Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema peapiiskopkond

KUNINGRIIGIAJA XV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii nagu vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi,
vaid kastavad maad, teevad selle viljakandvaks, et see annaks
külvajale seemet ja sööjale leiba – nõnda on ka sõnaga, mis
lähtub minu suust: tema ei tule tühjalt tagasi, vaid teeb seda,
mis on minu meele järgi, ja saadab korda, milleks mina tema
läkitasin. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!
Sulle kuulub kiituselaul, Jumal, Siionil,
sinule tuleb täita oma tõotused.
Sina oled kandnud maa eest hoolt ja seda jootnud,
lasknud maal rikkalikult vilja kanda.
Jumala ojad on veest tulvil,
nii valmistad sina tema uudsevilja,
nõnda sa korraldad kõik.
Sina kastad rohkesti tema vagusid
ja leotad lahti mullakamara,
teed selle pehmeks vihmapiiskadega
ja õnnistad tema võrseid.
Sa kroonid aasta oma armuga
ja su jäljed täituvad pilgeni.
Rohtla vainud on kastetud,
Künkad on vöötatud hõiskamisega.
Nurmed on rüütatud kariloomadega,
orud on mähkunud viljasse,
nad rõkkavad rõõmust ja laulavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma arvan, et selle ajastu kannatused ei tähenda midagi
võrreldes tulevase kirkusega, mis meile avalikuks saab. Sest
kõik loodu ootab pikisilmi jumalalaste ilmumist. Loodu on ju
allutatud kaduvale, kuid mitte enda tahtmist mööda, vaid
allutaja väel. Samas on tema äratanud lootuse, et ka loodu
pääseb kord kaduvuse orjusest jumalalaste kirkuse vabadusse.
Me ju teame, et kõik loodu ägab üheskoos ja on sünnitusvaevades
tänini. Veel enam, ka meie, kellel on Vaimu esmaand, ägame
oma südames ning ootame lapseõigust ja oma ihu äralunastamist.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, ava meie süda,
et me võtaksime vastu Sinu Sõna!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel päeval tuli Jeesus välja oma kodust ja istus järve ääres.
Aga suured rahvahulgad kogunesid tema juurde. Ja Jeesus võttis
paadis istet, kuid rahvas seisis kaldal. Ning Jeesus rääkis
neile tähendamissõnadega ja ütles: “Vaata, külvaja läks põllule
külvama. Ja kui ta külvas, kukkus osa seemneid tee äärde, ja
linnud tulid ja nokkisid selle ära. Osa seemneid kukkus kivisele
maale, kus neil polnud palju mulda. See osa idanes küll kiiresti,
kuid päikese tõustes see närbus ja kuivas ära, sest tal polnud
juurt. Muist seemneid kukkus ohakate sekka, ja ohakad sirgusid
ja lämmatasid saagi. Aga osa seemneid kukkus heasse mulda ja
kandis vilja – mõni sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni
kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu”.
Siis tulid tema jüngrid tema juurde ja küsisid: “Miks räägid sa
neile mõistujuttudega?”. Ta vastas: “Teile on antud mõista
taevariigi saladust, neile aga mitte, sest kellel on, sellele
antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt
võetakse seegi mis tal on. Aga tähendamissõnadega räägin
ma neile sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei mõista,
sest nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, kui ta ütleb:
“Te kuulete oma kõrvaga, kuid ei mõista, vaatate oma silmaga ega
näe, sest selle rahva süda on kaledaks läinud. Nende kõrvad tõrguvad
kuulmast ja nad pigistavad kinni oma silmad, et nad ei näeks ega
pöörduks nii, et mina neid parandada võiksin”. Kuid õndsad on
teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad,
sest tõesti ma ütlen teile: paljud prohvetid ja õiged on ihaldanud
näha seda, mida teie näete, kuid ei ole näinud, ja kuulda, mida
teie kuulete, ega ole kuulnud. Kuulake nüüd, mida tähendab mõistujutt
külvajast: iga kord, kui inimene kuuleb midagi Jumalariigi kohta
ega mõista, tuleb hingevaenlane ja riisub külvatu tema südamest.
Seda näitab seeme, mis kukkus tee äärde. Mis aga külvati kivisele
maale, see tähendab inimest, kes küll sõna vastu võtab, kuid
kellel pole juurt, kes on heitlik – kui teda sõna pärast ahistama
hakatakse või taga kiusatakse, siis jätab ta kõik sinnapaika. Ja
ohakate sekka külvatu on see, kes küll sõna kuuleb, kuid kelles
selle maailmaajastu mured ja rikkuse petlik veetlus lämmatavad
sõna, nii et see jääb viljatuks. Aga see, mis külvati heasse mulda,
on inimese sarnane, kes sõna kuulda võtab ja mõistab ning kannab
vilja: mõni saja-, mõni, kuuekümne- ja mõni kolmekümnekordselt.”
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,1-23

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oo Issand, me palume Sinu halastust, et Sa võtaksid vastu oma
rahva palved, kes saavad Sinu poole pöörduda, ja annaksid neile
nii arusaamise kui ka teadmise, mida nad peaksid tegema, ning
ka armu ja väe seda ustavalt täita Jeesuse Kristuse,
meie Issanda, läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha
Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 85; 2Sm 19:16-23; Mt 5:38-48
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 57; Ps 130; 2Ms 24:1-11,16-18; Hb 9:18-28

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Väga paljud jutlused, mida me sellest evangeeliumitekstist kuulnud
oleme, kipuvad meid samastama „Jumala külvatud seemnetega“ – me
räägime sellest, kuidas me peaksime maailmas idanema ja kasvama.
Kuid täna tahaksin ma seda teksti veidi avardada. Kõige olulisem
ei ole siin mitte see, et me oleksime justkui külvatud seemned,
vaid see, kuidas me laseme Jumala külvatud seemnel endas kasvada.
Sest külvatud seeme on usk, lootus ja armastus – ja see tähendamissõna
räägib meile tähendusrikkalt meie enda südame pinnasest.
See tähendamissõna räägb tähendusrikkalt meie südame pinnasest.
Tänane evangeelium viib meid järve kaldale, kus Jeesus kõneleb
rahvaga tähendamissõnades. Jüngrid küsivad Temalt küsimuse, mis
vaevab paljusid meist tänapäevalgi: „Miks Sa räägid neile
mõistujuttudega?“ Miks räägib Jumal nii sageli varjatult? Miks ei
võiks Tõde olla ilmne, ühemõtteline, kõigile kohe arusaadav?
Kui me vaatame tänast rohelist liturgilist värvi, meenutab see
meile kasvu, elujõudu ja lootust. Prohvet Jesaja ja psalmikirjutaja
võrdlevad Jumala sõna vihma ja lumega, mis kastavad maad ja
panevad seemne idanema. Kuid Jeesuse tähendamissõna külvajast toob
meid karmi reaalsusesse: kõik pinnased ei võta seemet vastu.
Ja siin peitubki saladus, miks Jumal „räägib varjatult“. Jumala
kõneviis ei ole mõistatus selleks, et meid kiusata, vaid see on
peegel, mis näitab meie südame seisukorda. See on suur väljakutse
kahele täiesti erinevale inimtüübile: sellele, kes arvab, et
Jumalat pole olemas, ja sellele, kes on veendunud, et tema suhe
Jumalaga on täiesti korras. Inimesele, kes arvab, et Jumalat pole,
tundub mõte „varjatult kõnelevast Jumalast“ mugava vabandusena.
Ta küsib: „Kui Jumal on olemas, miks Ta Ennast ei ilmuta? Miks Ta
ei kirjuta Oma nime tähtedega taevasse?“ Kuid pühakiri näitab, et
Jumal ei taha meid oma auhiilgusega pimestada ega alistada. Kui
Jumal ilmuks kogu Oma kosmilises väes, ei jääks meile ruumi vabaks
valikuks – me oleksime sunnitud uskuma hirmust või hämmingust.
Jumal aga otsib armastust, mitte sunnitud allumist.
Ta kõneleb varjatult – läbi loodu ilu, läbi ligimese armastuse,
läbi südametunnistuse vaikse hääle –, et jätta inimesele vabadus.
Jumala kohalolu on nagu pehme vihm, millest Jesaja räägib: see ei
purusta mullakamarat, vaid leotab seda pehmelt. Skeptikule on see
väljakutse märgata märke seal, kus ta on harjunud nägema vaid
juhust. See on kutse vaadata sügavamale kui ainult silmaga nähtav
maailm, mis apostel Pauluse sõnul praegu veel „ägab kaduvuse orjuses“.
Kuid veelgi suurem ja ohtlikum on see väljakutse meile, kes me
istume pühapäevast pühapäeva kirikupingis. Meile, kes me arvame,
et meie vahekord Jumalaga on korras. Me kuuleme Jeesuse seletust
külvajast ja mõtleme automaatselt: „Küll on kahju neist, kes on
nagu teeäärne või kivine maa… Õnneks mina olen see hea muld.“
Kuid tõeline vaimulik äratus algab siis, kui me mõistame, et need
neli pinnast ei kirjelda mitte nelja eri inimest, vaid nelja
erinevat seisundit meie enda südames. Mitu korda on Jumala Sõna
langenud meie südame tee äärde – me kuuleme seda liturgias, kuid
unustame hetkega, kui kirikuuks meie taga sulgub? Mitu korda on
meie usk olnud kivine maa – täis vaimustust headel aegadel, kuid
kuivanud kohe, kui saabub argipäev või mõni eluraskus? Ja kui
sageli on meie südames ohakad – selle maailmaajastu mured,
majanduslik kindlustatus, maailma müra ja igapäevane stress –,
mis lämmatavad selle vaikse hääle, millega Jumal meiega räägib?
Kui me arvame, et meil on kõik korras, lakkame me oma südamepõldu
harimast. Kuid muld vajab pidevat rohimist, kivide korjamist ja
kastmist. Jumala varjatud kõneviis sunnib meid küsima: kas me
üldse veel kuuleme Teda, või kuuleme me ainult omaenda usulisi
harjumusi? Mida see kõik tähendab meie jaoks täna, siin ja praegu?
See tähendab, et usk ei ole intellektuaalne info, vaid suhe.
Jumal ei anna meile valmis teadmistepaketti, vaid Ta kutsub meid
otsingule. Tähendamissõnad on uksed, millest tuleb ise sisse
astuda. Kel on kõrvad kuulda, see kuulgu! See tähendab, et
kuulamine on otsus. See on valik peatuda, vaikida ja kuulatada.
See tähendab ka lootust, millest püha Paulus räägib roomlastele.
Kuigi me elame maailmas, mis ägab kannatustes ja kus Jumala hääl
näib sageli vaigistatud, ei ole Jumala Sõna tegevusetu. Nii nagu
vihm ei tule taevast tagasi tühjalt, vaid teeb maa viljakaks, nii
toimib Jumala arm ka meie elus – sageli nähtamatult, maa all,
juurte tasandil. Täna palvetasime päevapalves, et Jumal annaks
meile „nii arusaamise kui ka teadmise, mida peaksime tegema,
ning ka armu ja väe seda ustavalt täita“.
Ärgem otsigem siis Jumalat tormist või valjust kärast. Otsigem
Teda sellest vaiksest ja varjatud Sõnast, mis pakub end meile
pühakirjas ja mida me saame vastu võtta ka altarisakramendis –
leiva ja veini varjatud kujul. Harigem oma südame maad, et kui
Külvaja taas mööda läheb, leiaks Ta eest mulla, mis on valmis
kandma vilja – mõni sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend
seemet. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XIV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Sakarja raamatust:
Hõiska, Siioni tütar, rõkka rõõmust, Jeruusalemma tütar! Vaata,
sinu kuningas tuleb sinu juurde. Tema on õiglane, tema on abimees,
tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.
Ma hävitan Efraimist sõjavankrid ja Jeruusalemmast hobused,
sõjaammudki saavad katki murtud. Tema kuulutab rahvastele rahu
ning valitseb merest mereni, Eufrati jõest kuni maailma
otsani. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!
Ma ülistan sind, mu Jumal ja mu Kuningas,
kiidan sinu nime ikka ja igavesti.
Ma tänan sind igal päeval,
kiidan sinu nime ikka ja igavesti.
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur oma helduse poolest.
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Issand, sind ülistavad kõik su teod
ja kiidavad kõik sinu pühad.
Nad räägivad su riigi ülevusest
ja kuulutavad sinu vägevusest.
Issand on uskumistväärt kõigis oma sõnades,
helde kõigis oma tegudes.
Issand hoiab kõiki, kes on langemas
ja tõstab sirgu kõik, kes on küüru vajunud
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, teie pole lihas, vaid vaimus, kui kord Jumala Vaim teie
sees elab. Kui nüüd mõnel teie seast ei ole Kristuse Vaimu, siis
tema ei ole Kristuse oma. Sest kui tema, kes ta äratas Jeesuse
surnuist üles, elab teie sees, siis teeb tema Vaim ka teie
sureliku ihu elavaks. Niisiis, vennad, ei ole meie kohus liha
tahtmisi mööda elada, muidu peaksime oma elu liha järgi seadma.
Sest kui te elate liha järgi, siis te surete. Aga kui te Vaimu
läbi suretate oma ihu teod, siis jääte elama.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles: Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa oled
selle varjanud tarkade ja haritute eest ning ilmutanud selle
lapsemeelsetele. Jah, Isa, nii on see olnud sinule meele järgi.
Kõik on minu Isa andnud minu kätte, ja keegi ei tunne Poega kui
ainult Isa, ja keegi ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele
Poeg tahab seda ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes te olete
koormatud ja vaevatud, ning mina annan teile hingamise. Võtke
minu ike enda kanda ja pange mind tähele, sest mina olen tasane
ja lepliku meelega. Minus leiab teie hing rahu, sest minu ike
on hea ja minu koorem kerge. See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 11 ,25-30

