Rogate päevad on läänekristluses palve- ja paastupäevad.
Paastu- ja palvepäevad keset pühadehooaega tunduvad olevat intuitiivsed.
Rogate päevad tuletavad aga meile meelde, et meie elud ja aastaajad on
Jumala kätes. Neid peetakse protsessioonide ja pühakute litaania palvega.
Rogate pühapäev on nn suurrogation; väiksemad rogatsiooni päevad
on esmaspäevast kolmapäevani, mis eelneb taevaminemispühale neljapäeval.
Sõna rogation pärineb ladinakeelsest verbist rogare , mis tähendab “paluda”,
“küsida”, see tähendab Jumala anumist Tema pahameele leevendamiseks ja
õnnetuste eest kaitsmiseks.
Liturgiline värv: violetne
Palvepühapäeva tähistatakse anglikaani traditsiooni kohaselt 5. pühapäeval
pärast ülestõusmispühi (tuntud ka kui ülestõusmispühade 6. pühapäev).
Luterlikus traditsioonis tuntakse rogate pühapäevana.
Sisu
Kristlikud algused
Rogate päevad kehtestas Vienne’i piiskop Mamertus umbes aastal 470 pKr. ja
varsti võeti need kasutusele ka mujal. Nende pidamise jaoks andis Orléansi
kirikukogu korralduse aastal 511 ja kuigi see tava levis Gallias 7. sajandil,
võeti see Rooma riitusse ametlikult kasutusele alles paavst Leo III (suri 816)
valitsemisajal.
Usklikud pidasid taevaminemispüha tähistamiseks valmistumisel rogate päevi
tavaliselt paastu ja karskusga ning põllumehed lasid sel ajal sageli oma
külvi õnnistada preestril. Violetseid rõivaid kantakse rogationi litaanial ja
sellega seotud missal, olenemata sellest, mis värvi tavalisel liturgial kantakse.
Varasematel aegadel oli Rogationi päevade ühiseks jooneks piiride ületamise
tseremoonia, kus koguduseliikmete protsessioon preestri, kirikuülema ja kooripoistega
eesotsas liikus ümber oma koguduse piiride ja palvetas selle kaitse eest eelseisval
aastal. Seda tunti Inglismaa põhjaosades ka kui “Gang-day” või “gan week” vana
ingliskeelse nimetuse järgi, mis tähistab minekut või kõndimist. Thomas Johnson (1633)
mainib kaskede kasutamist rääkides: “See sobib hästi majade ja peoruumide
kaunistamiseks, meelelahutuskohtades ja tänavate kaunistamiseks.”
Briti saartel
Arvatakse, et Rogate päevade tseremooniad jõudsid Briti saartele 7. sajandil.
Vanim teadaolev Sarumi tekst nende päevade kohta pärineb umbes aastatest
1173–1220. Selles kirjeldatakse Lõuna-Inglismaa pidustusi, kus protsessioone juhtisid
koguduse liikmed, kandes erinevaid piiblitegelasi kujutavaid lippe. Rongkäigu eesotsas
oli Pontius Pilatust esindav draakon, kellele järgnes lõvi, kes esindas Kristust.
Pärast seda kannavad ülejäänud koguduse liikmed pühakute kujutisi. Igal ringkäigul
oli palju tõrvikuid, mis kaalusid 42 naela (19 kg) kuni 27 naela (12 kg), mille
ostsid kirik ja koguduseliikmed ühiselt.
Sarumi tekstid 13. ja 15. sajandist näitavad, et draakon viidi lõpuks taevaminemise
pühal rongkäigu taha, kusjuures lõvi asus esimesele kohale. 16. sajandi algusest
pärit rongkäigu illustratsioonidel on näha, et korraldust oli taas muudetud, seekord
on näha ka reliikviate ja viirukikandjad.
Kuningas Henry VIII valitsemisajal kasutati Rogationi protsessioone saagikuse
suurendamiseks, kusjuures märkimisväärne hulk pidustusi toimus 1543. aastal,
kui oli pikaajalised vihmad.
