PAASTUAJA V PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine prohvet Hesekieli raamatust:
Nii ütleb Issand: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid teie haudadest välja
ning viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tundma, et mina olen Issand – siis,
kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahvast, teie haudadest välja. Ja ma
hingan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma sean teid teie omale
maale ning te peate tundma, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen selle teoks –
ütleb Issand. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut!
Sügavusest hüüan ma sind: Issand, kuule mu häält!
olgu sinu kõrvad ärkvel mu anumise häälele.
Kui sina,ülekohut meeles peaksid, kes võiks siis püsida.
Kuid sinu juures on andeksandmine, et sind kardetaks.
Ma ootan Issandat,
teda usaldab mu hing,
tema sõnade peale ma loodan.
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut.
Enam kui valvurid hommikut – Iisrael, oota Issandat.
Sest tema juures on heldus, tema juures rohke lunastus.
Jah, tema lunastab Iisraeli
kõigest nende ülekohtust.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Mu hing ootab Issandat, enam kui valvurid hommikut!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Need, kes on lihas, need ei või Jumalale meeldida. Aga teie pole lihas, vaid
vaimus, kui kord Jumala Vaim teie sees elab. Kui nüüd mõnel teie seast ei ole
Kristuse Vaimu, siis tema ei ole Kristuse oma. Kui aga Kristus on teie sees,
siis on ihu küll patu pärast surnud, kuid vaim teeb elavaks õigluse järgi. Sest
kui tema, kes ta äratas Jeesuse surnuist üles, elab teie sees, siis teeb tema
Vaim ka teie sureliku ihu elavaks. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Mina olen ülestõusmine ja elu,
kes minusse usub, see ei sure igavesti!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Laatsarus Betaaniast oli haige. Betaania oli küla, kus elasid Maarja ja tema õde
Marta, aga Maarja oli see naine, kes salvis Issandat salviga ja kuivatas tema
jalgu oma juustega – tema vend Laatsarus oligi haige. Õed lasksid Jeesusele
öelda: “Issand, vaata, Su sõber on haige”. Ja kui tema sellest kuulda sai, siis
ta ütles: “See haigus ei too surma, vaid laseb Jumala kirkusel avalikuks saada,
et Jumala Poega selle pärast austataks”.
Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde Maarjat ning Laatsarust. Kui ta nüüd
kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sellesse paika, kus ta
oli. Siis ütles ta oma jüngritele: “Mingem jälle Juudamaale!” Jüngrid vastasid
talle: “Rabi, alles nüüdsama tahtsid juudid sind kividega surnuks visata ja sina
lähed jälle sinna”. Jeesus kostis neile: “Päevaaeg kestab kaksteist tundi, kui
keegi kõnnib päeva ajal, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
Kui aga keegi öösel oma teed käib, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust”.
Ja ta jätkas: “Meie sõber Laatsarus magab, kuid mina lähen teda unest üles
äratama”. Jüngrid ütlesid talle: “Kui ta magab, siis ta saab terveks”. Jeesus
rääkis surmast, aga jüngrid arvasid, et ta kõneleb tavalisest unerahust. Nüüd
ütles Jeesus neile täie selgusega: “Laatsarus on surnud, ja ma rõõmustan teie
pärast, et ma seal ei olnud, et teie võiksite uskuda, kuid mingem nüüd tema
juurde!”
Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, ütles teistele jüngritele: “Lähme meiegi, et
surra ühes temaga!” Kui Jeesus kohale jõudis, sai selgeks, et Laatsarus oli juba
neli päeva hauas olnud. Aga Betaania on Jeruusalemma lähedal, umbes
viieteistkümne vagumaa (kolme kilomeetri) kaugusel ja palju juute oli tulnud
linnast Marta ja Maarja juurde neid nende venna pärast lohutama. Kui Marta
kuulis, et Jeesus on tulekul, läks ta temale vastu, Maarja jäi aga koju”. Ja
Jeesust kohates Marta ütles talle: “Issand, kui sina siin oleksid olnud, siis mu
vend ei oleks surnud. Ma tean küll ka nüüd, et Jumal annab sulle kõik, mida sa
temalt iganes palud”. Jeesus vastas talle: “Sinu vend tõuseb üles.” Marta ütles
talle: “Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval.” Jeesus kostis talle: “Mina
olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see jääb elama ka siis, kui ta
sureb. Keegi, kes elab ja usub minusse, ei sure igaveseks. Kas sa usud seda?”
Marta ütles talle: “Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes
peab maailma tulema.”