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Jumal, Kes meid oled õpetanud pidama kõiki Sinu käske Sind
ja oma ligimest armastades: anna meile Sinu Püha Vaimu armu,
et me võiksime olla Sulle pühendunud kogu südamest ja olla
üksteisega ühendatud puhta armastusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda, läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha
Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 62; Ps 63; Trk 2:1-11,18-23; Mt 19:16-30

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 66; Õp:3:1-7,11-12; Lk 14:25-35

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna, Kuningriigiaja neljateistkümnendal pühapäeval, maalitakse
meie silme ette pilt kuningast, kes on risti vastupidine sellele,
mida maailm peab edukaks, võimsaks või õnnelikuks. Prohvet Sakarja
hüüab: „Vaata, sinu kuningas tuleb sinu juurde. Tema on õiglane,
tema on abimees, tema on alandlik ja sõidab eesli seljas.“
See pilt ei kõnele võitmisest, rikkusest ega maise edu ihalusest.
See kõneleb alandlikkusest. Ometi elame maailmas – ja kahjuks hiilib
selline ootus vahel ka kiriku müüride vahele –, mis jutlustab sootuks
teistsugust evangeeliumi: eduteoloogiat. See on eksitus, mis väidab,
et ustavuse mõõdupuuks on maine rikkus, tervis ja materiaalne edu;
et Jumal on justkui kohustatud täitma meie soove, kui meil on vaid
„piisavalt usku“. Tänased pühakirjatekstid purustavad selle
illusiooni ja kutsuvad meid tõelisele usule, mis ei otsi mitte
Jumala kätt Tema andide pärast, vaid Jumala palet Tema enese pärast.
Kui me vaatame tänaseid lugemisi lähemalt, põrkume kahele näilisele
vastuolule, mis võivad meid eksitada või koguni kohutada.
Esimene raskuskoht tõuseb apostel Pauluse kirjas roomlastele: „Sest
kui te elate liha järgi, siis te surete. Aga kui te Vaimu läbi
suretate oma ihu teod, siis jääte elama.“ Pindmiselt vaadates võib
tunduda, et kristlus on eluvaenulik, vali asketism, mis nõuab meilt
inimlikkuse ja kehalisuse täielikku eitamist. Kuidas sobitub see
kokku Jumalaga, kes lõi ihu ja pidas seda „väga heaks“?
Traditsioon ei näe ihu ja Vaimu vahel ületamatut vaenu, vaid kutsub
meid ihu pühitsemisele. Paulus ei käsi meil vihata oma keha, vaid
suretada „liha teod“ – see tähendab isekust, mis tahab ihu ja maailma
tarbida vaid omaenese naudinguks. Kui me alistame oma ihu Vaimule,
ei muutu me vähem inimesteks, vaid päriselt inimesteks, nõnda nagu
Kristus oli täielikult inimene. Teine kitsaskoht pärineb
evangeeliumist, kus Jeesus ütleb: „Võtke minu ike enda kanda…
sest minu ike on hea ja minu koorem kerge.“ Kuidas saab ike olla
hea ja koorem kerge, kui me teame, et risti kandmine tähendab sageli
kannatust, loobumist ja maailma tahaplaanile seadmist? Kas poleks
kergem uskuda eduteoloogia lubadust, et Kristus võttis kõik meie
koormad ära, et me saaksime elada muretult? Teame, et härjad
rakendati ikkesse alati paaris. Jeesuse ike on kerge seepärast, et
me ei vea seda koormat kunagi üksi. Jeesus on ise meie kõrval ikkes.
Meie kannatused ja pingutused on ühendatud Tema ristiohvriga.
Nagu ütleb püha Augustinus: „Kristuse koorem on nagu lindude suled.
See ei tee neid raskemaks, vaid hoopis tõstab nad maast lahti ja
paneb lendama.“ Mida tänased lugemised meie jaoks tähendavad ja
mida peame tegema? Meie tänased hommiku- ja õhtupalvuse lugemised
juhatavad meid praktilise eluni Kristuses. Hommikune psalm 62
tuletab meile meelde: „Ükspäinis Jumala juures on mu hing vait,
temalt tuleb mu pääste.“ See on puhta usu positsioon – usaldus
keset tormi, vastandina maisele kindlustundele. Kuid see usk peab
saama nähtavaks. Õhtupalvuse lugemine Luuka evangeeliumist (Lk 14)
hoiatab meid: kes ei loobu kõigest, mis tal on, ei või olla
Jeesuse jünger. Eduteoloogia ütleb: „Kogu endale kokku.“ Kristus
ütleb: „Jaga ennast välja.“ See tähendab, et meid kutsutakse üles
tegema nii ihulisi kui vaimseid heategusid. Ihulised heateod –
näljase toitmine, haige külastamine, abivajaja toetamine – ei
ole teod, millega me ostame endale päästet. Ei, need on meie
sakramentaalse usu väljendus. Kuna Kristus võttis ihu, siis
puudutades ligimese ihu tema hädas, puudutame me Kristust ennast.
Vaimsed heateod – trööstimine, andestamine, ligimese eest
palvetamine (nagu me teeme igal hommiku- ja õhtupalvusel) –
tervendavad maailma nähtamatult. Nende tegude kaudu ei muutu me
mitte rikasteks maailma silmis, vaid meist saavad Jumala armu
suuruse peegeldused juba siin maailmas. Me saame elavateks
ikoonideks. Kui me anname ära oma aega, oma vara ja oma südamesoojust,
kogeme me, et me ei jää vaesemaks, vaid meie hing täitub taevase
rahuga, mida ükski number pangakontol ei suuda tagada. Me hakkame
juba siin ja praegu maitsma tulevase maailma reaalsust.
Hoidkem siis meeles, et Jeesus tänab täna Isa, et Ta on selle
riigi saladused varjanud „tarkade ja haritute“ – ehk nende eest,
kes toetuvad omaenese ratsionaalsusele ja maisele võimekusele –
ning ilmutanud need lapsemeelsetele. Laps ei muretse homse pärast,
sest ta teab, et isa hoolitseb. Laps ei püüa Jumalaga kaubelda
ega osta Talt õnnistusi. Laps võtab armu vastu kingitusena.
Jätkem siis kõrvale maailma kriteeriumid. Valigem selle asemel
Kristuse hea ike ja kerge koorem. Pühitsegem oma ihud ja vaimud
teenimiseks, et iga meie heategu – olgu see klaas külma vett
janusele või palve mureliku eest – võiks peegeldada Jumala ääretut,
tingimusteta armastust. Tänases päevapalves, nagu Kirik meile
kingib, palusime: „Anna meile Sinu Püha Vaimu armu, et me võiksime
olla Sulle pühendunud kogu südamest ja olla üksteisega ühendatud
puhta armastusega.“ Võtku Issand meid kuulda! Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XIII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine teisest kuningate raamatust:
Ühel päeval läks Eliisa Suunemisse ja seal oli üks rikas naine, kes kutsus teda
end poole söömaajale. Sellest ajast, kui Eliisa sealt kandist läbi läks, astus
ta edaspidi iga kord selle naise juurde sisse einet võtma. Aga naine ütles oma
mehele: “Ma tean, et see inimene, kes meie juures käib, on püha jumalamees.
Seadkem ometi korda üks katusekamber, pangem sinna voodi, laud ja tool, ning
küünlajalg, et siis kui ta meile tuleb, võiks ta seal omaette olla.” Kord kui
Eliisa jälle nende juurde tuli, küsis ta ühe teenri käest, mida ta võiks tema
emanda heaks teha. Teener vastas: “Vaata, tal ei ole poega ja tema mees on
vana”. Siis käskis Eliisa, et ta oma emanda kohale kutsuks. Ja emand tuli ning
seisis uksel. Aga Eliisa ütles talle: “Vaata, järgmisel aastal, kui ma siia
tulen hoiad sina süles oma poega.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issanda heldusest ma laulan igavesti!
Issanda heldusest ma laulan igavesti,
põlvest põlve kuulutan valjul häälel sinu ustavust.
Ma tunnistan: sinu heldus kestab igavesti,
sinu ustavus püsib taevas kindlalt.
Õnnis on rahvas, kes oskab hõisata,
kes kõnnib sinu palge valguses.
Sinu nime üle on nad rõõmsad igapäev,
sinu õigluse pärast nad hõiskavad.
Sina oled nende ilu ja vägevus,
oma armus oled sa teinud suureks me jõu.
Meie kilp on Issanda päralt,
Issanda Püha ja meie Kuninga päralt
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issanda heldusest ma laulan igavesti!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kas te ei tea, et me iganes oleme ristitud Jeesuses Kristuses, oleme
ristitud tema surmas. Ühes temaga oleme meiegi ristimise kaudu surma maetud, et
nii nagu Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse väel, nõnda võiksime
meiegi elada uut, tõelist elu. Kui me nüüd oleme ühes Kristusega surnud, siis
võime uskuda, et ka meid ootab elu ühes temaga. Sest me teame, et Kristus on
juba surnuist üles äratatud ega sure enam kunagi, ja surmal ei ole võimu tema
üle. Kui ta suri, siis suri ta patule ainsa korra, aga kui ta elab, siis elab ta
Jumalale. Nõnda arvake teiegi end patule surnud olevat, et te võiksite elada
Jumalale Jeesuses Kristuses. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen teid kutsunud sõpradeks
sest ma olen teile ilmutanud kõik, mis ma olen kuulnud oma Isalt!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: Kes armastab oma ema või isa enam kui mind, see
pole mind väärt, ja kes armastab oma poega või tütart enam kui mind, see pole
mind väärt. Ning kes ei võta oma risti ega käi minu järel, see ei ole mind
väärt. Aga kes elust kinni hoiab, see kaotab selle, kes aga oma elu kaotab minu
pärast, see jääb elama. Kes teid vastu võtab, see võtab mind vastu ja kes minu
vastu võtab, see võtab vastu tema, kes ta mind on läkitanud. Kes võtab prohveti
vastu tema prohveti nime pärast, see saab prohveti palga ja kes võtab vaga
inimese vastu sellepärast, et see inimene on vaga, saab vaga inimese palga. Aga
kes iganes annab ühele neist silmapaistmatutest juua karikatäie külma vett, tema
jüngriseisuse pärast – tõesti ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 10,37-42

