KUNINGRIIGIAJA XXXII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine Saalomoni tarkuseraamatust:
Tarkus on närtsimatu ja helge, kergesti leitav neile, kes teda armastavad.
Igaüks, kes teda otsib, leiab tema. Ootamatult ilmub tarkus tema ette. Enne kui
ta oskab ihaldada, leiab ta tarkuse oma ukselävelt. Juba tarkusest mõtleminegi
on mõistmise tipp – see, kes tema pärast valvab, saab muredest vabaks. Sest
tarkus ise käib ringi ja otsib neid, kes on teda väärt. Lahkesti ilmub ta nende
teele, iga kord kui nad temale mõtlevad. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Minu hing igatseb Issandat!
Mu Jumal, sind ma otsin üha,
sinu järele januneb mu hing.
Sind igatsedes vaevleb mu ihu
nagu põuast pragunenud maa.
Ma vaatasin pühamus su poole,
et näha sinu vägevust ja kirkust,
sest sinu heldus on parem kui elu,
sind ülistavad mu huuled.
Ma tahan sind kiita kogu eluaja,
sinu nimel tõsta palves oma pihud.
Sa toidad mind otsekui pidusöögil
ja mu süda ülistab sind rõõmsate huultega.
Tõesti, sina oled minu abimees,
sinu tiibade varju all ma hõiskan.
Minu hing on sinusse kiindunud,
sinu parem käsi hoiab minust kinni.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Minu hing igatseb Issandat!
Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast tessalooniklastele:
Ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata nende saatus, kes on vajunud
surmaunne, et te ei oleks kurvad nagu need, kellel ei ole lootust. Sest kui me
usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis me usume samuti, et Jumal
äratab Jeesuse kaudu üles ka need, kes on surmaunes. Ja me anname teile teada:
seda on Issand öelnud, et meie, kes me jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua
surmaunes olijatest põrmugi ette. Sest Issand ise laskub taevast alla peaingli
hääle ja Jumala pasuna kaikudes. Ning kõigepealt tõusevad üles surnud, kes on
Kristuses uinunud. Pärast tõmmatakse koos nendega üles, pilvedesse, ka meid, kes
me oleme siin elus, ja nõnda saame meiegi olla ühes Issandaga. Julgustage
üksteist nende sõnadega. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Valvake ja olge valmis,
sest Inimese Poeg tuleb siis, kui te teda ei oota!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis tähendamissõna: “Taevariik on kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma
lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis neist olid rumalad, aga viis arukad.
Rumalad võtsid küll lambid, kuid ei võtnud lambiõli varuks. Arukad aga võtsid
lisaks lampidele ühes ka õlianumad.
Ja kui peigmees jäi kauaks, väsisid kõik ja uinusid magama. Aga keskööl kostis
hüüdmine: “Vaata, peigmees tuleb! Minge temale vastu!” Siis ärkasid kõik neitsid
ja seadsid korda oma lambid, aga rumalad ütlesid arukatele: “Andke meile veidi
õli, või muidu meie lambid kustuvad!” Arukad kostsid vastuseks: “Meie ei saa
mitte kuidagi, sest muidu ei jätku seda ei meile ega teile! Minge pigem
kaupmeeste juurde ja ostke.”
Aga kui nad läksid, siis tuli peigmees, ja need, kes olid valmis, läksid ühes
temaga pulma ning uks pandi lukku. Hiljem tulevad ka teised neitsid ja ütlevad:
“Issand, issand, ava meile!” Aga tema vastab: “Tõesti ma ütlen teile, mina ei
tunne teid!”. Olge siis valvel, sest teie ei tea seda päeva ega tundi.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 25,1-13
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oo Jumal, Kelle õnnistatud Poeg ilmus selleks, et hävitada kuradi teod ja teha
meid Jumala lasteks ja igavese elu pärijateks:
Anna meile armu, me palume Sind, et me, kellel on see lootus, puhastaksime end
nii, nagu Tema on puhas; et kui Ta taas ilmub väes ja suures aus, võiksime
saada Tema sarnaseks Tema igaveses ja kirkas kuningriigis; kus Tema
koos Sinuga, oh Isa, ja Sinuga, oh Püha Vaim, elab ja valitseb, ühe Jumalana,
igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 33; Jr 29:1,4-14; Ti 3:1-8
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 19; Ps 67; Hs 33:30-33; 1Kr 4:8-16
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Kui me loeme tähendamissõna kümnest neitsist, kaldume me tihti tegema lihtsa
järelduse: arukad tegid oma liturgilised ja moraalsed “kodutööd” ära, rumalad
unustasid. Me räägime palvest, sakramendist ja püha eluviisi kohustusest. Ja
ometi – kas te panite tähele ühte määravat detaili selles tekstis?
„Ja kui peigmees jäi kauaks, väsisid kõik ja uinusid magama.“
Kõik uinusid. Isegi need, keda Kristus nimetab arukateks.
