PAASTUAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest Moosese raamatust:
Issand ütles Aabrahamile: “Mine oma kodumaalt, oma isakodust, sellele maale,
mida mina tahan sulle näidata. Ja ma teen sind suureks rahvaks, õnnistan sind
ja teen suureks su nime, et sina oleksid õnnistuseks. Siis õnnistan ma neid,
kes sind õnnistavad, ja panen vande alla need, kes sind neavad. Ning sinu läbi
saavad õnnistatud kõik hõimud maa peal”. Seepeale seadis Aabraham end teele,
nii nagu Issand oli käskinud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, olgu Sinu halastus meie üle!
Issanda sõna on õige,
tema tegudele võib loota.
Tema armastab õigust ja õiglust,
Issanda heldus täidab maa.
Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,
kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,
et ta vabastaks nende hinge surma küüsist
ja hoiaks nad elus näljaajal.
Meie hing loodab Issanda peale,
tema on meie kilp ja abimees.
Olgu sinu halastus, Issand, meie üle,
sest me ootame sind pikisilmi.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, olgu Sinu halastus meie üle!
Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast Timoteosele:
Näe koos minuga vaeva evangeeliumi heaks, siis annab Jumal sulle jõudu. Tema on
meid kutsunud püha kutsumisega, mitte meie tegude pärast, vaid omaenda tahtmise
ja armu järgi, mis on meile antud enne igavesi aegu Kristuses Jeesuses. Nüüd on
see avalikuks saanud meie Lunastaja Jeesuse ilmumises. Tema on võtnud surmalt
võimuse ja toonud meid evangeeliumi abil kadumatu elu valgusse.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Helevalgest pilvest kostis Isa hääl, kes ütles:
See on minu armas Poeg, teda kuulake!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus võttis kaasa Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, tema venna, ning viis nad
üles kõrgele mäele – ainuüksi nemad. Ning ta muudeti nende silmade ees. Tema
pale säras otsekui päike ja ta rõivad läksid valgeks nagu valgus. Aga vaata,
Mooses ja Eelija ilmusid Jeesusele ja rääkisid temaga.
Peetrus hakkas rääkima ja ütles talle: “Issand, meil on siin hea olla. Kui sa
tahad, siis ma püstitan siia kolm telki, ühe sinule, ühe Moosesele ja ühe
Eelijale”. Aga kui ta alles rääkis, vaata, siis heitis üks helendav pilv oma
varju nende üle ja hääl kostis pilvest ning ütles: “See on minu armas Poeg,
kellest minul on hea meel, teda kuulake!”. Seda kuuldes langesid jüngrid silmili
maha ja neil oli suur hirm, kuid Jeesus astus nende juurde, puudutas neid ja
ütles: “Tõuske üles, ärge kartke!”. Aga kui nad üles vaatasid, ei näinud nad
enam kedagi muud kui Jeesust. Kui nad mäest alla laskusid, keelas Jeesus neid:
“Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on surnuist
üles äratatud!”See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Mt 17,1-9)
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Oo Jumal, Kellele on auks alati halastada: palun ole armuline kõigile,
kes on sinu teedelt eksinud, ja too nad tagasi meeleparanduses südamete
ja vankumatu usuga, et nad võtaksid omaks ja hoiaksid kinni Sinu Sõnast,
Sinu Poja Jeesuse Kristuse muutumatust tõest, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 86; Ps 142; 1Kn 8:37-43; Kl 3:12-17
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 26; Ps 119:1-16; 2Sm 12:1-10,13-14; 1Kr 6:9-20
Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas! Paastuaja teine pühapäev suunab meie pilgud
kirgastumisele – hetkele, kus taevas puudutab maad. Tänane pühapäev asetab
meie ette teekonna. See algab Aabrahami (korrektselt veel Aabrami) kutsumisega
(1Mo 12), kus Jumal ütleb: „Mine oma maalt… “ See teekond kulmineerub
Tabori mäel (Mt 17), kus Jeesus kirgastub oma jüngrite ees. Need lugemised ei räägi
lihtsalt ajaloolisest seigast. Need räägivad meist, kes me oleme täna siia kogunenud.
Nad räägivad sellest, kuidas Jumala arm valgub maailma – mitte juhuslikult vaid läbi
Püha Kiriku. Aabraham pidi lahkuma oma mugavustsoonist. Jumal ütleb Aabrahamile:
„Mine oma kodumaalt…“ Tänapäeval meile meeldib väärtustada kontrolli ja planeerimist.
