KUNINGRIIGIAJA XX PÜHAPÄEV C AASTAL
Lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Neil päevil, kui kaldealased olid vaarao sõjaväe eest Jeruusalemma
maha jätnud, ütlesid kuninga ametikandjad kuningale: “See mees –
Jeremia – tuleb hukata, sest ta teeb oma sõnadega jõuetuks need
sõjamehed, kes siia linna on alles jäänud, ja laseb lõtvuda kogu
rahva kätel. Tema ei otsi sellele rahvale rahu, vaid õnnetust!” Ja
kuningas Sidkija vastas: “Vaata, see mees on teie meelevallas ja
kuningas ei suuda teha midagi teie vastu”. Ja nemad võtsid Jeremia
kinni ja heitsid ta kuningapoeg Malakia kaevu, mis asus
vahtkonnaõues. Nad lasid Jeremia köitega alla. Kaevus ei olnud
vett, oli ainult muda, ja Jeremia vajus mudasse. Aga etiooplane
Ebed-Melek, üks kuninga õukondlaste hulgast, ütles kuningale:
“Minu isand ja kuningas, need mehed on kurja teinud prohvet
Jeremia vastu, kui nad ta kaevu heitsid, et teda seal surnuks
näljutada, sest linnas ei ole enam leiba”. Siis andis kuningas
etiooplasele Ebed-Melekile käsu prohvet Jeremia kaevust välja
tõmmata, enne kui ta sureb.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, rutta mulle appi!
Pikisilmi ma ootasin Issandat
ja ta tuli mulle appi ning võttis mind kuulda.
Tema tõmbas mind välja õuduse august ja porimülkast,
seadis mu jala kindlale kaljule ja muutis kindlaks mu sammu.
Tema seadis minu suhu uue laulu,
kiituselaulu meie Jumalale.
Paljud näevad seda ja kummardavad aukartuses
ning hakkavad lootma Issanda peale.
Ma olen vilets ja vaene,
aga Issand kannab minu eest hoolt.
Sina oled minu abimees ja päästja.
Mu Jumal, ära viivita.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, rutta mulle appi!
Teine lugemine kirjast heebrealastele:
Heitkem enestelt kõik koorem ja patukütked ning jookskem
püsivusega meile määratud võidujooksu. Vaadakem üles usu
Alustajale ja Täidesaatjale, Jeesusele, kes ei hoolinud häbist ja
sai osa ristilöömisest temale seatud rõõmu asemel. Aga nüüd on ta
istet võtnud Jumala troonist paremal pool. Mõelgem siis temale,
keda patused on nii raskelt taga kiusanud, et te ei läheks tuimaks
ega kaotaks julgust. Sest vereni välja ei ole teie veel patu vastu
võidelnud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Sinu sõnad, Issand, rõõmustavad südant
Sinu käsk on silmade valgus!
Halleluuja!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Jeesus ütles oma jüngritele: “Tuld olen ma tulnud viskama maailma
üle, ja ma tahaksin, et see oleks juba süttinud! Ristimisega peab
mind ristitama, ja ma olen rõhutud, kuni see pole veel lõpule
viidud. Kas arvate teie, et ma olen tulnud maailmale rahu tooma?
