ÜLESTÕUSMISAJA V PÜHAPÄEV C AASTAL
Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Kui Paulus ja Barnabas olid Derbes evangeeliumi kuulutanud ja
paljusid jüngriteks teinud, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni
ja Antiookiasse. Seal kinnitasid nad jüngrite hingi, manitsesid
neid usus kindlaks jääma ja ütlesid: “Teel jumalariiki ootab meid
palju katsumusi”. Ja kui nad olid igale kogudusele käte
pealepanemise läbi vanemad seadnud, siis nad palvetasid ja
paastusid ühes nendega ja jätsid nad Issanda hooleks, kellesse
need olid uskuma jäänud.
Pärast läksid nad läbi Pisiidia ja jõudsid Pamfüüliasse. Aga kui
nad Perges olid kuulutanud Jumala Sõna, läksid nad Ataaliasse ning
purjetasid sealt Antiookiasse, kust Jumala arm nad läkitas sellele
tööle, mille nad nüüd olid lõpetanud. Kohale jõudnud, kutsusid nad
koguduse kokku ja kõnelesid sellest, kui palju oli Jumal nende
läbi sündida lasknud ja kui paljudele paganatele avanud usuvärava.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur oma helduse poolest.
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Issand, sind ülistavad kõik su teod
ja kiidavad kõik sinu pühad.
Nad räägivad su riigi ülevusest
ja kuulutavad sinu vägevusest.
Et kõik inimlapsed teaksid sinu vägevust
ja sinu kuningriigi auhiilgust.
Sinu riik on kõigi ajastute kuningriik
ja sinu valitsemine kestab põlvest põlve.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma ülistan Sind, mu Jumal ja mu Kuningas!
Teine lugemine püha Johannese ilmutuse raamatust:
Mina, Johannes, nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas
ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin
püha linna Jeruusalemma taevast, Jumala juurest, alla tulevat; ta
oli ehitud nii, nagu ehitakse pruuti ta peigmehele. Ja ma kuulsin
valju häält aujärjelt ütlevat: “Vaata, Jumala telk on inimeste
juures, ja ta asub nende juurde elama ning nemad on tema rahvas ja
Jumal ise on nendega.” Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist
ning surma ei ole enam. Ei ole leinamist ega kaebeid, ja vaeva ei
ole enam, sest endised ajad on möödunud. Aga see, kes istus
aujärjel, ütles: “Vaata, ma loon kõik uueks.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Ma annan teile uue käsu:
armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Sel ajal, kui Juudas oli ära läinud, ütles Jeesus: “Nüüd on
Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Ja kui
Jumal on Temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka iseend
ja teeb seda viibimata. Lapsed, veel väheke aega olen ma teie
juures. Te hakkate mind otsima, aga – nagu ma juutidele ütlesin,
nõnda ütlen praegu ka teile – kuhu mina lähen, sinna teie ei saa
tulla. Aga mina annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda
nagu mina olen teid armastanud, nii armastage teiegi üksteist. Ja
sellest, kui te üksteist armastate, mõistavad kõik, et teie olete
minu jüngrid.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oo, Kõigeväeline Jumal, Kelle tõeline tundmine on igavene elu:
anna meile nii täiuslikult tunda oma Poega Jeesust Kristust kui teed,
tõde ja elu, et me võiksime vankumatult käia tema jälgedes teel,
mis viib igavesse ellu;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 116; Ii 19:21-27; Jh 12:44-50
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 18:1-20; Tn 12:1-4,13; 1Ts 4:13-18
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas. Esimene lugemine Apostlite tegudest kirjeldab, kuidas
väikesed kogudused aitasid oma liikmetel usus kasvada armastusega, järgides Pauluse ja
Barnabase armastuse eeskuju. Samas julgustavad nad usklikke raskustest hoolimata usule
truuks jääma. Teine lugemine Ilmutusraamatust selgitab, kuidas Jumal uuendab oma
Kirikut, Uut Jeruusalemma, olles kohal selle liikmete läbi, nende kogudustes
ja eriliselt pühas liturgias. „ Vaata, ma teen kõik uueks.“ Tänane evangeelium annab
meile kaks peamist teemat. Esiteks lahkumine ja au ning teiseks käsk armastada.
