Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema peapiiskopkond

ÜLESTÕUSMISAJA VI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas neile Messiast. Aga rahvas pani
seda ühel meelel tähele, mida Filippus rääkis. Nad kuulasid teda ning nägid
tunnustähti, mida Filippus tegi. Sest paljudest, kes olid vaevatud kurjadest
vaimudest, läksid need vaimud valju häälega karjudes välja, aga paljud, kes olid
halvatud ja jalutud, said terveks. Nii oli selles linnas suur rõõm. Kui
apostlid, kes olid Jeruusalemmas, said kuulda, et Samaaria on Jumala sõna vastu
võtnud, siis läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese. Peetrus ja
Johannes tulid Samaariasse ja palvetasid sealsete eest, et nad saaksid Püha
Vaimu, sest Vaim ei olnud alla tulnud veel kellegi peale nende seast, vaid nad
olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse. Siis panid apostlid neile oma käed
peale ja nad said Püha Vaimu. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Hõisake Jumala ees, kõik maad!
Mängige tema nime kirkusele.
Ülistage teda austuse ja kiitusega,
ütelge Jumalale: “Kui aukartustäratavad on sinu teod!”
Kummardagu sind kogu maailm ja laulgu sulle kiitust,
laulgu kiitust sinu nimele.
Tulge ja vaadake Jumala tegusid,
aukartustäratav on tema töö inimlaste seas.
Tema muutis mere kuivaks maaks
ja me läheme jalgsi läbi vetevoogude.
Rõõmustagem tema üle,
tema valitseb igavesti oma vägevuses.
Kõik, kes te kardate Issandat, tulge ja kuulake,
ma räägin teile, mida head on tema minule teinud.
Jumal olgu kiidetud, sest tema ei ole ära põlanud mu palvet,
ega pööranud oma heldust minust kõrvale.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Hõisake Jumala ees, kõik maad!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Mu armsad, pidage Issandat Jeesust Kristust pühana oma südames, olge alati
valmis vastama igaühele, kes teilt küsib lootuse kohta, milles te elate. Kuid
vastake tagasihoidlikult ja aupaklikult, sest teie südametunnistus on puhas.
Siis jäävad häbisse kõik, kes laimavad teie head käitumist Kristuses – jäävad
häbisse just selles, milles nad teid halvustavad. On ju parem kannatada heade
tegude pärast – kui see on Jumala tahtmine – kui et kurjade tegude pärast. Sest
Kristus on pattude pärast surnud ühel ainsal korral – õige patuste eest,
selleks, et meid Jumala juurde juhtida. Ehkki ta surmati ihus, on ta vaimus
elavaks saanud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Kui keegi peab minu käske,
siis minu Isa armastab teda ja me tuleme tema juurde!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: Kui te armastate mind, siis pidage minu käske. Ja
ma palun Isa, ning tema annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega
igavesti. See on tõe Vaim, keda maailm ei saa vastu võtta, sest maailm ei näe
ega tunne teda. Aga teie tunnete teda, sest ta jääb teie juurde ja on teis
enestes. Mina ei jäta teid vaeslasteks, vaid tulen teie juurde. Veel pisut aega,
ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan, ja ka teie
jääte elama. Sellel päeval te mõistate, et mina olen Isas ja teie minus ning
mina teie sees. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see armastab mind. Aga
kes mind armastab, teda armastab minu Isa, ning minagi armastan teda ja ilmutan
end temale. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 14,15-21

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Jumal, Kes Sa oled valmistanud neile, kes Sind armastavad, nii palju häid
asju, mis ületavad inimliku mõistuse: vala meie südametesse nii palju armastust
Sinu vastu, et me, armastades Sind kõiges ja üle kõige, võiksime saada Sinu
tõotused, mis ületavad kõik, mida me ihaldame, Jeesuse Kristuse, meie Issanda
läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest
ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 65; Ps 67; Hs 34:25-31; Lk 11:1-13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 147; Js 48:12-21; Ilm 5

