Püha Missa iga kuu 2. ja 4. laupäeval kell 10.00 Pärnu tn. 64 Paides.
KUNINGRIIGIAJA XXIV PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:
Vihkamine ja viha – needki on jälkused, ainult patune hoiab neist
kinni. Kättemaksjaile maksab Jumal kätte, ega unusta tema patte.
Anna andeks oma ligimesele, kes on sulle liiga teinud, siis
kustutab Issand sinu patud su palve peale. Sest inimene peab viha
teise peale aga Issandalt anub pääsemist. Ta on halastamatu
inimese vastu, kes on tema sarnane, kuid palub oma pattude pärast.
Kui tema, kes ta on ihulik, on täis vihkamist, kes küll annaks
andeks tema patud? Mõtle lõpule ja lakka vaenutsemast, pea meeles
kaduvikku ja surma ning pea käske. Pea käske ja ära vihka oma
ligimest, meenuta Kõigekõrgema lepingut ja andesta süüteod.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand on armuline ja halastaja!
Kiida, mu hing, Issandat
ja kõik, mis minu sees on, tema püha nime.
Kiida, mu hing, Issandat,
ja ära unusta kõiki tema heategusid.
Tema annab sulle andeks kogu su ülekohtu,
teeb sind terveks kõikidest haigustest.
Ta päästab sinu elu hukatusest,
kroonib sind helduse ja halastusega.
Tema ei riidle lõputa,
tema viha ei kesta igavesti
Tema ei tee meile meie pattude järgi
ega tasu meile kätte meie ülekohut mööda.
Nii kõrgel kui taevas on maa kohal,
nõnda suur on Issanda heldus neile, kes teda kardavad.
Nii kaugel kui koit on loojangust,
nii kaugele viib ta meist meie patud.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on armuline ja halastaja!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, keegi ei ela meist iseendale ja keegi ei sure iseendale,
sest kui me elame, siis me elame Issandale, ja kui me sureme, siis
sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – oleme ikka
Issanda päralt. Sest Issand on surnud ja ellu ärganud, ning saanud
Issandaks nii elavate kui surnute üle.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Uue käsu ma annan teile, ütleb Issand,
et te armastaksite mind, nõnda nagu mina teid olen armastanud!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal astus Peetrus Jeesuse juurde ning ütles: “Issand, kui
mitu korda võib minu vend eksida minu vastu, nii et mina peaksin
temale andeks andma? Kas on küllalt seitsmest korrast?” Jeesus
ütles talle: “Ei, mitte seitse korda, vaid seitsekümmend seitse
korda. Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes nõudis oma
sulastelt selgust nende arvepidamise kohta. Ja kui ta hakkas aru
pärima, toodi tema ette üks sulane, kes oli talle kümme tuhat
talenti võlgu. Ja kui temal ei olnud tagasi maksta, käskis tema
isand müüa tema ja ta naise, tema lapsed ja kõik, mis tal oli,
ning maksta.
Siis heitis sulane maha tema jalgade ette, palus teda ning ütles:
“Ole ometi minuga kannatalik ja ma maksan sulle kõik tagasi!” Ja
isandal läks meel haledaks oma sulase pärast, ning ta laskis tal
minna ja kustutas tema võla.
Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe teise sulase,
kes oli talle võlgu sada teenarit. Ja ta haaras temast kinni,
kägistas teda ning ütles: “Maksa mulle oma võlg ära!” Aga teine
sulane heitis maha ja palus teda: “Kannata veel, küll ma tasun
sulle oma võla!” Kuid tema ei tahtnud ning laskis teise sulase
vangi heita, kuni tema kõik ära maksab.
Kui nüüd teised sulased nägid, mis juhtus, panid nad seda väga
pahaks ja nad tulid ning rääkisid oma isandale kõigest, mis oli
sündinud. Siis kutsus isand selle sulase enda juurde ning ütles
talle: “Sina halb sulane! Kogu sinu võla ma andsin sulle andeks,
sellepärast et sa mind palusid. Eks pidanud siis sinagi halastama
oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin.” Ja
isand laskis tema oma vihas vangi heita, kuni ta maksab ära kogu
oma võla. Nii teeb minu taevane Isa ka teile, kui te ei anna kogu
südamest andeks oma vennale”.
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 18,21-35
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oh Jumal, kuna me ilma Sinuta ei saa Sulle meele järgi olla, siis
anna halastavalt, et Sinu Püha Vaim juhiks ja valitseks kõiges
meie südameid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 49; Srk 5:1-10; Lk 12:13-21
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 26; Ps 128; Kg 5:8-19; 1Tm 6:1-10
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Tänased pühakirjalugemised ei kutsu meid eranditult “kõigiga hästi läbi saama”.
Siin ei räägita odavast tolerantsusest ega sellest, et me peaksime oma tundeid
maha suruma. Täna asetatakse meie ette midagi palju teravamat: me ei saa elada
Jumala armu sees, kui me ise, teadlikult või mitte, teisiti käitume.
Vaadakem tänast tähendamissõna. Jeesus räägib sulasest, kellele kingitakse
absoluutselt hoomamatu summa. See ei ole lihtne laen. Tolleaegses maailmas oli
see terve riigi aastaeelarve. Tavaline töömees peaks selle summa teenimiseks töötama
ligi 60 miljonit päeva. Teisisõnu — seda võlga ei ole võimalik tagasi maksta. Mitte
kuidagi.Kui sulane hüüab: “Ole minuga kannatlik, ma maksan sulle kõik tagasi!” —
siis ta räägib ilmselget ebareaalsust. Ta ei saa aru, kui lootusetus seisus ta on.
Ja mis teeb isand? Ta ei anna pikendust. Ta teeb midagi uskumatut — ta kustutab
võla täielikult. Ta võtab selle hiiglasliku kahju lihtsalt enda kanda.
Aga mis juhtub järgmisel hetkel? See sama mees astub uksest välja, näeb oma
kaassulast, kes on talle võlgu saja päeva palga — ehk mõne kuu töövaeva —, võtab
tal kõrist kinni ja karjub: “Maksa ära!” Meie kuuleme seda lugu ja mõtleme: kui
õel mees! Aga kui me ausad oleme, siis me teeme sageli täpselt samamoodi. Kui
keegi meile liiga teeb, nõuame me viimse pennini õiglust. Kuid kui me ise Jumala
ees seisame, eeldame me iseenesestmõistetavalt halastust.
Kiriku traditsioonis ei vaadelda liturgiat ega pühakirja lihtsalt tekstina — nagu
“ole nüüd tubli ja andesta”. Ei, küsimus on osasaamises Jumala enda loomusest.
Püha Aquino Thomas on öelnud, et Jumala halastus ei ole nõrkus ega õigluse puudumine.
See on hoopis Tema kõigeväelisuse kõige suurem väljendus. Miks? Sest Jumalale on
omane tõsta teisi üles nendest aukudest, kuhu nad on langenud.
Kui me keeldume andestamast, ei riku me lihtsalt mingit käitumisreeglit. Me
keerame ise kraani kinni. Me lõikame end ära sellest samast armuallikast, millest
me ise Pihil ja Armulauas osa loodame saada.
C.S. Lewis täheldas kunagi väga otsekoheselt: “Olla kristlane tähendab andestada
seda, mida ei saa vabandada, sest Jumal on andestanud sinu sees selle, mida ei
saa vabandada.” Andestamine ei tähenda ülekohtu olematuks rääkimist. See tähendab
otsust: ma ei kasuta sinu süüd sinu vastu.
Andestamatus ei ole emotsioon, vaid isetehtud vangla. Siirak ütleb: “Aga kui tema,
kes ta on ihulik, on täis vihkamist, kes küll annaks andeks tema patud?”
Mida see meie jaoks tähendab? Andestamine ei ole emotsioon, vaid tahteakt ja
asjaolude tasakaalustus. Kui sa ootad hetke, millal sa tundud valmis olevat
andestama, ei andesta sa kunagi. Andestamine algab otsusest anda kohtumõistmise
õigus üle Jumalale. Nagu apostel Paulus kirjutab täna roomlastele: “Keegi ei ela
meist iseendale ja keegi ei sure iseendale… oleme ikka Issanda päralt.” Kui me
ei kuulu iseendale, ei kuulu meile ka õigus teiste üle lõplikku kohut mõista.
Evangeeliumi hoiatus on karm: isand laskis sulase vangi heita, kuni ta maksab ära
kogu oma võla. Kui me hoiame kinni teiste võlgadest meie ees, nõuame me sellega,
et ka Jumal mõõdaks meile täpse õigluse (mitte armu) mõõdupuuga. Kuid täpse
õigluse mõõdupuu all ei jääks keegi meist seisma. Kristlasele on vaja vabanemist
kättemaksu tsüklist. Maailm toimib “tasu ja kättemaksu” loogika alusel. Kristus
murrab selle tsükli Ristil. Kui me andestame, lõpetame me kurjuse edasikandumise
meie kaudu. Me ei lase teise inimese eksimusel dikteerida oma hinge seisundit.
