PAASTUAJA IV PÜHAPÄEV C AASTAL
Lugemine Joosua raamatust:
Issand ütles Joosuale: “Vaata, täna olen ma Egiptuse teotuse teie pealt ära
võtnud.” Ja kui Iisraeli lapsed olid Gilgalisse laagrisse jäänud, siis pidasid
nad selle kuu neljateistkümnenda päeva õhtul Jeeriko lagendikel paasapüha. Ja
paasapühale järgneval päeval sõid nad selle maa viljast hapnemata leiba ja
küpsetatud viljapäid. Selsamal päeval, kui nad hakkasid sööma maa viljast,
lõppes manna ja Iisraeli lapsed said oma toiduse Kaananimaa selleaastasest
saagist. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Vaadake ja nähke, kui hea on Issand!
Ma tänan Issandat igal ajal,
alati on tema kiitus mu suul.
Issandast kiitleb mu hing,
vaesed kuulevad ja rõõmustavad.
Ülistage Issandat ühes minuga,
kiitkem üheskoos kõrgeks tema nime.
Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle
ning tõmbas mind välja kõigist mu hirmudest.
Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust,
ja nende nägu ei saa punastama.
Vaene hüüdis ja Issand kuulis teda
ja vabastas tema kõikidest ta hädadest.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Vaadake ja nähke, kui hea on Issand!
Teine lugemine püha apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele:
Vennad, kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu, sest vana on möödunud ja
vaata, uus on sündinud. Aga see kõik tuleb Jumalalt, kes meid on Kristuse kaudu
endaga lepitanud ja andnud meile lepitamiseameti. Sest Jumal oli see, kes
Kristuses maailma endaga ära lepitas, ega arvanud inimestele süüks nende
eksimusi. Meie läbi on ta andnud neile ka lepitusesõna. Nii oleme meie nüüd
sõnumitoojad Kristuse asemel, sest Jumal on see, kes meie läbi manitseb. Ja nii
me palume: laske end Jumalaga ära lepitada, sest tema on Jeesuse, kes patust ei
teadnud, lasknud meie eest patuks saada, et meie saaksime tema kaudu osa Jumala
õigusest. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle:
Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees!
Au Sulle, Jumala Sõna!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Sel ajal tulid kõik tölnerid ja patused Jeesuse juurde, et teda kuulata. Aga
variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: “Ta võtab patuseid vastu ja
sööb ühes nendega.” Siis rääkis Jeesus neile tähendamissõna ja ütles: “Ühel
mehel oli kaks poega. Noorem neist ütles isale: “Isa, anna mulle see varaosa,
mis minule päranduseks saab”. Ja isa jagas oma vara nende vahel ära. Ei möödunud
aga palju aega, kui noorem poeg tegi kõik rahaks ja reisis võõrsile, kus ta elas
priiskavat elu ja pillas ära kogu oma vara. Aga kui ta kõik oli ära raisanud,
tuli sellele maale suur nälg ja temagi jäi puuduse kätte. Siis ta läks ja otsis
tööd ühe kodaniku juurest seal maal, ja see saatis ta oma väljale sigu
karjatama. Ta püüdis oma nälga kustutada kaunadega, mida sigadele ette visati,
kuid temale ei andnud neid keegi. Ja kui ta järele mõtles, siis ta ütles: “Kui
palju on minu isal palgalisi ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin
nälga. Ma asun teele ja lähen oma isa juurde ning ütlen temale: “Isa, ma olen
pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam seda väärt, et mind sinu
pojaks hüütaks; pea mind nagu ühte oma palgalistest”.”
Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi tema
isa teda ja isa meel läks haledaks ning ta jooksis temale vastu, võttis tal
ümber kaela kinni ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: “Isa, ma olen
pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam seda väärt, et mind sinu
pojaks hüütaks”. Kuid isa ütles oma sulastele: “Tooge kõige kallim rüü ja pange
see temale selga, andke talle sõrmus sõrme ja sandaalid jalga, toogem ja tapkem
nuumvasikas – söögem ja olgem rõõmsad, sest see minu poeg oli surnud ja on ellu
ärganud, oli kadunud ja on leitud”. Ja nad hakkasid pidu pidama.
Aga tema vanem poeg oli põllul, ja kui ta sealt tagasi tulles kodule lähemale
jõudis, kuulis ta pillihääli ja tantsuhõikeid. Ning ta kutsus ühe sulastest enda
juurde ja küsis temalt, mida see kõik pidi tähendama. Sulane ütles talle: “Sinu
vend on tulnud, ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud oma poja
tervena tagasi”. Aga teine poeg vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa
välja ja palus teda. Kuid tema vastas ja ütles isale: “Vaata, nii palju aastaid
ma orjan sind ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, kuid sina pole mulle
andnud ühte sikkugi, et ma võiksin oma sõpradega pidu pidada. Kui aga tuli see
sinu poeg, kes on sinu vara hooradega ära pillanud, oled sa lasknud nuumvasika
tappa.” Isa vastas talle: “Mu laps, sina oled ikka minu juures ja kõik mis on
minu, see on sinu oma. Nüüd aga pidagem pidu ja olgem rõõmsad, sest sinu vend
oli surnud ja on ellu ärganud; oli kadunud ja on leitud”.