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna on Rogate – see tähendab palvepühapäev. Anglokatoliiklikus traditsioonis
ei ole palve lihtsalt “info edastamine” Jumalale, vaid see on osadus. See on
sisenemine sellesse armastuse rütmi, millest räägib tänane evangeelium: “Mina
olen Isas ja teie minus ning mina teie sees” (Jh 14:20).
Meie tänased lugemised moodustavad imelise terviku: hommikupalvuses Hesekiel
räägib meile Jumala kaitsvast lepingust, Peetrus õpetab teises lugemises meid
lootust jagama ja evangeeliumis Jeesus lubab meile Lohutajat – Püha Vaimu.
Hommikupalvuses loetud Hesekieli raamatu tekst (34:25-31) viib meid karjamaale.
Anglokatoliiklik teoloogia rõhutab inkarnatsiooni – seda, et Jumal ei päästa
meid maailmast ära, vaid hoiab ja lohutab meid maailma sees. Jumal ütleb
prohveti kaudu: “Ma lasen vihma tulla omal ajal: need on õnnistusvihmad!” Tänase
pühapäeva ajalooline traditsioon ongi olnud paluda õnnistust maale, külvile ja
laiemalt kogu loodule. See meenutab meile, et palve ei ole ainult “vaimne”
tegevus. Kui me palvetame “meie igapäevast leiba”, siis me pühitseme argipäeva.
Jumala lubadus, et “nad on muretult oma maal”, on kutse usaldada Jumalat ka siis,
kui me ei mõista miks kõik on nii nagu on. Meie turvalisus ei tule
kaitsepositsioonidest, vaid Jumala “rahulepingust”.
Tänane evangeelium ja Apostlite tegude raamat räägivad meile Pühast Vaimust,
Lohutajast. Samaarias nägime, et usust ja ristimisest üksi ei piisanud – oli
vaja apostlite käte pealepanemist, et Vaim saaks avalikuks.
Kristlikus mõttes on see viide sakramentaalsele elule. Me vajame nähtavaid märke
(käte pealepanemine, leib, vein, vesi), et nähtamatu arm saaks meie sisse elama
asuda. Jeesus ütleb: “Ma ei jäta teid vaeslasteks.” Rogate pühapäev ongi vastus
meie igatsuse tundele. Palve on lapse kõne oma Isale, teades, et ta ei ole üksi.
Püha Peetrus kutsub meid üles: “Olge alati valmis vastama igaühele, kes teilt
küsib lootuse kohta, milles te elate.” Siinkohal on sobiv meenutada ühte suurimat
inglise teoloogi ja pühakut, püha John Henry Newmanit, kes esindas just seda
sügavat anglokatoliiklikku vaimsust. Ta on öelnud:
“Jumal on mind loonud, et ma teeksin Talle mingit kindlat teenistust; Ta on
usaldanud mulle töö, mida Ta pole usaldanud kellelegi teisele. Mul on minu
ülesandeks minu koht… Seepärast ma usaldan Teda. Kui ma olen haige, võib mu
haigus Teda teenida; kui ma olen segaduses, võib mu segadus Teda teenida; kui ma
olen kurbuses, võib mu kurbus Teda teenida. Tema ei tee midagi asjatult.”
See mõte on palvepühapäeva tuum. Meie palve ei pea olema alati võidukas või
täiuslik. Vahel on meie palve meie haigus, meie segadus või meie ootus. Me peame
mõistma palvet kui kohalolu, mitte kui sooritust. Anglokatoliiklik traditsioon
rõhutab kontemplatsiooni – vaikust pärast armulauda, palvehetki enne päikesetõusu,
õhtupalvet ja palju sügavaid hetki Jumala osaduses, koos kogu püha Kirikuga.
See muudab “päevatekstid” elavaks kogemuseks, mitte intellektuaalseks hetkeks meie
elus.See ongi see “lootus”, millest Peetrus teises lugemises räägib – mitte naiivne
optimism, vaid teadmine, et me oleme osa Jumala suurest plaanist. Jeesus ütleb
täna korduvalt:
“Kui te armastate mind, siis pidage minu käske.” Anglokatoliikluses ei vaadata
“käske” kui piiranguid, vaid kui liturgilist eluviisi. Käsk armastada on kutse elada
harmoonias Jumala ja ligimesega. See on nagu prohvet Hesekieli hommikupalvuses
kirjeldatud karjamaa: lambad püsivad karjas mitte hirmust karjase kepi ees, vaid
seetõttu, et karjase juures on rahu, toit ja kaitse metsloomade eest. See on
otsene jätk Hea Karjase pühapäeva mõtetele. Meie palve “Rogate” ongi palve selle
eest, et meil oleks jõudu püsida selles armastuse rütmis. Mida see meie jaoks
tähendab? Armsad sõbrad, täna me palume. Me palume koos kogu looduga. Me palume
“õnnistusvihma” oma väsinuile, aga eriliselt eksinuile. Me palume Püha Vaimu
lohutust oma leinas ja väsimuses. Ja me teeme seda valges rõõmus, sest ülestõusnud
Issand elab. Tema elab ja seepärast, nagu Ta lubas, jääme ka meie elama.
Kui te lähete siit täna välja, siis pidage meeles apostel Peetruse sõnu: tehke seda
tagasihoidlikult ja aupaklikult. Kandke seda lootust mitte kui relva, vaid kui
kingitust. Sest te olete Jumala kari, Tema karjamaa lambad, ja Tema on teie
Jumal – igavesti. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA V PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui jüngrite arv üha kasvas, hakkasid kreekastunud juudid nurisema
heebrea keelt kõnelevate juutide üle selle pärast, et nende lesed olid
igapäevasest abiandmisest kõrvale jäetud. Siis kutsusid kaksteist kokku jüngrite
kogu ning ütlesid: “See ei ole hea, kui meie peaksime Jumala sõna kõrvale jätma
ning hakkama hoolt kandma toidulauas teenimise eest. Sellepärast, vennad, valige
endi seast seitse meest, kellel on hea kuulsus ja kes on täis vaimu ning
tarkust, et me võiksime nad ametisse seada. Aga meie ise tahame jääda palve ja
sõna teenimise juurde.” See kõne oli tervele kogudusele meelt mööda, ja nad
valisid Stefanose – mehe täis usku ja Püha Vaimu – Filippuse ja Prokorose,
Nikanori ja Timoni, Parmeni ja Nikolaose – juudiusku pöördunud antiooklase. Need
mehed toodigi apostlite ette, ja kui nad olid koos palvetanud, panid apostlid
neile oma käed peale. Aga Jumala sõna levis ja jüngrite arv Jeruusalemmas
kasvas suuresti, ning ka hulk preestreid võttis usu vastu. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Issand, olgu Sinu halastus meie üle!
Hõisake Issandas, teie õiged,
vagadel on kohane laulda kiituselaulu.
Kiitke Issandat kandlemänguga,
kümnekeelse naabliga mängige temale.
Issanda sõna on õige,
Tema tegudele võib loota.
Tema armastab õigust ja õiglust,
Issanda heldus täidab maa.
Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,
kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,
et ta vabastaks nende hinge surma küüsist
ja hoiaks nad elus näljaajal.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, olgu Sinu halastus meie üle!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Tulge Issanda Jeesuse – elava kivi – juurde, kes küll inimeste poolt on
kõlbmatuks arvatud, kuid kes Jumala silmis on äravalitud ja hinnaline. Laske ka
endid ehitada elavate kividena vaimseks kojaks – saage pühaks preesterkonnaks,
tooma vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale
meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Sest pühakiri ütleb: “Vaata, ma panen
Siionisse kivi – äravalitud, igavese nurgakivi, ning see, kes temasse usub, ei
jää iial häbisse”. Teile, kes te usute, on see auks; uskmatuile on see aga kivi,
mille hooneehitajad on minema visanud. Ometi on see saanud nurgakiviks –
komistuskiviks ja pahanduse kaljuks, mille otsa nad komistavad, kuna nemad ei
pane tähele Jumala sõna – seepärast saabki neile just niisugune osa. Aga teie
olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, pärisrahvas, et te
kuulutaksite tema vägevatest tegudest. On ju tema see, kes kutsus teid
pimedusest oma imelise valguse juurde.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen tee ja tõde ja elu.
Keegi ei saa minna Isa juurde teisiti kui minu kaudu!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: “Teie süda ärgu kartku. Uskuge Jumalasse
ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas
ma siis oleksin öelnud: mina lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud
ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enda juurde, et
teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja sinna, kuhu ma lähen, sinna teate teed
teiegi”. Toomas ütles talle: “Issand, me ei tea kuhu sa lähed, kuidas me
võiksime tunda seda teed?” Jeesus kostis vastuseks: “Mina olen tee ja tõde ja
elu. Keegi ei saa minna Isa juurde teisiti kui minu kaudu. Kui te oleksite
tundnud mind, siis te tunneksite ka Isa. Ja te tunnete teda juba nüüd ning olete
teda näinud”. Filippus ütles talle: “Issand, näita meile Isa ja me jääme
rahule.” Jeesus kostis: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja ikka pole sa mind
ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas võid sa
öelda: näita meile Isa? Kas sa siis ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus?
Neid sõnu, mis ma teile räägin, ei kõnele ma iseenesest, vaid Isa, kes on minus,
teeb oma tegusid. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Aga kui te
mind ei usu, siis uskuge kasvõi üksnes mu tegude pärast. Tõesti, tõesti ma ütlen
teile: kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid mida mina teen, ja teeb neist
suuremaidki, sest mina lähen Isa juurde”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 14,1-12