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oo, Kõigeväeline Jumal, Kes Sa oled ehitanud oma Kiriku apostlite ja prohvetite
alusele, kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi: anna meile olla nõnda ühendatud
vaimu ühtsuses nende õpetuse kaudu, et meist võiks saada selline pühaduse tempel,
mis on sulle meelepärane; sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda, läbi,
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 91; Nl 3:22-33; Mt 10:24-39

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 51; Js 19:9-15; Mt 15:1-20

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Tänased pühakirja tekstid kutsuvad meid vaikusesse, sisekaemusesse, mis ei sulge
meid iseendasse, vaid vastupidi – avab meid Jumala reaalsusele sellisena, nagu see
on, mitte sellisena, nagu me seda oma kärsituses ette kujutame. Roheline liturgiline
värv meie ümber kõneleb elust, kasvust ja argisest ustavusest. Kuid vaimne kasv on
sageli nähtamatu, vaikne ja nõuab aega. Esimeses lugemises kohtame rikast naist
Suunemist. Ta on lugupeetud, jõukas ja usklik. Ta märkab prohvet Eliisat, tunneb
ära Jumala ligiolu ja valmistab talle oma majas püha paiga – vaikse katusekambri,
kus on voodi, laud, tool ja küünlajalg. See naine ei palu midagi. Ta teenib vaikides.
Ja ometi, kui prohvet uurib tema südame salajasi igatsusi, selgub tõde: tal ei ole
poega ja ta mees on vana. Tema hinges on tühjus ja täitumata ootus.
Me samastume sageli selle naisega. Me oleme kristlased, me teeme head, me sisustame
oma elus “kambri” Jumalale, kuid südamepõhjas kanname igatsusi, mis pole täitunud.
Me ootame Jumala armu ja lubaduste täitumist – sageli kohe, oma tingimustel ja oma
aeg-ruumi järgi. Kuid Eliisa sõnad naisele on meeldetuletus: “Järgmisel aastal, kui
ma siia tulen, hoiad sina süles oma poega.” Iga asi omal ajal. Jumal on armuline,
kuid Tema arm ei ole tellimustöö, mis täidab meie soove meie käsu peale. Kiriku õpetus
tuletab meile meelde, et Jumala ajastus on osa Tema õpetusprotsessist. Ootamise
aeg on puhastumise aeg, kus me õpime lahti laskma oma tahtest ja usaldama Tema
ustavust, millest laulab psalm: “Sinu ustavus püsib taevas kindlalt.”
Kuid siit jõuame teise, sügavama sisekaemusliku tõdemuseni. Meile meeldib väga
mõtelda, et Jumalal on meie igaühega mingi eriline, salajane ja suur plaan – projekt,
mis teeb meist usukangelased. Me veedame aastaid sisekaemuses, otsides seda
“peidetud plaani”. Apostel Paulus suunab meid kirjast roomlastele aga hoopis teisele
teele. Ta küsib: “Kas te ei tea, et me iganes oleme ristitud Jeesuses Kristuses,
oleme ristitud tema surmas?” Meie elu plaan on juba ilmutatud. See ei ole peidetud.
Jumala plaan sinu ja minu jaoks on elada avalikult kristlasena. Me oleme ristimise
kaudu maetud ja üles äratatud, et elada uut, tõelist elu. See tähendab, et kristlik
elu ei ole sissepoole pööratud müstika, mis põgeneb maailma eest, vaid see on
ristitud inimese igapäevane, nähtav ja avalik elu keset maailma. Jumala plaan on
see, et sa sured iga päev patule ja elad Jumalale. Seda kinnitab meile tänane
evangeelium, kus Jeesuse sõnad kõlavad peaaegu karmilt ja nõudlikult: “Kes armastab
oma ema või isa enam kui mind, see pole mind väärt… Ja kes ei võta oma risti ega
käi minu järel, see ei ole mind väärt.” Risti kandmine ei ole salajane hobi. See
on avalik otsus. Kristlaseks olemine nõuab prioriteetide seadmist, kus ustavus
Kristusele kaalub üles isegi kõige lähedasemad inimlikud sidemed. Me ei saa peituda
oma sisemisse vagadusse, kui väljaspool on vaja tunnistada Tõde. Kes tahab oma elu
hoida – oma mugavust, oma mainet, oma peidetud rahu –, see kaotab selle. Aga kes
kaotab oma elu Kristuse pärast, see leiab tõelise elu. Ja ometi lõpeb see nõudlik
evangeelium imelise, lohutava ja lihtsa lubadusega: “Kes iganes annab ühele neist
silmapaistmatutest juua karikatäie külma vett, tema jüngriseisuse pärast – tõesti
ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast.” Suunemi naise suurus oli selles, et
ta pakkus prohvetile süüa ja tegi talle toa. Evangeeliumi väike tegu on anda
väetile karikas külma vett. Jumala plaan meie eluks ei realiseeru suurtes, müütilistes
kangelastegudes, vaid avalikus, nähtavas armastuses väikestes asjades. Me ei pea
teadma tulevikku, me peame olema ustavad olevikus. Mida see tähendab meie jaoks?
Suunemi naine õpetab, et vaimne tundlikkus algab teise inimese märkamisest ja tema
teenimisest ilma omakasu otsimata. Jeesus aga tuletab meelde, et meie elus peab
valitsema selge hierarhia. Kõige ilusamadki inimlikud armastused – vanemad ja
lapsed – võivad võtta Jumala koha, kui me pole valvsad. Kuid kui Jumal on oma
õigel, esimesel kohal, siis asetuvad ka kõik teised armastused meie elus oma
õigesse jäjekorda.
Vaadakem täna oma südamesse. Tunnistagem oma kärsitust ja täitumata ootusi, kuid
usaldagem need Jumala ajastuse kätte. Ja astugem oma sisekaemuslikust kambrist
välja maailma, kandes oma risti auga, elades ristitud inimestena avalikult,
valguses ja ustavuses. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XII PÜHAPÄEV A AASTAL

Esimene lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Ma olen kuulnud paljude sosinat: “Hirm on haaranud kõiki, andke välja, andke ta
üles!” Kõik mu lähedased luuravad mu vääratust: võibolla laseb ta end segadusse
ajada, et me saaksime ta lõksu püüda ja talle kätte tasuda. Aga Issand on minuga
nagu see, kellel on võim ja vägevus, sellepärast komistavad mu jälitajad ega
suuda midagi ära teha. Nad jäävad suurde häbisse, sest nende nõu läheb nurja, ja
see on igavene häbi, mis ei vao unustusse.
Vägede Issand, kes sa paned õige proovile, katsud läbi südame ja mõtted, lase
mul näha, et sa neile kätte tasud, sest sinu kätte ma olen usaldanud oma
riiuasja. Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge
kurjategijate käest. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Oma suures helduses, Issand, võta mind kuulda!
Sinu pärast ma kannatan teotust,
sinu pärast on häbipuna mu palgeil.
Ma olen võõraks jäänud oma vendadele
ja mu ema lapsed ei tunne mind ära.
Sest mure ja hool sinu koja pärast on mind ära neelanud
ja nende teotamised, kes sind teotavad,
on langenud minu peale.
Aga mina tulen sinu juurde palvega,
Issand, sinu hea meele ajal.
Oma suures helduses vasta mulle,
mu Jumal, minu ustav abimees.
Issand, võta mind kuulda oma armus ja helduses,
oma suure halastuse pärast, vasta mulle.
Vaadake, teie, maharõhutud, ja rõõmustage:
teie süda, kes te nõuate Jumalat taga, jääb elama!
Sest Issand võtab vaeseid kuulda, ega põlga ära vangisolijaid.
Kiitku teda nii taevas kui maa, meri ja kõik mis seal liigub.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Oma suures helduses, Issand, võta mind kuulda!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ühe inimese kaudu on patt maailma tulnud, ning patu kaudu surm, mis on
osaks saanud kõikidele inimestele, kuna kõik on pattu teinud. Patt oli maailmas
juba enne seadust, kuid ilma seaduseta ei saa patutundmist olla. Aga surm
valitses Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud pattu teinud niisuguse
üleastumisega nagu Aadam. Tema on aga Tuleva võrdkuju. Ometi ei ole üleastumine
samaväärne armukingitusega, sest kui ühe inimese üleastumise läbi on paljud
surma leidnud, siis seda enam on Jumala armukink rohkeks saanud paljudele ühe
inimese – Jeesuse Kristuse armu kaudu.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Räägi, Issand, sest sinu sulane kuulab,
Sinul on igavese elu sõnad!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Ärge kartke neid, kes teid taga kiusavad, sest
miski ei ole nõnda kinni kaetud, et see ei hakkas välja paistma, ega ole midagi
nii hästi peidetut, et see ei saaks avalikuks. Mida nüüd mina teile ütlen
pimedas, sellest kõnelege päevavalges, ja mida te kuulete endale kõrva sisse
sosistavat, seda kuulutage katustelt. Ärge kartke neid, kes ihu võivad tappa,
kuid hinge tappa ei suuda – kartke pigemini teda, kes ta võib põrgus hukata nii
teie ihu kui hinge. Kas siis kaht varblast ei müüda ühe veeringu eest? Ja ometi,
ükski neist ei kuku maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik
ära loetud. Ärge siis kartke – teie olete enam väärt kui palju varblasi
ühtekokku. Igaüht, kes mind võtab tunnistada inimeste ees, teda tunnistan ka
mina oma Isa ees. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, teda
salgan ka mina oma Isa ees, kes on taevas”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
10 ,26-33

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oh Issand, me palume Sind, aita meil igavesti Sinu püha nime ees
aukartust tunda ja seda armastada, sest Sina ei lakka kunagi
aitamast ja juhtimast neid kelle Sa oled asetanud oma armastava
helduse kindlale alusele Jeesuse Kristuse, meie Issanda, läbi,
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 145; Jr 31:1-14; Mt 9:9-13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 32; Ps 36:5-13; Jr 23:1-8; Lk 19:2-10

