KUNINGRIIGIAJA XXXIII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine Õpetussõnade raamatust:
Kui sa leiad hea naise, siis tea, et leidsid aarde, mis on enam väärt kui kõik
pärlid. Tema peale võid loota, ja ta hoiab puuduse sinust eemal. Tema teeb oma
mehele head ja mitte halba kõik oma elupäevad. Tema kannab hoolt villa ja linade
eest, ning töötab virkade kätega. Tema paneb oma käed koonlapuu külge, ja tema
pihud hoiavad kedervart; tema avab oma käe hädalisele, ja vaestele oma mõlemad
pihud. Võlu on petlik ja ilu on kaduv, aga naine, kes Jumalat kardab, on
kiiduväärt. Kiitke teda tema hea töö eest, ülistage teda kõikide kuuldes.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Õnnis on inimene, kes kardab Jumalat!
Õnnis on inimene, kel on aukartust Issanda vastu,
kes käib Issanda teedel.
Su oma kätetöö toidab sind,
sa oled õnnis ja su käsi käib hästi.
Sinu naine on nagu viljakas viinapuu,
su kodutares,
Sinu lapsed on nagu õlipuu võsud
ümber su laua.
Jah, nii õnnistatakse inimest,
kel on aukartust Issanda vastu.
Issand õnnistagu sind Siionist
ja sa näed Jeruusalemma head põlve kogu oma eluaja.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Õnnis on inimene, kes kardab Jumalat!
Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast tessalooniklastele:
Vennad, mina ei pea teile enam rääkima aegadest ega tunnist, sest te teate väga
hästi, et Issanda päev tuleb nagu varas öösel. Siis, kui inimesed ütlevad:
“Maailmas on rahu ja kõik on hästi”, just siis tabab neid hukatus äkitselt, nagu
sünnitusvalud käimapeal olevat naist, ja nemad ei pääse pakku. Aga teie, vennad,
ei ela pimeduses, nõnda et see päev saaks teid tabada ootamatult nagu varas
öösel. Sest teie kõik olete valguse lapsed ja päeva pojad. Meie ei kuulu ei ööle
ega pimedusele. Ärgem siis magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Valvake ja olge valmis,
sest Inimese Poeg tuleb siis, kui te teda ei oota!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis oma jüngritele tähendamissõna: “Taevariik on mehe sarnane, kes
seadis end reisile võõrale maale, ja kutsus enne oma sulased enda juurde ning
usaldas nende kätte oma vara. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja
kolmandale ühe – igaühele tema võimete järgi – ning läks ära võõrsile. See tema
sulane, kes oli saanud viis talenti, läks otsekohe, kauples nendega ja sai
kasuks veel viis talenti. Nõndasamuti tegi see, kes oli saanud kaks talenti,
teenis nendega kaks talenti juurde. Aga see, kes oli saanud ühe talendi, kaevas
maasse augu ja peitis sinna oma isanda raha.
Pika aja pärast tuli isand tagasi ja nõudis oma sulastelt aru. Siis astus esile
see sulane, kes oli saanud viis talenti ja ütles: “Isand, sina andsid mulle viis
talenti – vaata siin on teist viis talenti, mida ma olen nendega juurde
kaubelnud!” Ja isand lausus talle: “Sina hea ja ustav sulane, väheses oled sa
olnud mu usaldust väärt, nüüd võin ma palju sinu kätte usaldada. Tule oma isanda
rõõmupeole!” Ka see, kes oli saanud kaks talenti, astus ette ja sõnas: “Isand,
sina andsid mulle kaks talenti – vaata, siin on veel kaks talenti, mille ma olen
lisaks teeninud!” Ja isand ütles talle: “Sina hea ja ustav sulane, väheses oled
sa olnud mu usaldust väärt, nüüd võin ma palju sinu kätte usaldada. Tule oma
isanda rõõmupeole!”
Siis aga tuli ette see sulane, kes oli saanud ühe talendi ja ütles: “Isand, ma
tean, et sa oled kalk mees – sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud
sealt, kuhu ei ole tallele pannud. Ja ma läksin hirmuga ja peitsin sinu talendi
maa sisse. Vaata, siin see on!” Aga tema isand vastas talle: “Sina halb ja laisk
sulane. Kui sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud ja kogun
sealt, kuhu pole tallele pannud, siis oleksid sa pidanud andma mu raha panka, et
ma tulles oleksin saanud oma talendi kasuga tagasi. Seepärast võtke nüüd talent
tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti. Sest igaühele, kellel
on, sellele antakse, ja temal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, selle
käest võetakse ära seegi, mis tal on. Heitke nüüd see kõlbmatu sulane välja
pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 25,14-30
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kiidetud Issand, Kes Sa oled lasknud kogu pühakirja
meie õppimiseks kirja panna: anna meile, et me võiksime
seda sel viisil kuulata, lugeda, tähele panna, õppida ja sisemiselt
vastu võtta;
et me kannatlikkuse ja sinu püha sõna lohutuse läbi võiksime omaks
võtta ja alati kinni hoida õndsast igavese elu lootusest, mille
Sa oled meile andnud meie Päästjas Jeesuses Kristuses, Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 66; Ml 3:13-4:3; Lk 10:17-24
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 139; 5Ms 33:1-3,26-29; Jd 1:1-4,17-25
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Me seisame kirikuaasta lõpul. Liturgiline kalender ei vii meid mitte
pimedasse unustusse, vaid üha selgemasse valgusesse, otsekui mäeharjale,
kust me näeme korraga nii möödunud teed kui ka eesootavat horisonti.
