III ILMUMISAJA PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Nii nagu Jumal põlgas muistsel ajal ära Sebuloni ja Naftali maad, nõnda austab
ta tulevikus mereäärset teed, Jordanitagust maad, paganate piirkonda. Rahvas,
kes kõndis pimeduses, on suurt valgust näinud. Nende peale, kes elasid
surmavarju maal, on valgus paistnud. Sina andsid neile suurema hõiskamise ja
rohkendasid nende rõõmu. Nad rõõmustavad sinu palge ees, nii nagu ollakse
rõõmsad lõikuse ajal ja rõõmustatakse saaki jagades. Sest ikke, mis teda rõhus,
ja kepi tema turjalt – tema sundija vitsa – oled sina puruks murdnud nii nagu
Midjani päevil. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand on mu valgus ja mu lunastus!
Issand on mu valgus ja mu lunastus,
keda peaksin kartma?
Issand on mu elujõud,
kelle ees peaksin värisema?
Vaid üht ma olen palunud Issandalt,
seda üksnes ma ihkan,
et ma saaksin olla Issanda kojas
kõik mu elupäevad.
Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust
elavate maal.
Oota Issandat ja ole tugev.
Sinu süda olgu kindel. Looda Issanda peale!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on mu valgus ja mu lunastus!
Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele:
Ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, et te elaksite
üksmeeles ja et teie vahel ei oleks lõhenemist. Olgu teil üks süda ja üks
mõtteviis. Kloe pere, mu vennad, on mulle teie kohta teada andnud, et teie seas
on lahkmeelt ja riidu. Ma pean silmas seda, et mõni teie seast ütleb: “Mina olen
Pauluse poolt” või “Mina olen Keefase poolt” ehk “Mina olen Kristuse poolt”. Kas
Kristus on mitmeks jagatud? Kas on siis Paulus teie eest risti löödud? Või on
teid Pauluse nimesse ristitud? Sest Kristus ei ole mind läkitanud ristima, vaid
evangeeliumi kuulutama, kuid mitte inimese tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei
saaks tühiseks. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Jeesus kuulutas evangeeliumi Jumala riigist
ja parandas kõiki, kes olid haiged ja vigased!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus sai kuulda, et Johannes oli vangitorni heidetud, läks ta Galileasse
tagasi. Ta jättis maha Naatsareti ning asus elama Kapernauma, järveäärsesse
linna Sebuloni ja Naftali maal, et läheks täide, mis prohvet Jesaja kaudu on
öeldud: “Sebulonimaa ja Naftalimaa – maa järve ääres, sealpool Jordanit,
paganate Galilea; rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud. Ja
neile, kes istuvad surmavarju maal – neile on koitnud valgus”.
Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: “Parandage meelt, sest taevariik on
lähedal!” Aga kui ta Galilea järve rannal kõndis, nägi ta kahte venda, Siimonit,
keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast võrke vette laskmas, sest
nad olid kalurid. Ja Jeesus ütles neile: “Käige minu järel ja ma teen teist
inimesepüüdjad”. Sedamaid jätsid nemad oma võrgud ning läksid tema järel. Ja kui
ta sealt edasi läks, nägi ta teist kaht venda – Jaakobust ja Johannest, kes koos
oma isa Sebedeusega paadis võrke parandasid. Jeesus kutsus neidki. Ja nad jätsid
sedamaid oma paadi ja isa ning läksid tema järel. Aga Jeesus käis läbi kogu
Galilea, õpetas nende sünagoogides ja kuulutas rõõmusõnumit kuningriigist ning
tegi terveks kõik haiged ja vigased rahva seas. See on püha evangeelium. Ülistus
olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Mt 4,12-23 või 12-17)
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõigeväeline Jumal, palun anna meile armu vastata meie Päästja Jeesuse Kristuse
kutsele ja kuulutada kõigile inimestele head sõnumit Tema päästest, et meie ja
kogu maailm võiksime tunda Tema imeliste tegude auhiilgust, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 42; Ps 43; Js 41:8-10,17-20; Jh 4:1-14
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 27; Ps 134; Js 56:1-8; Jh 2:13-25
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Täna kutsub püha Kirik meid üles lähenema Kristusele, taevasele valgusele.