Nii öelnud, läks Marta ja ütles tasa oma õele Maarjale: “Õpetaja on siin ja
kutsub sind?” Seda kuuldes tõusis Maarja kiiresti üles ja läks talle vastu, sest
Jeesus polnud veel külasse jõudnud, vaid ta oli alles selles paigas, kuhu Marta
oli talle vastu tulnud. Kui juudid, kes Maarjat olid lohutama tulnud, nägid teda
tõusvat ja kiiresti välja minevat, läksid nad talle järele, sest nad arvasid, et
ta läheb hauale nutma. Aga kui Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta
teda nähes tema jalge ette maha ja ütles Talle: “Issand, kui sina oleksid siin
olnud, siis mu vend ei oleks surnud!” Teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas
nähes oli Jeesus vaimus sügavasti liigutatud ja ta küsis: “Kuhu te olete ta
matnud?” Nad ütlesid talle: “Issand, tule ja vaata!” Ja Jeesus nuttis. Siis
juudid ütlesid: “Vaata, kuidas ta teda armastas!” Aga mõned nende seast ütlesid:
“Kas tema, kes ta avas pimeda silmad, ei oleks suutnud teha nii, et Laatsarus
polekski surnud?”
Jeesus oli vapustatud, kui ta haua juurde jõudis. Aga see oli koobas, mille suul
lasus kivi. Jeesus ütles neile: “Võtke kivi ära!” Surnud Laatsaruse õde, Marta
ütles talle: “Issand, ta lehkab juba, sest ta on siin juba neljandat päeva.”
Jeesus kostis talle: “Kui sa usud, siis saad sa näha Jumala au.” Ja nad
veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: “Ma tänan sind,
Isa, et sa oled mind kuulda võtnud. Ma teadsin küll, et sa kuuled mind alati,
kuid seda ütlen ma rahva pärast, et nemad usuksid, et sina oled mind läkitanud.”
Seda öelnud, hüüdis ta valju häälega: “Laatsarus, tule välja!” Ja surnu tuli
välja, käed ja jalad sidemetega mähitud ja higirätik näol, aga Jeesus ütles
neile: “Päästke ta lahti ja laske tal minna!” Ja paljud juudid, kes olid tulnud
Maarja juurde ja näinud, mida Jeesus tegi, hakkasid temasse uskuma.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Jh 11:1-45
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Oo, Kõigeväeline Jumal, Kes ainuüksi suudad ohjata patuste inimeste rahutuid
tahtmisi ja kiindumusi: anna oma rahvale, et nad armastaksid seda, mida Sa
käsid, ja ihaldaksid seda, mida Sa lubad; et nii maailma mitmesuguste ja
mitmekesiste muutuste keskel võiksid meie südamed kindlasti leida tõelisi
rõõme; Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 51; Js 1:10-20; 1Pt 4:12-19
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 42; Ps 43; Ho 6:1-6; Hb 10:1-25
Mõtiskus
Armsad vennad ja õed Issandas!
Tänased pühakirjalugemised asetavad meid silmitsi inimolemuse kõige sügavama
hirmuga – surmaga – ja Jumala kõige suurema vastusega sellele: ülestõusmisega.
Me seisame täna Betaania haua lävel koos Maarja ja Martaga, tundes seda rasket
leina, mis kaasneb kaotusega. Prohvet Hesekieli nägemus orust, mis on täis kuivanud
luid, ei ole lihtsalt ajalooline pilt Iisraeli pagendusest. See on metafoor igale
hetkele meie elus, kus tunneme end vaimselt tühjana. “Ma avan teie hauad ja toon
teid, oma rahva, teie haudadest välja,” ütleb Issand. See on esimene märk
anglokatoliiklikust lootusest: Jumal ei vaata meie “kuivanud luid” distantsilt.
Ta astub sellesse orgu. Ta ei piirdu vaid lohutamisega; Ta lubab panna meisse
oma Vaimu, et me saaksime elavaks. Psalm 130, De profundis, on üks patukahetsusaja
võimsamaid palveid. “Põhjatuist sügavustest hüüan ma Sinu poole, Issand!” Paljud
meist üritavad oma “sügavusi” peita – oma sõltuvusi, hirmu ebaõnnestumise ees või
leina. Kuid psalmikirjutaja õpetab meile, et just sealt, kõige madalamast punktist,
algab meie teekond valguse poole. Anglokatoliiklikus vaimsusess on see “pime öö”
koht, kus me loobume omaenese suutlikkuse ülistamisest ja jääme ootama Issandat
“rohkem kui vahimehed hommikut”. Evangeeliumis Johannese järgi näeme me Jeesuse
inimlikkuse ja jumalikkuse täiuslikku ühtsust. Jeesus nuttis. Ta teadis, et Ta
äratab Laatsaruse mõne minuti pärast üles, kuid Ta nuttis sellegipoolest. Miks?
