PAASTUAJA I PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest Moosese raamatust:
Issand vormis inimese maa põrmust ja puhus tema ninasse eluõhu, nõnda sai
inimene elavaks hingeks. Ja Issand istutas Eedenisse, päevatõusu poole, rohuaia
ning pani inimese, kelle ta oli vorminud, sinna elama. Ja Jumal laskis maal
kasvatada kõiksuguseid puid, mis on välimuselt ilusad ja mille vili on meeldiv
süüa. Eedeni aia keskele kasvatas Jumal elupuu ning hea ja kurja tundmise puu.
Aga madu oli kavalam kõigist välja loomadest, kelle Issand Jumal oli teinud, ja
madu ütles naisele: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki
rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: “Me sööme küll rohuaia puude vilja, kuid
selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: “Te ei tohi sealt süüa
ega selle puu külge puutuda, või muidu te surete”.” Aga madu ütles: “Ei, te ei
sure, vaid Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad
lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja”.
Ja naine nägi, et sellest puust oli meeldiv süüa; puu tegi silmadele himu ja oli
ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis võttis ta selle puu viljast,
sõi ise ja andis ühtlasi oma mehele ning ka tema sõi. Ja nende silmad läksid
lahti ja nad tundsid end alasti olevat
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Loo mulle, Jumal, puhas süda!
Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda,
kustuta mu ülekohus oma halastuse pärast.
Pese mind hästi mu süüteost
ja tee mind puhtaks mu patust.
Loo mulle, Jumal, puhas süda,
ning anna mulle uus, kindel vaim.
Ära heida mind ära oma palge eest
ja ära võta minult ära oma püha Vaimu.
Issand, ava mu huuled,
et mu suu kuulutaks sulle kiitust.
Ohvriks Jumalale on murtud vaim,
murtud ja puruks löödud südant sina, Jumal, ei põlga.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Loo mulle, Jumal, puhas süda!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ühe inimese kaudu on patt maailma tulnud, ning patu kaudu surm, mis on
osaks saanud kõikidele inimestele, kuna kõik on pattu teinud. Patt oli maailmas
juba enne seadust, aga ilma seaduseta ei saa pattu arvestada. Kuid surm valitses
Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud pattu teinud niisuguse
üleastumisega nagu Aadam. Tema on aga Tuleva võrdkuju. Ometi ei ole üleastumine
samaväärne armukingitusega, sest kui ühe inimese üleastumise läbi on paljud
surma leidnud, siis seda enam on Jumala armukingitus rohkeks saanud paljudele
ühe inimese – Jeesuse Kristuse armu kaudu. See kingitus ei ole niisugune, nagu
ühe patutegija puhul, sest ühe patu järel tuli kohus ja surm, arm on aga
õigeksmõistmiseks paljudest eksimustest. Kui ühe inimese eksimuse kaudu on patt
kuningana valitsema pääsenud, seda kindlamini hakkavad need, kes saavad Jumala
armu ja õigluse kingi, valitsema oma elus ühe inimese – Jeesuse Kristuse läbi.
Nii nagu ühe inimese eksimuse läbi mõisteti kõik inimesed surma, nõnda ka ühe
õige teo kaudu on kõik saanud osa õigekssaamisest ja elust. Sest nagu ühe
inimese sõnakuulmatuse läbi paljud patusteks tehti, nõnda tehakse ühe inimese
kuulekusest paljud õigeks. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Inimene ei ela üksnes leivast,
vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui Jeesus oli paastunud
nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, tuli temale nälg. Siis tuli kiusaja tema
juurde ja ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid
leivaks saaksid.” Aga Jeesus vastas: “Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes
leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust.” Seejärel viis kurat Jeesuse
pühasse linna ja pani ta templiharjale seisma ja ütles talle: “Kui sa oled
Jumala Poeg, siis kukuta end siit alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta
oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa ei lööks oma jalga kivi vastu
ära.” Jeesus vastas talle: “Nõndasamuti on kirjutatud: Sina ei tohi Issandat,
oma Jumalat, kiusata!” Siis tõstis kurat Jeesuse kõrge mäe tippu ja näitas talle
kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: “Selle kõik annan
ma sulle, kui sa minu ette maha langed ja mind kummardad.” Aga Jeesus ütles
talle: “Tagane minust, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat oma Jumalat
ja teeni ükspäinis teda!” Siis läks kurat tema juurest ära ja inglid tulid tema
juurde ja teenisid teda. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
(Mt 4,1-11))
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Kõigeväeline Jumal, Kelle õnnistatud Poeg juhatati Vaimu poolt
Saatana kiusata: palun kiirusta aitama oma sulaseid, keda ründavad
mitmesugused kiusatused; ja kui Sa tead meie mitmeid nõrkusi, luba
meil igaühel leida Sind võimsa päästjana; läbi Jeesuse Kristuse,
oma Poja, meie Issanda, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja
Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 50; Js 58; Mt 6:1-18
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 15; Ps 92; Jr 17:5-14; 1Kr 10:1-13
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Esimene paastuaja pühapäev kutsub meid vaatama kõrbesse – kohta, kus
pealtnäha puudub kõik, kuid kus Jumala ettehooldus on tegelikult kõige
nähtavam. Kõrbes on eriliselt nähtav usaldus ja ohvrimeelsuse rõõm.
