemisena oma kõrgest kutsumusest. Kuid Kiriku traditsioonis on kalapüük Kiriku missiooni sümbol. Kalapüüdjad muudetakse inimeste püüdjateks. Kuuldud kirjakoht kirjeldab, kuidas kohtumine ülestõusnud Issandaga viib selle muutuse ellu. Kaldal on Jeesus juba söögi valmistanud: leiva ja küpsetatud kala. Söögikord, millele Ta jüngreid kutsub, omandab armulaua varjundid fraasides „ta võttis leiva ja andis neile, ja sama tegi ka kalaga“. Siinkohal on meil tegemist Kiriku tuumaga, mis oma Issanda füüsilise äraoleku ajal tähistab ja kogeb armulauas Jumala jätkuvat kohalolu, mille jüngrid said Jeesuselt. Kuna Jeesus peagi füüsiliselt lahkub, peab keegi teine võtma Hea Karjase rolli, kes annaks oma elu lammaste eest, kelle Isa talle on usaldanud (Johannese 10:11, 14–16). See roll langeb Siimon Peetrusele, jüngrile, kes enne Jeesuse risti löömist (Jh 18:18) oli Teda kolm korda salanud. Seetõttu küsitakse temalt kolmekordselt: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?“ (21:15–19). Ainult siis, kui Siimon armastab Jeesust „rohkem kui neid teisi“, on ta sobiv täitma Jeesuse poolt määratud karjaserolli. Tema salgamist ei kritiseerita ega nõuta vabandust – lihtsalt antakse edasi, et kolmekordne armastuseavaldus kompenseerib küllaldaselt varasema ebaõnnestumise ja näitab, et Peetrus on valmis ja varustatud lammaste toitmiseks ja nende eest hoolitsemiseks, nagu Jeesus oli ette näidanud. Tegelikult, nagu Jeesus ütles, lõpetab ka Peetrus oma karjaseameti, andes oma elu Issanda eeskujul. Esimene lugemine Apostlite tegude raamatust kirjeldab Kiriku apostleid, kes asuvad tegutsema Jeesuse surma ja ülestõusmisega seotud sündmuste tunnistajatena ning astuvad julgelt vastu tekkivale vastuseisule. Hoiatused ja ähvardused ei saa peatada Vaimu väes alustatud ettevõtmist. Apostlite vastus suurkohtu ees: “Jumalale tuleb enam kuulekas olla kui inimeste sõna kuulata.” on poliitika, mida kangelaslikud kristlased on läbi aegade järginud. Teine lugemine Ilmutusraamatust tõstab Kiriku pilgud Kristuse (Talle) taevasele võidule, Kes on Kiriku missiooni elushoidja ja juht. See võidukäik ei piirdu ainult taevaga. Pühakirjast (Fl 2:9-11) loeme: Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks. Mida see meie jaoks tähendab? Sel nädalal näeme Issanda au Ilmutusraamatu läbi, näeme Tema heldust evangeeliumi kaudu, mitte ainult enda ligiolu pakkumises, vaid ka andestuses ja meile meeleparanduseks armu andmises ning näeme Jeesuse järgijatena elatud elu tulemust: et meil on julgust kuulutada Jeesuse Kristuse evangeeliumi, ükskõik millega me ka ei silmitsi seisaks. Aamen.
Lugemine apostlite tegude raamatust: Neil päevil sündis rahva seas apostlite käe läbi palju tunnustähti ja imetegusid. Ja apostlid olid kõik ühel meelel koos Saalomoni sammaskäigus. Keegi ei julgenud küll nendega avalikult ühte hoida, kuid rahvas pidas neist väga lugu. Aga nende hulka, kes uskusid Issandasse, tuli juurde hulgaliselt mehi ja naisi. Kandsid ju inimesed haigeid voodite ja kanderaamidega tänavatele selleks, et kui Peetrus mööda läheb, langeks kasvõi tema varigi mõnede peale nende seast. Rahvast tuli Jeruusalemma ka ümberkaudsetest linnadest, ja nad tõid enestega haigeid ja kurjadest vaimudest vaevatuid, kes said kõik terveks. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Tänage Issandat, sest Tema on hea! Tänage Issandat, sest Tema on hea ning Tema heldus kestab igavesti. Öelgu need, kes kardavad Issandat: Tema heldus kestab igavesti. Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin, kuid Issand hoidis mind langemast. Öelgu need, kes kardavad Issandat: Tema heldus kestab igavesti. Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on nurgakiviks saanud. See on päev, mille Issand on teinud, rõõmustagem ja hõisakem selle üle. Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. Ma tänan Sind, Issand, et Sa mulle vastasid!
