JÕULUAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine Siiraki tarkuseraamatust:
Tarkus kiidab iseennast, ülistab end oma rahva keskel. Ta avab oma suu
kõigekõrgema koguduses ja kiitleb taevavägede ees: “Nii on mulle öelnud kõige
Looja. Tema, kes ta on mind loonud, näidanud koha mu eluasemele ning öelnud:
“Asu Jaakobisse ja olgu Iisrael sinu pärisosa”. Alguses, enne kõiki aegu, on
tema mu loonud ja ma püsin igavesti ega lakka olemast. Ma teenisin tema ees,
kes ta on püha, tema telgis. Nõnda kinnitati mind Siionisse. Linnas, mida ta
armastas samamoodi kui mind, leidsin ma rahu ja Jeruusalemm sai minu valitsemise
paigaks. Ma ajasin oma juured auväärse rahva sisse. Issanda rahvas on minu
pärisosa”. See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Sõna sai lihaks ja elas meie keskel!
Ülista, Jeruusalemm, Issandat,
kiida, Siion, oma Jumalat.
Sest tema on teinud tugevaks su väravate riivid,
õnnistanud sinu lapsi su keskel.
Tema hoiab su piiridel rahu,
toidab sind parima nisuga.
Tema saadab oma käsu maale,
kiirelt kulgeb tema sõna.
Tema kuulutab Jaakobile oma sõna,
Iisraelile oma sätteid ja seadusi.
Nii pole ta teinud ühelegi rahvale,
ega ilmutanud neile oma seadust.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sõna sai lihaks ja elas meie keskel!
Teine lugemine püha Pauluse kirjast efeslastele:
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on õnnistanud
oma Vaimu õnnistusega koguduse kaudu, mis on taevas koos Kristusega. Sest tema
on meid Kristuses ära valinud enne maailma loomist, et me oleksime pühad ja
laitmatud tema palge ees. Armastusest on tema meid armulikul tahtel ette
määranud oma lapseõiguse osalisteks – tema jumaliku armu kiituseks. Ja selle on
ta meile kinkinud oma armastatud Pojas. Sellepärast, kui mina sain kuulda teie
usust Issandasse Jeesusesse ja teie armastusest pühade vastu, tuletan ma teid
meelde oma palvetes, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, annaks
teile tarkuse vaimu ning ilmutaks ennast teile nii, et te teda tunneksite.
Valgustagu tema teie südame silmi, et te tunneksite seda lootust, milles teid on
kutsutud, ja teaksite, milline on tema päranduse aurikkus pühade jaoks.
See on Jumala sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Au Sulle, Kristus, Kellest kuulutati rahvastele,
au Sulle, Kellesse usutakse maailmas!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Tema oli alguses
Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi,
mis on tekkinud. Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus. Valgus paistab
pimedusse, aga pimedus ei ole teda omaks võtnud. Jumal läkitas mehe, kelle nimi
oli Johannes. Tema tuli valgusest tunnistust andma, et kõik hakkaksid uskuma
tema läbi. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest, sest
tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli tulemas maailma. Ja tema tuli
maailma, mis oli tekkinud tema läbi, aga maailm ei tahtnud teda tunda. Ta tuli
sellesse, mis tema oma, kuid omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes ta
omaks võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks – kõigile, kes usuvad
tema nimesse, kes ei ole sündinud vereteed, ei lihalikust tahtmisest ega mehe
tahtmisest, vaid Jumalast.
Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema au – Isa ainusündinu au
täis armu ja tõtt. Johannes tunnistab temast ja hüüab: “Tema ongi see, kellest
mina ütlesin: See, kes tuleb pärast mind on olnud enne mind, sest tema oli
olemas enne kui mina”. Jah, meie kõik oleme tema täiusest osa saanud – armu
armule lisaks, sest seadus on antud Moosese läbi, aga arm ja tõde on tulnud
Jeesuse Kristuse kaudu. Jumalat ei ole keegi kunagi näinud. Ainusündinud Poeg,
kes on Isa süles, on meid teda tundma õpetanud. See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Jh 1,1-18)
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oo Jumal, Kes Sa imeliselt lõid ja veelgi imelisemalt taastasid inimloomuse
väärikuse: palun anna meile võimalus osaleda Tema jumalikus elus, Kes alandas
ennast, et jagada meie inimlikkust, Sinu Poja Jeesuse Kristuse omana, Kes elab
ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 65; Ps 121; Mi 4:1-5; Mi 5:2-4; Lk 2:21-32
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 111; Ps 112; Õp 9:1-6,10; 2Kr 4:1-6
Mõtisklus.
