KRISTUSE PÜHIMA IHU JA VERE SUURPÜHA A AASTAL
Lugemine viiendast Moosese raamatust:
Mooses rääkis rahvale: „Tuleta meelde kõike seda teed, mis Issand,
su Jumal, sind on saatnud need nelikümmend aastat kõrbes, et sind
alandlikuks teha ja sind proovile panna, et teada saada, mis on su
südames: kas sa pead tema käske või mitte? Tema tegi su alandlikuks
näljaga, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud ei sina ega su
vanemad, et anda sulle teada, et inimene ei ela üksnes leivast,
vaid igast sõnast, mis tuleb Issanda suust, sellest elab inimene.
Ära unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt,
orjusekojast, kes sind saatis suures ja koledas kõrbes, kus olid
mürgised maod ja skorpionid, põuasel maal, kus ei olnud vett, kes
laskis sulle vett voolata ränikivikaljust, kes söötis sind kõrbes
mannaga, mida ei tundnud su vanemad.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ülista, Jeruusalem, Issandat!
Ülista, Jeruusalem, Issandat!
Siion, kiida oma Jumalat!
Sest tema teeb tugevaks su väravate riivid,
Tema õnnistab su lapsi sinu sees.
Tema annab rahu su rajale,
toidab sind kõige parema nisuga.
Tema läkitab oma sõna maa peale,
Tema käsk jookseb ruttu.
Tema annab teada oma sõna Jaakobile
ja Iisraelile oma seadmised ja õigused.
Nõnda ei ole Tema ühelegi rahvale teinud,
Tema seadmisi ei ole nad tunda saanud.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ülista, Jeruusalem, Issandat!
Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Vennad! Õnnistuse karikas, mida me õnnistame – eks see ole Kristuse
vere osadus? Leib, mida me murrame – eks see ole Kristuse ihu osadus?
Et see leib on üks, siis oleme ka meie, paljud, üks ihu, sest me kõik
saame osa sellest ühest leivast.See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Mina olen taevast tulnud Eluleib,
kes seda leiba sööb, elab igavesti!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles rahvale: „Mina olen elav leib, mis on taevast alla tulnud.
Kui keegi seda leiba sööb, siis ta elab igavesti; ja see leib, mis mina
annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.» Siis läksid
juudid omavahel riidu ja küsisid: „Kuidas saab tema meile oma liha süüa
anda?» Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, mina ütlen teile: kui te ei
söö Inimese Poja liha ega joo Tema verd, siis ei ole teie sees elu. Kes
minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan
ta üles viimsel päeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on
tõeline jook. Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minu sisse
ja mina jään tema sisse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina
elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. See ongi leib,
mis on alla tulnud taevast – mitte nagu see leib, mida teie esiisad
sõid; nemad surid. Kes seda leiba sööb, see elab igavesti.»
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 6:51-58
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Jumal, meie Isa, Kelle Poeg, meie Issand Jeesus Kristus imelises
sakramendis jättis meile mälestusmärgi oma kannatustest:
anna meile nõnda austada Tema Ihu ja Vere püha saladust,
et me võiksime alati endas tunda Tema lunastuse vilja;
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,
igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 73; Jr 23:23-32; Mt 7:13-14,21-29
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:33-48; 5Ms 30:11-20; Jh 13:1-17,34-35
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna tähistame me päeva, mis kutsub meid kummardama müsteeriumi ees, mis on meie
usu süda ja kese – Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha, Corpus Christi. Tänased
pühakirjalugemised viivad meid rännakule läbi aja. Me kuulsime Moosest tuletamas
meelde neljakümneaastast rännakut kõrbes, kus Jumal toitis oma rahvast mannaga –
leivaga, mida nad ei tundnud, et õpetada: inimene ei ela üksnes leivast, vaid
igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Ja evangelist Johannes toob meie ette
Jeesuse enda sõnad, mis vapustasid Tema kuulajaid: „Mina olen elav leib, mis on
taevast alla tulnud… Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene
elu.“ Sajandite jooksul on selle saladuse, püha altarisakramendi ümber vaieldud.