Teine lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust: Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline ahistuses, samuti teie kuningriigis ja vankumatus usalduses Issanda vastu, olin Jumala Sõna ja Jeesuse tunnistuse pärast saarel, mida hüütakse Patmoseks. Ja Issanda päeval ma olin Vaimust haaratud ja kuulsin oma selja taga vägevat häält, otsekui pasunahäält, mis ütles: “Mida sa näed, see kirjuta raamatusse ja saada seitsmele Aasia kogudusele”. Aga mina pöördusin ümber, et näha, kelle hääl see minuga räägib. Ja ma nägin seitset kuldset lambijalga ja lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane. Tal oli seljas pikk kuub, mis oli vöötatud kuldvööga, ja kui ma teda nägin, langesin ma nagu surnu tema jalge ette. Aga tema pani oma parema käe minu peale ning ütles: “Ära karda, mina olen esimene ja viimne; mina olen elus, sest vaata, ma olin surnud, aga nüüd ma elan igavesest ajast igavesti. Ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta üles, mida sa oled näinud, mis nüüd on ja mis hakkab sündima pärast seda.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja! Sina usud mind sellepärast, et sa oled mind näinud. Õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad! Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi: Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud, hingas ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas kui Jeesus (esimest korda nende juurde) tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat.” Aga tema ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu”. Kaheksa päeva pärast, kui jüngrid olid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi; siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse ning ära ole uskumatu, vaid usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad”. Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Kõikvõimas ja igavene Jumal, Kes paasamüsteeriumis oled sõlminud uue lepituslepingu: palun anna, et kõik, kes on uuesti sündinud Kristuse Ihu osadusse, võiksid oma eludes näidata seda, mida nad usu kaudu tunnistavad; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Mõtisklus Armsa õed ja vennad Issandas. Kui me igal pühapäeval missale kokku tuleme, tuleme kokku saama ülestõusnud Jeesusega. Meie kohalolek ja osavõtt armulauast on usuakt – isikliku usu ja ühise usu akt. Ühiselt palvetades aitame ka üksteisel tugevamini uskuda, loota ja armastada. Nii saame tugevamaks kristlikuks koguduses. Meie kohta võib öelda seda, mida kuulsime esimesest lugemisest Jeruusalemma algkiriku kohta: .. inimeste arv, kes hakkasid Issandasse uskuma, kasvas pidevalt. Meie ühine usk on ennekõike usk Jeesusesse Kristusesse. Me usume, et Ta on surnuist üles tõusnud, et Ta on elus Iseendas ja elav meis ning et Ta on meie Õpetaja, Issand ja Lunastaja. Kuid mitte keegi ei saa meie eest uskuda. Seda näitab tänane evangeelium. On ülestõusmispüha ja jüngrid on lukustatud ruumis koos. Pärast seda, mis juhtus Jeesusega vaid kaks päeva tagasi, ei julge nad hirmu tõttu välja minna. Kuid Jeesus ise ei varja end. Ta tuleb nende juurde. Tema tervitus toob rahu. Evangelist Johannese jaoks on ülestõusmispüha ja Vaimu kingitus ülestõusnud Kristuse hingus. Jüngrid hingavad sisse Vaimu ja Vaim saab osaks nende elust. Varsti lahkuvad nad ülemist toast uute inimestena – kartmatute ja julgete, energiliste ja innukate inimestena. Kuid üks apostlitest on puudu. Tema nimi on Toomas. Ta on üks apostlitest, osa rühmast. Kuid ta on ka eristuv, iseseisev. Tema jaoks on ausus ja siirus tegelikult tähtsamad kui lojaalsus ja kuuluvus. Nii et kui teised ütlevad: “Me oleme näinud Issandat”, teatab ta kindlalt, et enne kui ta on valmis uskuma, et Jeesus on tõesti üles tõusnud ja elab, peab ta Teda ise nägema. Ta ei aktsepteeri seda väidet ainult teiste sõnade järgi. Evangeeliumist saame teada, et Toomas hakkab uskuma ülestõusnud Jeesusesse samamoodi nagu teised jüngrid ehk siis, kui ta näeb Issandat ise. Kuid selles, kuidas evangelist Johannes loo jutustab, näeme ka kõiki neid, kes ei ole veel näinud Issandat lihas, kuid kes on samamoodi kutsutud temasse uskuma. Me oleme nende paljude põlvkondade usklike seas, kelle kohta võib öelda: “Õndsad on need, kes ei ole näinud ja siiski usuvad.” Jeesus on andnud Vaimu teile ja mulle, esmalt ristimisel, seejärel kinnitamisel ja seejärel igal armulaual, millest osa võtame. Meie usk on üks peamisi ande, mis meile on antud. Kuid see ei ole ühekordne kingitus, vaid elu koos Kristusega Kiriku ühtsuses. Võime koguni ütelda, et usk on justkui elus nähtus mis võib ka närbuda ja surra hooletusse. Me peame oma usu pärast palvetama, oma usku mõtestama ja seda armastuse tegudes tõeks elama. See ei tähenda, et meil kunagi kahtlusi ei tekiks. Kuid usk sellesse, et Jumala arm ja ligiolu kannavad meid igavese rõõmu poole võidab kõik kahtlused. Aamen.