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Armuline Isa, Kelle õnnistatud Poeg Jeesus Kristus tuli taevast alla
tõeliseks leivaks, mis toob maailmale elu.
Palun, anna meile seda Leiba alati, et Tema elaks meis ja meie Temas;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 147 ; 2Ms 16:4-15; Jh 6:27-40
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 116; Js 55; Jh 6:41-51
Mõtisklus
Armsad vennad ja õed Issandas. Tänast EV teksti oleme kuulndud palju kordi.
See lugu on ühtepidi lihtne: Jumala armastus oma loodu vastu on tingimusteta,
teistpidi palju sügavam kui pealtnäha paistab. Jeesuse esitatud loos on
kolm tegelast. Kaks venda ja isa. Noorem neist ei jõudnud oma pärandi kättesaamist
ära oodata. Temas väljendub meie kannatamatus. Loomulikult tahame elada nii
nagu meile meeldib, nüüd ja kohe. Vanem poeg ei suuda kuidagi mõista, et isa
andestab ka sellisele vennale. Kui suur äratundmine, ma usun, et meis kõigis.
Sageli arvustame teiste tegevust, isegi kui mitte sõnades siis mõttes ikkagi.
Langetame justkui kohtuotsuseid oma vendade ja õdede üle Issandas. Mina küll
nii ei ela. Selles saab ilmsiks meie enda hirm, meie enda kadedus ja ilmajäetuse
tunne. Milline õppetund isalt pojale:”Mu laps, sina oled ikka minu juures ja kõik
mis on minu, see on sinu oma. Nüüd aga pidagem pidu ja olgem rõõmsad, sest sinu
vend oli surnud ja on ellu ärganud; oli kadunud ja on leitud”. Võib olla
pattu kahetseva venna ja ennast õigeks arvava venna asemel on loo peategelaseks
isa. Kuulsime: Aga kui ta alles kaugel oli, nägi tema isa teda ja isa meel läks
haledaks ning ta jooksis temale vastu. Kas see ei tähenda, et ta jälgis teda
lahkumise päevast peale, vaatas, ootas ja palvetas, nagu paljud isad või emad?
Kas see ei illustreeri seda, mida Jumal-Isa meist igaühe vastu tunneb, kui
palju meist igaüks on Tema jaoks oluline, kuidas Ta ootab, et me tagasi tuleksime?
Ja ta ei oodanud ainult poega – ta jooksis temale vastu. Jeesus on ütelnud:
Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu
kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. (Lk 15:7)
Võime ka vaadata seda lugu südamliku patukahetsuse ja andestuse asemel
veidi teise nurga alt. Noorema poja kalkuleerimine “Ja kui ta järele mõtles, siis
ta ütles: “Kui palju on minu isal palgalisi ja neil on leiba küllalt…””,
Kõne, mida kadunud laps oma isale plaanib pidada, on osavalt läbi mõeldud, et
võita tagasi tema soosing, ja selles, mida ta endale mõttes ütleb, pole ühtegi
viidet patukahetsusele. Palju ausam tunduks: “Isa, ma tulin tagasi, sest suren
nälga”. Isapoolne vastus ei ole samas kalkulatsiooni võtmes kui pojal ning
tema suuremeelsus õõnestab poja ettevaatlikku ja umbusklikku esinemist. Kadunud
poja otsus vajus põrmu, nagu ka tema venna teenete ja tasu kokkuarvamised (15:29-30),
isa armastus poegade vastu on suurem mistahes kalkulatsioonist.
Mida see meie jaoks tähendab? Pangem tähele, kellele Jeesus tänase loo rääkis:
Sel ajal tulid kõik tölnerid ja patused Jeesuse juurde, et teda kuulata. Aga
variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: “Ta võtab patuseid vastu ja
sööb ühes nendega.” Ta rääkis nende vastu, kes pidasid end õigeks. Ap Paulus
kirjutab roomlastele: sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest
(Rm 3:23). See tähendab, et ainult isa lahkus ja kaastunne võivad meid päästa.
Ainult Jumal näeb meid ja mõistab meid nii täielikult. Vaata, kes jookseb. See ei
ole koju jõudev poeg; isa on see, kes jookseb ja kes tervitades käe sirutab.
“võttis tal ümber kaela kinni ja andis temale suud.” Jeesus ütleb meile, et Jumal
teeb niimoodi: jookseb avatud kätega meid tervitama. Kes seda tähendamissõna
südamest kuulab, saab aru, et see kehtib tema enda kohta. Me tunneme võib-olla
esimest korda, et elu sügavuses on Keegi, kes meid tervitab ja meile tingimusteta
andestab, Keegi, kes soovib vaid, et me saaksime täis tõelist elu koos taevase
Isaga pühas Kirikus. Aamen.