Kuningriigiaja XXIV pühapäev B aastal
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Issand avas minu kõrva ja ma ei ole pannud vastu ega taganenud. Ma
andsin oma selja peksjaile ja oma põsed neile, kes katkusid mu habet.
Ma ei peitnud oma palet teotuste ja sülje eest. Sest Issand, mu Jumal,
aitab mind ega jäta mind häbisse. Seepärast teen ma oma näo tardunuks
kui ränikivi, sest ma tean – ma ei jää häbisse. Minu õigusemõistja on
lähedal: kes julgeb minuga tülitseda – astugem üheskoos ette. Kes on
minu vastane – tulgu ta minu juurde. Sest vaata, Issand Jumal on mu
abimees. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma kõnnin oma teed elavate maal, Issanda palge ees!
Ma armastan Issandat,
sest ta kuuleb mu anumise häält,
pöörab oma kõrva minu poole
päeval, mil ma teda appi hüüan.
Surma ahelad ümbritsesid mind,
surmavalla hirmud langesid mu üle,
ma olin kitsikuses ja murevalus.
Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: Issand, päästa mu hing!
Issand on armuline ja õiglane,
meie Jumal on halastaja.
Issand aitab neid, kes on lihtsad südamelt;
ma olin hädas, aga tema aitas mind.
Jah, Sina kaitsesid mu elu surma eest,
kuivatasid silmavee mu silmist,
hoidsid komistamast minu jalga.
Nii kõnnin ma oma teed elavate maal, Issanda palge ees.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma kõnnin oma teed elavate maal, Issanda palge ees!
Teine lugemine püha apostel Jaakobuse kirjast:
Mu vennad, mis kasu on sellest, kui keegi ütleb endal usku olevat,
kuid tal ei ole tegusid? Kas võib siis usk teda õndsaks teha? Kui
vennal või õel pole midagi selga panna või pole neil midagi süüa, ja
keegi teie seast ütleb neile: “Minge rahuga, soojendage endid ja sööge
kõhud täis!” aga teie ei anna neile seda, millest neil puudus on, mis
kasu on siis sellest kõigest. Nõnda on ka usk iseenesest surnud, kui
sel pole tegusid. Ja nii saab mõni öelda: “Sinul on usk ja minul teod.
Näita mulle oma usku lahus tegudest, küll siis mina näitan sulle usku
oma tegudes.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Kui mul on kiitlemist,
siis ainult Issanda Jeesuse Kristuse ristist!
Halleluuja!
Evangeelium püha Markuse järgi:
Sel ajal läks Jeesus oma jüngritega Kaisarea küladesse. Teel küsis ta
oma jüngritelt ja ütles: “Kelle inimesed mind arvavad olevat?” Aga nemad
vastasid ning ütlesid talle: “Mõned Ristija Johannese, teised Eelija,
mõned jälle ühe prohvetitest.” Siis küsis ta nende käest: “Aga teie, kelle
teie mind ütlete olevat?” Peetrus vastas ning ütles talle: “Sina oled
Messias.” Jeesus hoiatas neid rangelt, et nad temast kellelegi ei räägiks,
ja hakkas neid õpetama: “Inimese Poeg peab palju kannatama. Ta hüljatakse
vanemate ja ülempreestrite poolt ning tapetakse, kuid kolmandal päeval ta
tõuseb üles.” Ja ta rääkis sellest üsna avalikult.
Siis viis Peetrus ta kõrvale ja hakkas teda noomima. Jeesus aga pöördus,
vaatas oma jüngrite poole, sõitles Peetrust ja ütles: “Tagane minust, saatan,
sest sul pole mõttes Jumala tahtmine, vaid inimeste tahtmine.” Ja ta kutsus
rahva enda juurde ühes oma jüngritega ning ütles neile: “Kui keegi tahab
olla minu jünger, siis ta salaku end ära, võtku oma rist ja käigu minu järel.
Sest kes tahab oma elu päästa, see kaotab selle, kes aga selle kaotab minu
ja rõõmusõnumi pärast, see päästab oma elu.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oo Jumal, ilma Sinu abita ei saa me Sulle meele järele olla,
palun anna halastavalt, et Sinu Püha Vaim juhiks ja valitseks
kõiges meie südant;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 91; Jr 32:36-42; Rm 11:25-36
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 142; Ps 146; 1Kn 17:8-9,17-24; Lk 7:11-17
Mõtisklus
Hommikupalvusel lugesime: Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati
Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik
ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” (Ps 91)
Jumalaga koos oma elu teed käies võime vahel sattuda silmitsi mõistmisega,
et Jumal ega Kirik ei sega ennast meie ellu. Me käime Missal, sest teame,
et see on hea ja õige ja kohus, me koguni jätame tegemata midagi huvitavat
ja tuleme osa saama pühast armulauast. Meile meeldib nii. See on meie tee.
Mis aga saab siis kui Missa ei paku seda mida ootame? Mis siis saab kui
püha Kirik läheb vastuollu minu vaadetega? Jüngrid käisid Jeesusega juba
mõnda aega, nägid suuri imetegusid ja ikkagi Issand suutis neid üllatada.
Nad ei mõistnud, ega oodanud, et Messia peab kannatama ja surema. Sageli
seame enda ootused ja tahtmised kõrgemale sellest mida meile pakutakse.
Kui hea on ütelda: Jumal mõistab mind. Sellise ootuse taha peitumine ei
too aga hingerahu ega õnne. Kui meile midagi ei meeldi, kas viime Jeesuse
nurga taha ja manitseme Teda nagu Peetrus tegi? Milline on Jumala Poja
vastus meile? “Kui keegi tahab olla minu jünger, siis ta salaku end ära,
võtku oma rist ja käigu minu järel.” Selles peitub suurim õnn. Kui lubame
Jeesuse oma ellu nii nagu Tema ON, mitte nii nagu eeldame, et Tema on,
avastame lauses:”kes tahab oma elu päästa, see kaotab selle, kes aga selle
kaotab minu ja rõõmusõnumi pärast, see päästab oma elu.” – suure väärtuse.
Jumal Ise On meiega. Mida see meie jaoks tähendab? Sügaval meie sees käib
kogu aeg valikute tegemine, lihtne tee või raskem tee, otsem tee või aeglasem,
mugavuse tee või tee mis meid proovile paneb ja seeläbi kasvatab. Sageli
ei taha me silmitsi siesta loobumisega Jeesuse pärast. Apostel Jaakobus on
võtnud selle nii hästi kokku sõnadega: mis kasu on sellest, kui keegi ütleb
endal usku olevat, kuid tal ei ole tegusid? Palvetagem alati enne kuhugi
minemist, või millegi tegemist, et saaksime valida meie jaoks parima tee.
Tehkem häid tegusid, et meie usk poleks surnud ja hoidkem üksteist sõna
ja teoga Issanda teel. Toogem Temale kogu au ja kiituse. Ap. Paulus on
nii ilusti selle kokku võtnud: et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas
kui maa peal kui maa all(Fl 2:10). Aamen.