ÜLESTÕUSMISAJA II PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine apostlite tegude raamatust:
Neil päevil olid kõik usklikud üha apostlite õpetuses ja osaduses,
leivamurdmises ning palvetes. Kogu rahvas oli hirmul imetegude ja tunnustähtede
pärast, mis sündisid apostlite läbi. Aga kõik usklikud hoidsid kokku, ning kõik
nende omandus oli ühine. Nad müüsid ära oma vara ning jagasid raha igaühele nii
palju kui ta vajas. Usklikud olid päevast päeva ühel meelel pühakojas, nad
murdsid leiba oma kodudes ja sõid üheskoos ning olid rõõmsad ja üksmeelsed. Nad
kiitsid Jumalat, ja kogu rahvas pidas neist lugu. Issand aga saatis nende hulka
üha enam neid, kes pidid õndsaks saama. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Tänage Issandat, sest Tema on hea!
Tänage Issandat, sest tema on hea
ning Tema heldus kestab igavesti.
Öelgu need, kes kardavad Issandat:
tema heldus kestab igavesti.
Mind löödi ja tõugati, et ma kukuksin,
kuid Issand hoidis mind langemast,
Öelgu need, kes kardavad Issandat:
tema heldus kestab igavesti.
Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid,
on nurgakiviks saanud.
See on päev, mille Issand on teinud,
rõõmustagem ja hõisakem selle üle.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Tänage Issandat, sest Tema on hea!
Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Tema on meid oma suurest
halastusest uuesti sündida lasknud elava lootuse sisse Jeesuse Kristuse surnuist
ülestõusmise läbi, et me saaksime hävimatu, laitmatu ja kadumatu päranduse. See
pärisosa on taevas tallele pandud teile, kes te olete usu kaudu Jumala väe läbi
hoitud õndsuseks, mis aegade lõpul avalikuks saab. Sellepärast, olge rõõmsad –
kuigi teid ehk lühikeseks ajaks proovile pannakse – et teie usk saaks läbi
katsutud ning leitaks hinnalisem olevat kullast, mida küll tulega proovitakse,
aga mis koos maailmaga kaob. Nõnda saate teiegi oma usu läbi osa kiitusest,
kirkusest ja aust, siis kui Kristus ilmub. Teie ei ole teda küll näinud, kuid
armastate teda siiski – usute temasse, ehkki te pole teda näinud. Aga uskudes te
saate osa ülevoolavast rõõmust ja autäiusest, siis kui te saavutate usu eesmärgi –
oma hingeõndsuse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Nädala esimese päeva õhtul, kui jüngrid olid riivistatud ukse taga, hirmust
juutide ees, tuli Jeesus ja seisis nende seas ning ütles: “Rahu olgu teiega.” Ja
kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Jüngrid said Issandat
nähes väga rõõmsaks. Jeesus aga ütles taas: “Rahu olgu teiega. Nii nagu minu Isa
on mind läkitanud, nõnda läikitan ka mina teid.” Ja kui ta seda oli öelnud,
puhus ta nende peale ja ütles: “Võtke vastu püha Vaim! Kellele teie patud andeks
annate, neile on need andeks antud; kellele te patud kinnitate, neile on need
kinnitatud”.
Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nende hulgas,
kui Jeesus tuli. Ning jüngrid ütlesid temale: “Me nägime Issandat”. Aga tema
ütles neile: “Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte
asemesse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu.”
Kui kaheksa päeva pärast olid jüngrid taas toas ja Toomas oli ühes nendega, tuli
Jeesus, olgugi et uks oli riivis, seisis nende keskel ja ütles: “Rahu olgu
teiega!” Seejärel ütles ta Toomasele: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi;
siruta oma oma käsi siia ja pane see minu külje sisse, ning ära ole uskmatu vaid
usklik!” Toomas vastas ning ütles talle: “Minu Issand ja minu Jumal!” Aga Jeesus
ütles talle: “Et sa mind oled näinud, siis usud sa; õndsad on need, kes ei näe,
aga siiski usuvad”.
