Anglokatoliku Kiriku Pühima Neitsi Maarja Jumalaema piiskopkond

KOLMAINUPÜHA C AASTAL

Lugemine Õpetussõnade raamatust:
Issand on mind loonud oma töö alguses, esimeseks oma loodute seas
muistetest aegadest peale. Igavikust alates sain ma kuju,
kaugetest aegadest enne maailma algust. Ürgmerd polnud veel, kui
ma sündisin, allikad polnud veel hakanud voolama. Enne kui mäed
tekkisid olin mina juba sündinud – enne kui künkad said olema.
Tema ei olnud teinud veel maad – ei välju ega kindlat mandripinda;
kui tema lõi taevad, olin mina seal, siis, kui ta joonistas
silmapiiri ürgvete kohale ja kinnitas taevasse pilverüngad. Ma
olin seal, kui ta pani allikad voolama ürgvete voogudest, seadis
merele piiri ja keelas tal sellest üle astuda. Ma olin tema kõrval
nagu usaldusalune, kui ta ehitas maailma alusmüüri. Ma olin talle
rõõmuks päevast päeva, mängisin tema ees igal ajal. Ma mängisin
maa pinnal, mille tema oli loonud, ja tundsin rõõmu inimlaste
pärast. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand, Sinu nimi on vägev üle kogu maa!
Kui ma vaatan taevast, sinu sõrmede loomingut,
kuud ja tähti, mille oled kinnitanud laotusse
mis on inimene, et sa temale mõtled,
inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?
Sa oled ta teinud alamaks Jumalast ainult pisut,
krooninud teda au ja kirkusega.
Pannud ta valitsema sinu käte tööde üle,
seadnud kõik tema jalge alla.
Kõik lambad, kitsed ja veised,
kõik metsloomad väljal,
kõik linnud taeva all ja kalad meres,
kõik, kes liiguvad mereradu mööda.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sinu nimi on vägev üle kogu maa!

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, me oleme usu läbi õigeks saanud ja nüüd on meil rahu
Jumalaga, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Temas me oleme
armule ligi pääsenud ja selles armus me püsime, ning oleme uhked
oma lootuse üle Issanda kirkusele vastu minna. Ometi mitte ainult
selle pärast: me oleme uhked ka oma ahistuse üle, sest me teame,
et ahistus teeb kannatlikuks, kannatlikkus püsivaks, püsivus annab
lootuse, ja lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja
valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
Temale, Kes Ta oli, on, ja tuleb taas!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: „Mul on teile veel palju öelda, kuid
teie ei jaksa seda praegu kanda. Aga kui tuleb tema, Tõe Vaim, siis
juhatab ta teid tõe sisse. Tema ei räägi iseendast, vaid sellest,
mida ta kuuleb, ning kuulutab teile ette seda, mis tulevikus
sünnib. Tema laseb mu kirkusel avalikuks saada, sest minu omast ta
võtab ja kuulutab teile. Kõik, mis kuulub Isale, on ka minu
päralt, sellepärast ma ütlesingi, et ta võtab minu omast ja
kuulutab teile.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa oled meile, oma sulastele,
andnud armu tõelise usu tunnistamise läbi tunnistada igavese
Kolmainsuse au ja jumaliku Majesteedi väes kummardada Ühtainust:
me palume Sind, et Sa hoiaksid meid selles usus ja kummardamises
kindlana ning tooksid meid omal ajal nägema Sind Sinu ühes ja
igaveses auhiilguses, oo Isa, Kes Sa koos Poja ja Püha Vaimuga
elad ja valitsed, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 29; Ps 99; Js 6:1-8; 1Pt 1:1-12

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 98; Ps 100; Srk 43:1-12,27-33; Ef 4:1-16

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas! Täna tähistame pühas Kirikus Kolmainupüha.
Iga kord, kui teeme Ristimärgi, kuulutame oma usku Kolmainsusesse. Kui me
palvetame: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel,“ ei nimeta me kolme eraldi
olendit, vaid ühte Jumalat, kelle loomuseks on suhe ja täiuslik armastus.
Tegelikult on kõik meie sakramendid, palved ja liturgiad tähistatud selle
trinitaarse usuga. Kolmainsus ei ole lihtsalt doktriin, mida tuleb teada;
see on Jumala elu, millesse meid kutsutakse. Meid ristiti Kolmainu nimesse
ja armu läbi tõmmatakse meid armastusse, mis eksisteerib Isa, Poja ja Vaimu
vahel. Isa on Looja, kogu elu ja olemise allikas. Poeg, Jeesus Kristus, on
lihaks saanud Sõna, Kes tuli meid lunastama oma surma ja ülestõusmisega.
Püha Vaim on pühitseja, Kes elab meis, juhatab Kirikut ja tugevdab meid
armuga. Kuigi iga isik on erinev, ei ole nad eraldi. Kirik õpetab, et
„iga isik on see ülim reaalsus, jumalik olemus”. Lihtsamalt öeldes on iga
Kolmainu isik täielikult Jumal, mitte osa Jumalast, vaid täielikult Jumal.
See õpetus ei pärine inimlikust arutlusest ega filosoofilistest
spekulatsioonidest, vaid Jumala enese ilmutusest Pühakirjas ja päästmisloos.
Me näeme viidet Kolmainsusele Piibli päris algusest. 1Ms 1:26 ütleb Jumal:
Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks”. Jeesuse
ristimisel Jordanias (Mt 3:16-17) räägib Isa taevast, Poeg ristitakse ja
Püha Vaim laskub nagu tuvi. See hetk ei ole lihtsalt sümboolne; see on
ühtsuses oleva ja tegutseva Kolmainu Jumala ilmumine.
Kuid selle asemel, et keskenduda Püha Kolmainsuse doktriini selgitamisele,
rõhutavad tänased lugemised püha Kolmainu tegusid. Õpetussõnade raamatu
esimene lugemine mõtiskleb Tarkuse üle, mis on personifitseeritud ja oli
Jumala esimene looming, olles tunnistajaks universumi ja kõige selles oleva
loomisele. See lugemine ülistab Kolmainsuse esimest isikut, Jumal Isa,
kui loojat. Püha apostel Pauluse kirjast roomlastele, teises lugemises,
toob püha Paulus esile Kolmainsuse ühtse eesmärgi inimkonna päästmisel. Ta
õpetab meid, et me saavutame rahu Jumal Isaga Jeesuse Kristuse kaudu ja et
Jumala armastus on valatud meie südametesse Püha Vaimu kaudu. Evangeeliumis
kirjeldab Jeesus suhet Tema, Isa ja Püha Vaimu vahel. Ta ütles: „Kõik, mis
kuulub Isale, on ka minu päralt, sellepärast ma ütlesingi, et ta võtab
minu omast ja kuulutab teile.“ Mida see kõik meie jaoks tähendab?
Pühim Kolmainsus on oma olemuselt üks, kuid funktsioonidelt erinev. Samamoodi
peame meie püüdma olla ühtsed usus ja ühe eesmärgi poole püüdlemises,
tunnistades ja austades samal ajal oma ainulaadsust – võimet teha häid asju
erineval viisil. Kolmainsuse erinevad isikud suunavad meid oma ainulaadsuse
väljendamisel Kirikus, ühiskonnas ja perekonnas omaks võtma üheskoos elamise
rahu ja hülgama isekust. Pühima Kolmainsuse elus tegi Jumal Isa loomistöö,
Poeg lunastas ja Püha Vaim pühitses; nad täitsid kolme erinevat ülesannet,
kuid tegid seda täielikus üheksolemises. On oluline, et õpiksime üksteisega
rahus koos elama, hoolimata meie igaühe erinevustest ja ainulaadsusest. Me
ei tohi kohelda teisi nii, nagu nad ei oleks osa samast perekonnast või
Jumala Kirikust. Kui Jumal eksisteerib ühtsuses, mida iseloomustab armastus
ja jagamine, siis peaksime kõik, kes peegeldame selle Jumala kuju, hülgama
igasuguse kalduvuse teiste inimeste väljalülitamise Kirikust, ühiskonnast
või mis iganes olukorrast. Meid ei ole kutsutud elama oma nn. mullis.
On oluline, et me kasvaksime oma teadlikkuses sellest hämmastavast reaalsusest.
Teadlikkus võib meie elu nii palju muuta. Ristimärk on lihtsaim viis, sagedane
meeldetuletus. Püha Kolmainsus on reaalsus, mida me kogeme oma eludes, mitte
teoloogilise spekulatsiooni objekt. Olgu püha Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim
ikka ja jäädavalt meiega. Aamen.