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Tänase pühapäeva liturgiline värv on roheline – see on Kuningriigiaja, argipäeva ja
kasvu värv. Kuid tänased pühakirjatekstid ei kõnele meile odavast mugavusest ega
muretust argipäevast. Vastupidi, need asetavad meid otse vaimse võitluse keskpunkti.
Me kuuleme prohvet Jeremia ahastavat hüüdu, kes kogeb sõprade taganemist ja ühiskonna
survet. Me kuuleme apostel Paulust lahkamas inimsuse sügavaimat haava – Aadama pattu
ja sellest tulenevat surmahirmu. Ja lõpuks kuuleme evangeeliumis meie Issanda Jeesuse
Kristuse korduvaid, peaaegu rütmilisi sõnu oma jüngritele: „Ärge kartke. Ärge kartke
neid, kes ihu võivad tappa… Ärge siis kartke – teie olete enam väärt kui palju
varblasi.“ Kuigi kirikukalender nimetab seda päeva lihtsalt ja argiselt Kuningriigiaja
XII pühapäevaks, siis teoloogiliselt ja pühakirja sügavuses võiksime seda nimetada
tõeliseks Armu pühapäevaks. See pühapäev on läbi imbunud Jumala armu ülevoolavusest,
mis vastandub maailma hirmule. Mis on see hirm, millest Kristus räägib, ja kuidas me
Kiriku traditsiooni valguses seda mõistame? Teoloogia tuletab meile meelde, et Kirik
ei ole pelgalt sotsiaalne klubi ega moraalne tugigrupp. Kirik on Kristuse Müstiline
Ihu, sakramentaalne reaalsus, mis on kutsutud tooma taevast kuningriiki nähtavale
siinses, sageli vaenulikus maailmas. Meie tänane päevapalve tabab selle olemust
täiuslikult, paludes, et me õpiksime Jumala nime ees aukartust tundma ja Teda
armastama. Siin peitubki võti erinevate hirmude võitmiseks. Maailm pakub meile
orjalikku hirmu – hirmu hukkamõistu, tühistamise, üksinduse, hakkamasaamise ja lõpuks
surma ees. Kristus aga kutsub meid püha aukartuse juurde. See ei ole hirm karistuse
ees, vaid sügav, armastusest sündinud aukartus Jumala pühaduse ja Tema majesteetlikkuse
ees. Kui me kardame Jumalat selle sõna kõrgeimas, pühamas tähenduses, siis kaob meil
igasugune hirm maailma ees. Kuningas ja märter püha Charles I, kirjutas enne oma
hukkamist pojale kirja, milles seisis klassikaline tõde: “Määra oma reegliks pigem
Jumala kartus kui inimeste kartus. Jumala kartus teeb sind vabaks, inimeste kartus
teeb sind orjaks.” Mida tähendab see meie jaoks tänapäevases maailmas?
Me elame ajastul, mida sageli juhivad nähtamatud “sosistajad” – täpselt nagu Jeremia
päevil. Tänapäeva maailma sosinad tulevad läbi meedia ja ühiskondliku surve, mis nõuab
meilt mugandumist, tõe ohverdamist rahu nimel ning justkui oma kristliku identiteedi
varjamist. Meid hirmutatakse mõttega, et kui me tunnistame Kristust puhtalt, pühalt
ja kompromissitult, jääme me üksi. “Kõik mu lähedased luuravad mu vääratust,” ütleb
Jeremia. Me kardame vaimset ja sotsiaalset surma. Kuid vaadake, kuidas tänased
hommiku- ja õhtupalvuse psalmid selle hirmu murendavad ja asendavad selle Jumala armuga.
Tänases hommikupalvuses loetud psalm 145 tuletab meile meelde Jumala tõelist olemust:
„Armuline ja halastaja on Issand, pika meelega ja suur heldusest. Hea on Issand kõigile
ja Tema halastus on üle kõigi Tema tegude.“ Kui me mõistame, et see kogu oleva
valitseja on “suur heldusest”, siis variseb maailma hirm kokku. Sinu juuksekarvadki
on loetud. Kui Looja peab meeles varblast, kes maksab vaid ühe veeringu, kui palju
enam hoiab Ta sind, kelle Ta on lunastanud oma Poja kalli verega? Ja kui me tunneme,
et oleme eksinud või hirmule järele andnud, juhatab õhtupalvuse psalm 32 meid tagasi
armu lättele: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni
kaetud.“ See ongi see armukingitus, millest püha Paulus roomlastele kirjutab – arm,
mis ei loe meie vääratusi, vaid katab need kinni Jeesuse Kristuse vere läbi. Tänapäeva
maailmas tähendab see kutset vaimsele vabadusele. Me ei pea elama pidevas enesekaitses
ega hirmus homse ees. Meie elu alus on asetatud Jumala armastava helduse kindlale
alusele. Kuid me ei ole selles võitluses üksi. Kiriku usk väärtustab sügavalt pühade
osadust ja inglite kohalolu meie igapäevases elus. Meie liturgia on maapealne peegeldus
taevasest liturgiast, kus me laulame koos inglite ja peainglitega. Kui Jeesus ütleb:
„Mida te kuulete endale kõrva sisse sosistavat, seda kuulutage katustelt,“ võime me
mõelda ka otseselt tänase päeva intentsiooni valguses. Maailm sosistab meile kõrva
hirmu, kuid Jumal on andnud meile kaitseinglid, kes sosistavad meie hingele tõde,
andestust ja julgust. Nad tuletavad meile meelde psalmisti sõnu: „Issand toetab kõiki,
kes on kukkumas.“ Püha kirikuisa Augustinus on öelnud, et inglid on meie sõbrad ja
kaaslased teekonnal, kes aitavad meil tõusta ligimesearmastuses. Kuidas siis elada
seda armu- ja aukartuse sõnumit tõeks inglite abiga? Ühinegem inglite aukartusega.
Inglid seisavad alati Isa palge ees sügavas aukartuses. Kui me seisame altari ees,
kui me võtame vastu Kristuse Ihu ja Verd pühas armulauas, ühineme me inglite kooriga.
See sakramentaalne osadus annab meile jõu elada pühaduses ja kogeda psalmikirjutaja (32)
rõõmu: „Rõõmustage Issandas ja ilutsege, te õiged!“ Me oleme kutsutud kuulutama
katustelt – oma tegude, oma armastuse ja oma julgusega –, et patt ja surm on võidetud
ning et Jumala arm on suurem kui mis tahes inimlik eksimus. Armsad kaasteelised,
ärgem kartkem neid, kes võivad tappa ihu. Patt tõi maailma surma, nagu Paulus meile
meelde tuletab, kuid Jeesuse Kristuse arm on saanud palju rohkemas mõõdus osaks
meile kõigile. Alustagem oma päevi hommikuse kiitusega Jumala headusest ja
lõpetagem see õhtupalvuse rahuga Tema andestuses. Astugem uude nädalasse pühas
aukartuses ja armastuses, ümbritsetuna pühade palvetest ja inglite kaitsest, teades,
et miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine teisest Moosese raamatust:
Nad olid Refidimist teele läinud, Siinai kõrbesse tulnud ja kõrbes
leeri üles löönud; Iisrael oli seal leeris mäe jalamil. Mooses läks
üles Jumala juurde ja Issand hüüdis teda mäelt, öeldes: „Ütle nõnda
Jaakobi soole ja kuuluta Iisraeli lastele: Te olete näinud, mida ma
olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel
ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti
kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand
kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm.
Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Meie oleme Tema rahvas ja Tema karjamaa lambad.
Hõisake Issandale, kõik ilmamaad!
Teenige Issandat rõõmuga,
tulge tema palge ette hõiskamisega!
Teadke, et Issand on Jumal!
Tema on meid teinud ja tema omad me oleme,
tema rahvas ja tema karjamaa kari.
Sest Issand on hea,
tema heldus kestab igavesti
ja tema ustavus põlvest põlve.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Meie oleme Tema rahvas ja Tema karjamaa lambad.

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest,
kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma isegi
õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb
nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest,
kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu
viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks. Sest kui me
juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju
kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.
Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse
Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Jumala riik on lähedal;
parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides
ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused
ja kõik nõtrused. Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad
olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast.
Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.
Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!”
Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile
meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki
haigusi ja igasugu nõtrust. Nende kaheteistkümne apostli nimed on aga
need: esimene Siimon, nimetatud Peetruseks, ja Andreas, tema vend, ja
Jaakobus, Sebedeuse poeg, ja Johannes, tema vend, Filippus ja Bartolomeus,
Toomas ja tölner Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja Taddeus, Siimon
Kananaios ja Juudas Iskariot, kes tema ka ära andis. Jeesus läkitas
välja need kaksteist, käskides neid: „Ärge minge paganate teele ja ärge
astuge samaarlaste linna, pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!
Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal! Tehke terveks haigeid, äratage
üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime!
Muidu olete saanud, muidu andke!»
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 9:35 – 10:8

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Hoia, Issand, me palume Sind, oma kogudust, vankumatus usus ja
armastuses, et me Sinu armu abiga võiksime julgusega kuulutada
Sinu tõde ja teenida Sinu õiglust kaastundega meie Päästja
Jeesuse Kristuse pärast, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja
Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 15; Ps 19; Ii 31:13-28; 1Kr 13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 112; Ps 113; 1Sm 20:1-7,12-42; 1Pt 1:17-26

