Kuningriigiaja XXX pühapäev c aastal
Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:
Issand Jumal on õiglane kohtumõistja, tema ei otsusta näiva au
järele. Tema ei suurusta vaese ees, vaid võtab rõhutu palvet
kuulda. Vaeslapse nuttu ja lesknaise rohkeid kaebeid tema ei
põlga. Rõhutu hädad lõpevad ja viletsa hädaldamine saab otsa,
sest vaese hüüdmine tungib läbi pilvede ega leia rahu enne, kui
jõuab sihile. See hüüdmine ei lakka ründamast, kuni Kõigekõrgem
vaatab ta poole ja õiglane kohtunik teeb õiglase otsuse.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand võtab vaeseid kuulda!
Ma tänan Issandat igal ajal,
alati on tema kiitus mu suul.
Issandast kiitleb mu hing,
vaesed kuulevad ja rõõmustavad.
Issanda pale on kurjategijate vastu,
et hävitada maa pealt nende mälestus.
Õiged hüüavad ja Issand võtab neid kuulda
ja tõmbab nad välja nende kitsikusest.
Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt
ja päästab need, kelle vaim on rõhutud.
Issand lunastab oma sulaste hinged,
kes tema juures pelgupaika otsivad, ei näe karistust.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand võtab vaeseid kuulda!
Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:
Varsti tuuakse mind ohvriks ja mu lahkumiseaeg on ligidal. Ma
olen head võitlemist võidelnud, minu jooksmine on jõudnud lõpule,
oma usule ma olen jäänud kindlaks. Nüüd on minu jaoks valmis
pandud õigluse pärg, mille Issand – õiglane kohtumõistja –
minule sellel päeval annab. Aga mitte üksnes mulle, vaid kõigile,
kes tema ilmumist armastusega ootavad. Kui ma esimest korda enese
eest kostsin, ei astunud keegi minu kaitseks välja, vaid kõik
jätsid mind maha. Ärgu seda arvatagu neile süüks. Aga Issand
seisis minu kõrval ja kinnitas mind oma väega, et minu kuulutamine
oleks täiuslik. Tema tahtis, et paganad neid sõnu kuulda saaksid,
sellepärast olen minagi otsekui lõvi suust välja kistud. Küllap
Issand kisub mind välja kõigest kurjast, päästab mind ära ning
aitab mind oma taevasesse kuningriiki. Temale olgu au igavesest
ajast igavesti. Aamen. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Jumal on lepitanud maailma endaga Kristuse läbi.
Tema on andnud meile lohutuse sõna!
Halleluuja!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Sel ajal rääkis Jeesus tähendamissõna nende kohta, kes pidasid iseennast
õigeks ja põlgasid teisi: “Kord läksid kaks inimest pühakotta palvetama.
Üks neist oli variser ja teine tölner. Variser asutas enese eraldi seisma
ja palvetas endamisi: “Ma tänan Sind, mu Jumal, et mina ei ole niisugune
nagu teised inimesed: röövlid, petised, abielurikkujad, ega ka niisugune
nagu see tölner seal. Ma paastun kaks korda nädalas ja annan kümnist
kõigest, millest ma kasu saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud
silmigi üles taeva poole tõsta, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles:
“Mu Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, see viimane läks
koju õigeks mõistetuna – esimene mitte! Sest igaüht, kes ennast ise
ülendab, seda alandatakse, aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Lk 18:9-14
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõigeväeline ja igavene Jumal, anna meile usu, lootuse ja ligimesearmastuse
kasvu; ja et me võiksime saada, mida sa oled tõotanud, aita meil armastada
seda, mida sa käsid; Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda, läbi, Kes
elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 29; Ps 99; 2Ms 19:1-7,16-19; 2Ms 20:1-3; Rm 3:1-2,19-31
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 19; Ps 46; 1Kn 21:1-22; Ap 22:24-23:11
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas. Täna jätkame eelmise nädala teemat – palvet.
