Jutluse pidas piiskop dr Raivo Kodanik
Viimse õhtusöömaaja missa toob meie ette kaks olulist tõsiasja. Kõigeväeline Jumal on oma ettehoolduses andnud meile käsuõpetuse asemel uue armu ja valguse reaalsuse. Tema Ise on sündinud sõimes, õppinud ja töötanud inimesena.
Apostel Paulus kirjas heebrealastele on kirjutanud: Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks.
Esimese tõsiasjana tunnistame, et Jeesus on saanud ülempreestriks. Edasi tunnistab apostel Paulus: Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.
Suur Neljapäev toob meie ette kahe sakramendi sünni. Preestriseisuse ja armulaua. Ilma armulauata ei oleks vaja preestriseisust ega saa ka olla armulauda ilma preestriseisuseta. Preesterlus on saanud olevaks armulaua jaoks. Pole tähtis, kui palju pastoraalseid ülesandeid või muid tegevusi vaimulikul on, sest ta elab, töötab ja kannab vilja läbi püha armulaua. Preestrite ordinatsioon kulmineerub pühas armulauas hetkel, kui ta – in persona Christi – pühitseb leiba ja veini.
Kuid Jumala armastus läheb veel kaugemale kui rahva lepitamine. Teise tõsiasjana mõistame, et Kristus enda alandlikus teenimises ei taha olla mitte koos meiega, vaid tulla meie sisse. Kristus ise pühitseb läbi preestri pühal altaril leiva ja veini omaenese Ihuks ja Vereks. Kristuse lunastusohver on ülev ja täiuslik. Armulaud ja preestriseisus on Jumala kingitus meile. Rohkem kui ükski teine töö või tegemine on oluline meie isiklik usk sakramentidesse. Palvetagem üha, et Kirik üleüldiselt, aga ka kogukond, kus me elame, saaks koondada oma armastuse täielikult ja püsivalt kogu Jumala kingituse ja armu rüppe.