KUNINGRIIGIAJA XXVI PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Teie ütlete: “Issanda tee ei ole õige!” Kuulake ometi, Iisraeli sugu! Minu
tee ei olevat õige? Kas pole see pigem nõnda: teie eneste teed ei ole õiged?
Kui õige pöördub ära oma vagadusest ja teeb ülekohut ning sureb selle tõttu,
siis sureb ta oma ülekohtu pärast, mis ta on teinud. Aga kui ülekohtutegija
pöördub oma paganlusest ning teeb nii, nagu on õige ja kohus, siis jääb ta
elama ega sure. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Mõtle minu peale, sest Sina, mu Issand, oled armuline!
Issand, anna oma teed mulle teada ja õpeta mulle oma rajad.
Sea mind oma tõeteele ja õpeta mind,
sest Sina oled Jumal, mu Lunastaja,
Sind ma ootan kogu aja.
Mõtle, Issand, oma halastusele ja heldusele,
sest need on igavesest ajast.
Ära tuleta meelde mu noore ea patte,
ja mu üleastumisi ära meenuta.
Issand on hea ja õiglane,
seepärast õpetab ta patustele õiget teed.
Ta juhib leplikud õigluse juurde
ja õpetab alandlikele oma teed
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mõtle minu peale, sest Sina, mu Issand, oled armuline!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast filiplastele:
Vennad, kui ühendus Kristuses annab meile julgust ja tema armastus toob
lohutust, Vaimu osadust, südamlikkust ja kaastunnet teiste vastu, siis tehke mu
rõõm täiuslikuks selles, et te olete üksmeelsed. Armastus ühendagu teid olema
sarnased oma eesmärkide ja ühtekuuluvuse tundmise poolest. Ärge tehke midagi
isekusest ega tülitsedes, vaid pidage oma alandlikkuses üksteist ülemaks kui
iseennast. Igaüks otsigu seda, mis on kasuks teisele ja mitte iseendale, et
teiegi elaksite sarnastena Jeesusele Kristusele.
Jeesus Kristus oli oma olemuselt Jumal, kuid ei hoidnud sellest kinni, et
Jumalaga võrdne olla, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo ning sai inimese
sarnaseks. Ta nägi välja nagu inimene ja alandas iseennast; sai kuulekaks kuni
surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast on Jumal tõstnud ta kõrgeks üle kõige
ja andnud talle nime üle kõikide nimede, et Jeesuse nime ees painduksid kõik
põlved – nii taevaste, maapealsete kui allilmsete omad – ja iga keel tunnistaks
Jumala Isa auks, et Jeesus Kristus on Issand.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Minu lambad kuulevad mu häält, ütleb Issand,
mina tunnen neid, ja nemad käivad minu järel!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis ülempreestritele ja rahvavanematele tähendamissõna:
“Kuidas te sellest aru saate? Ühel mehel oli kaks poega, ja ta läks ühe
juurde nendest ning ütles: “Mu poeg, mine ja tööta täna minu viinamäel!”
Aga poeg kostis vastuseks: “Ma ei taha!”, kuid hiljem mõtles ümber ja
läks siiski. Samas astus isa teise poja juurde ning ütles nõndasamuti.
Poeg aga vastas: “Küll ma lähen, isa,” kuid ei läinud. Kumb neist tegi
isa tahtmist?” Ja nemad vastasid: “Esimene.” Jeesus ütles neile: “Tõesti
ma ütlen teile: tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest
kui Johannes tuli teie juurde, õiget teed näitama, siis te ei uskunud
teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda, kuid
ka tagant järele te ei parandanud meelt ega jäänud uskuma”.
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 21,28-32
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõigeväeline Jumal, kes Sa ilmutad oma kõikvõimsust eelkõige halastuses
ja kaastundes: vala meie üle oma armu rikkust, et me, tõtates Sinu
tõotuste poole, saaksime osa Sinu taevasest aardest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest
ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 25; Jr 13:15-21; Mk 10:35-45
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 36:6-13; Ps 130; Ml 2:1-10; Lk 13:10-17
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Tänased pühakirjatekstid asetavad meid silmitsi küsimusega, millega meil on
vaimulikus elus tihti ebamugav kohtuda: Kumb poegadest olen mina?
Meie usuelu suurim oht on harjumus. Kui me oleme igal pühapäeval siin, kui me
tunneme liturgiat, teame vastulauseid ja mõistame teoloogiat, libiseme kergesti
teise poja rolli. Tema vastus isale on viisakas ja eeskujulik: „Küll ma lähen,
isa.“ See on vagaduse keel, mis kõlab altari ees õigesti. Kuid tema jalad ei
liigu. Tema „jah“ jääb vaid keeleotsale, sest tema süda on muutumatu.
