KUNINGRIIGIAJA XII PÜHAPÄEV A AASTAL
Esimene lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Ma olen kuulnud paljude sosinat: “Hirm on haaranud kõiki, andke välja, andke ta
üles!” Kõik mu lähedased luuravad mu vääratust: võibolla laseb ta end segadusse
ajada, et me saaksime ta lõksu püüda ja talle kätte tasuda. Aga Issand on minuga
nagu see, kellel on võim ja vägevus, sellepärast komistavad mu jälitajad ega
suuda midagi ära teha. Nad jäävad suurde häbisse, sest nende nõu läheb nurja, ja
see on igavene häbi, mis ei vao unustusse.
Vägede Issand, kes sa paned õige proovile, katsud läbi südame ja mõtted, lase
mul näha, et sa neile kätte tasud, sest sinu kätte ma olen usaldanud oma
riiuasja. Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge
kurjategijate käest. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Oma suures helduses, Issand, võta mind kuulda!
Sinu pärast ma kannatan teotust,
sinu pärast on häbipuna mu palgeil.
Ma olen võõraks jäänud oma vendadele
ja mu ema lapsed ei tunne mind ära.
Sest mure ja hool sinu koja pärast on mind ära neelanud
ja nende teotamised, kes sind teotavad,
on langenud minu peale.
Aga mina tulen sinu juurde palvega,
Issand, sinu hea meele ajal.
Oma suures helduses vasta mulle,
mu Jumal, minu ustav abimees.
Issand, võta mind kuulda oma armus ja helduses,
oma suure halastuse pärast, vasta mulle.
Vaadake, teie, maharõhutud, ja rõõmustage:
teie süda, kes te nõuate Jumalat taga, jääb elama!
Sest Issand võtab vaeseid kuulda, ega põlga ära vangisolijaid.
Kiitku teda nii taevas kui maa, meri ja kõik mis seal liigub.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Oma suures helduses, Issand, võta mind kuulda!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ühe inimese kaudu on patt maailma tulnud, ning patu kaudu surm, mis on
osaks saanud kõikidele inimestele, kuna kõik on pattu teinud. Patt oli maailmas
juba enne seadust, kuid ilma seaduseta ei saa patutundmist olla. Aga surm
valitses Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud pattu teinud niisuguse
üleastumisega nagu Aadam. Tema on aga Tuleva võrdkuju. Ometi ei ole üleastumine
samaväärne armukingitusega, sest kui ühe inimese üleastumise läbi on paljud
surma leidnud, siis seda enam on Jumala armukink rohkeks saanud paljudele ühe
inimese – Jeesuse Kristuse armu kaudu.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Räägi, Issand, sest sinu sulane kuulab,
Sinul on igavese elu sõnad!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Ärge kartke neid, kes teid taga kiusavad, sest
miski ei ole nõnda kinni kaetud, et see ei hakkas välja paistma, ega ole midagi
nii hästi peidetut, et see ei saaks avalikuks. Mida nüüd mina teile ütlen
pimedas, sellest kõnelege päevavalges, ja mida te kuulete endale kõrva sisse
sosistavat, seda kuulutage katustelt. Ärge kartke neid, kes ihu võivad tappa,
kuid hinge tappa ei suuda – kartke pigemini teda, kes ta võib põrgus hukata nii
teie ihu kui hinge. Kas siis kaht varblast ei müüda ühe veeringu eest? Ja ometi,
ükski neist ei kuku maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik
ära loetud. Ärge siis kartke – teie olete enam väärt kui palju varblasi
ühtekokku. Igaüht, kes mind võtab tunnistada inimeste ees, teda tunnistan ka
mina oma Isa ees. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, teda
salgan ka mina oma Isa ees, kes on taevas”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
10 ,26-33
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oh Issand, me palume Sind, aita meil igavesti Sinu püha nime ees
aukartust tunda ja seda armastada, sest Sina ei lakka kunagi
aitamast ja juhtimast neid kelle Sa oled asetanud oma armastava
helduse kindlale alusele Jeesuse Kristuse, meie Issanda, läbi,
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 145; Jr 31:1-14; Mt 9:9-13
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 32; Ps 36:5-13; Jr 23:1-8; Lk 19:2-10
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Tänase pühapäeva liturgiline värv on roheline – see on Kuningriigiaja, argipäeva ja
kasvu värv. Kuid tänased pühakirjatekstid ei kõnele meile odavast mugavusest ega
muretust argipäevast. Vastupidi, need asetavad meid otse vaimse võitluse keskpunkti.