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Tänased pühakirjatekstid asetavad meie ette pildi, mis on ühtaegu lohutav
aga ka sügavalt nõudev. Me kuulsime prohvet Moosese kaudu, kuidas Jumal
kannab oma rahvast „kotka tiibadel“, me kuulsime apostel Paulust kinnitamas,
et Kristus suri meie eest siis, kui me olime alles patused, ja me nägime
evangeeliumis Jeesust, Kelle süda läks haledaks rahvahulga pärast, kes oli
vaevatud ja hüljatud nagu lambad ilma karjaseta.
Kuid kohe pärast seda halastuse hetke teeb Jeesus midagi ootamatut. Ta
kutsub oma kaksteist jüngrit, annab neile meelevalla ja läkitab nad välja.
Ja siin, armsad kristlased, põrkume me kokku tänapäeva inimese vaimse
kitsaskohaga. Mis on meie ajastu suurim vaimne haigus? See on passiivne
tarbijalik vaimsus. Kaasaegne inimene otsib Kirikust ja usust sageli vaid
teraapiat, mugavust ja privaatset hingerahu. Me tahame olla lambad, keda
paitatakse, me tahame istuda mugavalt „kotka tiibadel“, kuid me ei taha
kuulda Jeesuse käsku: „Lõikust on palju, aga töötegijaid vähe. Minge!“
Me oleme muutnud usu eraasjaks. Me tuleme missale, saame osa sakramendist,
ja sulgume tagasi oma mugavustsooni. Aga pühakoda ei ole varjupaik
maailma eest põgenemiseks, vaid varustusjaam enne teele minekut.
Seda suurt tõde valgustab kaunilt ka meie tänane hommikupalvuse lugemine,
kus psalmilaulja hüüab: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus
kuulutab tema kätetööd. Päev annab jutustust päevale ja öö teatab
teadmist ööle.“ (Ps 19:2-3). Mõelge sellele ilule: kogu loodu ei vaiki,
vaid kuulutab lakkamatult Jumala au! Kui taevas ja maa täidavad oma
ülesannet peatumata, kuidas saame siis meie, kes me oleme lunastatud
Kristuse verega, jääda tummaks ja tegevusetuks? Meie süda peab hakkama
põksuma ühes rütmis Looja ja Tema looduga. Kuid vaadakem lähemalt
Jeesuse läkitussõnu Matteuse evangeeliumis. Seal on üks salm, mis
tekitab sageli segadust. Jeesus ütleb oma jüngritele: „Ärge minge paganate
teele ja ärge astuge samaarlaste linna, vaid minge pigem Iisraeli soo
kadunud lammaste juurde.“ Miks Jeesus seda ütleb? Kas Tema armastus ei
ole siis universaalne? Kas Ta tõukab samaarlased eemale? Ei, armsad
kuulajad. Selles hoiatuses peitub sügav teoloogiline ja praktiline tarkus,
mis puudutab otseselt meid täna. Jeesus ei keela samaarlaste juurde
minemist igavesti – me teame, et hiljem läkitab Ta jüngrid „kogu maailma
otsani“. Kuid tollal oli see hoiatus kahe asja pärast:
Esiteks, päästelooline kord. Jumal on ustav. Ta tegi lepingu Aabrahami,
Iisaki ja Jaakobiga. Tõotus pidi esmalt lihaks saama seal, kus seda
sajandeid oodati. Jeesus näitab üles ustavust Iisraeli vastu.
Teiseks, ja see on meile hoiatuseks, samaarlaste usund oli sünkretistlik –
see oli segu tõelisest Jumala kummardamisest ja paganlikest kommetest.
Nad olid võtnud prohvetite seadused, kuid kohandanud need oma mugavuse
järgi. Jeesus teadis, et jüngrid, kes olid alles algajad ja vaimselt
nõrgad, ei olnud valmis minema keskkonda, kus tõde oli lahjendatud ja
segatud maailma vaimuga. Nad pidid esmalt ise kinnistuma puhtas tões,
enne kui suutsid seista vastu sünkretismi seadusetusele.
Mida see tähendab meie jaoks täna? Me elame justkui uussamaaria ajastul.
Meie ümber on ühiskond, mis on loonud oma “omaenese religiooni” – segu
kristlikest väärtustest, eneseabist, idamaistest praktikatest ja
tarbimisühiskonna filosoofiast. Ja Jeesuse hoiatus kajab meile vastu:
Ärge minge samaarlaste teele! See tähendab: ärge lahjendage oma usku
maailma standardite järgi. Ärgem püüdkem meeldida maailmale, mugandades
evangeeliumi sõnumit nii, et see kedagi ei riivaks. Me peame esmalt ise
naasma „Iisraeli kadunud lammaste“ juurde – see tähendab, me peame
puhastama omaenda südame, omaenda koguduse ja omaenda pered poolikust
kristlusest. Püha kirikuisa Augustinus on tabavalt öelnud:
„Jumal pakub meile alati häid asju, kuid meie käed on liiga täis
maailma rämpsu, et neid vastu võtta.“ (Sermo LXI) Kui me tahame olla
töötegijad Jeesuse lõikusel, peame oma käed ja südamed tühjendama maailma
ihadest. Mida me siis tegema peame? Kuidas me peame elama selle
evangeeliumi valguses? Me peame palvetama lõikuse Isanda poole. Jeesus
ei käskinud esmalt tormata tegutsema, vaid palvetada. Tõeline misjon
ja ligimesearmastus sünnib põlvedel, põlvitades altari ees, kus Kristus
ise kingib meile oma pühima Ihu ja Vere. Meie ümber on inimesi, kes on
„vaevatud ja hüljatud“. Nad ei pruugi olla vaesed materiaalselt, kuid
nad on vaesed vaimselt. Nad on üksi, täis ärevust ja lootusetust. Meie
kohus on viia neile sõnum: „Taevariik on lähedal!“ Me teeme seda oma
naeratuse, oma ärakuulamise, oma andestuse ja oma kompromissitu
ustavusega kiriku sakramentaalsele elule. Sest kõik, mis meil on – meie
elu, meie anded, meie usk, pühitsev arm – on puhas kingitus Jumalalt.
Me ei tohi seda hoida enesele. Me peame kasutama end teiste heaks.
Mingem siis välja sel nädalal, kindlana Jumala armus, riietatuna
päästerõivastega, ja kuulutagem oma eluga – mitte ainult sõnade, vaid
pühade armastuse tegudega –, et Taevariik on tõepoolest tulnud meie lähedale.
Issand Jeesus Kristus, puhasta Sina meie südamed maailma eksitustest
ja kingi meile Neitsi Maarja eeskujul julgust ustavalt Sinu lõikusel
teenida, sest Sina elad ja valitsed igavesti. Aamen.

KRISTUSE PÜHIMA IHU JA VERE SUURPÜHA A AASTAL

Lugemine viiendast Moosese raamatust:
Mooses rääkis rahvale: „Tuleta meelde kõike seda teed, mis Issand,
su Jumal, sind on saatnud need nelikümmend aastat kõrbes, et sind
alandlikuks teha ja sind proovile panna, et teada saada, mis on su
südames: kas sa pead tema käske või mitte? Tema tegi su alandlikuks
näljaga, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud ei sina ega su
vanemad, et anda sulle teada, et inimene ei ela üksnes leivast,
vaid igast sõnast, mis tuleb Issanda suust, sellest elab inimene.
Ära unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt,
orjusekojast, kes sind saatis suures ja koledas kõrbes, kus olid
mürgised maod ja skorpionid, põuasel maal, kus ei olnud vett, kes
laskis sulle vett voolata ränikivikaljust, kes söötis sind kõrbes
mannaga, mida ei tundnud su vanemad.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Ülista, Jeruusalem, Issandat!
Ülista, Jeruusalem, Issandat!
Siion, kiida oma Jumalat!
Sest tema teeb tugevaks su väravate riivid,
Tema õnnistab su lapsi sinu sees.
Tema annab rahu su rajale,
toidab sind kõige parema nisuga.
Tema läkitab oma sõna maa peale,
Tema käsk jookseb ruttu.
Tema annab teada oma sõna Jaakobile
ja Iisraelile oma seadmised ja õigused.
Nõnda ei ole Tema ühelegi rahvale teinud,
Tema seadmisi ei ole nad tunda saanud.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ülista, Jeruusalem, Issandat!

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Vennad! Õnnistuse karikas, mida me õnnistame – eks see ole Kristuse
vere osadus? Leib, mida me murrame – eks see ole Kristuse ihu osadus?
Et see leib on üks, siis oleme ka meie, paljud, üks ihu, sest me kõik
saame osa sellest ühest leivast.See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen taevast tulnud Eluleib,
kes seda leiba sööb, elab igavesti!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles rahvale: „Mina olen elav leib, mis on taevast alla tulnud.
Kui keegi seda leiba sööb, siis ta elab igavesti; ja see leib, mis mina
annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.» Siis läksid
juudid omavahel riidu ja küsisid: „Kuidas saab tema meile oma liha süüa
anda?» Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, mina ütlen teile: kui te ei
söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole teie sees elu. Kes
minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan
ta üles viimsel päeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on
tõeline jook. Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minu sisse
ja mina jään tema sisse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina
elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. See ongi leib,
mis on alla tulnud taevast – mitte nagu see leib, mida teie esiisad
sõid; nemad surid. Kes seda leiba sööb, see elab igavesti.»
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 6:51-58

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Jumal, meie Isa, Kelle Poeg, meie Issand Jeesus Kristus imelises
sakramendis jättis meile mälestusmärgi oma kannatustest:
anna meile nõnda austada Tema Ihu ja Vere püha saladust,
et me võiksime alati endas tunda Tema lunastuse vilja;
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 73; Jr 23:23-32; Mt 7:13-14,21-29

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:33-48; 5Ms 30:11-20; Jh 13:1-17,34-35

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna tähistame me päeva, mis kutsub meid kummardama müsteeriumi ees, mis on meie
usu süda ja kese – Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha, Corpus Christi. Tänased
pühakirjalugemised viivad meid rännakule läbi aja. Me kuulsime Moosest tuletamas
meelde neljakümneaastast rännakut kõrbes, kus Jumal toitis oma rahvast mannaga –
leivaga, mida nad ei tundnud, et õpetada: inimene ei ela üksnes leivast, vaid
igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Ja evangelist Johannes toob meie ette
Jeesuse enda sõnad, mis vapustasid Tema kuulajaid: „Mina olen elav leib, mis on
taevast alla tulnud… Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene
elu.“ Sajandite jooksul on selle saladuse, püha altarisakramendi ümber vaieldud.
Üks selliseid ajaloolisi süüdistusi, mida on sageli veeretatud katoliikliku ja
anglokatoolse teoloogia vastu, väidab, nagu me usuks, et igal missal, igal
armulauajumalateenistusel löödaks Jeesus justkui uuesti risti. Et me kordame
Kolgata verist ohvrit ja naelutame Lunastaja ikka ja jälle uuesti ristipuule.
Kuid see on sügav vääritimõistmine. Kiriku traditsiooniline sakramentaalne
teoloogia ei räägi kunagi Kristuse uuesti ohverdamisest. Kiri heebrealastele ütleb
selgelt: Kristus suri pattude eest üks kord ainukordselt (Hb 9:28). Kolgata
ohver on täiuslik, lõpetatud ja seda ei saa ega tohi korrata.
Mida siis tähendab Püha Missa? Missa ja iga euharistia kese on lahutamatult
seotud Suurel Neljapäeval sisseseatud armulauaga. Seal, ülemises toas, enne oma
kannatust ja surma, seadis Jeesus sisse sakramendi. Ta ei loonud uut ristilöömist,
vaid andis meile viisi, kuidas Tema kord sündinud ja igavesti elav ohver saab
olevikuks meie jaoks. Püha missa ei ole Kolgata kordamine, vaid eesriide
avanemine läbi aja ja ruumi. Kui me koguneme altari ümber, ei too me Kristust
taevast alla uuesti surema, vaid Püha Vaim ühendab meid Kristuse ühe ja igavese
ohvriga. Me astume sisse sellesse samasse Suure Neljapäeva ülemisse tuppa. See,
mis toimus kord ajaloos, muutub sakramentaalselt kohalolevaks nüüd ja praegu.
Mõelgem korraks sellele imelisele sõnale, mida me eestlastena kasutame: armulaud.
Nagu me teame, pärineb see mõiste ülemsaksa keelest*, kuskohast tulid esimesed
misjonärid Liivimaale. Kuid eesti keeles on see saanud täiesti ainulaadse,
sisulise ja teoloogilise tähenduse. See ei ole lihtsalt „püha söömaaeg“ või
„tänupüha“. See on Armu-laud. See on paik, kus kohtuvad inimene ja Jumala
lõpmatu, teenimatu halastus. See on laud, kus meile ei anta mitte lihtsalt toitu
keha jaoks, vaid meile jagatakse Jumala Armu Ennast isikuliselt. See on koht,
kus Kingitus ja Kingituse Andja on üks ja seesama.
Mida tähendab traditsioonilises teoloogias see, et me võtame vastu Kristuse tõelist
Ihu ja Verd? See ei ole sümbol. See ei ole pelgalt mälestusmärk kadunud õpetajast.
Teoloogia räägib reaalsest kohalolust (Real Presence). Kui preester palub Püha
Vaimu pühitsema leiba ja veini, muutuvad need olemuslikult Kristuse Ihuks ja Vereks.
See tähendab, et me puudutame Jumalat ja Tema puudutab meid kõige vahetumal,
füüsilisemal viisil. Kristuse Ihu vastuvõtmine tähendab, et Tema elu voolab meis.
Tema armastus hakkab elama meie südames. Nagu apostel Paulus kirjutab tänases
teises lugemises: „Et see leib on üks, siis oleme ka meie, paljud, üks ihu, sest
me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ Sakrament mitte ainult ei ühenda meid
Jumalaga, vaid liidab meid kokku üheks Ihuks, Kirikuks, teineteisega. Me saame
selleks, mida me vastu võtame.
Püha Augustinus ütleb: „Mina olen täiskasvanud hinge toit – kasva vaimus ja sa
suudad Mind vastu võtta. Kuid erinevalt tavalisest toidust, mille sinu keha
endaks muudab, ei muuda sa Mind mitte endasarnaseks… vaid hoopis Sina muutud
Minu sarnaseks.“
Armsad õed ja vennad, kui valusalt ja tabavalt kõnetab see pühaku mõte meid täna,
siin maailmas. Me elame ajastul, kus meie suurimaks väljakutseks on saanud
kiirustamine ja sisemine killustatus. Me püüame oma hinge nälga vaigistada
ekraanide või pideva sagimisega, kuid tunneme end ikka tühjana.
Kuid see püha Armulaud siin on rohi meie aja haigustele. Kristus ei paku
meile kiirtoitu. Ta kutsub meid peatuma. Ta ütleb: „Mina olen tõeline roog.“ Kui
me põlvitame selle altari ees, tuletab Jumal meile meelde, et me ei pea elama
pidevas põuases kõrbes. Me võime oma hinge tühjuse täita Temaga, kes on Elav Leib.
Ja veel üks asi, mis meid tänapäeval vaevab, on üksildus rahvahulgas. Me oleme
justkui ühendatud kogu maailmaga, kuid ometi tunneme end sageli nii üksikuna.
Aga vaadake pühale altarile: armulaud ei ole kunagi ühemehe-söömaaeg. Me ei tule
siia üksi. Kui me sirutame käe leiva järele, ei ühenda see püha sakrament meid
mitte ainult Jumalaga, vaid sulatab meid kokku üheks perekonnaks. See lõhub meie
isolatsiooni ja teeb meid üksteise märkajateks ja kandjateks. Me muutume Tema
sarnaseks – see tähendab, me muutume armastuseks.
Kiriku pikaaegses traditsioonilises keeles on sellel pühitsetud leival veel üks
eriline ja müstiline nimi. Seda nimetatakse Inglite Leivaks – Panis Angelicus.
Mõelgem hetkeks sellele. Mis on inglite toit taevas? Inglitel pole keha, nad ei
vaja leiba selle maailma põldudelt. Nende eluks, nende toiduks ja rõõmuks on
Jumala enda ligiolu, Tema lõpmatu ilu ja armastuse vaatlemine näost näkku. Ja
vaadake, millise uskumatu kummarduse teeb Jumal inimese poole: see sama taevane
ligiolu, see sama valguse ja armastuse allikas, mis toidab ingleid taevas,
antakse täna meile – siin pühitsetud leiva ja veini salajases kujus.
Kui me tuleme selle laua äärde, ei ole me enam lihtsalt rändurid argipäeva
muredes. Hetkeks avaneb taevas. Me istume lauda koos inglite ja pühakute kooriga.
Me saame osa tulevase maailma roast juba siin, kaduvuse keskel. See teadmine
toob meie hingesse sügava rahu ja aukartuse. Me võime olla väsinud, me võime
tunda end tühisena või elust räsituna, aga kui me võtame vastu Inglite Leiba,
tuletab Jumal meile meelde meie kuninglikku päritolu ja igavest sihtpunkti.
Meid toidetakse kuningate toiduga. Kui me astume täna ja homme altari ette,
siis jätkem selja taha kõik teoloogilised vaidlused. Tulegem selle püha
Armulaua äärde aukartuse, värina, kuid eelkõige sügava rõõmuga. Meid toidetakse.
Meid toidab Elav Leib, mis on tulnud taevast. Hoidkem meeles tänast päeva-
palvet: „Anna meile nõnda austada Tema Ihu ja Vere püha saladust, et me
võiksime alati endas tunda Tema lunastuse vilja.“
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nõnda nagu oli alguses, on nüüd
ja ikka ning igavesest ajast igavesti. Aamen.

