ÜLESTÕUSMISAJA VII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil pöördusid jüngrid Õlimäelt Jeruusalemma tagasi.
Õlimägi oli Jeruusalemmast ühe hingamispäeva teekonna kaugusel.
Nad tulid linna ja läksid ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks koos
olla: Peetrus ja Johannes, Jaakobus ja Andreas, Filippus ja
Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus Alfeuse poeg ja seloot
Siimon ning Juudas Jaakobuse poeg. Nemad kõik olid ühel meelel
koos ja palvetasid ühes naistega, Jeesuse ema Maarja ning Jeesuse
vendadega. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma näen Jumala headust elavate maal!
Issand on mu valgus ja mu lunastus,
keda peaksin kartma?
Issand on mu elujõud,
kelle ees peaksin värisema?
Vaid üht ma olen palunud Issandalt,
seda üksnes ma ihkan,
et ma saaksin olla Issanda kojas
kõik mu elupäevad.
Issand, kuule mu häält kui ma hüüan,
ole mulle armuline ja võta mind kuulda.
Mu süda mõtleb sinu sõnale: otsige mu palet.
Sinu palet, Issand, tahan ma otsida.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma näen Jumala headust elavate maal!
Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Olge rõõmsad selle üle, et te olete Kristuse kannatuste osalised
ning võite rõõmust hõisata, kui Tema kirkuses ilmub. Õndsad olete
teie, kui teid taga kiusatakse Kristuse nime pärast, sest siis
hingab kirkuse Vaim – see on Jumala Vaim – teie üle. Aga kui te
kannatama peate, siis ärgu keegi teenigu ära kannatust
mõrtsukatöö, varastamise või teiste elu segamise pärast. Kuid kes
kannatab kui kristlane, ärgu häbenegu, vaid ülistagu selle eest
Jumalat. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Ma ei jäta teid vaeslasteks,
Ma tulen tagasi ja teie süda saab rõõmsaks!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus tõstis oma pilgu taeva poole ja ütles: “Isa, tund on
tulnud: kirgasta nüüd oma Poega, et Poeg sinu kirkuse esile tooks,
sest sina oled talle andnud meelevalla kõigi olevate üle, et ta
annaks elu igaühele, kelle sina oled temale andnud. Ja igavene elu
on see, et nad tunnevad sind – ainsat ja tõelist Jumalat ning
Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Ma olen toonud esile
sinu kirkuse maa peal, lõpetanud töö, mille sina mulle andsid
teha. Isa, võta mind nüüd enda juurde ja kirgasta mind selle
kirkusega, mis mul oli juba enne maailma loomist sinu juures. Sinu
nime olen ma teatavaks teinud inimestele, neile, kelle sina mulle
maailmast oled andnud. Nad olid sinu omad ja sina usaldasid nad
minu kätte, ning nemad on vastu võtnud sinu sõna. Nüüd mõistavad
nemad, et kõik, mis sa oled minule andnud, on tulnud sinu käest,
ja kõik selle, mille sina oled mul käskinud öelda, olen mina neile
rääkinud ning nemad on mind kuulnud. Nad on aru saanud, et mina
olen sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Mina
palvetan nende eest, maailma eest ma ei palveta; üksnes nende
eest, kelle sina oled andnud minu kätte, sest nemad on sinu omad.
Kõik, mis minule kuulub, on sinu oma ja sinule kuuluv on minu oma
ning minu kirkus on nendes avalikuks saanud. Mina ei ole enam
maailmas, aga nemad jäävad maailma ka siis, kui mina tulen sinu
juurde.” See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
J h17,1-11a)
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oh Jumal, au Kuningas, Kes Sa oma ainsa Poja Jeesuse Kristuse suure
võiduga oled ülendanud oma taevasse kuningriiki: me palume Sind, ära jäta
meid orbudeks, vaid saada meile oma Püha Vaim, Kes meid lohutab ja ülendab
meid samasse paika, kuhu meie Päästja Kristus eele läks, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 21:1-6; Ps 24; Js 33:5-6,17,20-22; Jh 17
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 93; Ps 96; Trk 9; Ef 1
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Me seisame täna erilisel, justkui hingetul sakraalsel vahemaal. Möödunud
neljapäeval pühitsesime meie Issanda Taevaminemist – Tema ülendamist Isa
paremale käele, kus Inimese Poeg viis meie inimliku olemuse igavese kirkuse
troonile. Tuleval pühapäeval värvub see pühakoda Nelipüha tules punaseks.
Aga täna? Täna oleme me “vahepealses ajas”. Meie Pea on taevas, kuid Tema
Ihu – Kirik – on veel maa peal. Me kuulsime tänases esimeses lugemises
Apostlite tegude raamatust, mida tegid jüngrid pärast seda, kui pilv oli
Jeesuse nende silme eest varjanud. Nad ei jäänud suu lahti taevasse vaatama.
