Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema peapiiskopkond

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nõnda ütleb Issand Kooresele, oma salvitud mehele, kelle paremast käest Issand
on kinni hakanud, et rahvaid tema alla heita ja kuningate mõõgavööd ära võtta,
et tema ees väravad lahti teha, nõnda et ükski värav ei jääks kinni: „Oma sulase
Jaakobi pärast ja Iisraeli, oma väljavalitu pärast olen mina sind nime pidi
kutsunud ja olen sulle andnud aunime, ehkki sa mind ei tunne. Mina olen Issand
ja kedagi teist ei ole, ei ole ainsatki jumalat peale minu; ehkki sa mind ei
tundnud, olen mina sulle vöö vööle pannud, et teataks nii päeva tõusu kui
loojamineku pool, et ei ole ühtegi muud kui mina; mina olen Issand ja kedagi teist ei ole.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Andke Issandale Tema au ja vägi.
Laulge Issandale uus laul,
laulge Issandale, kõik maailm!
Jutustage rahvaste seas Tema au,
Tema imeasju kõigi hõimude seas!
Issand on suur ja väga väärt kiita
ja rohkem karta kui kõik muud jumalad,
sest kõik rahvaste jumalad on ebajumalad,
aga Issand on taeva teinud.
Andke Issandale, rahvahõimud,
andke Issandale Tema au ja vägi!
Andke Issandale Tema Nime au,
tooge ohvriande ja tulge Tema õuedele!
Kummardage Issandat pühas ehtes,
kõik maailm värisegu Tema palge ees!
Öelge rahvaste seas: Issand on kuningas!
Tema mõistab rahvahõimudele õiget kohut.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Andke Issandale Tema au ja vägi.

Teine lugemine apostel Pauluse esimesest kirjast tessalooniklastele:
Paulus, Silvanus ja Timoteos Tessaloonika kogudusele, kes on Jumal-Isas ja
Issandas Jeesuses Kristuses: Armu ja rahu teile! Me täname Jumalat teie kõikide eest
iga kord, kui me teid oma palvetes meelde tuletame. Meil seisab alatasa meeles teie
tegus usk, teie hoolas armastus ning kindel lootus meie Issanda Jeesuse Kristuse peale.
Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete välja valitud, sest meie rõõmusõnum
ei tulnud teie juurde üksipäinis sõnaga, vaid ka väega ja Püha Vaimuga ning suure usujulgusega.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Andke keisrile, mis keisri,
ja Jumalale, mis Jumala oma.
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Variserid pidasid nõu, kuidas Jeesust Tema sõnadest lõksu püüda ja saatsid
Tema juurde oma jüngrid koos Heroodese meestega ütlema: „Õpetaja, me teame,
et sa oled aus ja õpetad Jumala teed ausasti ega karda kedagi, sest sa ei vaata
inimese järje peale. Ütle nüüd meile, mis sa arvad: kas keisrile tohib maksu
maksta või ei?” Aga Jeesus märkas nende tigedust ja ütles: „Mis te mind kiusate,
silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõid Talle ühe teenariraha ja
Tema küsis nende käest: „Kelle kuju ja kiri see on?” Nad ütlesid: „Keisri.”
Selle peale ütles Jeesus neile: „Andke siis keisrile, mis keisri ja Jumalale, mis Jumala oma!”
(Mt 22:15-21)
See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: Roheline

Kõigeväeline ja igavene Jumal, anna meile armu, et meie tahe oleks alati
Sinu tahtele allaheitlik ja me teeniksime Sind siira südamega.
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses,
üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 11; Ps 12; ml 2:14-16; Mt 19:3-9, 13-15

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 145; Jr 31:31-37; Jh 13:31-35

Mõtisklus:
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Tänane evangeelium seab meie ette ühe tuntuima, kuid samas enim valesti mõistetud
lause Jeesuse suust: „Andke keisrile keisri oma ja Jumalale Jumala oma.“
Tihti kasutatakse seda ühiskonnas argumenteerimaks, et usk ja poliitika, kirik ja riik,
peavad olema teineteisest täielikult eraldatud. Kuid Jeesuse vastus on palju sügavam,
kui variseerid ootasid ja meist paljud kuulda tahaks.
Variserid ja heroodeslased püüavad seada Jeesusele lõksu. Kui Ta ütleb, et maksu
ei tohi maksta, on Ta Rooma riigi silmis mässaja. Kui Ta ütleb, et peab maksma,
kaotab Ta juudi rahva silmis usalduse, sest Rooma okupatsioonimaks oli rahvale
vaimselt ja majanduslikult alandav.
Jeesus aga ei lange poliitilisse lõksu. Ta palub näidata denarit – Rooma münti.
Ja Ta küsib: „Kelle pilt ja pealkiri see on?“ Vastus on lihtne: keisri. Münt kannab
keisri kujutist, järelikult kuulub see keisrile. Kui riik pakub teile, turvalisust
ja korda, siis maksa see tagasi müntides, mis sellest süsteemist pärinevad.
Kuid kohe pärast seda esitab Jeesus tõelise väljakutse: „…ja Jumalale Jumala oma.“
Kui münt kuulub keisrile, sest sellele on vajutatud keisri pilt, siis mis kuulub Jumalale?
Vastus leidub otse Moosese esimeses raamatus: „Jumal lõi inimese oma näo järgi,
Jumala näo järgi lõi Ta tema.“
Sina ise kannad Jumala kujutist. Sinu hingele, sinu olemusele on vajutatud
elava Jumala pitser.
Jeesus tuletab meile meelde, et keisril – olgu selleks valitsus, ilmalik võim,
raha või ühiskondlikud ootused – võib olla õigus nõuda meie käest oma osa välisest
maise elu korraldusest. Kuid keisril ei ole kunagi õigust nõuda sinu südant.
Riik ei omanda sinu südametunnistust. Ükski maine ideoloogia ei saa nõuda sinu
jäägitut truudust.
Me elame maailmas, mis püüab meid pidevalt veenda, et me kuulume „keisrile“ –
et meie väärtuse määrab meie pangaarve, meie positsioon või see, kui hästi me täidame
maailma standardeid. Kristus kutsub meid täna üles vaatama iseendasse ja küsima:
Kelle pilti mina kannan?
Kui me anname Jumalale selle, mis kuulub Temale – oma tahte, oma armastuse, oma elu –
siis me ei muutu maailma eest põgenejateks, vaid me saame vabaks. Me suudame täita oma
kohust maailma ees, tegemata sellest omale iidolit. Sest me teame, et meie lõplik
kodakondsus on taevas.
Palugem täna armu, et oskaksime elada ausalt siinses maailmas, kuid hoida oma süda puhtana
ja pühendatuna ainsale tõelisele Kuningale. Aidaku meid selles Kõikväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XXVIII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Neil päevil valmistab Vägede Issand söömaaja sellel mäel, Siioni
mäel, kõikidele rahvastele − pidusöömaaja hõrkude roogade ja
valitud veinidega, väga hõrkude roogade, selitatud veinidega. Selle
mäe peal hävitab tema ära loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte,
mis katab kõiki rahvahõime. Surma kaotab tema ära igaveseks
ajaks, Issand pühib ära pisarad kõikide palgeilt; tema kaotab ära
oma rahva teotuse kogu maa pealt. Jah, Issand on rääkinud. Sel
päeval öeldakse: „Vaata, see on meie Jumal: tema peale me oleme
lootnud, tema päästab meid; see on Issand: teda me oleme
oodanud − hõisakem ja tundkem rõõmu tema lunastusest, sest
tema, Issanda käsi on kaitsmas selle mäe peal!”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Ma jään Issanda kotta eluajaks!
Issand on mu karjane,
ei ole mul millestki puudust.
Haljale aasale ta paneb mu puhkama,
hinge tõmbama vete äärde;
tema kosutab mu hinge.
Tema juhatab mind õiguse rööbastesse
oma Nime pärast.
Kui ma kõnnin pilkases orus,
ei karda ma kurja,
sest sina oled minuga;
sinu karjasekepp ja sinu sau,
need annavad mulle julgust.
Minu ette sa katad laua mu vastaste silma all;
sina võiad mu pea õliga,
mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus käivad minuga
kõik mu elupäevad,
eluajaks jään ma Issanda kotta.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma jään Issanda kotta eluajaks!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Vennad: ma oskan elada nii puuduses kui külluses.
Mõlemad on mulle tuttavad, nii täis kõht kui nälg,
nii küllus kui puudus:
ma suudan kõike Selle läbi, kes mulle jõudu annab.
Ometi tegite te hästi, et te minu ahistusest osa võtsite.
Küll minu Jumal annab teilegi oma au rikkusest kõike,
mis teil vaja on, Kristuse Jeesuse läbi.
Jumalale, meie Isale, olgu au ikka ja igavesti! Aamen.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa avab meie vaimusilmad
nägema seda lootust, mille Tema on meile valmistanud!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: „Taevariik on kuninga sarnane, kes
tegi oma pojale pulmad. Tema läkitas oma sulased välja neid, kes
kutsutud, pulma paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas läkitas ta
teisi sulaseid välja ja andis neile käsu: „Ütelge kutsutuile: Vaata,
minu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumvasikad on tapetud −
kõik on valmis, tulge pulma!” Aga nemad ei hoolinud, vaid läksid
ära − üks oma põllule, teine oma kaubale. Mõned jälle võtsid
sulased kinni, peksid neid ja tapsid ära. Siis kuningas vihastas,
läkitas oma sõjaväed välja, laskis need mõrtsukad ära tappa ja
nende linna põlema panna ning ütles oma sulastele: „Pulmad on
valmis, aga kutsutud ei olmud seda väärt. Minge nüüd teelahkmete
peale ja keda aga leiate, kutsuge pulma!” Sulased läksid välja
teede peale ja tõid kokku kõik, keda nad leidsid, kurje ja häid, ja
pulmakoda sai rahvast täis. Kui nad lauas olid ja kuningas tuli sisse
pidulisi vaatama, nägi ta seal üht meest, kel polnud pulmariiet
seljas ja ütles talle: „Sõber, kuidas sina ilma pulmariideta siia
tulid?”, aga too jäi vait. Siis kuningas ütles teenijaile: „Siduge ta
käsist-jalust kinni visake välja pimedasse, kus on ulumine ja
hammaste kiristamine.” Sest kutsutuid on palju, aga äravalituid
vähe.” See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus
Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline ja halastaja Jumal, Kes Sa oled valmistanud oma
pühal mäel rikkaliku pidusöömaaja kõigile rahvastele ja kutsunud
meid oma Poja pulmapeole: puhasta meid kõigest vaimsest
hooletusest ja ebaõiglusest. Anna meile armu nõnda riietuda
Kristuse pühaduse ja õiguse kuube, et me ei põlgaks ära Sinu
kutset, vaid võiksime puhta südamega osa saada altari pühast
sakramendist ning kord rõõmustada Sinu taevases kuningriigis; kus
Sa elad ja valitsed koos Poja ja Püha Vaimuga, üks Jumal, ikka ja
igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 34; Jer 30:12-22; Jh 5:1-16
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 103; Trk 12:12-19; Mt 9:1-8