Täna Altari juurde astudes ei too me Jumala ette oma teeneid. Me astume siia kui
need, kelle kümne tuhande talendi suurune võlg on Ristil tühistatud. Me võtame
vastu armu, mida me pole ära teeninud. Ärgem siis mingem siit pühakojast välja,
et haarata teistel kõrist. Palugem täna lpäevapalve sõnadega: Anna halastavalt,
et Sinu Püha Vaim juhiks ja valitseks kõiges meie südameid. Et me suudaksime
lahti lasta neist “sajast teenarist”, mis meid ahelates hoiavad, ning elada
Jumala mõõtmatu ja vabastava armu sees. Aidaku selles meid püha Kolmainus
Jumal Ise. Aamen.
KUNINGRIIGIAJA XXIII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa
kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt. Kui ma ütlen
õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma
tema teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin
sinu käest. Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks,
tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled
päästnud oma hinge. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!
Tulgem, hõisakem Issanda ees,
rõkakem rõõmust oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
laulgem temale kiituselaule.
Tulgem, kummardagem ja põlvitagem,
heitkem silmili Issanda, oma Looja palge ette,
Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas,
tema lambad, keda ta juhib oma parema käega.
Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südant,
nii nagu Meribas, nõnda kui Massa päeval kõrbes.
Seal teie esiisad kiusasid mind ja panid mind proovile,
kuigi nad olid näinud minu vägevaid tegusid.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist
armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: “Sa ei tohi
rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”,
ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: “Armasta oma ligimest nagu
iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma endaga ära lepitas,
ega arvanud inimestele süüks nende eksimusi.
Meie läbi on ta andnud neile ka lepitusesõna!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: Kui su vend teeb pattu, siis mine ja noomi
teda nelja silma all! Kui ta sind kuulda võtab, siis oled sa oma venna tagasi
võitnud. Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest
kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kohtuasi kindel. Kui ta neidki ei kuula,
siis ütle kogudusele! Ja kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle
nagu pagan ja tölner! Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa
peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti
päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui kaks teie seast on siin
maa peal ühel meelel mingi asja suhtes, siis mida nad iganes paluvad, selle nad
ka saavad minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel
koos, seal olen mina nende keskel.
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 18,15-20
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Issand, me palume Sind, luba meil kogu südamest Sinule loota, sest nii nagu
Sina alati paned vastu uhketele, kes loodavad oma jõule, ära hülga neid, kes
kiitlevad Sinu halastusest Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 19; Ps 24; Mi 6:1-8; Fl 4:4-13
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 50; Jr 7:1-11; Lk 13:18-30
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas. Tänaseid pühakirjalugemisi võidakse kergesti lugeda
moraalikoodeksiks või reeglistikuks, kuidas koguduses korda hoida ja teisiti
mõtlejaid korrale kutsuda. Hesekiel räägib vahimehest ja surmahoiatusest, püha
Matteus kirjeldab protseduuri, kuidas venda noomida ja vajadusel teda kogudusest
välja heita nagu „paganat ja tölnerit“. Aga vaatleme neid tekste täna vaatenurgast,
mida me tihti ei märka. Kui me kuuleme sõna „vahimees“ või „venna noomimine“,
tõuseb meis tihti esile teatud õiglane üleolek. Me kujutame ette, et vahimees
seisab kõrgel müüril, vaatab alla ja justkui näitab näpuga nende peale, kes all
ekslevad. Kuid Kiriku traditsioonis ja pühade kogemuses ei ole vahimees mitte
kohtunik, vaid kaaskannataja. Püha Julian Norwichist, suur 14. sajandi Inglismaa
müstik, kirjutas oma nägemustes: „Jumal ei vaata pattulangenud inimese peale mitte
viha või halvakspanuga, vaid kaastundega. Ta näeb patustajat mitte kui kurjategijat,
vaid kui haavatut ja viletsuses vaevlejat.“
Kui me vaatame tänaseid tekste läbi sellise vaatenurga näeme sügavamat pilti.
Hesekieli raamatus ütleb Jumal, et kui sa ei räägi ega hoiata, küsitakse teise
inimese veri sinu käest. Miks? Mitte karistuse hirmus, vaid sellepärast, et me oleme
orgaaniliselt ja vaimulikult üksteisega seotud. Prohvet ei ole eraldiseisev
vaatleja; ta on ihuliige. Kui teise hinge elutee katkeb või eksib, teeb see katki
ka sinu enese hinge vaimuliku sideme. Vahimeheks olemine ei tähenda teiste
tagaajamist ega nende vigade loetlemist, vaid teadlikkust sellest, et teiste
inimeste vaimulik saatatus on minu kätes. Ja siin jõuame püha Pauluse sõnadeni
roomlastele: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg
üksteist armastada.“ Apostel ei ütle siin, et armastus on lihtne tunne. Ta ütleb,
et armastus on võlg — see on ainus katkematu kohustus, mida me ei saa kunagi
lõplikult ära tasuda. Kui Matteuse evangeeliumis käsib Jeesus minna ja noomida
venda nelja silma all, siis me loeme seda ekslikult sageli kui juriidilist astmelist
protsessi. Kuid miks alustada nelja silma all? Miks võtta hiljem kaasa vaid kaks
või kolm? Enne kui asjast räägitakse kogu kogudusele? Sest tõeline armastus kaitseb
teise inimese tegelikku väärikust. Ta ei tee teise eksimusest avalikku etendust.
Nelja silma all rääkimine tähendab: „Ma hoolin sinu hingest nii palju, et ma
panen oma mugavuse kaalule, ma riskin sinu pahameelega, aga ma ei tee seda
avalikult, et sind häbistada.“ Ja mis saab siis, kui ta ikka ei kuula ja Jeesus
ütleb: „…siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner“? Siin ongi tänase evangeeliumi
kõige sügavam paradoks. Kuidas kohtles Jeesus ise paganaid ja tölnereid?
Jeesus ei heitnud neid minema. Ta istus nendega ühes lauas. Ta sõi koos nendega. Ta
pööras neile erilist tähelepanu. Kui keegi on muutunud meile „paganaks ja tölneriks“,
ei tähenda see luba teda vihata või unustada. See tähenda kutset alustada otsast
peale — temasse tuleb hakata uuesti suhtuma kui inimesse, kes vajab esmast
evangeeliumi kuulutamist, täielikku ja eeltingimusteta armastust.
Mida see kõik meie jaoks tähendab?
Me elame maailmas, mis on täis teravat hukkamõistmist, sotsiaalmeedias avalikku
häbistamist ja teiste vigade otsimist. Tänane pühakirja tekst annab meile täiesti
teistsuguse õpetuse. Hoidkem alati meeles, et meie vaimulik elu ei ole privaatne
hobi. Kui sa näed oma koguduses, perekonnas või kogukonnas kedagi, kes on tegemas
haiget endale või teistele, ei ole vaikus alati vagadus. Mõnikord on vaikus lihtsalt
mugavus ja kartus. Vahimehe ülesanne on kõnelda — aga kõnelda armastuses, mitte
üleolekus. Enne kui sa räägid kellelegi teisele mõne venna või õe eksimusest, mine
ja räägi selle inimese endaga. Nelja silma all. Säästa tema au. Kuula teda. See
nõuab suurt julgust ja alandlikkust, aga see on ainus viis, mis toob lepitust,
mitte uusi haavu, veelgi hullemal juhul Jumala ja Kiriku vastasust. Jeesus lubab
evangeeliumi lõpus: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“
Kirikut ei sünnita meie enese jõud ega tublidus. Kirik sünnib seal, kus me üksteist
armastusega kanname — sest just selles lepituses muutub Kristuse kohalolu meie
keskel elavaks. Kui me palume ühel meelele – mitte selleks, et teisi muuta,
vaid selleks, et Jumala arm saaks toimida –, muutub taevas ja maa.
Armsad õed ja vennad, ärgu olgu meil täna ega tuleval nädalal ühtki muud võlga kui
ainult võlg üksteist armastada. Ärgem paadutagem oma südant, kui kuuleme Taevase
Isa häält, vaid võtkem see lepituse sõna ja viigem see oma igapäevasesse ellu.
Sest Jumal oli see, kes Kristuses maailma enesega ära lepitas — ja ta usaldab
selle lepituse sõna täna meie kätte.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.
KUNINGRIIGIAJA XXII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Issand, sina oled mind alla surunud ja ma olen alla surutud, sina olid tugevam,
sina võitsid! Ja ma olen olnud naeruks igal päeval. Kõik pilkavad mind, sest iga
kord, kui ma räägin, pean ma karjuma, kuulutama vägivalda ja rõhumist. Issanda
sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks. Aga kui ma mõtlesin: ma
ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu
põletav tuli ja mu luudes hõõgumine.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Minu hing igatseb Issandat!
Mu Jumal, sind ma otsin üha,
sinu järele januneb mu hing.
Sind igatsedes vaevleb mu ihu
nagu põuast pragunenud maa.
Ma vaatasin pühamus su poole
et näha sinu vägevust ja kirkust.
Sest sinu heldus on parem kui elu,
sind ülistavad mu huuled.
Ma tahan sind kiita kogu eluaja,
sinu nimel tõsta palves oma pihud.
Sa toidad mind otsekui pidusöögil
ja mu süda ülistab sind rõõmsate huultega.
Tõesti, sina oled minu abimees,
sinu tiibade varju all ma hõiskan.
Minu hing on sinusse kiindunud,
sinu parem käsi hoiab minust kinni.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Minu hing igatseb Issandat!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma manitsen teid Jumala armu pärast, et te tooksite iseendid elavaks,
pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See ongi mõistlik jumalateenimine.
Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge ja saage uueks oma südame
mõtlemiste poolest, et te võiksite veenduda selles, mis on Jumala tahtmine –
mis on hea, Jumalale meele järgi ja täiuslik.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa valgustagu meie vaimusilmi,
et me tunneksime ära oma lootuse ja kutsumuse!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sellest ajast peale rääkis Jeesus tihti oma jüngritele, et tema peab minema
Jeruusalemma, seal palju kannatama vanemate, ülempreestrite ja kirjatundjate
läbi; ära tapetama, kuid kolmandal päeval üles tõusma. Seepeale kutsus Peetrus
Jeesuse kõrvale ja hakkas teda manitsema: “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda
sinuga sündigu!” Aga tema pöördus ümber ja ütles Peetrusele: “Tagane minust,
saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid inimesest!” Siis
ütles Jeesus oma jüngritele: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu
ennast, võtku oma rist ja tulgu minu järel. Sest kes iganes tahab oma elu
päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu pärast, see leiab selle.
Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks kogu maailma, aga kaotaks oma elu,
või mille eest võiks inimene osta tagasi oma hinge. Sest Inimese Poeg tuleb oma
Isa kirkuses ühes inglitega ning tasub igaühele tema tegude järgi.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 16,21-27
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõige väe Issand, Kes Sa oled kõigi heade asjade looja ja andja:
poogi meie südametesse armastus oma Nime vastu, kasvata meis tõelist
jumalateenistust, toida meid kõige headusega ja too meis esile heade
tegude viljad Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 104; Srk 17:11-15; Mk 3:20-21,31-35
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 11; Ps 12; 5Ms 15:7-15; Mt 26:6-13
Mõtisklus
Ristiusu tõeline sügavus ei peitu julgustavates loosungites ega pinnapealses
lohutuses, vaid paradoksis. Tänase Kuningriigiaja XXII pühapäeva
pühakirjalugemised seavad meid vastamisi kristliku elu kõige nõudlikuma ja
samas kõige vabastavama tegelikkusega: ristitee ja meie endi tahte täieliku
ümberkujundamisega.
Vaadelgem korraks prohvet Jeremijat. Ta ei ole tagasihoidlik kangelane ega
võidutsev mees. Jeremija on murtud mees. “Issand, sina oled mind alla surunud
ja ma olen alla surutud… Ma olen olnud naeruks igal päeval.” Jeremija
kogeb jumaliku kutsumuse rasket koormat — tõe kuulutamine maailmas, mis
tõde vihkab, toob kaasa üksinduse ja pilked. Kuid kui ta otsustab vaikida,
muutub Jumala Sõna tema sees põletavaks tuleks, mida ei saa kustutada. Siin
paljastub Kiriku teoloogia üks kallis mõte: Jumala arm ei ole mugav täiendus
meie elule, vaid muutev, vahel valus jõud, mis murrab läbi meie inimlikest
kaitsemüüridest.
Evangeeliumis näeme sedasama draamat lahti rullumas Jeesuse ja Peetruse
vahel. Peetrus, kes on just tunnistanud Jeesuse Kristuseks, ei suuda taluda
mõtet kannatavast Messiast. “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda sinuga
sündigu!” hüüab ta. Kuid Jeesuse vastus on terav ja tingimusteta: “Tagane
minust, saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid
inimesest!” Miks reageerib Issand nii karmilt? Sest Peetrus pakkus Kristusele
(ja meile) ristita kristlust. Ta pakub religiooni ilma ohvrita, armu ilma
kuludeta.
Püha John Henry Newman sõnastab oma meditatsioonides (Meditations and Devotions)
Kiriku sügava veendumuse: “Jumal on loonud mind tegema Talle mingit kindlat
teenistust… Seepärast ma usaldan Teda. Kus tahes või mis tahes olukorras
ma ka ei oleks, ei visata mind kunagi ära. Kui olen haiguses, võib mu haigus
Teda teenida; kui segaduses, võib mu segadus Teda teenida; kui mures, võib mu
mure Teda teenida. Need võivad olla vajalikud vahendid mingi suure eesmärgi
saavutamiseks, mis on täielikult üle meie mõistmise.” Need sõnad tabavad
tänaste lugemiste tuuma.
Kirik seab tänased tekstid meie ette, et vabastada meid suurimast ilmiklikust
eksitusest: arvamusest, et usuelu eesmärk on mugavus, turvalisus ja maailma
tunnustus. Kirik tuletab meile meelde, et kristlik identiteet on olemuslikult
sakramentaalne ja ohvrimeelne. Kristus ei kutsu meid olema “head inimesed”
maailma standardite järgi, vaid kutsub meid muutuma. Maailma loogika ütleb:
hoia end, kogu endale, kaitse oma positsiooni. Evangeeliumi loogika ütleb:
“Kes iganes tahab oma elu päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu
minu pärast, see leiab selle.”
Püha Paulus võtab selle kokku oma kirjas roomlastele, mis on kristliku elu
nurgakivi: me peame tooma oma kehad ja elud “elavaks, pühaks ja Jumalale
meelepäraseks ohvriks.” See ongi meie mõistlik jumalateenimine — kreeka
keeles logikē latreia —, vaimne kultus, mis ei piirdu vaid pühapäevase missaga,
vaid hõlmab kogu meie olemust. Kirik ütleb meile täna: teie usk peab teile
midagi maksma, vastasel juhul on see vaid tühi kest.
Kuidas me vastame sellele üleskutsele oma igapäevases elus? Kiriku sõnum ei
ole üksnes teoloogiline analüüs, vaid kutse tegevusele.
Võtkem oma risti igapäevaselt. Rist on teadlik otsus unustada ennast, alistada
oma ego, oma uhkus ja oma tahe Jumala tahtele. See on valik armastada ja
teenida ka siis, kui see toob kaasa vaeva, mõistmatust või pilget, nagu
Jeremija puhul.
Ärgem saagem selle maailma sarnaseks. Paulus hoiatab meid mugandumast
praeguse ajastu mõttemallidele. Me peame uuenema oma “südame mõtlemiste
poolest”. See tähendab oma vaimu toitmist palve, pühakirja ja Kiriku
sakramentidega, mitte maailma ahvatlustega. Me peame õppima nägema asju
Jumala, mitte inimeste vaatenurgast.
Mõistkem, et rist ei ole haigus ega õnnetus, vaid Jumala pühitsev tööriist.
Kirik õpetab, et teemant ei sära ilma terava lihvimiseta ja kuld ei saavuta
puhtust ilma tuleta. Risti võtmine tähendab vabatahtlikku alistumist Jumala
kujundavale käele. See on valik lasta oma egol kahaneda, et Kristuse kirkus
saaks meis kasvada. Kui me lakkame võitlemast Jumala kasvatuse vastu ja anname
oma elud Tema kätte, muutuvad meie katsumused armu vahenditeks. Me ei kaota
oma elu, vaid laseme sellel puhastuda ja särama lüüa. Siin, armulaua sakramendis,
kohtuvad meie inimesekssaamise vaevad ja Kristuse täiuslik kirkus. Tema toidab
meid oma eluga, et me võiksime teel kohata Tema ülestõusmise võitu.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.
KUNINGRIIGIAJA XXI PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii ütleb Issand Sebnale, kuninga kojaülemale ja õukonnapealikule: Ma tõukan
sind alla su ametist, ja su kõrgest seisusest paiskan ma su põrmu. Ning sellel
päeval ma kutsun oma sulase Eljakimi, Hilkja poja. Ma panen talle selga sinu
kuue ja vöötan tema niuded sinu vööga. Ja ma annan sinu ameti tema kätte ning
tõstan ta isandaks Jeruusalemma elanike ja juuda koja üle. Ja ma panen Taaveti
koja võtme tema õlale, nii et kui tema avab, siis keegi ei sule, ja kui tema
suleb, siis keegi ei ava! Mina löön tema nagu varna seina – kindlasse kohta,
ning tema saab aujärjeks oma isa soole.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, Sinu heldus kestab igavesti!
Ma tänan sind kogu südamest,
inglite ees ma laulan ja mängin sinule.
Sinu templi poole ma langen silmili
ja kiidan kõrgeks su nime sinu helduse ja ustavuse pärast.
Sest kõrgeks üle kõige
oled sa tõstnud oma nime ja tõotuse.
Kui ma sinu poole hüüdsin, sa võtsid mind kuulda,
ja rohkendasid mu hingejõu.
Tõesti, Issand on kõrge ja näeb madalat,
aga kõrgi ta tunneb ära juba kaugelt.
Issand, sinu heldus kestab igavesti,
ära jäta oma kätetööd.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sinu heldus kestab igavesti!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kui suur on küll Jumala rikkuse sügavus, kui ääretu tema tarkus. Kui
uurimatud on tema kohtumõistmised ja äramõistetamatud tema teed! Jah, kes küll
on lugenud Issanda mõtteid, ja kes suudaks olla tema nõuandja? Või kes on talle
midagi enne andnud, et tema peaks tagasi maksma? Jah. Temast ja Tema läbi ja
Temas on kõik loodu. Temale olgu au ikka ja igavesti. Aamen.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule rajan ma oma Kiriku,
ning surmavalla väravad ei võida seda ära!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelleks
inimesed mind, Inimesepoega, peavad?” Ja nemad vastasid: “Mõned peavad sind
Ristijaks Johanneseks, teised Eelijaks, mõned aga Jeremiaks või mõneks teiseks
prohvetiks.” Siis küsis ta nende käest: “Aga teie, kelleks teie mind peate?”