Üks selliseid ajaloolisi süüdistusi, mida on sageli veeretatud katoliikliku ja
anglokatoolse teoloogia vastu, väidab, nagu me usuks, et igal missal, igal
armulauajumalateenistusel löödaks Jeesus justkui uuesti risti. Et me kordame
Kolgata verist ohvrit ja naelutame Lunastaja ikka ja jälle uuesti ristipuule.
Kuid see on sügav vääritimõistmine. Kiriku traditsiooniline sakramentaalne
teoloogia ei räägi kunagi Kristuse uuesti ohverdamisest. Kiri heebrealastele ütleb
selgelt: Kristus suri pattude eest üks kord ainukordselt (Hb 9:28). Kolgata
ohver on täiuslik, lõpetatud ja seda ei saa ega tohi korrata.
Mida siis tähendab Püha Missa? Missa ja iga euharistia kese on lahutamatult
seotud Suurel Neljapäeval sisseseatud armulauaga. Seal, ülemises toas, enne oma
kannatust ja surma, seadis Jeesus sisse sakramendi. Ta ei loonud uut ristilöömist,
vaid andis meile viisi, kuidas Tema kord sündinud ja igavesti elav ohver saab
olevikuks meie jaoks. Püha missa ei ole Kolgata kordamine, vaid eesriide
avanemine läbi aja ja ruumi. Kui me koguneme altari ümber, ei too me Kristust
taevast alla uuesti surema, vaid Püha Vaim ühendab meid Kristuse ühe ja igavese
ohvriga. Me astume sisse sellesse samasse Suure Neljapäeva ülemisse tuppa. See,
mis toimus kord ajaloos, muutub sakramentaalselt kohalolevaks nüüd ja praegu.
Mõelgem korraks sellele imelisele sõnale, mida me eestlastena kasutame: armulaud.
Nagu me teame, pärineb see mõiste ülemsaksa keelest*, kuskohast tulid esimesed
misjonärid Liivimaale. Kuid eesti keeles on see saanud täiesti ainulaadse,
sisulise ja teoloogilise tähenduse. See ei ole lihtsalt „püha söömaaeg“ või
„tänupüha“. See on Armu-laud. See on paik, kus kohtuvad inimene ja Jumala
lõpmatu, teenimatu halastus. See on laud, kus meile ei anta mitte lihtsalt toitu
keha jaoks, vaid meile jagatakse Jumala Armu Ennast isikuliselt. See on koht,
kus Kingitus ja Kingituse Andja on üks ja seesama.
Mida tähendab traditsioonilises teoloogias see, et me võtame vastu Kristuse tõelist
Ihu ja Verd? See ei ole sümbol. See ei ole pelgalt mälestusmärk kadunud õpetajast.
Teoloogia räägib reaalsest kohalolust (Real Presence). Kui preester palub Püha
Vaimu pühitsema leiba ja veini, muutuvad need olemuslikult Kristuse Ihuks ja Vereks.
See tähendab, et me puudutame Jumalat ja Tema puudutab meid kõige vahetumal,
füüsilisemal viisil. Kristuse Ihu vastuvõtmine tähendab, et Tema elu voolab meis.
Tema armastus hakkab elama meie südames. Nagu apostel Paulus kirjutab tänases
teises lugemises: „Et see leib on üks, siis oleme ka meie, paljud, üks ihu, sest
me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ Sakrament mitte ainult ei ühenda meid
Jumalaga, vaid liidab meid kokku üheks Ihuks, Kirikuks, teineteisega. Me saame
selleks, mida me vastu võtame.
Püha Augustinus ütleb: „Mina olen täiskasvanud hinge toit – kasva vaimus ja sa
suudad Mind vastu võtta. Kuid erinevalt tavalisest toidust, mille sinu keha
endaks muudab, ei muuda sa Mind mitte endasarnaseks… vaid hoopis Sina muutud
Minu sarnaseks.“
Armsad õed ja vennad, kui valusalt ja tabavalt kõnetab see pühaku mõte meid täna,
siin maailmas. Me elame ajastul, kus meie suurimaks väljakutseks on saanud
kiirustamine ja sisemine killustatus. Me püüame oma hinge nälga vaigistada
ekraanide või pideva sagimisega, kuid tunneme end ikka tühjana.