Mõtisklus
Tänase pühapäeva pühakirjalugemised on kantud sügavast
taevalikust rõõmust ja pidulikkusest. Prohvet Jesaja maalib
meile vaimustava pildi aegade lõpul toimuvast messiaanlikust
pidusöögist Siioni mäel – paigast, kus Jumal ise pühib ära kõik
pisarad, hävitab surma ja katab laua parimate roogadega kõigile
rahvastele. See prohvetlik nägemus kohtub täiuslikult psalmikirjutaja
veendumusega 23. psalmis: „Minu ette sa katad laua mu vastaste
silma all… mu karikas on pilgeni täis.“
Kiriku sakramentaalse tunnetusega kristlase jaoks ei
ole see pidusöök pelgalt kauge tulevikulootus, vaid reaalsus, mis
puudutab meid igal pühal Missal. Altar, mille ümber me koguneme,
on see püha mägi. Püha Armulaud on see pidusöök, kus Kristus
ise kingib meile oma Ihu ja Verd kui taevalikku mannat, mis on
ettevalmistus igaveseks eluks. Siin, liturgias, kaob loor taeva ja
maa vahel ning me kummardame koos inglite ja pühakutega
müstilise Talle ees.
Kuid evangeelium esitab täna meile tõsise ja kainestava hoiatuse.
Kuningas kutsub pulma paljusid, kuid esimesed kutsutud
vabandavad end argipäevaste toimetuste, maiste asjade ja tööga. Nad
ei ole lihtsalt hõivatud – nad on muutunud ükskõikseks kuningliku
armu vastu. See on oht ka meile. Kui kergesti võib püha Missa ja
sakramentaalne elu muutuda rutiiniks või millekski, mida me
lükkame edasi maiste murede ja kohustuste tõttu. Püha Paulus
meenutab kirjas filiplastele, et tema oskab elada nii puuduses kui
külluses, sest tema jõud on Kristuses. Maailm pakub meile pidevalt
oma “põlde ja kaupa”, kuid vaid Jumal suudab täita meie tegelikud
vajadused oma au rikkusest.
Kõige kriitilisem hetk evangeeliumis on aga mehe leidmine, kel
puudub pulmariie. Kiriku traditsioonis mõistame me
pulmariiet pühitseva armuna – riietena, mis anti meile pühas
ristimises. See on õiguse, usu ja armastuse rüü. Kuningas ei heida
meest välja seetõttu, et ta oleks vaene, vaid seetõttu, et ta ei
austanud kutsujat ega pidu sedavõrd, et end valmis panna. Ta
tahtis osa saada peost, kuid keeldus muutumast. Ristimisrüü
hoidmine puhtana nõuab meilt pidevat meeleparandust, sagedast
patutunnistust ja pühitsuses kasvamist. Me ei saa astuda altari ette
kergemeelselt või ettevalmistuseta.
Kuningriigiaja lõpupoole liikudes kutsub kirik meid üles vaatama
oma südamesse. Kas meie vaimusilmad on avatud sellele
lootusele, mille Jumal on meile valmistanud? Kas me kanname
Kristuse armu rüüd väärikalt ja tänulikkusega? Ärgem jäägem
vaikima, kui Kuningas meid kõnetab, vaid vastakem Tema kutsele
püha ja puhta eluga, igatsedes igavesti jääda Issanda kotta.
Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XXVII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Ma tahan laulda oma sõbrast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on
viinamägi viljakal nõlvakul. Ta kaevas seal maad ja puhastas selle kividest,
istutas häid viinapuid ja ehitas torni viinamäe keskele ning raius sinna ka
surutõrre. Ta ootas, et viinamägi kasvataks häid kobaraid, kuid hapud olid need
kobarad, mida see andis. Aga nüüd, Jeruusalemma elanikud ja juuda mehed, mõistke
ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks pidanud tegema viinamäega veel
midagi, mis mul jäi tegemata? Kui ma kord tahtsin, et see kasvataks häid
kobaraid, aga see andis hapusid. Ometi tahan ma nüüd teile teada anda, mida ma
teen oma viinamäega: ma kisun maha tema piirdeaia ning annan ta metsloomade
laastada, ma lammutan müüri tema ümbert ja jätan ta kõikide tallata. Ning ma
teen ta kõnnumaaks – teda ei kärbita ega rohita ja ta kasvatab kibuvitsu ja
ohakaid, ning ma keelan pilvedel talle vihma andmast. Issanda viinamägi on
Iisraeli sugu ja Juuda mehed tema lemmik-istandus. Tema ootas õiguse võitu,
aga vaata, tuli ülekohus. Tema lootis õigluse peale, kuid sai kuulda üksnes
hädakisa. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issanda viinamägi on Iisraeli rahvas!
Sina võtsid viinapuu Egiptusemaalt,
kihutasid rahvad tema teelt ja panid ta kasvama.
Tema väädid ulatuvad mereni,
ja võrsed Eufrati jõeni.
Miks sa lõhkusid müüri tema ümbert,
miks jätsid sa tema kobarad möödakäijaile kiskuda?
Metssiga tuhnib teda
ja väljaloomad söövad ta paljaks.
Taevavägede Jumal, pööra end jälle meie poole!
Vaata taevast alla ja näe!
Külasta seda viinapuud
ja seda viinamäge, mille sinu parem käsi on istutanud.
Hoia meid elus, ja me hüüame appi sinu nime,
me ei pöördu sinust enam kõrvale.
Jumal, Vägede Issand, pööra meie olukord endiseks,
lase oma pale paista meie üle, siis oleme päästetud.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issanda viinamägi on Iisraeli rahvas!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Vennad, ärge olge mures, vaid tooge iga oma vajadus tänamise ja anumisega
palves Jumala ette. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistus, hoiab
teie meeli ja mõtteid Kristuses Jeesuses. Lõpuks, vennad, mõelge kõigele
sellele, mis on tõsi, auväärne, iganes õige, armastust väärt, puhas ja
ülendav. Pidage silmas seda, mis on vooruslik ja kiiduväärt. Kõike, mida
te olete minult õppinud, saanud, kuulnud või näinud, selle järgi elage,
ja siis on rahu Jumal teiega.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen teid ära valinud,
et te läheksite ja kannaksite vilja, mis jääb püsima!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles ülempreestritele ja rahvavanemaile: “Kuulake teist tähendamissõna:
Elas kord isand, kes istutas viinamäe, piiras selle aiaga, tegi kaljusse
surutõrre ning ehitas valvetorni. Siis andis ta viinamäe rentnike kätte ja
reisis ise võõrale maale. Ning kui saagi koristamise aeg kätte jõudis, saatis
ta oma sulased rentnike juurde, oma vilja vastu võtma. Aga rentnikud võtsid tema
sulased kinni, mõnda nad peksid, mõne tapsid niisama, mõne viskasid kividega
surnuks. Taas saatis viinamäe isand teisi sulaseid, seekord rohkem kui esimesi,
kuid nendega tegid rentnikud nõndasamuti. Lõpuks läkitas ta nende juurde oma
poja, sest ta mõtles: “Ei nad julge ometi panna oma kätt minu poja külge!” Aga
rentnikud ütlesid poega nähes isekeskis: “Vaata, tema on ju pärija, mingem,
tapkem ta ära, siis saame tema päranduse endale!” Ja nad võtsid ta kinni,
tõukasid viinamäelt välja ning tapsid ära. Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida
teeb ta nende rentnikega?”
Aga nemad vastasid talle: “Ta laseb kurjad kurjal kombel hukata ning annab
viinamäe teiste rentnike kätte, kes toovad talle tema vilja õigel ajal.” Jeesus
ütles neile: “Kas te pole kunagi lugenud pühakirjast: Kivi, mille hooneehitajad
kõrvale heitsid, on nurgakiviks saanud. Issanda käest on see tulnud ja see on
imeasi meie silmade jaoks? Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse ära
teie käest ning antakse sellele rahvale, kes kannab vilja.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 21,33-43