Siimon Peetrus vastas: “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” Jeesus kostis
talle: “Õnnis oled sina, Siimon Joona poeg, sest seda pole sulle ilmutanud ei
liha ega veri, vaid minu Isa, kes on Taevas! Ja mina ütlen sulle: sina oled
Peetrus (see on Kalju), ja sellele kaljule rajan ma oma kiriku, ja surmavalla
väravad ei võida seda ära. Mina annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes
maa peal seod, see on taevas seotud, ja mis sa maa peal lahti päästad, see on
taevas lahti päästetud”. Siis keelas ta oma jüngreid kellelegi rääkimast, et
tema ongi Messias. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 16,13-20
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Me palume Sind, halastav Jumal, et Sinu Kirik, olles ühtsuses kokku kogutud
Sinu Püha Vaimu läbi, võiks ilmutada Sinu väge kõigi rahvaste seas Sinu
nime auks Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 139; Srk 15:11-20; Fl 2:12-18
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 27; Tb 13:1-5,7-11; Rm 9:1-5,14-24,30-33
Mõtisklus
Kui me vaatame tänaseid pühakirjalugemisi tervikuna, kõlab neist läbi üks sügav,
salapärane ja lootustandev tõde: Jumala eriline valik ja Tema Kiriku kindel
püsivus. Kui me seisame altari ees, ei hoia me lihtsalt traditsiooni elus, vaid
Kristus Ise sirutab oma käed meie läbi tänasesse päeva, tehes meist oma armu
vahendajad – pühitsetud, sakramentaalse ja katoolse kogukonnana, mille Isa on
oma armust kutsunud, Lunastaja verega rajanud ja Püha Vaimuga varustanud.
Kuid miks algab meie pühapäevane lugemine nii karmi ja ootamatu pildiga Vana
Testamendi prohvet Jesaja raamatust? Jesaja kõneleb meile mehest nimega Sebna.
Ta oli Juuda kuninga Hiskija paleeülem – mees, kelle käes oli kõrgeim maise
võimu ja vastutuse võti. Ent Sebna oli unustanud, kelle sulane ta on. Ta kasutas
talle usaldatud tähtsat positsiooni eneseimetluseks, uhkuseks ja isikliku au
tagaajamiseks. Jesaja kirjeldab varem, kuidas Sebna lasi endale raiuda kaljusse
toreda hauakambri, ehitades mälestusmärki oma surelikule egole. Ta unustas
lepingurahva ja Jumala armu.bSebna kukkumine toob esile vaimuliku seaduspära:
Jumala majapidamises ei ole ruumi enesekesksele võimuihale. Teda oli vaja
välja vahetada, sest Jumala rahvas vajas isalikku hoidjat, mitte omakasupüüdlikku
valitsejat. Tema asemele kutsub Issand Eljakimi. Jumal võtab Sebnale kuulunud
ametirüü ja vöö ning paneb need uue sulase selga. Jumal ütleb Eljakimi kohta:
„Ma panen Taaveti koja võtme tema õlale, nii et kui tema avab, siis keegi ei
sule, ja kui tema suleb, siis keegi ei ava!“ Eljakimist pidi saama justkui
„isa Jeruusalemma elanikele“. Kuid see lugu ei jää pelgalt ajalooks. See avaneb
täies hiilguses tänases evangeeliumis, kus Jeesus Filippuse Kaisareas küsib:
„Aga teie, kelleks teie mind peate?“ Kui Siimon vastab Vaimu ilmutuses: „Sina
oled Messias, elava Jumala Poeg,“ teeb Issand temast Peetruse – Kalju. Kristus
kordab Jesaja ettekuulutust uues ja igaveses lepingus: Tema annab Kirikule ja
apostlitele Taaveti koja taevased võtmed. Mitte selleks, et luua maist eraldatust,
vaid selleks, et uksed Taevariiki, armulauale ja pattude andeksandmisele oleksid
avatud. Mida see kõik tähendab meie jaoks siin ja praegu?
Valituks olemine ei tähenda passiivset ettemääratust ega mugavuse garantiid.
Jumala kutse ei ole pilet pealtvaatajate saali, vaid kutse elavale koostööle
Looja ja Tema loodu vahel. Sebna kurb saatus tuletab meelde, et me võime kanda
ametirüüd, ent kui meie süda ei tee koostööd Jumala armuga, saab meist tühi kest.
Jumal ei vaja Kirikut mitte sellepärast, et Ta oleks abitu, vaid Ta on oma
piiritus armus otsustanud tegutseda meie kaudu. Kiriku valitus tähendab olla
vahend Tema käes, avatud uks ja lepituse kanal. See on igapäevane otsus öelda
koos Neitsi Maarjaga: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna
järgi.“ Tänane Psalm tuletab meile meelde: „Issand on kõrge ja näeb madalat,
aga kõrgi ta tunneb ära juba kaugelt.“ Me ei tohi langeda Sebna pattu. Iga kord,
kui me kristlastena või kogudusena arvame, et Jumala arm on meie eriline eelisõigus
teiste üle, mitte vastutus teisi teenida, kaotame me oma vaimuliku vöö ja rüü.
Hoidkem meeles, et Kirik ja kogudus on rajatud Kristusele – nurgakivile. Püha
Lancelot Andrewes, varajane inglise piiskop ja anglokatoliku traditsiooni sügav
teoloog, on oma palvetes sõnanud: „Tee meist, Issand, mitte kõrkjad tuules ega
tühised varjud, vaid elavad kivid Sinu templi müürides, mis toetuvad üksnes Sinu
Poja alandlikkusele ja armule.“
Seda peegeldab ka tänase hommikupalvuse lugemine apostel Pauluse kirjast
filiplastele: „Nõudke oma päästet kartuse ja värinaga, sest Jumal on see, kes
teis teeb, et te tahate ja viite täide tema hea meele järgi.“ Meilt ei oodata
meeleheitlikku enesetõestamist, vaid usaldavat allumist Jumala armule.
Armsad vennad ja õed, meid on valitud mitte meie väärikuse, vaid Tema piiritu
halastuse pärast. Täna kutsub Kristus meid üles astuma oma igapäevaellu ustavate
majapidajatena: Teenima oma ligimest samasuguse isaliku hoolega, milleks kutsuti
Eljakim. Avama lepituse, armastuse ja palve võtmetega uksi neile, kes on
meeleheites ja eriti neile, kes otsivad teed Jumala juurde. Seisma kindlalt ja
vankumatult pühitsetud Kiriku osaduses, teades, et surmavalla väravad ei saa
iial võitu selle üle, mis on rajatud Kristuse elavale tõele.
Olgu Tema püha arm meie varjupaigaks ja tugevuseks igal meie sammul. Aamen.
KUNINGRIIGIAJA XX PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nõnda ütleb Issand: Pange tähele õigust ja olge õiglased, sest mu pääste
on ligidal ja mu õiglus ilmumas! Võõrad, kes on liitunud Issandaga,
teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik,
kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust –
needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas,
ja nende põletus- ja tapaohvrid on mu altari peal meelepärased; sest mu
koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Jumal, Sinule laulgu kiitust kõik rahvad!
Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid;
ta lasku oma pale paista meie peale,
et maa peal tuntaks sinu teed,
kõigi rahvaste seas sinu lunastust!
Rõõmustagu rahvad
ja hõisaku rahvahõimud,
sest sina mõistad rahvale kohut õigluses
ja juhatad rahvahõime maa peal!
Jumal, sinule laulgu tänu rahvad,
sinule laulgu tänu kõik rahvad!
Jumal õnnistagu meid
ja kõik ilmamaa otsad kartku teda!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Jumal, Sinule laulgu kiitust kõik rahvad!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma
oma ametit – ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma
olen, ning mõned nende seast päästa. Sest kui juba nende kõrvaleheitmine
on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist
ellutõusmine? Sest otsekui teie tollal olite Jumalale sõnakuulmatud, nüüd
on aga teie peale nende sõnakuulmatuse tõttu halastatud, nõnda on nüüd ka
nemad muutunud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, et ka
nende peale halastataks. Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud
sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal jõudis Jeesus Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist
paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: “Issand, Taaveti Poeg,
halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei
vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda:
“Saada ta minema, sest ta ei lakka appi hüüdmast meie taga!” Tema vastas:
“Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.”
