NELIPÜHAD
Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid kõik ühes paigas koos. Äkki oli taevast
kosta kohinat, nii nagu oleks tormituul puhunud, ja see kohin täitis kogu koja
kus nad viibisid. Ning neile ilmus tulekeeli, mis jagunesid ja jäid igaühe peale
nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli,
nii nagu Vaim andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli sel ajal palju
jumalakartlikke juute kõigi rahvaste hulgast päikese all, ja kui tõusis kohin,
jooksis kokku rahvasumm, ning nad kõik olid kohkunud, sest igaüks kuulis neid
kõnelevat oma keelemurret. Nad panid seda imeks ja ütlesid üksteisele: Kas need
mehed, kes räägivad, polegi Galileast? Kuidas siis igaüks meie seast kuuleb oma
emakeelt? Meie, partlased, meedlased ja eelamlased, kes me elame Mesopotaamias,
Judeas ja Kapadookias, kes me oleme pärit Pontusest ja Aasiast, Früügiast ja
Pamfüüliast, Egiptusest ja Küreene poolse Liibüa aladelt, samuti siin asuvad
roomlased ja juudid ühes proselüütidega – juudiusku pöördunutega; – kreetalased
ja araablased – kuidas me kuuleme neid kõnelevat meie oma keelemurdeis Jumala
suurtest tegudest? See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!
Kiida, minu hing, Issandat,
Issand, minu Issand, Sina oled väga suur.
Kui arvukad on sinu teod, Issand,
Kogu maa on täis sinu loodut.
Kui sa võtad neilt hingamise,
heidavad nad hinge ja muutuvad jälle põrmuks;
Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse,
Sina teed uueks maailma palge.
Issanda kirkus püsigu igavesti,
Issand olgu rõõmus oma tegude üle.
Olgu mu laul Issandale meele järgi,
sest oma rõõmu tahan ma leida Issandas.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Saada oma Vaim, ja loo uueks maailma pale!
Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Keegi ei või öelda: “Jeesus on Issand”, kui ta ei räägi Pühas Vaimus. Palju on
ande, mis tulevad armust, kuid Vaim, kelle kaudu nad tulevad, on üks. Ja palju
on ameteid, kuid Issand on üks ja seesama. Mitmel viisil võib Jumala vägi
ilmsiks saada, kuid seda kõike teeb üks Jumal kõikide sees. Aga Vaim ilmutab end
kõigile ühiseks hüveks, sest kui ihu on üks ja sel on palju liikmeid – ning
kuigi liikmeid on palju, ometi ihu on üks – siis niisamuti on Kristusega. Oleme
ju ühe Vaimu läbi ristitud ühte Ihusse – nii juudid kui kreeklased, nii orjad
kui vabad – meie kõik oleme sama Vaimuga joodetud. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed
ja süüta meis oma armastuse tuli!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesuse ülestõusmispäeva õhtul, kui jüngrid olid koos riivis uste taga hirmust
juutide eest, tuli Jeesus ja seisis nende keskel ja ütles neile: Rahu olgu
teiega. Ja kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid
olid rõõmsad Issandat nähes. Aga Jeesus ütles neile taas: Rahu olgu teiega! Nii
nagu minu Isa on läkitanud mind, nii läkitan mina teid. Ja kui ta seda oli
öelnud, puhus ta nende peale ja ütles: Võtke vastu Püha Vaim; kellele te patud
andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on
need kinnitatud. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Jh 20,19-23
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: punane
Oo Jumal, Kes Sa sel päeval õpetasid oma ustavate rahva südameid,
saates neile oma Püha Vaimu valguse: anna meile sama Vaimu läbi
õige otsustusvõime kõiges ja alati rõõmustada Tema pühas lohutuses
Jeesuse Kristuse, meie Päästja teenete läbi, Kes elab ja valitseb
koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 68; Trk 1:1-7; Jh 4:19-26
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 104; Trk 7:22-8:1; 1Kr2
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna tähistame Kiriku sünnipäeva. Me oleme kogunenud päeval, mil täitub lubadus,
mis hoiab koos kogu loodut ja mis süütab inimsüdamed põlema millestki palju
suuremast kui me ise. Tänased pühakirjatekstid viivad meid rännakule kahest täiesti
erinevast inimlikust seisundist: hirmust suletud uste taga ja vabadusest Püha Vaimu
tuules.Johannese evangeelium viib meid tagasi ülestõusmispäeva õhtusse. Jüngrid on
koos riivistatud uste taga hirmust. Ja just sinna, keset seda paralüseerivat hirmu,
astus Jeesus, seisis nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teiega!“ Seda fraasi –
Shalom aleichem – ei ütle Jeesus lihtsalt viisakusest või möödaminnes. Kristlaseks
olemise seisukohalt on sellel sõnal fundamentaalne tähendus. Jeesuse toodud rahu ei
ole pelgalt sõdade puudumine või psühholoogiline mugavustunne. See on lepituse rahu.
See on teadmine, et vaatamata meie reetmistele, meie hirmudele ja meie põgenemistele –
täpselt nagu jüngrid suurel reedel põgenesid – on Jumal meiega ära leppinud.