Lugemine Apostlite tegude raamatust: Sel ajal avas Peetrus oma suu ja ütles: “Te teate, mis on sündinud kogu Juudamaal alates Galileast, pärast ristimist, mida kuulutas Johannes, kuidas Jumal oli salvinud Jeesuse Naatsaretist Püha Vaimu väega ning kuidas ta käis mööda maad ja tegi terveks kõik, kelle üle saatan oli võimust saanud, sest Jumal oli temaga. Meie oleme selle kõige tunnistajad, mis ta tegi Juudamaal ja Jeruusalemmas. Sest kuigi ta löödi risti ja surmati, on Jumal ta kolmandal päeval surnuist üles äratanud ja lasknud tal ilmuda – mitte küll kogu rahvale, vaid Jumalast valitud tunnistajatele, see tähendab meile, kes me oleme ühes temaga söönud ja joonud, pärast seda kui ta surnuist üles tõusis. Jeesus käskis meil tunnistada rahvale ja kuulutada, et Jumal seadis ta kohtumõistjaks elavate ja surnute üle. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes ususb tema nime läbi, saab patud andeks. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem! Tänage Issandat, sest tema on hea ning tema heldus kestab igavesti. Öelgu nüüd Iisraeli rahvas: tema heldus kestab igavesti. Issanda parem käsi on tõstetud üles, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid. Ma jään elama ega sure ja kuulutan Issanda tegudest. Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on nurgakiviks saanud. Issanda käest on see tulnud Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. See on Issanda päev, olgem rõõmsad ja hõisakem!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast koloslastele: Vennad, kui te olete kord ühes Kristusega üles tõusnud, siis otsige seda, mis on kõrges, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Püüdke selle poole, mis on taevas, mitte selle poole, mis maa peal. Sest teie olete küll surnud, aga teie elu on ühes Kristusega Jumalas varjatud. Ja kui Kristus – teie elu – saab avalikuks, siis ilmute teiegi koos temaga kirkuses. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja! Kristus, meie paasatall, on ohverdatud, pühitsegem pidupäeva Issandas! Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi: Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: «Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.» Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Kõikvõimas Jumal, Kes Sa oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse läbi võitsid surma ja avasid meile igavese elu värava: palun luba meile, kes me rõõmuga tähistame Issanda ülestõusmise päeva, patusurmast üles äratatud saamist Sinu eluandva Vaimu läbi; sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Mõtisklus Armsa õed ja vennad Issandas. Kristus on üles tõusnud! Täna ülestõusmispüha päevamissal on meie, Anglokatoliku Kiriku Tallinna Püha Kolmainsuse Koguduses eriliselt näha ülestõusnud Issanda tööd. Pangem tähele, et ülestõusmine ei ole lihtsalt Jeesuse taaselustamine, vaid kogu loodu uueksloomise algus. See on Jumala lõplik võit patu ja surma üle, mis avab tee taeva ja maa uuele lepingule. Me võime seda Jumala armu lepingut nimetada ristimislepinguks. Jeesuse Kristuse ülestõusmine on kristliku lootuse alus. See ei ole lihtsalt soovide täitumine, vaid kindel usk Jumala tõotuste täitumisse ja igavesse ellu. Jumal on oma armulisuses aga ka kuninglikkuses sageli teistsugune kui oskame oodata. Vahel tagakiusaja üritab meile ütelda, eriti siis kui meil on raske, kus on sinu Jumal, miks Ta ei aita? Pangem veel tähele, et ülestõusmine ei kaota kannatusi, vaid annab neile uue tähenduse. Kristuse kannatused ja surm on lahutamatult seotud Tema ülestõusmisega ning ka meie kannatused võivad saada osaks meie lunastuse loost. Me oleme tänu Jeesuse ülestõusmisele saamas osa millestki palju enamast kui ajutisest mugavusest, igavesest rõõmust ja rahust. Me oleme ristimises puhtaks pestud, meile on kingitud uus elu. Kuigi elame veel selles maailmas oleme samal ajal juba ka taevase Kuningriigi alamad. Sageli on raske maha jätta möödunut. Ma ütlen teile, eriti kõigile neile kes saavad osa ristimisest, pidage meeles seda: see, mis on möödas, on möödas. Issand ei mõista sind hukka selle eest, mida sa oled teinud. Nüüd, mine, ära tee enam pattu ja ela uut elu Kristuses, kas ristimisvee kaudu nende jaoks, kes kirikusse vastu võetakse, või pihisakramendi armude kaudu meie jaoks, kes juba ristitud oleme. Astugem ülestõusmispühadesse pöörates oma südamed ja mõtted Jumala poole. Meie Lunastaja ülestõusmine võimaldab meile täielikku andestust. Kristuse võit surma üle on murdnud patu ahela ja avanud meile tee Jumala armu juurde. Kuidas meie saame sellest armust osa? Kristuse ülestõusmise ja armulaua vahel on lahutamayu suhe. Armulaud on sakrament, milles saame osa Kristuse Ihust ja Verest. Kiriku õpetuse kohaselt ei ole see lihtsalt sümboolne, vaid tõeline osadus Kristuse olemusega. See tähendab, et armulauas ei mälestata üksnes ülestõusmist, vaid see teeb selle meie jaoks reaalseks. Hetkes olevaks. Osaledes armulauas, saame osa Kristuse ülestõusnud elust ning see tugevdab lootust ja annab meile jõudu elada kristlikku elu. Kuidas me saame selles kindel olla? Jeesus ütles: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”(Mt 28:20) Pangem ka tähele, et Püha Vaim on see, Kes elustab meid Kristuses ja juhatab meid uuele elule. Võtkem see elu vastu ülestõusmispühade rõõmus ja pärigem taevane kuningriik. Aamen.
Lugemine prohvet Jesaja raamatust: Vaata, mu sulane talitab targasti, teda ülistatakse ning ülendatakse ja ta saab väga kõrgeks. Nagu paljud kohkusid tema pärast – nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus ja ta kuju ei olnud inimlaste taoline -, nõnda ehmatab ta paljusid rahvaid, kuningad sulevad tema pärast suud. Kuid mida neile ei ole jutustatud, seda saavad nad näha, ja mida nad ei ole kuulnud, seda saavad nad teada. Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud. Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast? Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi. Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd. Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu! Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal. Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale. Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist. Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: «Sina oled mu Jumal!» Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest! Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses! Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat! Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!
Lugemine kirjast heebrealastele: Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna! Meie pärast alandas Kristus iseennast ja sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede! Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi: Kui Jeesus seda oli rääkinud, lahkus ta oma jüngritega üle Kidroni jõe. Seal oli aed, kuhu ta läks oma jüngritega. Aga seda paika teadis ka tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud koos oma jüngritega. Võtnud kaasa terve väeosa ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid, tuli Juudas nüüd sinna tõrvikute ja lampide ja relvadega. Jeesus, kes teadis kõike, mis teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: „Keda te otsite?” Nad vastasid talle: „Jeesust Naatsaretlast.” Ta ütles neile: „Mina olengi see.” Ka tema äraandja Juudas seisis koos nendega. Kui ta nüüd neile ütles: „Mina olengi see”, taganesid nad ja kukkusid maha. Siis küsis Jeesus neilt veel kord: „Keda te otsite?” Nemad ütlesid: „Jeesust Naatsaretlast.” Jeesus vastas: „Ma ju ütlesin teile, et mina olengi see. Kui te nüüd mind otsite, siis laske neil minna”, et läheks täide sõna, mis ta oli öelnud: „Ma ei ole kaotanud ühtki neist, keda sa mulle oled andnud.” Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus. Jeesus ütles siis Peetrusele: „Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?” Väeosa ja ülempealik ja juutide sulased võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid ta kinni ning viisid esiteks Hannase juurde, sest see oli Kaifase äi, ja Kaifas oli tol aastal ülempreester. Kaifas oli aga see, kes andis juutidele nõu, et parem on surra ühel inimesel rahva eest. Aga Siimon Peetrus ja üks teine jünger järgnesid Jeesusele. See jünger oli ülempreestri tuttav ja ta läks koos Jeesusega ülempreestri õue. Peetrus seisis aga väljas ukse ees. Siis väljus see teine jünger, kes oli ülempreestri tuttav, ja kõneles uksehoidjatüdrukuga ning viis Peetruse sisse. Uksehoidjatüdruk ütles nüüd Peetrusele: „Eks sinagi ole üks selle inimese jüngreid?” Tema ütles: „Ei ole.” Aga orjad ja sulased olid teinud lõkke, sest oli külm, ja seisid ning soojendasid end. Ja ka Peetrus seisis nende seas ja soojendas end. Ülempreester küsitles nüüd Jeesust tema jüngrite ja õpetuse kohta. Jeesus vastas talle: „Mina olen rääkinud maailmale avalikult. Mina olen alati õpetanud sünagoogis ja pühakojas, kuhu kogunevad kõik juudid, ja salaja pole ma rääkinud midagi. Miks sa küsid seda minult? Küsi nendelt, kes on kuulnud, mida ma olen neile rääkinud. Vaata, nemad teavad, mida ma olen öelnud.” Aga kui ta seda ütles, andis üks seal kõrval seisnud sulane Jeesusele kõrvakiilu ja ütles talle: „Kas sa nõnda vastad ülempreestrile?” Jeesus vastas talle: „Kui ma rääkisin pahasti, siis tunnista see pahaks, kui see oli aga õige, miks sa mind siis lööd?” Siis Hannas läkitas ta kinniseotult ülempreester Kaifase juurde. Aga Siimon Peetrus seisis seal ja soojendas end. Nad ütlesid nüüd talle: „Eks sinagi ole üks tema jüngreid?” Tema aga salgas ja ütles: „Ei ole.” Üks ülempreestri orje, selle sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud, ütles: „Eks mina näinud sind temaga koos aias?” Siis salgas Peetrus jälle, ja kohe kires kukk. Nad viisid nüüd Jeesuse Kaifase juurest kohtukotta. Aga oli varahommik. Ja nad ise ei läinud kohtukotta sisse, et nad ei rüvetaks end, vaid võiksid süüa paasat. Pilaatus tuli siis ise nende juurde välja ja lausus: „Mis kaebus teil on selle inimese peale?” Nad kostsid talle: „Kui see siin ei oleks kurjategija, ei me siis oleks teda sinu kätte loovutanud!” Pilaatus ütles nüüd neile: „Võtke teie ta ning mõistke ise tema üle kohut oma Seaduse järgi!” Juudid ütlesid talle: „Meil ei ole meelevalda kedagi tappa”, et läheks täide Jeesuse sõna, mis ta oli öelnud, kui ta vihjas, missugust surma tal tuleb surra. Pilaatus läks nüüd taas kohtukotta ja kutsus Jeesuse ning ütles talle: „Kas sina oled juutide kuningas?” Jeesus vastas: „Kas sa ütled seda omast peast või on teised sulle seda minu kohta öelnud?” Pilaatus vastas: „Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte. Mis sa oled teinud?” Jeesus vastas: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.” Pilaatus ütles nüüd talle: „Sina oled siis ikkagi kuningas?” Jeesus vastas: „Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.” Pilaatus küsis temalt: „Mis on tõde?” Ja seda öelnud, läks Pilaatus taas juutide juurde välja ja ütles neile: „Mina ei leia temal mingit süüd. Teil on ju kombeks, et ma paasapühal teile kellegi vabaks lasen. Kas te soovite nüüd, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?” Nemad hüüdsid siis taas: „Ei, mitte teda, vaid Barabas!” Aga Barabas oli röövel. Nüüd võttis Pilaatus Jeesuse ja laskis teda piitsutada. Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga ning tulid tema juurde ja ütlesid: „Tervist, juutide kuningas!” ja andsid talle kõrvakiile. Ja Pilaatus läks taas välja ja ütles neile: „Vaata, ma toon ta teile välja, et te saaksite aru: mina ei leia temal mingit süüd.” Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: „Ennäe inimest!” Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad: „Löö risti! Löö risti!” Pilaatus ütles neile: „Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!” Juudid vastasid talle: „Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.” Seda sõna kuuldes kartis Pilaatus veel enam. Ja ta läks jälle kohtukotta ja küsis Jeesuselt: „Kust sina oled?” Aga Jeesus ei andnud talle vastust. Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei räägi minuga? Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?” Jeesus vastas: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.” Sellest alates otsis Pilaatus võimalust teda vabaks lasta. Aga juudid hüüdsid: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.” Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, heebrea keeles aga Gabbataks. Aga oli paasapühade valmistuspäev, umbes keskpäev. Ja ta ütles juutidele: „Ennäe, teie kuningas!” Need aga hüüdsid nüüd: „Vii ära, vii ära, löö ta risti!” Pilaatus ütles neile: „Kas ma pean teie kuninga risti lööma?” Ülempreestrid vastasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.” Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid nüüd Jeesuse – ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele. Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.” Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles. Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: „Ära kirjuta „Juutide kuningas”, vaid „Tema ütles: Olen juutide kuningas.”” Pilaatus vastas: „Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.” Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid nad ta rõivad ja jagasid nelja ossa, igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka särgi, särk oli aga õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla. Nad ütlesid siis üksteisele: „Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab”, et läheks täide Kiri: „Nad on mu rõivad omavahel jaganud, ja riiete peale liisku heitnud.” Sedasama sõdurid nüüd tegidki. Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena. Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde. Pärast seda ütles Jeesus, teades, et kõik on juba lõpetatud, et Kiri läheks täide: „Mul on janu.” Seal seisis äädikat täis anum. Nad torkasid nüüd äädikaga immutatud käsna iisopi roo otsa ja ulatasid selle tema suu juurde. Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: „See on lõpetatud!” ja, langetanud pea, heitis hinge. Aga et oli pühade valmistuspäev, siis palusid juudid Pilaatust, et ristilöödute sääreluud löödaks katki ja nad viidaks minema, et ihud ei jääks ristile hingamispäevaks – sest see hingamispäev oli suur püha. Sõdurid tulid nüüd ja lõid katki sääreluud nii esimesel kui teisel, kes koos Jeesusega olid risti löödud. Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki tema sääreluid, vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett. Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite. Sest see on sündinud, et läheks täide Kiri: „Ühtegi tema luud ei purustata.” Ja veel teine kirjakoht ütleb: „Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud.” Aga pärast seda palus Arimaatia Joosep – ta oli Jeesuse jünger, kuid salaja, sest ta kartis juute – Pilaatuselt luba võtta Jeesuse ihu. Ja Pilaatus lubas. Siis ta tuli ja võttis Jeesuse ihu. Siis tuli ka Nikodeemos, kes kord varem oli tulnud Jeesuse juurde öösel, ja tõi kaasa sada naela mürri ja aaloe segu. Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme. Seal paigas aga, kus ta risti löödi, oli aed ning aias uus haud, kuhu ei olnud veel kunagi kedagi pandud. Sinna nad panid nüüd Jeesuse juutide pühade valmistuspäeva pärast, sest see haud oli lähedal. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: punane
Kõigeväeline Jumal, me palume Sind armulikult vaata seda oma perekonda, kelle pärast meie Issand Jeesus Kristus oli rahul sellega, et Teda reedeti ja patuse vangina loovutati, et ristisurma kannatada; Kes nüüd elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga igavesti, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemine prohvet Jesaja raamatust: Nii ütleb Jumala sulane: Issand andis mulle kõneka keele, et ma kinnitaksin väsinut maheda sõnaga. Tema äratab igal hommikul mu kõrva, et ma kuulaksin õpilase kombel. Issand avas minu kõrva ja ma ei ole pannud vastu ega taganenud. Ma andsin oma selja peksjaile ja oma põsed neile, kes katkusid mu habet. Ma ei peitnud oma palet teotuste ja sülje eest. Sest Issand, mu Jumal, aitab mind ega jäta mind häbisse. Seepärast teen ma oma näo tardunuks kui ränikivi, sest ma tean – ma ei jää häbisse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti! Öelgu nüüd Iisrael, et tema heldus kestab igavesti! Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tänan Issandat. See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse. Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks! Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis. See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Oh Issand, aita nüüd! Oh Issand, lase hästi korda minna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast. Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Sina oled mu Jumal ja sind ma tänan! Mu Jumal, sind ma ülistan! Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti! Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele: Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast, sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad, ja iga keel tunnistaks Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna! Meie pärast alandas Kristus iseennast ja sai kuulekaks kuni surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige ja andnud talle nime üle kõikide nimede! Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Luuka järgi: Sel ajal tuli Jeesus Jeruusalemma poole, ja sündis, et kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedal asuva mäe juurde, mida kutsuti Õlimäeks, saatis ta kaks oma jüngrit teele ja ütles neile: “Minge külasse, mis asub meie vastas, ja kui te sinna jõuate, siis te leiate kinniseotud emaeesli, kelle seljas pole kunagi keegi istunud. Päästke ta valla ja tooge siia. Aga kui keegi peaks teie käest küsima, miks te ta lahti päästate, siis ütelge: “Teda on Issandale tarvis”. Ja saadetud läksid ja leidsid kõik nõnda olevat, nagu Jeesus oli neile öelnud. Aga kui nad eesli lahti päästsid, küsisid need, kellele ta kuulus: “Miks te eesli lahti päästate?” Ja nemad vastasid: “Teda on Issandale tarvis”. Ja nad tõid emaeesli Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad looma selga ja aitasid Jeesusel talle selga istuda. Aga kui Jeesus sõitis, laotasid inimesed oma rõivad tema tee peale. Ja kui Jeesus Õlimäe jalamile jõudis, hakkas suur jüngrite hulk rõõmsalt Jumalat kiitma kõigi imede pärast, mida nad olid näinud. Nad hüüdsid valjusti: “Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel. Rahu olgu taevas ja kirkus kõrges”. Kuid mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: “Õpetaja, keela oma jüngreid!” Aga tema vastas: “Ma ütlen teile: kui nemad vaikiksid, hakkaksid kivid karjuma”. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: punane
Kõikvõimas ja igavene Jumal, Kes oma hellast armastusest inimkonna vastu läkitasid oma Poja, meie Päästja Jeesuse Kristuse, et Ta võtaks enda peale meie lihalikkuse ja kannataks ristil surma, et kogu inimkond järgiks Tema suure alandlikkuse eeskuju: palun, anna meile armulikult järgida Tema kannatlikkuse eeskuju ja saada kord osa Tema ülestõusmisest; sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Mõtisklus Armsa õed ja vennad Issandas. Täna tähistame palmipuudepüha, püha nädala algust. Kui Jeesus sisenes Jeruusalemma, võttis rahvas Teda vastu palmiokstega, hüüdes Hosianna! Lubagem tänasel päeval tuletada meile meelde, et tervitame Kristust oma südames ja mõelgem Tema armastuse ja alandlikkuse üle. Nagu evangeeliumidest loeme, läks Jeesus Jeruusalemma, et ühineda teiste juutidega, et tähistada paasapüha, nagu oli ette nähtud Vanas Testamendis. Nagu kombeks, läksid juba linna saabunud palverändurid välja äsja saabuvaid tervitama; mõned polnud Jeesust kunagi näinud, kuid olid kuulnud Temale omistatud imedest ja olid täis ootust. Rahvahulgad hüüdsid valjusti: “Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel.” Varem oli Meie Issand teadlikult rahva tähelepanu vältinud, isegi põgenenud, kuid Jeruusalemma sisenedes nõustub Ta sellega. Ometi on Tema teod teistsugused, kui inimesed ootasid. Ta ei esitle end uue kuningana, keisri asemel. Selle asemel, et sõjahobusel Jeruusalemma siseneda, siseneb ta laenatud eesli seljas, rahu märgiks; ja mitte suvaline eesel, vaid sellise, millel keegi pole kunagi istunud, kasutades kuninga eesõigust. Teda eesli seljas nähes meenutasid juudid prohvet Sakarja 500 aastat varem kuulutatud sõnu: Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. Püha Bernard Clairvaux’sist (1090-1153) kirjeldas Kristuse sisenemist Jeruusalemma oma jutluses nõnda: “Kui erinevad on hüüded: “Löö risti” ja “Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel, hosianna, kõrges!” Kui erinevad on hüüded, mis teda “Iisraeli kuningaks” kutsuvad ja siis mõne päeva pärast ütlevad: “Meil pole muud kuningat peale keisri!” Milline kontrast roheliste okste ja risti vahel, lillede ja okaskrooni vahel, täna pakkusid nad talle kõndimiseks oma riideid, ja varsti pärast seda võtavad nad riided Temalt seljast ja heidavad neile liisku. Täna tulime siia, kandes palmioksi, hüüame rõõmsalt hosianna ja ühineme Tema võiduka sissesõiduga Jeruusalemma. Nagu Jeesus, teame meiegi kuidas suur nädal lõpeb. Me teame, et Tema kannatustele järgneb Tema ülestõusmise auhiilgus. Koju kaasavõetavad ja erilisse kohta asetatavad palmidoksad tuletavad meile meelde, et palmipuudepüha pole igaveseks kadunud, vaid Kristuse võidu läbi võime ka meie saavutada igavese elu. “Ka meie jaoks peavad need palmioksad olema võidu sümboliks, mis näitavad võitu, milles võidame meis endis oleva kurjuse ja meie ümber ringi hulkuva kurjuse. Õnnistatud palmioksi vastu võttes uuendagem oma lootust võita koos Jeesusega, kuid ärgem unustagem, et see võit tuli läbi risti. Palmipuudepüha on aeg mõtisklemiseks Jeesuse Kristuse armastusohvrist ja teekonnast ülestõusmispühade rõõmusse. See on päev palvetamiseks ja mõtisklemiseks alandlikkuse, teenimise ja lunastuse teemadel. Armas taevane Isa, palun kingi meile näha alati Sinu Poja kuninglikku sisenemist meie ellu, olgu Tema meile valguseks mida järgida ka raskeimailgi tunnil. Aamen.