Aga naine tuli, heitis ta ette maha ja ütles: “Issand, aita mind!” Jeesus
vastas: “Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Ent tema
ütles: “Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende
isandate laualt pudenevad.” Siis Jeesus vastas talle: “Oh naine, sinu usk
on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal
tunnil. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 15,21-28
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõigeväeline Jumal, Kes Sa oled andnud oma ainusündinud Poja meile nii
patuohvriks kui ka jumalakartliku elu eeskujuks: anna meile armu, et me
alati tänuga vastu võtaksime Tema hindamatut headust ja püüaksime iga
päev järgida Tema püha elu õnnistatud samme, Sinu Poja Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 124; Ps 125; Js 26:12-16,19; Rm 8:26-39
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 68; Srk 35:10-19; Mk 12:38-44
Mõtisklus
Esimestest sajanditest peale on Kirik olnud paik, kus otsitakse Jumala armu
ja Tema rahu. Kuid kui me vaatame tänaseid pühakirjalugemisi ja mõtleme ausalt
oma ajaloole, põrkume me kokku sõnaga, mis võib tekitada veidi ebamugavust või
väärat tõlgendust. See on sõna „pagan”. Kust see sõna tuleb ja mida see algselt
tähendas? Ladinakeelne sõna paganus tähendas algselt lihtsalt maakoha elanikku,
maainimest — kedagi, kes elas väljaspool linnakogukonda või Rooma riigi ametlikku
elukorraldust. Kui kristlus hakkas varajase Kiriku päevil levima eelkõige suurtes
keskustes nagu Rooma, Aleksandria või Antiookia, jäid maapiirkonnad kauemaks
truuks vanadele kommetele. Nõnda sai paganus tähenduse: keegi, kes on väljaspool
lepingurahva ringi, keegi, kes ei kuulu veel Jumala avalikku ilmutusse ega Kiriku
osadusse. Sarnaselt tähistas heebreakeelne sõna goim ja kreekakeelne ethne
kõiki neid rahvaid, kes polnud Iisrael.
Mis on aga sellel pistmist meiega tänapäeval? Valdav enamik meist, kes me siin
kirikupingis istume ja end kristlasteks nimetame, pole vere poolest juudid.
Ajalooliselt ja teoloogiliselt oleme me ise need samad „paganad” — väljasttulijad,
võõrad, kes ei pärinenud Aabrahami otsesest vereliinist.
Apostel Paulus tuletab seda kirjas roomlastele teravalt meelde. Tema räägib
„paganatest” mitte üleolevalt, vaid aukartuse ja hämmastusega: Jumal on teinud
midagi müstilist ja ootamatut. Suure misjonikäsu kaudu — kui Kristus käskis minna
ja teha jüngriteks kõik rahvad (panta ta ethne) — avati uks neile, kes olid kord
kaugel. Meie ei saanud Kristuse ihu liikmeteks oma teenete, pärandi ega erilise
õiguse tõttu, vaid pelgalt Jumala käsitamatu halastuse läbi.
Tänane evangeelium seab meie ette püha ja valusa vaatepildi. Kaanani naine —
Kreeka ja Foiniikia piirkonnast, tõeline pagan Iisraeli silmis — tuleb Jeesuse
juurde. Tema tütar on vaevatud. Ja esialgu põrkub ta näilise vaikuse ning karmide
sõnade vastu: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”
Esmapilgul rasked sõnad, kuid me märkame selles stseenis sügavat teoloogilist
draamat. Jeesus ei tõuka naist minema vihkamisest, vaid paneb proovile tema usu
ja peegeldab ajastu piiratust, et seda siis avalikult murendada. Naine ei hakka
vastu, ta ei solvu ega nõua oma õigust. Ta võtab omaks oma positsiooni — jah,
ma olen see väljasttulija, ma olen see „pagan” — ja ütleb sõnad, mis kajavad
läbi sajandite: „Ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt
pudenevad.” See naine mõistis Jumala armu olemust paremini kui paljud Iisraeli
vagad. Ta teadis, et isegi üksainus raasuke Jumala laualt — üksainus tilk Tema
armu — on piisav, et tervendada, päästa ja üles tõsta. Nõnda näitab Kaanani
naine, et Jumala riigis ei otsusta päritolu ega tiitlid, vaid igatsev usk.
Seda on hästi sõnastanud 7. sajandi kirikuisa, püha Maximus Usutunnistaja:
„Jumal ei vaata seda, kust keegi pärineb, vaid milliseks on tema süda muutunud.
Sest Kristuse armu läbi ei ole enam ühtegi “võõrast” — on vaid need, kes on
lakanud olemast võõrad Tema armastuse avaruses.” Ja Jeesus vastab naisele:
„Oh naine, sinu usk on suur!” See on oluline tõsiasi meie vaimuliku elu hoiaku
jaoks. Kui me unustame oma juured — unustame, et me oleme päästetud paganad,
kellele on armu antud —, hiilib meie südamesse ohtlik vaimulik uhkus. Me hakkame
paitama mõtet, et Kirik kuulub meile, et me oleme “omad” ja keegi teine on
“võõras”. Me hakkame tõmbama piire ja otsustama, kes on väärt tulema altari
ette ja kes mitte. Kuid prohvet Jesaja kuulutab selgelt: „Mu koda nimetatakse
palvekojaks kõigile rahvastele.” Jumala armurohkuse ei ole privileege ega
eesõigusi. Altar, mille ees me seisame ja kus pühitsetakse Kristuse Ihu ja Verd,
on lepituse paik. Me kõik tuleme siia ja sirutame käed välja nende samade
armastuseraasukeste järele. Kuidas meid kutsutakse sellele armule vastama?
Iga kord, kui astume pühakotta või võtame vastu püha sakramenti, peaksime
meeles pidama: see on kingitus. Me polnud lepingurahvas, aga Kristus tegi
meid oma Isale kuningriigiks ja preestriteks. Tänu on õige kristliku elu alus.
Vaadakem enda ümber, tänapäeva maailmas on palju neid, keda ühiskond või me ise
peame tänapäeva “paganateks” — neile, kes on Kirikust kaugel, kes elavad
teisiti, kes otsivad eksirännakutes tõtt. Meie ülesanne pole neid eemale
peletada ega hukka mõista, vaid näha neis sama igatsust, mis oli Kaanani naisel.
Suur misjonikäsk ei ole käsk teisi eemal hoida, vaid kutse jagada seda palukest,
mida me ise oleme tasuta saanud. Kaanani naine õpetab meile ka lakkamatu palve
olulisust. Kui maailm tundub vaikivat või Jumala vastus viibivat, ei tohi me
taganeda. Me paneme oma lootuse Tema lõputule headusele. Mõelgem tänutundega
sellele, et Jumal viib oma pühale mäele ka need, kes olid kord võõrad. Tulgem
Tema altari ette ehtsa usuga, teades, et Tema armulaualt langevad raasukesed
on eluks ja igaveseks päästeks kogu maailmale.
Olgu Issand kiidetud! Aamen.
KUNINGRIIGIAJA XIX PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Eelija tuli Jumala mäe Hoorebi juurde ja ta läks ühte koopasse ning ööbis seal.
Aga Issand hüüdis teda ja ütles: “Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees ja
vaata, Issand läheb sinu eest mööda!” Siis tõusis marutuul, mis muutus tormiks
ning kõigutas mägesid ja purustas kaljusid, kuid Issand ei olnud marutuules. Ja
tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja
maavärisemise järel tuli tulelõõm, aga Issand ei olnud tulelõõmas. Siis aga tuli
vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, kattis ta oma näo kuuega ja läks
välja ning seisis koopasuus. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Ma tahan kuulda, mida Issand Jumal räägib,
tõesti, ta kuulutab rahu oma rahvale ja oma vagadele.
Tema abi on ligi neile, kes teda kardavad,
tema kirkus elab meie maal.
Heldus ja tõde saavad kokku,
õigus ja rahu annavad teineteisele suud.
Maa seest võrsub tõde,
õigus vaatab alla taevast.
Jah, Issand annab meile kõik hea,
meie maa kannab vilja.
Õiglus kõnnib tema ees
ja käib tema jälgedes.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma räägin tõtt Kristuses ja mu südametunnistus tunnistab Pühas Vaimus,
et ma ei valeta. Mu südames on suur kurbus ja lakkamatu valu, sest ma sooviksin
olla ise Kristuse poolt ära neetud ja temast lahus, kui see võiks aidata minu
vendi, minu oma rahva liikmeid. Sest nemad on iisraellased, kelle päralt on
lapseõigus, kirkus ja lepingud; seadused, jumalateenistus ja tõotused. Nende
omad on esiisad, kellest Kristus on ihu poolest sündinud. Tema, kes ta on Jumal
üle kõige, olgu ta kiidetud igavesti. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus käskis oma jüngritel paati asuda ja sõita vastaskaldale enne teda, kuni
tema rahvahulkadel minna laseb. Ja kui ta oli lasknud rahvahulkadel ära minna,
läks ta üles mäele ning palvetas seal üksinduses. Samas oli paat juba kaldast
kaugel eemal ja heitles lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal
öövahikorral tuli Jeesus nende juurde vett mööda kõndides. Kui jüngrid nägid
Jeesust järvel kõndimas, olid nad kohkunud ja ütlesid: “See on tont!”, ning nad
karjusid hirmu pärast. Aga Jeesus hakkas nendega rääkima ja ütles: “Olge julged,
see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: “Issand, kui see oled Sina, siis
käsi mul vett mööda sulle vastu tulla.” Ja ta ütles: “Tule!” Ning Peetrus astus
paadist välja, kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta
kartma, ta hakkas vajuma ning hüüdis: “Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas
sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: “Sina nõdrausuline, miks
sa kahtlema lõid?” Ja kui nad paati astusid, rauges tuul. Ja paadisolijad
kummardasid Jeesust ning ütlesid: “Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:22–33
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Anna meile, Issand, me palume Sind, vaimu alati mõelda ja teha seda, mis on õige,
et meie, kes me ei saa ilma Sinuta eksisteerida, Sinu läbi võiksime elada Sinu
tahte järgi; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 145; Srk 1:1-10; Jh 8:25-36
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 15; Ps 46; Js 44:1-8,21-23; Rm 12:1-9
Mõtisklus
Tänased pühakirjalugemised ei ole mõeldud meile toodud meeldivaks pühapäevaseks
kuulamiseks ega moraalitsemiseks. Need asetavad meid olemusliku kristliku müsteeriumi
ette: kuidas kujuneb inimhing kesk maailma elu ning milles seisneb Kiriku orgaaniline,
sakramentaalne ühtsus? Teoloogiliselt ei ole Kirik pelgalt mõttekaaslaste ühendus,
vaid Kristuse müstiline Ihu (Corpus Christi mysticum). See Ihu ei eksisteeri nagu
alalhoitud museaal, vaid elab ja hingab liturgilise kalendri pühitsetud ajas. Tänane
Kuningriigiaja XIX pühapäev ei too meie ette vaimset paigalseisu, vaid vaikset,
pidevat ja paratamatut kasvu. Liturgiline kalender on vaimuliku kasvu alus – päevast
päeva korduv rütm, mis ei ahelda inimest mehaanilisse rutiini, vaid kinnistab tema
muutliku meele Jumala muutumatusse olemusse. Esimene lugemine viib meid Hoorebi mäele.
