KRISTUSE PÜHIMA IHU JA VERE SUURPÜHA
Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi ohvrianniks leiba ja veini,
sest tema oli kõigekõrgema Jumala preester, Saalemi kuningas.
Ja ta õnnistas Aabramit ning ütles: “Kõigekõrgem Jumal, taeva
ja maa Looja, õnnistagu Aabramit. Olgu kiidetud kõigekõrgem
Jumal, kes sinu vaenlased sinu kätte andis.” Ja Aabram andis
talle kümnist kõigest, mis tal oli.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Sina oled preester igavesti, Melkisedeki seisuse järgi!
Issand ütles minu Issandale: istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased järiks sinu jalgade alla.
Sinu võimu valitsuskepi sirutab Issand välja Siionist:
“Valitse keset oma vaenlasi.”
Su rahvas on meeleldi valmis
sinu vägevuse päeval.
Pühas ehtes nagu kastepiisad koidu üsast,
ilmuvad sinu ette su noored sõdalased.
Issand on andnud vande
ega kahetse seda:
Sina oled preester igavesti
Melkisedeki seisuse järgi.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sina oled preester igavesti, Melkisedeki seisuse järgi!
Lugemine püha apostel Pauluse kirjast korintlastele:
Vennad, ma olen saanud Issandalt selle, mille olen teilegi edasi
andnud: Issand Jeesus võttis, sel ööl kui ta ära anti, leiva, tänas,
murdis ja ütles: See on minu Ihu, mis teie eest antakse, tehke seda
minu mälestuseks.” Samal kombel võttis ta pärast söömaaega karika ja
ütles: “See karikas on uus leping minu veres. Nii sageli kui te
sellest joote, tehke seda minu mälestuseks. Sest iga kord, kui te
seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma,
kuni tema tuleb.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Mina olen eluleib, mis taevast on tulnud.
Kes sellest leivast sööb, see elab igavesti!
Halleluuja!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Jeesus rääkis rahvale Jumala riigist ja tegi terveks kõik, kes vajasid abi.
Kui päev veeres õhtusse, tulid kaksteist tema juurde ja ütlesid: “Lase rahval
ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja leiaksid endale
öömaja ja toidupoolist, sest maa siin on tühi.” Aga tema ütles neile:
“Andke teie neile süüa!” Nad vastasid: “Meil pole rohkem kui viis leiba ja
kaks kala, või peaksime ehk minema ja ostma süüa kõigele sellele rahvahulgale?”
Aga rahvast oli ligi viistuhat meest. Siis Jeesus ütles neile: “Öelge neile,
et nad viiekümne kaupa salkadena maha istuksid.” Ja jüngrid tegid nii nagu ta
oli öelnud ja seadsid kõik istuma. Aga Jeesus võttis viis leiba ja kaks kala,
vaatas taevasse, õnnistas leivad, murdis neist ja andis oma jüngritele, et
need jagaksid rahvale. Ja kõik sõid ning said söönuks, aga ülejäänud leivapalu
koguti kokku kaksteist korvitäit. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Jumal, meie Isa, Kelle Poeg, meie Issand Jeesus Kristus imelises sakramendis
jättis meile mälestuse oma lunastustööst:
palun anna meile nõnda austada Tema Ihu ja Vere püha saladust, et me võiksime
alati endas tunda Tema lunastuse vilja;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 73; Jr 23:23-32; Mt 7:13-14,21-29
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:33-48; 5Ms 30:11-20; Jh 13:1-17,34-35
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas! Täna tähistame pühas Kirikus Kristuse pühima Ihu
