PAASTUAJA IV PÜHAPÄEV B AASTAL
Esimene lugemine teisest Ajaraamatust:
Neil päevil rohkendasid kõik juuda ülemad, preestrid ja rahvas ülekohtutegusid
ja käisid paganate igasuguste jäleduste järel, ning rüvetasid Issanda koja,
mille Tema oli Jeruusalemmas oma pühamuks teinud. Ja Issand, nende Jumal,
läkitas neile korduvalt hoiatusesõna oma saadikute kaudu, sest tema tahtis
säästa oma rahvast ja oma koda. Aga nemad ei häbenenud Jumala saadikuid ega
hoolinud tema sõnast ning panid naeruks tema prohveteid, kuni Issanda viha
süttis põlema oma rahva vastu nii, et ei olnud selle eest enam pääsemist. Ja
kaldealased põletasid maha Issanda koja ja kiskusid maha Jeruusalemma müürid.
Nad põletasid tulega kõik selle paleed ning lõid puruks kõik kallid asjad. Ning
kes mõõgast üle jäid, viis Nebukadnetsar Paabelisse vangi ja nendest said orjad
temale ja tema poegadele kuni Pärsia kuningriigi alguseni.
Nii sai tõeks sõna, mille Jumal prohvet Jeremia suu kaudu oli kuulutanud: “Nii
kaua kui maa pole hüvitanud oma pidamata jäänud hingamispäevi, jääb maa
laastatuks, kuni seitsekümmend aastat täis saavad.” Ja et läheks täide Issanda
sõna, mille Jumal oli prohvet Jeremija suu kaudu kuulutanud, äratas Jumal pärsia
kuninga Koorese vaimu, tema esimesel valitsuse aastal, nõnda et ta laskis
kuulutada ja kirja kaudu öelda:” Nii ütleb Koores, Pärsia kuningas: Issand,
taevaste Jumal, on andnud minule kõik kuningriigid maa peal ja tema on käskinud
ehitada temale koja Jeruusalemmas, Juudamaal. Kui keegi teie seas on tema rahva
hulgast, siis Issand, ta Jumal, olgu temaga, ja tema võib minna.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma ei unusta sind, taevane Jeruusalemm!
Me istusime Paabeli jõgede kaldail
ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
Remmelgate otsa, mis seal kasvasid,
me riputasime oma harfid.
Sest need, kes meid vangi viisid,
nõudsid, et me laulaksime,
meie sundijad nõudsid meilt rõõmulaule:
“Laulge meile mõnd Siioni laulu”.
Kuidas võiksime laulda Issanda laulu
võõral pinnal?
Kui ma sind unustan, Jeruusalemm,
kuivagu minu parem käsi.
Jäägu mu keel suulae külge kinni,
kui ma sinule ei mõtle,
kui ma ei pea Jeruusalemma
oma ülimaks rõõmuks.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma ei unusta sind, taevane Jeruusalemm!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast efeeslastele:
Vennad: Jumal, kes on väga helde, on ka teid elavaks teinud, kes te enne olite
surnud oma üleastumiste pärast, sest tema armastus, millega ta meid on
armastanud, on suur ning tema armust olete teiegi õndsaks saanud. Jeesuses
Kristuses on ta meid üles äratanud ja koos Jeesusega seadnud meid istuma
taevariigis, et osutada tulevasel ajastul oma armu ülisuurt rikkust meie vastu
Kristuses Jeesuses. Sest armust olete te usu läbi õndsaks saanud, mitte
omaenese jõust. Jumal on õndsakssaamise teile kinkinud, mitte et oleksite oma
tegude läbi pääsenud – nendest ei saa keegi kiidelda. Sest meie kõik oleme tema
loodud, loodud Jeesuses Kristuses heade tegude jaoks, et me neid teeksime nii,
nagu Jumal on ülevalt meile määranud. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Sest nii on Jumal maailma armastanud,
et ta on andnud oma ainusündinud Poja,
et igaühel, kes temasse usub, oleks igavene elu!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus ütles Nikodeemusele: “Nii nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nii peab ka
Inimese Poeg ülendatud saama, et igaühel, kes temasse usub, oleks igavene elu.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja,
et ükski, kes temasse usub, ei
läheks hukka, vaid et temal oleks igavene elu. Jumal ei ole oma poega selleks
maailma saatnud, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi
õndsaks saaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut; aga kes ei usu,
selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud
Poja nimesse. Ja kohtuotsus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed
armastasid pimedust enam kui valgust, sest nende teod olid kurjad. Ja igaüks,
kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et tema tegusid ei
laidetaks. Kes aga nõuab taga tõde, tuleb valguse juurde, et tema teod saaksid
avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Armuline Isa, kelle õnnistatud Poeg Jeesus Kristus tuli
taevast alla tõeliseks eluleivaks, mis teeb maailmale elavaks,
palun anna meile seda Leiba alati, et Tema elaks meis ja meie Temas,
Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 18:1-20; Hs 39:21-29; 2Kr 3:12-18
