KUNINGRIIGIAJA XXII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jeremia raamatust:
Issand, sina oled mind alla surunud ja ma olen alla surutud, sina olid tugevam,
sina võitsid! Ja ma olen olnud naeruks igal päeval. Kõik pilkavad mind, sest iga
kord, kui ma räägin, pean ma karjuma, kuulutama vägivalda ja rõhumist. Issanda
sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks. Aga kui ma mõtlesin: ma
ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu
põletav tuli ja mu luudes hõõgumine.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Minu hing igatseb Issandat!
Mu Jumal, sind ma otsin üha,
sinu järele januneb mu hing.
Sind igatsedes vaevleb mu ihu
nagu põuast pragunenud maa.
Ma vaatasin pühamus su poole
et näha sinu vägevust ja kirkust.
Sest sinu heldus on parem kui elu,
sind ülistavad mu huuled.
Ma tahan sind kiita kogu eluaja,
sinu nimel tõsta palves oma pihud.
Sa toidad mind otsekui pidusöögil
ja mu süda ülistab sind rõõmsate huultega.
Tõesti, sina oled minu abimees,
sinu tiibade varju all ma hõiskan.
Minu hing on sinusse kiindunud,
sinu parem käsi hoiab minust kinni.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Minu hing igatseb Issandat!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma manitsen teid Jumala armu pärast, et te tooksite iseendid elavaks,
pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See ongi mõistlik jumalateenimine.
Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge ja saage uueks oma südame
mõtlemiste poolest, et te võiksite veenduda selles, mis on Jumala tahtmine –
mis on hea, Jumalale meele järgi ja täiuslik.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa valgustagu meie vaimusilmi,
et me tunneksime ära oma lootuse ja kutsumuse!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Sellest ajast peale rääkis Jeesus tihti oma jüngritele, et tema peab minema
Jeruusalemma, seal palju kannatama vanemate, ülempreestrite ja kirjatundjate
läbi; ära tapetama, kuid kolmandal päeval üles tõusma. Seepeale kutsus Peetrus
Jeesuse kõrvale ja hakkas teda manitsema: “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda
sinuga sündigu!” Aga tema pöördus ümber ja ütles Peetrusele: “Tagane minust,
saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid inimesest!” Siis
ütles Jeesus oma jüngritele: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu
ennast, võtku oma rist ja tulgu minu järel. Sest kes iganes tahab oma elu
päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu pärast, see leiab selle.
Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks kogu maailma, aga kaotaks oma elu,
või mille eest võiks inimene osta tagasi oma hinge. Sest Inimese Poeg tuleb oma
Isa kirkuses ühes inglitega ning tasub igaühele tema tegude järgi.”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 16,21-27
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Kõige väe Issand, Kes Sa oled kõigi heade asjade looja ja andja:
poogi meie südametesse armastus oma Nime vastu, kasvata meis tõelist
jumalateenistust, toida meid kõige headusega ja too meis esile heade
tegude viljad Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 104; Srk 17:11-15; Mk 3:20-21,31-35
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 11; Ps 12; 5Ms 15:7-15; Mt 26:6-13
Mõtisklus
Ristiusu tõeline sügavus ei peitu julgustavates loosungites ega pinnapealses
lohutuses, vaid paradoksis. Tänase Kuningriigiaja XXII pühapäeva
pühakirjalugemised seavad meid vastamisi kristliku elu kõige nõudlikuma ja
samas kõige vabastavama tegelikkusega: ristitee ja meie endi tahte täieliku
ümberkujundamisega.
Vaadelgem korraks prohvet Jeremijat. Ta ei ole tagasihoidlik kangelane ega
võidutsev mees. Jeremija on murtud mees. “Issand, sina oled mind alla surunud
ja ma olen alla surutud… Ma olen olnud naeruks igal päeval.” Jeremija
kogeb jumaliku kutsumuse rasket koormat — tõe kuulutamine maailmas, mis
tõde vihkab, toob kaasa üksinduse ja pilked. Kuid kui ta otsustab vaikida,
muutub Jumala Sõna tema sees põletavaks tuleks, mida ei saa kustutada. Siin
paljastub Kiriku teoloogia üks kallis mõte: Jumala arm ei ole mugav täiendus
meie elule, vaid muutev, vahel valus jõud, mis murrab läbi meie inimlikest
kaitsemüüridest.