Ei, ütlen ma teile – mitte rahu, vaid riidu, sest nüüdsest peale
saab viie majaelaniku vahel lahkmeel valitsema. Kolm on kahe vastu
ja kaks kolme vastu. Isa on poja vastu ja poeg isa vastu. Ema
tütre vastu ja tütar ema vastu. Ämm minia vastu ja minia ämma vastu.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõigeväeline Jumal, Kes Sa oled andnud oma ainusündinud Poja meile
nii patuohvriks kui ka jumalakartliku elu eeskujuks:
palin anna meile armu, et me alati tänuga vastu võtaksime Tema
hindamatut armu ja püüaksime iga päev järgida Tema püha elu õnnistatud
samme oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb
koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal,igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 91; 1Ms 28:20-22; 2Kr 4:7-18
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 93; Ps 96; 1Sm 31; Ap 13:1-3,14-31,38,44-49
Mõtisklus
Armsad vennad ja õed Issandas! Tänased kirjakohad on meid äratavad. Kõik
mida me ootame, armastus, hoolimine, nii sisemine kui ka väline rahu ja
kindel usk, et Jumala halastus on alati meiega on justkui ümberpööratult
meieni toodud. Jumala Poeg, Keda nimetame Rahuvürstiks, ütleb siin, “Kas
arvate teie, et ma olen tulnud maailmale rahu tooma?” Jeesus õpetas meile
kuidas elada Jumala lastena Tema Kuningriigis. Seal kehtivad teistsugused
reeglid, seades vaesed ja unustatud esikohale, selle asemel et neid süüdistada
või karta, andes olulise koha inimestele, keda ülejäänud maailm võib isegi
probleemseks pidada, pidades armastust olulisemaks kui väliselt oma
religiooni suunistele allumist. See “taevariik maa peal”, on keeruline
ja põhjustab konflikte paljude teiste inimeste poolt seatud eluviisiga. Pangem
tähele esimesest lugemisest prohvet Jeremiat, kes kuningaile ei kuulutanud seda
mis nende kõrvad kuulda tahtsid. Tema kannatas palju, nii vangistust,
peksu kui ka alandust. Kuuldud lõigust edasi lugedes tuleb kuningas
Sidkija ja prohvet Jeremia kahekõne: Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning
laskis tuua prohvet Jeremija enese juurde,…; ja kuningas ütles Jeremijale:
„Ma tahan sinult küsida ühte asja,
ära salga mulle midagi!” Aga Jeremija vastas Sidkijale: „Kui ma sulle midagi
avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin,
sa ei kuulaks mind!” Teises lugemise üleskirjutaja toob meieni olulise
teadmise ja eeskuju: Vaadakem üles usu Alustajale ja Täidesaatjale,
Jeesusele, kes ei hoolinud häbist ja sai osa ristilöömisest temale seatud
rõõmu asemel. Täna oleme meiegi siin, et saaksime osa Jumala armust ja
andestusest. Ometi, kas oleme valmis ka tänuga vastu võtma seda mis meie
kõrvu ja silmi ei rõõmusta? Vahel tundub nii iseenesest mõistetav, et
me ei jäta pühapäeval Kirikusse tulemata, võtame palvehetke igas päevas
ja loeme pühakirja. Nagu paljudel kristlastel enne meid, pole ka meie
elu täis pidevat rõõmu ja mugavust. See õpetab meile, et tõesti, ilma
Jumala ettehoole ja abita ei saa me midagi head. Kirikus käimine ja usus
elamine ei ole meie tugevus, vaid Jumala abi ja armu igatsus meie eludes.
Mida see meile tähendab? Me usume, et Jumala Kuningriik on juba siin
maa peal kõikide usus kristlaste läbi, ja ka taevas koos kõikide pühadega
Kiriku ühtsuses. Kirjast heebrealastele kuulsime: “Heitkem enestelt kõik
koorem ja patukütked ning jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu.”
Jeesus ütles Ev-s “Tuld olen ma tulnud viskama maailma üle, ja ma tahaksin,
et see oleks juba süttinud!” Püha Kirik on tules alati näinud puhastumise
sümbolit. Parim näide on muidugi nelipüha sündmus, Püha Vaimu laskumine
tulekeeltena apostlite peale ja me kõik teame selle tulemust. Misjonitöö
läbi Kiriku juhituna Jumala armust. Nõndasamamoodi oleme ka meie pidevas
kasvus pühaduse poole. Jumala kuningriigi alamatena üha paremad ja egokesksusest
liikumas Jumalale au toomise rõõmu. Sageli toob see mittemõistmist ja
isegi erimeelsust uskmatutega. Mida saame meie teha? Palvetada.
Rohkem palveks aega võtta. Sageli on palve, meie elu kõige olulisem hetk
jäetud tahaplaanile, sest nii palju on teha. Õppige palvetama ka pärast
kannatusi. Palve on meile, kristlastele, nii oluline. Me ei saa ilma
palveta elada täisväärtuslikku elu Jumala lapsena. Kui tuleme täna
armulauale, hoidkem alati meeles, et Jumal läbi Kristuse Püha Vaimu
väes annab meile vaimse jõu, mida vajame, et elada Kristuse omana.
Me ei tohi kunagi kaotada midagi, mis tuleneb ühendusest oma Jumala,
oma maise maailma ja Jumala riigiga. Aidaku selles meid kõigeväeline
Jumal. Aamen.