Ja Jeesus tegi veel teistsuguseidki tunnustähti oma jüngrite ees, mida ei ole
kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need siin on kirjutatud, et te usuksite, et
Jeesus on Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes. See on püha
evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 20,19-31
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Kõigeväeline ja igavene Jumal, Kes Sa paasasaladuses rajasid uue lepituslepingu:
palun anna kõigile, kes on uuesti sündinud Kristuse Ihu osadusse, oma eluga
ilmutada seda, mida nad oma usus tunnistavad;
sellesama Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 66; Trk 2:23-3:9; Rm 1:1-12
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 33; Sf 3:14-20; Jh 20:19-31
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas.
Täna, kaheksa päeva pärast seda suurt ja kirgast ööd, mil surm neelati ära
võidusse, leiame end justkui kummalisest kohast. Me ei ole enam haua juures.
Me oleme lukustatud uste taga. Me oleme ruumis, kus valitseb korraga hirm
ja ootus, ning me seisame silmitsi mehega, keda me harjumuspäraselt kutsume
“uskmatuks” Toomaseks. Kuid ma tahan täna vaadata sügavamale. Kiriklik
traditsioon õpetab meile, et Inkarnatsioon – Jumala lihakssaamine – ei lõpe
ülestõusmisega. Ülestõusnud Issand ei ole vaimolend ega kauge mälestus; Ta
on Ihu, Kellel on haavad. Evangeeliumis juhtub midagi ootamatut. Jeesus astub
läbi lukustatud uste. Ta on võitnud surma, Ta on universumi Valitseja. Me
võiksime eeldada, et Tema ülestõusnud ihu on täiuslik, sile, puutumatu – nagu
mõni uhke kuju, millel pole ühtegi kriimu. Kuid see pole nii. Kristus kannab
igavesti oma kannatuse märke. Toomas ei ole siin mitte kui küünik vaid realist.
Ta ütleb midagi sügavalt sakramentaalset: “Kui ma ei pane oma sõrme naelte
asemesse… ma ei usu.” Toomas nõuab materiaalset tõendit. Ja vaadake, kuidas
Jeesus vastab – Ta ei riidle Toomasega huvi pärast füüsilise reaalsuse vastu.
Vastupidi, Ta kutsub teda: “Pane oma sõrm siia.” Apostel Toomast ei tule alati
ühekülgselt vaadelda kui kahtlejat, vaid ehk kui esimest müstilist teoloogi.
Ta mõistab,et kui Kristus on tõesti üles tõusnud, siis peab see ülestõusmine
hõlmama ka meie valu ja meie haavu. Toomas ei tahtnud näha lihtsalt elusat
Jeesust; ta tahtis näha tõelist Jeesust.
Me ei näe siin valust kinnihoidmist, vaid selle muutumist. Inglise müstik
Norwichi Julian, kes vaatles Kristuse kannatust sügava armastusega, ütles nõnda:
“Taevas ei nähta pühakute haavu mitte kui vigastusi, vaid kui auhiilgust.
Need on muutunud kauniteks märkideks, mis ei räägi enam valust, vaid võidust
armastuse läbi.” See ongi see “teistsugune” rõõm, mis ei ole võlts ega
pealiskaudne. Võlts rõõm püüab väita, et reetmist, haigust või leina justkui
polnudki olemas. Aga kristlik, sakramentaalne rõõm ütleb: “Jah, see haav on
olemas, aga see on nüüd minu pärl” Mõelge sellele nii: haav on koht, kus meie
“mina” on purunenud, ja just selle ava kaudu pääseb Jumala valgus sisse ja
meie valgus välja. Kui me vaatame oma elule täna, siis need kohad, kus meid
on kõige valusamalt löödud, ei ole väärtusetus, mille peame unustama. Kristuse
ülestõusmise valguses on need meie kõige väärtuslikumad osad. Need on kohad,
kus me oleme kõige sarnasemad Jumalale. Meie haavad ei ole meie häbi, vaid
meie isiklikud ülestõusmismärgid. Need on tõendid sellest, et me oleme armastanud,
et me oleme elanud ja et Jumal on meid nendes läbi kandnud. See ei ole sunnitud
naeratus läbi pisarate, vaid sügav teadmine, et meie haavatavus ongi meie vägi.