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo, Kõigeväeline Jumal, Kelle tõeline tundmine on igavene elu: anna meile nii
täiuslikult tunda oma Poega Jeesust Kristust kui teed, tõde ja elu, et me
võiksime vankumatult käia tema jälgedes teel, mis viib igavesse ellu;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 116; Ii 19:21-27; Jh 12:44-50

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 18:1-20; Tn 12:1-4,13; 1Ts 4:13-18

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna on ülestõusmisaja viies pühapäev. Me oleme teel – teel tühja haua juurest
Nelipüha tule ja Kiriku sünni tähistamise poole. Tänased pühakirjatekstid räägivad
meile just sellest: kuidas ehitada ühiskonda ja vaimset koda, mis ei lagune, ning
kuidas leida suunda, kui süda on rahutu.
Eile mälestasime me püha Athanasiust, Aleksandria piiskoppi. Tema elu oli nagu
elav kommentaar tänasele evangeeliumile. Athanasius elas ajal, mil paljud eksisid
teelt, väites, et Kristus on vaid poolik tõde, vaid loodud olend. Athanasius aga
seisis vankumatuna ja ütles: “Ei, kui Kristus pole täielik Jumal, siis ei ole meil
teed Isa juurde.” Tema elu motoks sai Athanasius contra mundum – Athanasius maailma
vastu. Mitte vihast maailma vastu, vaid armastusest tõe vastu.
Evangeelium algab Jeesuse lohutusega: “Teie süda ärgu kartku.” Need sõnad kõlavad
Viimse õhtusöömaaja lauas, reetmise ja kannatuse eelõhtul. Jüngrid on segaduses.
Nad tunnevad, et maapind kõigub. Ka meie elame ajal, kus “süda kardab”. Olgu need
isiklikud mured, maailma poliitiline ebakindlus või Kiriku siseheitlused, millest
kuulsime Apostlite tegude raamatus – alati on oht, et nurin ja hirm varjutavad
evangeeliumi rõõmu. Jeesus ei ütle: “Võtke end kokku.” Ta ütleb: “Uskuge Jumalasse
ja uskuge minusse.” See on kutse usaldusele, mis ei sõltu asjaoludest, vaid Suhtest.
Tänapäeva maailmas on see väide – et on olemas üks Tõde – peaaegu skandaalne. Meilt
oodatakse, et me ütleksime: “Kõik teed on samad.” Aga kui me seda teeme, siis me ei
paku enam maailmale päästet, vaid lihtsalt udu. Meie väljakutse on kuulutada Kristust
kui ainust Teed viisil, mis ei ole üleolev, vaid kutsuv. See on kutse armastada Tõde
nii palju, et me oleme valmis selle nimel eksiili minema, nagu tegi Athanasius,
jäädes aga seejuures alati halastavaks.
Toomas, keda me sageli kutsume uskmatuks, on tegelikult täna meie eestkõneleja.
Ta on aus: “Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed, kuidas me võiksime tunda teed?”
Jeesuse vastus on üks kristluse tugisambaid: “Mina olen tee ja tõde ja elu.”
Ta ei anna meile kaarti, vaid pakub Iseenese käe.
Ta ei anna meile filosoofilist süsteemi, vaid Tõe, mis vabastab.
Ta ei anna meile ellujäämisõpetust, vaid Elu, mis võidab surma.
Püha Athanasius võitles kogu oma elu selle nimel, et me mõistaksime: Jeesus saab olla
“Tee Isa juurde” ainult siis, kui Ta ise on Isaga üks. Kui Jeesus oleks vaid “hea
õpetaja”, oleks Ta vaid teeviit. Aga Jeesus on Tee ise. See on suur õnnistus, aga ka
kiusatus. On oht, et me muutume oma hoonete ja traditsioonide hoidjateks, selle
asemel et olla “elavad kivid”. Maailm peab kristlust sageli “kõlbmatuks kiviks”
või parimal juhul muuseumieksponaadiks. Meie väljakutse on näidata, et Kirik ei ole
mineviku mälestusmärk, vaid “kuninglik preesterkond”, mis tegutseb siin ja praegu.
Kui me kaotame oma elavuse, muutume me vaid komistuskivideks neile, kes otsivad teed.
Me peame olema kivid, mis ehitavad sildu, mitte müüre. Peetruse kiri kutsub meid aga
praktilisele järeldusele. Kui Jeesus on nurgakivi – see elav kivi, kelle ehitajad
küll põlgasid, aga kelle Jumal on valinud –, siis kes oleme meie?
Peetrus ütleb: “Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimseks kojaks.”
See on võimas kujund. Üksik kivi on lihtsalt kivi. See võib olla tugev, aga see ei
paku varju. Alles siis, kui kivid liidetakse nurgakivi järgi, sünnib koda. Meie ei
ole kutsutud olema “erak-kristlased”, vaid osa “kuninglikust preesterkonnast”.
Apostlite tegude raamat näitab meile selle ehitustöö algust. Sealgi on tülisid –
kreekakeelsed lesed on jäetud unarusse. Aga vaadake, kuidas püha Kirik reageerib!
Nad ei vali pooli, vaid nad loovad korda. Nad seavad ametisse diakonid, et armastus
(teenimine) ja sõna (palve) käiksid käsikäes. See ongi “vaimse koja” ehitamine –
see on märkamine, kus on puudus, ja selle täitmine Püha Vaimu tarkusega.
Mida see meie jaoks tähendab? Jeesus ütleb evangeeliumi lõpus midagi jahmatavat:
“Kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja teeb neist
suuremaidki.” Kuidas saame me teha “suuremaid tegusid” kui Jeesus? Mitte vägevamate
imede poolest, vaid ulatuse poolest. Jeesus piirdus oma maise elu ajal väikese
maa-alaga. Meie aga, Tema Ihuna, Tema elavate kividena, oleme saadetud üle kogu
maailma. Kui me teenime ligimest, kui me kaitseme tõde nagu Athanasius, kui me
loome rahu seal, kus on nurin – siis me teeme Kristuse tegusid. Me kuulutame Tema
vägevaid tegusid, kes on meid kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde.
Armsad kaasteelised. Teie süda ärgu kartku. Meil on nurgakivi, mis ei kõigu. Meil
on Tee, mis ei eksi. Meil on eluasemed Isa majas, mis on meile juba valmis pandud.
Laskem end sel nädalal ehitada “elavateks kivideks”. Otsigem Tõde mitte õpetustes,
vaid Isikus – Jeesuses Kristuses. Ja ärgem unustagem: isegi kui tundub, et maailm
on meie “vastu”, siis Tema, Kes on Võitja, on meiega igavesti.
Aamen.

