KUNINGRIIGIAJA XXIV PÜHAPÄEV C
Lugemine teisest Moosese raamatust:
Issand rääkis Moosesega ja ütles: “Mine nüüd siit mäe otsast alla,
sest rahvas, kelle sa tõid välja Egiptusemaalt, on hukka läinud.
Väga kiiresti on nad ära pöördunud teelt, mida mina olen neil
käskinud käia. Nad on teinud endale valatud vasika, kummardanud
seda ja sellele ohverdanud. Nad on ütelnud: “Iisrael, see on sinu
Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt!” Ja Issand ütles
Moosesele: “Ma olen läbi näinud selle rahva, et see on kangekaelne
rahvas. Lase nüüd mu vihal põlema süttida ja nad ära hävitada. Aga
sind teen ma suureks rahvaks.”
Kuid Mooses palus väga Issandat, oma Jumalat, ja ütles: “Issand,
miks süttib sinu viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid välja
Egiptusemaalt – suure võimuse ja vägeva käega. Mõtle oma sulaste
Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli peale, kellele sa oled vandega
kinnitanud ja öelnud: “Ma teen teie järeltulijad nii rohkeks nagu
tähti taevas, ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, annan
ma teie järeltulijaile igaveseks päranduseks.”” Ja Issand loobus
kurjast, mida ta oli kavatsenud teha oma rahvale.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Loo mulle, Jumal, puhas süda!
Jumal, ole mulle armuline oma helduse pärast,
kustuta mu ülekohus oma halastuse pärast.
Pese mind hästi mu süüteost
ja tee mind puhtaks mu patust.
Loo mulle, Jumal, puhas süda
ning anna mulle uus, kindel vaim.
Ära heida minda ära oma palge eest
ja ära võta minult ära oma püha Vaimu.
Issand, ava mu huuled,
et mu suu kuulutaks sulle kiitust.
Ohvriks Jumalale on murtud vaim,
murtud ja purukslöödud südant sina, Jumal, ei põlga.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Loo mulle, Jumal, puhas süda!
Lugemine püha apostel Pauluse esimesest kirjast Timoteosele:
Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on
andnud mulle jõudu. Tema on mind usaldanud ja mind oma teenistusse
võtnud – mind, kes ma olin jumalateotaja, tagakiusaja ning
vägivallatseja. Siiski olen ma tema silmis armu leidnud, sest oma
uskmatuses ma ei mõistnud, mida ma tegin. Aga meie Issanda arm on
olnud minu vastu ülisuur, ning Kristuses Jeesuses on ta mul
lasknud osa saada usust ja armastusest. See sõna on õige ja
uskumistväärt: Kristus Jeesus on tulnud maailma selleks, et päästa
patuseid, kelle seast esimene olen mina. Aga minu peale on
halastatud sellepärast, et Kristus Jeesus saaks oma kannatlikku
meelt üles näidata – ennekõike just minu eeskuju varal – neile,
kes edaspidi temasse uskuma jäävad ning pärivad igavese elu.
Igaviku kuningale, surematule, nähtamatule ning ainsale Jumalale
olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti. Aamen.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Nii ütleb Issand: minu lambad kuulevad minu häält,
mina tunnen neid ja nemad käivad minu järel!
Halleluuja!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Sel ajal tulid kõik tölnerid ja patused Jeesuse juurde, et teda
kuulata. Aga variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: “Ta
võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega.” Siis rääkis Jeesus
neile tähendamissõna ja ütles: “Kes teie seast, kellel on sada
lammast ja üks neist kaduma läheks, ei jätaks üheksakümmend
üheksat kõrbesse ega otsiks kadunut kuni ta tema leiab? Ja kui ta
tema on leidnud, ei võtaks teda rõõmuga oma õlgadele ja koju
jõudes ei kutsuks kokku oma sõpru ja üleaedseid ning ütleks neile:
“Olge rõõmsad ühes minuga, sest ma olen oma kadunud lamba üles
leidnud.” Ma ütlen teile: nõnda on ka taevas ühest meelt
parandanud patusest rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest,
kes meeleparandust ei vaja.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
(Lk 15:1-7, pikem: Lk 15:1-32)
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oh Jumal, kuna me ilma Sinuta ei saa Sulle meele järgi olla, siis
palun anna oma halastuses, et Sinu Püha Vaim juhiks ja valitseks
kõiges meie südameid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab
ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 118; 1Ms 43:1-5,11-16,26-34; Hb 13:1-21
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 20; Ps 23; 2Sm 18:1,6-14,19-33; Ap 16:16-34
Mõtisklus
Armsad vennad ja õed Issandas! Esimeses lugemises Mooses justkui
alistab om palvega Jumala. Issand käsib Moosesel ta maha jätta,
nii vihane on ta rahva ustavusetuse peale. Aga Mooses ei lahku.