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 46; Ps 122; Ilm 3:1-12; 2Esdras 2:15-32
2Esdras 2:15-32
Sest mõõk ja nende hävitamine on lähedal ja üks rahvas tõuseb ja võitleb teise
vastu ja mõõgad on nende käes. Sest inimeste seas on mäss ja nad tungivad üksteise
kallale; nad ei pea silmas oma kuningaid ega vürste ning nende tegude käik on nende
võimuses. Inimene tahab minna linna, aga ei saa. Sest nende uhkuse pärast saavad
linnad rahutuks, majad hävivad ja inimesed kardavad. Inimene ei halasta oma ligimese
peale, vaid hävitab nende majad mõõgaga ja rikub nende vara leivapuuduse ja suure
viletsuse pärast. Vaata, ütleb Jumal, ma kutsun kokku kõik maa kuningad, kes mind
austavad, kes on pärit päikesetõusumaalt, lõunast, idast ja Liibanonist; pöörama end
üksteise poole ja tasuma selle eest, mis nad on neile teinud. Nagu nemad veel täna
teevad minu valitutele, teen ka mina ja maksan nendele kätte. Nõnda ütleb Issand
Jumal; Mu parem käsi ei armasta patuseid ja mu mõõk ei lakka olemast nende üle, kes
valavad süütute verd maa peale. Tuli on tulnud tema vihast ja hävitanud maa alused
ja patused on nagu õled, mis süüdatakse. Häda neile, kes patustavad ega pea minu
käske! ütleb Issand. Ma ei säästa neid: minge, lapsed, täis väge, ärge rüvetage
minu pühamut! Sest Issand tunneb kõiki, kes tema vastu patustavad, ja seepärast
annab ta nad surma ja hukatusse. Sest nüüd on nuhtlused tabanud kogu maad ja te
jääte neisse, sest Jumal ei päästa teid, sest te olete pattu teinud tema vastu.
Vaata kohutavat nägemust ja selle ilmumist idast: Kuhu tulevad välja Araabia draakonite
rahvad paljude sõjavankritega ja nende hulk kantakse maa peale nagu tuul, et kõik,
kes neid kuulevad, kardaksid ja väriseksid. Ka karmaanlased, kes raevutsevad,
lähevad välja nagu metssead, tulevad suure väega ja astuvad nendega lahingusse
ning raiskavad osa assüürlaste maast. Ja siis meenutavad draakonid oma olemust;
ja kui nad pöörduvad, pidades suure väega vandenõud tagakiusamiseks;
Siis nad saavad rahutuks veritsedes ja vaikivad oma väest ja põgenevad.
(2 Esdrat, King Jamesi versioon, tõlge vabas vormis)
Mõtisklus
Laetare pühapäev ehk Rõõmustage pühapäev on tunnistus meile Jumala kingitud
armastusest ja päästest. Tema on meie igapäevase rõõmu põhjustaja ja põhjus.
Me liigume üha lähemale suurimale kristlikule pühale – ülestõusmispühale,
milles saab elavaks tõestuseks Jumala armastuse suurus. Meid on äratatud
igavesele elule koos Kristusega, meie eluleivaga. Teisest lugemisest kuulsime:
“tema armastus, millega ta meid on armastanud, on suur ning tema armust olete
teiegi õndsaks saanud” Tänases evangeeliumis kuulsime Jeesuse vestlust
Nikodeemusega, mis kinnitab meile, et Jumal armastab meid väga – see on tohutu
armastus, mis väljendub oma ainusündinud Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse
saatmises maailma, mitte seda hukka mõistma, vaid päästma. See Jumalalt saadud
armastuse välja teenimata kingitus kutsub meid vastu võtma Jeesust usus.
“Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut” – on tänaste lugemiste sõnum.
Moosese poolt üles tõstetud pronksmao vaatamine ravis salvamisest, nõnda sammuti
ravib ristipuule vaatamine meid uskmatuse ja patu rasketest tagajärgedest.
Kuid mida selle rõõmu tõelisuseks on meil vaja teha? Eelkõige uskuda Jumala
ainusündinud Poja lunastustöösse. See on palju sügavam, kui Jeesuse olemasolu
ja õpetuse tunnistamine. See on Jeesue Kristuse vastuvõtmine kogu oleva
Kuningana, Temaga enda elu jagamine ja armastusest alistumine Tema tahtele.
“Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!””(Lk 17:5) Usk on Jumala
kingitus, mida meie peame endas kandma ja kasvatama. Usk on voorus, hea harjumus,
mida inimene saab tõeks elada ja seeläbi arendada: nii vajab kristlane, kellel
on juba usu kingitus, selle armu selget väljendamist, ehk usutegusid, et
see voorus kasvaks. Usuteod on peale Kristusesse uskumise, palve ja Tema
sakramentide sagedase vastuvõtmise, mõtted, sõnad, soovid ja teod, mis on
kooskõlas Kristuse õpetusega ja tehtud armastusest Jumala vastu. Usu läbi saame
välja pimedusest valgusesse ja Tema valguses saame kasvada üha enam oma usuteel
taevase Jeruusalemma poole.”
Armas taevane Isa, oma lõppematus headuses oled Sina lepitanud meid enesega
Poja kaudu, palun luba, et kõik kes ennast kristlaseks kutsuvad kiirustaks
pühenduma Sinu armastuse tõelisuseks elamisele inglite abil ja pühakute eeskujul.
Aamen.