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline ja igavene Jumal, Sina kuulad meid alati meelsamini, kui me oskame
paluda, ja annad meile rohkem, kui me soovime või väärt oleme. Vala oma halastus
rikkalikult meie peale: anna andeks see, mida meie südametunnistus kardab, ja
kingi meile needki head asjad, mida me ei julgeks paluda muidu kui Jeesuse Kristuse,
Sinu Poja, meie Issanda, teenete ja vahenduse läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 48; Ps 112; Õp 2:1-9; 1Tm 3:14-4:16

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 147; 5Ms 11:18-21,26-28,32; Kl 1:1-12

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Me kuuleme täna prohvet Jesajalt ja evangeeliumist tuttavat ja pealtnäha karmivõitu
pilti: pilti viinamäest. Isand on rajanud viinamäe parimale maale, kaevanud selle,
korjanud kivid, ehitanud valvetorni ja rajanud surutõrre. Kõik on tehtud. Ja ometi
– kui tuleb lõikusaeg – leiab ta hapud kobarad. Viinamäe rentnikud löövad sulaseid
ja lükkavad isegi poja välja ning tapavad ta.
Kui me peatume siin, võime tunda end näilises, turvalises vagaduses või vastupidi –
hirmunult oma sisemise kõnnumaa ees. Me võime mõelda: „Oo, ma olen see halb viinamägi!
Minu teod on hapud, ma ei suuda täita Jumala ootusi, ma kardan Tema viha ja kohut!“
Kuid miks annab aed siis hapusid vilju? Sageli mitte sellepärast, et Isand poleks
hoolitsenud, vaid sellepärast, et me ise tõmbume lukku. Me lubame oma hinge maapinnale
koguneda hirmul, omakasul ja umbusul. Me unustame, kes on Aednik.
Kuidas murda sellest läbi? Vastus avaneb meile täna hommikupalvuse tekstides –
konkreetselt Õpetussõnade raamatus (2:1-9), mis annab meile kätte viinamäe tegeliku
harimise võtme: „Minu poeg, kui sa võtad vastu mu sõnad ja talletad endasse minu käsud,
nii et sa sobitad oma kõrva tarkusega ja kallutad oma südame mõistuse poole… siis sa
mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkust, Tema
suust tuleb teadmine ja mõistus.“ Viinamägi, millest täna räägime, on inimese süda –
see on meie oma sisemine aed. Jumal ei ole istutanud seda aeda selleks, et seda
hävitada, vaid selleks, et see elaks. Ta on Ise kaevanud maa, toonud kaasa armu veed
ja ehitanud kaitsetorni.
Kirikuisa püha Augustinus käsitleb oma psalmide kommentaarides (Enarrationes in Psalmos)
sarnast sisemist liikumist, osutades, et Jumala tarkus ei ole pelgalt teadmiste kogum,
vaid see on südame tagasitulek iseenda juurde – ja seeläbi Jumala juurde. Lähtudes tema
mõttest, et viinamägi ei hakka magusaid vilju kandma inimliku hambad-ristis-pingutuse,
vaid armu läbi, näeme, et vaid siis, kui me lubame Jumala tarkusel kaevata sügavamale
kui meie pinnapealne vagadus saame kanda häid vilju.
Vaadake, armsad kaasteelised, see viinamäe torn, millest Jesaja räägib, ei ole
hukkamõistu valvepost. See on koht, kus Jumal ise seisab ja vaatab meie peale armuga.
Ja sama mõtet laiendab suurepäraselt hommikupalvuses loetud psalm (48):
„Käige ümber Siioni, minge sellest ümber, arvake ära ta tornid! Pange tähele ta valli,
vaadelge ta losse, et te võite seda jutustada tulevasele sugupõlvele: Sest see Jumal
on meie Jumal ikka ja igavesti, tema talutab meid surmani!“
Mõelge sellele! Jumal ise on meie kindlus.
Kui apostel Paulus kirjutab täna filiplastele: „Ärge olge mures, vaid tooge iga oma
vajadus tänamise ja anumisega palves Jumala ette,“ siis ta ei ütle seda mitte kui
naiivset lohutust, vaid kui vaimset tarkust. Kogu see maailm – oma hapude viljade,
ärevuse ja tormidega – võib meie ümber mässleda. Rentnikud võivad ikka veel arvata,
et nemad on maailma isandad, ja lükata Poja välja. Kuid Jumala rahu, mis on ülem kui
kogu mõistus, hoiab meie meeli.
See ongi Kiriku vaimsuse sügavus: me ei otsi Jumalat hirmust – me otsime Teda sellepärast,
et tahame leida Tema, Kes on meid juba leidnud. Nagu me kuulsime tänases päevapalves:
„Sina oled alati altim kuulama kui meie palvetama ja annad rohkem, kui me soovime või
väärt oleme.“
Vennad ja õed, kui me täna lahkume siit pühakojast oma argipäeva viinamäele – olgu
selleks meie kodu, töö, suhted või vaikne sisevõitlus –, siis ärgem kartkem neid kohti,
kus maapind on olnud kivine või kus me tunneme oma haprust. Ärgem ehitagem üles hirmust
tehtud müüre.
Võtkem vastu see tarkus, mis kutsub meid sügavustesse. Laskem Aednikul – mitte meie
enda hirmul, vaid Tema armul – kanda hoolt meie hinge tornide ja vallide eest. Sest
Tema on see Jumal, Kes talutab meid läbi kõigi aegade, ja Tema rahu hoiab meie südant
ja meelt Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XXVI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Teie ütlete: “Issanda tee ei ole õige!” Kuulake ometi, Iisraeli sugu! Minu
tee ei olevat õige? Kas pole see pigem nõnda: teie eneste teed ei ole õiged?
Kui õige pöördub ära oma vagadusest ja teeb ülekohut ning sureb selle tõttu,
siis sureb ta oma ülekohtu pärast, mis ta on teinud. Aga kui ülekohtutegija
pöördub oma paganlusest ning teeb nii, nagu on õige ja kohus, siis jääb ta
elama ega sure. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Mõtle minu peale, sest Sina, mu Issand, oled armuline!
Issand, anna oma teed mulle teada ja õpeta mulle oma rajad.
Sea mind oma tõeteele ja õpeta mind,
sest Sina oled Jumal, mu Lunastaja,
Sind ma ootan kogu aja.
Mõtle, Issand, oma halastusele ja heldusele,
sest need on igavesest ajast.
Ära tuleta meelde mu noore ea patte,
ja mu üleastumisi ära meenuta.
Issand on hea ja õiglane,
seepärast õpetab ta patustele õiget teed.
Ta juhib leplikud õigluse juurde
ja õpetab alandlikele oma teed
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mõtle minu peale, sest Sina, mu Issand, oled armuline!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Vennad, kui ühendus Kristuses annab meile julgust ja tema armastus toob
lohutust, Vaimu osadust, südamlikkust ja kaastunnet teiste vastu, siis tehke mu
rõõm täiuslikuks selles, et te olete üksmeelsed. Armastus ühendagu teid olema
sarnased oma eesmärkide ja ühtekuuluvuse tundmise poolest. Ärge tehke midagi
isekusest ega tülitsedes, vaid pidage oma alandlikkuses üksteist ülemaks kui
iseennast. Igaüks otsigu seda, mis on kasuks teisele ja mitte iseendale, et
teiegi elaksite sarnastena Jeesusele Kristusele.
Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et
Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese
sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast; sai kuulekaks kuni
surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige
ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik
põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad – ja iga keel tunnistaks
Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Minu lambad kuulevad mu häält, ütleb Issand,
mina tunnen neid, ja nemad käivad minu järel!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis ülempreestritele ja rahvavanematele tähendamissõna:
“Kuidas te sellest aru saate? Ühel mehel oli kaks poega, ja ta läks ühe
juurde nendest ning ütles: “Mu poeg, mine ja tööta täna minu viinamäel!”
Aga poeg kostis vastuseks: “Ma ei taha!”, kuid hiljem mõtles ümber ja
läks siiski. Samas astus isa teise poja juurde ning ütles nõndasamuti.
Poeg aga vastas: “Küll ma lähen, isa,” kuid ei läinud. Kumb neist tegi
isa tahtmist?” Ja nemad vastasid: “Esimene.” Jeesus ütles neile: “Tõesti
ma ütlen teile: tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest
kui Johannes tuli teie juurde, õiget teed näitama, siis te ei uskunud
teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda, kuid
ka tagant järele te ei parandanud meelt ega jäänud uskuma”.
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 21,28-32