Nad pöördusid tagasi Jeruusalemma ja läksid Ülemisse tuppa. See Ülemine tuba
on anglokatoliikliku ekleesioloogia ja vaimsuse süda. See on paik, kus alles
hiljuti seati sisse Pühim Altarisakrament, kus pesti jalgu ja kus nüüd koguneb
e. simene kristlik osadus. Vaadake seda nimekirja: Peetrus, Johannes, Jaakobus…
apostlid, kellele Kristus andis meelevalla, koos naistega ja koos Pühima Neitsi
Maarjaga, Jeesuse Emaga. Siin on meile antud elav pilt sellest, mis on Kirik.
Kirik ei ole sotsiaalne klubi ega ideoloogiline liikumine. Kirik on Ülemine
tuba, kus ollakse „ühel meelel koos ja palvetatakse“. Nad ootavad tõotuse täitumist.
See on esimese Nelipüha Noveeni päeva – Püha Vaimu ootuse palve – prototüüp.
Nad on eraldunud maailma mürast, et olla valmis vastu võtma Teda, kes pühitseb
ja elustab. Kuid me ei saa jääda igavesti suletud uste taha. Püha Peetrus
hoiatab meid oma kirjas, et Ülemisest toast väljumine tähendab kokkupuudet
maailmaga, mis ei mõista Kristust. Peetrus räägib kannatusest. Ja siin, armsad
kristlased, peame olema tähelepanelikud, et me ei langeks enesehaletsuse või
vaimse uhkuse lõksu. Peetrus ütleb karmilt: „ärgu keegi teenigu ära kannatust
mõrtsukatöö, varastamise või teiste elu segamise pärast.“ Kui meid ühiskonnas
hukka mõistetakse meie endi vigade, meie ülekohtu, meie ülbuse või – nagu
Peetrus tabavalt ütleb – „teiste elu segamise“ pärast, siis ei ole see kristlik
martüürium. See on lihtsalt meie endi patu vili. Kuid seal, kus me kannatame
seetõttu, et me keeldume kummardamast selle maailma vägevaid, seal, kus me
kaitseme sakramentaalset abielu, inimelu pühadust selle algusest lõpuni ja
apostlikku tõde, seal – ütleb Peetrus – „hingab kirkuse Vaim teie üle“.
See viib meid tänase evangeeliumi sügavaima müsteeriumi juurde – Jeesuse
ülempreesterliku palveni. See on hetk, kus taevas ja maa puutuvad kokku. Jeesus
tõstab silmad taeva poole ja ütleb: „Isa, tund on tulnud: kirgasta nüüd oma Poega…“
Meie maailm mõistab “kirkust” ja “au” läbi võimu, rikkuse ja nähtavuse. Kuid
Kristuse kirkus Johannese evangeeliumis särab kõige erksamalt ristil. Rist on
Tema troon – kui võime nii väljenduda. Ja Jeesus defineerib meile igavese elu.
See ei ole lihtsalt ajatu eksistents kuskil kaugel pilve peal. „Igavene elu on
see, et nad tunnevad Sind – ainsat ja tõelist Jumalat ning Jeesust Kristust.“
Kreeka keelne sõna ginosko (tundma) ei tähenda intellektuaalset teadmist. See ei
tähenda, et me teame Jumala kohta fakte või suudame tsiteerida katekismust. See
tähendab sügavat, eksistentsiaalset, armastavat ja sakramentaalset osadust. Me
õpime Jumalat tundma siis, kui me põlvitame Tema ees, kui me võtame vastu Tema
püha Ihu ja Verd, kui meist endist saab Tema elav tempel.
Ja siin kohtame evangeeliumi kõige paradokssemat lauset, mis võib meid ehmatada:
„Mina palvetan nende eest, maailma eest ma ei palveta…“ Kas Jeesus on pööranud
selja maailmale? Ei, vastupidi. Jeesus palvetab oma Kiriku eest, sest Kirik on
see sakramentaalne tööriist, mille kaudu maailm peab saama päästetud. Kui lamp ei
põle, on kogu tuba pime. Jeesus palvetab siin lambiõli eest – et meie, Tema
järgijad, püsiksime ühtsuses, pühaduses ja tões. Ta palvetab meie eest, sest
Ta teab: „Mina ei ole enam maailmas, aga nemad jäävad maailma…“
Vennad ja õed, me oleme jäetud maailma, kuid me ei ole jäetud orbudeks.
Halleluuja-salm andis meile kindla tõotuse: „Ma ei jäta teid vaeslasteks, Ma
tulen tagasi ja teie süda saab rõõmsaks!“ Sel nädalal, kui me valmistume Nelipühaks,
sulgugem vaimselt koos Neitsi Maarja ja apostlitega Ülemisse tuppa. Otsigem palves
ja pühitsetud elus Issanda palet, nagu me laulsime psalmis: „Sinu palet, Issand,
tahan ma otsida.“ Ärge kartkem maailma survet ega kannatusi, sest Kristuse
kirkus on juba meie sees olemist alanud. Püsigem ühtsed pühas katoolses usus,
oodates Püha Vaimu lohutust ja väge.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nii nagu oli alguses, nii on nüüd,
ikka ja igavesti. Aamen.