KRISTUSE PÜHIMA IHU JA VERE SUURPÜHA B AASTAL
Lugemine teisest Moosese raamatust:
Neil päevil andis Mooses rahvale edasi kõik Issanda sõnad ja kohtuseadused. Ning
rahvas vastas ühel häälel ja ütles: Me tahame pidada kõiki neid sõnu, mida
Issand on öelnud. Siis kirjutas Mooses üles kõik Issanda sõnad. Ta tõusis
järgmisel hommikul vara ja ehitas mäejalamile altari ning püstitas kaksteist
sammast kaheteistkümne iisraeli suguharu järgi. Ja ta saatis noori mehi Iisraeli
laste hulgast tooma põletusohvreid ja tapma härjavärsse tänuohvriks Issandale.
Ja Mooses võttis poole ohvriverest ja valas selle kaussidesse ning ülejäänu ta
piserdas altarile. Siis võttis ta seaduseraamatu ja luges seda rahva kuuldes. Ja
nemad ütlesid: Kõike, mida Issand on käskinud, seda me teeme ja kuulame tema
sõna. Selle peale piserdas Mooses rahvast ohvriverega ja ütles: Vaata, see on
lepingu veri, mille Issand on teiega teinud kõige nende sõnade põhjal.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma tõstan üles lunastuse karika ja hüüan appi Issanda nime!
Kuidas ma tasuksin Issandale
selle eest, mis ta minule on teinud,
ma tõstan üles lunastuse karika
ja hüüan appi Issanda nime.
Issand, ma olen su sulane,
sinu sulane, su teenija poeg,
sina oled mu köidikud lahti päästnud.
Sinule ma toon oma tänuohvri
ja hüüan appi Issanda nime.
Ma pean oma tõotusi Issandale
kogu tema rahva nähes.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma tõstan üles lunastuse karika ja hüüan appi Issanda nime!
Teine lugemine kirjast heebrealastele:
Kristus on tulnud kui tulevaste hüvede ülempreester, ülevama ja täiuslikuma
telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab, mis ei ole sellest maailmast.
Tema on ainsal korral sisenenud Jumala pühamusse, ja mitte sikkude ja vasikate
verega, vaid omaenda verega. Nii on ta oma igavese lunastuse täide viinud. Sest
kui sikkude ja härgade ning lehma tuhk, mida piserdatakse ja riputatakse nende
peale, kes on rüvedaks saanud, nii et see pühitseb ihu puhtuseks, kui palju enam
siis Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi end Jumalale ohverdas, puhastab meie
südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Sellepärast on tema Uue
lepingu vahemees, et pärast tema surma, mis oli lunastuseks ka esimese lepingu
ajal tehtud üleastumistest, saaksid need, kes on kutsutud, kätte tõotatud
igavese päranduse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Mina olen taevast alla tulnud elav leib, ütleb Issand;
kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti!
Halleluuja!
Evangeelium püha Markuse järgi:
Hapnemata leibade esimesel pühal, kui paastatalle veristati, ütlesid jüngrid
Jeesusele: Kus sa tahad, et me valmistaksime sulle paasasöömaaja? Ja tema
läkitas kaks oma jüngritest ning ütles neile: Minge linna ja seal tuleb teile
vastu inimene, kes kannab veekruusi; käige tema järel, ja seal kus ta sisse
läheb, ütelge majaisandale: õpetaja laseb küsida, kus on võõrastetuba, kus ma
võin koos oma jüngritega paasatalle süüa. Ja ta näitab teile ülemise toa, mis on
korraldatud. Seal valmistage meile söömaaeg.