Prohvet Eelija on murtud, väsinud ja põgeneb oma elu eest. Ta ootab Jumala
vahelesekkumist teatraalses mõttes – tormis, maavärisemises või tules. Kuid Jumal ei
ilmutanud end kaoselähedases müras, vaid vaikses, tasases sahinas (qōl dəmāmāh daqqāh).
Evangeeliumis leiame jüngrid öiselt tormiselt järvelt. Paat on iidne Kiriku sümbol.
Lained heitlevad selle ümber, tuul on vastu. Kui Kristus tuleb kõndides üle vee, ei
kohku jüngrid mitte ainult tormi, vaid ka Tema ligiolu pühaduse ees. Kristus ei
vaigista tormi otsekohe kaugele jäädes; Ta astub koos nendega paati.
Seda vaimulikku paradoksi – Jumala ligiolu müras ja vaikuses, Kiriku Ihu ja isikliku
hinge koostoimet – tabas sügavalt varajase kiriku kloostriisa ja teoloog püha
Johannes Kassianos (John Cassian), kes kirjutas oma “Vestlustes” (Conlationes):
“Meie vaimuliku võitluse peamine eesmärk ja hingeseisund peab olema nõnda, et me
hoiduksime järjekindlalt meele hajevilolekust ning liidaksime oma südame lakkamatuks
ühenduseks Jumalaga… Kui aga vaim on korrakski rebitud eemale sellest ainsast
alusmüürist, kaldub ta vääramatult igapäevaste murede tormi kätte ning vajub omaenese
raskuse all kokku.” Johannes tuletab meile meelde: torm järvel ei ole mitte ainult
väline maailm, vaid eelkõige meie sisemine hajevilolek. Liturgiline kord ongi see
“ainsuslik alusmüür”, mis ei lase vaimul vajuda omaenese raskuse all kokku.
Kui kõrvutame pühakirja ja teoloogilisi tõdesid oma igapäevase elutegelikkusega,
tuleks meil vaadata kolme olulist olukorda:
Esiteks, kuidas me ootame Jumalat? Me ootame Jumalat tormis, maavärisemises ja tules.
Me tahame usuelult emotsionaalseid kõrghetki, koheseid vastuseid ja nähtavaid võite.
Kui argipäev on vaikne ja rutiinne, tunneme end justkui hüljatuna. Kitsaskoht on selles,
et otsides üliinimlikku sekkumist, kõnnime me mööda igapäevasest “vaiksest sahinast” –
hommikupalvusest, pühapäevasest Missast ja vaiksetest armastuse tegudest.
Teiseks, Peetrus astub paadist välja usus, kuid hakkab vajuma hetkel, mil viib oma
pilgu Kristuselt tormile. Igapäevaselt avaldub see meie püüdes hallata elu puhtalt oma
tahtejõu, analüüsi ja kontrollivajadusega. Niipea kui me toetume vaid oma iseendale,
muutub maailma reaalsus meid uputavaks lainetuseks.
Kolmandaks on ehk hirm muutuda “halliks kristlaseks”. Kuidas kasvada kokku Kiriku
traditsiooniga, dogmadega ja igapäevase palverütmiga, ilma et kaotaksime oma unikaalset
isiksust? Kaasaegne inimene kardab struktuuri, pidades seda vabaduse piiramiseks.
Kuid kristlikus teoloogias on vastupidi: laev ei piira meremehe vabadust ususilmade
läbipaistvuses, vaid päästab ta uppumisest.
Mida see meie jaoks tähendab ja mida peame tegema?
Liturgiline elurütm ja tänased tekstid ei kutsu meid mitte mugavustsooni, vaid teadlikule
vaimulikule askeesile. Ühtsus Kirikuga ei kustuta meie individuaalsust, vaid puhastab
selle. Nii nagu leib ja vein pühitsetakse Altaril ilma nende välimust hävitamata, nii
saab ka inimene Kiriku Ihu liikmena tõeliselt iseendaks alles siis, kui tema eluring
on kinnitunud Kristusesse. See tähendab: ära jäta oma usuelu juhuse hooleks ega ” õige
tunde” hooleks. Võta kasutusse kirikuaasta igapäevased lugemised ja palvehetked. Kui
siduda oma isiklik päevaplaan Kiriku igapäevase palveotsinguga, ei ole sa tormide
keskel kunagi üksi – sa hingad koos kogu Kristuse Ihuga. Selleks loo oma päeva teadlikke
vaikuse saari. Lülita välja kõik väline, et õppida eristama Jumala tasast häält maailma
mürast.Ja kui leiad end vaimulikust või elulisest kitsikusest vajumas, ära püüa “veepinnal
ujuda” oma jõuga. Peetruse palve oli lühike ja viivitamatu: “Issand, päästa mind!”
Pöördu viivitamatult sakramentaalse armu – pihi ja armulaua – poole. Astu paadist välja,
kuid hoia fookus Kristusel – Kirik ja liturgiline kord on paat, mis meid kannab, kuid
teatud hetkedel kutsub Kristus meid astuma isiklikule ususammule – andestama kättemaksu
asemel, seisma tõe eest või langetama raske otsuse. Tee seda, kuid ära vaata laineid,
vaid üksnes Tema palet. Kui me lakkaamatus palves ja liturgilises ühtsuses hoiame oma
pilgu Kristusel, raugeb torm mitte ainult meie ümber, vaid ka meie sees. Ja me võime
koos kogu Kirikuga kummardada Teda ja öelda: “Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!”
Aidaku selles meid kõigeväelike Kolmainu Jumal. Aamen.
KUNINGRIIGIAJA XVIII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Kuulake, kõik janused, tulge vee juurde. Ka see, kellel pole raha, tulgu, ostku
ja söögu! Tulge, ostke, ilma et te maksaksite hõbedas, ostke veini ja piima.
Miks te kaalute hõbedat selle eest, mis ei toida, ja oma vaevatasu selle eest,
mis ei küllasta. Kuulake ometi mind, siis saate hästi süüa ja nautida
hõrgutavaid roogi. Pöörake oma kõrv minu poole ja kuulake, siis jääte elama. Ja
ma teen teiega igavese lepingu ja jään sellele ustavaks, nii nagu ma olen ustav
oma sulasele Taavetile. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur helduse poolest..
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Kõikide silmad on ootavalt sinu peal
ja sa toidad neid õigel ajal.
Sina avad oma käe
ja täidad kõik, mis elab, ja millest sul on hea meel.
Issand on õige kõigil oma teedel
ja püha kõigis oma tegudes.
Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad,
kõigile, kes teda tões appi hüüavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kes suudaks meid lahutada Kristuse armastusest? Kas kitsikus või häda,
tagakiusamine või nälg, külm, oht või mõõk? Sest kõigest sellest me saame võitu
tema kaudu, kes ta meid on armastanud. Ma olen kindel, et ei surm ega elu, ei
inglid ega taevaväed, ei olev ega tulev, ei kõrgus ega sügavus, ei vägivald ega
ükski loodu ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest – armastusest, mis on
Kristuses Jeesuses, meie Issandas. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus Ristija Johannese surmast kuulda sai, läks ta paadiga inimtühja paika
ja tahtis seal üksinda olla. Aga kui rahvahulgad linnades sellest kuulsid,
läksid nad teele ja tulid jalgsi tema juurde. Ning kui Jeesus paadist välja
astus, nägi ta suurt rahvahulka. Tal hakkas neist kahju ja ta tegi terveks nende
haiged. Aga kui õhtu kätte jõudis, tulid tema jüngrid tema juurde ja ütlesid:
“See paik siin on asustamata ja aeg on juba hiline. Lase nüüd rahvahulkadel ära
minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja ostaksid endale
toidupoolist”. Aga Jeesus kostis neile: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke
teie neile süüa!” Nemad vastasid: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala”. Siis Jeesus ütles: “Tooge need siia, minu juurde!” Ja Jeesus käskis
rahvahulkadel maha istuda, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles
taevasse, õnnistas, murdis, ja andis oma jüngritele, et nemad jagaksid rahvale.