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Me oleme ikka veel jõuluvalguses. Kuigi maailm meie ümber on ehk juba naasmas
tagasi argirutiini juurde, kutsub Püha Kirik meid täna peatuma Johannese evangeeliumi
avasõnade ees: “Alguses oli Sõna… ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.”
Täna ei räägi Kirik enam ainult sõimest ja karjastest. Täna räägime me sellest, Kes
on see Laps ja mida Tema tulemine tähendab meie olemise, meie harjumuste ja meie
vaimse pilgu jaoks. Esimene lugemine Jeesus Siiraki raamatust esitab meile kauni
pildi Tarkusest, Kes on tulnud Kõigekõrgema suust. See Tarkus rändab läbi maailma,
otsides kohta, kus puhata. Ja Looja ütleb talle: “Loo oma elupaik Jaakobisse!” See
on prohvetlik ettekuulutus lihakssaamisest. Jumal ei ole kauge filosoofiline
printsiip. Tema Tarkus otsib “asupaika”. Johannese evangeeliumis kuuleme me selle
kaja: Sõna tuli omade keskele. See tähendab, et Jumal soovib “telkida”
(kreeka k. eskēnōsen) meie keskel – meie füüsilises maailmas, meie kodudes, meie
perekonnas, meie igapäevatöös. Kui me soovime luua vaimseid harjumusi vastuseks
Jumala armule meie eludes, siis esimene samm on vihje ehk nähtavaks tegemine. Jumal
tegi end nähtavaks Kristuses. Ta andis meile Tarkuse, mis ei hõlju kättesaamatus
kõrguses, vaid on juurdunud meie aja loosse. Psalm 147 ja Efeslaste kiri kutsuvad
meid üles tänule. Apostel Paulus palub, et Jumal annaks meile “tarkuse ja ilmutuse
vaimu Tema tundmises” ja valgustaks “meie südame silmi”. Miks on see oluline? Sest
me oleme harjunud nägema maailma rikutust ja kaost. Me kujutame ette, et pühadus on
midagi “ebamaist”. Kuid tänased lugemised kinnitavad vastupidist: Jumal on meid
valinud Kristuses enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees.
See on see, mida me nimetasime Kristuse vaimseks iluks. Püha Augustinus on öelnud:
“Meie süda on rahutu, kuni ta leiab rahu Sinus.” See rahu ei tule maailmast
põgenemisest, vaid meie “südame silmade” avanemisest, et näha Kristuse kirkust keset
meie argipäeva. Kui me näeme Kristuse ilu – Tema täiuslikku kuulekust ja armastust –,
siis tekib meil südamesoov Tema järele. Ilma selle soovita jäävad meie palved ja
kirikuskäigud ainult kuivaks kohustuseks. Kristuse vaimne ilu on see “magnet”, mis
teeb usuelu oluliseks igaühele, kes igatseb Jumala armu.
Evangeelium ütleb meile: “Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla
saada Jumala lasteks.” Siin jõuame me praktilise eluni – meie vastuseni. Kristus
tegi meie jaoks Jumala juurde tulemise “lihtsaks” – Ta sai inimeseks. Me ei pea
ronima taevasse, et Teda leida. Me leiame Ta Pühakirjast, me leiame Ta vaestes ja
me leiame Ta kõige täiuslikumalt Pühal Missal, kus Sõna saab uuesti ja uuesti
saladuslikult “Ihuks” meie altaritel. See ongi meie tasu. Tasu pühakirja lugemise,
palve ja Missal osalemise eest ei ole mingi väline auhind, vaid osasaamine Jumala
loomusest. See on arm armu peale. See on see “elav vesi”, mis täidab meie tühimiku
ja annab meile jõudu elada Kristuses. Mida see meie jaoks tähendab?
Armsad kirikulised, sel uue aasta alguses ja jõuluaja lõpul, seadkem endale
eesmärgiks kujundada oma elu ümber selle lihakssaanud Sõna. Tehkem Kristus nähtavaks
oma kodudes väikese kodualtari, või lihtsalt Piibliga lauanurgal, et meil oleks
nähtav meeldetuletus palvele. Palugem, et me näeksime Tema vaimset ilu, mis teeks
selle palve meile armsaks ja oodatuks. Alustagem väikeste sammudega – püüdkem
lugeda igapäevaselt lugemisi, on olemas Kiriku kodulehel, ja pühapäevasele Missale.
Olgu see meie vastuseks Jumala tulemisele meie keskele. Ainult nii saame osa Tema
lõppematust rahust siinses pidevalt muutuvas maailmas. Seadus on antud Moosese kaudu,
aga arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Talle olgu au ja kirkus nüüd ja
igavesti. Aamen.