Sest vaimne väsimus on teelkäija paratamatu kaaslane. Kui me kordame igal
pühapäeval sama liturgiat, kuulame samu manitsusi palve ja armulaua vajalikkusest,
võib meie hingest saada ritualistlik masin. Me täidame vormi, aga lamp palvealtaril
võib hakatagi suitsema mitte õli puudumisest, vaid sellest, et me oleme unustanud,
Keda me ootame. Kohustus ilma igatsuseta on vaimuliku uinumise kõige salajasem
vorm. Varajane kirikuisa Gregorius on kirjeldanud hinge teed Jumala juurde sõnadega:
„Jumala leidmine tähendab Teda lakkamatult otsida. Otsimise lõpp ei ole mitte
otsimise lakkamine, vaid selle saamine igaveseks liikumiseks, kus iga avastus
sünnitab uue ja sügavama igatsuse.“
Vaadake seda erinevust. Rumalad neitsid uinusid, sest nad arvasid, et neil on
“kõik olemas” – lamp on ju käes. Nende usk oli staatiline objekt, mille nad võtsid
kaasa nagu pääsme. Arukate neitsite õli ei olnud aga mitte “saavutatud voorus”,
vaid pidev igatsus, mis ei rauge ka siis, kui keha uinub.
Et mõista tänase tähendamissõna sügavust, peame vaatama, mis on see õli, mida ei
saa teisele laenata ega viimasel hetkel osta. Kirikuisa püha Augustinus ütleb oma
jutlustes selle teksti kohta: „Õli tähendab midagi sisemist. See on heade tegude
sisemine ajend, südametunnistuse puhas sära, armastus, mis ei otsi inimeste kiitust,
vaid Jumala silma.“
Õli on hinge isiklik, pühendunud suhtlemine Jumala Vaimuga, mida on kogutud
päeva-päevalt, palve-palvelt, sakramendist sakramenti. See on usk, mis on läbi
kasvanud kannatlikkusest ja ustavusest. Kui hüüe kostab keskööl, ei saa me laenata
teise inimese palveelust, teise inimese pühadusest ega teise inimese suhtest Kristusega.
Iga hing peab seisma Peigmehe ees omaenda lambi ja omaenda õliga.
Kui Saalomoni Tarkuseraamat ütleb täna: „Juba tarkusest mõtleminegi on mõistmise tipp –
see, kes tema pärast valvab, saab muredest vabaks,“ ei räägi pühakiri intellektuaalsest
pingutusest. Ta räägib sellest, et Tarkus – mis on Lihaksaanud Sõna, Kristus ise – juba
kõnnib ringi ja otsib meid. Me ei pea “tekitama” endas pühadust nullist. Valvsus ei ole
pingul närvidega ootamine, vaid oma sisekaemuse avamine Lõpmatusele, mis on juba meie
ukselävel. Armsad, kesköö hüüe – „Vaata, peigmees tuleb!“ – ei ole süüdistus. See on
vabanemise hüüe. Mida see siis tähendab meie jaoks? Liturgia ja sakramendid ei ole
selleks, et tõestada Jumalale meie tublidust. Nad on kohtumispunktid, kus aeg puutub
kokku igavikuga. Kui me astume täna altari ette armulauda vastu võtma, ärgem tulgem
siia nagu seaduse täitjad. Tulgem kui need, kes märkavad unest ärgates, et pimedus ei
ole lõplik. Puhastagem end, nagu tänases päevapalves palusime – see ei tähenda iseenda
piinamist enesekriitikaga, vaid oma hinge peegli puhastamist maailma tolmust, et see
võiks taas peegeldada Tema kirkust, Kes on meid loonud ja lunastanud.
Me elame ajastul, kus maailm pakub meile väsimuse mõrkjat maitset ja tühjust. Kuid
kirikuaasta lõpul, kui maailma valgus kahvatub, tuletab Kirik meile meelde: me ei ole
teel lõpu poole, me oleme teel Alguse poole.
Püha Bernard Clairvaux’st on öelnud:
„Jumalal on kolm tulekut: esimene lihas, teine hinges, kolmas kohtumõistmises. Esimene
oli ilmselge, teine on varjatud ja sisemine, kolmas saab olema avalik. Esimeses tuli
Ta meie eest ja meie juurde, teises tuleb Ta meie sisse ja meie heaks, kolmandas
ilmutab Ta end meie kaudu.“
Olgu tänane kohtumine Issandaga armulauas meie jaoks just see teine tulek – sisemine
ja varjatud ärkamine, mis murrab läbi meie vaimse väsimuse. Ärgu olgu meie kristlik elu
mitte harjumuse segadus, vaid armastuse seiklus. Võtkem see õli – see uuenenud, vaikne,
sügav igatsus – oma anumates kaasa. Ja kui maailm meie ümber uinub, teadkem oma südames:
Peigmees on ligi, Tema heldus on parem kui elu ise, ja Tema igaveses kuningriigis saab
iga väsinud hing tasutud kirkusega, mis ei närtsigi kunagi.
Aidaku seda tõeks elada kõikväeline Jumal ise. Aamen.