Nüüd aga ei ole küsimus niivõrd palves püsimises, kuivõrd selles, millise
inimese palve saab Jumalalt kõige tõenäolisemalt kuulda, kui me üldse nii
võime küsida. Esimene lugemine toob selguse, et Issand ei jaga soosinguid
nagu selle maailma mõjukad. Nemad on valmis kuulama inimesi, kes „esinevad
hästi“, on edukad ja kuulsad. Issand seevastu ei „tee vahet isikute vahel.“
Meie palve on siira südame paljastamine Issandale, Kes kuulab meie elu lugu
ja ootab kogu meie elu, kuni oleme selle lõpuni rääkinud. Jumal ei taha meie
palveelus mingeid filtreid. Ta tahab meie tõelist mina – ausat mina. Seda
ütleb Jeesus täna oma tähendamissõnas variserist ja tölnerist. Evangeeliumi
tähendamissõna on suunatud inimestele, kes uhkustasid oma vooruslikkusega
ja põlgasid kõiki teisi. Tähendamissõna tegelased illustreerivad neid kahte
radikaalselt erinevat viisi, kuidas palves Issanda ette tulla. Tugevalt
religioosses ühiskonnas on küsimus, kes on vooruslik ja kes mitte, alati
oluline. Jeesuse seostas sellist muret eriti variseridega. Me peame aga
olema ettevaatlikud ja mõistma, et variseri poolt selles tähendamissõnas
esindatud käitumine oli tüüpiline variseridele üldiselt, rääkimata judaismi
kui religiooni kohta. Seda võib leida kõigist religioonidest, sealhulgas
kristlusest. Kui palves peaks tähelepanu keskpunktis olema Jumal, siis selle
variseri tähelepanu on suunatud iseendale. Veelgi hullem, ta keskendub ka
oma kaasinimeste puudustele. Variser on justkui näide nende inimeste suhtumisest,
kes saavad oma enesehinnangut tõsta ainult teisi maha tehes. Selliste inimeste
jaoks on elu nagu voorustes püsimise võistlus. Justkui Jumal hindaks tulemusi
enam kui armu. Kuuldud EV-st ei loe mina küll välja mille tõttu maksukoguja
end patuseks tunnistas, ja kas sellel ongi vahet. Jumal teab kõike mida
oleme mõelnud, teinud või ka tegemata jätnud. Igal juhul, nagu Jeesus välja toob,
pöörab Jumala vaade mõlemad otsused ümber. See, kes tuli Jumala kotta omaenda
silmis patusena, läks koju Jumala soosingus ehk „õigeks mõistetuna“; see, kes
oli oma vooruslikkuses kindel, läks koju ilma selleta. Meil tuleb tähele panna
ka seda asjaolu, et prohvet Jesaja on kirjeldanud üsna tabavalt Jumala toimimis
aluseid, kui ka seda võiksime väita, nõnda: “Sest otsekui taevad on maast kõrgemal,
nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie
mõtted.”(Js 55:9) Enesekindlust, mida apostel Paulus väljendab oma elule
vaadates teises lugemises, ei viita niivõrd tema enda saavutustele,
kuivõrd Jumala heldusele ja ustavusele. Mida see kõik tähendab meie jaoks?
Kas meie oleme Jumala ees õiged või julgeme tunnistada, et vajame Tema armu.
Kontrast on selles, kes tunnistab oma vajadust halastuse järele. Võiksime
ka endalt küsida: mis saaks Jumala otsust mõjutada, või mis välistaks sind Jumala
halastusest. Ap. Pauluse kirjast efeslastele loeme: Aga Jumal, kes on rikas
halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast,
millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi
te olete päästetud! (Ef 2:4–5). Julgegem tunnistada, et me ei ole täiuslikud,
palugem Jumalalt armu ja elagem usus, et Jumal oma halastuses võtab meid kuulda.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.