PAASTUAJA IV PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest Saamueli raamatust:
Issand ütles Saamuelile: “Täida oma sarv õliga ja mine. Vaata, ma läkitan sind
Petlemma, Iisai juurde, sest tema poegade hulgast olen mina endale kuninga välja
vaadanud”. Ja kui Saamuel kohale jõudis ja nägi Eeliabi, siis ta mõtles: “Küllap
seisab Issanda ees nüüd tema salvitu”. Aga Issand ütles Saamuelile: “Ära vaata
tema välimusele ja kõrgele kasvule, sest teda ei ole ma valinud. Jumala silm
vaatab ju teisiti kui inimese silm. Inimene näeb ainult nägu, aga Jumal näeb
südamesse”. Ja Iisai laskis oma seitsmel pojal Saamueli eest mööda minna, kuid
Issand polnud ära valinud kedagi nende seast. Ning Saamuel küsis Iisai käest:
“Kas need on kõik sinu pojad, kes sul on?” Ja Iisai vastas: “Kõige noorem on
veel, aga tema on lambakarjas”. Siis Saamuel ütles: “Läkita tema järele ja lase
tal siia tulla, sest me ei istu lauda enne, kui ka tema on kohal”. Ja Iisai
saatis talle järele ning laskis tal tulla. Taavetil olid punased palged, ilusad
silmad ja kaunis välimus. Ja Issand ütles: “Tõuse ja salvi tema, sest tema on
minu äravalitu”. Ning Saamuel võttis õlisarve ja salvis teda tema vendade
keskel. Ja Issanda Vaim tuli Taaveti üle ning jäi temaga sellest päevast alates.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand on mu karjane ja mul pole millesti puudust!
Issand on mu karjane ja mul pole millestki puudust.
Haljal aasal ta laseb mul lebada,
vee äärde ta juhatab mind,
seal saan ma puhata, sest tema kosutab mu hinge
Ta juhib mind õiget teed, oma nime väel.
Ja kui ma kõnniksin kasvõi surmavarju orus
ei karda ma kurja, sest sina oled minuga,
sinu valitsuskepp ja karjasesau annavad mulle julgust.
Sina katad mulle laua minu vaenlaste nähes,
Sina salvid mu pead lõhnava õliga ja täidad mu karika pilgeni.
Sinu headus ja arm on mu ümber kõik minu elupäevad
ja ma jään Issanda kotta kogu mu eluajaks.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand on mu karjane ja mul pole millesti puudust!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast efeslastele:
Vennad: enne te olite pilkane pimedus, nüüd aga te särate Issanda valgusest.
Elage valguse lastena! Sest valgus kasvatab headuse, õigluse ja tõe vilja.
Katsuge järele, et te mõistaksite, mis on Issandale meelepärane, ja ärge minge
tegema pimeduse tegusid – tooge need pigem päevavalguse ette. Sest mida
niisugused inimesed salajas teevad on nimetadagi häbi. Kuid kõik, mis salajas
tehakse, saab avalikuks valguse käes, ja kõik, mis on valguse käes, on avalikuks
saanud. Seepärast ongi öeldud: “Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist,
siis on Kristus sinu valgus”.See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au sulle Jumala Sõna!
Mina olen maailma valgus,
kes minu järel käib, sellel on eluvalgus!
Au sulle Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Teed käies nägi Jeesus üht sündimisest saadik pimedat inimest. Ta sülitas maha,
tegi süljest muda, võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: «Mine pese silmi Siiloahi
tiigis!» (‘Siiloah’ tähendab ‘Läkitatu’. ) Siis pime läks sinna ja pesi silmi ning tuli
nägijana tagasi. Naabrid ja need, kes teda enne olid näinud kerjamas, ütlesid siis:
«Eks see ole seesama mees, kes istus ja kerjas?» Ühed ütlesid: «Jah, seesama,»
aga teised: «Ei, ta on ainult tema moodi.» Tema ise ütles: «See olen mina!» Nad
viisid selle, kes enne oli pime olnud, variseride juurde, sest see oli hingamispäev,
kui Jeesus muda tegi ja ta silmad avas. Nüüd küsisid ka variserid tema käest,
kuidas ta oli nägijaks saanud. Tema ütles neile jälle: «Ta pani muda mu silmade
peale ja ma pesin neid ja näen.» Siis ütlesid mõned variseridest: «See inimene ei
ole Jumala juurest, sest ta ei pea hingamispäeva,» aga teised ütlesid: «Kuidas võib
patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?» ja nad olid eri meelt. Siis nad rääkisid
uuesti pimedaga: «Mis sina ütled tema kohta? Ta ju tegi lahti sinu silmad?» Aga pime
ütles: «Ta on prohvet!» Nemad kostsid talle: «Ise sa oled lausa pattudes sündinud, ja
tahad meid õpetada?» ja heitsid ta sünagoogist välja. Jeesus sai kuulda, et nad olid
ta välja heitnud ja küsis tema käest, kui nad kokku said: «Kas sa usud Inimese
Pojasse?» Tema kostis: «Kes see on, isand, et ma saaksin temasse uskuda?»
Jeesus ütles talle: «Sa näed ju teda: see, kes sinuga räägib, see ta on.» Aga tema
lausus: «Ma usun, Issand!» ja kummardas teda.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Jh 9:1, 6-9, 13-17, 34-38)
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Mõtisklus
Tänastest lugemisetest saime teadmise, et Jeesus Kristus on nägemise
andja, aga samas ka maailma valgus Ise. Need lugemised toovad meieni
valguse ja pimeduse vastandumise. Jeesuse tervendav vägi ja variseeride
vaated. Konflikt hingamispäeval tervendamise kohta läheb nii suureks, et
nägijaks saanu heidetakse sünagoogist välja. Ma arvan, ka meie kõik oleme
pidanud usu pärast lõivu maksma. Kuidas ise suhtume inimestesse kes
kogevad Jumala armu teisiti kui meie? Pimedana sündinu ei saa mitte ainult
nägemise vaid ka julguse tunnistada kogetut. Aga tema lausus: «Ma usun,
Issand!» ja kummardas teda. See on nägemine usu silmadega. Vahemärkusena:
see on ainus kord EVs kus Jeesust kummardatakse Issandana.
Mida see kõik tähendab meie jaoks? Meid kutsutakse üles nägemaks Jumala
palet kõikides kes meie eluteele saadetakse. Samas näevad inimesed meie
läbi Jumalat selles kuidas meie enda usku tõeks elame. Kui me vaatame
enda elu-olu peale, vaadelgem seda nõnda nagu Jumal meid näeb. Läbi
Jumala Valguse. Kui inimesed näevad välise järgi Jumala armu meie eludes,
siis Jumal näeb meid sellisena nagu oleme oma südames. Tema teab enamat
kui lihtsalt näeb. Tema vaatab meie peale halastuse ja armastusega. Kas
võime siis ennast ja lähedasi teisti vaadata?
Armas taevane Isa, kingi, palun, meilegi rõõmu näha Sind oma loodu kaudu,
näha Sind eriti nendes kelle eest keegi teine käsi palvekski kokku ei tõsta
ja luba näha oma armu suurust meie elus.
Aamen.