Ikka selleks, et meie elu reaalsus saaks täielikult ilmsiks. Seetõttu kutsub
Kirik meid, et me ei leppiks ainult füüsilise valgusega. Selle asemel peaksime
otsima ja käima Jumala valguses, heas sõnumis. See on valgus, mis meid Kristuse
poole tõmbab. Prohvet Jesaja kuulutab meile: “Rahvas, kes käib pimeduses, näeb
suurt valgust.” See täitub tänases evangeeliumis, kui Jeesus asub elama
“paganate Galileasse” – kohta, mis oli vaimselt murtud ja täis teadmatust.
Prohvet Jesaja alustab meile ehk harjumatult: “Nii nagu Jumal põlgas muistsel
ajal ära Sebuloni ja Naftali maad…” See on oluline märk. Need olid Iisraeli
põhjapoolsed alad – piirialad, mis jäid esimesena vaenlaste rünnakute alla ja
mida peeti teiste poolt vaimselt “rüvetatuks” või tähtsusetuks. See oli paik,
mis tundis end hüljatuna nii vaenlaste kui ka vahel omaenda rahva poolt.
Kui Jeesus alustab oma kuulutustööd just seal, siis ta ei tee seda juhuslikult.
Ta läheb sinna, kus on kõige suurem valu ja kus inimesed tunnevad end “põlatuna”.
See on esimene suur lohutus meile: Jumal ei alusta oma uut loomist mugavusest,
vaid sealt, kus on alandlikkus. Seal, kus maailm ütleb “põlatud”, ütleb Jumal
“sa oled valitud”.
Kristuse tulek ei ole õpetus või juhend. See on Ligiolu. Jeesus ei oodanud,
kuni inimesed muutuvad täiuslikuks, et nende juurde minna. Ta astus nende keskele
just siis, kui nad olid alles pimeduses. See on esimene suur lohutus meile
kõigile: Jumala valgus otsib meid üles seal, kus me parajasti oleme.
Kuid kuidas see valgus täna maailmas paistab? Apostel Paulus tuletab meile
meelde, et me ei pea seda teed käima üksi. Me kuulume kokku. Me oleme kutsutud
hoidma ühtsust, mitte sellepärast, et me oleme ühesugused või veatud, vaid
sellepärast, et meil on üks ja seesama Kristus. Lõhed ja tülid koguduses, mille
pärast Paulus, teises lugemises, muretseb, kustutavad meid andma ühist tunnistust.
Kui me hoiame kokku, siis me toetame üksteist: Pühakiri on meile ühiseks teejuhiks
ja Püha Armulaud on koht, kus me saame kosutuse. Seal me ei kohtu mitte kui
“pühakud muuseumis”, vaid kui “patsidendid haiglas”, kes vajavad sama Ravimit.
See ühine eucharistija liidab meid ühtseks pereks, kus igaühe nõrkust toetab
venna või õe palve. Maailmas on palju neid, kes otsivad tähendust oma elule
ja rahu, kuid ei julge kiriku läve pakust üle astuda, sest nad tunnevad end
väärtusetuna. Meie ülesanne on näidata neile, et Kirik on paik, kus koos
teiste pühadega Jumala armus kasvada. See ongi meie tunnistus maailmale: mitte
see, et me oleme ise “valgus”, vaid see, et me elame Valguse käes. Kui me hoiame
Kiriku ühtsust ja armastame üksteist vaatamata oma vigadele, siis see ehtsus
ja ühtekuuluvustunne ongi see, mis kutsub otsijaid Kristuse ligi. See on hea
sõnum ka kõigile meile: sa ei pea olema üksi, sa ei pea olema täiuslik, sa
pead vaid püsima selles armuosaduses. Mida see meie jaoks tähendab? Täna ei
kutsu püha Kirik meid olema täiuslikud, vaid usaldusele Jumala vastu. Ta kutsub
meid lubama Kristusel endas sündida ja koos teistega Tema valguses kasvada.
Me ei peegelda Jumala valgust mitte omaenda särast, vaid sellest armust, mida
me koos vastu võtame. Püsigem siis ühtsuses, toetagem üksteist pühakirja ja
armulaua ning pihi valguses. Nii saame me üheskoos märgiks neile, kes täna
veel pimeduses ekslevad, et Jumala armu uks on avatud kõigile ja Tema valgus
rõõmustab igaüht, kes Teda otsib.
Aamen.