Me tahame enne teele asumist näha kaarti, sihtkohta ja teha kindustusi. „Pime kuulekus“ Jumala ees tundub ohtlik või koguni naiivne, kuid vaimne kasv algab seal, kus lõpeb meie kontroll. Aabrahamimi lugu õpetab meile, et Kiriku osadus ei ole pelgupaik ohtude eest,
vaid kõiges Jumalat usaldav rahvas. Meie vaimne kasv tähendab julgust jätta seljataha
oma harjumused, eelarvamused, mugavused, et teha ruumi Jumala uuele õnnistusele.
Pangem tähele, et ka jüngrid pidid Jeesusega koos mäkke ronima. See on pingutus.
Meie osalemine Kiriku elus on samasugune liikumine. See nõuab otsust tulla pühapäeval Missale, leida aega palveks või teha head, ka siis kui süda on raske.
Oluline on mõista, et mäel ei muutunud Jeesus kellekski teiseks. Ta näitas oma tõelist
olemust. Kirik on paik, kus me tuleme kokku, et näha reaalsust sellisena, nagu see on – jumalikus valguses. Me ei tule siia pelgalt kommet täitma, vaid selleks, et ammutada
armu, milles on vabanemine ja uue elu allikas. Meie igaühe vaimne kasv tähendab
õppimist näha „Tabori mäe valgust“ oma elus. Isa hääl pilvest ütleb: „Teda kuulake!“
Vaimne elu ei ole rääkimine Jumalale, vaid vaikseks jäämine, et kuulda Teda keset maailma müra. Kui maailm sunnib meid olema iseseisvad ja edukad, siis Kirik kutsub meid olema sõltuvad Jumala armust. Kui maailm nõuab tulemusi, siis pühakiri kutsub meid üles ustavusele. Mida see meie jaoks tähendab?
Püha Paulus tuletab meile meelde (2Ti 1), et Jumal on meid kutsunud „püha kutsega, mitte
meie tegude pärast, vaid omaenese nõu ja armu kohaselt“. Püha Armulaud on see Tabori
mäe hetk meie elus, kus leib ja vein kirgastuvad Kristuses Tema Ihuks ja Vereks.
Piht on see pilv, mis meid varjab ja kus me kuuleme Isa häält: „See on minu armas Poeg,
Teda kuulake!“ Kirik on elu Jumalas ja Jumalaga. Me osaleme selles „nii hästi kui oskame
ja suudame“. Jumal ei oota meilt täiuslikkust. Ta ootab meie kohalolu. Kui me osaleme
Missal, kui me palvetame ühiselt, siis me ei tee seda üksi. Me liitume tuhandete pühakute
ja miljonite usklikega läbi aegade. See on ühine „jah-sõna“ Jumala armule.
Tihti tunneme end vaimselt väsinuna. Meile võib tunduda, et meie panus on väike või meie
palve on hajevil. Kuid vaadake jüngreid mäel – nad langesid silmili maha ja kartsid väga.
Nad olid inimlikult nõrgad. Kuid Jeesus tuli, puudutas neid ja ütles: „Tõuske üles ja
ärge kartke!“ See ongi Kiriku saladus. Me toome oma väsimuse, oma „nii palju kui suudame“,
ja asetame selle altari ette. Jumal võtab meie vähese ja valab sinna sisse oma lõpmatu armu.
Me ei pea olema kangelased, me peame olema olemas. Evangeelium lõpeb sellega, et nad
tulevad mäelt alla. Kirgastumise hetk ei jää kestma telkdesse, mida Peetrus tahtis ehitada.
See valgus peab minema kaasa argipäeva, meie töökohtadesse ja kodudesse. Jumala armu
väljavalamine läbi Kiriku ei lõpe kirikuukse sulgumisega. See jätkub meie kaudu. Kui oleme
saanud osa pühast armulauast, saame me ise „väikesteks kirikuteks“. Me kanname seda
Tabori mäe valgust maailma, kus on palju otsimist ja segadust. Sel paastuajal ärme vaatle Kirikut kui institutsiooni, vaid kui elavat allikat. Osalegem teenistustel, süvenegem pühakirja ja teenigem ligimest – tehkem seda oma võimete piirides, aga tehkem seda armastusega.
Sest just seal, meie tahte ja Jumala armu kohtumispaigas, toimub tõeline kirgastumine.
Jumal on meid kutsund olema Tema õnnistuse kandjad. Olgem siis tänulikud selle armu
eest, mida me nii rikkalikult läbi Kiriku saame. Õnnistagu meid kõigeväeline Jumal!
Aamen.