• Sõna „armulaud“ on sisuline laen või tõlkevaste ülemsaksa keelest
  (Gnadentisch), mida kasutasid Liivimaale saabunud varased misjonärid ja
  hilisemad kirikureformaatorid. Saksa keeleruumis kinnistus see eriti
  tänu Martin Lutheri piiblitõlkele. Eestikeelsena on see aga omandanud
  täiesti unikaalse, poeetilise ja teoloogilise lisatähenduse, mida teistes
  keeltes sageli ei kohta: see on laud, kuhu me tuleme patustena, et saada
  osa puhtast ja teenimatust armust (erinevalt ladinakeelsest Eucharistia’st
  ehk tänupühast või Communio’st ehk osadusest).

KOLMAINUPÜHA A aastal

Lugemine teisest Moosese raamatust:
Mooses tõusis hommikul vara ning läks üles Siinai mäele, nii nagu Issand oli
teda käskinud, ning võttis mõlemad kivilauad. Ja Issand laskus alla pilve sees
ning seadis end tema kõrvale. Mooses astus tema juurde ja hüüdis appi Issanda
nime. Aga Issand möödus tema eest ja hüüdis: “Issand on halastaja ja armuline
Jumal, kannatlik, helde ja tõemeelne”. Sedamaid kummardas Mooses maani. Ta
heitis silmili maha ning ütles: “Issand, kui ma olen sinu silmis armu leidnud,
siis käigu minu Issand ühes meiega. Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna meile
andeks meie süü ja patud ning võta meid oma pärisosaks vastu”.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, ole ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Ülistatud oled sina, Issand – sina, meie isade Jumal,
ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Kiidetud on sinu püha ja ülev nimi,
ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Ülistatud oled sa oma templi pühas hiilguses,
kõrgesti austatud ja kõrgele ülendatud igavesti.
Ülistatud oled sina, kes sa istud keerubitest troonil ja vaatad sügavasse,
tänatud ja kõrgekskiidetud igavesti!
Ülistatud oled sa oma vägede aujärjel,
kõrgesti austatud ja kõrgeks kiidetud igavesti!
Ülistatud oled sa taeva võlvil,
kiidetud ja austatud igavesti.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, ole ülistatud ja kõrgekskiidetud igavesti!

Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele:
Vennad, olge rõõmsad, laske end uuendada ja täiuslikuks teha, võtke minu
manitsust kuulda ja olge üksmeelsed ning elage rahus – siis on armastust ja rahu
Jumal teiega. Tervitage üksteist püha suudlusega. Ka kõik pühad tervitavad teid.
Aga Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie
kõikidega! See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule
Jumalale kes oli, on, ja kes tuleb oma kirkuses!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles Nikodeemusele: “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud
oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei läheks hukka, vaid et
temal oleks igavene elu. Jumal ei ole oma poega selleks maailma saatnud, et ta
maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi õndsaks saaks. Kes temasse
usub, selle üle ei mõisteta kohut; aga kes ei usu, selle üle on kohus juba
mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 3,16-18

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline ja igavene Jumal, kes Sa oled andnud meile, oma sulastele, armu
tõelise usu tunnistamise läbi igavese Kolmainsuse auhiilgust mõista ning
Jumaliku Majesteedi väes Ühtsust kummardada: Me palume Sind, et Sa hoiaksid
meid kindlana selles usus ja teenimises ning viiksid meid viimaks vaatama
Sind Sinu ühes ja igaveses auhiilguses, oh Isa; kes Sa koos Poja ja Püha
Vaimuga elad ja valitsed, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 29; Ps 99; Js 6:1-8; 1Pt 1:1-12

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 98; Ps 100; Srk 43:1-12,27-33; Ef 4:1-16

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna seisame me kristliku aasta ühe kõige sügavama ja aukartustäratavama saladuse
ees. Me pühitseme Kolmainupüha. Tänane päevapalve, mida me äsja palvetasime,
tuletab meile meelde, et meile on antud „armu tõelise usu tunnistamise läbi
igavese Kolmainsuse auhiilgust mõista.“ Kuid mis on see „tõeline usk“? See ei ole
pelgalt intellektuaalne nõustumine mõne keerulise matemaatilise valemiga, et üks
pluss kaks võrdub kolm. Teoloogia õpetab meile, et Kolmainsus ei ole mõistatus,
mida lahendada, vaid Müsteerium, millesse elada. See on ilmutus Jumala sisemisest
olemusest, mis on olemuslikult armastuse osadus: Isa, Kes armastab; Poeg, Keda
armastatakse; ja Püha Vaim, Kes on see armastus nende vahel.
Meie esimeses lugemises Teisest Moosese raamatust näeme Moosest tõusmas Siinai
mäele. Jumal laskub alla pilve sees. Kuid pange tähele, mida Jumal teeb – Ta ei
ilmuta end kauge ja kättesaamatu monarhina, vaid Ta kuulutab: „Issand on halastaja
ja armuline Jumal, kannatlik, helde ja tõemeelne.“ Jumal ei ole üksildane Jumal.
Kui Jumal oleks olnud enne maailma loomist täielikus üksinduses, ei saaks Ta oma
olemuselt olla armastus, sest armastus vajab objekti. Kuid meie Jumal on igavene
Suhe. Kui Mooses kohtab seda Jumalat, on tema esimeseks reaktsiooniks langeda
silmili maha ja kummardada. Kuid selle ilmutuse ees seisab usklik inimene alati
kahe suure ohu ees. Esimene on teoloogiline uhkus, millest ühte tunneme ariaanluse
nime all – kiusatus taandada Poeg, Jeesus Kristus, pelgalt üheks täiuslikuks
looduks, prohvetiks või heaks õpetajaks. See on oht teha Jumalast midagi meile
mõistetavat ja mugavat, riisudes Temalt salasuse ja igavese jumalikkuse.
Teine oht on vaimulik kangekaelsus, millest räägib Mooses. Me võime tunda dogmasid,
me võime teada õigeid sõnu, kuid meie süda võib jääb kõvaks nagu kivid Siinail.
Kolmainupüha hoiatab meid usuelu formaliseerumise eest, kus me kummardame Jumalat
huultega, kuid elame ikka oma kangekaelsuses, keeldudes laskmast Jumala halastusel
end muuta. Meie teoloogia ei lõpe raamatutes, vaid see põlvitab altari ees. Me
kummardame Jumalikku Majesteeti, sest Tema halastus on suurem kui meie kangekaelsus,
täpselt nagu Mooses palus: „Anna meile andeks meie süü ja patud ning võta meid
oma pärisosaks vastu.“ Kuidas me kummardame seda lahtiseletamatut Jumalat? Me
teeme seda läbi Kiriku. Tänane psalm ütleb: „Ülistatud oled Sa oma templi pühas
hiilguses.“ Me mõistame, et kui me koguneme liturgiale – kui süüdatakse küünlad,
kui tõuseb viirukisuits ja kui preester tõstab püha Sakramenti –, me ei tee
lihtsalt vagalt näitemängu. Liturgia on aken igavikku. Kirik on paik, kus maa ja
taevas ühinevad. Templi pühas hiilguses kummardame me Ühtsust, liitudes inglite
ja keerubite lauluga taeva võlvil. Me ei kummarda Jumalat üksikute indiviididena,
vaid Kristuse Müstilise Ihuna. Kiriku liturgia kaudu tõmmatakse meid kaasa
Kolmainsuse endasisesesse armastuse ringmängu. Iga missa algab Isa, Poja ja Püha
Vaimu nimel ning lõpeb Kolmainsuse õnnistusega. Meie palve on kolmainulik: me
palume Isa, Poja läbi, Püha Vaimu väes. Püha apostel Paulus aga hoiatab meid täna
ohu eest. Ta manitseb korintlasi: „Olge üksmeelsed ning elage rahus.“ Miks see
hoiatus on Kolmainupühal nii oluline? Sest Kirik on Kolmainsuse elav peegeldus
maa peal. Kui Jumal on Isikute täiuslik ühtsus ja osadus, siis usklike
omavahelised tülid, kildkondlikkus, seljataga rääkimine ja isekus ei ole lihtsalt
inimlikud nõrkused – need on otsene Kolmainsuse olemuse eitamine. Kui meie
seast kaob rahu hääbub ka „Püha Vaimu osadus“, mis peaks meid liitma üheks.
Püha Paulus kirjutab korintlastele: „Vennad, olge rõõmsad… ja elage rahus.“ Miks
me peame Kolmainsusest rõõmu tundma? Püha Johannes annab meile täna vastuse
evangeeliumi kuldses salmis: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud
oma ainusündinud Poja.“ Me tunneme rõõmu, sest me ei kummarda ebajumalaid, vaid
tõelist elavat Jumalat, Kelle motivatsiooniks on puhas, ennastandev armastus.
Isa annab Poja; Poeg annab oma elu; Vaim valatakse välja meie südametesse. See on
päästev tõde: Jumal ei läkitanud oma Poega maailma kohut mõistma, vaid päästma.
Evangeelium tuletab meelde, et “taevane” kohus ei ole midagi, mille kaudu Jumal
meid vihaselt karistaks. Jumal ei saatnud Poega kohut mõistma. Suurim oht meile on
luua endale vale, hirmutav pilt Jumalast kui kurjast kuningast, kes otsib meie
eksimusi. Kui me ei usu Tema armastusse, mõistame me iseenda üle kohut. Me
isoleerime end valguse eest, sulgudes oma sügavasse pimedusse ja meeleheitesse,
suutmata uskuda, et Kolmainsuse ainus olemuslik soov on meid elustada ja päästa.
Et see rõõm võiks meis elada, peame me hoidma oma meeled ja südamed Tema suhtes
avatuna. Maailm meie ümber pakub meile sageli küünilisust, killustatust ja
üksindust. Kuid Kolmainsus kutsub meid osadusse. Avatud meelega elamine tähendab
valmisolekut lasta end uuendada ja täiuslikuks teha, nagu manitseb Paulus. See
tähendab märgata Jumala ligiolu oma ligimeses – tervitada üksteist „püha
suudlusega“, pühkida ära lahkhelid ja elada ühtsuses.
Ärgem püüdkem Kolmainsust mõistusega lõpuni seletada. Püha Augustinus ütles kord,
et kui sa püüad püha Kolmainsust täielikult mõista, kaotad sa mõistuse; aga kui
sa eitad Kolmainsust, kaotad sa oma hinge. Selle asemel avagem oma meeled.
Tulgem altari ette aukartuse ja rõõmuga. Tundkem rõõmu sellest, et me kuulume
Temale. Ja kui me võtame vastu püha armulauda – kus Isa armastus meid toidab,
Poja Ihu ja Veri meid lunastab ning Püha Vaim meid pühitseb –, saagu meist endist
elavad Kolmainsuse peegeldused selles maailmas.
Armas taevane Isa, hoia meid kindlana selles usus ja teenimises ning too meid
viimaks vaatama Sind Poja ja Püha Vaimu ühes ja igaveses auhiilguses. Aamen.