Me kuuleme prohvet Jeremia ahastavat hüüdu, kes kogeb sõprade taganemist ja ühiskonna
survet. Me kuuleme apostel Paulust lahkamas inimsuse sügavaimat haava – Aadama pattu
ja sellest tulenevat surmahirmu. Ja lõpuks kuuleme evangeeliumis meie Issanda Jeesuse
Kristuse korduvaid, peaaegu rütmilisi sõnu oma jüngritele: „Ärge kartke. Ärge kartke
neid, kes ihu võivad tappa… Ärge siis kartke – teie olete enam väärt kui palju
varblasi.“ Kuigi kirikukalender nimetab seda päeva lihtsalt ja argiselt Kuningriigiaja
XII pühapäevaks, siis teoloogiliselt ja pühakirja sügavuses võiksime seda nimetada
tõeliseks Armu pühapäevaks. See pühapäev on läbi imbunud Jumala armu ülevoolavusest,
mis vastandub maailma hirmule. Mis on see hirm, millest Kristus räägib, ja kuidas me
Kiriku traditsiooni valguses seda mõistame? Teoloogia tuletab meile meelde, et Kirik
ei ole pelgalt sotsiaalne klubi ega moraalne tugigrupp. Kirik on Kristuse Müstiline
Ihu, sakramentaalne reaalsus, mis on kutsutud tooma taevast kuningriiki nähtavale
siinses, sageli vaenulikus maailmas. Meie tänane päevapalve tabab selle olemust
täiuslikult, paludes, et me õpiksime Jumala nime ees aukartust tundma ja Teda
armastama. Siin peitubki võti erinevate hirmude võitmiseks. Maailm pakub meile
orjalikku hirmu – hirmu hukkamõistu, tühistamise, üksinduse, hakkamasaamise ja lõpuks
surma ees. Kristus aga kutsub meid püha aukartuse juurde. See ei ole hirm karistuse
ees, vaid sügav, armastusest sündinud aukartus Jumala pühaduse ja Tema majesteetlikkuse
ees. Kui me kardame Jumalat selle sõna kõrgeimas, pühamas tähenduses, siis kaob meil
igasugune hirm maailma ees. Kuningas ja märter püha Charles I, kirjutas enne oma
hukkamist pojale kirja, milles seisis klassikaline tõde: “Määra oma reegliks pigem
Jumala kartus kui inimeste kartus. Jumala kartus teeb sind vabaks, inimeste kartus
teeb sind orjaks.” Mida tähendab see meie jaoks tänapäevases maailmas?
Me elame ajastul, mida sageli juhivad nähtamatud “sosistajad” – täpselt nagu Jeremia
päevil. Tänapäeva maailma sosinad tulevad läbi meedia ja ühiskondliku surve, mis nõuab
meilt mugandumist, tõe ohverdamist rahu nimel ning justkui oma kristliku identiteedi
varjamist. Meid hirmutatakse mõttega, et kui me tunnistame Kristust puhtalt, pühalt
ja kompromissitult, jääme me üksi. “Kõik mu lähedased luuravad mu vääratust,” ütleb
Jeremia. Me kardame vaimset ja sotsiaalset surma. Kuid vaadake, kuidas tänased
hommiku- ja õhtupalvuse psalmid selle hirmu murendavad ja asendavad selle Jumala armuga.
Tänases hommikupalvuses loetud psalm 145 tuletab meile meelde Jumala tõelist olemust:
„Armuline ja halastaja on Issand, pika meelega ja suur heldusest. Hea on Issand kõigile
ja Tema halastus on üle kõigi Tema tegude.“ Kui me mõistame, et see kogu oleva
valitseja on “suur heldusest”, siis variseb maailma hirm kokku. Sinu juuksekarvadki
on loetud. Kui Looja peab meeles varblast, kes maksab vaid ühe veeringu, kui palju
enam hoiab Ta sind, kelle Ta on lunastanud oma Poja kalli verega? Ja kui me tunneme,
et oleme eksinud või hirmule järele andnud, juhatab õhtupalvuse psalm 32 meid tagasi
armu lättele: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni
kaetud.“ See ongi see armukingitus, millest püha Paulus roomlastele kirjutab – arm,
mis ei loe meie vääratusi, vaid katab need kinni Jeesuse Kristuse vere läbi. Tänapäeva
maailmas tähendab see kutset vaimsele vabadusele. Me ei pea elama pidevas enesekaitses
ega hirmus homse ees. Meie elu alus on asetatud Jumala armastava helduse kindlale
alusele. Kuid me ei ole selles võitluses üksi. Kiriku usk väärtustab sügavalt pühade
osadust ja inglite kohalolu meie igapäevases elus. Meie liturgia on maapealne peegeldus
taevasest liturgiast, kus me laulame koos inglite ja peainglitega. Kui Jeesus ütleb:
„Mida te kuulete endale kõrva sisse sosistavat, seda kuulutage katustelt,“ võime me
mõelda ka otseselt tänase päeva intentsiooni valguses. Maailm sosistab meile kõrva
hirmu, kuid Jumal on andnud meile kaitseinglid, kes sosistavad meie hingele tõde,
andestust ja julgust. Nad tuletavad meile meelde psalmisti sõnu: „Issand toetab kõiki,
kes on kukkumas.“ Püha kirikuisa Augustinus on öelnud, et inglid on meie sõbrad ja
kaaslased teekonnal, kes aitavad meil tõusta ligimesearmastuses. Kuidas siis elada
seda armu- ja aukartuse sõnumit tõeks inglite abiga? Ühinegem inglite aukartusega.
Inglid seisavad alati Isa palge ees sügavas aukartuses. Kui me seisame altari ees,
kui me võtame vastu Kristuse Ihu ja Verd pühas armulauas, ühineme me inglite kooriga.
See sakramentaalne osadus annab meile jõu elada pühaduses ja kogeda psalmikirjutaja (32)
rõõmu: „Rõõmustage Issandas ja ilutsege, te õiged!“ Me oleme kutsutud kuulutama
katustelt – oma tegude, oma armastuse ja oma julgusega –, et patt ja surm on võidetud
ning et Jumala arm on suurem kui mis tahes inimlik eksimus. Armsad kaasteelised,
ärgem kartkem neid, kes võivad tappa ihu. Patt tõi maailma surma, nagu Paulus meile
meelde tuletab, kuid Jeesuse Kristuse arm on saanud palju rohkemas mõõdus osaks
meile kõigile. Alustagem oma päevi hommikuse kiitusega Jumala headusest ja
lõpetagem see õhtupalvuse rahuga Tema andestuses. Astugem uude nädalasse pühas
aukartuses ja armastuses, ümbritsetuna pühade palvetest ja inglite kaitsest, teades,
et miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.