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõigeväeline Jumal, kes Sa ilmutad oma kõikvõimsust eelkõige halastuses
ja kaastundes: vala meie üle oma armu rikkust, et me, tõtates Sinu
tõotuste poole, saaksime osa Sinu taevasest aardest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest
ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 25; Jr 13:15-21; Mk 10:35-45

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 36:6-13; Ps 130; Ml 2:1-10; Lk 13:10-17

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Tänased pühakirjatekstid asetavad meid silmitsi küsimusega, millega meil on
vaimulikus elus tihti ebamugav kohtuda: Kumb poegadest olen mina?
Meie usuelu suurim oht on harjumus. Kui me oleme igal pühapäeval siin, kui me
tunneme liturgiat, teame vastulauseid ja mõistame teoloogiat, libiseme kergesti
teise poja rolli. Tema vastus isale on viisakas ja eeskujulik: „Küll ma lähen,
isa.“ See on vagaduse keel, mis kõlab altari ees õigesti. Kuid tema jalad ei
liigu. Tema „jah“ jääb vaid keeleotsale, sest tema süda on muutumatu.
Apostel Paulus seab selle vastu kristliku usu suurima saladuse filiplaste kirjas –
Kristuse iseenese tühjendamise, Tema kenosise. Pauluse sõnul ei hoidnud Kristus
kinni oma Jumalaga võrdne olemisest, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo.
Kirikuisa Johannes Kuldsuu ütleb selle salmi kohta nõnda:
„Ta ei kartnud oma au kaotada, sest Ta teadis, et Tema au ei ole väline ornament,
vaid Tema olemus. Ta astus taevast alla mitte selleks, et ennast vähendada, vaid
et meid tõsta.“
Miks see on meile oluline täna loetud evangeeliumi valguses? Sest Kristuse
alandlikkus on mõõdupuu, mis paljastab meie enda südame seisukorra. Prohvet
Hesekiel tuletab meile meelde, et Jumal ei mõõda inimest tema mineviku vagaduse
ega ka tema patuse mineviku järgi, vaid tema südame praeguse hoiaku alusel: „Aga
kui ülekohtutegija pöördub oma paganlusest ning teeb nii, nagu on õige ja kohus,
siis jääb ta elama.“ Evangeeliumi esimene poeg ütles alguses isale: „Ma ei taha!“
Ta vastupanu oli nähtav, tema nõrkus oli ilmselge. Kuid tekst ütleb: „hiljem
mõtles ta ümber ja läks siiski.“ Kreekakeelne sõna, mida siin kasutatakse –
metamelētheis – ei tähenda pelgalt plaanide muutmist. See on sügav sisekaemus,
südame valus ümbermõtlemine. See poeg vaatas otsa oma vastupandule, tühjendas
end oma uhkusest ja astus viinamäele tööle. Nõnda saavad tölnerid ja patused
enne ülempreestreid Jumala riiki – mitte seepärast, et nende patt oleks hea, vaid
seepärast, et nad ei loo endale illusiooni oma pühadusest. Nende haavad ja süda
on avatud; nad teavad, et vajavad Arsti. Kahtlemata tunduvad tänased tekstid meile
tuttavad ja leierdatud, kui loeme neid kui moralistlikku lugu sellest, et “teod
on olulisemad kui sõnad”. Kuid püha Kiriku vaates ei ole küsimus tegevuskavas.
Küsimus on vaimulikus aususes. Kirikuisa Püha Augustinus kirjutas oma Pihtimustes:
„Sina olid minu sees, aga mina olin väljaspool ja otsisin Sind sealt… Sa hüüdsid
ja karjusid ning murdsid mu kurtuse; Sa välkusid ja särasid ning peletasid mu
pimeuse.“ Tõenäoliselt esimese poja pöördumine ei sündinud hirmust reeglite ees,
sest siis poleks ta julgenud ei öelda, vaid kohtumisest isa kutsega, mis jäi tema
hinge helisema kuni süda murdus. Kui me täna tunnistame, et oleme sageli olnud
see teine poeg – need, kes laulavad psalme ja ütlevad liturgias „Aamen“, kuid
kelle igapäevane süda jääb kõvaks ja isekaks –, siis ei ole lahenduseks suurem
enesepiitsutamine. Lahenduseks on vaadata Kristusele, kes alandas ennast
ristisurmani. Täna palusime koos paslmikirjutajaga: „Mõtle, Issand, oma halastusele
ja heldusele… ja mu üleastumisi ära meenuta.“ Siin saab teoks liturgiline
müsteerium. Me ei tule täna armulauale sellepärast, et me oleme olnud „esimene
poeg“, kes tegi kõik õigesti. Me tuleme siin alandlikkuses, teades, et meie
olemus on saanud haavata. Kuid kui me kummardume Pühima Sakramendi ees, muutub
meie „ma ei taha“ Kristuse armu läbivalgustusel uueks valmisolekuks.
Ärgem kartkem oma nõrkust ega oma tõrkumist. Kui me saame tunda oma südame
kõvadust, siis tehkem sellest palve. Lubagem täna Pühal Vaimul murda meie vaimne
enesega rahulolu. Laskem Kristuse alandlikkusel õpetada meile alandlikkust –
pidada teisi endast ülemaks, mitte isekuses elada ja astuda viinamäele, kus Isa
meid ootab. Sest Jumala riik ei kuulu neile, kes räägivad pühadusest, vaid
neile, kes lubavad Jumala halastusel ennast igapäevaselt uueks muuta.
Toogem oma eluga Temale, Kes on alandanud ennast ja tõstetud kõrgeks üle kõige,
au ja kirkust lõpmata. Aamen.

23.09.2026 seisuga on ANGLOKATOLIKU KIRIK üle maailma tegutsemas 31 riigis 8 peapiiskopkonnas ja 25 piiskopkonnas 143 koguduses. Teenivad 34 piiskoppi, 216 preestrit ja 95 diakonit. Kokku kuulub liikmeskonda 32 667 inimest.

KUNINGRIIGIAJA XXV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Otsige Issandat, kuni ta on veel leitav, hüüdke teda, kuni ta on
lähedal. Jumalatu jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted, ning
pöördugu Issanda poole, siis tema halastab; ja meie Jumala poole,
siis tema annab paljugi andeks. “Sest minu mõtted ei ole teie
mõtted, ja minu teed ei ole teie teed”, ütleb Issand. “Nii kui
taevad on kõrgel üle maa, nõnda on minu teed kõrgemal kui teie
teed, ja minu mõtted kõrgemal kui teie mõtted.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand on ligi kõigile, kes Teda appi hüüavad!
Ma tänan sind igal päeval,
kiidan sinu nime ikka ja igavesti.
Issand on suur ja kõrgekskiidetav,
uurimatu on tema suurus.
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur oma helduse poolest.
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Issand on õige kõigil oma teedel
ja helde kõigis oma tegudes.
Issand on ligi neile, kes teda appi hüüavad,
kõigile, kes teda tõemeeles appi hüüavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on ligi kõigile, kes Teda appi hüüavad!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Vennad, ma ootan ja loodan pikisilmi, et ma ei jää milleski
häbisse. Nagu alati, nii ka nüüd on Kristus minu ihus ülistatud,
ükskõik, kas ma elan või suren. Jah, elu on mulle Kristus ja surm
on võit. Kui ma aga peaksin edasi elama, tähendab see mulle
viljakandvat tööd. Mille ma peaksin valima? Ma ei tea. Ma olen
aina kahevahel: ma igatsen siit lahkuda ja olla Kristuse juures,
sest seal on võrratult parem. Teie jaoks oleks ometi parem, kui ma
jääksin siia. Aga teie elage Kristuse evangeeliumi vääriliselt.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Issand, ava meie süda
kuulama kõike, mida Sinu Poeg meile räägib!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis oma jüngritele tähendamissõna: “Taevariik on
majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama
päevatöölisi oma viinamäele. Ja kui ta oli töölistega päevapalga
kokku leppinud, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks
välja kolmandal tunnil, nägi ta teisi turul jõude seismas, ning ta
ütles neilegi: “Minge mu viinamäele, ja ma maksan teile palga, mis
iganes seda väärt on.” Ja nemad läksid. Samamoodi läks ta välja ka
kuuendal ja üheksandal tunnil ja tegi nõndasamuti. Aga kui ta
üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis veel mõned, kes seisid
ja ütles neilegi: “Miks te seisate siin kogu päeva jõude?” Nemad
vastasid talle: “Meid ei ole keegi palganud.” Ja tema ütles neile:
“Minge teiegi mu viinamäele.”
Aga kui õhtu kätte jõudis, ütles viinamäe isand oma valitsejale:
“Kutsu töölised ja maksa välja nende palk, viimastest kuni
esimesteni välja”. Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ja
said igaüks ühe teenari. Kui järg jõudis esimeste kätte, arvasid
nemad, et neile makstakse rohkem, aga nemadki sai igaüks ühe
teenari. Ja kui nad olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda
vastu: “Need, viimased, tegid ainult ühe tunni tööd, aga sina
maksad neile sama palga kui meile, kes me oleme talunud päeva
koormat ja lõõska?” Aga isand vastas neile ja ütles: “Sõber, ma ei
tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud siis minuga kokku ühe
teenari peale päevapalgaks? Võta oma palk ja mine oma teed, aga
sellele, viimasele, tahan mina anda nõnda kui sinulegi! Kas ma ei
tohi siis enese omaga teha seda, mida ma tahan? Või on sinu silm
sellepärast kade, et ma hea olen? Nõnda saavad viimased esimesteks
ja esimesed viimasteks.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 20,1-16a