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui Püha Vaim valati välja apostlite peale, astus Peetrus üles koos
üheteistkümnega. Ta tõstis oma häält ja ütles: “Olgu nüüd kogu Iisraeli rahvas
selles kindel, et Jumal on tõstnud Issandaks ja Messiaks sellesama Jeesuse,
kelle teie olete risti löönud”. Kui nad seda kuulsid, käis neil valu südamest
läbi, ning nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: “Mehed-vennad, mida
me peame tegema?” Peetrus aga ütles neile: “Parandage meelt ja igaüks teie seast
lasku end ristida Jeesuse Kristuse nimesse, et te võiksite saada andeks oma
patud ja pälvida Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele
ning kõikidele, kes on eemal – nii palju kui neid Jumal iganes enda juurde
kutsub”. Ning Peetrus kinnitas neid paljude teiste sõnadega ja manitses neid:
“Laske end ära päästa sellest pöörasest sugupõlvest.” Aga kes tema sõna kuulda
võtsid, need ristiti, ja nõnda lisati sellel päeval nende hulka ligi kolm tuhat
hinge.
See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust.
Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust.
Haljal aasal ta laseb mul lebada,
vee äärde ta juhatab mind,
seal saan ma puhata, sest tema kosutab mu hinge.
Ta juhib mind õiget teed, oma nime väel.
Ja kui ma kõnniksin kasvõi surmavarju orus
ei karda ma kurja, sest sina oled minuga,
sinu valitsuskepp ja karjasesau annavad mulle julgust.
Sina katad mulle laua minu vaenlaste nähes,
Sina salvid mu pead lõhnava õliga ja täidad mu karika pilgeni.
Sinu headus ja arm on mu ümber kõik minu elupäevad,
ja ma jään Issanda kotta kogu mu eluajaks.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses,
nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust.

Lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kui te käitute õigesti, aga saate selle eest hoope ning neid kannatlikult
talute, siis toob see teile armu Jumalalt eneselt. Selle jaoks teid ju ongi
kutsutud, sest ka Kristus on kannatanud ja andnud teile eeskuju, et te käiksite
tema jälgedes. Tema on see, kes ei teinud pattu, ega leitud pettust tema suust,
kes ei sõimanud vastu kui teda sõimati. Oma kannatuse aegu ta ei ähvardanud
kedagi, vaid jättis kõik tema hoolde, kes ta mõistab õiget kohut. Kristus on
omaenese ihus kandnud meie patud ristipuul, et meie võiksime surra patule ja
elada õigluses. Tema on see, kelle vermete kaudu olete teie terveks saanud, sest
te olite nagu eksinud lambad. Aga nüüd olete teiegi pöördunud oma hingede
karjase ja kaitsja poole.
See on Jumala Sõna.

Halleluuja!
Mina olen hea karjane, ütleb Issand,
mina tunnen omasid ja minu omad tunnevad mind.
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kes ei lähe
lambatarasse väravast, vaid tungib sisse mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes
läheb väravast sisse, see on lammaste karjane. Ja väravavalvur avab temale ja
lambad kuulevad tema häält. Tema hüüab oma lambaid nimepidi ja viib nad välja.
Ning kui ta on kõik oma lambad välja viinud, siis käib tema nende ees ja lambad
tema järel, sest nad tunnevad teda häälest. Aga võõra järel nemad ei lähe, vaid
põgenevad tema juurest, sest võõra häält nad ei tunne”.
Jeesus rääkis neile tähendamissõna, aga nemad ei mõistnud, mida tahtis ta neile
öelda. Siis hakkas Jeesus jälle rääkima ja ütles: “Tõesti, tõesti, ma ütlen
teile: Mina olen lammaste värav, kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja
röövlid, kuid lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen värav, ja kes minu kaudu
sisse läheb, see pääseb ning käib sisse ja välja ja leiab karjamaa. Varas ei
tule muu pärast kui ainult varastama, tapma ja hävitama. Aga mina olen tulnud,
et teil oleks elu ülirohkesti.”
See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Jumal, kelle Poeg Jeesus on Sinu rahva hea karjane; anna, et kui me kuuleme
Tema häält, siis me tunneme Teda, kes kutsub meid igaüks nimepidi ja järgneme,
kuhu Tema meid juhtibe; kes koos Sinu ja Püha Vaimuga elab ja valitseb,
üks Jumal,igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
ps 36:6-13; ps 138; 2sm 12:15-23; jh 14:1-14

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 68:1-20; Js 26:12-16, 19; 2Kr 5

