PAASTUAJA III PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine teisest Moosese raamatust:
Neil päevil oli rahval janu vee järele ja rahvas nurises Moosese vastu ning
ütles: “Miks ometi tõid sa meid Egiptusest siia? Meid, meie lapsi ja meie loomi
siia janusse surema.” Aga Mooses hüüdis Issanda poole ja ütles: “Mida ma pean
selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskaksid mind kividega surnuks!” Ja
Issand ütles Moosesele: “Asu rahva etteotsa ja võta endaga mõned Iisraeli
vanemad, võta kätte oma sau, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine. Vaata, mina
seisan seal sinu ees Hoorebi kaljul. Löö oma sauaga vastu kaljut, siis hakkab
sealt vesi voolama ja rahvas saab juua.” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate
nähes, ning ta pani sellele paigale nimeks “Massa ja Meriba” (kius ja riid),
Iisraeli rahva riiuasja pärast, et nad olid Issandat proovile pannud ja öelnud:
“Kas on siis Issand meie keskel või ei ole”. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!
Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!
Tulgem, hõisakem Issanda ees,
rõkakem rõõmust oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
laulgem temale kiituselaule.
Tulge, kummardagem ja põlvitagem,
heitkem silmili Issanda, oma Looja palge ette.
Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas,
tema lambad, keda ta juhib oma parema käega.
Täna, kui te kuulete tema häält, ärge paadutage oma südant,
nii nagu Meribas, nagu Massa päeval kõrbes.
Seal teie esiisad kiusasid mind ja panid mind
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui te kuulete Issanda häält, ärge paadutage oma südant!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, me oleme usust õigeks saanud, ja nüüd on meil rahu Jumalaga meie Issanda
Jeesuse Kristuse läbi. Temas me oleme armule ligi pääsenud, ja selles armus me
püsime ning oleme uhked oma lootuse üle, et me saame Issanda kirkusele vastu
minna. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie
südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Kristus on surnud meie eest juba
siis, kui me alles nõdrad ja jumalatud olime. Vaevalt läheks keegi surma kasvõi
õige inimese eest – kuigi hea inimese eest julgeb mõni oma elu kaalule panna.
Jumal on aga meile nõnda oma armastust üles näidanud, et Kristus on surnud meie
eest siis, kui me alles patused olime. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Issand, Sina oled tõeline maailma Lunastaja,
Anna meile seda eluvett, mille järele me januneme!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus jõudis ühe Samaaria küla juurde, mida hüüti Süükariks. Küla oli selle
põllu lähedal, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile. Seal oli ka Jaakobi
allikas. Jeesus oli teekäimisest väsinud ja istus allika äärde jalgu puhkama.
See oli keskpäeva ajal kuuendal tunnil. Samaaria külast tuli naine vett
ammutama. Jeesus ütles talle: “Anna mulle juua!” Aga tema jüngrid olid läinud
külasse toitu ostma. Saamaaria naine vastas: “Kuidas sina, kes sa oled juut,
küsid juua minu – samaaria naise käest? Juudid hoiavad end ju samaarlastest
eemale?” Jeesus kostis: “Kui sa ainult teaksid Jumala andi ja seda, kes see on,
kes sulle ütleb: “Anna mulle juua”, siis sa paluksid teda ja tema annaks sulle
eluvett”. Naine ütles talle: “Isand, sul ei ole ämbrit ja kaev on sügav. Kust
võtad sa selle eluvee? Kas sina oled siis suurem kui meie isa Jaakob, kes andis
meile selle kaevu, jõi sellest ise, samuti tema pojad ja loomad!” Jeesus kostis
talle: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle. Kes aga iganes joob seda
vett, mida mina talle annan, see ei tunne enam iialgi janu, sest vesi, mida mina
talle annan, saab tema sees vulisevaks allikaks.” Naine ütles talle: “Isand,
anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks käima siit üha vett
ammutamas!” Jeesus ütles talle: “Mine, kutsu oma mees, ning tule siia tagasi!”