Tänased lugemised asetavad meie ette kontrasti, mis määrab kogu inimkonna
ajaloo. Lugemistest kuulsime Aadama langusest, mille kaudu tuli maailma
patt. See oli valik enesekesksuse ja usaldamatuse kasuks. Kuid Matteuse
evangeeliumis näeme me uut Aadamat, Jeesust Kristust, kes seisab kõrbes.
Seal, kus esimene Aadam langes külluse keskel, jääb teine Aadam kindlaks
tühja kõhu ja üksinduse keskel. See on Jumala ettehoolduse (Providentia)
võit – teadmine, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast,
mis lähtub Jumala suust. Jeesuse võit ei tulnud sellest, et kiusatus oli
näiline, vaid sellest, et Tema inimlik tahe oli täielikus kooskõlas Isa
tahtega. Ta näitab meile, et inimloomus (isegi kui see on nõder) on
suuteline Püha Vaimu abiga kurjale vastu seisma. See on julgustus meile:
kiusatus ise ei ole patt, vaid nõusolek sellega. Saatan ei paku Jeesusele
“tavalisi” patte, vaid näiliselt häid asju: leiba näljasele, Jumala väe
tõestamist, maailma valitsemist. Kus on siin konks? Sellises meelitamises
on kolm suurt ohtu kristlastele: Materialism: Püüe lahendada maailma mured
ainult sotsiaalselt ja majanduslikult, unustades hinge nälja Jumala järele.
Vaimne uhkus: Jumala “testimine” või sundimine tegema imesid meie tahtmise
järgi. See on maagia, mitte usk. Idolaatria ja võim: Püüe saavutada head
kurja abil või tehes kompromisse saatanaga.Jeesus valib “vaese ja teeniva
Messia” tee. See on üleskutse Kirikule hoiduda ilmalikust võimuihalusest
ja usaldada Jumala ettehooldust ka siis, kui see ei too kohest edu.
Jumala ettehoolduson enamat kui ellujäämine, vaid Isa armastav hoolitsus,
mis juhib meid meie viimse eesmärgi poole. Kõrbes kutsub saatan Jeesust
kasutama oma väge isiklikuks mugavuseks. Jeesus aga vastab täieliku usaldusega
Isale.See on õnnistus: me ei pea muretsema, sest Jumal teab, mida me vajame.
Kui me mõistame, et kõik, mis meil on – meie talent, aeg ja vara – on tulnud
Tema käest, siis kaob hirm puuduse ees. Paastuaeg ei ole ainult millestki
loobumine, vaid enese tühjendamine, et Jumala ettehooldus saaks meid täita.
Pangem veel tähele, et saasaegne maailm kaldub nägema saatanat vaid “kurjuse
sümbolina”. Tänased tekstid on üks alustest, miks Kirik kinnitab saatana
kui langenud ingli eksistentsi. Kui saatan oleks vaid sümbol, kaotaks Jeesuse
võit oma kaalu. Tekst näitab reaalset vaimset võitlust. Anglokatoliku
vaatenurgast on see meeldetuletus, et kristlik elu on “askees” ja võitlus
(millele viitab ka paastuaeg), kus me ei võitle ainult omaenese loomusega,
vaid ka vaimsete pimeduse jõududega. Kiriku valguses ei ole Mt 4:1-11 mitte
ainult lugu minevikust, vaid liturgiline reaalsus. See on põhjus, miks me
tähistame 40-päevast paastu – et minna koos Kristusega kõrbesse, seisata
silmitsi oma nõrkustega ja uuendada oma pühendumist Jumala auks.
Mida see tähendab meie jaoks? Jeesus ütleb: “Kummarda Issandat, oma Jumalat!”
See on meie kutsumus. Kui me asetame Jumala esikohale, siis settivad ka kõik
muud asjad oma kohale. Meie rõõm on pakkuda oma aega ja vara Kirikule, see on
märk sellest, et maailma vürst ei valitse meie üle. Me kuulume Kristusele.
Paastuaeg on aeg minna koos Jeesusega kõrbesse, et puhastada oma süda
ebajumalatest. Jumala ettehooldus on õnnistus, mis ei jäta meid kunagi üksi.
Kui me toetame Püha Kiriku kasvu – olgu see läbi annetuste, vabatahtliku töö
või palve –, siis me ei loobu millestki väärtuslikust. Me hoopis vahetame
kaduva kadumatu vastu. Me ei tee seda seaduse sunnil, vaid rõõmuga, sest oleme
mõistnud: kõik on Jumala arm. Olgu meie elu ja meie vahendid pühendatud suuremaks
Auks Jumalale (Ad Maiorem Dei Gloriam)! Nii nagu Jeesus ei alistunud kõrbes
näljale, vaid usaldas Isa, nii pangem ka meie täna oma annid ja palved sellele
altarile. Tehkem seda teadmises, et iga euro, iga töötund ja iga palve, mille
me Kiriku hüvanguks anname, on meiepoolne ‘ei’ maailma vürstile ja rõõmus
‘jah’ Jumala ettehooldusele. Aamen.