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna on Hea Karjase pühapäev. Usun, et me kõik, kes me siin oleme,
teame, kes on see Hea Karjane. Ja ma väga loodan, et tunneme Ta ära
oma karjasena ning kui Ta meid kõnetab, siis me kuuleme Ta häält ja
järgneme Talle, sest Jeesus, meie Hea Karjane, kutsub meid nimepidi.
Tema hääl on see hääl, mis toob rahu, mitte ärevust.
Johannese evangeeliumis on mitu lõiku, kus Jeesus ennast heaks
karjaseks nimetab ning selgitab, mis on see, mis teeb Temast Hea
Karjase ja kuidas see meid aitab. Psalm 23 ja Jh 10 aga ütlevad, et
me oleme loomupoolest „lambad“ – me vajame juhatust.
Ühest kuuldud jutlusest on meeles nõnda: „Jeesus Hea Karjasena valib
välja oma lambad, kuid see valitute hulka sattumine sõltub osaliselt
ka meist endist. Karjane valib karja, kuid kari valib ka karjase.
Jeesus ütleb: ’Lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid
nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib
ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält’
(Jh 10:3–4) ning lisab: ’Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu
kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad’
(Jh 10:9).“* Ütlen minagi, et Karjane valib oma karja, kuid meil
endil on vabadus valida, kas püüame edasi pürgida omal käel ning
heidelda maailma raskuste, kiusatuste, vaimsete rünnakute ja kõige
muuga, mida maailm meie teele heidab. Või me järgneme Talle, kes meid
kutsub nimepidi, on valmis meid juhatama ja vajadusel – kui satume
teelt eksima – meid ka üles otsima. Johannese evangeeliumis on
kirjutatud: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste
eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole,
kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt
kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest.
Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda
nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste
eest.“ Ja seda Jeesus ka tegi, viies meie patu endaga ristile ja
surres meie asemel, meie eest. Tänases evangeeliumis on kirjutatud
ka varastest ja röövlitest. Kes võiksid olla need, kes tahavad pääseda
lammastele ligi muul viisil kui läbi Jeesuse? Issand pole meile seda
otse välja öelnud. Sellel ajastul ja keskkonnas, kus Ta viibis, oli
kombeks rääkida õpetussõnu mõistukõnega. Need vaenlased, kellest Ta
räägib, on meie eest väga hästi varjul. Need on jõud, mis organiseerivad
meile vaimseid ja vahel ka füüsilisi rünnakuid, meelitades ja ahvatledes
meid valele teele. Ega neid polegi lihtne ette lugeda, sest nimekiri
oleks liiga pikk. Väljend „vargad ja röövlid“, kes püüavad karjale
paha teha, on minu arvates hea, kokkuvõtlik ja arusaadav.
„Kelle häält sa tegelikult kuulad?“ on küsimus, mida me võiksime endale
aeg-ajalt esitada. Paljud meie vaenlased, kes meile halba soovivad,
üritavad imbuda meie ellu vaikselt ja oma mõju aja jooksul suurendada.
Nad võivad meid suunata ja juhtida ning jätta mulje, et nemad ongi
karjased. Kui me aga aeg-ajalt katsume läbi, kas see juhatus ja hääl,
mida järgime, on Piibliga kooskõlas või vastukäiv õpetusele, siis saame
aru, kui kiusaja on meid eksitamas. Hea Karjase tundmine algab vaikusest.
Selleks, et kuulda Tema häält keset maailma infomüra, peame õppima peatuma.
Sa ei pea ise leidma teed selle väravani, mis on Jeesus Kristus, ega
püüdma omal käel jõuda sinna, kuhu Jeesus omi kogub. Selleks on püha
Kirik. Sa pead vaid tundma ära Selle, kes on Tee, Tõde ja Elu.
Issand Kristus, Kes Sa oled tulnud meile tooma päästet ja andnud meile
tee igavesse ellu, palun hoia meid Hea Karjasena. Kogu meid ja juhata
meid ning palun ära kunagi loobu meid kutsumast, kuni me Su häält kuuleme
ja järgneme.
Aamen.

18.aprillil 2026 ordineeris kogu Euroopa priimas ning Jumalaema Neitsi Maarja peapiiskopkonna peapiiskop, auväärne dr Raivo Kodanik (M.Min, DD),
preestriks Priit Kõrge ja diakoniks Rene Klettenbergi, Kristuse ühes, pühas,
katoolses ja apostoolses kirikus Tallinnas, Eestis. 

ÜLESTÕUSMISAJA III PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui Püha Vaim valati välja apostlite peale, astus Peetrus üles koos
üheteistkümnega. Ta tõstis oma häält ja ütles: “Juuda mehed, ja kõik
Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada ja pandagu tähele mu sõnu: Teie olete
Jeesuse Naatsaretist hukka saatnud – mehe, kellest Jumal on andnud tunnistust
vägevate tegude, imede ja tunnustähtede kaudu, mis teie seas sündisid, nagu te
isegi teate. Tema, kes ta Jumala tahtmist ja otsust mööda ära anti, olete teie
ülekohtuste inimeste kätega risti löönud ja hukanud. Aga Jumal on tema üles
äratanud ja surmavaevast vabaks teinud, sest see oli võimatu, et surm oleks
saanud teda enda võimuses hoida. Taavet ütleb ju tema kohta: Ma näen Issandat
alati oma silme ees, ta seisab mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Sellepärast
rõõmustab mu meel ja mu ihu võib lootuses hingata, sest sina ei jäta mu hinge
surmavalda ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sa annad mulle teada tee, mis
viib ellu, ja täidad mind rõõmuga oma palge ees.” See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!
Ma ütlen sulle, sina oled mu Issand.
Sina, Issand, annad mulle mu pärisosa ja ulatad mulle mu karika,
sinu kätes on kõik, mis mulle liisu järgi on langenud.
Ma tahan kiita Issandat, kes annab mulle nõu,
öösiti manitseb ta mind mu neerudes.
Issand on alati mu silme ees,
Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.
Sellepärast rõõmustab mu süda ja hõiskab mu hing,
ning mu ihu võib elada kartmata ohtu.
Sest sina ei jäta mu hinge surmavalda
ega lase oma pühal näha kaduvust.
Ma ütlesin Issandale: sina oled mu Issand,
sina üksi oled mu õnn.
Sina annad mulle teada elurajad,
sinu palge ees on rõõmuküllus, hüved üha su paremal käel.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kui te hüüate Isaks teda, kes ta mõistab kohut erapooletult – nii nagu igaühe
tegu väärt on – siis elage oma pagulaspõlves jumalakartlikku elu. Te ju teate,
et teid pole lunastatud kaduva lunahinnaga, teie esiisadelt päritud eluviisist –
ei hõbeda ega kullaga, vaid Kristuse verega. Tema on veatu ja laitmatu tall, kes
oli selle ülesande jaoks ette määratud juba enne maailma loomist, kuid avalikuks
sai see alles aegade lõpul teie pärast, kes te tema läbi olete Jumalale ustavad.
Aga Jumal on Kristuse surnuist üles äratanud ja andnud talle osa oma kirkusest
nii, et teie võiksite uskuda ja loota tema peale.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, seleta meile Pühakirja
ja lase meie südameil põleda sinu sõna läbi!
Halleluuja!

