Oodatavad ordinatsioonid ja piiskopikspühitsus

Praeguse seisuga ootavad peapiiskop dr Heigo Ritsbekilt, MA, MDiv, DMin, LittD, DD pühitsust preestriks saamiseks diakon Egils Rutkovskis ja diakon Akmal Lal Din, diakoniks postulant Raivo Kodanik ning piiskopiks isa Janis Danielson, DD. Isa Janise piiskopikspühitsemise on kinnitanud ka patriarh Paulus.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

EAKK arveldusarve avatud

Annetuste ja kümniste ülekandeks on nüüd võimalus Eesti Anglokatoliku Kirikule olemas. SEB Pangas on arveldusarve: EAKK, a/a 10 22 02 10 36 52 24.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

EAKK on ametlikult registreeeritud

16. augustil 2012 teatas registriamet Eesti Anglokatoliku Kiriku ametlikust registreerimisest Eesti Vabariigis registrinumbri 803 456 06 all.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

Ristimised EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduses

Pühapäeval 12. augustil 2012 ristis isa Heigo Ritsbek pühapäevamissal neli last EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduses vanuses 2 kuni 7 aastani. Tänu Jumalale!

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

Avaldused notariaalselt kinnitatud

10. augustil 2012 kinnitas notaribüroo avaldused Eesti Anglokatoliku Kiriku (EAKK), EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse kogududuse, EAKK Tartu Püha Evangelist Matteuse koguduse ja Rapla Püha Evangelist Markuse koguduse juriidiliseks rajamiseks Eesti Vabariigis.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

Rajati Püha Evangelist Markuse kogudus

7. augustil toimus piiskop electus dr Heigo Ritsbeki juhtimisel EAKK Rapla Püha Evangelist Markuse koguduse asutamiskoosolek. Praegu on EAKK-s juba kolm kogudust – 1. juunil 2012 asutatud EAKK Tartu Püha Evangelist Matteuse kogudus, 12. juunil 2012 asutatud EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse kogudus ja 7. augustil 2012 asutatud EAKK Püha Evangelist Markuse kogudus.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

Armulauast – III

Herman Sasse
katkend raamatust “Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus”

Armulaud kui jumalateenistuse kese

Issanda söömaaja tähendust kiriku elus tuleb mõista just eelöeldust lähtudes. Armulaud on jumalateenistuse kese, veel enam, ta ongi tõeline jumalateenistus. Algkirikus oli mõeldamatu, et Issanda päeva võib pühitseda ilma Issanda söömaajata; võib koguni lisada, et isegi vanaluterlikul kirikul 17. sajandil oleks olnud üpris raske ette kujutada pühapäeva ilma Issanda söömaaja pühitsemiseta. Liturgia kasvab ju välja nimelt Issanda söömaajast. Iidne ja kaunis nimetus “euharistia” tuletab meile meelde, et kiriku suur tänu- ja kiituspalve armulaual on jätkuks sellele palvele, mida lausus Jeesus, kui “Ta võttis leiva, tänas ja murdis”. Ei ole ka sugugi juhus, et tänu- ja kiituslaulude loomise kuldajastu langes kokku ajaga, mil Issanda söömaaeg oli kirikus veel au sees.

Me kalduksime aga teemast kõrvale, kui peatume üksikasjalikult sellel, kuidas kirikuelu kõige erinevamad väljendusvormid, isegi niisugused valdkonnad nagu diakoonia ja kirikukorraldus või -juhtimine olid algselt ühendatud altarisakramendiga ja kasvasid sellest välja. Kui aga mõistame kiriku sügavaimat olemust nii, et peame teda Kristuse ihuks, siis on see seos täiesti arusaadav ja mõistetav. Kirik mõistab kõigil ajastutel nimelt Issanda söömaaja pühitsemise kaudu oma tõelist olemust.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

Armulauast – II

Herman Sasse
katkend raamatust “Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus”

“See on minu ihu”