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Anna meile, Issand, mitte muretseda maiste asjade pärast,
vaid armastada taevaseid asju; ja isegi nüüd, kui oleme
kaduvate asjade keskel, hoida kinni neist, mis jäävad;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest
ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 116; Js 12; Jh 11:21-44

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 90; Hs 33:1-9; Mt 24:37-51

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Esimest korda seda Matteuse evangeeliumi tähendamissõna lugedes – või
kuulates seda meie kaasaja ühiskonnas – reageerib meie sisemine
õiglustunne peaaegu iseeneslikult. Tööseadused, ametiühingud ja lihtne
inimlik tasakaalutunnetus ütlevad meile: see ei ole õiglane. Kuidas saab
keegi, kes rassis viinamäel terve päeva kõrvetava päikese käes, saada
täpselt sama palga kui see, kes saabus alles viimasel tunnil ja vaevalt
käed tolmusteks tegi?
Tavaliselt lahendatakse see jutlustes lihtsa ja lohutava moraaliga:
“Näete, Jumal on nii armuline! Tema arm on tasuta kingitus ja me peame
olema nõnda armastavad nagu Tema.” Kuid kui me taandame tänased pühakirja
tekstid vaid soovituseks olla eeskujulikult armastav, libiseme me mööda
millestki hoopis sügavamast. Tänane liturgia ei räägi lihtsalt sellest,
et me peaksime püüdlema armastava Jumala eeskuju poole. Tänane liturgia
paljastab meie ja Jumala olemusliku erinevuse ning kutsub meid astuma
välja maise õigluse arvepidamisest Taevariigi tegelikkusesse.
Prohvet Jesaja kuulutab meile otsesõnu: “Minu mõtted ei ole teie mõtted,
ja minu teed ei ole teie teed, ütleb Issand.” Inimlik õiglus põhineb alati
mõõtmisel. Me mõõdame aega, pingutust, teeneid, patte, õigeksmõistmist
ja süüd. Me ehitame oma maailma üles tehingulisele loogikale: do ut des –
ma annan, et sina annaksid. See on ühiskonna püsivuse alus, kuid kui me
üritame seda maist tehinguloogikat üle kanda Jumala kuningriiki, muutub
meie religioossus kadeduseks ja kibestumiseks.
Viinamäe majaisand ei rikkunud lepingut varajaste töölistega. Ta andis
neile kokkulepitud teenari. Nende pahameel ei tulnud mitte sellest, et
neile oleks liiga tehtud, vaid sellest, et Jumala headus ei allunud
nende tehingulisele mõõdupuule. Nad eeldasid, et Jumal toimib inimliku
tarkuse järgi. Kuid Jumala arm ei ole pirukas, mida jagatakse lõikudeks –
nii et kui keegi saab hiljem tüki, jääb varajastele vähem. Jumala arm on
nagu valgus või õhk: see on jagamatu, täielik ja ammendamatu igale
osasaajale. Kirikuisa püha Johannes Kuldsuu ütleb oma kuulsas Ülestõusmispüha
jutluses, mis peegeldab täpselt tänase evangeeliumi vaimu:
“Keegi ärgu nutku oma vaesust, sest kõigile on ilmunud ühine kuningriik.
Keegi ärgu leinagu oma eksimusi, sest hauast on tõusnud andestus. Keegi
ärgu kartku surma, sest Päästja surm on meid vabastanud… Ta võttis vastu
esimese ja halastas viimase peale; Ta andis puhkust üheteistkümnenda tunni
mehele ja tegi head esimesele.”
Jumal ei jaga palka vastavalt meie tööajale, vaid oma olemusliku headuse
järgi. Taevariik ei ole tasu soorituse eest; Taevariik on Jumal ise, kes
kingib ennast täielikult igale hingele, kes Teda vastu võtab. Nagu
psalmikirjutaja nii tabavalt väljendas: “Issand on ligi kõigile, kes Teda
appi hüüavad!”
Kuidas elada selles paradoksis? Apostel Paulus tabab kirjas filiplastele
teoloogilise sügavaima hoiakuga: teoloogilise pinge ehk sacramental
presence’iga käesolevas hetkes. Paulus on vanglas, elu ja surma piiril.
Inimliku loogika järgi peaks ta muretsema tuleviku, õigluse või oma töö
tulemuste pärast. Kuid tema eksistentsiaalne fookus on pööratud jäävale:
“Jah, elu on mulle Kristus ja surm on võit.” Paulus ei vaatle oma elu
tehinguna – et mida rohkem ta kannatab, seda suurema tasu ta saab. Tema
jaoks on Kristus juba praegu kogu tema olemise sisu. Ta on kahevahel, sest
ta teab, et tegelikkus ei jagune “maiseks tööks” ja “taevaseks tasuks”.
Viinamäel töötamine ei ole orjaaeg enne puhkust; viinamäel töötamine ise
on osadus Majaisandaga. Need esimese tunni töölised evangeeliumis jäid
ilma rõõmust. Nad nägid tööd viinamäel vaid raske koormana ja lõõskavana
päeva kannatusena, mille eest nõuda tasu. Nad ei mõistnud, et viinamäel
olemine – Majaisanda lähedal viibimine kogu päeva jooksul – oli juba
ise suurim privileeg ja kingitus, mida turuplatsil tühjusest vaevlevad
üheteistkümnenda tunni mehed igatsesid.
Mida see tähendab meie jaoks?
Kui me küsime, mida see sõnum tähendab meile siin ja praegu, 21. sajandi
murede, arvepidamise ja tulevikuhirmude keskel, siis vastus ei paku meile
mugavust. Me elame kultuuris, mis mõõdab pidevalt inimeste väärtust edu,
tootlikkuse ja saavutuste kaudu. Kahjuks toome me sama mõtteviisi tihti
Kirikusse ja oma usuellu. Me mõõdame oma pühadust, oma aastatepikkust
teenistust või oma moraalset üleolekut võrreldes nendega, kes “pöörduvad
viimasel tunnil” või elavad teisiti. Evangeelium kutsub meid loobuma
sellest arvepidamisest. Sinu pääste ja sinu osadus Jumalaga ei muutu
väärtuslikumaks sellest, kui kellegi teise osadus Jumalaga on teistsugune.
Meie päevapalve kõlab äratavalt: “Anna meile, Issand, mitte muretseda
maiste asjade pärast, vaid armastada taevaseid asju; ja isegi nüüd, kui
oleme kaduvate asjade keskel, hoida kinni neist, mis jäävad.”
Tänapäeva maailm mõõdab aega kronoloogiliselt – minutid, mis kuluvad,
vanus, mis koguneb. Kuid Jumal tegutseb armuajas. Üheteistkümnenda tunni
tööline ei saanud sama palka mitte sellepärast, et tema laiskust oleks
premeeritud, vaid sellepärast, et kui kutse tuli, vastas ta sellele
täieliku valmisolekuga. Jumalale ei ole oluline, kui kaua sa oled olnud
“usklik” või Kiriku osaduses; Teda huvitab sinu südame täielik alistumine
Talle praegusel hetkel. Sakramentaalne arusaam Kirikust ei näe Kirikut
mitte õiglaste klubina, vaid viinamäena, kuhu kutsutakse kurnatuid.
Turuplatsil seismine tähendas tühjust, mõttetust ja hüljatust – “meid ei
ole keegi palganud”. Kiriku missioon ei ole kohut mõista selle üle, miks
keegi saabus hilja, vaid olla koht, kus igaühele pakutakse sama eluleiba
ja samasse Karika müsteeriumisse sisenemist, olgu tema teekond olnud milline
tahes. Vennad ja õed. Apostel Paulus tuletab meile meelde: “Elage Kristuse
evangeeliumi vääriliselt.” See ei tähenda reeglite mehaanilist täitmist
tasu lootuses. See tähendab elamist teadmises, et me kõik – olgu me siin
viinamäel koidikust saati või alles hilisõhtul kutsutud – oleme kerjused,
kes on saanud osa samast ammendamatust Majaisanda armulauast.
Pöörakem oma pilk ära maise õigluse puudulikust kaalukausist ja suundugem
sinna, kus Jumal on end ise leitavaks teinud. Altari ees seismine on meie
vastus Tema kutsele – mitte selleks, et paluda palka oma vaeva eest, vaid
et sulanduda Tema uurimatusse headusesse. Kui me võtame vastu Püha
Sakramendi, kaob piir varajase ja hilise vahel, sest Jumala kohalolu ei
ole osadeks jagatav. Viibigem selles pühas saladuses ja laskem Tema
mõtetel saada meie mõteteks. Sest nõnda saavad viimased esimesteks ja
esimesed viimasteks. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal ise.
Aamen.