Sest Ta jagab meie valu. Ta ei ole tähtis jumalus, vaid Kaastundlik Päästja.
Meie liturgia keskmes on armulaud – meenutus sellest, et Jumal võttis omaks meie
liha, et see seestpoolt ümber muuta. Kui Jeesus hüüab: “Laatsarus, tule välja!”,
ei kõneta Ta ainult üht surnud meest Betaanias. Ta kõnetab kõike seda, mis on meis
surnud. Ta käsib meil välja tulla oma isekuse hauast. Ta käsib meil vabaneda
mähistest, mis meid kammitsevad – olgu need siis viha, süütunne või lootusetus.
Paulus tuletab meile kirjas roomlastele meelde, et see ei ole pelk filosoofia.
Kui Kristuse Vaim elab teis, siis Ta elustab ka teie “surelikud ihud”. Meie
usutunnistus ei piirdu hinge surematusega; me usume ihude ülestõusmist. See tähendab,
et see, mida me teeme oma kehaga siin ja praegu – kuidas me hoolime haigetest,
kuidas me põlvitame palve ajal, kuidas me võtame vastu Püha Armulauda –, omab
igavikulist tähendust. Evangeeliumi loos kohtame me ka üht kõige inimlikumat ja
valusamat küsimust. Jeesus saab teada, et Ta sõber on haige, kuid Ta viivitab
teadlikult kaks päeva. Kui Ta pärale jõuab, on Laatsarus juba neli päeva hauas olnud.
See on koht, kus meie usk võib kõikuma hakata. Me küsime: “Issand, miks Sa
viivitad? Miks Sa lubad sellel valul juhtuda?” Tänapäeva inimesele on see “Jumala
vaikimine” kõige suurem väljakutse. Meile tundub sageli, et Jumal on lootusetult
hiljaks jäänud. Kuid vaadake, kuidas Jeesus vastab: Ta ei hakka pidama loengut
teoloogiast või Jumala suurest plaanist. Jeesus nuttis. See ongi vastus kannatusele:
Jumal ei ole manipuleeriv lavastaja, kes viivitab efekti mõttes. Ta on Jumal, kes
astub hauda koos meiega. Jeesuse viivitus tähendab, et Ta ei tule meid lihtsalt
“parandama”, vaid Ta tuleb meid päästma seestpoolt. Ta laseb surmal juhtuda, et
näidata – isegi surm ei ole Tema jaoks lõpp-punkt. Tema vastus meie valule ei
ole õpetus, vaid solidaarsus. Mida see tähendab meile täna?
See lugu ei ole vaid kaunis mälestus minevikust, vaid kutse tegevusele. Me elame
maailmas, mis on täis „kuivanud luid“ – olgu selleks uudised konfliktidest
või meie endi purunenud lootused. Laatsaruse lugu tuletab meelde, et seal, kus
meie näeme lõppu, näeb Jumal uut algust. Meie ülesanne on olla lootuse kandjad.
Jeesus ütles: „Võtke kivi ära!“ Ta oleks võinud kivi ka imeväel minema pühkida,
aga Ta palus inimestel seda teha. Meie „kivi“ on sageli mask, mida me kanname –
hirm näidata oma haavatavust. Tänapäeva maailmas tähendab see julgust tulla Jumala
ette sellisena, nagu me oleme, ja lasta Tema valgusel oma varjatud nurkadesse
paista.Jeesus äratas Laatsaruse, kuid Ta ütles kõrvalseisjatele: „Vabastage ta
mähistest ja laske tal minna!“ See on meie kui koguduse ülesanne. Meie ümber on
inimesi, kes on küll elus, kuid mähitud üksildusse või süütundesse. Meie käed
peavad olema need, mis aitavad neil neist sidemetest vabaneda, pakkudes
kristlikku armastust ja toetust. Kallid kaasteelised, me oleme teel Suure Nädala
poole. Laatsaruse ülesäratamine on viimane suur tähis enne Jeesuse enda
kannatusteed. See on eelmäng tühjale hauale. Täna, kui me ligineme altarile,
et võtta vastu Kristuse Ihu ja Verd, palugem:
“Issand, ärata üles see osa meist, mis on kaotanud lootuse. Lase meil kogeda Sinu
elu andvat Vaimu juba täna, et me võiksime olla Sinu ülestõusmise tunnistajad
selles maailmas.” Aamen.