Naine vastas: “Mul ei ole meest.” Jeesus vastas: “Sul on õigus, kui sa ütled
“mul ei ole meest”, sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa
praegu elad, sinu oma mees. Selles oled sa tõtt rääkinud”. “Ma näen, et sa oled
prohvet, isand!” ütles naine temale, “meie esiisad kummardasid Jumalat sellel
mäel, aga teie ütlete, et Jeruusalemm olevat see paik, kus tuleb Jumalat
kummardada.” Jeesus ütles talle: “Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei
kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas, sest teie kummardate, mida te ei
tea, meie aga kummardame, mida me teame, sest lunastus tuleb juutidelt. Kuid
tund tuleb ja ongi juba käes, mil õiged Jumala kummardajad austavad Isa vaimus
ja tões, sest ka Isa otsib neid, kes teda niiviisi kummardavad. Jumal on Vaim,
ja need, kes teda kummardavad, peavad teda austama vaimus ja tões”. Naine ütles
talle: “Ma tean, et tuleb Messias, keda hüütakse Kristuseks, ja kui ta tuleb,
siis kuulutab ta meile kõigest”. Jeesus ütles talle: “See olen mina, kes ma
sinuga räägin”.
Samas jõudsid jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei
öelnud keegi: “Mida sa temast tahad?”, või “Miks sa temaga räägid?”. Aga naine
jättis oma veenõu sinnapaika, läks külasse tagasi ja ütles inimestele: “Tulge,
vaadake inimest, kes ütles mulle, mida kõike ma olen teinud, pange tähele, kas
tema ei ole viimati Messias?” Ja rahvas tuli külast välja Jeesuse juurde.
Vahepeal ütlesid jüngrid talle: “Rabi, võta, söö!” Aga tema kostis neile: “Minul
on rooga, mida teie ei tunne”. Siis arutasid jüngrid omavahel, kas on keegi
talle juba süüa toonud. Jeesus ütles neile: “Minu roog on see, et ma teen oma
isa tahtmist, kes mind on läkitanud, ja viin tema töö lõpule. Ütleb ju igaüks:
veel neli kuud, siis tuleb viljalõikuse aeg. Aga mina ütlen teile, tõstke oma
silmad ja vaadake, põllud on juba valmis lõikuseks. Nüüd saab lõikaja palga ja
kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja saaksid rõõmustada.
Sest õige on see: üks külvab ja teine lõikab. Ning mina läkitan teid lõikama
seda, mille kallal teie ei ole vaeva näinud. Teised on vaeva näinud, ja teie
tulete ja koristate nende vaeva vilja.”
Aga paljud samaarlased sellest külast uskusid naise sõna kaudu, kes tunnistas:
“Tema teadis mulle rääkida kõigest, mida ma olen teinud”. Ning samaarlased tulid
tema juurde ja palusid tal külas peatus teha, ja Jeesus jäi nende juurde kaheks
päevaks. Aga tema sõna läbi hakkas uskuma veel enam inimesi. Nad ütlesid
naisele: “Me ei usu enam sinu sõnade peale, vaid kõige pärast, mida me oleme ise
tema käest kuulnud ning me teame, et tema on tõesti maailma Lunastaja”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Jh 4 ,5-42)
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Kõigeväeline Jumal, Kes Sa näed, et meil endal pole jõudu end aidata:
palun hoia meid nii väliselt meie ihus kui ka sisemiselt meie hinges,
et me oleksime kaitstud kõigi tabada võivate õnnetuste ja kõigi kurjade
mõtete eest, mis võivad hinge rünnata ja kahjustada; Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga,
üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 25; 5Ms 6:1-9,20-25; 1Kr 3
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:113-128; Ps 143; Am 5:4-15; Gl 5:16-24
Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas!