Taevases liturgias ei ole me terved mitte seetõttu, et meil poleks arme,
vaid seetõttu, et meie armid säravad kirkamalt kui päike. See viib meid
Apostlite tegude raamatu juurde. Me kuulsime kirjeldust algkristlikust kogukonnast,
kus “kõik nende omandus oli ühine”. Sageli loetakse seda teksti kui varajast
utoopiat või sotsiaalset eksperimenti. Kuid anglokatoliiklikus võtmes on see
midagi palju sügavamat – see on Armualua reaalsus. Kui me murrame leiba altari
ees, siis me tunnistame, et miski ei kuulu meile. Kõik on kingitus. Algkristlased
ei jaganud oma vara sellepärast, et neil oli kohustus olla “head inimesed”,
vaid sellepärast, et nad nägid üksteise ihudes Kristuse ihu. Kui Kristus lubas
Toomasel katsuda oma haavu, siis need esimesed kristlased katsusid vaimselt
Kristuse haavu, aidates vaeseid ja jagades leiba. Nende “ühel meelel pühakojas”
olemine ja “kodudes leivamurdmine” ei olnud kaks eri asja. See oli katkematu
liturgia. Meie jaoks tähendab see seda, et altarilt saadud arm peab voolama
tänavale. Kui me kummardame pühitsetud sakramendi ees, peame me olema valmis
tähele panema abivajajaid, sest mõlemad on Kristuse ihu kohalolu märgid.
Tänane teine lugemine Peetruse kirjast räägib “hävimatust, laitmatust ja
kadumatust pärandusest”. Tavaliselt mõtleme päranduse all midagi, mis ootab
meid “seal kuskil” pilve taga. Kuid vaadake uuesti Toomast. Tema pärandus oli
sel hetkel võimalus puudutada Jumala haavu. Võib-olla on meie “kadumatu pärand”
just nimelt see – et Kristuse ülestõusmises ei pühita meie elulugu minema.
Meie armid, meie kurbus, meie läbikukkumised – need ei kao kuhugi, vaid need
kirgastatakse. Kristuse kätes on naelte jäljed nüüd aumärgid. Nad ei veritse
enam, nad säravad. See ongi ülestõusmisaja suur üleskutse meile saada uueks,
aga jääda iseendaks. Mida see meie jaoks tähendab? Jeesus ütleb: “Õndsad on
need, kes ei näe, aga siiski usuvad.” See lause oleks nagu öeldud tulevastele
põlvedele. Kuigi me ei näe Jeesust kõndimas meie keskel, aga me “näeme” Teda
leivas ja veinis. Me ei näe Tema füüsilist palet, aga me “näeme” Teda oma
ligimese kannatuses. See on sakramentaalne nägemine. Toomas pidi puudutama,
et näha. Meie oleme kutsutud nägema, et puudutada – puudutada seda maailma
Kristuse armastusega. Head kaasteelised, me elame maailmas, mis kardab
haavatavust. Me proovime oma haavu peita, me katame need meigi, sotsiaalmeedia
filtrite või võltsrõõmuga. Kuid ülestõusnud Issand astub täna meie lukustatud
uste taha ja ütleb: “Rahu olgu teiega. Näidake mulle oma haavu ja mina näitan
teile enda omi.” Kristuse ülestõusmine ei ole põgenemine reaalsusest, vaid
reaalsuse täielik omaksvõtt. Meie usutunnistus ei ole kuiv dogma, vaid kutse
reaalse elu osadusse. Nii nagu Toomas, langegem ka meie põlvili – mitte hirmu
pärast, vaid äratundmisrõõmus – ja öelgem koos taga: “Minu Issand ja minu Jumal!”
Sest Tema on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud. Halleluuja.
Aamen.