Püha Missa  iga kuu 2. ja 4. laupäeval kell 10.00 Pärnu tn. 64 Paides.

KUNINGRIIGIAJA XXIV PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:
Vihkamine ja viha – needki on jälkused, ainult patune hoiab neist
kinni. Kättemaksjaile maksab Jumal kätte, ega unusta tema patte.
Anna andeks oma ligimesele, kes on sulle liiga teinud, siis
kustutab Issand sinu patud su palve peale. Sest inimene peab viha
teise peale aga Issandalt anub pääsemist. Ta on halastamatu
inimese vastu, kes on tema sarnane, kuid palub oma pattude pärast.
Kui tema, kes ta on ihulik, on täis vihkamist, kes küll annaks
andeks tema patud? Mõtle lõpule ja lakka vaenutsemast, pea meeles
kaduvikku ja surma ning pea käske. Pea käske ja ära vihka oma
ligimest, meenuta Kõigekõrgema lepingut ja andesta süüteod.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand on armuline ja halastaja!
Kiida, mu hing, Issandat
ja kõik, mis minu sees on, tema püha nime.
Kiida, mu hing, Issandat,
ja ära unusta kõiki tema heategusid.
Tema annab sulle andeks kogu su ülekohtu,
teeb sind terveks kõikidest haigustest.
Ta päästab sinu elu hukatusest,
kroonib sind helduse ja halastusega.
Tema ei riidle lõputa,
tema viha ei kesta igavesti
Tema ei tee meile meie pattude järgi
ega tasu meile kätte meie ülekohut mööda.
Nii kõrgel kui taevas on maa kohal,
nõnda suur on Issanda heldus neile, kes teda kardavad.
Nii kaugel kui koit on loojangust,
nii kaugele viib ta meist meie patud.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on armuline ja halastaja!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, keegi ei ela meist iseendale ja keegi ei sure iseendale,
sest kui me elame, siis me elame Issandale, ja kui me sureme, siis
sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – oleme ikka
Issanda päralt. Sest Issand on surnud ja ellu ärganud, ning saanud
Issandaks nii elavate kui surnute üle.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Uue käsu ma annan teile, ütleb Issand,
et te armastaksite mind, nõnda nagu mina teid olen armastanud!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal astus Peetrus Jeesuse juurde ning ütles: “Issand, kui
mitu korda võib minu vend eksida minu vastu, nii et mina peaksin
temale andeks andma? Kas on küllalt seitsmest korrast?” Jeesus
ütles talle: “Ei, mitte seitse korda, vaid seitsekümmend seitse
korda. Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes nõudis oma
sulastelt selgust nende arvepidamise kohta. Ja kui ta hakkas aru
pärima, toodi tema ette üks sulane, kes oli talle kümme tuhat
talenti võlgu. Ja kui temal ei olnud tagasi maksta, käskis tema
isand müüa tema ja ta naise, tema lapsed ja kõik, mis tal oli,
ning maksta.
Siis heitis sulane maha tema jalgade ette, palus teda ning ütles:
“Ole ometi minuga kannatalik ja ma maksan sulle kõik tagasi!” Ja
isandal läks meel haledaks oma sulase pärast, ning ta laskis tal
minna ja kustutas tema võla.
Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe teise sulase,
kes oli talle võlgu sada teenarit. Ja ta haaras temast kinni,
kägistas teda ning ütles: “Maksa mulle oma võlg ära!” Aga teine
sulane heitis maha ja palus teda: “Kannata veel, küll ma tasun
sulle oma võla!” Kuid tema ei tahtnud ning laskis teise sulase
vangi heita, kuni tema kõik ära maksab.
Kui nüüd teised sulased nägid, mis juhtus, panid nad seda väga
pahaks ja nad tulid ning rääkisid oma isandale kõigest, mis oli
sündinud. Siis kutsus isand selle sulase enda juurde ning ütles
talle: “Sina halb sulane! Kogu sinu võla ma andsin sulle andeks,
sellepärast et sa mind palusid. Eks pidanud siis sinagi halastama
oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin.” Ja
isand laskis tema oma vihas vangi heita, kuni ta maksab ära kogu
oma võla. Nii teeb minu taevane Isa ka teile, kui te ei anna kogu
südamest andeks oma vennale”.
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 18,21-35

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Oh Jumal, kuna me ilma Sinuta ei saa Sulle meele järgi olla, siis
anna halastavalt, et Sinu Püha Vaim juhiks ja valitseks kõiges
meie südameid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 49; Srk 5:1-10; Lk 12:13-21

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 26; Ps 128; Kg 5:8-19; 1Tm 6:1-10

