KUNINGRIIGIAJA XIX PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Eelija tuli Jumala mäe Hoorebi juurde ja ta läks ühte koopasse ning ööbis seal.
Aga Issand hüüdis teda ja ütles: “Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees ja
vaata, Issand läheb sinu eest mööda!” Siis tõusis marutuul, mis muutus tormiks
ning kõigutas mägesid ja purustas kaljusid, kuid Issand ei olnud marutuules. Ja
tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja
maavärisemise järel tuli tulelõõm, aga Issand ei olnud tulelõõmas. Siis aga tuli
vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, kattis ta oma näo kuuega ja läks
välja ning seisis koopasuus. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Ma tahan kuulda, mida Issand Jumal räägib,
tõesti, ta kuulutab rahu oma rahvale ja oma vagadele.
Tema abi on ligi neile, kes teda kardavad,
tema kirkus elab meie maal.
Heldus ja tõde saavad kokku,
õigus ja rahu annavad teineteisele suud.
Maa seest võrsub tõde,
õigus vaatab alla taevast.
Jah, Issand annab meile kõik hea,
meie maa kannab vilja.
Õiglus kõnnib tema ees
ja käib tema jälgedes.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, osuta meile oma heldust ja lunasta meid!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, ma räägin tõtt Kristuses ja mu südametunnistus tunnistab Pühas Vaimus,
et ma ei valeta. Mu südames on suur kurbus ja lakkamatu valu, sest ma sooviksin
olla ise Kristuse poolt ära neetud ja temast lahus, kui see võiks aidata minu
vendi, minu oma rahva liikmeid. Sest nemad on iisraellased, kelle päralt on
lapseõigus, kirkus ja lepingud; seadused, jumalateenistus ja tõotused. Nende
omad on esiisad, kellest Kristus on ihu poolest sündinud. Tema, kes ta on Jumal
üle kõige, olgu ta kiidetud igavesti. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa andku teile tarkuse vaimu,
ja valgustagu meie südame silmad ära tundma oma lootuse suurust!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus käskis oma jüngritel paati asuda ja sõita vastaskaldale enne teda, kuni
tema rahvahulkadel minna laseb. Ja kui ta oli lasknud rahvahulkadel ära minna,
läks ta üles mäele ning palvetas seal üksinduses. Samas oli paat juba kaldast
kaugel eemal ja heitles lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal
öövahikorral tuli Jeesus nende juurde vett mööda kõndides. Kui jüngrid nägid
Jeesust järvel kõndimas, olid nad kohkunud ja ütlesid: “See on tont!”, ning nad
karjusid hirmu pärast. Aga Jeesus hakkas nendega rääkima ja ütles: “Olge julged,
see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: “Issand, kui see oled Sina, siis
käsi mul vett mööda sulle vastu tulla.” Ja ta ütles: “Tule!” Ning Peetrus astus
paadist välja, kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta
kartma, ta hakkas vajuma ning hüüdis: “Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas
sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: “Sina nõdrausuline, miks
sa kahtlema lõid?” Ja kui nad paati astusid, rauges tuul. Ja paadisolijad
kummardasid Jeesust ning ütlesid: “Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”
See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:22–33
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Anna meile, Issand, me palume Sind, vaimu alati mõelda ja teha seda, mis on õige,
et meie, kes me ei saa ilma Sinuta eksisteerida, Sinu läbi võiksime elada Sinu
tahte järgi; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 145; Srk 1:1-10; Jh 8:25-36
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 15; Ps 46; Js 44:1-8,21-23; Rm 12:1-9
Mõtisklus
Tänased pühakirjalugemised ei ole mõeldud meile toodud meeldivaks pühapäevaseks
kuulamiseks ega moraalitsemiseks. Need asetavad meid olemusliku kristliku müsteeriumi
ette: kuidas kujuneb inimhing kesk maailma elu ning milles seisneb Kiriku orgaaniline,
sakramentaalne ühtsus? Teoloogiliselt ei ole Kirik pelgalt mõttekaaslaste ühendus,
vaid Kristuse müstiline Ihu (Corpus Christi mysticum). See Ihu ei eksisteeri nagu
alalhoitud museaal, vaid elab ja hingab liturgilise kalendri pühitsetud ajas. Tänane
Kuningriigiaja XIX pühapäev ei too meie ette vaimset paigalseisu, vaid vaikset,
pidevat ja paratamatut kasvu. Liturgiline kalender on vaimuliku kasvu alus – päevast
päeva korduv rütm, mis ei ahelda inimest mehaanilisse rutiini, vaid kinnistab tema
muutliku meele Jumala muutumatusse olemusse. Esimene lugemine viib meid Hoorebi mäele.
Prohvet Eelija on murtud, väsinud ja põgeneb oma elu eest. Ta ootab Jumala
vahelesekkumist teatraalses mõttes – tormis, maavärisemises või tules. Kuid Jumal ei
ilmutanud end kaoselähedases müras, vaid vaikses, tasases sahinas (qōl dəmāmāh daqqāh).
Evangeeliumis leiame jüngrid öiselt tormiselt järvelt. Paat on iidne Kiriku sümbol.
