KUNINGRIIGIAJA XI PÜHAPÄEV

KUNINGRIIGIAJA XI PÜHAPÄEV A AASTAL

Lugemine teisest Moosese raamatust:
Nad olid Refidimist teele läinud, Siinai kõrbesse tulnud ja kõrbes
leeri üles löönud; Iisrael oli seal leeris mäe jalamil. Mooses läks
üles Jumala juurde ja Issand hüüdis teda mäelt, öeldes: „Ütle nõnda
Jaakobi soole ja kuuluta Iisraeli lastele: Te olete näinud, mida ma
olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel
ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti
kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand
kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm.
Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Meie oleme Tema rahvas ja Tema karjamaa lambad.
Hõisake Issandale, kõik ilmamaad!
Teenige Issandat rõõmuga,
tulge tema palge ette hõiskamisega!
Teadke, et Issand on Jumal!
Tema on meid teinud ja tema omad me oleme,
tema rahvas ja tema karjamaa kari.
Sest Issand on hea,
tema heldus kestab igavesti
ja tema ustavus põlvest põlve.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Meie oleme Tema rahvas ja Tema karjamaa lambad.

Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest,
kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma isegi
õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb
nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest,
kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu
viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks. Sest kui me
juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju
kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.
Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse
Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja!
Jumala riik on lähedal;
parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!
Halleluuja!

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides
ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused
ja kõik nõtrused. Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad
olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast.
Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.
Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!”
Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile
meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki
haigusi ja igasugu nõtrust. Nende kaheteistkümne apostli nimed on aga
need: esimene Siimon, nimetatud Peetruseks, ja Andreas, tema vend, ja
Jaakobus, Sebedeuse poeg, ja Johannes, tema vend, Filippus ja Bartolomeus,
Toomas ja tölner Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja Taddeus, Siimon
Kananaios ja Juudas Iskariot, kes tema ka ära andis. Jeesus läkitas
välja need kaksteist, käskides neid: „Ärge minge paganate teele ja ärge
astuge samaarlaste linna, pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde!
Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal! Tehke terveks haigeid, äratage
üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime!
Muidu olete saanud, muidu andke!»
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 9:35 – 10:8

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: roheline

Hoia, Issand, me palume Sind, oma kogudust, vankumatus usus ja
armastuses, et me Sinu armu abiga võiksime julgusega kuulutada
Sinu tõde ja teenida Sinu õiglust kaastundega meie Päästja
Jeesuse Kristuse pärast, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja
Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 15; Ps 19; Ii 31:13-28; 1Kr 13