NELIPÜHI C AASTAL

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid kõik ühes paigas koos. Äkki
oli taevast kosta kohinat, nii nagu oleks tormituul puhunud, ja
see kohin täitis kogu koja, kus nad viibisid. Ning neile ilmus
tulekeeli, mis jagunesid ja jäid igaühe peale nende seast. Ja nad
kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli, nii
nagu Vaim andis rääkida.
Aga Jeruusalemmas oli sel ajal palju jumalakartlikke juute kõigi
rahvaste hulgast päikese all, ja kui tõusis kohin, jooksis kokku
rahvasumm, ning nad kõik olid kohkunud, sest igaüks kuulis neid
kõnelevat oma keelemurret. Nad panid seda imeks ja ütlesid
üksteisele: Kas need mehed, kes räägivad, polegi Galileast? Kuidas
siis igaüks meie seast kuuleb oma emakeelt? Meie, partlased,
meedlased ja eelamlased, kes me elame Mesopotaamias, Judeas ja
Kapadookias, kes me oleme pärit Pontusest ja Aasiast, Früügiast ja
Pamfüüliast, Egiptusest ja Küreene poolse Liibüa aladelt, samuti
siin asuvad roomlased ja juudid ühes proselüütidega – juudiusku
pöördunutega; kreetalased ja araablased – kuidas me kuuleme neid
kõnelevat meie oma keelemurdeis Jumala suurtest tegudest
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!
Kiida, minu hing, Issandat,
Issand, minu Issand, Sina oled väga suur.
Kui arvukad on sinu teod, Issand,
kogu maa on täis sinu loodut.
Kui sa võtad neilt hingamise,
nad heidavad hinge ja muutuvad jälle põrmuks;
Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse,
Sina teed uueks maailma palge.
Issanda kirkus püsigu igavesti,
Issand olgu rõõmus oma tegude üle.
Olgu mu laul Issandale meele järgi,
sest oma rõõmu tahan ma leida Issandas.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!

Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Keegi ei või öelda: “Jeesus on Issand”, kui ta ei räägi Pühas
Vaimus. Palju on ande, mis tulevad armust, kuid Vaim, kelle kaudu
nad tulevad, on üks. Ja palju on ameteid, kuid Issand on üks ja
seesama. Mitmel viisil võib Jumala vägi ilmsiks saada, kuid seda
kõike teeb üks Jumal kõikide sees. Aga Vaim ilmutab end kõigile
ühiseks hüveks, sest kui ihu on üks ja sel on palju liikmeid –
ning kuigi liikmeid on palju, ometi ihu on üks – siis niisamuti on
Kristusega. Oleme ju ühe Vaimu läbi ristitud ühte Ihusse – nii
juudid kui kreeklased, nii orjad kui vabad – meie kõik oleme sama
Vaimuga joodetud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed,
ja süüta meis oma armastuse tuli!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele:”Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!
Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega
igavesti. “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa
armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei
armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu,
vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud
teie juures viibides. Kuid Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab
minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik,
mida mina teile olen öelnud.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: punane

Oo Jumal, kes Sa sel päeval õpetasid oma ustavate rahva südameid,
saates neile oma Püha Vaimu valguse: palun, anna meile sama Vaimu
läbi õige otsustusvõime kõiges ja alati rõõmustada Tema pühas lohutuses;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 68; Trk 1:1-7; Jh 4:19-26

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 104; Trk 7:22-8:1; 1Kr 2

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas! Täna tähistame pühas Kirikus Nelipüha. Nelipüha
tähistab viiekümmne päeva möödumist ülestõusmispühast ja lõpetab ülestõusmisaja.
See on kiriku aasta suur püha, mil kristlased eriliselt tuletavad meelde, kuidas
Jumala Püha Vaim anti jüngritele pärast Jeesuse taevaminemist, andes neile väe
alustada Kiriku ülesehitamisega kõigi rahvaste seas. Võiksime tänast päeva
nimetada ka Kiriku sünnipäevaks ja soovida pühale Kirikule palju aastaid.
Tänane liturgiline värv on punane, mis sümboliseerib tulekeeli, mida Apostlite
tegude raamatus kirjeldatakse kui jüngrite peade kohal ilmuvat märki Püha Vaimu
vastuvõtmisest. Kuuldud lugemine Apostlite tegude raamatust, kui apostlid saavad
Püha Vaimu anni ja see langeb nende peale tulekeelte kujul, siis Vaimu kaudu,
kes nüüdsest elab apostlites, hakkavad nad jutlustama, et “Jeesus on Issand.”
Lugedes Apostlite tegude raamatu teiset peatükki, saame teada, et pärast oma
nelipühijutlust ristib Peetrus sel päeval 3000 inimest. Seega see, mida Paulus
teises lugemises kirjeldab, on just see, mida me näeme nelipühi ajal toimumas.
See annab nii palju aimu Püha Kolmainsuse kolmandast isikust, Kes, üsna sageli
tähelepanuta jäetakse. Suur rõhk on Jumal Isal. Suur rõhk on Jumal Pojal.
Apostel Paulus keskendub Püha Vaimu tegevusele ja andide kirjeldamisele põhjalikult.
Nagu ka püha Kirik, sest igal aastal tähistame suurt nelipühi püha ja Püha Vaimu
avalikuks saamist. Apostlite tegude esimesest lugemisest, ilmneb selgelt, et Püha
Vaim on jõud, mis seob ühtsuse ilma mitmekesisust kaotamata. Vaim ei muutnud
esimesi apostleid ideaalse kristlase koopiateks. Kahtlemata oli igalühel erinev
ettekujutus sellest, mida edasi teha. Nad kõik olid erinevad ja jäidki erinevateks.
See, mis neid ühendas ja julgustas välja minema ja evangeliseerima, oli Vaimu
ühendav vägi. Algusest peale on Kirik koosnenud igast rahvusest, rassist ja
majanduslikust seisust inimestest, kellel on mitmekesised ideed, kuid kes kõik
on ühendatud ühe ja sama Vaimu anni kaudu. Ühtsuse allikaks on „sama Vaim“,
mitte inimeste samaväärsus või mõtteviisi ühetaolisus. Mida see kõik meie jaoks
tähendab? Nii nagu Jeesus läkitas esimesed jüngrid maailma, läkitab Jeesus
täna ka meid maailma. Meie teema oma sõna ja eeskujuga seda, mida tegid esimesed
jüngrid ja mida Kirik on teinud läbi sajandite. Meie elame usku tõeks sõna ja
eeskujuga, nõnda nagu Jeesus tahab, et elaksime – elu, mis on täis rahu ja rõõmu,
aga ka elu, milles on palju raskusi. Kui poleks raskusi, poleks meil mingit
võimalust näidata oma armastuse sügavust, sest just maailma, raskuste ja nende
asjade ületamisega saame Issanda tõelisteks lasteks ja jüngriteks. Meid on
läkitatud õppima armastama, et inimesed meie eeskujul õpiksid: kuidas üksteist
armastada, kuidas üksteisele andestada, kuidas üksteisele kaastunnet osutada,
kuidas kukkudes püsti tõusta ja koos kõndida selle suure eesmärgi poole, kuhu
Jeesus meid kutsub – igavese elu rõõmusse. Palugem selleks Püha Vaimu abi.
Tule, Püha Vaim, täida meie südamed, ja süüta meis oma armastuse tuli!
Aamen.

Laupäeval, 31. mail 2025 andis PÜHA KOLMAINSUSE ANGLOKATOLIKU
VAIMULIKU TEENIMISE KOOLI president Tallinnas, kätte kooli esimestele teoloogiaüliõpilastele kraadid.

Rohkem infot ja mõned pildid on siin.

VASAKULT: diakon Priit Kõrge (B.Min), piiskop Raivo Kodanik (M.Min.), patriarh ja president dr. Heigo Ritsbek, proua Jane Kõrge (B.Min.)

ÜLESTÕUSMISAJA VII PÜHAPÄEV C AASTAL

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Kui Stefanos, täis Püha Vaimu, üksisilmi taeva poole vaatas, nägi
ta Jumala auhiilgust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel, ning
ta ütles: “Vaata, ma näen taevaid avatuna ja Inimese Poega seismas
Jumala paremal käel.” Aga rahvahulk tõstis seepeale kisa, ja nad
katsid oma kõrvad kinni ning sööstsid nagu üks mees tema kallale.
Nad ajasid ta linnast välja ja hakkasid teda kividega surnuks
viskama. Aga viskajad panid oma riided maha ühe noormehe jalgade
ette, kelle nimi oli Saulus. Ja nad viskasid Stefanost kividega,
Stefanos aga palvetas: “Issand Jeesus, võta minu vaim vastu.” Ta
langes põlvili ja hüüdis valjusti: “Issand, ära arva seda pattu
neile süüks!” Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Issand Jumal valitseb kogu maailma üle!
Issand on kuningas – hõiska, maa!
Rõõmustagu rohked saared!
Pilved ja pimedus on tema aujärje ümber,
õigus ja õiglus on tema aujärje alus.
Mäed sulavad nagu vaha Issanda palge ees,
kogu maailma Issanda palge ees.
Taevad kuulutavad tema õiglust,
kõik rahvad näevad tema kirkust.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand Jumal valitseb kogu maailma üle!

Teine lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:
Mina, Johannes, kuulsin häält, mis ütles mulle: “Vaata, ma tulen
varsti ja mu autasu on ühes minuga ja ma tasun igaühele tema
tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja lõpp.
Õndsad on need, kes on pesnud oma rõivad, et neil oleks õigus süüa
elupuust ja meelevald väravast linna sisse tulla. Sest mina,
Jeesus, olen saatnud oma ingli, et ta kuulutaks teile seda, mis
kirikusse puutub. Mina olen võsu Taaveti tüvest, tema järeltulija,
särav koidutäht.” Aga Vaim ja pruut ütlevad: “Tule!” ja kes seda
kuuleb, ütelgu samuti: “Tule!”, ja kes tunneb janu, see tulgu, kes
tahab, see ammutagu eluvett tasuta. Tema, kes ta sellest
tunnistab, ütleb: “Tõesti, ma tulen varsti!” Aamen. Tule, Issand
Jeesus! See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina ei jäta teid vaeslasteks,
mina tulen tagasi ja teen rõõmsaks teie südamed!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Viimsel õhtusöömaajal tõstis Jeesus oma silmad taeva poole ja
palvetas: “Püha Isa, ma ei palu sind ainuüksi oma jüngrite eest,
vaid ka kõikide eest, kes nende sõna kaudu minusse uskuma
hakkavad, et nad kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, oled minus
ja mina sinus, ning et maailm võiks uskuda mind sinu poolt
läkitatud olevat. Ja kirkuse, mille sa andsid mulle, olen mina
neile andnud, et nemadki oleksid üks, nii nagu meie oleme üks –
mina neis ja nemad minus, et nende ühtsus oleks täiuslik ja maailm
mõistaks, et Sina oled minu läkitanud ja armastad neid samamoodi,
nagu sa oled mind armastanud. Isa, ma tahan, et need, kelle sina
oled mulle andnud, oleksid seal, kus olen mina, ja võiksid näha
seda kirkust, mille sina oled mulle andnud, sest sa oled mind
armastanud enne maailma rajamist. Õiglane Isa, maailm ei ole sind
tundnud, aga mina tunnen sind ja nemad on ära tundnud, et sina
oled mind läkitanud. Neile olen ma sinu nime teatavaks teinud ja
ilmutan üha, et armastus, millega Sina oled mind armastanud, oleks
neis, ja et mina oleksin nendes.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oh Jumal, au Kuningas, Kes Sa oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse
suure võiduga oled ülendanud oma taevasse kuningriiki:
me palume Sind, ära jäta meid orbudeks, vaid saada meile oma Püha Vaim,
Kes meid lohutab ja ülendab meid samasse paika,
kuhu meie Päästja Kristus meie eele läks, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 21:1-6; Ps 24; Js 33:5-6,17,20-22; Jh 17