Ja tema jüngrid läksid linna ja leidsid kõik nii olevat, nagu Jeesus neile oli
öelnud. Ja nad valmistasid paasatalle. Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva,
õnnistas seda, murdis, andis oma jüngritele ja ütles: Võtke, see on minu ihu. Ja
ta võttis karika, tänas, andis neile ja nad jõid sellest. Aga tema ütles neile:
See on minu veri, lepingu veri, mis ära valatakse paljude eest. Tõesti ma ütlen
teile: ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uudset
jumalariigis. Ja kui nad olid kiituslaulu laulnud, läksid nad välja õlimäele.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Kõikvõimas Isa, kelle kallis Poeg, ööl enne kannatamist seadis sisse oma Ihu ja Vere
sakramendi: palun, ole meile armuline, et me võiksime seda tänulikult vastu võtta
Issanda Jeesuse Kristuse mälestuseks, kes nendes pühades saladustes annab meile
igavese tõotuse elu;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 146; Ps 147; 4Ms 27:12-23; Ap 19:11-20
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 112; Ps 113; Mk 1:14–20
Mõtisklus
Meie Issand Jeesus Kristus tegi armulaua sakramendis oma armastuse erakordse ime.
Armulaua sakrament on tõeline armastuse sakrament. See on meie usu sakrament,
ennekõike mysterium fidei — see on meie usu saladus — meie usu proovikivi. Nii
tunnistavad tõelised kristlased – kui neil on sügav, tõeline ja elav usk meie
Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Kes on kohal Pühas Armulauas. Nii tunnistavad
kristlased usku. Täna, Kristuse Ihu ja Vere suurpühal tunnistame oma usu
kõige olulisemaid aspekte. Jumal sai inimesena kohalolevaks Jeesuses Kristuses.
Tõeline Jumal ja tõeline Inimene. Teiseks, Jumal on läbi püha Kiriku – oma
müstilise Ihu – alati kohalolev. Kolmandaks, altarisakramendis on Kristus alati
kohalolev ja kättesaadav nii vahetult kui see on võimalik. Meile on usaldatud
tohutu varandus, meid liidetakse ühte Jumalaga ja üksteisega. Püha Thomas Aquinost
tõstatas küsimuse: Miks otsustas meie Issand niimoodi maa peale jääda, isegi pärast
oma taevasseminekut? ja ta vastab: võite olla üllatunud, kui saate mõne paganliku
filosoofi sõnadega teada: “See on kohane,” ütles see filosoof, “et sõbrad peaksid
koos elama.” Meie Issand nägi ette, et Tema sõpradel tuleb ületada palju raskusi,
enne kui nad saavad Temaga taevariigis ühineda. Ta nägi ette, et vajame julgustamist,
lohutamist, jõudu. Ja nii, Ta sai olevaks viis, kuidas Ta võiks taevast lahkumata
jääda meiega siia kohta, mida vaimsed kirjanikud nimetavad paguluseks. Isegi neile, kes
ei ole usklikud, on Tema kohalolek maa peal õnnistuseks. See linn või küla, millel
pole pühakoda või on ainult tühi tabernaakel, ei ole piisavalt valgusküllane ega
piisavalt soe. Puudu on Temast, kes on õigluse päike, Temast, kelle jumalik süda,
on põlev armastuse tuli. Lisieux’i püha Theresa sõnul
haavavad Kristuse südant sügavamalt enam kui uskmatute patud, paljude Tema sõprade
vähene armastus ja ükskõiksus; asjaolu, et Tema sõbrad ei tule nii tihti kui võimalik
Temast osa saama Tema armastuse sakramendis, et nad peavad Tema kohalolekut maa
peal enesestmõistetavaks. Kuidas ei saaks Tema süda sellest haavuda, kuigi see on
õndsuses?
Täna, jumalateenistuste ajal, kui meid toidab Jeesus oma Ihu ja Vere ohvrianniga,
kinnitame me oma lootust igavesele elule ja kinnitame oma usku Kristuse Ihusse –
Kirikusse. Me kuuleme, näeme ja tunneme uuesti läbi sõnade ja muusika, liturgia ja
kiituse, sõna ja sakramendi, meie kutset taevase õndsuse poole. Ja samal ajal
sirutab Jumal end meile vastu, et me saaksime maailmas samasuguseks elavaks ja tõeliseks
Kristuse Ihuks. Meie saame Kristuse kandjaks maailmas. Olgu Issand kiidetud. Aamen.