ÜLESTÕUSMISAJA V PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui jüngrite arv üha kasvas, hakkasid kreekastunud juudid nurisema
heebrea keelt kõnelevate juutide üle selle pärast, et nende lesed olid
igapäevasest abiandmisest kõrvale jäetud. Siis kutsusid kaksteist kokku jüngrite
kogu ning ütlesid: “See ei ole hea, kui meie peaksime Jumala sõna kõrvale jätma
ning hakkama hoolt kandma toidulauas teenimise eest. Sellepärast, vennad, valige
endi seast seitse meest, kellel on hea kuulsus ja kes on täis vaimu ning
tarkust, et me võiksime nad ametisse seada. Aga meie ise tahame jääda palve ja
sõna teenimise juurde.” See kõne oli tervele kogudusele meelt mööda, ja nad
valisid Stefanose – mehe täis usku ja Püha Vaimu – Filippuse ja Prokorose,
Nikanori ja Timoni, Parmeni ja Nikolaose – juudiusku pöördunud antiooklase. Need
mehed toodigi apostlite ette, ja kui nad olid koos palvetanud, panid apostlid
neile oma käed peale. Aga Jumala sõna levis ja jüngrite arv Jeruusalemmas
kasvas suuresti, ning ka hulk preestreid võttis usu vastu. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!
Issand, olgu Sinu halastus meie üle!
Hõisake Issandas, teie õiged,
vagadel on kohane laulda kiituselaulu.
Kiitke Issandat kandlemänguga,
kümnekeelse naabliga mängige temale.
Issanda sõna on õige,
Tema tegudele võib loota.
Tema armastab õigust ja õiglust,
Issanda heldus täidab maa.
Vaata, Issanda silm on kõigi nende üle,
kes teda kardavad ja ootavad tema heldust,
et ta vabastaks nende hinge surma küüsist
ja hoiaks nad elus näljaajal.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, olgu Sinu halastus meie üle!
Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Tulge Issanda Jeesuse – elava kivi – juurde, kes küll inimeste poolt on
kõlbmatuks arvatud, kuid kes Jumala silmis on äravalitud ja hinnaline. Laske ka
endid ehitada elavate kividena vaimseks kojaks – saage pühaks preesterkonnaks,
tooma vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale
meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Sest pühakiri ütleb: “Vaata, ma panen
Siionisse kivi – äravalitud, igavese nurgakivi, ning see, kes temasse usub, ei
jää iial häbisse”. Teile, kes te usute, on see auks; uskmatuile on see aga kivi,
mille hooneehitajad on minema visanud. Ometi on see saanud nurgakiviks –
komistuskiviks ja pahanduse kaljuks, mille otsa nad komistavad, kuna nemad ei
pane tähele Jumala sõna – seepärast saabki neile just niisugune osa. Aga teie
olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, pärisrahvas, et te
kuulutaksite tema vägevatest tegudest. On ju tema see, kes kutsus teid
pimedusest oma imelise valguse juurde.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Mina olen tee ja tõde ja elu.
Keegi ei saa minna Isa juurde teisiti kui minu kaudu!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele: “Teie süda ärgu kartku. Uskuge Jumalasse
ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas
ma siis oleksin öelnud: mina lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud
ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enda juurde, et
teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja sinna, kuhu ma lähen, sinna teate teed
teiegi”. Toomas ütles talle: “Issand, me ei tea kuhu sa lähed, kuidas me
võiksime tunda seda teed?” Jeesus kostis vastuseks: “Mina olen tee ja tõde ja
elu. Keegi ei saa minna Isa juurde teisiti kui minu kaudu. Kui te oleksite
tundnud mind, siis te tunneksite ka Isa. Ja te tunnete teda juba nüüd ning olete
teda näinud”. Filippus ütles talle: “Issand, näita meile Isa ja me jääme
rahule.” Jeesus kostis: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja ikka pole sa mind
ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas võid sa
öelda: näita meile Isa? Kas sa siis ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus?
Neid sõnu, mis ma teile räägin, ei kõnele ma iseenesest, vaid Isa, kes on minus,
teeb oma tegusid. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Aga kui te
mind ei usu, siis uskuge kasvõi üksnes mu tegude pärast. Tõesti, tõesti ma ütlen
teile: kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid mida mina teen, ja teeb neist
suuremaidki, sest mina lähen Isa juurde”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 14,1-12
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oo, Kõigeväeline Jumal, Kelle tõeline tundmine on igavene elu: anna meile nii
täiuslikult tunda oma Poega Jeesust Kristust kui teed, tõde ja elu, et me
võiksime vankumatult käia tema jälgedes teel, mis viib igavesse ellu;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 116; Ii 19:21-27; Jh 12:44-50
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 18:1-20; Tn 12:1-4,13; 1Ts 4:13-18
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Täna on ülestõusmisaja viies pühapäev. Me oleme teel – teel tühja haua juurest
Nelipüha tule ja Kiriku sünni tähistamise poole. Tänased pühakirjatekstid räägivad
meile just sellest: kuidas ehitada ühiskonda ja vaimset koda, mis ei lagune, ning
kuidas leida suunda, kui süda on rahutu.
Eile mälestasime me püha Athanasiust, Aleksandria piiskoppi. Tema elu oli nagu
elav kommentaar tänasele evangeeliumile. Athanasius elas ajal, mil paljud eksisid
teelt, väites, et Kristus on vaid poolik tõde, vaid loodud olend. Athanasius aga
seisis vankumatuna ja ütles: “Ei, kui Kristus pole täielik Jumal, siis ei ole meil
teed Isa juurde.” Tema elu motoks sai Athanasius contra mundum – Athanasius maailma
vastu. Mitte vihast maailma vastu, vaid armastusest tõe vastu.