Kristlane ei alusta oma teed mitte pingutusest, et Jumalale meeldida, vaid Jeesuse
kingitud rahust. See rahu on vundament, millele ehitatakse kõik muu: meie tervis,
meie suhted ja meie kutsumus. Ilma selle rahuta oleme me ikka veel suletud tubades,
hirmul maailma ja iseenda ees. Alles siis, kui me laseme sellel rahul endasse voolata,
oleme me suutelised astuma vastu maailma tormidele.
Kui me mõtleme Püha Vaimu peale, siis sageli kujutatakse Teda ette millegi tabamatu
ja puhtalt sisekaemuslikuna. Kiriku teoloogia aga tuletab meile meelde olulist tõde:
Jumal toimib läbi nähtava, materiaalse ja korrastatud maailma. Traditsiooniliselt ei
ole nelipüha lihtsalt emotsionaalne sähvatus, vaid Kiriku kui Kristuse Ihu objektiivne
sünd. Püha Vaim ei tulnud selleks, et luua rühma eraldiseisvaid indiviide, vaid Ta
ristis meid ühte Ihusse, nagu kirjutab apostel Paulus. See Vaim voolab meisse nähtavate
märkide – sakramentide, pühitsuse ja armuvahendite kaudu. Püha Vaim on korra, ilu ja
pühaduse Vaim. Ta seob kokku ajaloolise Kiriku, ulatades käe apostlitest kuni meieni
täna siin pühakojas. See teoloogia tuletab meile meelde, et me ei pea Vaimu ise
“üles äratama” või otsima erakordseid ekstaase; Vaim on reaalselt ja objektiivselt
kohal seal, kus pühitsetakse armulauda, jagatakse pihisakramenti ja kuulutatakse Jumala
Sõna. Meie maal on ilus nelipühade traditsioon – pühakoja ja kodude kaunistamine
kaskedega. Miks me toome need noored, lõhnavad kased kirikusse? See ei ole lihtsalt
ilus dekoratsioon. Kased on elav sümbol sellest, mida Püha Vaim teeb. Nelipüha on
sisemine uuenemise püha. Psalmikirjutaja sõnad, mida kuulsime, on seda nii hästi
kirjeldanud: „Sina saadad oma vaimu ja nad luuakse, Sina teed uueks maailma palge.“
Kased toovad meile looduse tärkamise ja elujõu otse altari ette. Nad tuletavad meelde,
et see sama Vaim, mis pani alguses maailma elama, mis paneb kevadel mahlad puudes
voolama ja lehed puhkema, on see sama Vaim, mis uuendab inimsüdant. Kask sümboliseerib
lootust, värskust ja seda, et pärast pikka, külma talve – olgu see siis looduses või
meie hinges – toob Jumal alati uue kevade. Noore kase rohelus kuulutab meile: elu on
võitnud surma. Kuid siin on üks oht. Vaadates Apostlite tegude raamatut tormituule ja
tulekeeltega Pühast Vaimust, või imetledes kevadist looduse pulbitsemist, võime me
langeda masendusse. Me võime mõelda: “Aga minu elus ei ole tormi ega tuld. Mul on
täna hoopis väsimus, argipäeva hallus ja mul ei tule kuidagi seda õiget ‘vaimu peale’.”
Vennad ja õed, kuulge seda evangeeliumi lohutust: Püha Vaim on kohal ka siis, kui me
Tema ligiolu ei tunne. Sageli võime arvata, et kui me midagi ei tunne, siis seda pole
olemas. Kuid kristlik usk ei toetu meie emotsioonidele, vaid Jumala ustavusele.
Püha Vaim ei ole meie emotsionaalne seisund. Mida see meie jaoks tähendab?
Kui su süda on kuiv, kui palvetada on raske ja tundub, et oled vaimselt tühi, siis just
sel hetkel palvetab Püha Vaim sinu sees „sõnades väljendamatute ohkamistega“ (Rm 8:26).
Püha Vaim on kohal su ustavuses – selles, et sa tõused hommikul üles, et sa teed oma
tööd, et sa armastad oma ligimest ka siis, kui sul pole “tuju”, ja et sa tuled siia
pühakotta, kokku saama Jumalaga. Vaimu kohalolu suurim tunnistus ei ole mitte see,
et me tunneme end justkuivpilvedes hõljuvat, vaid see, et keset omaenese tühjust
suudame me ikkagi öelda: „Jeesus on Issand.“ Ja nagu Paulus ütleb: keegi ei saa seda
öelda muidu kui Pühas Vaimus. Tänane püha seob kokku taeva ja maa, tormi ja vaikuse,
meie tunded ja Jumala vankumatu reaalsuse. Me vaatame täna neid kaski ja täname Jumalat
elujõu eest. Me kuuleme Jeesuse sõnu „Rahu teile“ ja laseme oma hirmudel lahkuda.
Ja me teame, et me ei pea elama suletud uste taga – sest Issanda Vaim täidab maailma,
hoiab koos meie elu ja juhib meid ka siis, kui me teed selgesti ei näe.
Võtkem vastu see rahu, hingakem sisse Jumala elustavat Vaimu ja laskem Tal alata oma
uutmistööd meist igaühe sees.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd,
ikka ja igavesti. Aamen.