Evangeeliumis näeme sedasama draamat lahti rullumas Jeesuse ja Peetruse
vahel. Peetrus, kes on just tunnistanud Jeesuse Kristuseks, ei suuda taluda
mõtet kannatavast Messiast. “Hoidku Jumal, mu Issand, ärgu seda sinuga
sündigu!” hüüab ta. Kuid Jeesuse vastus on terav ja tingimusteta: “Tagane
minust, saatan; sa kiusad mind, sest sinu mõtted ei ole Jumalast, vaid
inimesest!” Miks reageerib Issand nii karmilt? Sest Peetrus pakkus Kristusele
(ja meile) ristita kristlust. Ta pakub religiooni ilma ohvrita, armu ilma
kuludeta.
Püha John Henry Newman sõnastab oma meditatsioonides (Meditations and Devotions)
Kiriku sügava veendumuse: “Jumal on loonud mind tegema Talle mingit kindlat
teenistust… Seepärast ma usaldan Teda. Kus tahes või mis tahes olukorras
ma ka ei oleks, ei visata mind kunagi ära. Kui olen haiguses, võib mu haigus
Teda teenida; kui segaduses, võib mu segadus Teda teenida; kui mures, võib mu
mure Teda teenida. Need võivad olla vajalikud vahendid mingi suure eesmärgi
saavutamiseks, mis on täielikult üle meie mõistmise.” Need sõnad tabavad
tänaste lugemiste tuuma.
Kirik seab tänased tekstid meie ette, et vabastada meid suurimast ilmiklikust
eksitusest: arvamusest, et usuelu eesmärk on mugavus, turvalisus ja maailma
tunnustus. Kirik tuletab meile meelde, et kristlik identiteet on olemuslikult
sakramentaalne ja ohvrimeelne. Kristus ei kutsu meid olema “head inimesed”
maailma standardite järgi, vaid kutsub meid muutuma. Maailma loogika ütleb:
hoia end, kogu endale, kaitse oma positsiooni. Evangeeliumi loogika ütleb:
“Kes iganes tahab oma elu päästa, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu
minu pärast, see leiab selle.”
Püha Paulus võtab selle kokku oma kirjas roomlastele, mis on kristliku elu
nurgakivi: me peame tooma oma kehad ja elud “elavaks, pühaks ja Jumalale
meelepäraseks ohvriks.” See ongi meie mõistlik jumalateenimine — kreeka
keeles logikē latreia —, vaimne kultus, mis ei piirdu vaid pühapäevase missaga,
vaid hõlmab kogu meie olemust. Kirik ütleb meile täna: teie usk peab teile
midagi maksma, vastasel juhul on see vaid tühi kest.
Kuidas me vastame sellele üleskutsele oma igapäevases elus? Kiriku sõnum ei
ole üksnes teoloogiline analüüs, vaid kutse tegevusele.
Võtkem oma risti igapäevaselt. Rist ei ole lihtsalt mure või haigus, mida
me paratamatult taluma peame. Rist on teadlik otsus unustada ennast, alistada
oma ego, oma uhkus ja oma tahe Jumala tahtele. See on valik armastada ja
teenida ka siis, kui see toob kaasa vaeva, mõistmatust või pilget, nagu
Jeremija puhul.
Ärgem saagem selle maailma sarnaseks. Paulus hoiatab meid mugandumast
praeguse ajastu mõttemallidele. Me peame uuenema oma “südame mõtlemiste
poolest”. See tähendab oma vaimu toitmist palve, pühakirja ja Kiriku
sakramentidega, mitte maailma ahvatlustega. Me peame õppima nägema asju
Jumala, mitte inimeste vaatenurgast.
Kasvatagem endas valmisolekut loobuda oma ambitsioonidest ja kontrollivajadusest.
Kui me lakkame meeleheitlikult oma elu päästmast ja säilitamast, avastame
armu avaruse. Me leiame oma tegeliku identiteedi alles siis, kui peidame end
Kristusesse.
Tänane päevapalve võtab selle vaimuliku tee kaunilt kokku: “Poogi meie
südametesse armastus oma Nime vastu, kasvata meis tõelist jumalateenistust,
toida meid kõige headusega ja too meis esile heade tegude viljad.” Me ei suuda
seda teha omast jõust. Kuid kui me tuleme täna altari ette, tuues oma nõrkuse,
oma hirmud ja oma risti, teeb Kristus oma armulauas meie väikese ohvri osaks
Tema täiuslikust, ühekordsest ohvrist ristil. Siin, sakramendis, saab meie
hing toidetud nagu pidusöögil, ning me saame väe käia Tema järel – läbi
risti ülestõusmise kirkusesse.
Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.