Ja kõik sõid ja said söönuks, ning ülejäänud leivapalu koguti kokku kaksteist
korvitäit. Aga neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest, peale nende
veel naised ja lapsed. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:13-21
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 115; Hs 14:1-11; 1Ts 4:1-12
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:9-24; Õp 4:1-4,20-27; Hb 12:1-13
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui me vaatame täna liturgilisse kalendrisse ja astume sammu tagasi
möödaläinud nädala mõtisklusse, märkame üht katkematut lõime, mis
läbib meie vaimset teekonda. Möödunud nädalal seisis meie ees küsimus
igatsusest ja sellest, kuidas Jumal otsib inimest tema eksirännakutes.
Täna viib Liturgia meid sammu võrra sügavamale: see ei räägi enam
ainult sellest, et meil on nälg, vaid avab meile tõe meie puudustest –
ning sellest, kuidas Kristus kohtab meid just seal, kus meie enda
vahendid, olgu aeg, raha või tarkus, lõpevad.
Me kuulsime evangeeliumis, kuidas Jeesus läks inimtühja paika, et olla
üksinda. Ta tahtis leinata Ristija Johannest. Kuid rahvahulgad järgnesid
talle. Inimtühi paik – meie hinge sügavaimad hoiupaigad, kui võime nii
ütelda, meie vaikuse ruumid – täituvad äkitselt nälja, haiguste ja
erinevate tarvidustega. Tavaliselt jutlustatakse tänasest Evangeeliumi
imest kui suurest toitmisimest või sotsiaalsest jagamisest. Kuid Kiriku
traditsioonis avaneb siin palju isiklikum ja teravam tarkus: see on
jüngerluse ja meie igaühe sisemise kitsikuse kokkupõrge.
Õhtu jõuab kätte. Paik on asustamata. Jüngrid teevad midagi väga inimlikku,
väga mõistlikku. Nad ütlevad Jeesusele: “Lase rahval ära minna, et nad
ostaksid endale toidupoolist.” See on meie igapäevane loogika: meil ei ole
piisavalt, ressurss on otsas, olukord on keeruline – saagu igaüks ise
hakkama, mingu nad ära. Kuid Jeesus vastab sõnadega, mis lõikavad läbi
igasugusest mugavustsoonist: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie
neile süüa!” Kas pole see kitsikus? Kas pole see hetk, kus me tunde- ja
usuelus seisame silmitsi täieliku pankrotiga? Kui meilt nõutakse
andeksandmist, aga meil pole hinge jäänud raasukestki armulikkust… Kui
meilt oodatakse jaksamist oma peres, Kirikus või tööl, aga meie enda
panipaigad on tühjad… Kui apostel Paulus küsib täna kirjast roomlastele:
“Kas kitsikus või häda, tagakiusamine või nälg?” – ja me peame tunnistama,
et jah, me tunname seda kitsikust oma rinnus iga päev.
Jüngrid vastavad Jeesusele: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala.” See on inimliku olemise täielik piiratus. Viis leiba ja kaks
kala viie tuhande mehe, naiste ja laste jaoks ei ole lihtsalt liiga vähe –
see on matemaatiliselt absurdne. Ja just siin toimub vaimuliku elu
pöördepunkt. Jeesus ei ütle: “Sellest ei piisa, minge ostke juurde.” Ta
ütleb: “Tooge need siia, minu juurde!” Anglokatoliiklik müstik ja kirjanik
Evelyn Underhill on kord kirjutanud: “Jumal ei küsi meilt seda, mida meil
ei ole. Ta küsib meilt seda, mida meil on – olgu see kui tahes tühine,
katkine või ebapiisav – et Ta saaks selle võtta, õnnistada, murda ja muuta
oma Kohaloluks.” Täna ei kutsu pühakiri meid üles tekitama endas “suurt
usku” ega otsima rahalisi vahendeid, nagu prohvet Jesaja hüüab: “Ka see,
kellel pole raha, tulgu, ostku ja söögu!” See on Jumala arm, mis töötab
risti vastupidi maailma seadustele. Maailm nõuab iseenese näilist täiuslikkust
ja maksejõulisust; Kristus küsib aga meie ebatäiuslikkust ja nõrkust.
Püha Augustinus hüüdis oma “Pihtimustes”: “Sina olid minu sees, aga mina
olin väljas ja otsisin Sind sealt… Sa kutsusid ja hüüdsid ning murdsid läbi
minu kurtuse.” Kas me ei otsi sageli toitu “ümberkaudsetest küladest” –
asendustest, mis ei toida, nagu Jesaja hoiatab: “Miks te kaalute hõbedat
selle eest, mis ei toida?” Me toitume tunnustusest, muretsemisest,
kontrollivajadusest, kuid oleme ikka näljased.
Altari ees avaneb teine reaalne tegelikkus. Paneme tähele evangeeliumi sõnu:
Jeesus võttis leivad, vaatas üles taevasse, õnnistas, murdis ja andis. Need
on samad sõnad, mida me kuuleme igal missal Armulaua seadmisel. See ei ole
lihtsalt lugu minevikust; see on see, mida Kristus teeb meiega praegu. Et
leib võiks toita tuhandeid, peab see saama murtud. Meie kitsikus, meie
haigused, meie väsimus – kui me ei peida neid Jumala eest ega häbene neid,
vaid toome need Tema kätte, saavad neist paigad, kus Jumala arm murrab läbi
meie egoismi.
Apostel Paulus kinnitab täna kindlusega, mis ei sünni inimmõistusest, vaid
kogetud armastusest: “Ma olen kindel, et ei surm ega elu… ei olev ega
tulev… ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest.” Miks? Sest see
armastus ei sõltu meie küllusest, vaid Tema ustavusest.
Mida see tähendab minu ja Sinu jaoks täna, kui me siit uksest välja astume?
Mida me peame tegema? Tooma oma viis leiba ja kaks kala Kristuse juurde.
See on kolm väga konkreetset tegu meie igapäevaelus:
Esiteks: Kui sa lähed täna koju ja tunned, et sa ei jaksa, et sul ei ole
kannatlikkust oma abikaasa, lapse või kolleegi jaoks – ära peida seda ega
otsi asendustegevusi. Lasku oma põlvedele ja ütle Jumalale otse välja:
“Issand, mul ei ole seda armastust, mida oodatakse. Mul on ainult see
väsimus. Võta see.” See on esimene tegu – ausus Jumala ees.
Teiseks: Evangeeliumis ei muutunud leivad külluslikuks Jeesuse käes seistes,
vaid siis, kui neid hakati välja jagama. Kui sinu elus on keegi, kellelt
sa peaksid andeks paluma või kellele andeks andma, aga sul “pole selleks
tunnet” – tee see samm ilma tundeta. Helista. Kirjuta. Astu juurde. Teo
tegemine eeldab usaldust, mitte emotsiooni.
Kolmandaks: Kui Sinu poole pöördub keegi oma mure, haiguse või vajadusega
ja Sinu esimene reaktsioon on mõelda: “Mul pole aega, mine otsi abi mujalt” –
siis mäleta Jeesuse sõnu: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile
süüa.” Pühenda neile oma järgmised 10 minutit. Kuula ära. Ole kohal. See
ongi see leib, mida sa murrad.
Me ei pea tegema suuri või võimatuid asju. Meilt ei nõuta viie tuhande
toitmist – seda teeb Kristus. Meilt nõutakse vaid seda, et me ei jookseks
oma tühjusega minema, vaid tooksime selle Altari ette ja viiksime siit
saadud armu tegelikku ellu.
Sest kus lõpeb meie inimlik jõud, seal algab Tema igavese lepingu ustavus.
Palugem siis alanud nädalal koos Kirikuga:
Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi. Aamen.
20. juulist 2026.a. on rajatud Anglokatoliku Kiriku Rapla Püha Evangelist Markuse koguduse asemele ANGLOKATOLIKU KIRIKU PAIDE PÜHA EVANGELIST MARKUSE KOGUDUS: Koguduse vikaariks on patriarh koadjuutor priimas dr Raivo Kodanik. Regulaarsed missad hakkavad toimuma Paides iga kuu 2. ja 4. laupäeval. Esimese missa toimumise täpse aja ja koha teatab isa Raivo ettevalmistuste tegemise järel.
KUNINGRIIGIAJA XVII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Issand ilmutas end Gibeonis Saalomonile unes ja ütles: “Palu minult, mida ma
peaksin sulle andma!” Ja Saalomon vastas: “Sina, Issand, oled tõstnud oma sulase
kuningaks mu isa Taaveti asemele, aga mina olen veel väga noor ega tea, kuidas
peaks kuningas käituma. Sinu sulane seisab su rahva keskel, suure rahva keskel,
kelle sina oled ära valinud, nii suure, et keegi ei suuda ära lugeda ega määrata
selle arvu. Sellepärast, anna oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta suudaks
mõista su rahvale kohut ning teha vahet hea ja kurja vahel, sest kes suudaks
mõista kohut sinu nii suurele rahvale”. Aga see meeldis Issandale, et Saalomon
just seda palus, ja Issand ütles Saalomonile: “Kuna sa ei palunud endale pikka
iga, rikkust ega oma vaenlaste hinge, vaid hoopis mõistust, et teha õigeid
otsuseid, siis täidan ma sinu palve. Vaata, ma annan sulle targa ja mõistliku
südame, nõnda et sinu sarnast pole olnud enne sind, ega tõuse ka pärast sind.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Sinu seadus on mulle kallis!