Ta jääb oma kohale. Ta teab, et just Issand pani ta sinna. Ta määrati
selle tülika rahva karjaseks ja juhiks, tulgu mis ka ei juhtuks.
Ta on nendega koos, heas või halvas. Ja nii ta teebki, mida karjane
peaks: ta palvetab rahva eest. Ja Jumal annab järele. Halastus
võidutseb. Paljudele jääb mõistatuseks, miks Jumal Iisraeliga alla
ei anna, eriti pärast kuldvasika kummardamist, lepingu hülgamist.
Tihti mainitud „põhjus“ on see, et Jumal armastab neid. Ja kuigi
see on tõsi, kas Looja Jumala ja Iisraeli vaheline side võiks olla
seotud ühe rahvaga? Sellele ei mõelda sageli, kuid Kristuse inimesena
sündimine toob sellesse sügavama mõtte. 1.Moosese raamat ütleb:
„Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks,“ (1:26) ja hiljem
Taaveti jutustustes: „Mina olen temale isaks ja tema on mulle pojaks“
(2Sm 4:14; 1Aj 17:13). Kas just see suhe mis seob vanemad lapsega
Jumala Kirikuga igaveseks ei olegi kogu halastuse ja armastuse allikas.
Teises lugemises Paulus tänab Kristust, et Too päästis ta halvast
kohast, kohast, kus ta tegi kõike, et „usku kahjustada“. Ta tänab
teda „usu ja … armastuse anni eest, mis on Kristuses Jeesuses“.
Võiksime ütelda, et ta tänab Teda selle eest, et ta „seati
Kristuse teenistusse“, et talle anti kutsumus. Et ta määrati apostliks
ja evangeeliumi teenijaks. Ja sellest Paulus ei lahkunud kunagi.
Teisal Paulus kirjutab: „Ma olen võidelnud head võitlust, ma olen
jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud.“ Teise lugemise oluline
idee seisneb selles, et Kristus on tulnud patuseid päästma, Jumal
on tulnud, et meie võiksime pääseda. Pangem tähele, et EV algust:
Aga variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: “Ta võtab
patuseid vastu ja sööb ühes nendega.” Tänane tähendamissõna kutsub
meid kohtuma Jumalaga, kes otsib ja „päästab“ kaotatu. Sellele eelneb
jutustus kriitikast, mida Jeesus pidi taluma „kadunud“, tollikogujate
ja „patuste“ vastuvõtmise pärast. Kriitikud on need, kes peavad end
„õigeks“. Nende südames pole ruumi kaastundele ega andestusele ning
teiselt poolt pole neil võimet aktsepteerida Jumalikku headust, Kes
tegutseb viisil, mis läheb vastuollu nende ootustega. Selles loos
otsitakse ja leitakse kadunud lammas ning lõpuks võtab kogukond ta
omaks. Järgnevat pidu võrreldakse Jumala valitsuse taevase pidusöögiga,
kus kahetseja üle on rohkem rõõmu kui nende üle, kes meeleparandust
ei vaja. Meeleparandus võib tunduda kummalise sõnavalikuna, kuna
kogu tegevuse teeb karjane: lammas lihtsalt reageerib karjase
algatusele, kes talle järele läheb ja ta karja tagasi toob.
Kas see pole mitte just see, millest me saame osa armulaual, kus
jagatakse Kristuse Ihu ja Verd suures rõõmus meie pärast?
Mida see meie jaoks tähendab? Jumal „kaotas“ inimkonna Aadama ja
Eeva patu läbi. Ta „otsis“ meid, saates prohvetid, oma Poja ja Kiriku,
mille Ta ise asutas. Ta „leiab“ inimesi ristimise kaudu. Seejärel
rõõmustab ta meie päästmise üle. Meid leitakse meie meeleparanduse
kaudu. Jumal ei saa meid leida enne, kui me ise tahame, et meid leitaks.
Kui kadunud lammas oma üksinduses ja hirmus ei määgi,siis teda ei leita.
Muidugi teab Jumal, kus me oleme. Kuid austusest meie vabaduse ja
väärikuse vastu on ta otsustanud lasta meil tema eest peitu pugeda,
nagu Aadam ja Eeva üritasid Eedeni aias Jumala eest peitu pugeda.
Mida me peame tegema? Tänased kirjakohad on kindlasti üleskutse
meile- olla leitud ja leida viise, kuidas avada oma südamed Jumala
tegevusele kadunute otsimisel ja päästmisel – siin ja praegu, mitte
ainult teispoolsuses. Aidaku selles meid kõigeväeline Jumal. Aamen.