Seepärast on armulaud cibus viatorum, teemoon rändajale, kellel pole siin jäädavat linna, vaid kes taotleb tulevast. Nii nagu Iisrael sõi kõrbes mannat ja jõi kaljust vett, nõnda leiab Uue Lepingu jumalarahvas oma palverännaku teekonnal selle lohutu maailma Egiptusest tõotatud maale Issanda söömaaja kaetuna ja valmistatuna, et ta võiks Eelija kombel “selle söömise rammuga” edasi minna (1Kn 19:8). See on tõesti taevane roog, taeva leib, nagu Piibel mannat nimetab (Ps 78:24; Ps 105:40), Issanda söömaaja roog (Jh 6) ja seda mitte ainult sümboolselt. Kui taevas on seal, “kus Kristus istub Jumala paremal käel” (Kl 3:1), siis Issanda söömaaeg on tõesti meie taevas siin maa peal, kuni me ükskord taevasse jõuame.

Sest Issand Kristus on altarisakramendis kohal teistsugusel viisil kui seal, kus iganes kaks või kolm on Tema nimel koos. Kirik on algusest peale pidanud selle ligioleku saladuse väljenduseks Issanda sõnu, mida Ta lausus leiva ja karika kohal: “See on minu ihu”, “See on minu veri”. Sest armulaua tõeline olemus ei paljastu mitte käsus “Tehke seda minu mälestuseks” ja ka mitte tõotuses “kuni kõik on läinud täide Jumala riigis”, vaid sõnades, mis kõnelevad Issanda ihust ja verest. Need ei ole tühipaljad tähendamissõnad. Kui nad seda oleksid, siis oleks Jeesus ise neid seletanud või nad oleksid pidanud olema sõnastatud nii, et nende tähenduses ei oleks mingit kahtlust või vastuolu.

Katsed võtta seadmissõnu piltlikuna ja pidada sakramendi seadmist sümboolset laadi tegevuseks, nagu seda oli Piiblis mainitud prohvetite tegevus, on kahjuks tekitanud alati segadust. Kui just keegi ei suvatse arvata, et Jeesus tahtis väljenduda ebaselgelt, võrdumites – aga seda ei saa mitte keegi Talle omistada, igatahes mitte selles olukorras -, siis jääb vaid üle võtta neid sõnu otseses tähenduses. Aga siis on ka kõik selge. Tema, igavene Jumala Poeg, kes sai meie pärast lihaks ja vereks, ja kaastundlik ülempreester, olles samas Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, pühitseb ennast (Jh 17:19) ohvriks maailma patu eest. Ta sööb koos oma jüngritega paasat ja on ise paasatall. Jeesus mõistis oma surma just niiviisi. Ta on “igavesti preester” (Hb 7:17) ja niisamuti maailma rajamisest saadik “tapetud Tall” (Ilm 13:8), kes annab ennast ainsaks, igaveseks ja täiuslikuks ohvriks.

Nagu Iisrael sõi Egiptuse orjapõlvest pääsemisel paasatalle ja teeb seda ikka ja jälle, et meenutada Jumala imelisi tegusid, nõnda pühitsevad ka need kaksteist jüngrit kui uue Iisraeli esindajad (Lk 22:30) ja kogu kristlik kirik lakkamatult Uue Testamendi paasasöömaaega “minu mälestuseks”. Iisrael sõi paasatalle, ja nii jüngrid kui kirik söövad Ristilöödu ihu, sest paasatall tuleb ära süüa. Keda see tõsiasi pahandab, sellele on pahanduseks ka Kristuse ohvrisurm. Meie mõistusele on käsitamatu see imeline tõde, et meid on lunastatud “Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega”, kes “oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks” (1Pt 1:19-20), kuid niisamuti jääb seletamatuks imeks see, et me võtame armulaua sakramendis vastu Jumala Poja tõelist ihu ja tõelist verd – ihu, mis on meie eest antud ja risti löödud ning samas kirgastatud.

