Herman Sasse
katkend raamatust “Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus”
Tule, Issand Jeesus!
Iga tähelepanelik piiblilugeja teab, kui suur oli esimeste kristlike sugupõlvede pettumus, kui Issanda taastuleku päev viibis. “Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale” (2Pt 3:4). Nii küsiti ja meile olgu selge, kui tõsine on see küsimus kiriku jaoks, kes on seda pidanud kuulma nüüd juba peaaegu kaks tuhat aastat. Kas kusagil maailmas leidub veel sellist lootust, mis püsib vaatamata sellele, et aastasadade möödudes ei ole see nähtaval viisil täitunud? Veel kaks tuhat aastat hiljemgi palvetab kirik sama palvet, mis juba Pauluse ajal kuulus armulaualiturgiasse ja mis seisab Uue Testamendi lõpuridades: “Marana tha! Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20; 1Kr 16:22)
Kuidas kirik suutis nii palvetada – sõnasõnalt “lakkamatult”, ilma tüdimata? See võis sündida vaid seetõttu, et kirik koges selle palve täitumist armulaual. Igal armulaual, mida pühitsetakse Issanda seadmist mööda, on Jeesus Kristus tõeliselt kohal. Just sellepärast laulame armulaualiturgias benedictus‘t: “Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” Just sellepärast laulsid juba esimese sajandi kristlased sanctus‘t, keerubide laulu taevasel jumalateenistusel Jesaja 6. peatükis: “Püha, püha, püha on vägede Issand!”
Võime lugeda Rooma koguduse kirjast Korintose kogudusele aastast 96 AD:
“Meie kiitus ja julgus olgu Temas, alistugem Ta tahtele, mõelgem kogu Tema inglite hulgale, kuidas nad teenivad Tema tahtmist, olles juures. Sest kiri ütleb: Kümned tuhanded kümnetuhandeid seisavad Tema juures ja tuhended tuhandeid teenivad Teda ja karjuvad: Püha, püha, püha, Issand Sebaot, kogu loodus on täis Tema kirkust. Ja meie siis, olles südametunnistuselt kogutud sekssamaks, nagu ühest suust hüüdkem Tema poole püsivalt, et me saaksime Tema suurte ja auliste tõotuste osalisteks.” (Clemensi esimene kiri, 34:5-7)
Leiame siin samasuguse mõtte, nagu seisab Ilmutusraamatus (Ilm 4:10; 5:8-14). Igal jumalateenistusel – ja tollal tähendas see armulauaga jumalateenistust – avanevad koguduse kohal taevad ning saavad üheks maaga, nii nagu öeldakse vanas armulauapalves: “Olgu Sinu söömaaeg minu taevas siin maa peal, kuni ma jõuan taevasse”. Nii nagu Issanda söömaaeg ulatub üle aegade selle maailmaajastu ja Jumala riigi vahel, nõnda ületab armulauasakrament lõhe taeva ja maa vahel.