Tänased pühad tekstid – olgu see siis tarkus hea naise vaikse ja varjatud
ustavuse kohta, Pauluse hoiatus valguse lastest või Matteuse tähendamissõna
talentidest – ei räägi meile pelgalt moraalsetest kohustustest. Need
puudutavad meie olemuse kõige sügavamat tuuma: meie suhet Loojaga, kes
on usaldanud meie kätte oma rikkuse, oma armu ja oma aja.
Kiriku vaimus ei vaata me sakramente ega püha eluviisi kui inimlikku
sooritust, mida Jumal stopperiga mõõdab. Me vaatame elu kui elavat
osadust – communio’t –, milles iga hing on kutsutud vastama Jumala armastusele.
Eelmise nädala jutluses me mõtlesime kümnest neitsist. Me nägime, et isegi
arukad uinusid, sest vaimne väsimus on teelkäija paratamatu kaaslane. Kuid
täna ei jää me pidama ainuüksi väsimusse. Tänane evangeelium teeb otsustava
sammu edasi. Ta viib meid magamistoast tööpõllule, varudest tegevusse.
Issand ei tule meie juurde vaid selleks, et me hoiaksime oma lampides õli;
Ta tuleb selleks, et küsida: “Mida sa oled teinud sellega, mida Ma sulle
usaldasin?”
Vaadake seda tähendamissõna talentidest. Meie keeles on sõna „talent“ saanud
tähenduse mingist erilisest oskusest – heast lauluhäälest, nutikusest või
kunstiannist. Kuid antiikmaailmas oli talent tohutu varanduse mõõtpuu,
üksainus talent oli aastatepikkune teenistus. Issand ei jaga meile mitte
krossikaupa “ülesandeid”, vaid Ta jagab meile iseennast, oma jumalikku
olemust – “igaühele tema võimete järgi”.
Aga mis juhtus kolmanda sulasega? Ta ei kaotanud seda raha kasiinos, ta ei
raisanud seda pillavalt. Ta – nagu tänase evangeeliumi tekst ütleb – „kaevas
maasse augu ja peitis sinna oma isanda raha.“
Selles on midagi sügavalt traagilist ja inimlikku. Ta tegi seda hirmust.
Ta vaatas isandale otsa ja ütles: “Ma tean, et sa oled kalk mees…”
Hirm on vaimne paralüüs. Hirm Jumala ees – mitte Püha Vaimu püha aukartus,
millest räägib tänane graduaalpsalm, vaid moonutatud, orjalik hirm – teeb
hinge tardunuks. Hirmul sulasel oli küll isanda raha alles, aga tal polnud
suhet isandaga. Ta ei usaldanud isanda headust, ta ei riskinud armastusega.
Sest armastus on alati risk. Armastamine tähendab astumist välja oma
mugavustsoonist, oma väikestest hirmudest ja omakasust ning kauplemist –
kui soovite, siis riskimist – Jumala armu ja ligimese heaks.
Püha apostel Paulus tuletab meile täna meelde: “Aga teie, vennad, ei ela
pimeduses, nõnda et see päev saaks teid tabada ootamatult nagu varas öösel.
Sest te olete valguse lapsed ja päeva pojad.”
Valguse laps olemine ei tähenda seda, et meie elus pole kunagi väsimust.
Mäletate? Kõik neitsid uinusid. Vahe ei ole selles, kas me tunneme vahel
vaimset rammsetust või eluraskust. Vahe on selles, mida me teeme oma
ärkamistes. Kas me avame oma hinge peegli Jumala päikesetõusule, või
kaevame oma annid maa sisse, lootes pääseda puutumatuna läbi elu?
Inglise müstik ja kirikuisa püha Anselm on öelnud oma palvetes:
„Issand, ära peida oma nägu minu eest, sest muidu otsin ma Sind asjata,
ja kui Sa oled kaugel, kust ma Sind leian? Kui Sa oled siin, kus Ma Sind
ei näe? Ma tahan Sind otsida, ma igatsen Sind näha. Ma olin kaugel, enne
kui Sind tundsin, ja nüüd olen ma veel kaugemal – või ei tea ma, kuhu
poole pöörduda, sest ma ei näe Sinu valgust… Õpeta mind Sind otsima,
sest ma ei saa Sind otsida, kui Sa mind ei õpeta, ega leida, kui Sa end ei
ilmuta.“ See ongi see “õli” meie lampides, millest eelmisel nädalal
rääkisime – ja see on ka see talent, mis on meie kätte usaldatud. See ei
ole meie oma saavutus ega moraalne puhtus. See on elav suhe Elavaga.
Kui me täna, Kuningriigiaja lõpus, vaatame oma elule tagasi, siis ärgem
kartkem oma vaesust. Isand ei nõudnud ühe talendi omanikult, et ta peab
tooma tagasi kümme. Ta nõudis vaid seda, et ta paneks selle käibesse – et
ta teeks midagi selle armuga, mis talle anti, olgu see siis kasvõi panga
kaudu intressi teenides, andes oma pisikese panuse suuremasse hoovusse.
Armsad, tulgem täna altarilaua juurde mitte kui need, kes kardavad
kohtumõistmist, vaid kui need, kes vastavad Peigmehe kutsele. Me ei tea
päeva ega tundi, mil Inimese Poeg tuleb. Kuid me teame üht: Ta tuleb
mitte selleks, et meid hukka mõista, vaid et kutsuda meid oma rõõmupeole.
Ärgem siis peitkem oma ande maailma mulda. Puhastagem oma lambid,
uuendagem oma igatsust ja astugem Issanda ette julgelt, öeldes: “Vaata,
siin me oleme, Issand – Sinu armust ja Sinu abiga.”
Aidaku ja tugevdagu meid selles kõigeväeline Jumal, Isa ja Poeg ja Püha Vaim.
Aamen.