Kui Jumal tahab ja lubab, toimuvad jumalateenistused Suurel Nädalal 2025 AD järgnevalt:
Pühapäeval, 13. aprillil 2025 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse kabelis (Müürivahe 33) PALMIPUUDEPÜHA MISSA. TERE TULEMAST!
Suurel Reedel, 18. aprillil 2025 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse kabelis (Müürivahe 33) ISSANDA KANNATUSLITURGIA. TERE TULEMAST!
Laupäeval, 19. aprillil 2025 kell 20.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse kabelis (Müürivahe 33) KRISTUSE ÜLESTÕUSMISÖÖ VIGIILIA. TERE TULEMAST!
Pühapäeval, 20. aprillil 2025 kell 12.00 toimub EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse kabelis (Müürivahe 33) KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE SUURPÜHA MISSA. TERE TULEMAST!
Lugemine prohvet Jesaja raamatust: Nii ütleb Issand, kes tegi tee läbi mere ja raja võimsate vete üle, kes lasi vankritel ja hobustel, väel ja vägevatel meestel edasi minna. Nad lamavad seal ega tõuse enam, nad on hääbunud, kustunud otsekui taht. Ärge tuletage meelde möödunut ja ärge pange tähele seda, mis ennemuiste on sündinud. Sest vaata, mina loon midagi uut – see juba tärkab, kas te ei pane seda tähele. Ma sillutan tee läbi kõrbe ja raja üle kõnnumaa. Siis austavad mind metsloomad – šaakalid ja jaanalinnud, sest kõrbes saab olema küllalt vett ja kõnnumaal jõgesid selleks, et joota mu äravalitud rahvast. Ning rahvas, kelle ma olen loonud, kuulutab mu kirkusest. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand on meile suuri asju teinud! Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime kõik otsekui unenägijad. Siis oli meie suu täis naeru ja meie keelel oli hõiskamist. Siis öeldi paganarahvaste seas: Issand on neile suuri asju teinud. Issand, lase tagasi pöörduda meie vangidel nagu veeojadel lõunamaal. Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes viljavihke Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen. Issand, mu Jumal, Sinu juures ma otsin pelgupaika!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele: Vennad, kõike, mis mulle oli kasuks, pean ma kahjuks selle tunnetuse kõrval, mis on mulle osaks saanud Jeesuses Kristuses, minu Issandas, ja mis on tõusnud ülemaks kõigest. Tema pärast olen ma minetanud kõik ja pean kõike risuks, et tuua kasu Kristusele. Ma tahaksin olla temas mitte oma õiguse pärast, mis tuleb seadusest, vaid selle õigusega, mis tuleb Kristusesse uskumise läbi, õigusega, mille Jumal usu kaudu annab. Ma tahan tunda Kristust tema ülestõusmise väes ja saada osa tema kannatustest, et ma oleksin tema sarnane surmas. Siis pääsen ehk minagi surnuist ülestõusmisse. Ei, sugugi mitte et ma selle oleksin juba ära teeninud või oleksin täiuslik, vaid ma püüan seda saavutada nii, nagu Kristus on nüüd mind endale võitnud. Vennad, ma ei arva, et ülestõusmine mul juba käes on, kuid ühte ma ütlen: ma unustan selle, mis jääb mu selja taha, ja olen suunatud eeloleva poole: ma püüdlen eesmärgi poole, sirutan end taevase kutsumuse autasu järele, mille Jumal meile Kristuses Jeesuses on kinkinud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna! Pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja! Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi: Sel ajal läks Jeesus üles Õlimäele, kuid varahommikul tuli ta jälle templisse. Ja rahvas kogunes tema juurde ja ta võttis istet ning hakkas neid õpetama. Siis aga tõid kirjatundjad ja variserid tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskele seisma ja ütlesid: “Õpetaja, see naine tabati abielurikkumise teo pealt. Mooses on oma seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida ütled selle kohta sina?” Nad rääkisid nõnda tema proovile panemiseks, et neil oleks põhjust teda süüdistada. Aga Jeesus oli kummargil ja kirjutas sõrmega maa peale. Ning kui nad talle oma küsimusega peale käisid, ajas ta end sirgu ja ütles neile: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema pihta kivi viskama”. Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Aga kui nemad tema sõnu kuulsid, hakkasid nad lahkuma alates vanematest, kohale jäid üksnes Jeesus ja naine, kes seisis keskel. Siis ajas Jeesus end sirgu ja ütles talle: “Naine, kus nad kõik on? Kas pole kedagi, kes oleks sind hukka mõistnud?” Naine vastas: “Mitte kedagi, Issand.” Jeesus ütles talle: “Ega siis minagi sind hukka mõista, mine ja ära enam tee pattu”. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Oo kõikvõimas Jumal, Kes ainuüksi suudad korraldada patuste inimeste rahutu tahte ja kiindumuse: palun, anna oma rahvale, et nad armastaksid seda, mida Sina käsid, ja ihaldaksid seda, mida Sa lubad; et maailma mitmesuguste ja mitmekülgsete muutuste seas oleks meie südamed kindlamast kindlamad selles, kuskohas leidub tõeline rõõm; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Mõtisklus Armsa õed ja vennad Issandas. Esimeses lugemises prohvet Jesaja annab teada Jumala plaanist taastada Tempel, anda juutidele tagasi nende riik ja uus algus. Pangem tähele tema sõnumit: Ärge tuletage meelde möödunut ja ärge pange tähele seda, mis ennemuiste on sündinud. Sest vaata, mina loon midagi uut – see juba tärkab, kas te ei pane seda tähele. Issand on teadlik meie minevikust, Ta teab, kui palju me oleme kannatanud ja muresid kandnud. Ja Ta teeb meie elus midagi uut. Issand suunab meid oma minevikust välja astuma. Me ei saa lubada, et need kogemused takistaksid meie tulevikku Issandaga koos. Tänases evangeeliumis tõid kirjatundjad ja variserid naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt, et panna ta seisma nende kõigi ette, st. häbistada teda avalikkuse ees, nõudes Jeesuselt vastust, mida temaga teha. Kirjatundjate ja variseride jaoks ei ole peamine eesmärk naist karistada, vaid Jeesusele lõksu seadmine. Kas Ta eirab Moosese seaduse ettekirjutusi, või koguni annab Ta naise hukkamõistmiseks Rooma okupatsioonivõimule üle, kellel oli seaduslik õigus surmanuhtluse täideviimiseks? Kuid Jeesus tegi midagi uut. Midagi nii teistmoodi oodatust, et süüdistajad pidid end patuseks tunnistades lahkuma. Evangeeliumi lugejad on pikka aega – ja tulutult – mõtisklenud selle üle, mida Jeesus kirjutas. Me ei tea. Võib-olla tegi ta ainult kriipsu, või süüdistajate pattude nimekirja, nagu mõned arvavad. Kuid sellel oli mõju. Jeesus ei seisa otseselt seadusega vastuolus. Ta juhib vaid tähelepanu sellele, et ainus inimene, kellel võib olla õigus teisi hukka mõista, on see, kes pole kunagi pattu teinud. Jeesusel on parem viis patuga toime tulla kui hukkamõist ja karistus. Pangem tähele: Ta ei eita ega mõista õigeks pattu. Kuid Tema eesmärk on päästa naine kohutavast olukorrast ja vabastada ta uueks eluks: “Mine ja ära tee enam pattu”. Selle loo sageli tähelepanuta jäänud punkt on see, et Jeesus ei vaata naisele kordagi otsa, kui teda süüdistatakse. Tema kummardumine ja kirjutamine võib olla trikk selle vältimiseks. Alles siis, kui tema süüdistajad on lahkunud, ütleb ta sellelt alandlikult positsioonilt kohtuotsuse: “Naine, kus nad on? Kas keegi pole sind hukka mõistnud. Ka mina ei mõista sind hukka.” See, kes on patuta (2Kr 5:21), ainuke, kellel on tegelikult voli tema üle kohut mõista, laskub tegelikult maa peale ja vaatab talle otsa peale nn. kohtuotsust, et taastada eksinu väärikus. Kui naine jõudis Tema juurde, sai ta uue elu! Mida see meie jaoks tähendab? Meid kutsutakse pidevalt meeleparandusele ja pöördumisele, sest Jumal tahab meie jaoks elu, mitte surma. Õppigem ka midagi Jumalast, Ta on armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et Ta kahetseb kurja. (Jn 4:2) Ärgem olgem kiired hinnangute langetamisel, teiste hukkamõistmisel ja eneseõiguse taotlemisel. Sest “Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” (Ps 130:3). Ja Jeesus ütles lõpetuseks abielurikkujale: “Kas pole kedagi, kes oleks sind hukka mõistnud?” Naine vastas: “Mitte kedagi, Issand.” Jeesus ütles talle: “Ega siis minagi sind hukka mõista, mine ja ära enam tee pattu”. (Jh 8:11). Aidaku Jumala arm meil elada head kristlikku elu, tuues kaasa vaid head. Aamen.