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Tänased pühakirjalugemised ei kutsu meid eranditult “kõigiga hästi läbi saama”.
Siin ei räägita odavast tolerantsusest ega sellest, et me peaksime oma tundeid
maha suruma. Täna asetatakse meie ette midagi palju teravamat: me ei saa elada
Jumala armu sees, kui me ise, teadlikult või mitte, teisiti käitume.
Vaadakem tänast tähendamissõna. Jeesus räägib sulasest, kellele kingitakse
absoluutselt hoomamatu summa. See ei ole lihtne laen. Tolleaegses maailmas oli
see terve riigi aastaeelarve. Tavaline töömees peaks selle summa teenimiseks töötama
ligi 60 miljonit päeva. Teisisõnu — seda võlga ei ole võimalik tagasi maksta. Mitte
kuidagi.Kui sulane hüüab: “Ole minuga kannatlik, ma maksan sulle kõik tagasi!” —
siis ta räägib ilmselget ebareaalsust. Ta ei saa aru, kui lootusetus seisus ta on.
Ja mis teeb isand? Ta ei anna pikendust. Ta teeb midagi uskumatut — ta kustutab
võla täielikult. Ta võtab selle hiiglasliku kahju lihtsalt enda kanda.
Aga mis juhtub järgmisel hetkel? See sama mees astub uksest välja, näeb oma
kaassulast, kes on talle võlgu saja päeva palga — ehk mõne kuu töövaeva —, võtab
tal kõrist kinni ja karjub: “Maksa ära!” Meie kuuleme seda lugu ja mõtleme: kui
õel mees! Aga kui me ausad oleme, siis me teeme sageli täpselt samamoodi. Kui
keegi meile liiga teeb, nõuame me viimse pennini õiglust. Kuid kui me ise Jumala
ees seisame, eeldame me iseenesestmõistetavalt halastust.
Kiriku traditsioonis ei vaadelda liturgiat ega pühakirja lihtsalt tekstina — nagu
“ole nüüd tubli ja andesta”. Ei, küsimus on osasaamises Jumala enda loomusest.
Püha Aquino Thomas on öelnud, et Jumala halastus ei ole nõrkus ega õigluse puudumine.
See on hoopis Tema kõigeväelisuse kõige suurem väljendus. Miks? Sest Jumalale on
omane tõsta teisi üles nendest aukudest, kuhu nad on langenud.
Kui me keeldume andestamast, ei riku me lihtsalt mingit käitumisreeglit. Me
keerame ise kraani kinni. Me lõikame end ära sellest samast armuallikast, millest
me ise Pihil ja Armulauas osa loodame saada.
C.S. Lewis täheldas kunagi väga otsekoheselt: “Olla kristlane tähendab andestada
seda, mida ei saa vabandada, sest Jumal on andestanud sinu sees selle, mida ei
saa vabandada.” Andestamine ei tähenda ülekohtu olematuks rääkimist. See tähendab
otsust: ma ei kasuta sinu süüd sinu vastu.
Andestamatus ei ole emotsioon, vaid isetehtud vangla. Siirak ütleb: “Aga kui tema,
kes ta on ihulik, on täis vihkamist, kes küll annaks andeks tema patud?”
Mida see meie jaoks tähendab? Andestamine ei ole emotsioon, vaid tahteakt ja
asjaolude tasakaalustus. Kui sa ootad hetke, millal sa tundud valmis olevat
andestama, ei andesta sa kunagi. Andestamine algab otsusest anda kohtumõistmise
õigus üle Jumalale. Nagu apostel Paulus kirjutab täna roomlastele: “Keegi ei ela
meist iseendale ja keegi ei sure iseendale… oleme ikka Issanda päralt.” Kui me
ei kuulu iseendale, ei kuulu meile ka õigus teiste üle lõplikku kohut mõista.
Evangeeliumi hoiatus on karm: isand laskis sulase vangi heita, kuni ta maksab ära
kogu oma võla. Kui me hoiame kinni teiste võlgadest meie ees, nõuame me sellega,
et ka Jumal mõõdaks meile täpse õigluse (mitte armu) mõõdupuuga. Kuid täpse
õigluse mõõdupuu all ei jääks keegi meist seisma. Kristlasele on vaja vabanemist
kättemaksu tsüklist. Maailm toimib “tasu ja kättemaksu” loogika alusel. Kristus
murrab selle tsükli Ristil. Kui me andestame, lõpetame me kurjuse edasikandumise
meie kaudu. Me ei lase teise inimese eksimusel dikteerida oma hinge seisundit.
Täna Altari juurde astudes ei too me Jumala ette oma teeneid. Me astume siia kui
need, kelle kümne tuhande talendi suurune võlg on Ristil tühistatud. Me võtame
vastu armu, mida me pole ära teeninud. Ärgem siis mingem siit pühakojast välja,
et haarata teistel kõrist. Palugem täna lpäevapalve sõnadega: Anna halastavalt,
et Sinu Püha Vaim juhiks ja valitseks kõiges meie südameid. Et me suudaksime
lahti lasta neist “sajast teenarist”, mis meid ahelates hoiavad, ning elada
Jumala mõõtmatu ja vabastava armu sees. Aidaku selles meid püha Kolmainus
Jumal Ise. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XXIII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa
kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt. Kui ma ütlen
õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma
tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin
sinu käest. Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks,
tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled
päästnud oma hinge. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!
Tulgem, hõisakem Issanda ees,
rõkakem rõõmust oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
laulgem temale kiituselaule.
Tulgem, kummardagem ja põlvitagem,
heitkem silmili Issanda, oma Looja palge ette,
Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas,
tema lambad, keda ta juhib oma parema käega.
Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südant,
nii nagu Meribas, nõnda kui Massa päeval kõrbes.
Seal teie esiisad kiusasid mind ja panid mind proovile,
kuigi nad olid näinud minu vägevaid tegusid.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist
armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: “Sa ei tohi
rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”,
ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: “Armasta oma ligimest nagu
iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma endaga ära lepitas,
ega arvanud inimestele süüks nende eksimusi.
Meie läbi on ta andnud neile ka lepitusesõna!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: Kui su vend teeb pattu, siis mine ja noomi
teda nelja silma all! Kui ta sind kuulda võtab, siis oled sa oma venna tagasi
võitnud. Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest
kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kohtuasi kindel. Kui ta neidki ei kuula,
siis ütle kogudusele! Ja kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle
nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa
peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti
päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui kaks teie seast on siin
maa peal ühel meelel mingi asja suhtes, siis mida nad iganes paluvad, selle nad
ka saavad minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel
koos, seal olen mina nende keskel.
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 18,15-20

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Issand, me palume Sind, luba meil kogu südamest Sinule loota, sest nii nagu
Sina alati paned vastu uhketele, kes loodavad oma jõule, ära hülga neid, kes
kiitlevad Sinu halastusest Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 19; Ps 24; Mi 6:1-8; Fl 4:4-13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 50; Jr 7:1-11; Lk 13:18-30

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas. Tänaseid pühakirjalugemisi võidakse kergesti lugeda
moraalikoodeksiks või reeglistikuks, kuidas koguduses korda hoida ja teisiti
mõtlejaid korrale kutsuda. Hesekiel räägib vahimehest ja surmahoiatusest, püha
Matteus kirjeldab protseduuri, kuidas venda noomida ja vajadusel teda kogudusest
välja heita nagu „paganat ja tölnerit“. Aga vaatleme neid tekste täna vaatenurgast,
mida me tihti ei märka. Kui me kuuleme sõna „vahimees“ või „venna noomimine“,
tõuseb meis tihti esile teatud õiglane üleolek. Me kujutame ette, et vahimees
seisab kõrgel müüril, vaatab alla ja justkui näitab näpuga nende peale, kes all
ekslevad. Kuid Kiriku traditsioonis ja pühade kogemuses ei ole vahimees mitte
kohtunik, vaid kaaskannataja. Püha Julian Norwichist, suur 14. sajandi Inglismaa
müstik, kirjutas oma nägemustes: „Jumal ei vaata pattulangenud inimese peale mitte
viha või halvakspanuga, vaid kaastundega. Ta näeb patustajat mitte kui kurjategijat,
vaid kui haavatut ja viletsuses vaevlejat.“
Kui me vaatame tänaseid tekste läbi sellise vaatenurga näeme sügavamat pilti.
Hesekieli raamatus ütleb Jumal, et kui sa ei räägi ega hoiata, küsitakse teise
inimese veri sinu käest. Miks? Mitte karistuse hirmus, vaid sellepärast, et me oleme
orgaaniliselt ja vaimulikult üksteisega seotud. Prohvet ei ole eraldiseisev
vaatleja; ta on ihuliige. Kui teise hinge elutee katkeb või eksib, teeb see katki
ka sinu enese hinge vaimuliku sideme. Vahimeheks olemine ei tähenda teiste
tagaajamist ega nende vigade loetlemist, vaid teadlikkust sellest, et teiste
inimeste vaimulik saatatus on minu kätes. Ja siin jõuame püha Pauluse sõnadeni
roomlastele: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg
üksteist armastada.“ Apostel ei ütle siin, et armastus on lihtne tunne. Ta ütleb,
et armastus on võlg — see on ainus katkematu kohustus, mida me ei saa kunagi
lõplikult ära tasuda. Kui Matteuse evangeeliumis käsib Jeesus minna ja noomida
venda nelja silma all, siis me loeme seda ekslikult sageli kui juriidilist astmelist
protsessi. Kuid miks alustada nelja silma all? Miks võtta hiljem kaasa vaid kaks
või kolm? Enne kui asjast räägitakse kogu kogudusele? Sest tõeline armastus kaitseb
teise inimese tegelikku väärikust. Ta ei tee teise eksimusest avalikku etendust.
Nelja silma all rääkimine tähendab: „Ma hoolin sinu hingest nii palju, et ma
panen oma mugavuse kaalule, ma riskin sinu pahameelega, aga ma ei tee seda
avalikult, et sind häbistada.“ Ja mis saab siis, kui ta ikka ei kuula ja Jeesus
ütleb: „…siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner“? Siin ongi tänase evangeeliumi
kõige sügavam paradoks. Kuidas kohtles Jeesus ise paganaid ja tölnereid?
Jeesus ei heitnud neid minema. Ta istus nendega ühes lauas. Ta sõi koos nendega. Ta
pööras neile erilist tähelepanu. Kui keegi on muutunud meile „paganaks ja tölneriks“,
ei tähenda see luba teda vihata või unustada. See tähenda kutset alustada otsast
peale — temasse tuleb hakata uuesti suhtuma kui inimesse, kes vajab esmast
evangeeliumi kuulutamist, täielikku ja eeltingimusteta armastust.
Mida see kõik meie jaoks tähendab?
Me elame maailmas, mis on täis teravat hukkamõistmist, sotsiaalmeedias avalikku
häbistamist ja teiste vigade otsimist. Tänane pühakirja tekst annab meile täiesti
teistsuguse õpetuse. Hoidkem alati meeles, et meie vaimulik elu ei ole privaatne
hobi. Kui sa näed oma koguduses, perekonnas või kogukonnas kedagi, kes on tegemas
haiget endale või teistele, ei ole vaikus alati vagadus. Mõnikord on vaikus lihtsalt
mugavus ja kartus. Vahimehe ülesanne on kõnelda — aga kõnelda armastuses, mitte
üleolekus. Enne kui sa räägid kellelegi teisele mõne venna või õe eksimusest, mine
ja räägi selle inimese endaga. Nelja silma all. Säästa tema au. Kuula teda. See
nõuab suurt julgust ja alandlikkust, aga see on ainus viis, mis toob lepitust,
mitte uusi haavu, veelgi hullemal juhul Jumala ja Kiriku vastasust. Jeesus lubab
evangeeliumi lõpus: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“
Kirikut ei sünnita meie enese jõud ega tublidus. Kirik sünnib seal, kus me üksteist
armastusega kanname — sest just selles lepituses muutub Kristuse kohalolu meie
keskel elavaks. Kui me palume ühel meelele – mitte selleks, et teisi muuta,
vaid selleks, et Jumala arm saaks toimida –, muutub taevas ja maa.
Armsad õed ja vennad, ärgu olgu meil täna ega tuleval nädalal ühtki muud võlga kui
ainult võlg üksteist armastada. Ärgem paadutagem oma südant, kui kuuleme Taevase
Isa häält, vaid võtkem see lepituse sõna ja viigem see oma igapäevasesse ellu.
Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma enesega ära lepitas — ja ta usaldab
selle lepituse sõna täna meie kätte.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