Evangeelium püha Luuka järgi:
Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres. Aga ta ilmus
nõnda:
Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli
Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos.
Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme
sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad
midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on
Jeesus. Jeesus ütles siis neile: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad
vastasid talle: “Ei ole”. Aga tema ütles neile: “Heitke noot paremale poole
paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade
hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on
Issand!” Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta
oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju
kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega.
Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.
Jeesus ütles neile: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!” Siimon Peetrus
läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm.
Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jeesus ütles neile: “Tulge
sööma!” Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: “Kes sa oled?”, sest nad
teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti
kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist
ülestõusmist. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Lk 24,1-14

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Jumal, kelle õnnistatud Poeg ilmutas end oma jüngritele leivamurdmises:
ava me palume sind, meie usu silmad, et me näeksime teda kogu tema lunastustöös;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 23; Ps 146; Js 40:1-11; Jh 10:1-10

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 145; Hs 34:11-16,30-31; Jh 21:1-19

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses. Tänane evangeelium viib meid Tibeeriase järve
äärde. On koiduaeg. Jüngrid on naasnud oma vana elu juurde – kalapüügi juurde.
Pärast Jeruusalemma sündmusi valitseb nende hinges ehk segadus. Nad on terve
öö vaeva näinud, kuid nende võrgud on tühjad. Kas see ei peegelda vahel meiegi
elu? Me rügame, me püüame oma inimlikust tarkusest asju korda saada, kuid
tihti leiame end hommikul “tühjade võrkudega” – väsinuna, tühjana ja tundega,
et oleme üksi. Kuid just selles tühjuses, koiduvalguses, seisab Issand kaldal.
Jüngrid ei tundnud Jeesust kohe ära. See on oluline õppetund meile täna.
Ülestõusnud Issand ei ole kauge tegelane pilve peal. Ta on reaalselt kohal
meie igapäevatöös, meie ebaõnnestumistes ja meie argipäeva “kallastel”. Kui
Jeesus küsib: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?”, ei küsi Ta seda
teadmatuse pärast. Ta kutsub meid üles tunnistama oma vajadust Tema
järele. Alles siis, kui me kuuleme Tema häält ja heidame nooda “paremale
poole” – see tähendab usalduse poolele –, täituvad meie võrgud viisil, mida
me ise ei suudaks kunagi korraldada. See on Ülestõusnu kohalolu imetegu: Ta on
meiega siin ja praegu, 2026. aasta kevadel, täpselt nii nagu Ta oli sel
hommikul Galilea järve ääres. Evangeeliumis on üks oluline detail: kui jüngrid
kaldale jõuavad, ei oota neid seal ainult õpetussõnad. Seal on valmis lõke,
kala ja leib. Jeesus kutsub: “Tulge sööma!” See on püha hetk. Jeesus võtab
leiva ja annab neile. See viitab otse Kiriku südamele – armulauaühtsusele. Just
leivamurdmises avanevad meie usu silmad, nagu palusime tänases kollektapalves.
Armulaud ei ole lihtsalt mälestussöömaaeg; see on koht, kus Ülestõusnu on
meiega kõige vahetumalt üks. Selles sakramentaalses ühtsuses ei ole me
enam üksikud kalurid tormisel järvel, vaid me oleme üks ihu, üks Kirik. Siin
saab meie tühjus täidetud Tema täiusega. Meie “kaduva lunahinnaga” eluviis,
millest rääkis apostel Peetrus teises lugemises, on asendatud Kristuse kalli
verega, mis meid ühendab ja pühitseb. Miks Jeesus meid toidab? Miks Ta meile
ilmub? Mitte ainult selleks, et meil oleks hea ja soe olla. Ta teeb seda
suure armastuse pärast, et meil oleks jõudu minna ja teenida. Peetrus, kes
kunagi hirmu pärast Jeesuse salgas, seisab nüüd Apostlite tegude raamatus
julgelt rahva ees. Mis muutus? Ta kohtas Ülestõusnut. Ta mõistis, et Jeesus
on see “elutee”, millest rääkis kuningas Taavet psalmis.
Mida see meie jaoks tähendab? Meiegi oleme täna saanud kutse. Me oleme kutsutud
teenima Teda läbi Kiriku. See teenimine ei ole koorem, vaid vastus armastusele.
See on nooda vedamine kaldale – see on inimeste toomine Kristuse juurde, see on
ligimese aitamine, see on oma annete pakkumine kogukonna heaks. Kuid hoidkem
meeles, et tänapäeval on maailmas tuhandeid konfessoreid ja märtreid, kelle
jaoks see “leivamurdmine” ja “nooda vedamine” tähendab reaalset ohtu elule.
Nende jaoks ei ole Kiriku teenimine pühapäevane hobi, vaid otsus, mis võib
maksma minna kõik. Püha Johannes Chrysostomus (u 347–407), “Kuldsuu”, seostas
altari ja teenimise väga tugevalt: “Kas sa soovid austada Kristuse ihu? Siis
ära hülga Teda, kui leiad Ta alasti vaeste seast. Ära austa Teda siin kirikus
siidkangastega, samal ajal kui väljas jätad Ta külma ja hulguste kätte. Sest
Tema, kes ütles: ‘See on minu ihu’, on seesama, Kes ütles: ‘Mida iganes te
olete teinud ühele nendest mu vähimatest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Jeesus ütleb: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!”
Ta tahab meie panust, meie tööd, et seda siis oma õnnistusega kasvatada.
Armsad sõbrad! Olgu meil täna see Peetruse julgus ja psalmikirjutaja kindlus:
“Issand on alati mu silme ees, Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.”
Me ei ole üksi. Ülestõusnu on siin. Ta ootab meid igal pühapäeval armulaualauas
ja igal argipäeval meie tööde keskel. Vastakem Tema kutsele rõõmuga. Teenigem
Teda armastusega, teades, et meie “ihu võib elada kartmata ohtu”, sest
Jeesus on surma võitnud ja avanud meile tee igavesse ellu.
Halleluuja, Issand on tõesti üles tõusnud!
Aamen.

