KUNINGRIIGIAJA XVIII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Jesaja raamatust:
Kuulake, kõik janused, tulge vee juurde. Ka see, kellel pole raha, tulgu, ostku
ja söögu! Tulge, ostke, ilma et te maksaksite hõbedas, ostke veini ja piima.
Miks te kaalute hõbedat selle eest, mis ei toida, ja oma vaevatasu selle eest,
mis ei küllasta. Kuulake ometi mind, siis saate hästi süüa ja nautida
hõrgutavaid roogi. Pöörake oma kõrv minu poole ja kuulake, siis jääte elama. Ja
ma teen teiega igavese lepingu ja jään sellele ustavaks, nii nagu ma olen ustav
oma sulasele Taavetile. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!
Issand on armuline ja halastaja,
kannatlik ja suur helduse poolest..
Issand on hea kõigile
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Kõikide silmad on ootavalt sinu peal
ja sa toidad neid õigel ajal.
Sina avad oma käe
ja täidad kõik, mis elab, ja millest sul on hea meel.
Issand on õige kõigil oma teedel
ja püha kõigis oma tegudes.
Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad,
kõigile, kes teda tões appi hüüavad.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Issand, Sina täidad kõik, mis elab, ja millest Sul on hea meel!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, kes suudaks meid lahutada Kristuse armastusest? Kas kitsikus või häda,
tagakiusamine või nälg, külm, oht või mõõk? Sest kõigest sellest me saame võitu
tema kaudu, kes ta meid on armastanud. Ma olen kindel, et ei surm ega elu, ei
inglid ega taevaväed, ei olev ega tulev, ei kõrgus ega sügavus, ei vägivald ega
ükski loodu ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest – armastusest, mis on
Kristuses Jeesuses, meie Issandas. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Kui Jeesus Ristija Johannese surmast kuulda sai, läks ta paadiga inimtühja paika
ja tahtis seal üksinda olla. Aga kui rahvahulgad linnades sellest kuulsid,
läksid nad teele ja tulid jalgsi tema juurde. Ning kui Jeesus paadist välja
astus, nägi ta suurt rahvahulka. Tal hakkas neist kahju ja ta tegi terveks nende
haiged. Aga kui õhtu kätte jõudis, tulid tema jüngrid tema juurde ja ütlesid:
“See paik siin on asustamata ja aeg on juba hiline. Lase nüüd rahvahulkadel ära
minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse küladesse ja ostaksid endale
toidupoolist”. Aga Jeesus kostis neile: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke
teie neile süüa!” Nemad vastasid: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala”. Siis Jeesus ütles: “Tooge need siia, minu juurde!” Ja Jeesus käskis
rahvahulkadel maha istuda, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles
taevasse, õnnistas, murdis, ja andis oma jüngritele, et nemad jagaksid rahvale.
Ja kõik sõid ja said söönuks, ning ülejäänud leivapalu koguti kokku kaksteist
korvitäit. Aga neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest, peale nende
veel naised ja lapsed. See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 14:13-21
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks
Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 115; Hs 14:1-11; 1Ts 4:1-12
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 119:9-24; Õp 4:1-4,20-27; Hb 12:1-13
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui me vaatame täna liturgilisse kalendrisse ja astume sammu tagasi
möödaläinud nädala mõtisklusse, märkame üht katkematut lõime, mis
läbib meie vaimset teekonda. Möödunud nädalal seisis meie ees küsimus
igatsusest ja sellest, kuidas Jumal otsib inimest tema eksirännakutes.
Täna viib Liturgia meid sammu võrra sügavamale: see ei räägi enam
ainult sellest, et meil on nälg, vaid avab meile tõe meie puudustest –
ning sellest, kuidas Kristus kohtab meid just seal, kus meie enda
vahendid, olgu aeg, raha või tarkus, lõpevad.
Me kuulsime evangeeliumis, kuidas Jeesus läks inimtühja paika, et olla
üksinda. Ta tahtis leinata Ristija Johannest. Kuid rahvahulgad järgnesid
talle. Inimtühi paik – meie hinge sügavaimad hoiupaigad, kui võime nii
ütelda, meie vaikuse ruumid – täituvad äkitselt nälja, haiguste ja
erinevate tarvidustega. Tavaliselt jutlustatakse tänasest Evangeeliumi
imest kui suurest toitmisimest või sotsiaalsest jagamisest. Kuid Kiriku
traditsioonis avaneb siin palju isiklikum ja teravam tarkus: see on
jüngerluse ja meie igaühe sisemise kitsikuse kokkupõrge.
Õhtu jõuab kätte. Paik on asustamata. Jüngrid teevad midagi väga inimlikku,
väga mõistlikku. Nad ütlevad Jeesusele: “Lase rahval ära minna, et nad
ostaksid endale toidupoolist.” See on meie igapäevane loogika: meil ei ole
piisavalt, ressurss on otsas, olukord on keeruline – saagu igaüks ise
hakkama, mingu nad ära. Kuid Jeesus vastab sõnadega, mis lõikavad läbi
igasugusest mugavustsoonist: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie
neile süüa!” Kas pole see kitsikus? Kas pole see hetk, kus me tunde- ja
usuelus seisame silmitsi täieliku pankrotiga? Kui meilt nõutakse
andeksandmist, aga meil pole hinge jäänud raasukestki armulikkust… Kui
meilt oodatakse jaksamist oma peres, Kirikus või tööl, aga meie enda
panipaigad on tühjad… Kui apostel Paulus küsib täna kirjast roomlastele:
“Kas kitsikus või häda, tagakiusamine või nälg?” – ja me peame tunnistama,
et jah, me tunname seda kitsikust oma rinnus iga päev.
