KÕIGI PÜHAKUTE SUURPÜHA

KÕIGI PÜHAKUTE SUURPÜHA

Lugemine püha apostel Johannese ilmutuse raamatust:
Mina, Johannes, nägin teist inglit tõusvat päevatõusu poolt,
tema käes oli elava Jumala pitsat ja ta hüüdis suure häälega
nendele neljale inglile, kellele oli antud kahju teha maale ja
merele, ning ütles: “Ärge tehke kahju maale, merele
ega puudele, enne kui me oleme pannud pitseri Jumala sulaste
otsaesistele.” Ja ma kuulsin nende arvu, kes olid pitseriga
märgitud – sada nelikümmend neli tuhat
pitseriga märgitut kõigist Iisraeli suguharudest. Pärast seda ma
nägin, ja vaata, suur rahvahulk, keda keegi ei suutnud ära
lugeda, kõigist rahvahõimudest ja suguharudest, rahvaist ja
keeltest – nad kõik seisid aujärje ees ning Talle ees, valged
rüüd seljas ja palmioksad käes. Ja nad hüüdsid suure häälega
ning ütlesid: “Lunastus tuleb meie Jumalalt, kes istub aujärjel, ja
Tallelt”. Ja kõik inglid seisid aujärje, vanemate ja nelja olendi
ümber ning heitsid silmili aujärje ette ja kummardasid Jumalat
öeldes: “Aamen. Kiitus ja ülistus, tarkus ja tänu – au, võim ja
vägi olgu meie Jumalale ikka ja igavesti. Aamen”. Ja üks
vanematest küsis minu käest: “Kes on need, kes seisavad seal,
valgetes rüüdes, ja kust nad on tulnud?” Ning mina vastasin
talle: “Mu isand, sina tead.” Ja ta ütles mulle: “Need on need,
kes tulevad suurest ahistusest ja on oma rüüsid pesnud ja Talle
veres need valgeks teinud”. Issand.See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

See on põlvkond, kes otsib Jumalat!
Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius,
maailm ja kõik kes seal elavad.
Sest tema on selle rajanud merede peale,
kinnitanud maailma jõgede üle.
Kes tohib minna Issanda mäele,
kes tohib seista tema pühas paigas?
See, kes on süütu kätelt ja puhas südamelt,
kelle hing ei himusta tühja ega kinnita pettust vandega.
Tema saab õnnistuse Issandalt
ja oma õiguse Jumalalt, kes on tema abimees.
See on sugupõlv, kes teda taga nõuab,
kes otsib su palet, Jaakobi Jumal.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
See on põlvkond, kes otsib Jumalat!

Teine lugemine püha apostel Johannese esimesest kirjast:
Mu armsad, vaadake, millise armastuse on Isa meile andnud, et
meid hüütakse Jumala lasteks ja need me ka oleme. Kuid
maailm ei tunne meid, sest maailm ei tunne teda. Mu armsad!
Praegu me oleme Jumala lapsed, kuid see pole veel ilmsiks
saanud, mis me tulevikus oleme. Teame vaid, et kui tema ilmub,
oleme tema sarnased, ja näeme teda niisugusena nagu ta on.
Igaüks, kellel on niisugune lootus tema peale, puhastab end
pühaduseks, tema ees, kes ta on püha. See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!

Halleluuja.
Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete
ja mina annan teile hingamise!
Halleluuja.

Evangeelium püha Matteuse järgi:
Rahvahulki nähes, läks Jeesus üles mäele. Ja kui ta oli istunud,
tulid tema jüngrid tema juurde. Siis avas ta oma suu ja hakkas
neid õpetama: Õndsad on need, kes on vaesed Jumala ees,
sest nende päralt on taevariik. Õndsad on leinajad, sest nemad
leiavad lohutust. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Õndsad on need, kellel nälg ja janu on õiguse järele, sest
nendel saab olema küllalt. Õndsad on halastajad, sest nende
peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad
saavad Jumalat näha. Õndsad on rahunõudjad, sest neid
hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda taga
kiusatakse õiguse pärast, sest nende päralt on taevariik.
Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja
taga kiusavad ning räägivad teist valetades kõiksugust kurja.
Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas.
Niisamuti on taga kiusatud prohveteid enne teid.
See on püha evangeelium.
Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!

Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.

Liturgiline värv: valge

Kõigeväeline Jumal,
kes Sa oled liitnud oma valitud ühte osadusse
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda ihu saladuses:
kingi meile armu järgida Sinu pühakuid kõigis vagades
ja elavates usutegudes, et me jõuaksime nende
kirjeldamatute rõõmudeni, mida Sa oled valmistanud neile,
kes Sind tõeliselt armastavad;
seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi,
kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga,
üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.