Evangeelium algab Jeesuse lohutusega: “Teie süda ärgu kartku.” Need sõnad kõlavad
Viimse õhtusöömaaja lauas, reetmise ja kannatuse eelõhtul. Jüngrid on segaduses.
Nad tunnevad, et maapind kõigub. Ka meie elame ajal, kus “süda kardab”. Olgu need
isiklikud mured, maailma poliitiline ebakindlus või Kiriku siseheitlused, millest
kuulsime Apostlite tegude raamatus – alati on oht, et nurin ja hirm varjutavad
evangeeliumi rõõmu. Jeesus ei ütle: “Võtke end kokku.” Ta ütleb: “Uskuge Jumalasse
ja uskuge minusse.” See on kutse usaldusele, mis ei sõltu asjaoludest, vaid Suhtest.
Tänapäeva maailmas on see väide – et on olemas üks Tõde – peaaegu skandaalne. Meilt
oodatakse, et me ütleksime: “Kõik teed on samad.” Aga kui me seda teeme, siis me ei
paku enam maailmale päästet, vaid lihtsalt udu. Meie väljakutse on kuulutada Kristust
kui ainust Teed viisil, mis ei ole üleolev, vaid kutsuv. See on kutse armastada Tõde
nii palju, et me oleme valmis selle nimel eksiili minema, nagu tegi Athanasius,
jäädes aga seejuures alati halastavaks.
Toomas, keda me sageli kutsume uskmatuks, on tegelikult täna meie eestkõneleja.
Ta on aus: “Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed, kuidas me võiksime tunda teed?”
Jeesuse vastus on üks kristluse tugisambaid: “Mina olen tee ja tõde ja elu.”
Ta ei anna meile kaarti, vaid pakub Iseenese käe.
Ta ei anna meile filosoofilist süsteemi, vaid Tõe, mis vabastab.
Ta ei anna meile ellujäämisõpetust, vaid Elu, mis võidab surma.
Püha Athanasius võitles kogu oma elu selle nimel, et me mõistaksime: Jeesus saab olla
“Tee Isa juurde” ainult siis, kui Ta ise on Isaga üks. Kui Jeesus oleks vaid “hea
õpetaja”, oleks Ta vaid teeviit. Aga Jeesus on Tee ise. See on suur õnnistus, aga ka
kiusatus. On oht, et me muutume oma hoonete ja traditsioonide hoidjateks, selle
asemel et olla “elavad kivid”. Maailm peab kristlust sageli “kõlbmatuks kiviks”
või parimal juhul muuseumieksponaadiks. Meie väljakutse on näidata, et Kirik ei ole
mineviku mälestusmärk, vaid “kuninglik preesterkond”, mis tegutseb siin ja praegu.
Kui me kaotame oma elavuse, muutume me vaid komistuskivideks neile, kes otsivad teed.
Me peame olema kivid, mis ehitavad sildu, mitte müüre. Peetruse kiri kutsub meid aga
praktilisele järeldusele. Kui Jeesus on nurgakivi – see elav kivi, kelle ehitajad
küll põlgasid, aga kelle Jumal on valinud –, siis kes oleme meie?
Peetrus ütleb: “Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimseks kojaks.”
See on võimas kujund. Üksik kivi on lihtsalt kivi. See võib olla tugev, aga see ei
paku varju. Alles siis, kui kivid liidetakse nurgakivi järgi, sünnib koda. Meie ei
ole kutsutud olema “erak-kristlased”, vaid osa “kuninglikust preesterkonnast”.
Apostlite tegude raamat näitab meile selle ehitustöö algust. Sealgi on tülisid –
kreekakeelsed lesed on jäetud unarusse. Aga vaadake, kuidas püha Kirik reageerib!
Nad ei vali pooli, vaid nad loovad korda. Nad seavad ametisse diakonid, et armastus
(teenimine) ja sõna (palve) käiksid käsikäes. See ongi “vaimse koja” ehitamine –
see on märkamine, kus on puudus, ja selle täitmine Püha Vaimu tarkusega.
Mida see meie jaoks tähendab? Jeesus ütleb evangeeliumi lõpus midagi jahmatavat:
“Kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja teeb neist
suuremaidki.” Kuidas saame me teha “suuremaid tegusid” kui Jeesus? Mitte vägevamate
imede poolest, vaid ulatuse poolest. Jeesus piirdus oma maise elu ajal väikese
maa-alaga. Meie aga, Tema Ihuna, Tema elavate kividena, oleme saadetud üle kogu
maailma. Kui me teenime ligimest, kui me kaitseme tõde nagu Athanasius, kui me
loome rahu seal, kus on nurin – siis me teeme Kristuse tegusid. Me kuulutame Tema
vägevaid tegusid, kes on meid kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde.
Armsad kaasteelised. Teie süda ärgu kartku. Meil on nurgakivi, mis ei kõigu. Meil
on Tee, mis ei eksi. Meil on eluasemed Isa majas, mis on meile juba valmis pandud.
Laskem end sel nädalal ehitada “elavateks kivideks”. Otsigem Tõde mitte õpetustes,
vaid Isikus – Jeesuses Kristuses. Ja ärgem unustagem: isegi kui tundub, et maailm
on meie “vastu”, siis Tema, Kes on Võitja, on meiega igavesti.
Aamen.