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 93; Ps 96; Trk 9; Ef 1

Mõtisklus
Kolmel pühapäeval oleme kuulnud Kristuse viimased õpetussõnu läbi
Tema ülempreesterliku palve. Seda palvet tuntakse sellise pealkirjaga,
sest selles palves võtab Jeesus endale preesterliku rolli, tuues palveid
nii enda, oma jüngrite kui ka tulevaste usklike eest, see tähendab kogu
Kiriku eest. Ta palvetab nende pühitsemise, ühtsuse ja kaitse eest.
See peatükk on ainulaadne, kuna see on pikim palve Jeesuse poolt, mis
on üles kirjutatud. Kaks pühapäeva tagasi õpetas Ta meile, et ainus
mille järgi kristlasi ära tuntakse on armastus. Eelmisel pühapäeval
rõhutas Ta seda, selgitades, et viis, kuidas me saame oma armastust
Tema vastu üles näidata, on kuuletumine Tema õpetustele. Ta kinnitas
meile, et Püha Vaim aitab meil meelde tuletada kõike, mida Ta on õpetanud.
Tänases EVs rõhutab Ta ühtsuse on hädavajalikkust, kui tahame veenda
maailma oma armastuses üksteise vastu ja kuulumises Temale; meie
armastuse tõekselamine peab meid ühendama ja teenima ühtse kogudusena.
Mõistes ühtsuse olulisust, selle saavutamisega kaasnevaid raskusi ja
seda, kuidas selle puudumine Tema jüngreid lõhestab, pühendus Jeesus
aega selle eest palvetamisele, paludes oma Isal hoida meid ühtsena,
just nõnda nagu Tema on ühtne Isaga. Me ei tohiks jätta tähelepanuta
kuuldud palveosa kus Jeesus palvetas, et me võiksime olla koos Temaga
seal, kus Tema on – Jumala auhiilguses. Tänases esimeses lugemises
näitab Stefanos meile ühte väljakutset, millega me peame kristlasena
maailmas peame silmitsi seisma, kui me tõeliselt soovime olla seal,
kus on Kristus- auhiilguses. Teda süüdistati ja teda visati kividega
Kristuse kuulutamise pärast. Selle asemel, et keskenduda kurbusele
või veelgi enam, solvuda Kristuse peale, et Ta ei päästnud teda
füüsilistest kannatustest ja surmast, suunas ta oma pilgu ülespoole,
keskendudes tõelisele auhiilgusele, mille Kristus oli talle ette
valmistanud. Nägemus teda ootavast auhiilgusest pani ta ületama oma
kannatuste valu ja tagakiusajate solvangud. Keskendumine maistele
väljakutsetele võib panna inimese kaotama silmist igavese sihtkoha,
mis on meile valmistatud, mis võib viia selle auhiilguse kaotamiseni.
Püha Vaim, kes täitis Stefanose, on alati valmis meid toetama, kui
seisame silmitsi kurjusega ja valuga. Tänases teises lugemises võttis
Johannes selle kokku sõnadega: „Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad,
et neil oleks meelevald süüa elupuust ja nad võiksid väravatest linna
minna.“ Tõeliselt õnnistatud on need, kes on oma rüüd Talle veres
puhastanud, need, kes on oma armastuse tõttu Jeesuse vastu vastu
pidanud selle maailma katsumustele, nagu Stefanos. Nad saavad osa
Kristuse auhiilgusest. Mida see meie jaoks tähendab? Kristuse esindamine
maailmas võib olla keeruline ülesanne, sest maailm eelistab kuulda
vähem Jumalast ja rohkem ajalistest asjadest. Kristlane, kes soovib
olla koos Kristusega Tema auhiilguses, on kutsutud vaatama kaugemale
praegustest kannatustest, mida maailm Kristuse pärast peale surub,
et võiksime oodata ja tajuda meid ootavat auhiilgust. Aamen.

Olete oodatud Issanda Taevaminemise püha Missale
neljapäeval, 29. mail kell 18.00.
Kolmainsuse koguduse kabelis (Müürivahe 33)
TERE TULEMAST!

ÜLESTÕUSMISAJA VI PÜHAPÄEV

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Neil päevil olid mõned, kes tulid Juudamaalt, õpetanud Antiookias
elavaid vendi: “Kui te ei lase end Moosese kombe järgi ümber
lõigata, siis te ei saa õndsaks.” Aga sellest tõusis tüli, nii et
Paulusel ja Barnabasel oli nendega palju vaidlemist. Siis
otsustati, et Paulusel ja Barnabasel ja veel mõnel teisel tuleb
minna selle tüliküsimuse pärast Jeruusalemma apostlite ja vanemate
juurde. Jeruusalemmas tulid apostlid ja vanemad kokku seda asja
arutama. Ja apostlid ning vanemad ühes kogu uskliku rahvaga
otsustasid valida endi hulgast mehed ja saata nad koos Pauluse ja
Barnabasega Antiookiasse. Ja nad andsid neile ühes sellise sisuga
kirja: “Meie, apostlid, vanemad ja teie vennad, saadame terviseid
oma vendadele paganate seast, kes elavad Antiookia-, Süüria- ja
Kiliikiamaal. Me oleme kuulnud, et mõned, kes on tulnud küll meie
juurest, kuid keda meie ei ole volitanud, on oma õpetustega teile
muret ja hingesegadust tekitanud. Sellepärast oleme meie
üksmeelselt otsustanud valida endi hulgast saadikud ja läkitada
nad teie juurde koos meie armsate vendade Barnabase ja Paulusega
meestega, kes on oma elu meie Issanda Kristuse nime pärast kaalule
pannud. Nii oleme meie Juuda ja Siilase teie juurde teele saatnud,
et nad teile kinnitaksid suusõnal sedasama. Püha Vaim ja meie
oleme otsustanud, et teie peale ei tohi panna enam mingisugust
muud koormat kui seda, mis on hädavajalik: et hoiduksite
ebajumalate ohvrilihast, vere- ja lämbumissesurnu söömisest ning
kõlvatusest. Kui te kõigest sellest hoidute, teete hästi. Jääge
terveks.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Mu Jumal, Sind ülistagu kõik rahvad!
Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid,
lasku oma pale paista meie üle,
et maa peal tuntaks sinu teed
ja kõigi rahvaste seas sinu lunastust.
Rõõmustagu kõik rahvad ja hõisaku rahvahõimud,
sest Sina mõistad rahvastele õiglast kohut
ja juhatad rahvahõime maa peal.
Jumal õnnistagu meid ja kogu maailm kartku teda.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mu Jumal, Sind ülistagu kõik rahvad!