Apostel Paulus seab selle vastu kristliku usu suurima saladuse filiplaste kirjas –
Kristuse iseenese tühjendamise, Tema kenosise. Pauluse sõnul ei hoidnud Kristus
kinni oma Jumalaga võrdne olemisest, vaid loobus sellest ja võttis sulase näo.
Kirikuisa Johannes Kuldsuu ütleb selle salmi kohta nõnda:
„Ta ei kartnud oma au kaotada, sest Ta teadis, et Tema au ei ole väline ornament,
vaid Tema olemus. Ta astus taevast alla mitte selleks, et ennast vähendada, vaid
et meid tõsta.“
Miks see on meile oluline täna loetud evangeeliumi valguses? Sest Kristuse
alandlikkus on mõõdupuu, mis paljastab meie enda südame seisukorra. Prohvet
Hesekiel tuletab meile meelde, et Jumal ei mõõda inimest tema mineviku vagaduse
ega ka tema patuse mineviku järgi, vaid tema südame praeguse hoiaku alusel: „Aga
kui ülekohtutegija pöördub oma paganlusest ning teeb nii, nagu on õige ja kohus,
siis jääb ta elama.“ Evangeeliumi esimene poeg ütles alguses isale: „Ma ei taha!“
Ta vastupanu oli nähtav, tema nõrkus oli ilmselge. Kuid tekst ütleb: „hiljem
mõtles ta ümber ja läks siiski.“ Kreekakeelne sõna, mida siin kasutatakse –
metamelētheis – ei tähenda pelgalt plaanide muutmist. See on sügav sisekaemus,
südame valus ümbermõtlemine. See poeg vaatas otsa oma vastupandule, tühjendas
end oma uhkusest ja astus viinamäele tööle. Nõnda saavad tölnerid ja patused
enne ülempreestreid Jumala riiki – mitte seepärast, et nende patt oleks hea, vaid
seepärast, et nad ei loo endale illusiooni oma pühadusest. Nende haavad ja süda
on avatud; nad teavad, et vajavad Arsti. Kahtlemata tunduvad tänased tekstid meile
tuttavad ja leierdatud, kui loeme neid kui moralistlikku lugu sellest, et “teod
on olulisemad kui sõnad”. Kuid püha Kiriku vaates ei ole küsimus tegevuskavas.
Küsimus on vaimulikus aususes. Kirikuisa Püha Augustinus kirjutas oma Pihtimustes:
„Sina olid minu sees, aga mina olin väljaspool ja otsisin Sind sealt… Sa hüüdsid
ja karjusid ning murdsid mu kurtuse; Sa välkusid ja särasid ning peletasid mu
pimeuse.“ Tõenäoliselt esimese poja pöördumine ei sündinud hirmust reeglite ees,
sest siis poleks ta julgenud ei öelda, vaid kohtumisest isa kutsega, mis jäi tema
hinge helisema kuni süda murdus. Kui me täna tunnistame, et oleme sageli olnud
see teine poeg – need, kes laulavad psalme ja ütlevad liturgias „Aamen“, kuid
kelle igapäevane süda jääb kõvaks ja isekaks –, siis ei ole lahenduseks suurem
enesepiitsutamine. Lahenduseks on vaadata Kristusele, kes alandas ennast
ristisurmani. Täna palusime koos paslmikirjutajaga: „Mõtle, Issand, oma halastusele
ja heldusele… ja mu üleastumisi ära meenuta.“ Siin saab teoks liturgiline
müsteerium. Me ei tule täna armulauale sellepärast, et me oleme olnud „esimene
poeg“, kes tegi kõik õigesti. Me tuleme siin alandlikkuses, teades, et meie
olemus on saanud haavata. Kuid kui me kummardume Pühima Sakramendi ees, muutub
meie „ma ei taha“ Kristuse armu läbivalgustusel uueks valmisolekuks.
Ärgem kartkem oma nõrkust ega oma tõrkumist. Kui me saame tunda oma südame
kõvadust, siis tehkem sellest palve. Lubagem täna Pühal Vaimul murda meie vaimne
enesega rahulolu. Laskem Kristuse alandlikkusel õpetada meile alandlikkust –
pidada teisi endast ülemaks, mitte isekuses elada ja astuda viinamäele, kus Isa
meid ootab. Sest Jumala riik ei kuulu neile, kes räägivad pühadusest, vaid
neile, kes lubavad Jumala halastusel ennast igapäevaselt uueks muuta.
Toogem oma eluga Temale, Kes on alandanud ennast ja tõstetud kõrgeks üle kõige,
au ja kirkust lõpmata. Aamen.