Kuid see püha Armulaud siin on rohi meie aja haigustele. Kristus ei paku
meile kiirtoitu. Ta kutsub meid peatuma. Ta ütleb: „Mina olen tõeline roog.“ Kui
me põlvitame selle altari ees, tuletab Jumal meile meelde, et me ei pea elama
pidevas põuases kõrbes. Me võime oma hinge tühjuse täita Temaga, kes on Elav Leib.
Ja veel üks asi, mis meid tänapäeval vaevab, on üksildus rahvahulgas. Me oleme
justkui ühendatud kogu maailmaga, kuid ometi tunneme end sageli nii üksikuna.
Aga vaadake pühale altarile: armulaud ei ole kunagi ühemehe-söömaaeg. Me ei tule
siia üksi. Kui me sirutame käe leiva järele, ei ühenda see püha sakrament meid
mitte ainult Jumalaga, vaid sulatab meid kokku üheks perekonnaks. See lõhub meie
isolatsiooni ja teeb meid üksteise märkajateks ja kandjateks. Me muutume Tema
sarnaseks – see tähendab, me muutume armastuseks.
Kiriku pikaaegses traditsioonilises keeles on sellel pühitsetud leival veel üks
eriline ja müstiline nimi. Seda nimetatakse Inglite Leivaks – Panis Angelicus.
Mõelgem hetkeks sellele. Mis on inglite toit taevas? Inglitel pole keha, nad ei
vaja leiba selle maailma põldudelt. Nende eluks, nende toiduks ja rõõmuks on
Jumala enda ligiolu, Tema lõpmatu ilu ja armastuse vaatlemine näost näkku. Ja
vaadake, millise uskumatu kummarduse teeb Jumal inimese poole: see sama taevane
ligiolu, see sama valguse ja armastuse allikas, mis toidab ingleid taevas,
antakse täna meile – siin pühitsetud leiva ja veini salajases kujus.
Kui me tuleme selle laua äärde, ei ole me enam lihtsalt rändurid argipäeva
muredes. Hetkeks avaneb taevas. Me istume lauda koos inglite ja pühakute kooriga.
Me saame osa tulevase maailma roast juba siin, kaduvuse keskel. See teadmine
toob meie hingesse sügava rahu ja aukartuse. Me võime olla väsinud, me võime
tunda end tühisena või elust räsituna, aga kui me võtame vastu Inglite Leiba,
tuletab Jumal meile meelde meie kuninglikku päritolu ja igavest sihtpunkti.
Meid toidetakse kuningate toiduga. Kui me astume täna ja homme altari ette,
siis jätkem selja taha kõik teoloogilised vaidlused. Tulegem selle püha
Armulaua äärde aukartuse, värina, kuid eelkõige sügava rõõmuga. Meid toidetakse.
Meid toidab Elav Leib, mis on tulnud taevast. Hoidkem meeles tänast päeva-
palvet: „Anna meile nõnda austada Tema Ihu ja Vere püha saladust, et me
võiksime alati endas tunda Tema lunastuse vilja.“
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nõnda nagu oli alguses, on nüüd
ja ikka ning igavesest ajast igavesti. Aamen.
- Sõna „armulaud“ on sisuline laen või tõlkevaste ülemsaksa keelest
(Gnadentisch), mida kasutasid Liivimaale saabunud varased misjonärid ja
hilisemad kirikureformaatorid. Saksa keeleruumis kinnistus see eriti
tänu Martin Lutheri piiblitõlkele. Eestikeelsena on see aga omandanud
täiesti unikaalse, poeetilise ja teoloogilise lisatähenduse, mida teistes
keeltes sageli ei kohta: see on laud, kuhu me tuleme patustena, et saada
osa puhtast ja teenimatust armust (erinevalt ladinakeelsest Eucharistia’st
ehk tänupühast või Communio’st ehk osadusest).