Teine lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:
Sel ajal kandis üks ingel mind vaimus suure ja kõrge mäe tippu ja
näitas mulle püha linna Jeruusalemma taevast Jumala juurest alla
laskuvat, ja selle ümber oli Jumala auhiilgus, ning see andis
valgust kõige kallima kivi, otsekui jaspise sarnaselt, mis hiilgab
nagu mäekristall. Linnal oli suur ja kõrge müür ning kaksteist
väravat, aga väravate peal kaksteist inglit, ja väravate peale
olid kirjutatud nimed – Iisraeli laste kaheteistkümne suguharu
nimed. Idaküljes oli linnal kolm väravat, põhja pool kolm väravat,
lõuna pool kolm väravat ja lääne pool kolm väravat. Linnamüüril
oli kaksteist aluskivi, ja nende peal Talle kaheteistkümne apostli
nimed. Aga templit ma seal ei näinud, sest selle linna tempel on
Issand, taevavägede Jumal ning Tall. Ja linnale polnud tarvis ei
päikest ega kuud, et need seal paistaksid, sest Issanda kirkus
valgustab seda ja Tall on selle valguseallikas.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Kui keegi armastab mind, siis ta peab kinni mu sõnast
ja minu Isa armastab teda, ning me tuleme tema juurde!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Kui keegi armastab mind, siis ta
peab kinni mu sõnast, ja minu Isa armastab teda, ning me tuleme
tema juurde ja jääme temasse. Kes mind ei armasta, see ei pea
kinni mu sõnast, aga see sõna, mida te kuulete, pole minu, vaid
Isa oma, kes mind on läkitanud. Seda räägin ma teile teie juures
olles, aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle minu Isa teile saadab minu
nimel – tema õpetab teile kõik selgeks ja tuletab teile meelde
kõik, mida mina teile olen rääkinud. Rahu ma jätan teile, oma rahu
ma annan teile. Mina ei anna teile nii, nagu maailm annab. Teie
süda ärgu olgu ärevil ja ärgu mingu araks! Te olete kuulnud mind
ütlevat: “Ma lähen ära ja tulen taas teie juurde.” Kui te mind
tõesti armastaksite, siis te rõõmustaksite, et ma lähen Isa
juurde, sest Isa on suurem kui mina. Aga seda olen ma teile öelnud
nüüd, enne kui see sünnib, et siis, kui see sündima hakkab, te
võiksite uskuda.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Jumal, Kes Sa oled valmistanud neile, kes Sind armastavad,
nii palju häid asju, mis ületavad inimliku mõistuse:
palun, vala meie südametesse nii palju armastust Sinu vastu,
et me, armastades Sind kõiges ja üle kõige, võiksime saada
kätte Sinu tõotused, mis ületavad kõik, mida me oskame oodata;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 65; Ps 67; Hs 34:25-31; Lk 11:1-13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 147; Js 48:12-21; Ilm 5

Mõtisklus

Armsad õed ja vennad Issandas.
Tänane esimene lugemine kirjeldab vastsündinud kiriku esimest suuremat kogunemist,
nimelt Jeruusalemma kirikukogu, millel õnnestus lahendada pinged ühelt poolt nende
vahel, kes tahtsid avada kiriku paganatele – inimestele, kes polnud juudid, surumata
neile peale juudi kombeid, mida kõik kristlased kuni selle ajani olid hoolikalt
järginud, kuna enamik olid sünnilt ja kasvatuselt juudid, ja teiselt poolt nende
vahel, kes ei tahtnud sellega kaasa minna. Jeruusalemma sinod, koostab esimese
kirikliku dokumendi (hilisemate dokumentide hulka kuuluvad Nikaia usutunnistus,
Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus, Kalkedoni definitsioon aastast 451 ja kõik
teised kirikukogu avaldused kuni tänapäevani). Pangem tähele, et kogu Apostlite
tegude raamatus ei teinud apostlid ühtegi otsust ilma Püha Vaimuga juhatuseta.
Samuti ei saanud nad ilma Püha Vaimuta täita ühtegi ülesannet. Nad kirjutasid:
„Püha Vaim ja meie oleme otsustanud“. Teine lugemine algab järgmiselt: „Sel ajal
kandis üks ingel mind vaimus suure ja kõrge mäe tippu.“ On selge, et Johannes
poleks saanud neid asju ilma Püha Vaimu abita näha. Enne kui Kristus oma Isa juurde
taevasse läks, lubas Ta saata oma jüngritele Lohutaja. See aga ei tähenda, et
Kristuse ajastu oleks läbi, sest Tema on iga ajastu Issand. Selle asemel viitab
see sellele, et ta ei jäta meid vaeslasteks. Jeesus soovis, et Tema apostlid ei
oleks ahastuses ega mures ning lubas nende juurde jääda. Usk Kristusesse on
Jumalale kuulumise tagatis. Jeesus palus oma jüngritel ja palub ka meil näidata
üles oma armastust, jäädes ustavaks missioonile, mille Jeesus meile on usaldanud.
Nii nagu Isa andis oma suurima kingituse, saates oma ainsa Poja maailma, nii
valatakse ka nüüd, kui Jeesus Isa juurde taevasse läheb, Püha Vaim välja maa peale.
Evangeeliumist kuuldud Jeesuse sõnad viimase õhtusöömaaja hüvastijätukõnes on
mõeldud julgustuseks ja lõpevad Issanda sõnaga: „Rahu” (heebrea keeles „Shalom”).
See pole lihtsalt sõbralikkus, vaid kingitus, millegi tõelise ja käegakatsutava,
hingeseisundina, mida ei saa millegagi võrrelda. Me võime seda nimetada õnneks,
rõõmuks või rahuloluks, aga ainult siis, kui me mõistame seda sügaval vaimsel
tasandil, kui midagi, mis ulatub tunnetest kaugemale ja on olemise seisund,
seisund mida ainult Jumal saab anda. Maailma rahu on nõrk ja eksitav. See puruneb,
kui meie plaanid ebaõnnestuvad. Aga Kristuse rahu? See ei ole mure puudumine.
See on Kristuse kohalolu igal ajahetkel. Rahu, mida meie Jeesus annab, ei tulene
mitte mugavusest, vaid osadusest Temaga. Mida meie saame teha, et elada Püha
Vaimu juhtimises ja Kristuse rahus? Pangem tähele, et need on Jumala kingitused
meile. Meie ei saa seda välja teenida, vaid vastu võtta. Nende kingituste vastu
võtmiseks peame ennast siiski valmis panema. Hommikut alustame alati ristimärgi
ja palvega, milles otsime Jumala juhatust ja usaldama end Tema hoolde. Rahu saabub
siis, kui me lõpetame soovi kõike kontrollida ja usaldame end täielikult Jumala
hoolde. „Andke andeks, ja teile antakse andeks“ loeme pühakirjast. Andestamatus
on raske koorem. Me ei pea unustama, aga peame vabaks laskma, st, Jumala hoolde
usaldama. Ja loomulikult on kõige olulisem käija pihil ja armulaual. Armulauas
toidab Issand ise meie hinge oma Ihu ja Verega – st. annab rahu selle kõige
puhtamal kujul. Pihtisakramendis eemaldab Ta koormad, mis röövivad meilt rahu.
Olgu Issand selle eest tänatud igavesti. Aamen.

Hingelt kristlased (loe: Kristusele kuuluvad) usuvad Jeesuse sõnu viimasel õhtusöömaajal,
kui Ta võttis leiva, õnnistas, murdis ja andis oma jüngritele, öeldes: “Võtke, sööge,
see on minu ihu!” Ja tõstes karika ütles Ta: “Jooge kõik sellest, sest see on minu veri,
uue lepingu veri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks.” (Matteuse 26:26-28;
Markuse 14:22-24; Luuka 22:19-20; 1. Korintlastele 11:23-25). Kristlased tõlgendavad
Jeesuse sõnu “see on minu ihu” ja “see on minu veri” otseselt, uskudes, et armulaual
toimub leiva ja veini tõeline muundumine Kristuse Ihuks ja Vereks. Jeesuse käsk “tehke
seda minu mälestuseks” (Luuka 22:19; 1. Korintlastele 11:24-25) näitab usklike jaoks,
et see ei olnud ühekordne sündmus, vaid käsk seda jätkuvalt teha.
Tõelised ristiinimesed usuvad, et armulaud on palju enamat kui lihtsalt mälestustseremoonia.
See on reaalne osadus Kristuse Ihu ja Verega, mis ühendab usklikud Temaga intiimselt.
Johannese evangeeliumi 6. peatükk on siin oluline, eriti kus Jeesus ütleb: “Mina olen eluleib.
Teie esiisad sõid mannat kõrbes ja surid. Aga see on leib, mis tuleb alla taevast, et
inimene võiks seda süüa ega sureks. Mina olen see eluleib, mis on tulnud alla taevast.
Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti. Ja leib, mille mina annan, on minu
ihu maailma elu eest.” (Johannese 6:48-51). Seega euharistia annab igavese elu.
Meil on nüüd kaks valikut. Uskuda, et Jeesus Jumala Pojana valetas, või täita Tema
tahtmist. Veelgi enam, Jeesus hoiatab: Johannese 6:53: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,
kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.” Nõnda on kirjas
Piiblis ja õpetab Kiriku traditsioon. Veelgi enam. Jeesus annab lubaduse: (Mt 28:20 )”ja
õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev
teie juures ajastu lõpuni.”

ÜLESTÕUSMISAJA V PÜHAPÄEV C AASTAL

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Kui Paulus ja Barnabas olid Derbes evangeeliumi kuulutanud ja
paljusid jüngriteks teinud, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni
ja Antiookiasse. Seal kinnitasid nad jüngrite hingi, manitsesid
neid usus kindlaks jääma ja ütlesid: “Teel jumalariiki ootab meid
palju katsumusi”. Ja kui nad olid igale kogudusele käte
pealepanemise läbi vanemad seadnud, siis nad palvetasid ja
paastusid ühes nendega ja jätsid nad Issanda hooleks, kellesse
need olid uskuma jäänud.
Pärast läksid nad läbi Pisiidia ja jõudsid Pamfüüliasse. Aga kui
nad Perges olid kuulutanud Jumala Sõna, läksid nad Ataaliasse ning
purjetasid sealt Antiookiasse, kust Jumala arm nad läkitas sellele
tööle, mille nad nüüd olid lõpetanud. Kohale jõudnud, kutsusid nad
koguduse kokku ja kõnelesid sellest, kui palju oli Jumal nende
läbi sündida lasknud ja kui paljudele paganatele avanud usuvärava.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur oma helduse poolest.
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Issand, sind ülistavad kõik su teod
ja kiidavad kõik sinu pühad.
Nad räägivad su riigi ülevusest
ja kuulutavad sinu vägevusest.
Et kõik inimlapsed teaksid sinu vägevust
ja sinu kuningriigi auhiilgust.
Sinu riik on kõigi ajastute kuningriik
ja sinu valitsemine kestab põlvest põlve.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!

Teine lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:
Mina, Johannes, nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas
ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin
püha linna Jeruusalemma taevast, Jumala juurest, alla tulevat; ta
oli ehitud nii, nagu ehitakse pruuti ta peigmehele. Ja ma kuulsin
valju häält aujärjelt ütlevat: “Vaata, Jumala telk on inimeste
juures, ja ta asub nende juurde elama ning nemad on tema rahvas ja
Jumal ise on nendega.” Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist
ning surma ei ole enam. Ei ole leinamist ega kaebeid, ja vaeva ei
ole enam, sest endised ajad on möödunud. Aga see, kes istus
aujärjel, ütles: “Vaata, ma loon kõik uueks.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Ma annan teile uue käsu:
armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Sel ajal, kui Juudas oli ära läinud, ütles Jeesus: “Nüüd on
Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Ja kui
Jumal on Temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka iseend
ja teeb seda viibimata. Lapsed, veel väheke aega olen ma teie
juures. Te hakkate mind otsima, aga – nagu ma juutidele ütlesin,
nõnda ütlen praegu ka teile – kuhu mina lähen, sinna teie ei saa
tulla. Aga mina annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda
nagu mina olen teid armastanud, nii armastage teiegi üksteist. Ja
sellest, kui te üksteist armastate, mõistavad kõik, et teie olete
minu jüngrid.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo, Kõigeväeline Jumal, Kelle tõeline tundmine on igavene elu:
anna meile nii täiuslikult tunda oma Poega Jeesust Kristust kui teed,
tõde ja elu, et me võiksime vankumatult käia tema jälgedes teel,
mis viib igavesse ellu;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 116; Ii 19:21-27; Jh 12:44-50