Lained heitlevad selle ümber, tuul on vastu. Kui Kristus tuleb kõndides üle vee, ei
kohku jüngrid mitte ainult tormi, vaid ka Tema ligiolu pühaduse ees. Kristus ei
vaigista tormi otsekohe kaugele jäädes; Ta astub koos nendega paati.
Seda vaimulikku paradoksi – Jumala ligiolu müras ja vaikuses, Kiriku Ihu ja isikliku
hinge koostoimet – tabas sügavalt varajase kiriku kloostriisa ja teoloog püha
Johannes Kassianos (John Cassian), kes kirjutas oma “Vestlustes” (Conlationes):
“Meie vaimuliku võitluse peamine eesmärk ja hingeseisund peab olema nõnda, et me
hoiduksime järjekindlalt meele hajevilolekust ning liidaksime oma südame lakkamatuks
ühenduseks Jumalaga… Kui aga vaim on korrakski rebitud eemale sellest ainsast
alusmüürist, kaldub ta vääramatult igapäevaste murede tormi kätte ning vajub omaenese
raskuse all kokku.” Johannes tuletab meile meelde: torm järvel ei ole mitte ainult
väline maailm, vaid eelkõige meie sisemine hajevilolek. Liturgiline kord ongi see
“ainsuslik alusmüür”, mis ei lase vaimul vajuda omaenese raskuse all kokku.
Kui kõrvutame pühakirja ja teoloogilisi tõdesid oma igapäevase elutegelikkusega,
tuleks meil vaadata kolme olulist olukorda:
Esiteks, kuidas me ootame Jumalat? Me ootame Jumalat tormis, maavärisemises ja tules.
Me tahame usuelult emotsionaalseid kõrghetki, koheseid vastuseid ja nähtavaid võite.
Kui argipäev on vaikne ja rutiinne, tunneme end justkui hüljatuna. Kitsaskoht on selles,
et otsides üliinimlikku sekkumist, kõnnime me mööda igapäevasest “vaiksest sahinast” –
hommikupalvusest, pühapäevasest Missast ja vaiksetest armastuse tegudest.
Teiseks, Peetrus astub paadist välja usus, kuid hakkab vajuma hetkel, mil viib oma
pilgu Kristuselt tormile. Igapäevaselt avaldub see meie püüdes hallata elu puhtalt oma
tahtejõu, analüüsi ja kontrollivajadusega. Niipea kui me toetume vaid oma iseendale,
muutub maailma reaalsus meid uputavaks lainetuseks.
Kolmandaks on ehk hirm muutuda “halliks kristlaseks”. Kuidas kasvada kokku Kiriku
traditsiooniga, dogmadega ja igapäevase palverütmiga, ilma et kaotaksime oma unikaalset
isiksust? Kaasaegne inimene kardab struktuuri, pidades seda vabaduse piiramiseks.
Kuid kristlikus teoloogias on vastupidi: laev ei piira meremehe vabadust ususilmade
läbipaistvuses, vaid päästab ta uppumisest.
Mida see meie jaoks tähendab ja mida peame tegema?
Liturgiline elurütm ja tänased tekstid ei kutsu meid mitte mugavustsooni, vaid teadlikule
vaimulikule askeesile. Ühtsus Kirikuga ei kustuta meie individuaalsust, vaid puhastab
selle. Nii nagu leib ja vein pühitsetakse Altaril ilma nende välimust hävitamata, nii
saab ka inimene Kiriku Ihu liikmena tõeliselt iseendaks alles siis, kui tema eluring
on kinnitunud Kristusesse. See tähendab: ära jäta oma usuelu juhuse hooleks ega ” õige
tunde” hooleks. Võta kasutusse kirikuaasta igapäevased lugemised ja palvehetked. Kui
siduda oma isiklik päevaplaan Kiriku igapäevase palveotsinguga, ei ole sa tormide
keskel kunagi üksi – sa hingad koos kogu Kristuse Ihuga. Selleks loo oma päeva teadlikke
vaikuse saari. Lülita välja kõik väline, et õppida eristama Jumala tasast häält maailma
mürast.Ja kui leiad end vaimulikust või elulisest kitsikusest vajumas, ära püüa “veepinnal
ujuda” oma jõuga. Peetruse palve oli lühike ja viivitamatu: “Issand, päästa mind!”
Pöördu viivitamatult sakramentaalse armu – pihi ja armulaua – poole. Astu paadist välja,
kuid hoia fookus Kristusel – Kirik ja liturgiline kord on paat, mis meid kannab, kuid
teatud hetkedel kutsub Kristus meid astuma isiklikule ususammule – andestama kättemaksu
asemel, seisma tõe eest või langetama raske otsuse. Tee seda, kuid ära vaata laineid,
vaid üksnes Tema palet. Kui me lakkaamatus palves ja liturgilises ühtsuses hoiame oma
pilgu Kristusel, raugeb torm mitte ainult meie ümber, vaid ka meie sees. Ja me võime
koos kogu Kirikuga kummardada Teda ja öelda: “Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!”
Aidaku selles meid kõigeväelike Kolmainu Jumal. Aamen.