ja Vere suurpüha. Me kuulsime Luuka evangeeliumist 5000 inimese toitmisest. See
ime on nii oluline, et see on ainus Jeesuse tehtud ime, millest räägitakse kõigis
neljas evangeeliumis. Vanast Testamendist kuulsime nii lugemises kui ka psalmis
Melkisedekist ning Uuest Testamendist Pauluse kirjast kuulsime viimsest
õhtusöömaajast ja armulaua seadmisest. Tegelikult, kuna Pauluse kiri korintlastele
on üks varasemaid kirjutatud Uue Testamendi kirjutisi ja see kirjutati enne
evangeeliume, on meil tänases lugemises Piibli varaseim Jeesuse tsitaat: „See on
minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks“ Me kõik teame sõna
“mälestus” tähendust. See on midagi nii erilist nagu esimene armulaud mida võiksime
mäletada, aga mälestus ei ole see, millest ap. Paulus kirjutas. Ta kasutas sõna
“anamnesis” – see on kreekakeelne sõna, mida Platon esimesena kasutas. Anamnees
on nagu mälestus mis töötab mõlemas suunas. Seega, kui kuuleme sõnu “Tehke seda
minu mälestuseks”, võiksime aru saada: “Tehke seda, et mind tunda nüüd, minevikus
ja tulevikus, kogu igaviku.” Seega, mõne minuti pärast, kui näeme leiva ja veini
muutumist meie Issanda Jeesuse Kristuse Ihuks ja Vereks, ei vaata me viimse
õhtusöömaaja taaslavastust. Me seisame koos jüngritega viimsel õhtusöömaajal,
valmis vastu võtma meie Issanda Ihu ja Verd. Kui mõtleme sellele anamneesi hetkele,
viimasele õhtusöömaajale ja Jeesuse surmale ristil, näeme Jeesust kahes rollis.
Esiteks preestrina viimasel õhtusöömaajal, Kes võtab leiva ja veini ning tänab,
samas ka preestrina oma kannatuste ajal, kui ta ohverdab oma elu meie eest.
Seda preestri ja ohvri kaksikrolli võib meil olla raske mõista, sellepärast
kuulsime esimesest lugemisest Melkisedekist, kes oli nii Saalemi, mis on Jeruusalemma
algne nimi, kuningas kui ka Kõigekõrgema Jumala preester. Seega, nagu tänane
psalm meile ütleb, oli Jeesus „preester igavesti, Melkisedeki seisuse järgi“.
Kuidas kõik eelnev on seotud tänase EV-ga? Kaugel asustamata paigas nägi Jeesus
rahvahulka ja Ta tundis neile kaasa. Ta ei saatnud neid tühjade kätega minema,
vaid õnnistas leiba ja kala ning jagas selle oma jüngrite kaudu kõigile, kes
kohal olid. Kõik sõid ja said küllaga ning jäi ülegi! See ime ei olnud vaid
ajalooline sündmus kauges minevikus. See oli sügav eelpilt sellest, mida Jeesus
teeb meie jaoks täna, ja mida Ta teeb iga kord, kui me tuleme Tema Armulauale.
Nii nagu Ta toitis tuhandeid füüsiliselt kõrbes, nii toidab Ta meid täna vaimselt
oma Ihu ja Verega. Ta ei jäta meid kunagi nälga ega janusse. Ta näeb meie vaimseid
vajadusi, meie igatsust Temaga ühtsuses olla, ja Ta pakub meile iseennast – tõelist
eluleiba taevast. Mida see meie jaoks tähendab? Veendumust, et Jeesus Kristus on
tõeliselt kohal – mitte vaid sümboolselt, vaid reaalselt – Pühimas Armulauas. Ta
on see Toit, mis annab meile igavese elu ja tugevdab meid siin ajalikul teekonnal
igavikku. See püha sakrament on Tema armastuse jätkuv ilming, ühtsuse allikas meie
ja Tema vahel ning meie, Jumala laste, vahel. See on Eluleib, mis toidab meie
hinge, andestab meie patud ja annab meile jõudu elada Tema tahte kohaselt.
Olgem siis tunnistajateks Tema lõputule armastusele ja toitevale väele selles
maailmas. Aamen.