KUNINGRIIGIAJA XXVII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Ma tahan laulda oma sõbrast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on
viinamägi viljakal nõlvakul. Ta kaevas seal maad ja puhastas selle kividest,
istutas häid viinapuid ja ehitas torni viinamäe keskele ning raius sinna ka
surutõrre. Ta ootas, et viinamägi kasvataks häid kobaraid, kuid hapud olid need
kobarad, mida see andis. Aga nüüd, Jeruusalemma elanikud ja juuda mehed, mõistke
ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks pidanud tegema viinamäega veel
midagi, mis mul jäi tegemata? Kui ma kord tahtsin, et see kasvataks häid
kobaraid, aga see andis hapusid. Ometi tahan ma nüüd teile teada anda, mida ma
teen oma viinamäega: ma kisun maha tema piirdeaia ning annan ta metsloomade
laastada, ma lammutan müüri tema ümbert ja jätan ta kõikide tallata. Ning ma
teen ta kõnnumaaks – teda ei kärbita ega rohita ja ta kasvatab kibuvitsu ja
ohakaid, ning ma keelan pilvedel talle vihma andmast. Issanda viinamägi on
Iisraeli sugu ja Juuda mehed tema lemmik-istandus. Tema ootas õiguse võitu,
aga vaata, tuli ülekohus. Tema lootis õigluse peale, kuid sai kuulda üksnes
hädakisa. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issanda viinamägi on Iisraeli rahvas!
Sina võtsid viinapuu Egiptusemaalt,
kihutasid rahvad tema teelt ja panid ta kasvama.
Tema väädid ulatuvad mereni,
ja võrsed Eufrati jõeni.
Miks sa lõhkusid müüri tema ümbert,
miks jätsid sa tema kobarad möödakäijaile kiskuda?
Metssiga tuhnib teda
ja väljaloomad söövad ta paljaks.
Taevavägede Jumal, pööra end jälle meie poole!
Vaata taevast alla ja näe!
Külasta seda viinapuud
ja seda viinamäge, mille sinu parem käsi on istutanud.
Hoia meid elus, ja me hüüame appi sinu nime,
me ei pöördu sinust enam kõrvale.
Jumal, Vägede Issand, pööra meie olukord endiseks,
lase oma pale paista meie üle, siis oleme päästetud.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issanda viinamägi on Iisraeli rahvas!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Vennad, ärge olge mures, vaid tooge iga oma vajadus tänamise ja anumisega
palves Jumala ette. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistus, hoiab
teie meeli ja mõtteid Kristuses Jeesuses. Lõpuks, vennad, mõelge kõigele
sellele, mis on tõsi, auväärne, iganes õige, armastust väärt, puhas ja
ülendav. Pidage silmas seda, mis on vooruslik ja kiiduväärt. Kõike, mida
te olete minult õppinud, saanud, kuulnud või näinud, selle järgi elage,
ja siis on rahu Jumal teiega.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Mina olen teid ära valinud,
et te läheksite ja kannaksite vilja, mis jääb püsima!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles ülempreestritele ja rahvavanemaile: “Kuulake teist tähendamissõna:
Elas kord isand, kes istutas viinamäe, piiras selle aiaga, tegi kaljusse
surutõrre ning ehitas valvetorni. Siis andis ta viinamäe rentnike kätte ja
reisis ise võõrale maale. Ning kui saagi koristamise aeg kätte jõudis, saatis
ta oma sulased rentnike juurde, oma vilja vastu võtma. Aga rentnikud võtsid tema
sulased kinni, mõnda nad peksid, mõne tapsid niisama, mõne viskasid kividega
surnuks. Taas saatis viinamäe isand teisi sulaseid, seekord rohkem kui esimesi,
kuid nendega tegid rentnikud nõndasamuti. Lõpuks läkitas ta nende juurde oma
poja, sest ta mõtles: “Ei nad julge ometi panna oma kätt minu poja külge!” Aga
rentnikud ütlesid poega nähes isekeskis: “Vaata, tema on ju pärija, mingem,
tapkem ta ära, siis saame tema päranduse endale!” Ja nad võtsid ta kinni,
tõukasid viinamäelt välja ning tapsid ära. Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida
teeb ta nende rentnikega?”
Aga nemad vastasid talle: “Ta laseb kurjad kurjal kombel hukata ning annab
viinamäe teiste rentnike kätte, kes toovad talle tema vilja õigel ajal.” Jeesus
ütles neile: “Kas te pole kunagi lugenud pühakirjast: Kivi, mille hooneehitajad
kõrvale heitsid, on nurgakiviks saanud. Issanda käest on see tulnud ja see on
imeasi meie silmade jaoks? Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse ära
teie käest ning antakse sellele rahvale, kes kannab vilja.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 21,33-43
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõigeväeline ja igavene Jumal, Sina kuulad meid alati meelsamini, kui me oskame
paluda, ja annad meile rohkem, kui me soovime või väärt oleme. Vala oma halastus
rikkalikult meie peale: anna andeks see, mida meie südametunnistus kardab, ja
kingi meile needki head asjad, mida me ei julgeks paluda muidu kui Jeesuse Kristuse,
Sinu Poja, meie Issanda, teenete ja vahenduse läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 48; Ps 112; Õp 2:1-9; 1Tm 3:14-4:16
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 147; 5Ms 11:18-21,26-28,32; Kl 1:1-12
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Me kuuleme täna prohvet Jesajalt ja evangeeliumist tuttavat ja pealtnäha karmivõitu
pilti: pilti viinamäest. Isand on rajanud viinamäe parimale maale, kaevanud selle,
korjanud kivid, ehitanud valvetorni ja rajanud surutõrre. Kõik on tehtud. Ja ometi
– kui tuleb lõikusaeg – leiab ta hapud kobarad. Viinamäe rentnikud löövad sulaseid
ja lükkavad isegi poja välja ning tapavad ta.