Kuningas Edward VI valitsemisajal, kui Kroon oli hõivanud suure osa Kiriku varadest
riigis, ei kiidetud liturgilisi tseremooniaid ametlikult heaks ega tunnistatud
enam jumalateenistuse ametlikuks osaks. Kuid kuninganna Elizabeth I valitsemisajal
mainiti pidustusi selgesõnaliselt kuninglikus reformatsioonis, mis võimaldas neil
jätkuda avalikult.
Reformatsioonijärgses Inglismaa kirikus jätkusid protsessioonid nagu varemgi ning
anglikaani preestreid julgustati tooma kogudusi kogudustevahelisteks rongkäikudeks.
Teatud ajavahemike järel pidid vaimulikud oma kogudustele meelde tuletama, et nad
oleksid oma saagi eest tänulikud. Lauldi 103. ja 104. psalme ning tuletati meelde
needused, mida Piibel omistas neile, kes rikkusid põllumaade piire. Protsessioonid
ei olnud kohustuslikud, vaid toimusid kohaliku vaimuliku äranägemisel.
Ringkäigud järgisid ettenähtud marsruute, kusjuures York ja Coventry olid oma
kuninglike protsessioonide poolest ainulaadsed. Teistel marsruutidel püstitati
altarid, kus antifoone lauldi.
Kõik roomakatoliku kujutised või ikoonid olid rongkäikudel keelatud. Toonane
Essexi arhidiakon, Londoni Grindal, palus kirikul selgelt nimetada traditsiooni
koguduse piiridel kulgemiseks (piiride ületamine), et distantseerida seda katoliku
liturgiast. Raamatus Second Tome of Homelys, mis sisaldab Elizabeti kiriku ametlikult
heakskiidetud jutlusi, tehti selgeks, et Inglise Rogation pidi meeles pidama linna
ja muid kogukondlikke piire sotsiaalses ja ajaloolises kontekstis, pöörates erilist
tähelepanu stabiilsusele, mis saavutati seaduslike piiridega.
Aastaid pärast Rogate päevade tunnustamist erines viis, kuidas neid tegelikkuses peeti,
ametlikust dekreedist. Juba enne seda, kui religioossed tunded puritaanluse poole
pöördusid, tunti sellistel üritustel muret vagaduse puudumise pärast. Kuigi ametlikult
oli käsk kogu kogudusel osaleda, hakkasid piiskopid kutsuma oma preestreid üles kutsuma
ainult vanemaid ja vagamaid mehi. Nad uskusid, et see peatab purjuspäi lõbutsemise.
Seda tava puudutavad kuninglikud ettekirjutused tõlgendati ümber, et piirata ja
reguleerida pidustustel osalejaid. Robert Herrick kirjutas kirjatüki, et jäädvustada
pidustuste meeleolu enne nende repressioone:
Kallis, matta mind
selle püha tamme või evangeeliumipuu alla
Kus (kuigi sa ei näe) sa võid
Minu peale mõelda, kui käid igal aastal ringkäigul.
Londonis olid kerjamispäevad, nagu ka ülestõusmispühad, aeg, mil kerjamine oli “õigustatud”
ehk lubatud. Kuigi tänapäeva Inglismaa kirikus seda püha laialdaselt ei tähistata, peetakse
seda mõnes piirkonnas siiski.
Rooma-katoliiklaste liturgiakalendri reform 1969. aastal delegeeris piiskoppide konverentsidele
ka Rogatsioonipäevade ja Emberi päevade aja. Hiljem nende järgimine Ladina kirikus vähenes,
kuid järgimine on mõnevõrra elavnenud pärast seda, kui paavst Johannes Paulus II lubas
Rogate päevade tähistamise laialdasemalt, kuid mitte kohustusliku tähistamisena. Nende
katoliiklaste jaoks, kes jätkavad missa pühitsemist Rooma üldkalendri 1960. aasta või
varasema järgi, peetakse endiselt ülestõusmisaja päevi, välja arvatud juhul, kui mingil päeval
on kirikupüha.
