Kuningriigiaja XXXII pühapäev
Lugemine teisest Makkabite raamatust:
Neil päevil sündis, et kuningas Antiookus võttis vangi seitse
venda ühes nende emaga. Ta laskis neid peksta ja piitsutada ning
sundis neid sealiha sööma, mis on Jumala seaduse vastu. Aga vanim
vendade seast võttis sõna ja ütles kõikide eest: “Mida tahad sa
meie käest küsida või mida teada saada? Meie küll sureme pigem,
kui astume üle oma isade seadustest.” Kui vanim oli hukatud,
kostis temast järgmine vend – viimase hingetõmbega: “Sina,
äraneetu! Sa võid meilt võtta meie praeguse elu, kuid maailma
kuningas äratab meid üles igavesse ellu, sest me surime tema
seaduste pärast.” Siis võeti teotada kolmandat venda. Kui nad
nõudsid tema keelt, ajas ta selle välja oma suust ja sirutas
kartmatult käed ning ütles mehiselt: “Taevast olen ma need saanud
ja Jumala seaduse pärast ei ole mul neist kahju – temalt ma loodan
need tagasi saada.” Kuningas ise, ja need kes olid ühes temaga,
imestasid väga noore mehe vaprust, kes ei pidanud kannatust
miskiks. Kui ta suri, piinasid ja teotasid nad neljandat venda
samamoodi. Ja kui temagi lõpp oli ligi, siis ta ütles: “Jumal on
meile lootust andnud, et tema meid taas üles äratab. Sellepärast
ootan ma meeleldi suremist inimese käe läbi. Aga sinu jaoks,
kuningas, ei ole ülestõusmist.”
Issand.See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ülestõusmises saan ma Jumalat näha!
Kuula, mind Issand, mu õigluse pärast,
pane tähele, kui ma kaeban,
võta kuulda mu palvet
huultelt, millel ei ole pettust.
Sinu seaduste teedel ma sean oma samme,
sinu jälgedes mu jalg ei väärata.
Ma hüüan sind, mu Jumal, sest sina võtad mind kuulda,
pööra oma kõrv minu poole ja kuula, kui ma kõnelen.
Hoia mind nagu silmatera,
oma tiibade varju alla võta mind.
Siis saan ma näha sinu palet õigluses,
olen rahul, nähes sind, kui ma ärkan.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ülestõusmises saan ma Jumalat näha!
Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast tessalooniklastele:
Meie Issand Jeesus Kristus ise ja Jumal Isa, kes ta meid on
armastanud ja andnud meile oma armu läbi osa igavesest lohutusest
ja heast lootusest. Tema ise lohutagu teid ja kinnitagu teid igas
heas sõnas ja teos. Vennad, palvetage meie eest, et Issanda sõna
leviks ja tõuseks kõikjal au sisse nii nagu teiegi juures, ja et
me pääseksime kurjade ja nurjatute inimeste käest. Sest kõik ei
võta usku vastu. Aga Issand jääb ustavaks. Tema kinnitab teid ja
hoiab teid kõige kurja eest. Nii usaldame meiegi teid Issandas, et
te nüüd ja edaspidi teete, mida meie käsime. Ja Issand suunaku
teie südamed jumalikus armastuses kannatlikkusega Kristust ootama.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja.
Jeesus Kristus on esimasündinu surnute hulgast.
Temale olgu au ja võim igavesest ajast igavesti!
Halleluuja.
Evangeelium püha Luuka järgi:
Sel ajal tulid Jeesuse juurde saduserid, kes eitavad surnute
ülestõusmist, ja nad küsisid temalt: “Õpetaja, Mooses on meile nii
ette kirjutanud, et kui kellelgi on vend, kes on naisemees, ja kui
see vend sureb, ilma et tal oleks olnud lapsi, siis peab tema vend
võtma oma surnud venna naise ja saatma oma vennale sugu. Oli kord
seitse venda; esimene neist võttis naise, kuid suri lasteta. Siis
võttis teine vend tema naise ja kolmaski, ning nõndasamuti kõik
seitse venda, kuid nad kõik surid ja ühestki neist ei jäänud lapsi
järele. Viimaks suri ka naine. Kelle naiseks nende seast peab see
naine nüüd ülestõusmises saama? Kas pole ta siis olnud naiseks
kõigile seitsmele?”
Jeesus vastas neile: “Selle maailmaajastu lapsed võtavad naisi ja
lähevad mehele, kuid kes on väärt arvatud jõudma teise maailma
ning surnuist üles tõusma, need ei võta naisi ega lähe mehele.
Sest nad ei ole enam surelikud, vaid nad on inglite sarnased –
Jumala ülestõusnud pojad. Aga seda, et surnud üles tõusevad,
sellest räägib Mooses kibuvitsapõõsa loos, kui ta nimetab Issandat
Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalaks. Jumal ei ole ju surnute,
vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Mõtisklus
Olles jõudmas kirikuaasta lõppu hakkame üha enam mõtisklema
ka meie endi maise eksistentsi olukorrale.Novembrikuu on
hingedekuu, kus me mõtleme lahkunud lähedastele aga ka Jumala
pühadele. Saduserid ei usu inimese ülestõusmist vaid elu jätkumist
sigitatud lastes. Paljude uskmatute meelest on see ka tänapäeval nii.
Kuid on ka end kristlaseks kutsuvaid inimesi kes ei usu elu võimalikkust
peale surma, vähemalt mitte enne maailma lõppu. Saduseeridel
oli mõnes mõttes lihtne, nende pühakirjas ,viies Moosese raamatus,
ei ole tõepoolest surnute ülestõusmist mainitud. Isegi sealt leidis
Jeesus Moosese kutsumise loo, elavast Aabrahamsti, Iisakist ja
Jaakobist. Jeesus ütles: vaid nad on inglite sarnased – Jumala
ülestõusnud pojad. Kas see tedmine suurendab meie elurõõmu
siinpoolsuses? Jah nii see on, kuna Jumal on elavate Jumal ei
pea meie oma elu rajama surma pelgusele vaid saame elada
täieliselt koos Jumalaga. Täna, kui väljume pühakojast, oleme
saanud osa Kristuse Ihust ja Verest, võtame endaga kaasa
vaimse Armulaua – Kristus meie sees ja meie läbi elab koos
meiega tõeks igavest elu juba siinpoolsuses, pakkudes taevase
rõõmu eelmaitset.
Aamen.