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 18:1-20; Tn 12:1-4,13; 1Ts 4:13-18

Mõtisklus

Armsad õed ja vennad Issandas. Esimene lugemine Apostlite tegudest kirjeldab, kuidas
väikesed kogudused aitasid oma liikmetel usus kasvada armastusega, järgides Pauluse ja
Barnabase armastuse eeskuju. Samas julgustavad nad usklikke raskustest hoolimata usule
truuks jääma. Teine lugemine Ilmutusraamatust selgitab, kuidas Jumal uuendab oma
Kirikut, Uut Jeruusalemma, olles kohal selle liikmete läbi, nende kogudustes
ja eriliselt pühas liturgias. „ Vaata, ma teen kõik uueks.“ Tänane evangeelium annab
meile kaks peamist teemat. Esiteks lahkumine ja au ning teiseks käsk armastada.
„Au“ on seotud jumalikkuse avaldumisega maailmas, Jumala väe ilmutamisega. See näitab
Jumala aktiivset kohalolekut igaühe elus. „Uus“ käsk, mille Jeesus oma jüngritele annab,
on see, et nad peaksid üksteist armastama, nagu tema neid on armastanud. Tema avab
meile kristliku sisemise uuendamise saladuse kui ütleb: „ Armastage üksteist,
nagu mina teid olen armastanud“ (Jh 13:35). Jeesus on lisanud Vana Testamendi
armastuskäsule uue elemendi, õpetades meile, et jüngriks olemise tõelisus on armastada
teisi inimesi samamoodi, nagu Tema on meid armastanud – ohvrimeelse, ennastsalgava,
ja tingimusteta armastusega. Selline uuenemine suunab meid omaks võtma uusi hoiakuid
teiste inimestega ja kogu oma ümbruskonnaga suhtlemisel. Johannese evangeelium ei
näita meile armastust kui tunnet. See on armastuse vorm, mis avaldub teenimises ja
ohverduses. Vihaga silmitsi seistes on raske valida armastust. Jeesus ütleb jüngritele,
et kõik tunnevad Tema jüngreid armastuse järgi, mida nad üksteise vastu näitavad.
Seda algkiriku kirjeldust kuulsime Apostlite tegude raamatust: „Vaadake, kuidas nad
üksteist armastavad.“ Kristlik armastus on kristluse tunnusjoon. Me näeme seda elavana
märtrite usu tunnistustes. Me näeme seda pühakute elu eeskujudes. Me näeme seda
pühades naistes ja meestes, kes elavad ja armastavad iga päev, tehes teiste heaks
heategusid ja vajadusel ohvreid. Püha Hieronymus jutustab apostel Johannese kohta,
kuidas vanaks saades kanti teda kirikutesse ja kõikjal kordas ta sõnu: „Lapsukesed,
armastage üksteist.“ Temaga kaasaskäijad, kes olid pidevast kordamisest väsinud,
küsisid temalt, miks ta seda alati ütleb. Ta vastas: „Sest, see on Issanda käsk ja
kui seda vaid täidetaks, on sellest küllalt.“– Johannes teadis, et suurim tõde
unustatakse kõige kergemini, kuna seda peetakse nii enesestmõistetavaks. Mida see
tähendab meie jaoks? Esmalt peaksime ära leppima iseenda ja Jumalaga püha Kiriku
läbi. Me ei saa väärtustada teisi kui me ei tea enda väärtust. Me saame “piisavalt”
pühaks ainult siis, kui õpime iseennast õigesti hindama, tunnistades tõsiasja, et
oleme Jumala lapsed ja et Kolmainu Jumal elab meie hinges, muutes meie keha
„ Püha Vaimu templiks ”. Alles siis me saame armastada nii, nagu Jeesus armastas,
oma igapäevase elu läbi. Me armastame teisi, vastates neid armastuse ja kaastundega.
Me armastame teisi, lohutades ja kaitstes neid, kesseda vajavad. Me armastame teisi,
teenides neid igal võimalikul viisil, olgu see kui tahes väike. Me armastame teisi
andestades, mitte hukka mõistes, see ei tähenda, et peaksime kõike heaks kiitma,
veelgi enam – me ei tohi salata Kiriku õpetust. Suurim misjonitöö on, et inimesed
näeksid kristlasi kui inimesi, kes suhtlevad üksteise vastu armastuse ja hoolivusega,
mis lähtub nende tugevast armastusest Jumala vastu. Nad peaksid nägema meis
valmisolekut andestada, just nagu Kristus on meile andestanud. Aidaku selles
meid kõigeväeline Jumal. Aamen.

ÜLESTÕUSMISAJA IV PÜHAPÄEV C AASTAL

Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Sel ajal läksid Paulus ja Barnabas teele ja jõudsid Perge kaudu
Pisiidia Antiookiasse. Hingamispäeval läksid nad sünagoogi ja
võtsid istet. Aga kui nad pärast sealt välja tulid, käis nende
järel suur hulk juudiusku pöördunud jumalakartlikke muulasi. Ja
Paulus ja Barnabas kõnelesid nendega ja veensid neid jääma Jumala
armusse.
Aga järgmisel hingamispäeval tuli peaaegu kogu linn kokku Issanda
sõnast osa saama. Kui juudid rahvahulka nägid, said nad kadedaks,
vaidlesid vastu Pauluse kõnele ja rääksid teotusesõnu. Aga Paulus
ja Barnabas vastasid julgesti: “Meile oli kohuseks tehtud
kuulutada Jumala sõna teile kõigepealt. Kui aga teie selle endast
ära heidate ega näita end igavest elu väärt olevat, siis vaata, me
pöördume paganate poole. Sest Issandalt oleme me saanud niisuguse
käsu: “Ma olen sind seadnud valguseks paganatele, et sa oleksid
nende õnnistegijaks kuni maailma lõpuni”.”
Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda
sõna ja jäid uskuma – nii paljud kui neid oli kutsutud igaveseks
eluks. Ja Issanda sõna levis üle kogu ümberkaudse maa. Siis
ässitasid juudid üles kõrgemast soost vagad naised ja linna
suurnikud, nad õhutasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ning
ajasid nad oma maalt välja. Aga nemad raputasid tolmu oma
jalgadelt nende peale ja läksid Ikoonioni. Ning jüngrid olid
rõõmsad ja said täis Püha Vaimu.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Meie oleme Issanda rahvas ja kari tema karjamaal!
Rõkake rõõmust Issandale, kõik maad,
teenige Issandat rõõmuga.
Rõõmuhõisetega tulge tema palge ette.
Mõistke, et Issand üksi on Jumal,
tema on meid loonud ja tema omad me oleme,
tema rahvas ja kari tema karjamaal.
Tulge tema väravaisse rõõmuga,
tema õuedesse kiituselauludega,
sest Issand on hea
ja tema heldus kestab igavesti.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Meie oleme Issanda rahvas ja kari tema karjamaal!