NELIPÜHAD

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid kõik ühes paigas koos. Äkki oli taevast
kosta kohinat, nii nagu oleks tormituul puhunud, ja see kohin täitis kogu koja
kus nad viibisid. Ning neile ilmus tulekeeli, mis jagunesid ja jäid igaühe peale
nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli,
nii nagu Vaim andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli sel ajal palju
jumalakartlikke juute kõigi rahvaste hulgast päikese all, ja kui tõusis kohin,
jooksis kokku rahvasumm, ning nad kõik olid kohkunud, sest igaüks kuulis neid
kõnelevat oma keelemurret. Nad panid seda imeks ja ütlesid üksteisele: Kas need
mehed, kes räägivad, polegi Galileast? Kuidas siis igaüks meie seast kuuleb oma
emakeelt? Meie, partlased, meedlased ja eelamlased, kes me elame Mesopotaamias,
Judeas ja Kapadookias, kes me oleme pärit Pontusest ja Aasiast, Früügiast ja
Pamfüüliast, Egiptusest ja Küreene poolse Liibüa aladelt, samuti siin asuvad
roomlased ja juudid ühes proselüütidega – juudiusku pöördunutega; – kreetalased
ja araablased – kuidas me kuuleme neid kõnelevat meie oma keelemurdeis Jumala
suurtest tegudest? See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!
Kiida, minu hing, Issandat,
Issand, minu Issand, Sina oled väga suur.
Kui arvukad on sinu teod, Issand,
Kogu maa on täis sinu loodut.
Kui sa võtad neilt hingamise,
heidavad nad hinge ja muutuvad jälle põrmuks;
Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse,
Sina teed uueks maailma palge.
Issanda kirkus püsigu igavesti,
Issand olgu rõõmus oma tegude üle.
Olgu mu laul Issandale meele järgi,
sest oma rõõmu tahan ma leida Issandas.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Keegi ei või öelda: “Jeesus on Issand”, kui ta ei räägi Pühas Vaimus. Palju on
ande, mis tulevad armust, kuid Vaim, kelle kaudu nad tulevad, on üks. Ja palju
on ameteid, kuid Issand on üks ja seesama. Mitmel viisil võib Jumala vägi
ilmsiks saada, kuid seda kõike teeb üks Jumal kõikide sees. Aga Vaim ilmutab end
kõigile ühiseks hüveks, sest kui ihu on üks ja sel on palju liikmeid – ning
kuigi liikmeid on palju, ometi ihu on üks – siis niisamuti on Kristusega. Oleme
ju ühe Vaimu läbi ristitud ühte Ihusse – nii juudid kui kreeklased, nii orjad
kui vabad – meie kõik oleme sama Vaimuga joodetud. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed
ja süüta meis oma armastuse tuli!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesuse ülestõusmispäeva õhtul, kui jüngrid olid koos riivis uste taga hirmust
juutide eest, tuli Jeesus ja seisis nende keskel ja ütles neile: Rahu olgu
teiega. Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid
olid rõõmsad Issandat nähes. Aga Jeesus ütles neile taas: Rahu olgu teiega! Nii
nagu minu Isa on läkitanud mind, nii läkitan mina teid. Ja kui ta seda oli
öelnud, puhus ta nende peale ja ütles: Võtke vastu Püha Vaim; kellele te patud
andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on
need kinnitatud. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Jh 20,19-23

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: punane

Oo Jumal, Kes Sa sel päeval õpetasid oma ustavate rahva südameid,
saates neile oma Püha Vaimu valguse: anna meile sama Vaimu läbi
õige otsustusvõime kõiges ja alati rõõmustada Tema pühas lohutuses
Jeesuse Kristuse, meie Päästja teenete läbi, Kes elab ja valitseb
koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 68; Trk 1:1-7; Jh 4:19-26

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 104; Trk 7:22-8:1; 1Kr2

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna tähistame Kiriku sünnipäeva. Me oleme kogunenud päeval, mil täitub lubadus,
mis hoiab koos kogu loodut ja mis süütab inimsüdamed põlema millestki palju
suuremast kui me ise. Tänased pühakirjatekstid viivad meid rännakule kahest täiesti
erinevast inimlikust seisundist: hirmust suletud uste taga ja vabadusest Püha Vaimu
tuules.Johannese evangeelium viib meid tagasi ülestõusmispäeva õhtusse. Jüngrid on
koos riivistatud uste taga hirmust. Ja just sinna, keset seda paralüseerivat hirmu,
astus Jeesus, seisis nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teiega!“ Seda fraasi –
Shalom aleichem – ei ütle Jeesus lihtsalt viisakusest või möödaminnes. Kristlaseks
olemise seisukohalt on sellel sõnal fundamentaalne tähendus. Jeesuse toodud rahu ei
ole pelgalt sõdade puudumine või psühholoogiline mugavustunne. See on lepituse rahu.
See on teadmine, et vaatamata meie reetmistele, meie hirmudele ja meie põgenemistele –
täpselt nagu jüngrid suurel reedel põgenesid – on Jumal meiega ära leppinud.
Kristlane ei alusta oma teed mitte pingutusest, et Jumalale meeldida, vaid Jeesuse
kingitud rahust. See rahu on vundament, millele ehitatakse kõik muu: meie tervis,
meie suhted ja meie kutsumus. Ilma selle rahuta oleme me ikka veel suletud tubades,
hirmul maailma ja iseenda ees. Alles siis, kui me laseme sellel rahul endasse voolata,
oleme me suutelised astuma vastu maailma tormidele.
Kui me mõtleme Püha Vaimu peale, siis sageli kujutatakse Teda ette millegi tabamatu
ja puhtalt sisekaemuslikuna. Kiriku teoloogia aga tuletab meile meelde olulist tõde:
Jumal toimib läbi nähtava, materiaalse ja korrastatud maailma. Traditsiooniliselt ei
ole nelipüha lihtsalt emotsionaalne sähvatus, vaid Kiriku kui Kristuse Ihu objektiivne
sünd. Püha Vaim ei tulnud selleks, et luua rühma eraldiseisvaid indiviide, vaid Ta
ristis meid ühte Ihusse, nagu kirjutab apostel Paulus. See Vaim voolab meisse nähtavate
märkide – sakramentide, pühitsuse ja armuvahendite kaudu. Püha Vaim on korra, ilu ja
pühaduse Vaim. Ta seob kokku ajaloolise Kiriku, ulatades käe apostlitest kuni meieni
täna siin pühakojas. See teoloogia tuletab meile meelde, et me ei pea Vaimu ise
“üles äratama” või otsima erakordseid ekstaase; Vaim on reaalselt ja objektiivselt
kohal seal, kus pühitsetakse armulauda, jagatakse pihisakramenti ja kuulutatakse Jumala
Sõna. Meie maal on ilus nelipühade traditsioon – pühakoja ja kodude kaunistamine
kaskedega. Miks me toome need noored, lõhnavad kased kirikusse? See ei ole lihtsalt
ilus dekoratsioon. Kased on elav sümbol sellest, mida Püha Vaim teeb. Nelipüha on
sisemine uuenemise püha. Psalmikirjutaja sõnad, mida kuulsime, on seda nii hästi
kirjeldanud: „Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse, Sina teed uueks maailma palge.“
Kased toovad meile looduse tärkamise ja elujõu otse altari ette. Nad tuletavad meelde,
et see sama Vaim, mis pani alguses maailma elama, mis paneb kevadel mahlad puudes
voolama ja lehed puhkema, on see sama Vaim, mis uuendab inimsüdant. Kask sümboliseerib
lootust, värskust ja seda, et pärast pikka, külma talve – olgu see siis looduses või
meie hinges – toob Jumal alati uue kevade. Noore kase rohelus kuulutab meile: elu on
võitnud surma. Kuid siin on üks oht. Vaadates Apostlite tegude raamatut tormituule ja
tulekeeltega Pühast Vaimust, või imetledes kevadist looduse pulbitsemist, võime me
langeda masendusse. Me võime mõelda: “Aga minu elus ei ole tormi ega tuld. Mul on
täna hoopis väsimus, argipäeva hallus ja mul ei tule kuidagi seda õiget ‘vaimu peale’.”
Vennad ja õed, kuulge seda evangeeliumi lohutust: Püha Vaim on kohal ka siis, kui me
Tema ligiolu ei tunne. Sageli võime arvata, et kui me midagi ei tunne, siis seda pole
olemas. Kuid kristlik usk ei toetu meie emotsioonidele, vaid Jumala ustavusele.
Püha Vaim ei ole meie emotsionaalne seisund. Mida see meie jaoks tähendab?
Kui su süda on kuiv, kui palvetada on raske ja tundub, et oled vaimselt tühi, siis just
sel hetkel palvetab Püha Vaim sinu sees „sõnades väljendamatute ohkamistega“ (Rm 8:26).
Püha Vaim on kohal su ustavuses – selles, et sa tõused hommikul üles, et sa teed oma
tööd, et sa armastad oma ligimest ka siis, kui sul pole “tuju”, ja et sa tuled siia
pühakotta, kokku saama Jumalaga. Vaimu kohalolu suurim tunnistus ei ole mitte see,
et me tunneme end justkuivpilvedes hõljuvat, vaid see, et keset omaenese tühjust
suudame me ikkagi öelda: „Jeesus on Issand.“ Ja nagu Paulus ütleb: keegi ei saa seda
öelda muidu kui Pühas Vaimus. Tänane püha seob kokku taeva ja maa, tormi ja vaikuse,
meie tunded ja Jumala vankumatu reaalsuse. Me vaatame täna neid kaski ja täname Jumalat
elujõu eest. Me kuuleme Jeesuse sõnu „Rahu teile“ ja laseme oma hirmudel lahkuda.
Ja me teame, et me ei pea elama suletud uste taga – sest Issanda Vaim täidab maailma,
hoiab koos meie elu ja juhib meid ka siis, kui me teed selgesti ei näe.
Võtkem vastu see rahu, hingakem sisse Jumala elustavat Vaimu ja laskem Tal alata oma
uutmistööd meist igaühe sees.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd,
ikka ja igavesti. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA VII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil pöördusid jüngrid Õlimäelt Jeruusalemma tagasi.
Õlimägi oli Jeruusalemmast ühe hingamispäeva teekonna kaugusel.
Nad tulid linna ja läksid ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks koos
olla: Peetrus ja Johannes, Jaakobus ja Andreas, Filippus ja
Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus Alfeuse poeg ja seloot
Siimon ning Juudas Jaakobuse poeg. Nemad kõik olid ühel meelel
koos ja palvetasid ühes naistega, Jeesuse ema Maarja ning Jeesuse
vendadega. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Ma näen Jumala headust elavate maal!
Issand on mu valgus ja mu lunastus,
keda peaksin kartma?
Issand on mu elujõud,
kelle ees peaksin värisema?
Vaid üht ma olen palunud Issandalt,
seda üksnes ma ihkan,
et ma saaksin olla Issanda kojas
kõik mu elupäevad.
Issand, kuule mu häält kui ma hüüan,
ole mulle armuline ja võta mind kuulda.
Mu süda mõtleb sinu sõnale: otsige mu palet.
Sinu palet, Issand, tahan ma otsida.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma näen Jumala headust elavate maal!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Olge rõõmsad selle üle, et te olete Kristuse kannatuste osalised
ning võite rõõmust hõisata, kui Tema kirkuses ilmub. Õndsad olete
teie, kui teid taga kiusatakse Kristuse nime pärast, sest siis
hingab kirkuse Vaim – see on Jumala Vaim – teie üle. Aga kui te
kannatama peate, siis ärgu keegi teenigu ära kannatust
mõrtsukatöö, varastamise või teiste elu segamise pärast. Kuid kes
kannatab kui kristlane, ärgu häbenegu, vaid ülistagu selle eest
Jumalat. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Ma ei jäta teid vaeslasteks,
Ma tulen tagasi ja teie süda saab rõõmsaks!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus tõstis oma pilgu taeva poole ja ütles: “Isa, tund on
tulnud: kirgasta nüüd oma Poega, et Poeg sinu kirkuse esile tooks,
sest sina oled talle andnud meelevalla kõigi olevate üle, et ta
annaks elu igaühele, kelle sina oled temale andnud. Ja igavene elu
on see, et nad tunnevad sind – ainsat ja tõelist Jumalat ning
Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Ma olen toonud esile
sinu kirkuse maa peal, lõpetanud töö, mille sina mulle andsid
teha. Isa, võta mind nüüd enda juurde ja kirgasta mind selle
kirkusega, mis mul oli juba enne maailma loomist sinu juures. Sinu
nime olen ma teatavaks teinud inimestele, neile, kelle sina mulle
maailmast oled andnud. Nad olid sinu omad ja sina usaldasid nad
minu kätte, ning nemad on vastu võtnud sinu sõna. Nüüd mõistavad
nemad, et kõik, mis sa oled minule andnud, on tulnud sinu käest,
ja kõik selle, mille sina oled mul käskinud öelda, olen mina neile
rääkinud ning nemad on mind kuulnud. Nad on aru saanud, et mina
olen sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Mina
palvetan nende eest, maailma eest ma ei palveta; üksnes nende
eest, kelle sina oled andnud minu kätte, sest nemad on sinu omad.
Kõik, mis minule kuulub, on sinu oma ja sinule kuuluv on minu oma
ning minu kirkus on nendes avalikuks saanud. Mina ei ole enam
maailmas, aga nemad jäävad maailma ka siis, kui mina tulen sinu
juurde.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
J h17,1-11a)