Jüngrid vastavad Jeesusele: “Meil ei ole rohkem kui ainult viis leiba ja
kaks kala.” See on inimliku olemise täielik piiratus. Viis leiba ja kaks
kala viie tuhande mehe, naiste ja laste jaoks ei ole lihtsalt liiga vähe –
see on matemaatiliselt absurdne. Ja just siin toimub vaimuliku elu
pöördepunkt. Jeesus ei ütle: “Sellest ei piisa, minge ostke juurde.” Ta
ütleb: “Tooge need siia, minu juurde!” Anglokatoliiklik müstik ja kirjanik
Evelyn Underhill on kord kirjutanud: “Jumal ei küsi meilt seda, mida meil
ei ole. Ta küsib meilt seda, mida meil on – olgu see kui tahes tühine,
katkine või ebapiisav – et Ta saaks selle võtta, õnnistada, murda ja muuta
oma Kohaloluks.” Täna ei kutsu pühakiri meid üles tekitama endas “suurt
usku” ega otsima rahalisi vahendeid, nagu prohvet Jesaja hüüab: “Ka see,
kellel pole raha, tulgu, ostku ja söögu!” See on Jumala arm, mis töötab
risti vastupidi maailma seadustele. Maailm nõuab iseenese näilist täiuslikkust
ja maksejõulisust; Kristus küsib aga meie ebatäiuslikkust ja nõrkust.
Püha Augustinus hüüdis oma “Pihtimustes”: “Sina olid minu sees, aga mina
olin väljas ja otsisin Sind sealt… Sa kutsusid ja hüüdsid ning murdsid läbi
minu kurtuse.” Kas me ei otsi sageli toitu “ümberkaudsetest küladest” –
asendustest, mis ei toida, nagu Jesaja hoiatab: “Miks te kaalute hõbedat
selle eest, mis ei toida?” Me toitume tunnustusest, muretsemisest,
kontrollivajadusest, kuid oleme ikka näljased.
Altari ees avaneb teine reaalne tegelikkus. Paneme tähele evangeeliumi sõnu:
Jeesus võttis leivad, vaatas üles taevasse, õnnistas, murdis ja andis. Need
on samad sõnad, mida me kuuleme igal missal Armulaua seadmisel. See ei ole
lihtsalt lugu minevikust; see on see, mida Kristus teeb meiega praegu. Et
leib võiks toita tuhandeid, peab see saama murtud. Meie kitsikus, meie
haigused, meie väsimus – kui me ei peida neid Jumala eest ega häbene neid,
vaid toome need Tema kätte, saavad neist paigad, kus Jumala arm murrab läbi
meie egoismi.
Apostel Paulus kinnitab täna kindlusega, mis ei sünni inimmõistusest, vaid
kogetud armastusest: “Ma olen kindel, et ei surm ega elu… ei olev ega
tulev… ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest.” Miks? Sest see
armastus ei sõltu meie küllusest, vaid Tema ustavusest.
Mida see tähendab minu ja Sinu jaoks täna, kui me siit uksest välja astume?
Mida me peame tegema? Tooma oma viis leiba ja kaks kala Kristuse juurde.
See on kolm väga konkreetset tegu meie igapäevaelus:
Esiteks: Kui sa lähed täna koju ja tunned, et sa ei jaksa, et sul ei ole
kannatlikkust oma abikaasa, lapse või kolleegi jaoks – ära peida seda ega
otsi asendustegevusi. Lasku oma põlvedele ja ütle Jumalale otse välja:
“Issand, mul ei ole seda armastust, mida oodatakse. Mul on ainult see
väsimus. Võta see.” See on esimene tegu – ausus Jumala ees.
Teiseks: Evangeeliumis ei muutunud leivad külluslikuks Jeesuse käes seistes,
vaid siis, kui neid hakati välja jagama. Kui sinu elus on keegi, kellelt
sa peaksid andeks paluma või kellele andeks andma, aga sul “pole selleks
tunnet” – tee see samm ilma tundeta. Helista. Kirjuta. Astu juurde. Teo
tegemine eeldab usaldust, mitte emotsiooni.
Kolmandaks: Kui Sinu poole pöördub keegi oma mure, haiguse või vajadusega
ja Sinu esimene reaktsioon on mõelda: “Mul pole aega, mine otsi abi mujalt” –
siis mäleta Jeesuse sõnu: “Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile
süüa.” Pühenda neile oma järgmised 10 minutit. Kuula ära. Ole kohal. See
ongi see leib, mida sa murrad.
Me ei pea tegema suuri või võimatuid asju. Meilt ei nõuta viie tuhande
toitmist – seda teeb Kristus. Meilt nõutakse vaid seda, et me ei jookseks
oma tühjusega minema, vaid tooksime selle Altari ette ja viiksime siit
saadud armu tegelikku ellu.
Sest kus lõpeb meie inimlik jõud, seal algab Tema igavese lepingu ustavus.
Palugem siis alanud nädalal koos Kirikuga:
Oh Issand, me palume Sind, lase oma lakkamatul halastusel puhastada ja
kaitsta Sinu Kirikut, ja kuna see ei saa ilma Sinu toetuseta turvaliselt
püsida, siis hoia seda igavesti Oma abi ja headusega Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi. Aamen.