Episkopaalkirik
Rogate päevade uus protestantlik versioon muutus kirikuelus niivõrd oluliseks, et Briti
kolonistid Jamaical, Barbadosel ja Lõuna -Carolinas kandsid traditsiooni üle Ameerikasse.
Rogate päevad on piiskoplikus kirikus vabatahtlikud. Kuigi ühist palveraamatut seostati
varakult maaelu, põllumajanduse ja kalapüügiga, on seda laiendatud, et hõlmata kaubanduse
ja tööstuse ning loome eest hoolitsemise ning viljakuse edendamiseks.
Ülestõusmispühade kuuendat pühapäeva (viies pühapäev pärast ülestõusmispüha) tuntakse
traditsiooniliselt kui “rogate pühapäeva”. Selle põhjuseks on asjaolu, et järgmise nädala
esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev on tuntud kui rogate päevad, paastu- ja palvepäevad.
Sama nädala neljapäev on taevaminemispüha, 40. päeval pärast ülestõusmispühi.
Mida tähendavad Rogate päevad tänapäeval?
Nagu 2019. aasta Ühine palveraamat ütleb: „Rogate päevad on kolm päeva enne taevaminemispüha,
mis on eriti pühendatud Jumala õnnistuse palumisele põllumajandusele ja tööstusele” (lk 689).
Nagu märgitakse 2019. aasta BCP-s: „Suur litaania on eriti sobiv Rogate päevadeks, muudeks
paastu- või tänupäevadeks ning pühalikuks ja kõikehõlmavaks palveks” (lk 6).
The Collect for Rogation Sunday
Jumal, Kes Sa oled valmistanud neile, kes Sind armastavad, selliseid häid asju,
mis ületavad meie mõistuse: Vala meie südamesse selline armastus Sinu vastu, et me,
armastades Sind kõiges ja üle kõige, saaksime kätte Sinu tõotused, mis ületavad kõike;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Kõigeväeline Jumal, taeva ja maa Issand: me palume alandlikult, et Sinu armuline
ettehooldus annaks ja säilitaks meie kasutuses oleva maa ja mere saagi ning
rõõmustaksid kõik, kes nende kogumise nimel vaeva näevad, et meie, kes me pidevalt
saame kõik head asjad Sinu käest, võiksime Sind alati tänada;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Kõigeväeline Jumal, kelle Poeg Jeesus Kristus oma maises elus jagas meie vaeva
ja pühitses meie tööd: Ole kohal oma rahvaga seal, kus nad töötavad; muutke
need, kes selle maa tööstust ja kaubandust jätkavad, teie tahtele reageerima;
ja andke meile kõigile õige rahulolu selles, mida me teeme, ja õiglane tasu
meie töö eest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Muud nende päevade jaoks sobivad palved:
Oo armuline Isa, Sa avad oma käe ja täidad kõike elavat küllusega:
õnnista maad ja vett ning kasvata saaki; saada oma hingeõhk ja uuenda maa palet;
näita oma heldust, et meie maa tooks oma kasvu; ja päästa meid selle omakasupüüdlikust
kasutamisest, et vaesed ja abivajajad võiksid tänada Sinu nime;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Kõikvõimas Jumal, me täname Sind, et tegid maa viljakaks, et see toodaks seda,
mis on vajalik meie elu säilitamiseks: Õnnista neid, kes töötavad põllul; anna meile
tarviline ilm; ja anna, et me kõik saaksime osa maa viljadest, rõõmustades Sinu headusest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Pühakirja kirjakohad
5.Moosese 11:10-15
Ps 147
Rm 8:18-25
Markuse 4:26-32
ja:
Koguja 38:27-32
Ps 107:1-9
1Kr 3:10-14
Matteuse 6:19-24