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oh Jumal, au Kuningas, Kes Sa oma ainsa Poja Jeesuse Kristuse suure
võiduga oled ülendanud oma taevasse kuningriiki: me palume Sind, ära jäta
meid orbudeks, vaid saada meile oma Püha Vaim, Kes meid lohutab ja ülendab
meid samasse paika, kuhu meie Päästja Kristus eele läks, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 21:1-6; Ps 24; Js 33:5-6,17,20-22; Jh 17

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 93; Ps 96; Trk 9; Ef 1

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Me seisame täna erilisel, justkui hingetul sakraalsel vahemaal. Möödunud
neljapäeval pühitsesime meie Issanda Taevaminemist – Tema ülendamist Isa
paremale käele, kus Inimese Poeg viis meie inimliku olemuse igavese kirkuse
troonile. Tuleval pühapäeval värvub see pühakoda Nelipüha tules punaseks.
Aga täna? Täna oleme me “vahepealses ajas”. Meie Pea on taevas, kuid Tema
Ihu – Kirik – on veel maa peal. Me kuulsime tänases esimeses lugemises
Apostlite tegude raamatust, mida tegid jüngrid pärast seda, kui pilv oli
Jeesuse nende silme eest varjanud. Nad ei jäänud suu lahti taevasse vaatama.
Nad pöördusid tagasi Jeruusalemma ja läksid Ülemisse tuppa. See Ülemine tuba
on anglokatoliikliku ekleesioloogia ja vaimsuse süda. See on paik, kus alles
hiljuti seati sisse Pühim Altarisakrament, kus pesti jalgu ja kus nüüd koguneb
e. simene kristlik osadus. Vaadake seda nimekirja: Peetrus, Johannes, Jaakobus…
apostlid, kellele Kristus andis meelevalla, koos naistega ja koos Pühima Neitsi
Maarjaga, Jeesuse Emaga. Siin on meile antud elav pilt sellest, mis on Kirik.
Kirik ei ole sotsiaalne klubi ega ideoloogiline liikumine. Kirik on Ülemine
tuba, kus ollakse „ühel meelel koos ja palvetatakse“. Nad ootavad tõotuse täitumist.
See on esimese Nelipüha Noveeni päeva – Püha Vaimu ootuse palve – prototüüp.
Nad on eraldunud maailma mürast, et olla valmis vastu võtma Teda, kes pühitseb
ja elustab. Kuid me ei saa jääda igavesti suletud uste taha. Püha Peetrus
hoiatab meid oma kirjas, et Ülemisest toast väljumine tähendab kokkupuudet
maailmaga, mis ei mõista Kristust. Peetrus räägib kannatusest. Ja siin, armsad
kristlased, peame olema tähelepanelikud, et me ei langeks enesehaletsuse või
vaimse uhkuse lõksu. Peetrus ütleb karmilt: „ärgu keegi teenigu ära kannatust
mõrtsukatöö, varastamise või teiste elu segamise pärast.“ Kui meid ühiskonnas
hukka mõistetakse meie endi vigade, meie ülekohtu, meie ülbuse või – nagu
Peetrus tabavalt ütleb – „teiste elu segamise“ pärast, siis ei ole see kristlik
martüürium. See on lihtsalt meie endi patu vili. Kuid seal, kus me kannatame
seetõttu, et me keeldume kummardamast selle maailma vägevaid, seal, kus me
kaitseme sakramentaalset abielu, inimelu pühadust selle algusest lõpuni ja
apostlikku tõde, seal – ütleb Peetrus – „hingab kirkuse Vaim teie üle“.
See viib meid tänase evangeeliumi sügavaima müsteeriumi juurde – Jeesuse
ülempreesterliku palveni. See on hetk, kus taevas ja maa puutuvad kokku. Jeesus
tõstab silmad taeva poole ja ütleb: „Isa, tund on tulnud: kirgasta nüüd oma Poega…“
Meie maailm mõistab “kirkust” ja “au” läbi võimu, rikkuse ja nähtavuse. Kuid
Kristuse kirkus Johannese evangeeliumis särab kõige erksamalt ristil. Rist on
Tema troon – kui võime nii väljenduda. Ja Jeesus defineerib meile igavese elu.
See ei ole lihtsalt ajatu eksistents kuskil kaugel pilve peal. „Igavene elu on
see, et nad tunnevad Sind – ainsat ja tõelist Jumalat ning Jeesust Kristust.“
Kreeka keelne sõna ginosko (tundma) ei tähenda intellektuaalset teadmist. See ei
tähenda, et me teame Jumala kohta fakte või suudame tsiteerida katekismust. See
tähendab sügavat, eksistentsiaalset, armastavat ja sakramentaalset osadust. Me
õpime Jumalat tundma siis, kui me põlvitame Tema ees, kui me võtame vastu Tema
püha Ihu ja Verd, kui meist endist saab Tema elav tempel.
Ja siin kohtame evangeeliumi kõige paradokssemat lauset, mis võib meid ehmatada:
„Mina palvetan nende eest, maailma eest ma ei palveta…“ Kas Jeesus on pööranud
selja maailmale? Ei, vastupidi. Jeesus palvetab oma Kiriku eest, sest Kirik on
see sakramentaalne tööriist, mille kaudu maailm peab saama päästetud. Kui lamp ei
põle, on kogu tuba pime. Jeesus palvetab siin lambiõli eest – et meie, Tema
järgijad, püsiksime ühtsuses, pühaduses ja tões. Ta palvetab meie eest, sest
Ta teab: „Mina ei ole enam maailmas, aga nemad jäävad maailma…“
Vennad ja õed, me oleme jäetud maailma, kuid me ei ole jäetud orbudeks.
Halleluuja-salm andis meile kindla tõotuse: „Ma ei jäta teid vaeslasteks, Ma
tulen tagasi ja teie süda saab rõõmsaks!“ Sel nädalal, kui me valmistume Nelipühaks,
sulgugem vaimselt koos Neitsi Maarja ja apostlitega Ülemisse tuppa. Otsigem palves
ja pühitsetud elus Issanda palet, nagu me laulsime psalmis: „Sinu palet, Issand,
tahan ma otsida.“ Ärge kartkem maailma survet ega kannatusi, sest Kristuse
kirkus on juba meie sees olemist alanud. Püsigem ühtsed pühas katoolses usus,
oodates Püha Vaimu lohutust ja väge.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd,
ikka ja igavesti. Aamen.

Püha Vaimu Noveen

Kõigeväeline Jumal, kelle Poeg Jeesus Kristus on tõusnud kirkuses
taevasse, et valitseda kõige üle. Me palume Sind: ära jäta meid
orbudeks, vaid läkita meile oma Püha Vaimu väge, et me elaksime
Sinu tarkuses ja ootaksime rõõmuga Sinu riigi täitumist.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, Kes koos Sinuga Püha Vaimu
ühtsuses elab ja valitseb igavesti. Aamen.”

3.PÄEV : Hea Nõu vaim

Me seisame sageli teeristil. Nõu vaim ehk mõistlikkus on sisemine
kompass, mis aitab valida õige suuna.

“Püha Vaim on hinge sisemine õpetaja, Kes juhib meid eksimatult
tõe teele.” – Püha Johannes Paulus II

Palve:
Püha Vaim, ole meie teejuhiks igas tänases otsuses.

Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed ja süüta meis oma
armastuse tuli. Läkita oma Vaim ja loo uueks maailma pale.

Meie Isa, kes Sa oled taevas!
Pühitsetud olgu Sinu nimi.
Sinu riik tulgu.
Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu + päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.