Seda ütleb pühakiri ja see õpetus eeldab, et nii loomine kui lunastus puudutavad inimest tervikuna, tema ihu ja hinge, ja et Issand pidi saama tõeliseks inimeseks ja lõpule viima lunastustöö, tuueks ohvriks oma ihu ja vere. Aga lunastatud kui kiriku liikmed kuuluvad Temale ihu ja hinge poolest, olles “ristitud üheks ihuks” (1Kr 12:13) ja saades osa sellest ühest pühitsetud leivast ja pühitsetud karikast, mis on Kristuse ihu ja vere osadus (1Kr 10:16jj), sest nad on Tema ihu liikmed.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse missa 29. juulil

Pühapäeval 29. juulil kell 12.00 toimub Tähetorni hotelli konverentsisaalis (Tähetorni 16) EAKK Tallinna Püha Kolmainsuse koguduse püha Marta mälestuspäeva missa. TERE TULEMAST! Lisainfo: isa Heigo Ritsbek, heigo.ritsbek@gmail.com või +372 50 92 337. Jutlus: “JEESUS TOIDAB MEID”

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar

Armulauast – I

Herman Sasse
katkend raamatust “Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus”

Tule, Issand Jeesus!

Iga tähelepanelik piiblilugeja teab, kui suur oli esimeste kristlike sugupõlvede pettumus, kui Issanda taastuleku päev viibis. “Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale” (2Pt 3:4). Nii küsiti ja meile olgu selge, kui tõsine on see küsimus kiriku jaoks, kes on seda pidanud kuulma nüüd juba peaaegu kaks tuhat aastat. Kas kusagil maailmas leidub veel sellist lootust, mis püsib vaatamata sellele, et aastasadade möödudes ei ole see nähtaval viisil täitunud? Veel kaks tuhat aastat hiljemgi palvetab kirik sama palvet, mis juba Pauluse ajal kuulus armulaualiturgiasse ja mis seisab Uue Testamendi lõpuridades: “Marana tha! Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20; 1Kr 16:22)

Kuidas kirik suutis nii palvetada – sõnasõnalt “lakkamatult”, ilma tüdimata? See võis sündida vaid seetõttu, et kirik koges selle palve täitumist armulaual. Igal armulaual, mida pühitsetakse Issanda seadmist mööda, on Jeesus Kristus tõeliselt kohal. Just sellepärast laulame armulaualiturgias benedictus‘t: “Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” Just sellepärast laulsid juba esimese sajandi kristlased sanctus‘t, keerubide laulu taevasel jumalateenistusel Jesaja 6. peatükis: “Püha, püha, püha on vägede Issand!”

Võime lugeda Rooma koguduse kirjast Korintose kogudusele aastast 96 AD:

“Meie kiitus ja julgus olgu Temas, alistugem Ta tahtele, mõelgem kogu Tema inglite hulgale, kuidas nad teenivad Tema tahtmist, olles juures. Sest kiri ütleb: Kümned tuhanded kümnetuhandeid seisavad Tema juures ja tuhended tuhandeid teenivad Teda ja karjuvad: Püha, püha, püha, Issand Sebaot, kogu loodus on täis Tema kirkust. Ja meie siis, olles südametunnistuselt kogutud sekssamaks, nagu ühest suust hüüdkem Tema poole püsivalt, et me saaksime Tema suurte ja auliste tõotuste osalisteks.” (Clemensi esimene kiri, 34:5-7)

Leiame siin samasuguse mõtte, nagu seisab Ilmutusraamatus (Ilm 4:10; 5:8-14). Igal jumalateenistusel – ja tollal tähendas see armulauaga jumalateenistust – avanevad koguduse kohal taevad ning saavad üheks maaga, nii nagu öeldakse vanas armulauapalves: “Olgu Sinu söömaaeg minu taevas siin maa peal, kuni ma jõuan taevasse”. Nii nagu Issanda söömaaeg ulatub üle aegade selle maailmaajastu ja Jumala riigi vahel, nõnda ületab armulauasakrament lõhe taeva ja maa vahel.

Rubriigid: EAKK | Lisa kommentaar