Auväärne patriarh Heigo Ritsbek,

armas vend Kristuses!

Südamlikud õnnitlused ja õnnistussoovid Sulle Sinu 75. Sünnipäeva puhul!

Sa oled olnud kogu oma eluga Issanda teenistuses väga erinevates olukordades

ja ülesannetes ‒ nii koguduses, kirikus kui ka ühiskonnas.

 Sa oled andnud oma panuse haridusellu, akadeemilisse teoloogiasse ja oikumeeniasse.

 Jumala arm on Sind saatnud, hoidnud ja kasutanud viljakaks vaimulikuks tööks!

 Soovime Sulle jätkuvat tervist, jõudu, rõõmu ja rahu

ning Issanda ligiolu Tema enda tõotusesõnaga:

 “Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled  minu päralt!” (Js 43:1)

Peapiiskop emeeritus

+Andres koos abikaasa Marjega

12. aprillil AD 2026

12. aprillil 2026.a. tähistas Anglokatoliku Kiriku patriarh lord dr HEIGO RITSBEK oma 75. juubelit. Axios! Axios! Axios!

Patriarh lord dr HEIGO RITSBEK ja ta abikaasa ÜLLE 12.04.2026

ÜLESTÕUSMISAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil olid kõik usklikud üha apostlite õpetuses ja osaduses,
leivamurdmises ning palvetes. Kogu rahvas oli hirmul imetegude ja tunnustähtede
pärast, mis sündisid apostlite läbi. Aga kõik usklikud hoidsid kokku, ning kõik
nende omandus oli ühine. Nad müüsid ära oma vara ning jagasid raha igaühele nii
palju kui ta vajas. Usklikud olid päevast päeva ühel meelel pühakojas, nad
murdsid leiba oma kodudes ja sõid üheskoos ning olid rõõmsad ja üksmeelsed. Nad
kiitsid Jumalat, ja kogu rahvas pidas neist lugu. Issand aga saatis nende hulka
üha enam neid, kes pidid õndsaks saama. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Tänage Issandat, sest Tema on hea!
Tänage Issandat, sest tema on hea
ning Tema heldus kestab igavesti.
Öelgu need, kes kardavad Issandat:
tema heldus kestab igavesti.
Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin,
kuid Issand hoidis mind langemast,
Öelgu need, kes kardavad Issandat:
tema heldus kestab igavesti.
Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,
on nurgakiviks saanud.
See on päev, mille Issand on teinud,
rõõmustagem ja hõisakem selle üle.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Tänage Issandat, sest Tema on hea!

Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Tema on meid oma suurest
halastusest uuesti sündida lasknud elava lootuse sisse Jeesuse Kristuse surnuist
ülestõusmise läbi, et me saaksime hävimatu, laitmatu ja kadumatu päranduse. See
pärisosa on taevas tallele pandud teile, kes te olete usu kaudu Jumala väe läbi
hoitud õndsuseks, mis aegade lõpul avalikuks saab. Sellepärast, olge rõõmsad –
kuigi teid ehk lühikeseks ajaks proovile pannakse – et teie usk saaks läbi
katsutud ning leitaks hinnalisem olevat kullast, mida küll tulega proovitakse,
aga mis koos maailmaga kaob. Nõnda saate teiegi oma usu läbi osa kiitusest,
kirkusest ja aust, siis kui Kristus ilmub. Teie ei ole teda küll näinud, kuid
armastate teda siiski – usute temasse, ehkki te pole teda näinud. Aga uskudes te
saate osa ülevoolavast rõõmust ja autäiusest, siis kui te saavutate usu eesmärgi –
oma hingeõndsuse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust
juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja
kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat
nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa
on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud,
puhus ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks
annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need
kinnitatud”.
Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas,
kui Jeesus tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat”. Aga tema
ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte
asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu.”
Kui kaheksa päeva pärast olid jüngrid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli
Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu
teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi;
siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse, ning ära ole uskmatu vaid
usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus
ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe,
aga siiski usuvad”.
Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole
kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et
Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes. See on püha
evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 20,19-31

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa paasasaladuses rajasid uue lepituslepingu:
palun anna kõigile, kes on uuesti sündinud Kristuse Ihu osadusse, oma eluga
ilmutada seda, mida nad oma usus tunnistavad;
sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 66; Trk 2:23-3:9; Rm 1:1-12

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 33; Sf 3:14-20; Jh 20:19-31

