Kuningriigiaja XXXII pühapäev
Lugemine esimesest Kuningate raamatust:
Neil päevil läks prohvet Eelija teele ja tuli Sareptasse. Kui ta linnavärava
juurde jõudis, nägi ta seal üht lesknaist hagu korjamas. Ja Eelija hüüdis teda
ning ütles: “Too mulle kruusitäis vett, et ma saaksin kustutada oma janu!” Ning
kui naine oli minemas, hüüdis ta teda veelkord ja lisas: “Võta ühes ka paluke
leiba”. Kuid naine vastas: “Nii tõesti kui Issand, sinu Jumal, elab, ei ole mul
midagi muud kui vaid peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusipõhjas. Vaata, ma
olen korjanud mõned puutükid, nüüd lähen ja valmistan endale ja oma pojale
toidupoolist, et me saaksime süüa enne kui sureme.” Siis Eelija ütles talle:
“Ära karda. Mine ja tee nagu sa oled öelnud. Enne aga küpseta pisuke kakuke ja
too see minule. Pärast valmista endale ja oma pojale. Sest nõnda ütleb Issand,
Iisraeli Jumal: jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist, kuni päevani, mil
Issand annab maale vihma”. Ja lesknaine läks ja tegi nii nagu Eelija oli öelnud.
Ning temal, ta pojal ja Eelijal oli süüa paljudeks päevadeks. Jahu ei lõppenud
vakast ega vähenenud õli kruusist, nii nagu Issand oli Eelija suu läbi tõotanud.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Kiida mu hing Issandat!
Kes mõistab õiglast kohut neile,
kellele liiga tehakse,
kes annab leiba näljastele.
Issand päästab lahti, kes on kinni seotud.
Issand avab pimedate silmad;
Issand seab püsti need,
kes on küüru vajutatud.
Issand armastab õigeid.
Issand kaitseb võõraid,
ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi;
kuid õelate teed ta saadab nurja.
Issand on kuningas igavesti,
sinu Jumal, Siion, põlvest põlve!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kiida mu hing Issandat!
Teine lugemine kirjast heebrealastele:
Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse, mis oleks vaid tõelise pühapaiga
võrdkuju, vaid taevasse endasse, et ilmuda Jumala palge ette meie eestkostjana.
Kuid mitte ennast mitu korda ohverdama, nõnda nagu ülempreester läheb igal
aastal kõige pühamasse paika võõra verega. Muidu pidanuks Kristus maailma
loomisest alates mitu korda kannatama. Aga nüüd on ta ilmunud maailmaajastu
lõpul ainsamat korda, et ennast ohvriks tuues kaotada patt. Ja kui inimesele on
määratud kord surra ja selle järel kohtu ees seista, nii sündis ka Kristusega,
et ta tõi enda ohvriks ainsamal korral ja kandis ära paljude patud. Teist korda
ei ilmu ta enam patu pärast, vaid et päästa need, kes teda ootavad.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Ava meie südameid, Issand,
et me kuuleksime sinu Poja sõnu!
Halleluuja!
Evangeelium püha Markuse järgi:
Sel ajal õpetas Jeesus rahvast ja ütles: “Hoidke end kirjatundjate eest, kes
tahavad käia pikkades kuubedes ja armastavad teretamisi turgudel, esimesi kohti
sünagoogides ja ülemat paika söömaaegadel – nende eest, kes neelavad ära
lesknaiste kodud ja loevad silmakirjaks pikki palveid. Sest neile saab seda
rängem karistus mõistetud.”
Ja kui Jeesus ohvriraha kirstu juures istus, jälgis ta seal, kuidas rahvas raha
kirstu pani. Paljud rikkad tulid ja panid kristu palju raha. Siis aga tuli üks
lesknaine ja pani sinna kaks leptonit, see on ühe veeringu. Aga Jeesus kutsus
oma jüngrid enda juurde ja ütles neile: “Tõesti ma ütlen teile, see vaene
lesknaine pani rohkem raha kirstu kui kõik teised, sest need panid, mis neil
elamisest üle jäi, tema aga oma hädavajadusest, kõik mis tal oli – kogu oma
elatise”.See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mõtisklus
Kõik elavad inimesed on siin maa peal kokku puutumas vaesuse ja rikkusega, ka
lihtsa sooviga olla nn. keskklass. Kõik maine tooks justkui meie ette rikkuse
kui nähtuse mille poole püüelda. Üsna vähe on meie seas neid kes vaesust
rikkusena ja Jumala kohaloluna tajuvad. Kogu vaimne rikkus saab alguse lahti
laskmisest: konkurentsist, ootusest, hinnangust lahti laskmine; staatusest,
mainest lahti laskmine; lahti laskmine vajadusest võimu, kontrolli, edu järele.
Kogu lootuse ja usalduse Jumalale panemine on vaimse rikkuse alus.
Jeesus näeb ehedat vooruslikku tegu, ta näeb ja tõstab esile lesknaise, keda
isegi tänasel päeval nii mõnigi näha ja tunda ei tahaks. Siinkohal tasuks meil
kõigil endale otsa vaadata ja mõista miks või kelle auks me midagi teeme või
tegemata jätame. Kindlas usus olevale kristlasele on üheks suurimaks vaimseks
ohuks võltsvagadus. Usk ja lootus, et suudame olla Jumala silmis täiuslikud.
Tänased lugemised ei räägi meile sellest et meil ei tohi midagi olla, või
et me ei tohi tulevikku vaadata, vaid kõiges ja alati peame oma südame silmad
lihtsuses ja lapselikus usalduses suunama Jumala poole, kellelt tuleb kõik hea.
Toogem endale eeskujuks tänastes lugemistes esile toodud lesknaised.
Kirjatundjad tundsid, et nad on Jumala vastu helded, andes Talle oma raha,
teadmised ja anded – kõik need asjad, mida nad olid Temalt saanud. See, mida
Jumal tegelikult tahab, on midagi muud. Me saame anda Issandale ainult ühe
asja, mida Ta tõesti vajab ja soovib: meie armastuse. Aamen.