Lugemised hommikupalvusel:
Ps 1; Ps 15; Trk 3:1-9; Ilm 19:1-16
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 148; Ps 150; Trk 5:1-5, 14-16; Ilm 21:1-4, 22-22:5

Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses.
Sügise süvenedes, kui loodus meie ümber aeglaselt hääbub ja
pimedus võtab maad, kutsub kirikuaasta meid peatuma ning
suunama oma pilgu ajalikust igavikku. Me oleme astunud
pühakuaja ehk kolmpüha liturgilisele teekonnale – aega, kus
Kirik koondab oma palved, mälestuse ja lootuse elavate ning
lahkunute ühisesse osadusesse. Erinevalt tänapäeva ilmalikust
komberuumist tuletab pühakuaeg meile meelde tõsiasja, et
Kristuse ülestõusmise valgus on võitnud surma ja pimeduse
jõud ning surm ei ole kristlase jaoks kunagi viimne sõna.
Täna, kui pühitseme Kõigi Pühakute Päeva ja vaatame vastu
homsele hingedepäevale, seisame me hämaruse ja valguse
kohtumispaigas. Kui süütame küünla, ei tee me seda mitte
meeleheitest ega hirmust tundmatu ees, vaid eshatoloogilises
lootuses. Nagu Püha Augustinus oma Pihtimustes tõdeb: „Sina
tegid meid endale, o Issand, ja meie süda on rahutu, kuni ta ei
leia rahu Sinus.“ Inimlik ärevus oma kaduvuse ees saab oma
lõpliku ja ainukese vastuse alles Jumala ligiolus.
Täna ühineme me pidulikult taevase võidutseva Kirikuga, kiites
Jumalat kõigi usukangelaste ja tundmatute pühakute eest. Kuid
me peame meeles pidama, et pühakud ei ole kättesaamatud
ideaalid. Nad olid samasugused nõrgad ja murdunud inimesed
nagu meiegi, kes lasksid oma ajalikus elus Jumala armul endast
läbi paista. Nagu õpetab Püha Athanasios Suur: Jumal sai
inimeseks, et inimene võiks saada jumalikustatuks. Pühakute
päeval ei kiida me inimlikku tublidust, vaid Jumala armu võitu
inimliku nõrkuse üle.
Astudes siit edasi hingedepäeva vaikusesse, muutub meie
palve veelgi isiklikumaks ja tundlikumaks. Me meenutame oma
lahkunud lähedasi, esivanemaid ja kõiki usus uinunuid.
Kuna elame maal, mille vaimulikku maastikku on sügavalt
kujundanud luterlik traditsioon, küsitakse sageli: kuidas mõista
lahkunute mälestamist? Luterlik teoloogia rõhutab eelkõige Sola
Gratia põhimõtet – seda, et inimene pääseb üksnes Jumala
armust ning meie palved ei saa lahkunu saatust pärast surma
muuta. Seal on mälestamine eelkõige tänu Jumalale lahkunu
elutöö eest ja trööst elavatele.
Meie anglokatoliiklikus pärandis astume aga sammu võrra
sügavamale varakiriku palvetraditsiooni. Me ei usu juriidilisse
puhastustulle ega püüa Jumala otsuseid muuta, kuid me ei sule
ka oma huuli palveks lahkunute eest. Nagu C. S. Lewis kaunilt
märgib: palve lahkunute eest on armastuse loomulik pikendus
üle surma piiri. Me palvetame oma lahkunute eest usaldavas
teadmises, et nad on Jumalale elavad ning jätkavad oma
teekonda ja vaimset kasvu Tema igaveses valguses ja armus.
See pühakuaeg kinnitab meile ühte ja sama lohutavat tõde:
kolmpüha ei ole hirmupäevade rida. Surm ei katkesta kristlikku
osadust. Kui seisame täna vaikuses ja süütame küünla, tuletab
see meile meelde, et me ei ole kunagi üksi. Me oleme
ümbritsetud nii maapealsest kui taevasest osadusest,
communio sanctorum.
Armsad sõbrad, usaldagem siis täna kõik oma mured, oma
elavad lähedased ja oma lahkunud armsad Tema kätte, kes on
öelnud: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ Kandkem endas seda
lootust, et nii meile kui meie lahkunutele on igavik teekond
Jumala lõpmatusse armastusse.
Issand, anna neile igavest rahu, ja igavene valgus paistku neile.
Aamen.