Lugemised õhtupalvusel:
Ps 112; Ps 113; 1Sm 20:1-7,12-42; 1Pt 1:17-26

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Tänased pühakirjatekstid asetavad meie ette pildi, mis on ühtaegu lohutav
aga ka sügavalt nõudev. Me kuulsime prohvet Moosese kaudu, kuidas Jumal
kannab oma rahvast „kotka tiibadel“, me kuulsime apostel Paulust kinnitamas,
et Kristus suri meie eest siis, kui me olime alles patused, ja me nägime
evangeeliumis Jeesust, Kelle süda läks haledaks rahvahulga pärast, kes oli
vaevatud ja hüljatud nagu lambad ilma karjaseta.
Kuid kohe pärast seda halastuse hetke teeb Jeesus midagi ootamatut. Ta
kutsub oma kaksteist jüngrit, annab neile meelevalla ja läkitab nad välja.
Ja siin, armsad kristlased, põrkume me kokku tänapäeva inimese vaimse
kitsaskohaga. Mis on meie ajastu suurim vaimne haigus? See on passiivne
tarbijalik vaimsus. Kaasaegne inimene otsib Kirikust ja usust sageli vaid
teraapiat, mugavust ja privaatset hingerahu. Me tahame olla lambad, keda
paitatakse, me tahame istuda mugavalt „kotka tiibadel“, kuid me ei taha
kuulda Jeesuse käsku: „Lõikust on palju, aga töötegijaid vähe. Minge!“
Me oleme muutnud usu eraasjaks. Me tuleme missale, saame osa sakramendist,
ja sulgume tagasi oma mugavustsooni. Aga pühakoda ei ole varjupaik
maailma eest põgenemiseks, vaid varustusjaam enne teele minekut.
Seda suurt tõde valgustab kaunilt ka meie tänane hommikupalvuse lugemine,
kus psalmilaulja hüüab: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus
kuulutab tema kätetööd. Päev annab jutustust päevale ja öö teatab
teadmist ööle.“ (Ps 19:2-3). Mõelge sellele ilule: kogu loodu ei vaiki,
vaid kuulutab lakkamatult Jumala au! Kui taevas ja maa täidavad oma
ülesannet peatumata, kuidas saame siis meie, kes me oleme lunastatud
Kristuse verega, jääda tummaks ja tegevusetuks? Meie süda peab hakkama
põksuma ühes rütmis Looja ja Tema looduga. Kuid vaadakem lähemalt
Jeesuse läkitussõnu Matteuse evangeeliumis. Seal on üks salm, mis
tekitab sageli segadust. Jeesus ütleb oma jüngritele: „Ärge minge paganate
teele ja ärge astuge samaarlaste linna, vaid minge pigem Iisraeli soo
kadunud lammaste juurde.“ Miks Jeesus seda ütleb? Kas Tema armastus ei
ole siis universaalne? Kas Ta tõukab samaarlased eemale? Ei, armsad
kuulajad. Selles hoiatuses peitub sügav teoloogiline ja praktiline tarkus,
mis puudutab otseselt meid täna. Jeesus ei keela samaarlaste juurde
minemist igavesti – me teame, et hiljem läkitab Ta jüngrid „kogu maailma
otsani“. Kuid tollal oli see hoiatus kahe asja pärast:
Esiteks, päästelooline kord. Jumal on ustav. Ta tegi lepingu Aabrahami,
Iisaki ja Jaakobiga. Tõotus pidi esmalt lihaks saama seal, kus seda
sajandeid oodati. Jeesus näitab üles ustavust Iisraeli vastu.
Teiseks, ja see on meile hoiatuseks, samaarlaste usund oli sünkretistlik –
see oli segu tõelisest Jumala kummardamisest ja paganlikest kommetest.
Nad olid võtnud prohvetite seadused, kuid kohandanud need oma mugavuse
järgi. Jeesus teadis, et jüngrid, kes olid alles algajad ja vaimselt
nõrgad, ei olnud valmis minema keskkonda, kus tõde oli lahjendatud ja
segatud maailma vaimuga. Nad pidid esmalt ise kinnistuma puhtas tões,
enne kui suutsid seista vastu sünkretismi seadusetusele.
Mida see tähendab meie jaoks täna? Me elame justkui uussamaaria ajastul.
Meie ümber on ühiskond, mis on loonud oma “omaenese religiooni” – segu
kristlikest väärtustest, eneseabist, idamaistest praktikatest ja
tarbimisühiskonna filosoofiast. Ja Jeesuse hoiatus kajab meile vastu:
Ärge minge samaarlaste teele! See tähendab: ärge lahjendage oma usku
maailma standardite järgi. Ärgem püüdkem meeldida maailmale, mugandades
evangeeliumi sõnumit nii, et see kedagi ei riivaks. Me peame esmalt ise
naasma „Iisraeli kadunud lammaste“ juurde – see tähendab, me peame
puhastama omaenda südame, omaenda koguduse ja omaenda pered poolikust
kristlusest. Püha kirikuisa Augustinus on tabavalt öelnud:
„Jumal pakub meile alati häid asju, kuid meie käed on liiga täis
maailma rämpsu, et neid vastu võtta.“ (Sermo LXI) Kui me tahame olla
töötegijad Jeesuse lõikusel, peame oma käed ja südamed tühjendama maailma
ihadest. Mida me siis tegema peame? Kuidas me peame elama selle
evangeeliumi valguses? Me peame palvetama lõikuse Isanda poole. Jeesus
ei käskinud esmalt tormata tegutsema, vaid palvetada. Tõeline misjon
ja ligimesearmastus sünnib põlvedel, põlvitades altari ees, kus Kristus
ise kingib meile oma pühima Ihu ja Vere. Meie ümber on inimesi, kes on
„vaevatud ja hüljatud“. Nad ei pruugi olla vaesed materiaalselt, kuid
nad on vaesed vaimselt. Nad on üksi, täis ärevust ja lootusetust. Meie
kohus on viia neile sõnum: „Taevariik on lähedal!“ Me teeme seda oma
naeratuse, oma ärakuulamise, oma andestuse ja oma kompromissitu
ustavusega kiriku sakramentaalsele elule. Sest kõik, mis meil on – meie
elu, meie anded, meie usk, pühitsev arm – on puhas kingitus Jumalalt.
Me ei tohi seda hoida enesele. Me peame kasutama end teiste heaks.
Mingem siis välja sel nädalal, kindlana Jumala armus, riietatuna
päästerõivastega, ja kuulutagem oma eluga – mitte ainult sõnade, vaid
pühade armastuse tegudega –, et Taevariik on tõepoolest tulnud meie lähedale.
Issand Jeesus Kristus, puhasta Sina meie südamed maailma eksitustest
ja kingi meile Neitsi Maarja eeskujul julgust ustavalt Sinu lõikusel
teenida, sest Sina elad ja valitsed igavesti. Aamen.

Rubriigid: EAKK. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga