KUNINGRIIGIAJA XXX PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine teisest Moosese raamatust:
Nii ütleb Issand: “Ära rõhu võõrast, kes sinu keskel elab, ja ära tee temale
liiga, sest ka teie ise olete olnud võõraina Egiptusemaal. Ära kohtle halvasti
ühtki lesknaist ega vaeslast, sest kui sa neid halvasti kohtled ja nemad mind
appi hüüavad, siis ma kuulen nende hüüdu ja mu viha süttib põlema teie vastu
nõnda, et ma lasen teil mõõga läbi langeda. Siis jätan ma teie naised leskedeks
ja lapsed orbudeks. Kui sa kellelegi, kes on vaene minu rahva hulgast, laenad
raha, siis ära ole liigkasuvõtja – ära nõua tagasi rohkem kui sa laenuks andsid.
Ja kui sa oled võtnud pandiks oma ligimese üliriide, siis anna see temale tagasi
enne kui päike loojub, sest see on tema ainus ihukate. Millega ta end muidu
kataks, kui ta magama heidab? Mina võtan ju kuulda tema appihüüdu, sest mina
olen halastaja.” See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Ma armastan Sind, Issand, mu tugevus.
Issand on mu kalju, minu kindlus ja mu päästja.
Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin,
mu kilp ja pääsemine, minu kõrge varjupaik.
Kiidetud olgu Issand, nõnda ma hüüan.
Nii pääsen oma vaenlaste käest.
Issand elab! Mu kalju olgu kiidetud!
Ülistatud olgu Jumal, mu lunastaja!
Sinu abi oma kuningale on suur,
oma salvitule Taavetile ja tema järelpõlvele osutad sa heldust.
Seepärast tänan ma Sind rahvaste seas,
laulan ja mängin kiitust su nimele.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Teine lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast tessalooniklastele:
Vennad, te teate, kuidas me käitusime teie juures, teie hüvangut silmas pidades.
Ja kuidas te meie tegusid mööda Issandast eeskuju võtsite. Hoolimata rohkest
ahistusest võtsite te Sõna Püha Vaimu rõõmus vastu. Nii olete teie saanud nüüd
eeskujuks kõigile, kes Makedoonias ja Ahhaias on uskuma jäänud, sest sõna pole
levinud teie kaudu üksnes Makedoonias ja Ahhaias, vaid teie usust teatakse
kõigis paigus, ilma et meie peaksime sellest midagi rääkima. Igal pool kuuleme
kõneldavat sellest, kuidas teie meid vastu võtsite ning kuidast te olete
pöördunud ära ebajumalatest, teenima elavat ja tõelist Jumalat; ootama taevast
tema Poega, kelle tema on surnuist üles äratanud – Jeesust, kes päästab meid
tulevase viha eest. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Kui keegi armastab mind, siis ta kuulab minu sõna,
minu Isa armastab teda ja me tuleme tema juurde!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui variserid said kuulda, et Jeesus oli saduseridel suu kinni pannud, tulid ka
nemad Jeesuse juurde. Ja üks nende seast küsis tema käest teda proovile pannes:
“Õpetaja, milline käsk on Seaduses kõige suurem?” Aga tema vastas talle:
“Armasta Issandat oma Jumalat kõigest südamest, kõigest hingest ja kogu
mõistusega. See on kõige suurem ja kõige esimene käsk. Aga teine on selle
sarnane. Armasta ligimest nagu iseennast. Nendes käskudes on kogu seadus ja kõik
prohvetid.” See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 22,34-40
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõigeväeline ja igavene Jumal, anna meile usu, lootuse ja ligimesearmastuse
kasvu; ja et me võiksime kätte saada, mida Sa oled tõotanud, sellepärast aita
meil armastada seda, mida sa käsid; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes
elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 76; Ps 121; Js 59:15-21; 2Kr 10:1-7,17-18
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 25; 1Ms 15:1-6; Rm 4:1-8
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Me oleme võib-olla harjunud kuulma tänast evangeeliumilugu suurimast käsust –
armastusest Jumala ja ligimese vastu – kui omamoodi kristluse tutvustust, ilusat
ja turvalist tõde. Kuid Kiriku pärandi vaimus, mis ei karda pühakirja elulist
tegelikkust, peame astuma sammu sügavamale. Vaatame neid tekste täna mitte kui
lihtsalt moraalset lohutust, vaid kui meie ajastu ja veelgi enam – meist igaühe
peegeldust.
Kui me kuulsime tänases esimeses lugemises hoiatusi võõraste, leskede, orbude
ja pandiks võetud üliriiete kohta, võime esmapilgul mõelda, et need on iidse
ühiskonna mured. Kuid tõde on valusam: inimloomus ei ole kahe tuhande aastaga
muutunud. Tänapäevane edukusele, kasule ja nähtavale tulemuslikkusele rajatud
maailm kordab oma sisemuses ikka sedasama mustrit. Muutunud on vaid pealispind.
Pandiks võetud üliriiete ja liigkasuvõtmise asemele on tulnud peenemad viisid
teise inimese haavatavuse ärakasutamiseks: kiirlaenud, vaimne kurnatus tööturul,
ükskõiksus nõrgemate suhtes ja vaikne “üle laipade” rühkimine oma eesmärkide
poole. Mida aga ütleb Jumal Moosese raamatus? „Kui sa neid halvasti kohtled ja
nemad mind appi hüüavad, siis ma kuulen… ja mu viha süttib põlema.“
See on koht, kus nii mõnigi kohkub: kas Jumal tõesti vihastab? Kuid piibellikult
mõistetuna ei ole see inimlik raev, vaid Jumala pühadus ja elav vastupanu sellele,
kui inimväärikust tallatakse jalgade alla. Tänapäeval on suureks takistuseks
enesekeskne mugavus ja moraalne tuimus. Me peidame end sageli süsteemide,
reeglite ja heaolu sildi taha, et mitte näha konkreetset inimest oma naabri,
kolleegi või võõra inimese taga.
Variseride küsimus Jeesusele – “Milline käsk on Seaduses kõige suurem?” – polnud
lihtne teoloogiline arutelu, vaid kaval lõks. Teoloogias on mõnede jutlustajate
poolt tehtud viga, väites, et Jeesus tuli Vana Testamendi käsku kui “vananenud
seadust” tühistama, et teha ruumi puhtale armule ja “Uue Testamendi Jumalale”.
Kuid Jeesus ise ütleb mäejutluses selgelt: “Ärge arvake, et ma olen tulnud
Seadust või Prohveteid tühistama… ma ei ole tulnud tühistama, vaid täide viima.”
Mida tähendab “täide viima”? See tähendab andma seadusele selle täieliku
tähenduse ja elava eeskuju. Jeesus ei võta seaduselt ära selle kõlbelist
nõudlikkust, vaid kirjutab selle kivitahvlitelt inimese südamesse. Käsk ei ole
enam väline aed, mis meid vangis hoiab, vaid see on armastuse elav ilu.
Kui Jeesus ütleb, et nendes kahes käsus – armastada Jumalat ja armastada
ligimeest – on koos kogu seadus ja kõik prohvetid, siis ta näitab, et kõik üksikud
käsud on vaid erinevad viisid öelda ühte ja sama: maailma kord peab tuginema
armastusele ja hoolimisele. Kui armastusest saab seaduse sisu, muutub seadus
raskest koormast elavaks vabaduseks.
Püha Augustinus on oma kirjutistes öelnud kuulsa mõtte:
“Armasta ja tee, mida sa tahad.” (Dilige et fac quod vis.)
Seda lauset on vahel valesti mõistetud, justkui julgustaks see tegematajätmisi
või reeglitest üleastumist. Kuid Augustinus pidas silmas täpselt seda, mida
Evangeelium täna õpetab. Kui inimese süda on täidetud Jumala armastusega ja ta
näeb ligimeses Jumala loomingu väärtuslikkust, siis muutub tema tahe puhtaks.
Sinu vabadus ei ole enam isekus, vaid pühendumine ja hoolivus.
Nagu tuletab meelde ka Kiriku traditsiooni teoloogiline pärand: kristlik elu ei
ole püüe teenida välja Jumala heakskiitu reeglite täitmise kaudu, vaid loomulik
vastus armule, mis on meid juba haaranud.
Mis on siis selle kirjakoha sõnum meile täna, selles hetkes? Mida me peame tegema?
Me peame ärkama kõlbelisest unest. Me ei saa taandada oma usku pelgalt
isiklikuks lohutuseks või pühapäevaseks rituaaliks. Püha Paulus kiidab
tessalooniklasi selle eest, et nende usk oli nähtav ja tegudega kinnitatud. Me
peame julgema vaadata oma igapäevaelus ringi ja küsima: kes on need “lesked,
orvud ja võõrad” meie tänases päevas? Kes on need, kes on jäänud üksinda,
tõrjutud või jäänud võidujooksu jalgu? Muutkem armastus konkreetseteks tegudeks
nende inimeste vastu. Ligimesearmastus ei ole tunne. Moosese raamatu õpetus on
väga argine: anna riie enne loojangut tagasi, ära kasuta teise nõrkust ära.
Tänapäeval tähendab see ausust ja õiglust oma igapäevastes tehingutes, tuge
kolleegile, kes on väsinud, ja julgust seista nende eest, kelle hääl ei kostu
valjult. Rajagem oma teekond Jumala väele, mitte omaenese tublidusele. Nagu me
palvetasime tänases päevapalves: “Anna meile usu, lootuse ja ligimesearmastuse
kasvu… ja aita meil armastada seda, mida Sa käsid.” Me ei suuda täita armastuse
käsku puhtalt oma jõust. Vajame Issandat, kes on – nagu psalmikirjutaja meelde
tuletab – meie kalju, kindlus ja varjupaik.
Vennad ja õed, kui me astume siit pühakojast välja oma igapäevastesse
toimetustesse, võtkem kaasa teadmine, et Jeesus ei tulnud reegleid tühistama,
vaid täitma meie südamed armastuse tulega. Armastagem Jumalat kogu oma olemusega
ja olgem oma tegude kaudu need, kes toovad lootust ja soojust sinna, kus valitseb
hoolimatus ja kus kõige enam Jumala armu vajatakse.
Aidaku seda tõeks elada püha kolmainu Jumal.
Aamen.