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Täna, kaheksa päeva pärast seda suurt ja kirgast ööd, mil surm neelati ära
võidusse, leiame end justkui kummalisest kohast. Me ei ole enam haua juures.
Me oleme lukustatud uste taga. Me oleme ruumis, kus valitseb korraga hirm
ja ootus, ning me seisame silmitsi mehega, keda me harjumuspäraselt kutsume
“uskmatuks” Toomaseks. Kuid ma tahan täna vaadata sügavamale. Kiriklik
traditsioon õpetab meile, et Inkarnatsioon – Jumala lihakssaamine – ei lõpe
ülestõusmisega. Ülestõusnud Issand ei ole vaimolend ega kauge mälestus; Ta
on Ihu, Kellel on haavad. Evangeeliumis juhtub midagi ootamatut. Jeesus astub
läbi lukustatud uste. Ta on võitnud surma, Ta on universumi Valitseja. Me
võiksime eeldada, et Tema ülestõusnud ihu on täiuslik, sile, puutumatu – nagu
mõni uhke kuju, millel pole ühtegi kriimu. Kuid see pole nii. Kristus kannab
igavesti oma kannatuse märke. Toomas ei ole siin mitte kui küünik vaid realist.
Ta ütleb midagi sügavalt sakramentaalset: “Kui ma ei pane oma sõrme naelte
asemesse… ma ei usu.” Toomas nõuab materiaalset tõendit. Ja vaadake, kuidas
Jeesus vastab – Ta ei riidle Toomasega huvi pärast füüsilise reaalsuse vastu.
Vastupidi, Ta kutsub teda: “Pane oma sõrm siia.” Apostel Toomast ei tule alati
ühekülgselt vaadelda kui kahtlejat, vaid ehk kui esimest müstilist teoloogi.
Ta mõistab,et kui Kristus on tõesti üles tõusnud, siis peab see ülestõusmine
hõlmama ka meie valu ja meie haavu. Toomas ei tahtnud näha lihtsalt elusat
Jeesust; ta tahtis näha tõelist Jeesust.
Me ei näe siin valust kinnihoidmist, vaid selle muutumist. Inglise müstik
Norwichi Julian, kes vaatles Kristuse kannatust sügava armastusega, ütles nõnda:
“Taevas ei nähta pühakute haavu mitte kui vigastusi, vaid kui auhiilgust.
Need on muutunud kauniteks märkideks, mis ei räägi enam valust, vaid võidust
armastuse läbi.” See ongi see “teistsugune” rõõm, mis ei ole võlts ega
pealiskaudne. Võlts rõõm püüab väita, et reetmist, haigust või leina justkui
polnudki olemas. Aga kristlik, sakramentaalne rõõm ütleb: “Jah, see haav on
olemas, aga see on nüüd minu pärl” Mõelge sellele nii: haav on koht, kus meie
“mina” on purunenud, ja just selle ava kaudu pääseb Jumala valgus sisse ja
meie valgus välja. Kui me vaatame oma elule täna, siis need kohad, kus meid
on kõige valusamalt löödud, ei ole väärtusetus, mille peame unustama. Kristuse
ülestõusmise valguses on need meie kõige väärtuslikumad osad. Need on kohad,
kus me oleme kõige sarnasemad Jumalale. Meie haavad ei ole meie häbi, vaid
meie isiklikud ülestõusmismärgid. Need on tõendid sellest, et me oleme armastanud,
et me oleme elanud ja et Jumal on meid nendes läbi kandnud. See ei ole sunnitud
naeratus läbi pisarate, vaid sügav teadmine, et meie haavatavus ongi meie vägi.
Taevases liturgias ei ole me terved mitte seetõttu, et meil poleks arme,
vaid seetõttu, et meie armid säravad kirkamalt kui päike. See viib meid
Apostlite tegude raamatu juurde. Me kuulsime kirjeldust algkristlikust kogukonnast,
kus “kõik nende omandus oli ühine”. Sageli loetakse seda teksti kui varajast
utoopiat või sotsiaalset eksperimenti. Kuid anglokatoliiklikus võtmes on see
midagi palju sügavamat – see on Armualua reaalsus. Kui me murrame leiba altari
ees, siis me tunnistame, et miski ei kuulu meile. Kõik on kingitus. Algkristlased
ei jaganud oma vara sellepärast, et neil oli kohustus olla “head inimesed”,
vaid sellepärast, et nad nägid üksteise ihudes Kristuse ihu. Kui Kristus lubas
Toomasel katsuda oma haavu, siis need esimesed kristlased katsusid vaimselt
Kristuse haavu, aidates vaeseid ja jagades leiba. Nende “ühel meelel pühakojas”
olemine ja “kodudes leivamurdmine” ei olnud kaks eri asja. See oli katkematu
liturgia. Meie jaoks tähendab see seda, et altarilt saadud arm peab voolama
tänavale. Kui me kummardame pühitsetud sakramendi ees, peame me olema valmis
tähele panema abivajajaid, sest mõlemad on Kristuse ihu kohalolu märgid.
Tänane teine lugemine Peetruse kirjast räägib “hävimatust, laitmatust ja
kadumatust pärandusest”. Tavaliselt mõtleme päranduse all midagi, mis ootab
meid “seal kuskil” pilve taga. Kuid vaadake uuesti Toomast. Tema pärandus oli
sel hetkel võimalus puudutada Jumala haavu. Võib-olla on meie “kadumatu pärand”
just nimelt see – et Kristuse ülestõusmises ei pühita meie elulugu minema.
Meie armid, meie kurbus, meie läbikukkumised – need ei kao kuhugi, vaid need
kirgastatakse. Kristuse kätes on naelte jäljed nüüd aumärgid. Nad ei veritse
enam, nad säravad. See ongi ülestõusmisaja suur üleskutse meile saada uueks,
aga jääda iseendaks. Mida see meie jaoks tähendab? Jeesus ütleb: “Õndsad on
need, kes ei näe, aga siiski usuvad.” See lause oleks nagu öeldud tulevastele
põlvedele. Kuigi me ei näe Jeesust kõndimas meie keskel, aga me “näeme” Teda
leivas ja veinis. Me ei näe Tema füüsilist palet, aga me “näeme” Teda oma
ligimese kannatuses. See on sakramentaalne nägemine. Toomas pidi puudutama,
et näha. Meie oleme kutsutud nägema, et puudutada – puudutada seda maailma
Kristuse armastusega. Head kaasteelised, me elame maailmas, mis kardab
haavatavust. Me proovime oma haavu peita, me katame need meigi, sotsiaalmeedia
filtrite või võltsrõõmuga. Kuid ülestõusnud Issand astub täna meie lukustatud
uste taha ja ütleb: “Rahu olgu teiega. Näidake mulle oma haavu ja mina näitan
teile enda omi.” Kristuse ülestõusmine ei ole põgenemine reaalsusest, vaid
reaalsuse täielik omaksvõtt. Meie usutunnistus ei ole kuiv dogma, vaid kutse
reaalse elu osadusse. Nii nagu Toomas, langegem ka meie põlvili – mitte hirmu
pärast, vaid äratundmisrõõmus – ja öelgem koos taga: “Minu Issand ja minu Jumal!”
Sest Tema on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud. Halleluuja.
Aamen.

Jelena konfirmatsioonitunnistusega ja ta poeg ristimistunnistusega