Issand on kõik, mis mul on, midagi muud mul ei ole,
Tema sõnu olen ma tõotanud pidada.
Sinu seadus on minule kallis,
kallim hõbedast ja kullast.
Olgu su heldus mulle lohutuseks,
nii nagu sa oled öelnud oma sulasele.
Ole mulle armuline, siis suudan elada,
sest sinu seadus teeb mulle rõõmu.
Sellepärast ma armastan su käske
enam kui ehedat kulda.
Sellepärast elan ma ausalt su määruste järgi,
vihkan kõiki pettuse radu.
Sinu leping on imeväärne,
minu süda peab sellest kinni.
Sinu sõna seletus lööb särama,
rumalgi võib sellest aru saada.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sinu seadus on mulle kallis!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, me teame, et neid, kes Jumalat armastavad, aitab Jumal kõiges heas –
neid, kes tema plaani järgi on kutsutud. Sest need, kellest ta on ette teadnud,
need on ta ette määranud kujunema oma Poja näo järgi, et tema oleks esmasündinu
paljude vendade seas. Ning keda tema on ette määranud, need on ta ka kutsunud,
ja need, keda ta on kutsunud, need on ta õigeks teinud. Aga kelle ta on õigeks
teinud, selle on ta tõstnud oma kirkusesse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu
Jumalale!
Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis rahvale tähendamissõna: “Taevariik on põllusse peidetud aarde
sarnane, mille inimene leidis ja peitis uuesti. Siis läks ta rõõmuga ja müüs ära
kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu. Samas on taevariik kaupmehe sarnane,
kes otsis ilusaid pärle. Ja kui ta leidis ühe eriti hinnalise pärli, siis ta
läks ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle pärli. Aga taevariik on ka
nooda sarnane, mis heideti merre, ja see vedas kokku kõiksuguseid kalu. Kui noot
täis sai, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad astjatesse, halvad
aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inglid tulevad ja koguvad
kurjad õigete keskelt ning viskavad lõõmavasse ahju. Ja seal on ulumine ja
hammaste kiristamine. Kas te saite kõigest aru, millest ma teile rääkisin?” Ja
nad vastasid: “Jah!” Aga tema ütles neile: “Sellepärast on iga kirjatundja, kes
on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes toob oma varakambrist
esile nii uut kui vana.” See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,44-52
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oh Jumal, kõigi Sinule lootjate kaitsja, Kelleta pole miski vägev,
miski pole püha: olles meie valitseja ja teejuht, suurenda ja
mitmekordista meile oma halastust,et võiksime läbida ajalikkust nii,
et me lõpuks ei kaotaks igavest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda väärilisuse pärast; Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 119:33-48; Srk 1:18-27; Jh 7:14-24
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 25; Srk 6:22-37; Lk 10:38-42
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui püha Matteus koondab oma evangeeliumi 13. peatükki taevariigi tähendamissõnad,
jõuab ta küsimuseni, mille Jeesus esitab oma jüngritele: „Kas te saite kõigest aru,
millest ma teile rääkisin?” Nad vastavad kõhklemata: „Jah!” Enamik jutlusi alustab
ja lõpetab tänasest evangeeliumist kõneldes: me oleme leidnud peidetud aarde, me
oleme avastanud hinnalise pärli, me võime rõõmuga kõigest muust loobuda! Kuid me
unustame sageli küsida: mis saab pärast avastust? Mis juhtub siis, kui aare on käes
ja emotsionaalne joovastus möödub? Siit algabki iga kristlase igapäevane elu, tarkus
ei ole mitte aarde leidmine, vaid oskus leitud aardega elada. Traditsiooniliselt
näeme tänastes lugemistes vooruse ahelat: Saalomon palub tarkust, et valitseda;
psalmikirjutaja kiidab Seadust, mis on kallim kullast; ja Matteuse evangeelium kutsub
meid taevariigi nimel kõike loovutama. Aga vaadakem sügavamale. Kui Saalomon palub
„sõnakuulelikku südant” (heebrea keeles lev shomea — “kuulatavat südant”), ei palu
ta intellektuaalset üleolekut ega lihtsalt teadmisi. Ta palub võimet vahet teha
(lehavin). Sama motiiv kordub evangeeliumi tähendamissõnas. Noot ei vedanud kokku
ainult väärtuslikku — see tõmbas rannale kõiksuguseid kalu. Pärli leidmisele ja
nooda rannale vedamisele järgneb alati kõige raskem töö: mahaistumine ja eristamine.
Püha Augustinus kirjutab oma Pihtimustes tarkuse ja jumaliku korra kohta nõnda:
„Sinu Seadus on tõde ja tõde oled Sina ise… Kuid meie armastus asjade vastu peab
olema korda seatud. Kes armastab seda, mida tuleb põlata, või põlgab seda, mida tuleb
armastada, selle süda ei ole tark.” Tarkus (ladina keeles sapientia, mis tuleneb
tegusõnast sapere — “maitset tundma, eristama”) ei ole seega informatsiooni kogumine,
vaid võime lõigata läbi ebaoluline. Tänapäeva Lääne ühiskonnas ja ka tänapäeva
kristlase hinges põrkub see pühakirja sõnum kolme tõsise takistuse ehk kitsaskoha vastu:
Me elame ajastul, mida sotsioloogid kutsuvad hüpervalikute ajastuks. Me tahame
aaret ja pärlit, aga me ei taha müüa oma „teisi põlde”. Me tahame kristlikku rahu,
aga me ei soovi loobuda oma meeleldustest, kontrollivajadusest või mugavustest.
Tähendamissõnas kaupmees aga müüs kõik. Tänapäeva inimesele on mõte täielikust
pühendumisest ja ühe asja tõttu muust loobumisest hirmutav. Kui psalmilaulja hüüab:
„Sinu seadus on mulle kallis, kallim hõbedast ja kullast!”, tõmbub tänapäeva
individualistlik inimene oma kaitsvasse “mulli”. Sõna „seadus” assotsieerub meile
piirangu, keelamise ja vabaduse võtmisega. Me unustame, et Jumala Seadus (Torah)
ei ole juriidiline koodeks, vaid elujuhis, mis hoiab loodut lagunemest ja inimest
elus. Tähendamissõna lõpp — kus halvad kalad visatakse minema ning räägitakse ahjust
ja hammaste kiristamisest — on tänapäeva “pehme” teoloogia jaoks piinlik koht.
Me eelistaksime evangeeliumi ilma lahususeta, ilma vastutuseta, ilma tagajärgedeta.
Mida see meie jaoks tähendab? Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele meile täna
midagi otsustavat: need, keda Jumal on kutsunud, on ta määranud „kujunema oma Poja
näo järgi”. See tähendab, et tarkus ei ole staatiline omandus, vaid kujunemisprotsess.
Saalomon ei saanud tarkust nagu teooria raamatut. Ta sai südame, mis peab iga
päev uuesti kuulama ja kaaluma. Mitte kõik pole ühtviisi väärtuslik. Meie aeg,
meie energia, meie armastus ja meie tähelepanu on piiratud ressursid. Jeesus õpetab,
et me ei saa kõike elus kaasas kanda. On asju — hoiakuid, harjumusi, suhteid ja
mõttemalle —, mis tuleb rannale jõudes minema visata, et head kalad astjatesse
mahuksid. Kui me küsime: mida Kirik ja Kristus meilt täna ootavad?, siis vastus ei
ole emotsionaalne tahe ega uute kohustuste kuhjamine. Vastus peitub evangeeliumi
viimases salmis majaperemehest, kes toob varakambrist esile nii uut kui vana.
Me peame arendama vaimulikku eristamisvõimet (discretio). Enne igat suurt või
väikest otsust ei peaks me küsima: „Mis on mulle kasulik või mugav?”, vaid Saalomoni
kombel: „Mispuhul on see otsus õige ja hea Jumala ees?” Palugem endale igapäevaselt
kuulatavat südant. Maha istumine ja kalade sorteerimine nõuab vaikust. Võtkem sel
nädalal teadlikult aega palveks ja enesevaatluseks, et küsida: mis on minu elus
see “vana”, mis kannab igavikulist väärtust (palve, sakramendid, Seadus, armastus),
ja mis on see tühine “praht”, mille noot on ühes tõmmanud, kuid mis risustab mu hinge?
Hoidkem meeles, et Kristlus ei ole tasuta hobi. See nõuab kogu meie olemust. Kui
me oleme avastanud Taevariigi, ei saa me elada nii, nagu me poleks seda kunagi
näinud. Meie ustavus Jumala Seadusele ja Tema käskudele on meie vastus leitud aardele.
Püha Thomas Aquino on öelnud: „Tarkus ei ole midagi muud kui teatud liiki jumalik
valgus, mis suunab inimest nägema asju nõnda, nagu Jumal neid näeb.”
Palugem siis alanud nädalal seda valgust, et me ei vaataks taevariiki mitte
kõrvaltvaataja uudishimuga, vaid majaperemehe vastutusega — valmis loobuma ajalikust,
et pärida igavene.
Aidaku selles meid Issand Ise. Aamen.