Kuningriigiaja XIX pühapäev
Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Eelija tuli Jumala mäe Hoorebi juurde ja ta läks ühte koopasse ning ööbis seal. Aga Issand hüüdis teda ja ütles: “Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees ja vaata, Issand läheb sinu eest mööda!” Siis tõusis marutuul, mis muutus tormiks ning kõigutas mägesid ja purustas kaljusid, kuid Issand ei olnud marutuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tulelõõm, aga Issand ei olnud tulelõõmas. Siis aga tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, kattis ta oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Ma tahan kuulda, mida Issand Jumal räägib,
tõesti, ta kuulutab rahu oma rahvale ja oma vagadele.
Tema abi on ligi neile, kes teda kardavad,
tema kirkus elab meie maal.
Heldus ja tõde saavad kokku,
õigus ja rahu annavad teineteisele suud.
Maa seest võrsub tõde,
õigus vaatab alla taevast.
Jah, Issand annab meile kõik hea,
meie maa kannab vilja.
Õiglus kõnnib tema ees
ja käib tema jälgedes.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma räägin tõtt Kristuses ja mu südametunnistus tunnistab Pühas Vaimus, et ma ei valeta. Mu südames on suur kurbus ja lakkamatu valu, sest ma sooviksin olla ise Kristuse poolt ära neetud ja temast lahus, kui see võiks aidata minu vendi, minu oma rahva liikmeid. Sest nemad on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus, kirkus ja lepingud; seadused, jumalateenistus ja tõotused. Nende omad on esiisad, kellest Kristus on ihu poolest sündinud. Tema, kes ta on Jumal üle kõige, olgu ta kiidetud igavesti. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus käskis oma jüngritel paati asuda ja sõita vastaskaldale enne teda, kuni tema rahvahulkadel minna laseb. Ja kui ta oli lasknud rahvahulkadel ära minna, läks ta üles mäele ning palvetas seal üksinduses. Samas oli paat juba kaldast kaugel eemal ja heitles lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde vett mööda kõndides. Kui jüngrid nägid Jeesust järvel kõndimas, olid nad kohkunud ja ütlesid: “See on tont!”, ning nad karjusid hirmu pärast. Aga Jeesus hakkas nendega rääkima ja ütles: “Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: “Issand, kui see oled Sina, siis käsi mul vett mööda sulle vastu tulla.” Ja ta ütles: “Tule!” Ning Peetrus astus paadist välja, kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma, ta hakkas vajuma ning hüüdis: “Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: “Sina nõdrausuline, miks sa kahtlema lõid?” Ja kui nad paati astusid, rauges tuul. Ja paadisolijad kummardasid Jeesust ning ütlesid: “Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Mõtisklus
Tänased lugemised kinnitavad meie usku – Jumal ei hülga oma Kirikut.
Mitte kunagi, mitte kedagi meist. See on väga oluline meeldetuletus.
Nõnda kui apostlid puutusid kokku paljude heitluste ja raskustega,
puutume meiegi kokku selle maailma korratusega. Kui kohkume vahest
mõne olukorra ees, tuletame meelde Jeesuse sõnu:”Olge julged,
ärge kartke!” Meie Issand päästab meid ja kindlusega võime kosta:
“Tõesti, sina oled Jumala Poeg!” Kuid kuidas see teadmine meid
aitab? Heitlikel aegadel elus on meil kaks valikut: otsida Jumalat,
või langeda uskmatusse ja meeleheitesse. Meie peame üritama
vaadata kaugemale enda olukorrast, vaadata seda läbi “usu silmade”.
Püha Johannes Krisostomos kommenteerib, et selles EV lõigus
õpetas Jeesus Peetrust mõistma oma kogemuste põhjal, et kogu
tema jõud tuli meie Issandalt ja et ta ei saa loota omaenese jõule.
Pangem tähele millele toetus ap Peetrus vajumise hetkel – ta hüüdis:
“Issand, päästa mind!” Niisammuti ka meie kasvatame rohke hüüdmise
ja palvega enda usku Jumala päästesse. Kuid me ei tohi kunagi unustada
mida ütleb Pühakiri: Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad,
laseb Jumal kõik tulla heaks (Rm 8:28). Tänu Jumala ligiolule saame
jääda rahusse mistahes olukorras ja võime rõõmuga vastu minna
mistahes olukorrale elus. Ometi, usku, lootust ja armastust peab meil
olema.
Armas taevane Isa, meie usaldame end täielikult Sinu hoolde, me teame
et Sina päästad meid kõigest kurjast omal ajal ja kombel, palun hoia
meid langemast ja kinnita kõiki, kes Sind otsivad.
Aamen.