HINGEDEPÄEV (KÕIKIDE LAHKUNUTE MÄLESTUSPÄEV)
Lugemine Iiobi raamatust:
Siis rääkis Iiob ja ütles: Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need
raamatusse kirjutataks, raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks
ajaks! Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu
peale seisma. Kuigi mu nahk on siis hävinud, saan ma ilma ihutagi
näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga
mitte mõne võõra. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal!
Issand on mu valgus ja mu lunastus,
keda peaks ma kartma?
Issand on mu elujõud,
kelle ees peaks ma värisema?
Ühte asja palun ma Issanda käest,
ainult seda ma nõuan:
elada Issanda kojas kõik elupäevad,
näha Issanda headust ja mõtiskleda tema templis.
Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan,
ole mulle armuline ja võta mind kuulda!
Mu süda mõtleb sinu sõnale: „Otsige minu palet!”
Sinu palet Issand, tahan ma otsida.
Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal.
Oota Issandat ja ole tugev,
sinu süda olgu kindel!
Looda Issanda peale!
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha
Vaimu läbi, kes meile on antud. Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus
surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma
isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks
oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.
Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme
saanud õigeks. Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi,
kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.
Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi,
kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Kõik, keda Isa mulle annab, tulevad minu juurde
ja mina äratan nad üles viimsel päeval!
Halleluuja!
Evangeelium püha Johannese järgi:
Jeesus rääkis rahvale: „Igaüks, kelle Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kedagi, kes
minu juurde tuleb, ei aja mina välja. Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema,
vaid Tema tahtmist, kes minu on saatnud. Aga Tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see,
et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel
päeval. See ongi minu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning usub temasse, oleks
igavene elu, ja viimsel päeval äratan mina ta üles.”
See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: lilla
Kõikvõimas ja igavene Jumal, palun kingi usus püsinud lahkunutele Oma Poja kannatuste
läbi võrratult soodsad usuviljad, et Tema ilmumise päeval nemad võiksid olla
esile tõstetud Sinu lastena;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb koos
Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, nüüd ja igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 85; Js 35; Jh 17
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 97; Srk 44:1-15; Hb 11:32-12:2
Mõtisklus
Ristimise kaudu saame ühendatud üksteisega Kristuses, saame osaduse pühakute ja usus
lahkunutega, see vastastikune kuuluvus pühasse Kirikusse ületab surma piirid.
Hingedepäev võimaldab meil tänuga meenutada Jumala ees neid, keda oleme vahetumalt
tundnud: neid, kes andsid meile elu või kasvatasid meid usus. Issandas surnute eest
palvetamise tava päritolu on mõnevõrra ebaselge. Selle kohta on tõendeid 2. Makkabite 12:43-45.
Varaseimad selged tõendid kristlaste praktikast on leitud teise sajandi haudadel
olevatest raidkirjadest. Varaseim lääne patristlik kirjanik, kes sellele tavale viitas,
on Tertullianus kolmandal sajandil. Surnute eest palvetamist üldiselt ja eriti
hingedepäeval peeti suureks abiks lahkunud kristlastele, kes ei ole nn. pühakud.
Inglise reformatsioonis mõisteti surnute eest palvetamine hukka kui tava ilma
pühakirja aluseta. Klassikaliseks anglikaani seisukohaks on, et Pühakiri tõestab,
kui usklikud surevad, loetakse nad koheselt Issanda ligiolusse saanuks ega saa enam
usklike palvetest kasu. Ühine Palveraamat kaotas kõik hingede eestpalved ja reekviemi
Missad lahkunud hingede eest. 1552. aasta palveraamatus on surnute eest palvetamine
täielikult kõrvaldatud. Episkopaalkiriku 1979. aasta ühises palveraamatus on ustavate
lahkunute mälestuspäev loetletud vabatahtliku tähistamise päevana. Siin on põhimõtteline
erinevus Inglise Kirikuga. Kui Inglismaa kirikus kaotati reformatsiooni ajal surnute
eest palvetamine, siis kuidas sai see nii levinuks kui praegu? Selle eest tuleb
olla tänulik anglokatoliiklusele. Piiskop Wright selgitab:Kuna nemad ja meie oleme
mõlemad Kristuses, jagame nendega tõepoolest pühakute osadust. Sega, pole põhjust,
miks me ei peaks nende eest ja koos nendega palvetama. Mida see tähendab meie jaoks?
Hingedepäeva tähistamine on isiklik ja sügav kogemus, mis annab igale usklikele
võimaluse tegeleda igaviku ja vaimsuse teemadega, austades ja meenutades kõiki usus
lahkunuid. Hingedeajal on kombeks palvetada nende eest, kes on läinud igavikku,
paludes, et nad leiaksid rahu ja jumalikku armu. Aga vähemoluline pole ka meie enda
soov osa saada igavesest rõõmust omal ajal. Hingedepäev kutsub usklikke osalema
Missal, külastama hauaplatse ning süütama küünlaid mälestuse ja palve sümbolina.
Need kombed, sümboliseerivad ülestõusmislootust, palvet ja jätkuvat vaimset sidet
elavate ja lahkunute vahel. Missal osalemine on hingedepäeva tähistamise üks
olulisemaid viise. Armulauas osalemine on võimas vaimuliku ühenduse loomine kõikide
usklike hingedega. Hingedepäev ei tähenda ainult surnute eest palvetamist – see on ka
võimalus isiklikuks vaimseks kasvuks läbi paastumise või vaikse palve, mõtiskledes elu,
surma ja kristliku ülestõusmislootuse üle. Hingedepäeval lahkunute meelespidamine
pakub lohutust ja lootust, tuletades meelde igavest rahu, mis ootab ees Jumala palge
ees. Aamen.