Hingelt kristlased (loe: Kristusele kuuluvad) usuvad Jeesuse sõnu viimasel õhtusöömaajal,
kui Ta võttis leiva, õnnistas, murdis ja andis oma jüngritele, öeldes: “Võtke, sööge,
see on minu ihu!” Ja tõstes karika ütles Ta: “Jooge kõik sellest, sest see on minu veri,
uue lepingu veri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks.” (Matteuse 26:26-28;
Markuse 14:22-24; Luuka 22:19-20; 1. Korintlastele 11:23-25). Kristlased tõlgendavad
Jeesuse sõnu “see on minu ihu” ja “see on minu veri” otseselt, uskudes, et armulaual
toimub leiva ja veini tõeline muundumine Kristuse Ihuks ja Vereks. Jeesuse käsk “tehke
seda minu mälestuseks” (Luuka 22:19; 1. Korintlastele 11:24-25) näitab usklike jaoks,
et see ei olnud ühekordne sündmus, vaid käsk seda jätkuvalt teha.
Tõelised ristiinimesed usuvad, et armulaud on palju enamat kui lihtsalt mälestustseremoonia.
See on reaalne osadus Kristuse Ihu ja Verega, mis ühendab usklikud Temaga intiimselt.
Johannese evangeeliumi 6. peatükk on siin oluline, eriti kus Jeesus ütleb: “Mina olen eluleib.
Teie esiisad sõid mannat kõrbes ja surid. Aga see on leib, mis tuleb alla taevast, et
inimene võiks seda süüa ega sureks. Mina olen see eluleib, mis on tulnud alla taevast.
Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti. Ja leib, mille mina annan, on minu
ihu maailma elu eest.” (Johannese 6:48-51). Seega euharistia annab igavese elu.
Meil on nüüd kaks valikut. Uskuda, et Jeesus Jumala Pojana valetas, või täita Tema
tahtmist. Veelgi enam, Jeesus hoiatab: Johannese 6:53: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,
kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.” Nõnda on kirjas
Piiblis ja õpetab Kiriku traditsioon. Veelgi enam. Jeesus annab lubaduse: (Mt 28:20 )”ja
õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev
teie juures ajastu lõpuni.”