Teine lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:
Mina, Johannes, nägin, ja vaata: suur rahvahulk, keda keegi ei
suutnud ära lugeda, kõigist rahvahõimudest ja suguharudest,
rahvaist ja keeltest, nad kõik seisid aujärje ees ning Talle ees,
valged rüüd seljas ja palmioksad käes. Ning üks vanematest ütles
mulle: “Need on need, kes tulevad suurest ahistusest ja on oma
rüüsid pesnud ja need Talle veres valgeks teinud.” Sellepärast
seisavad nad Jumala aujärje ees ja teenivad teda tema templis nii
ööl kui päeval. Ja see, kes istub templis, laotab oma telgi nende
üle. Nemad ei näe enam nälga ega janu ja päikeselõõsk ega
põuapalavus ei piina neid, sest Tall, kes istub keset aujärge,
kannab nende eest hoolt ja juhatab nad eluvee allikale, ning Jumal
pühib ära iga pisara nende palgelt.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Mina olen hea karjane.
Mina tunnen oma lambaid ja nemad tunnevad mind.!
Halleluuja!

Evangeelium püha Johannese järgi:
Sel ajal Jeesus ütles: “Minu lambad kuulevad mu häält ja mina
tunnen neid. Nemad käivad minu järel ja mina annan neile igavese
elu. Nad ei lähe igavesti hukka ja keegi ei saa neid minu käest
ära kiskuda. Minu Isa on kõigist suurem, ja keegi ei saa neid minu
Isa käest ära kiskuda, sest mina ja Isa oleme üks.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Oo Jumal, Kelle alati eksimatu ettehooldus korraldab kõike taevas ja maa peal:
me palume Sind alandlikult, et Sa kõrvaldaksid meist kõik kahjuliku ja
annaksid meile seda, mis meile kasulik on;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 36:5-13; Ps 138; 2Sm 12:15-23; Jh 14:1-14

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 68:1-20; Js 26:12-16,19; 2Kr 5

Mõtisklus

Armsad õed ja vennad Issandas. Tänast pühapäeva tunneme hea karjase pühapäevana, aga
ka kutsumuse pühapäevana, sest täna palvetame eriliselt, et rohkem inimesi vastaks
kutsele teenida püha Kirikut temale antud erilisel viisil nagu Paulus ja Barnabas seda
ette näitasid. Apostel Paulus kirjutab mitmes kohas usu ja armastuse ühtsusest, mis
seob kõik kristlased üheks, Jumala lammasteks, Tema karjaks, nagu kuulsime EV-st.
Jeesus palvetas oma viimasel õhtusöömaajal, et kõik Tema järgijad oleksid üks. See
on kõige võimsam märk Tema kohalolekust meie seas. Apostel Paulus rõhutab ka teist
olulist omadust. Ühtsus ei tähenda ühetaolisust; see ei tähenda, et kõik on täpselt
ühesugused. Ta räägib kristliku kogukonna tohutust mitmekesisusest. Just see
mitmekesisus muudab ühtsuse nii silmatorkavaks. See mitmekesisus põhineb erilistel
andidel, mille igaüks on saanud. Igal inimesel on kutsumus, iga inimest siin on
Jumal kutsunud ja kutsub Püha Vaimu kaudu pakkuma oma erilisi ande püha Kiriku
heaks. Täna tuuakse meie ette erilisel viisil palvetada kõikide kutsumuste eest,
mis on Kiriku eluks väga vajalikud. Me ei palveta niivõrd uute kutsumuste eest,
sest Püha Vaim kutsub kindlasti neid, keda Kiriku teenistusse vajatakse. Pigem
palvetame, et need, keda kutsutakse, vastaksid kutsele. Kutsumusepühapäev on meie
kõigi jaoks siin. Ühelt poolt peaks igaüks mõtisklema selle üle, mis on tema konkreetne
kutsumus ja kuidas ta saab seda tõeks elada oma koguduse heaolu nimel. Teiseks peaksime
üksteist usuteel aitama ja hoolt kandma, et me ei saaks takistuseks teistele, kes
vastaksid erilisele kutsumusele või armule, mida Jumal neile oma Vaimu kaudu annab.
Tänase päeva oht, kui nii võime ütelda, on selles kui palvetame teiste, mitte
enda kutsumuste eest. Pangem tähele, et Jumala eest pole miski varjatud, seega ei
saa me kunagi teeselda end olevat keegi teine kui see, kes me oleme: Jumala kari,
keda on armastusega loodud. “Need on need, kes tulevad suurest ahistusest ja on oma
rüüsid pesnud ja need Talle veres valgeks teinud.” kuulsime teisest lugemisest.
Jumal annab lakkamatult armu, et meie, tema karjamaa lambad, võiksime tõeliselt
kinni pidada ühest vajalikust asjast, nimelt osalemisest Jumala elus ja Tema
meie elus. Meie Hea Karjane teab meie vajadusi, jagab meie kogemusi ja on osaduses oma
karjaga. Seetõttu oleme kindlad, et me ei jää kunagi ilma armastava Jumala abita.
Nii nagu kari koguneb oma karjase ümber, oleme kutsutud kogunema pühale Missale koos
oma Hea Karjase, Jeesusega, kes toidab meid parima nisuga ja joodab meid parimaga.
Armulauas me tõeliselt „maitseme ja vaatame Issanda headust“, nagu psalmikirjutaja nii
hästi kirjutas (Ps 34:9) , kui me saame osa Issanda Ihust ja Verest pühas armulauas.
Jeesus kinnitab meile: „leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma
elu eest.“ (Jh 6:51). Mida see kõik meie jaoks tähendab? Tänane evangeelium räägib
ka Jeesuse ja Isa suhtest. Johannese evangeeliumis samastub Jeesus Isaga nii otseselt,
et ta ütleb meile, et nad on üks – mitte ainult lähedased, vaid tegelikult üks.
Jeesuse tundmine tähendab Isa tundmist. Jeesus ei vii meid mitte ainult Isale
lähemale, vaid viib meid otse osadusse Jumal Isaga, kõrvaldades meie vahelt kogu
vahemaa. Meie suhe Jeesusega on kutse jagada Jumalaga tõelist elu Kiriku ühtsuses.
Aamen.