Herman Sasse
katkend raamatust “Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus”
“See on minu ihu”
Seepärast on armulaud cibus viatorum, teemoon rändajale, kellel pole siin jäädavat linna, vaid kes taotleb tulevast. Nii nagu Iisrael sõi kõrbes mannat ja jõi kaljust vett, nõnda leiab Uue Lepingu jumalarahvas oma palverännaku teekonnal selle lohutu maailma Egiptusest tõotatud maale Issanda söömaaja kaetuna ja valmistatuna, et ta võiks Eelija kombel “selle söömise rammuga” edasi minna (1Kn 19:8). See on tõesti taevane roog, taeva leib, nagu Piibel mannat nimetab (Ps 78:24; Ps 105:40), Issanda söömaaja roog (Jh 6) ja seda mitte ainult sümboolselt. Kui taevas on seal, “kus Kristus istub Jumala paremal käel” (Kl 3:1), siis Issanda söömaaeg on tõesti meie taevas siin maa peal, kuni me ükskord taevasse jõuame.
Sest Issand Kristus on altarisakramendis kohal teistsugusel viisil kui seal, kus iganes kaks või kolm on Tema nimel koos. Kirik on algusest peale pidanud selle ligioleku saladuse väljenduseks Issanda sõnu, mida Ta lausus leiva ja karika kohal: “See on minu ihu”, “See on minu veri”. Sest armulaua tõeline olemus ei paljastu mitte käsus “Tehke seda minu mälestuseks” ja ka mitte tõotuses “kuni kõik on läinud täide Jumala riigis”, vaid sõnades, mis kõnelevad Issanda ihust ja verest. Need ei ole tühipaljad tähendamissõnad. Kui nad seda oleksid, siis oleks Jeesus ise neid seletanud või nad oleksid pidanud olema sõnastatud nii, et nende tähenduses ei oleks mingit kahtlust või vastuolu.
Katsed võtta seadmissõnu piltlikuna ja pidada sakramendi seadmist sümboolset laadi tegevuseks, nagu seda oli Piiblis mainitud prohvetite tegevus, on kahjuks tekitanud alati segadust. Kui just keegi ei suvatse arvata, et Jeesus tahtis väljenduda ebaselgelt, võrdumites – aga seda ei saa mitte keegi Talle omistada, igatahes mitte selles olukorras -, siis jääb vaid üle võtta neid sõnu otseses tähenduses. Aga siis on ka kõik selge. Tema, igavene Jumala Poeg, kes sai meie pärast lihaks ja vereks, ja kaastundlik ülempreester, olles samas Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, pühitseb ennast (Jh 17:19) ohvriks maailma patu eest. Ta sööb koos oma jüngritega paasat ja on ise paasatall. Jeesus mõistis oma surma just niiviisi. Ta on “igavesti preester” (Hb 7:17) ja niisamuti maailma rajamisest saadik “tapetud Tall” (Ilm 13:8), kes annab ennast ainsaks, igaveseks ja täiuslikuks ohvriks.
Nagu Iisrael sõi Egiptuse orjapõlvest pääsemisel paasatalle ja teeb seda ikka ja jälle, et meenutada Jumala imelisi tegusid, nõnda pühitsevad ka need kaksteist jüngrit kui uue Iisraeli esindajad (Lk 22:30) ja kogu kristlik kirik lakkamatult Uue Testamendi paasasöömaaega “minu mälestuseks”. Iisrael sõi paasatalle, ja nii jüngrid kui kirik söövad Ristilöödu ihu, sest paasatall tuleb ära süüa. Keda see tõsiasi pahandab, sellele on pahanduseks ka Kristuse ohvrisurm. Meie mõistusele on käsitamatu see imeline tõde, et meid on lunastatud “Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega”, kes “oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks” (1Pt 1:19-20), kuid niisamuti jääb seletamatuks imeks see, et me võtame armulaua sakramendis vastu Jumala Poja tõelist ihu ja tõelist verd – ihu, mis on meie eest antud ja risti löödud ning samas kirgastatud.
Seda ütleb pühakiri ja see õpetus eeldab, et nii loomine kui lunastus puudutavad inimest tervikuna, tema ihu ja hinge, ja et Issand pidi saama tõeliseks inimeseks ja lõpule viima lunastustöö, tuueks ohvriks oma ihu ja vere. Aga lunastatud kui kiriku liikmed kuuluvad Temale ihu ja hinge poolest, olles “ristitud üheks ihuks” (1Kr 12:13) ja saades osa sellest ühest pühitsetud leivast ja pühitsetud karikast, mis on Kristuse ihu ja vere osadus (1Kr 10:16jj), sest nad on Tema ihu liikmed.