Kui me peatume siin, võime tunda end näilises, turvalises vagaduses või vastupidi –
hirmunult oma sisemise kõnnumaa ees. Me võime mõelda: „Oo, ma olen see halb viinamägi!
Minu teod on hapud, ma ei suuda täita Jumala ootusi, ma kardan Tema viha ja kohut!“
Kuid miks annab aed siis hapusid vilju? Sageli mitte sellepärast, et Isand poleks
hoolitsenud, vaid sellepärast, et me ise tõmbume lukku. Me lubame oma hinge maapinnale
koguneda hirmul, omakasul ja umbusul. Me unustame, kes on Aednik.
Kuidas murda sellest läbi? Vastus avaneb meile täna hommikupalvuse tekstides –
konkreetselt Õpetussõnade raamatus (2:1-9), mis annab meile kätte viinamäe tegeliku
harimise võtme: „Minu poeg, kui sa võtad vastu mu sõnad ja talletad endasse minu käsud,
nii et sa sobitad oma kõrva tarkusega ja kallutad oma südame mõistuse poole… siis sa
mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkust, Tema
suust tuleb teadmine ja mõistus.“ Viinamägi, millest täna räägime, on inimese süda –
see on meie oma sisemine aed. Jumal ei ole istutanud seda aeda selleks, et seda
hävitada, vaid selleks, et see elaks. Ta on Ise kaevanud maa, toonud kaasa armu veed
ja ehitanud kaitsetorni.
Kirikuisa püha Augustinus käsitleb oma psalmide kommentaarides (Enarrationes in Psalmos)
sarnast sisemist liikumist, osutades, et Jumala tarkus ei ole pelgalt teadmiste kogum,
vaid see on südame tagasitulek iseenda juurde – ja seeläbi Jumala juurde. Lähtudes tema
mõttest, et viinamägi ei hakka magusaid vilju kandma inimliku hambad-ristis-pingutuse,
vaid armu läbi, näeme, et vaid siis, kui me lubame Jumala tarkusel kaevata sügavamale
kui meie pinnapealne vagadus saame kanda häid vilju.
Vaadake, armsad kaasteelised, see viinamäe torn, millest Jesaja räägib, ei ole
hukkamõistu valvepost. See on koht, kus Jumal ise seisab ja vaatab meie peale armuga.
Ja sama mõtet laiendab suurepäraselt hommikupalvuses loetud psalm (48):
„Käige ümber Siioni, minge sellest ümber, arvake ära ta tornid! Pange tähele ta valli,
vaadelge ta losse, et te võite seda jutustada tulevasele sugupõlvele: Sest see Jumal
on meie Jumal ikka ja igavesti, tema talutab meid surmani!“
Mõelge sellele! Jumal ise on meie kindlus.
Kui apostel Paulus kirjutab täna filiplastele: „Ärge olge mures, vaid tooge iga oma
vajadus tänamise ja anumisega palves Jumala ette,“ siis ta ei ütle seda mitte kui
naiivset lohutust, vaid kui vaimset tarkust. Kogu see maailm – oma hapude viljade,
ärevuse ja tormidega – võib meie ümber mässleda. Rentnikud võivad ikka veel arvata,
et nemad on maailma isandad, ja lükata Poja välja. Kuid Jumala rahu, mis on ülem kui
kogu mõistus, hoiab meie meeli.
See ongi Kiriku vaimsuse sügavus: me ei otsi Jumalat hirmust – me otsime Teda sellepärast,
et tahame leida Tema, Kes on meid juba leidnud. Nagu me kuulsime tänases päevapalves:
„Sina oled alati altim kuulama kui meie palvetama ja annad rohkem, kui me soovime või
väärt oleme.“
Vennad ja õed, kui me täna lahkume siit pühakojast oma argipäeva viinamäele – olgu
selleks meie kodu, töö, suhted või vaikne sisevõitlus –, siis ärgem kartkem neid kohti,
kus maapind on olnud kivine või kus me tunneme oma haprust. Ärgem ehitagem üles hirmust
tehtud müüre.
Võtkem vastu see tarkus, mis kutsub meid sügavustesse. Laskem Aednikul – mitte meie
enda hirmul, vaid Tema armul – kanda hoolt meie hinge tornide ja vallide eest. Sest
Tema on see Jumal, Kes talutab meid läbi kõigi aegade, ja Tema rahu hoiab meie südant
ja meelt Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Aamen.