Täna, paastuaja kolmandal pühapäeval, seisame me pühakirja tekstide ees, mis tuletab
meile meelde – janu millegi järgi. Küsimus: kas oleme kunagi rahul enda ja ümbritsevaga,
või vajame alati midagi enamat? See ei ole ainult füüsiline janu, vaid hinge igatsus millegi järele, mis meid tõeliselt täidaks ja tervendaks. Tänases esimeses lugemises (2Mo 17:3-7) näeme Iisraeli rahvast kõrbes. Nad on janus ja hakkavad nurisema. See on inimlik nõrkus:
kui meil on puudus, unustame kiiresti Jumala varasemad imed ja hakkame kahtlema.
Kuid Jumal ei hülga neid ega ka meid. Ta käsib Moosesel lüüa kaljut ja sealt voolab vesi.
See kalju on ettekuulutus Kristusest. Ka meie elukõrbes, keset katsumusi ja paastuaega,
on Kristus see kalju, kellest voolab arm, mis õnnistab meie väsinud hingi. Evangeeliumi
loos (Jh 4:5-42) kohtame Samaaria naist kaevul. Jeesus, olles ise väsinud ja janune, ei
küsi naiselt ainult vett, vaid pakub talle midagi suuremat – elu vett. See kohtumine on võrdkuju sellest, mis toimub igal Pühal Missal. Meie oleme see naine. Me tuleme oma “ämbritega” – oma murede, pattude ja igapäevaste tarvidustega – altari ette. Jeesus ootab meid seal. Armulaua osadus on see hetk, kus meie janu kohtub Tema armuga. Nagu see
naine jättis oma veekannu kaevule ja ruttas kuulutama, nii peab ka Armulaud meid
muutma. Me ei saa jääda endiseks, kui oleme maitsnud Elu Leiba ja joonud Elu Karikast.
Püha Paulus tuletab meile meelde (Rm 5:1-5), et me oleme õigeks mõistetud usust
ja armust. See on anglokatoliikliku õpetuse oluline osa: me ei “osta” päästmist heade
tegudega. Päästmine on kingitus, mis tuleneb Kristuse ohvrist. “Jumala armastus on
valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi,” ütleb Paulus. See armastus hoiab meie
koguduse ühtsena. Kui me mõistame, et oleme kõik võrdselt patused ja võrdselt armu
vajajad, kaob koht uhkusele ja lõhenemisele. Koguduse ühtsus ei ole organisatoorne kokkulepe, vaid ühine joomine ühest ja samast vaimsest eluallikast. Kuid siin peitub ka
oht, mille eest peame olema valvel. Tänapäeval levib sageli kaks ohtlikku valeõpetuse
äärmust: Pelagianism (enese-lunastus õpetus): arvamus, et me saame iseennast päästa piinliku reeglite täitmise või “heaks inimeseks olemisega”. See aga muudab Kristuse
ohvri tarbetuks. Teiseks on antinomism (odava armu õptus): ekslik arvamus, et kuna
Jumal on armuline, siis pole patul tähtsust ja me võime elada nii, nagu tahame, ilma
meeleparanduseta. Pangem tähele, et Samaaria naine ei jäänud oma endise elu juurde.
Jeesus paljastas tema patu (“Sul on olnud viis meest…”), mitte selleks, et teda hukka
mõista, vaid selleks, et teda tões vabastada. Armust õndsakssaamine ei ole luba
patustamiseks, vaid vägi patust loobumiseks. Kui me ütleme, et “kõik on niikuinii hästi”,
siis me uinutame oma vaimset valvsust ja langeme lõksu, kus me ei vaja enam Päästjat,
vaid ainult mugavat filosoofiat. Mida see meie jaoks tähendab? Psalmikirjutaja kutsub
meid üles: “Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” Ärgem
olgem nagu nurisev rahvas kõrbes, vaid nagu Samaaria naine, kes julges vaadata tõele
näkku ja võtta vastu Elava Vee õnnistuse. Olgu meie kogudus koht, kus Armulaua ühtsus peegeldab Jumala tingimusteta armu, kuid ka Tema püha tõde, mis meid pühitseb.
Õnnistagu meid kõigeväeline Jumal! Aamen.