KUNINGRIIGIAJA XXII PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Issand, sina oled mind alla surunud ja ma olen alla surutud, sina olid tugevam,
sina võitsid! Ja ma olen olnud naeruks igal päeval. Kõik pilkavad mind, sest iga
kord, kui ma räägin, pean ma karjuma, kuulutama vägivalda ja rõhumist. Issanda
sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks. Aga kui ma mõtlesin: ma
ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu
põletav tuli ja mu luudes hõõgumine.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Minu hing igatseb Issandat!
Mu Jumal, sind ma otsin üha,
sinu järele januneb mu hing.
Sind igatsedes vaevleb mu ihu
nagu põuast pragunenud maa.
Ma vaatasin pühamus su poole
et näha sinu vägevust ja kirkust.
Sest sinu heldus on parem kui elu,
sind ülistavad mu huuled.
Ma tahan sind kiita kogu eluaja,
sinu nimel tõsta palves oma pihud.
Sa toidad mind otsekui pidusöögil
ja mu süda ülistab sind rõõmsate huultega.
Tõesti, sina oled minu abimees,
sinu tiibade varju all ma hõiskan.
Minu hing on sinusse kiindunud,
sinu parem käsi hoiab minust kinni.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Minu hing igatseb Issandat!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma manitsen teid Jumala armu pärast, et te tooksite iseendid elavaks,
pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See ongi mõistlik jumalateenimine.
Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge ja saage uueks oma südame
mõtlemiste poolest, et te võiksite veenduda selles, mis on Jumala tahtmine –
mis on hea, Jumalale meele järgi ja täiuslik.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa valgustagu meie vaimusilmi,
et me tunneksime ära oma lootuse ja kutsumuse!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sellest ajast peale rääkis Jeesus tihti oma jüngritele, et tema peab minema
Jeruusalemma, seal palju kannatama vanemate, ülempreestrite ja kirjatundjate
läbi; ära tapetama, kuid kolmandal päeval üles tõusma. Seepeale kutsus Peetrus
Jeesuse kõrvale ja hakkas teda manitsema: “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda
sinuga sündigu!” Aga tema pöördus ümber ja ütles Peetrusele: “Tagane minust,
saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid inimesest!” Siis
ütles Jeesus oma jüngritele: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu
ennast, võtku oma rist ja tulgu minu järel. Sest kes iganes tahab oma elu
päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu pärast, see leiab selle.
Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks kogu maailma, aga kaotaks oma elu,
või mille eest võiks inimene osta tagasi oma hinge. Sest Inimese Poeg tuleb oma
Isa kirkuses ühes inglitega ning tasub igaühele tema tegude järgi.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 16,21-27

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Kõige väe Issand, Kes Sa oled kõigi heade asjade looja ja andja:
poogi meie südametesse armastus oma Nime vastu, kasvata meis tõelist
jumalateenistust, toida meid kõige headusega ja too meis esile heade
tegude viljad Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 104; Srk 17:11-15; Mk 3:20-21,31-35

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 11; Ps 12; 5Ms 15:7-15; Mt 26:6-13

Mõtisklus

Ristiusu tõeline sügavus ei peitu julgustavates loosungites ega pinnapealses
lohutuses, vaid paradoksis. Tänase Kuningriigiaja XXII pühapäeva
pühakirjalugemised seavad meid vastamisi kristliku elu kõige nõudlikuma ja
samas kõige vabastavama tegelikkusega: ristitee ja meie endi tahte täieliku
ümberkujundamisega.
Vaadelgem korraks prohvet Jeremijat. Ta ei ole tagasihoidlik kangelane ega
võidutsev mees. Jeremija on murtud mees. “Issand, sina oled mind alla surunud
ja ma olen alla surutud… Ma olen olnud naeruks igal päeval.” Jeremija
kogeb jumaliku kutsumuse rasket koormat — tõe kuulutamine maailmas, mis
tõde vihkab, toob kaasa üksinduse ja pilked. Kuid kui ta otsustab vaikida,
muutub Jumala Sõna tema sees põletavaks tuleks, mida ei saa kustutada. Siin
paljastub Kiriku teoloogia üks kallis mõte: Jumala arm ei ole mugav täiendus
meie elule, vaid muutev, vahel valus jõud, mis murrab läbi meie inimlikest
kaitsemüüridest.
Evangeeliumis näeme sedasama draamat lahti rullumas Jeesuse ja Peetruse
vahel. Peetrus, kes on just tunnistanud Jeesuse Kristuseks, ei suuda taluda
mõtet kannatavast Messiast. “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda sinuga
sündigu!” hüüab ta. Kuid Jeesuse vastus on terav ja tingimusteta: “Tagane
minust, saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid
inimesest!” Miks reageerib Issand nii karmilt? Sest Peetrus pakkus Kristusele
(ja meile) ristita kristlust. Ta pakub religiooni ilma ohvrita, armu ilma
kuludeta.
Püha John Henry Newman sõnastab oma meditatsioonides (Meditations and Devotions)
Kiriku sügava veendumuse: “Jumal on loonud mind tegema Talle mingit kindlat
teenistust… Seepärast ma usaldan Teda. Kus tahes või mis tahes olukorras
ma ka ei oleks, ei visata mind kunagi ära. Kui olen haiguses, võib mu haigus
Teda teenida; kui segaduses, võib mu segadus Teda teenida; kui mures, võib mu
mure Teda teenida. Need võivad olla vajalikud vahendid mingi suure eesmärgi
saavutamiseks, mis on täielikult üle meie mõistmise.” Need sõnad tabavad
tänaste lugemiste tuuma.
Kirik seab tänased tekstid meie ette, et vabastada meid suurimast ilmiklikust
eksitusest: arvamusest, et usuelu eesmärk on mugavus, turvalisus ja maailma
tunnustus. Kirik tuletab meile meelde, et kristlik identiteet on olemuslikult
sakramentaalne ja ohvrimeelne. Kristus ei kutsu meid olema “head inimesed”
maailma standardite järgi, vaid kutsub meid muutuma. Maailma loogika ütleb:
hoia end, kogu endale, kaitse oma positsiooni. Evangeeliumi loogika ütleb:
“Kes iganes tahab oma elu päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu
minu pärast, see leiab selle.”
Püha Paulus võtab selle kokku oma kirjas roomlastele, mis on kristliku elu
nurgakivi: me peame tooma oma kehad ja elud “elavaks, pühaks ja Jumalale
meelepäraseks ohvriks.” See ongi meie mõistlik jumalateenimine — kreeka
keeles logikē latreia —, vaimne kultus, mis ei piirdu vaid pühapäevase missaga,
vaid hõlmab kogu meie olemust. Kirik ütleb meile täna: teie usk peab teile
midagi maksma, vastasel juhul on see vaid tühi kest.
Kuidas me vastame sellele üleskutsele oma igapäevases elus? Kiriku sõnum ei
ole üksnes teoloogiline analüüs, vaid kutse tegevusele.
Võtkem oma risti igapäevaselt. Rist on teadlik otsus unustada ennast, alistada
oma ego, oma uhkus ja oma tahe Jumala tahtele. See on valik armastada ja
teenida ka siis, kui see toob kaasa vaeva, mõistmatust või pilget, nagu
Jeremija puhul.
Ärgem saagem selle maailma sarnaseks. Paulus hoiatab meid mugandumast
praeguse ajastu mõttemallidele. Me peame uuenema oma “südame mõtlemiste
poolest”. See tähendab oma vaimu toitmist palve, pühakirja ja Kiriku
sakramentidega, mitte maailma ahvatlustega. Me peame õppima nägema asju
Jumala, mitte inimeste vaatenurgast.
Mõistkem, et rist ei ole haigus ega õnnetus, vaid Jumala pühitsev tööriist.
Kirik õpetab, et teemant ei sära ilma terava lihvimiseta ja kuld ei saavuta
puhtust ilma tuleta. Risti võtmine tähendab vabatahtlikku alistumist Jumala
kujundavale käele. See on valik lasta oma egol kahaneda, et Kristuse kirkus
saaks meis kasvada. Kui me lakkame võitlemast Jumala kasvatuse vastu ja anname
oma elud Tema kätte, muutuvad meie katsumused armu vahenditeks. Me ei kaota
oma elu, vaid laseme sellel puhastuda ja särama lüüa. Siin, armulaua sakramendis,
kohtuvad meie inimesekssaamise vaevad ja Kristuse täiuslik kirkus. Tema toidab
meid oma eluga, et me võiksime teel kohata Tema ülestõusmise võitu.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.