Kuningriigiaja XI pühapäev B aastal
Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Nii ütleb Issand: Mina ise võtan ühe oksa seedripuu ladvast ja
panen selle kasvama. Ma murran selle võsude hulgast kõige õrnema
ja istutan selle kõrgele ja järsule mäele – Iisraeli kõrgele mäele
ma istutan selle, ja see ajab viljakandvaid oksi ning saab
toredaks seedriks, ja selle võra alla teevad pesa kõik tiivulised
linnud. Kõik metsa puud peavad teadma, et mina olen Issand, kes
teeb madalaks kõrge ja kõrgeks madala; ma lasen lehtedes puul
närbuda ja panen haljendama kuivanud puu. Mina, Issand, olen
rääkinud ja mina teen selle teoks.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Hea on Issandat kiita!
Hea on Issandat kiita,
mängida Sinu nimele, oo Kõigekõrgem,
kuulutada hommikul Sinu heldusest
ja õhtul sinu truudusest.
Õige lokkab nagu palmipuu,
ta kasvab kõrgeks nagu liibanoni seeder,
mis on istutatud Issanda kotta,
lokkavad meie Jumala õuedel.
Nad kannavad vilja ka vanadusepäevil,
on täis mahla ja värskust;
nad kuulutavad, et Issand on õiglane –
minu kalju, kelles ei ole ülekohut.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Hea on Issandat kiita!
Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele:
Vennad, me oleme julged igal ajal, sest me teame, et niikaua kui
me oleme ihus, oleme Issandast kaugel. Sest me elame usus, mitte
nägemises, kuigi tahaksime julge meelega olla pigem ihust ära ja
kodus Issanda juures. Seepärast tahamegi olla temale meelepärased
nii kodus kui võõrsil, sest meil kõigil tuleb seista Kristuse
kohtujärje ees, et igaühele tasutaks sedamööda, mida ta ihus olles
on teinud, kas head või kurja. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Seeme on Jumala Sõna, aga Kristus on külvaja,
kes tema leiab, selle on igavene elu!
Halleluuja!
Evangeelium püha Markuse järgi:
Jeesus ütles rahvale: Jumala riik tuleb samal kombel, nagu inimene
külvab seemne oma põllule. Ja kas ta heidab magama või tõuseb
üles, nii öösel kui päeval – seeme tärkab ja taim sirgub nii, et
ta ei teagi, kuidas see sünnib. Sest maa kannab vilja iseenesest,
esmalt orast, siis päid, lõpuks täit nisu pea sees. Aga kui vili
on valmis, paneb ta sirbi tööle, sest lõikuseaeg on käes.
Ja ta ütles: Millega me saaksime võrrelda Jumala riiki või millise
tähendamissõnaga me seda tähendame. See on nagu sinepiivake, mis
on siis, kui ta maha külvatakse, väiksem kui kõik seemned maa
peal, aga kui see võrsub, kasvatab ta suured oksad, nii et taeva
linnud tema varju alla võivad pesa teha. Ja ta rääkis neile mitme
niisuguse tähendamissõnaga, sedamöödamkuidas nad suutsid kuulata.
Ilma tähendamissõnadeta ei rääkinud ta neile midagi; aga oma
jüngritele seletas ta kõik ära, siis kui nad üksi olid.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Hoia, Issand, oma perekonda, Kirikut, vankumatus
usus ja armastuses, et Sinu armu läbi võiksime julgelt
kuulutada Sinu tõde ja kaastundlikult Sinu õigust mõista;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 27; 1Ms 9:1-17; 1Pt 3:17-4:6
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 72; 1Sm 8; Ap 8:5-25
Mõtisklus
Täna, hommikupalve ajal, lugesime: “Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma
peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?”
(Ps 27) Meie usk ja lootus on Jumalal. Jumalal, Kes on loonud taeva ja maa.
Kirjast heebrealastele loeme: Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade
tõendus. Vanas tõlkes: Agga usk on kindel lotus nende asjade peäle, mis weel
odetakse, ja nende asjade märkoandminne, mis ei nähta. Meie oleme usu läbi
juba nüüd osa Jumala taevasest Kuningriigist. Ühtepidi peaksime mõtlema sellele,
kuidas külvata usu seemet maa peale. Ma arvan, et selleks on tarvis oma eluga
tõeks elada oma usku, muidugi Jumala heakskiidul, inglite abil ja pühade
eestpalve toel. Teisest küljest oma usu väljendamine on iga kristlase kasvamise
teekond. Kohati tundub, et meil pole arusaama sellest mida ja kuidas me peaksime
tegema. Nagu väikesest võrsest kasvab puu ja seemnest tulevad viljakandvad
põõsad, nõnda kasvame ka meie koos Kirikuga Jumala Kuningriigiga üheks. Me ei
pea olema kannatamatud. Vahel võime ette kujutada, et Jumal ootab meist täiuslikkust,
et oleksime nagu pühakud. Keegi meist ei ole nö. sündinud pühak, kuigi me kasvame
eesmärgi poole. Me kõik oleme teekonnal, teekonnal mis alati pole selge ja
mõistetav. Meie seas on ootuste purunemised, kahtlused, stress ja on ka imelisi
hetki, milles paistab Jumala armastuse valgus. Teises lugemises ap. Paulus
toob meieni olulise meeldetuletuse: sest meil kõigil tuleb seista Kristuse
kohtujärje ees. Jumala Aujärje ees saab arusaadavaks meie kasvamise teekonna
erinevate hetkete olulisus. Meid hinnatakse selle järgi kuidas oleme selle
teekonna läbinud, kuidas oleme endal lubanud kasvada kokku Kirikuga. Mida see
kõik meie jaoks tähendab? See tähendab, et Jeesus, olles oma Kuningriigi keskel,
on ka täna siin, meie keskel. See tähendab, et Tema kannab ja juhatab meid
sellel teekonnal. Armulauas ühendab iseennast oma kutsututega. Meie usu seemme
on tulnud teiste inimeste kaudu, aga kasvamine on ühtsuses Jumalaga, Tema läbi.
Olgem need, kes külvavad usu seemet aga ka need, kes Jumala armus kasvavad
Tema Kuningriigiga üheks, läbi püha Kiriku.
Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!
Aamen.