Kuningriigiaja XII pühapäev
Lugemine prohvet Jeremija raamatust:
Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: «Andke üles! Anname ta
üles!» Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et
saaksime teda võita ja temale kätte tasuda. Aga Issand on minuga otsekui võimas
kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad
suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.
Vägede Issand, kes sa katsud õige läbi, kes sa näed neerusid ja südant, lase
mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen sinule avaldanud oma riiuasja.
Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge kurjategijate
käest! See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Oma suurest heldusest vasta mulle, Issand!
Sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
Olen saanud oma vendadele võhivõõraks
ja tundmatuks oma ema lastele.
Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud,
ja nende teotamised, kes sind teotavad,
on langenud minu peale.
Aga mina palvetan sinu poole, Issand,
sulle meelepärasel ajal, oh Jumal.
Oma suurest heldusest vasta mulle,
oma ustava abiga päästa mind!
Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus;
pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
Viletsad näevad seda ja rõõmustavad;
teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama.
Sest Issand kuuleb vaeseid
ega pea halvaks oma vange.
Kiitku teda taevas ja maa,
meri ja kõik, mis seal liigub!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Oma suurest heldusest vasta mulle, Issand!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm,
nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud. Sest patt
oli maailmas juba enne Seadust, aga pattu ei arvestata, kui seadust ei ole. Ent surm
valitses Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud pattu teinud niisuguse
üleastumisega nagu Aadam, kes oli eeltähenduseks temast, kes pidi tulema. Kuid
armuanniga ei ole nõnda nagu üleastumisega! Sest kui ühe inimese üleastumise läbi
paljud on surnud, siis seda kindlamini on paljudele saanud ülirohkeks Jumala arm ja and
ühe inimese – Jeesuse Kristuse – armu kaudu. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna,
ja minu Isa armastab teda ja me tuleme tema juurde!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Ärge siis kartke neid! Midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida
ei saadaks teada. Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva
sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt! Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei
suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata! Eks kaks
varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.
Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju
varblasi. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees,
kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka
mina oma Isa ees, kes on taevas. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Mõtisklus
Peale pühade aega kirikukalendris toovad tänased lugemised meid justkui maapeale tagasi.
Esimene lugemine tutvustab Jeremija kannatusi jumalatu rahva keskel ja Jeesus hoiatab
evangeeliumis oma jüngreid, et nad oleksid teadlikud pimeduse jõudude olemasolust maailmas,
kuid nad ei peaks kartma, sest nad on juba Isa poolt armastatud valguse lapsed. Ja püha
Paulus teises lugemises tunnistab Kristust kui Uut Aadamat – valgust, mis tuli maailma. Seetõttu
on meis usukindlus selle kohta, et headus ja arm Jumala valguses võidab alati. Vaadates elu
enda ümber võib kohati tunduda et Jumal ei tunne enda omadele kaasa ega aita neid. Meie
igapäevaseid väljakutseid on kohati raske mõista teadmises et meil on armastav ja hooliv Isa.
Kannatuste olemasolust teadlik olemisest ei piisa. Usu osaks on tunnistada, et kannatused on
olemas ja et see on meie jaoks isiklik kogemus. Seetõttu peaks kannatuste olemasolu
tunnistamisega kaasnema kindlus, et see on alati mööduv. Ja see veendumus ei aita meil mitte
ainult kannatuste üle valitseda, vaid aitab meil ka Jumalas vankumatuks jääda. Pimeduse jõud
tahavad igal võimalusel meile esitada küsimuse: kus on sinu Jumal nüüd, kui Teda vajad?
Prohvet Jeremija ütles: “Issand on minuga”, mitte “Issand on mind maha jätnud”. Jumal on
igas olukorras meiega, Tema ise läks auhiilgusesse läbi kannatuste, ja ka meie saame osa
rõõmust Jumalas, omal ajal. Jumal tõesti hoolib meist ja laseb osaks saada parimal, kuigi mitte
alati ei suuda meie sellest aru saada. Kristlastena võime tunda katsumuste asemel ka kiusatusi
valida mugavam tee. Mõnikord jätame tegemata hea arvestades teiste arvamustega, või teeme
asju millega meie südametunnistus nõustuda ei taha. Tänased lugemised tuletavad meelde
tähtsaima: Jumal on meiega ja Tema arvamus on oluliseim.
Armas taevane Isa, palun kingi meile tahet Sind kiita ja tänada alati ja kõikjal, sest Sina oled tõesti hooliv ja armastav Isa taevas, kes ei jäta maha oma lapsi.
Aamen.