„Au“ on seotud jumalikkuse avaldumisega maailmas, Jumala väe ilmutamisega. See näitab
Jumala aktiivset kohalolekut igaühe elus. „Uus“ käsk, mille Jeesus oma jüngritele annab,
on see, et nad peaksid üksteist armastama, nagu tema neid on armastanud. Tema avab
meile kristliku sisemise uuendamise saladuse kui ütleb: „ Armastage üksteist,
nagu mina teid olen armastanud“ (Jh 13:35). Jeesus on lisanud Vana Testamendi
armastuskäsule uue elemendi, õpetades meile, et jüngriks olemise tõelisus on armastada
teisi inimesi samamoodi, nagu Tema on meid armastanud – ohvrimeelse, ennastsalgava,
ja tingimusteta armastusega. Selline uuenemine suunab meid omaks võtma uusi hoiakuid
teiste inimestega ja kogu oma ümbruskonnaga suhtlemisel. Johannese evangeelium ei
näita meile armastust kui tunnet. See on armastuse vorm, mis avaldub teenimises ja
ohverduses. Vihaga silmitsi seistes on raske valida armastust. Jeesus ütleb jüngritele,
et kõik tunnevad Tema jüngreid armastuse järgi, mida nad üksteise vastu näitavad.
Seda algkiriku kirjeldust kuulsime Apostlite tegude raamatust: „Vaadake, kuidas nad
üksteist armastavad.“ Kristlik armastus on kristluse tunnusjoon. Me näeme seda elavana
märtrite usu tunnistustes. Me näeme seda pühakute elu eeskujudes. Me näeme seda
pühades naistes ja meestes, kes elavad ja armastavad iga päev, tehes teiste heaks
heategusid ja vajadusel ohvreid. Püha Hieronymus jutustab apostel Johannese kohta,
kuidas vanaks saades kanti teda kirikutesse ja kõikjal kordas ta sõnu: „Lapsukesed,
armastage üksteist.“ Temaga kaasaskäijad, kes olid pidevast kordamisest väsinud,
küsisid temalt, miks ta seda alati ütleb. Ta vastas: „Sest, see on Issanda käsk ja
kui seda vaid täidetaks, on sellest küllalt.“– Johannes teadis, et suurim tõde
unustatakse kõige kergemini, kuna seda peetakse nii enesestmõistetavaks. Mida see
tähendab meie jaoks? Esmalt peaksime ära leppima iseenda ja Jumalaga püha Kiriku
läbi. Me ei saa väärtustada teisi kui me ei tea enda väärtust. Me saame “piisavalt”
pühaks ainult siis, kui õpime iseennast õigesti hindama, tunnistades tõsiasja, et
oleme Jumala lapsed ja et Kolmainu Jumal elab meie hinges, muutes meie keha
„ Püha Vaimu templiks ”. Alles siis me saame armastada nii, nagu Jeesus armastas,
oma igapäevase elu läbi. Me armastame teisi, vastates neid armastuse ja kaastundega.
Me armastame teisi, lohutades ja kaitstes neid, kesseda vajavad. Me armastame teisi,
teenides neid igal võimalikul viisil, olgu see kui tahes väike. Me armastame teisi
andestades, mitte hukka mõistes, see ei tähenda, et peaksime kõike heaks kiitma,
veelgi enam – me ei tohi salata Kiriku õpetust. Suurim misjonitöö on, et inimesed
näeksid kristlasi kui inimesi, kes suhtlevad üksteise vastu armastuse ja hoolivusega,
mis lähtub nende tugevast armastusest Jumala vastu. Nad peaksid nägema meis
valmisolekut andestada, just nagu Kristus on meile andestanud. Aidaku selles
meid kõigeväeline Jumal. Aamen.