Kuningriigiaja XV pühapäev
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii nagu vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad, teevad selle viljakandvaks, et see annaks külvajale
seemet ja sööjale leiba – nõnda on ka sõnaga, mis lähtub minu suust:
tema ei tule tühjalt tagasi, vaid teeb seda, mis on minu meele järgi, ja saadab korda, milleks mina tema läkitasin.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!
Sulle kuulub kiituselaul, Jumal, Siionil,
sinule tuleb täita oma tõotused.
Sina oled kandnud maa eest hoolt ja seda jootnud,
lasknud maal rikkalikult vilja kanda.
Jumala ojad on veest tulvil,
nii valmistad sina tema uudsevilja,
nõnda sa korraldad kõik.
Sina kastad rohkesti tema vagusid
ja leotad lahti mullakamara,
teed selle pehmeks vihmapiiskadega
ja õnnistad tema võrseid.
Sa kroonid aasta oma armuga
ja su jäljed täituvad pilgeni.
Rohtla vainud on kastetud,
Künkad on vöötatud hõiskamisega.
Nurmed on rüütatud kariloomadega,
orud on mähkunud viljasse,
nad rõkkavad rõõmust ja laulavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kui seeme langeb heasse mulda, kannab see palju vilja!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma arvan, et selle ajastu kannatused ei tähenda midagi võrreldes
tulevase kirkusega, mis meile avalikuks saab. Sest kõik loodu ootab pikisilmi jumalalaste ilmumist. Loodu on ju allutatud kaduvale, kuid
mitte enda tahtmist mööda, vaid allutaja väel. Samas on tema äratanud lootuse, et ka loodu pääseb kord kaduvuse orjusest jumalalaste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kõik loodu ägab üheskoos ja on sünnitusvaevades tänini. Veel enam, ka meie, kellel on Vaimu
esmaand, ägame oma südames ning ootame lapseõigust ja oma ihu äralunastamist. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Issand, ava meie süda,
et me võtaksime vastu Sinu Sõna!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sel päeval tuli Jeesus välja oma kodust ja istus järve ääres. Aga suured
rahvahulgad kogunesid tema juurde. Ja Jeesus võttis paadis istet, kuid rahvas seisis kaldal. Ning Jeesus rääkis neile tähendamissõnadega ja ütles:
“Vaata, külvaja läks põllule külvama. Ja kui ta külvas, kukkus osa seemneid tee äärde, ja linnud tulid ja nokkisid selle ära. Osa seemneid kukkus kivisele maale, kus neil polnud palju mulda. See osa idanes küll kiiresti, kuid päikese tõustes see närbus ja kuivas ära, sest tal polnud juurt. Muist seemneid kukkus ohakate sekka, ja ohakad sirgusid ja lämmatasid saagi. Aga osa seemneid kukkus heasse mulda ja kandis vilja – mõni sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu”.
Siis tulid tema jüngrid tema juurde ja küsisid: “Miks räägid sa neile
mõistujuttudega?”. Ta vastas: “Teile on antud mõista taevariigi saladust, neile aga mitte, sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse seegi mis tal on. Aga tähendamissõnadega räägin ma neile sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei mõista, sest nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, kui ta ütleb: “Te kuulete oma kõrvaga, kuid ei mõista, vaatate oma silmaga ega näe, sest selle rahva süda on kaledaks läinud. Nende kõrvad tõrguvad kuulmast ja nad pigistavad kinni oma silmad, et nad ei näeks ega pöörduks nii, et mina neid parandada võiksin”. Kuid õndsad on teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad, sest tõesti ma ütlen teile: paljud prohvetid ja õiged on ihaldanud näha seda, mida teie näete,
kuid ei ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.
Kuulake nüüd, mida tähendab mõistujutt külvajast: iga kord, kui inimene kuuleb midagi Jumalariigi kohta ega mõista, tuleb hingevaenlane ja riisub külvatu tema südamest. Seda näitab seeme, mis kukkus tee äärde. Mis aga külvati kivisele maale, see tähendab inimest, kes küll sõna vastu võtab, kuid kellel pole juurt, kes on heitlik – kui teda sõna pärast ahistama hakatakse või taga kiusatakse, siis jätab ta kõik sinnapaika. Ja ohakate sekka külvatu on see, kes küll sõna kuuleb, kuid kelles selle maailmaajastu mured ja rikkuse petlik veetlus lämmatavad sõna, nii et see jääb viljatuks. Aga see, mis külvati heasse mulda, on inimese sarnane, kes sõna kuulda võtab ja mõistab ning kannab vilja: mõni saja-, mõni, kuuekümne- ja mõni kolmekümnekordselt.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Mõtisklus
Mõistujutt külvajast ja külvatust on meile tuttav, oleme lugenud
ja kuulnud seda palju kordi erinevates olukordades. Mida enam
lugeda, seda enam tekib erinevaid küsimusi. Eriti tundub tohutu
raiskamine külvata ebasobivale pinnasele. Oleme juba mõistnud,
et külvajaks on Issand Ise. Tema Sõna on vaba ja loob uue elu.
Veelgi enam, see uus elu võib tärgata seal kus me seda kõige
vähem oskame oodata. Kui me vaatame enda ümber, siinsamas
pühakojas, näeme vägagi erinevale pinnasele külvatu tulemust.
Meie oleme siin, Jumala Sõna elustab meid. On ka neid, kes
ootavad Tema tunnustähte ja tervenemist. Peamine on aga:
“nad rõkkavad rõõmust ja laulavad.” – nagu psalmist kuulsime.
Jumal ei pelga “ebaõnnestuda” ja kas võiksimegi arvata, et Tema
Sõna mitte mingitki vilja kuulja südames ei kasvata? Meie arusaamine
Sõnast ja ootused Jumala suhtes ongi tunnistuseks erinevatele viisidele
kuuldut mõista ja selle järgi elada. Samas vaimse vilja kandmine on
ääretult keeruline olukorras kus meie tunded on häiritud ümbritsevast,
kus tahame vilja näha kohe või eluraskused lämmatavad usu “sära”.
Me peame laskma Sõnal kasvada sügavalt meie seest. Ükski vili ei
valmi kiiruga ja koheselt. Meie meel ja usk saavad kasvada ainult siis,
kui oleme pinna eneses ette valmistanud ja kannatlikkuses “kastnud”
tulles pühasse paika Jumalat tänama ja kiitma.
Armas taevane Isa, palun, hoia ja kaitse meid, et Sinu külvatud seeme
meis, võiks rõõmuga õitseda ja vilja kanda.
Aamen.